Sooneutraalne mõistusevarjutus ehk mõned järelmõtted Tallinna TV saatele “Ajurünnak”

Mõne päeva eest Tallinna TV eetris olnud ja sooneutraalsuse probleemile keskendunud saade “Ajurünnak”, kus lisaks Harry Raudverele, Marianne Mikkole ja Barbi Pilvrele osalesin ka mina, väärib mõne järelmõtte kirja panemist.

Esiteks olgu öeldud, et saade on läinud korda tavatult paljudele inimestele. Kunagi varem ei ole nii paljud inimesed mulle helistanud ja kirjutanud ning tänu avaldanud. Ise ma küll ei tundnud, et oleks saates osaledes midagi erakordset teinud. Pigem vastupidi, saate järel oli päris vilets ja tühi tunne, nagu niisugustel puhkudel ikka, kui tunned, et arukas ja sisuliselt huvitav arutelu pole paraku võimalik ning et ainus, mida teha saad, on valelike ideoloogiliste loosungite tagasitõrjumine.

Samas on selle saate näol tegu tänuväärse materjaliga selles mõttes, et inimesed saavad näha, kui abitud ja saamatud on reaalset vastupanu kohates need kõrgetel poliitilistel positsioonidel olevad riigipalgalised ideoloogid, kes on harjunud nii Eestis kui ka Euroopa Liidu struktuurides kõikvõimalike komisjonide, töögruppide, paneelide, seminaride, konverentside, arutelude, saadete ja muude üritust raames ainult pähe tuubitud ideoloogilisi loosungeid ette kandma ega ole vähimalgi määral harjunud, et nendega jäädakse põhimõttelisel tasandil eriarvamusele ning et oma seisukohti tuleb ka argumenteeritult kaitsta. Põhimõtteliselt tekib sellises olukorras lihtsalt paanika, millest annab tunnistust ka alltoodud klipp.

Saates sai kuulda palju mõistusevastaseid väiteid, millest vaid vähestele avanes võimalus tähelepanu juhtida. Iga kord, kui sõna sain, olin märkinud üles juba vähemalt viis punkti, mis väärinuks eraldi tähelepanu, oma mõtete esitamisest rääkimata. Juba saate ajal mõtlesin, et on ikka küll lugu – teatud mõttes ei ole nõukogude ajaga võrreldes olukord kuigivõrd muutunud, sest ikka on võimu juures rohkelt inimesi, kes usuvad täiesti mõistusevastaseid ideid (nagu nt idee sellest, et keegi saab oma sugu vahetada) ning soovivad neid õilsate loosungite kattevarjus, ent absoluutselt naeruväärsete argumentidega kogu ülejäänud ühiskonnale riikliku sunni jõuga peale suruda.

Eriliselt hiilgas muidugi ignorantsuse, enesekindluse ja agaruse surmavat kombinatsiooni demonstreerinud Mikko, kelle juttu kuulates tekkis küll mitmeid tõsiseid küsimusi, mida ei ole viisakas avalikult kirja panna. Ainuüksi ülaltoodud klipis esile toodud stseen on oma reljeefsuses väärt kohta Eesti avaliku arutelu ja poliitilise kultuuri(tuse) klassikas. Et panna väga lühikese ajaga ritta nii palju absurdseid ja otseselt vääraid väiteid – mh osutus, nagu eksisteeriks põhjendatud kahtlus, et Tallinna TV saate on maksnud kinni katoliku kirik –, see nõuab erilist annet. Kokkuvõtlikult annab Mikko argumenteerimise tasemest ülevaate asjaolu, et ta korrutas alates saate algusest kokku vist neljal korral, et elame ikkagi 21. sajandil ja seega … – justkui see oleks mingi argument.

Vast üks kõige kõnekamaid momente saabus aga päris saate lõpus, kui publiku hulgast küsiti hinnangut asjaolule, et Ameerikas lastakse sooideoloogia praktilise väljendusena end naiseks pidavad mehed MMA-ringi naisi kolkima. Oli vägagi tähelepanuväärne, et aastaid Eesti ühe esifeministina tuntud Barbi Pilvrel ei olnud selle kohta midagi kriitilist öelda. Ainuke asi, mille ta suutis vastusena kuuldavale tuua, oli jutt sellest, et kui ikka on tegu andekate sportlastega, siis peaks neil olema õigus võistelda ning et on spordiorganisatsioonide endi otsustada, kuidas reeglid paika panna.

Niisiis: end feministiks nimetav inimene ei suuda hukka mõista olukorda, kus (end naiseks pidavad) mehed – jah, mehed, unustage ära absurdne jutt mingitest “transsoolistest naistest” – kolgivad brutaalselt naisi ruiskate ja jalgadega näkku, kõhtu ja igale poole mujale, loobivad neid vastu põrandat ja väänavad neil valuvõtteid rakendades liikmeid. Põhjust, miks niisuguse otsese ja jõhkra naistevastase vägivalla hukkamõistmine käis Pilvrele üle jõu, pole ka raske aimata, sest seda tehes oleks tulnud minna vastuollu transsoolisuse ideoloogia postulaatidega (naisena tuleb käsitleda igaüht, kes end naiseks peab) ja avada võimalus transfoobia süüdistuste kaela saamiseks. Ei ole sugugi liialdus öelda, et niisugune olukord annab tunnistust sõna otseses mõttes tõsisest mõistusevarjutusest, mis on saavutanud intellektuaalse halvatuse taseme.

Kommenteerida võiks veel nii mõndagi, aga ilmselt pole sel mõtet. Pigem tasub igaühel ise see saade üle vaadata ja soovitada sama teistelegi, sest nagu olen varemgi öelnud, ei saa keegi vasakliberaalide ideoloogilistele ambitsioonidele rohkem kahju teha kui nad ise, eeldusel et nad lasevad oma mõttemaailmal avalikult paista. Selles mõttes jääb üle saatekaaslasi hea töö eest tänada.

Tallinna TV 28.02.2018 saadet “Ajurünnak” saab tervikuna vaadata siit:

Euroopa Inimõiguste Kohus kordas, et abielu määratlemine üksnes mehe ja naise liiduna pole diskrimineerimine

Euroopa Inimõiguste Kohus asus 9. juunil avaldatud otsuses seisukohale, et kellelgi ei ole õigust inimõigustele apelleerides nõuda abielu institutsiooni ümbermääratlemist nii, et see hõlmaks ka homoseksuaalseid suhteid.

9. juunil avalikustatud otsuses asus Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK) seisukohale, et abielu institutsiooni määratlemine üksnes mehe ja naise vahelise liiduna ei kujuta endast diskrimineerimist.

Otsuses kohtuasjas Chapin ja Charpentier vs Prantsusmaa leidis kohus üksmeelselt, et vaidlusaluses küsimuses ei ole rikutud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 12 (õigus abielluda) koostoimes artikliga 14 (diskrimineerimise keeld) ega ka artiklit 8 (õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu) koostoimes artikliga 14. Seega ei kujutanud EIÕK hinnangul asjaolu, et Prantsusmaa ei võimaldanud kahel mehel omavahel abielluda (enne, kui riigis nn homoabielu seadus läbi suruti), endast Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumist.

Kaasuse taustaks olevad sündmused said alguse 2004. aasta mais, kui kaks meest esitasid Bègles’i linnavalitsusele avalduse nendevahelise abielu registreerimiseks. Sama aasta juunis sõlmis linnapea Noel Mamere meeste vahel abielu hoolimata tõsiasjast, et riigis kehtiv seadus ei näinud ette samast soost isikute abiellumise võimalust, millele juhtisid spetsiaalselt tähelepanu ka Bordeaux’ piirkonna kohtuvõimud. Juulikuus tühistas kohus õigusvastaselt sõlmitud abielu, misjärel püüdsid Chapnin ja Charpentier kohtu otsuse kõrgema astme kohtutes vaidlustada, nõudes oma abielu kehtivaks tunnistamist. Ent loodetud tulemus jäi saavutamata, mistõttu esitasid mehed Prantsusmaa vastu kaebuse EIÕK-le, väites, et neid on seksuaalse orientatsiooni alusel diskrimineeritud.

Eile kinnitas aga EIÕK Prantsusmaa kõrgeima kohtu (Cour de Cassation) seisukohta, et riigi keeldumine võimaldada kahel samast soost isikul abielluda ei kujuta endast diskrimineerimist. Seega kinnitas kohus, et abielu ja perekonnaga seonduvates küsimustes tuleb austada Euroopa inimõiguste konventsiooniga liitunud riikide eneseregulatsiooni õigust.

Konkreetselt kohtusse pöördunud isikute seisukohast ei ole kohtuotsusel suurt praktilist väärtust, kuna pärast nn Taubira seaduse vastuvõtmist 2013. aastal on Prantsusmaal nii või teisiti abielu institutsiooni tähendus homoseksuaalide nõudmisel ümber kirjutatud. Küll aga on otsus oluline laiemas kontekstis, kuna see kinnitab, et kellelgi ei ole Euroopa inimõiguste konventsioonile apelleerides õigust nõuda üheltki konventsiooni osapooleks olevalt riigilt nn homoabielu seadustamist.

Kõnealune kaasus on juba kolmas kord (vt viiteid eelmistele kordadele siit ja siit), mil homoliikumise püüdlused saavutada EIÕK-sse pöördumise teel nn strateegilise menetluse algatamise kaudu abielu institutsiooni ümbermõtestamine kukuvad läbi. Olgugi et üldiselt on EIÕK tuntud oma liberaalsete hoiakute poolest ning on ka sageli asunud vasakliberaalselt meelestatud aktivistide poolele, on kohus seoses abielu ümbermääratlemise püüdlustega käitunud ettevaatlikult.

Ilmselt on see ühelt poolt seletatav sellega, et Euroopa inimõiguste konventsioonis tõepoolest puuduvad igasugused viited sellele, nagu peaks abielu käsitlema ka homoseksuaalseid suhteid hõlmava ühendusena (raske oleks eeldada midagi muud, pidades silmas, et konventsioon võeti vastu juba 1950. aastal ehk aastakümneid enne homoliikumise esiletõusu). Väita vastupidist oleks ilmselgelt absurdne, võttes arvesse, et konventsiooni artikkel 12 viitab selgelt abielule kui mehe ja naise vahelisele liidule: “Abieluealisel mehel ja naisel on õigus abielluda ja luua perekond vastavalt selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele.”

Teiselt poolt on kohtu ettevaatlikkus tõenäoliselt põhjendatud sellega, et vähemalt 16 konventsiooni osapooleks olevat riiki on määratlenud abielu oma põhiseaduses selgesõnaliselt mehe ja naise vahelise liiduna. Seejuures püüab üha enam riike sätestada oma põhiseaduses abielu konstitutsioonilise kaitse, saates seeläbi ka EIÕK-le selge sõnumi, et kohtulikku aktivismi ja omavolitsemist, millega kohtunikud püüavad konventsiooni sätetest meelevaldselt tuletada ideoloogiliselt meelepäraseid järeldusi – nagu hiljuti tegi kaasuses Obergefell jt vs Hodges USA Ülemkohus, kuulutades kogu riigis kehtetuks seadused, mis ei luba homoseksuaalidel omavahel abielluda –, ei ole vastuvõetavad. Ehk kui EIÕK kohtunikud asuksid oma võimu kuritarvitades Euroopa riikidele abielu tähenduse moonutamist inimõiguste loosungi all jõuga peale suruma, võiks see tuua kaasa prognoosimatu kriitika- ja protestilaine, mis ähvardaks omakorda seada ohtu kohtu enda tegevuse jätkumise.

Seega pole põhjust arvata, nagu võiks EIÕK eilsest otsusest lugeda välja mingeid ideoloogilisi suunamuutusi või nagu nähtuks sellest kohtu soov kaitsta abielu ja perekonna loomulikku tähendust. Vastupidi, EIÕK varasemat tegevust vaadates on üpris selge, et see lähtub programmilisest püüdlusest normaliseerida inimõiguste loosungi all n-ö seksuaalrevolutsiooni ideoloogilisi nõudmisi ning lammutada seda takistavaid ühiskondlike tavasid ja norme, rakendades selleks sageli doktriini konventsioonist kui “elavast instrumendist”, mille kohaselt on konventsiooni tähendus ajas muutuv. Kuniks aga konventsiooni osapoolteks olevad riigid säilitavad oma vastuseisu, ei ole siiski tõenäoline, et kohus hakkaks otseselt abielu institutsiooni tähendust ründama.

Pigem lähtub EIÕK peenemast taktikast, püüdes muuta abielu institutsiooni määratlust tähtsusetuks, samastades homoseksuaalsed suhted kõigis ühiskondlikult olulistes aspektides abieluliste suhetega, nimetamata neid samas abieluks. Just samast strateegiast on lähtunud ka kooseluseaduse läbisurumine, pidades silmas, et selle alusel sõlmitavaid liite küll ei nimetata abieluks, aga samas kohaldub neile praktiliselt sama õiguslik raamistik kui abielule.

EIÕK on nimelt andnud mõista (asjas Schalk ja Kopf vs Austria), et homoseksuaalseid suhteid tuleks käsitleda perekondlike suhetena konventsiooni artikkel 8 tähenduses ning et samasoolistele paaridele tuleks tagada õiguslik tunnustus. Niisugust seisukohta ei ole siiani kuigivõrd põhjendatud ning ilmselgelt ongi seda ka raske põhjendada. Kuivõrd konventsiooni artikkel 12 viitab ühelt poolt selgelt abielule kui mehe ja naise vahelisele liidule ning teiselt poolt seob abielu ja perekonna mõisted, siis on läbinähtavalt meelevaldne tõlgendada artiklis 8 sisalduvat mõistet “perekonnaelu” nii, justkui hõlmaks see ka homoseksuaalseid suhteid.

Igal juhul on EIÕK 9. juuni otsuses võimalik näha positiivset. Kindlasti tuli otsus olulisel hetkel, kuna paljud riigid nii Euroopas kui ka mujal on allutatud enneolematult tugevale rahvusvaheliste organisatsioonide ja suurriikide survele kirjutada abielu tähendus oma seadustes ümber nii, et see hõlmaks ka homoseksuaalseid suhteid. Seejuures avaldatakse riikidele survet apelleerides just sellele, nagu nõuaksid abielu tähenduse radikaalset ümbermääratlemist inimõigused, olgugi et mitte ükski inimõiguste alane rahvusvaheline leping ei näe ette, et peaks riigid käsitama abielu ka samast soost isikutele avatud institutsioonina.

Kohtu eilne otsus aitab meelde tuletada, et inimõigust nn homoabielu seadustamisele ja tunnistamisele ei eksisteeri, isegi mitte liberaalselt meelestatud Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgendustes.

Vaat kus lops: olen mitte üksi sallimatu, vaid ka poliitik

Täna hommikul sain Delfi vahendusel teada, et olen mitte üksi sallimatu, vaid ka poliitik. Huvitav lugu, kas pole, pidades silmas, et ma ei kuulu ega ole kunagi kuulunud ühtegi parteisse ning et ma ei ole kunagi kandideerinud ühelegi võimupositsioonile, sinna valituks osutumisest rääkimata!?

Omamoodi huvitav on ka artikli all nähtav teise uudise väike pealkiri.

Nimelt on mõeldud välja viis, kuidas saaks jätta kõik organisatsioonid, mis dominantset vasakliberaalset ideoloogiat heaks ei kiida, ilma võimaluseta kasutada oma tegevuseks avalikku – st kodanikelt karistuse ähvardusel ära võetud – raha.

SAPTK-d see ei mõjutaks vähimalgi määral, kuna me ei ole kunagi sentigi “avalikku raha” saanud, aga näiteks EKRE hingamise tõmbaks see ilmselt tõsiselt kinni, pidades silms, et Postimehe vahendatud andmetel moodustas organisatsiooni sissetulekutest viimase kolme kuu jooksul 98,3% riigieelarveline toetus.

Kas “Sõbraliku Eesti” juured viivad jääkeldrisse?

Fotod: Delfi.ee

Meie avaliku eluga on pahatihti nii, et asjad ei ole nõnda, nagu neid avalikkusele esitletakse. Paraku on sellest saanud juba norm, millele võib poliitikutega rääkides alatasa kinnitust leida. See, mida räägitakse kaamerate ees, on üks asi, tegelikkus aga sootuks midagi muud.

Näiteks täna kuulsin usaldusväärsest allikast, et võimust sõltumatu kodanikualgatusena reklaamitud ning tolerantsi-ideoloogiat kuulutava liikumise “Sõbralik Eesti” kavandamine oli hiljuti toimunud president Toomas-Hendrik Ilvese juhtimisel kurikuulsas jääkeldris, ühes inimestega, keda seonduvalt Harta 12-ga esitleti avalikkuses võimule vastanduva seltskonnana. Oleks väga huvitav, kui ajakirjandus valgustaks ka seda osa meile avalikkuses etendatud show‘st, ent ilmselt pole mõtet küsida, miks me meedia vahendusel sellest midagi ei kuule.