January 4, 2016

Screen-Shot-2016-01-01-at-21.00.24

“Bravo!”, “Super!”, “Geniaalne!”, “Hindamatu!”, “Võimas lõppakord!”… Sedalaadi hinnangutega kajastas Delfi “Tujurikkuja” finaalklippi, milles oli rakendatud Alo Mattiiseni legendaarne ärkamisajalaul “Ei ole üksi ükski maa” Eesti rahva suhtes põlguse väljendamise ja ideoloogilise propaganda teenistusse.
Delfi-väljavõte Screen-Shot-2016-01-01-at-22.28.24

Võib-olla. Aga ma ei ole ammu näinud nii murtud meest kui mu isa, pärast seda, kui ta oli selle klipi ära näinud. Istus teine tükk aega vaikides, vaatas nõutult tühja ja siis ütles: “Uskumatu… ma poleks uskunud, et nad… et nad hakkavad niimoodi meie iseseisvuse aadet mõnitama… rahvustelevisioonis…” Lause jäi lõpetamata.

Tõsi ta on, et ilmselt tabas see lugu, millega kujutati kümnetele tuhandetele noortele inimestele iidoleiks olevate poppartistide abil kogu Eesti rahvast ühe suure vihkamisest, sallimatusest ja kitsarinnalisusest vaevatud lumpenina, paljusid, kes pühendasid olulise osa oma elust Eesti rahva ja kultuuri püsimajäämise kindlustamisele ning Eesti iseseisvuse taastamisele, otse südamesse, nagu Delfi juubeldab.

Võin vaid ette kujutada, kui valusalt võis see paroodia haavata näiteks meie maa ja rahva tuleviku pärast südant valutavat Tõnis Mägit, kes laulis laulu algsel kujul sisse ning kes tegi seda osana oma vabadusvõitlusest – vabadusvõitlusest, mille kohta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia dotsent Anu Kõlar kirjutab kokkuvõtlikult:

“See lugu sümboliseerib mu meelest kõige paremini tollast siirust, erakordset lootust, püüdlusi, ühtehoidmist. See oli lugu, mida oskasid nii sülelapsed kui raugad, autojuhid ja akadeemikud. Me pole vististi mitme viimase põlvkonna vältel, võibolla kogu 20. sajandi jooksul olnud nii üksmeelsed. See oli ja on meie üksteise aitamise ja vabadusjanu sümbol. Püha laul. Pühadusele sülitati, järjekordselt. Mis rahvas see on, kes ise hävitab oma pühad lood, olulised sümbolid ja identiteedi? On häbi ja kurb.”

Neid, kellele teeb teistele inimestele südamesse torkamine ja neile sihilikult haiget tegemine nalja, ei ole palju nimetada maniakkideks.

Peale on kasvanud uus põlvkond, mis ei mõista isegi mitte meie rahva lähiajalugu, sügavamast ajaloolisest tunnetusest rääkimata. Need on inimesed, kes mitte üksi ei ole kunagi tunnetanud Eesti ärkamisaja vaimu, vaid ilmselt ei suuda seda ka endale vähegi adekvaatsel moel ette kujutada.

Samuti ei mõista see põlvkond, et on asju – “Tujurikkuja” varasemale praktikale viidates näiteks laste seksuaalne ärakasutamine ja küüditamine (vt lähemalt siit) –, mille suhtes ei tohi nalja teha, rääkimata selliste naljade rakendamisest äri, ideoloogilise propaganda või odava populaarsuse teenistusse, sest vastasel juhul pilatakse ja pilastatakse seda, mis on püha ning õõnestatakse kultuuri aluseid.

“Tujurikkuja” käitumist on ilmselt lihtsam lahti mõtestada, tuletades meelde Märt Avandi poolt mitte kuigi ammu lausutud sõnu, millest nähtub tema ja tema mõttekaaslaste suhtumine Eesti rahvasse ja meie rahvuslikku identiteeti: “Mina ei uskunud, et meie eestlased oleme niivõrd rassistlik, julm, ülbe rahvas. Ütlengi täitsa tõsiselt välja, mul on meie rahva pärast häbi.”

Peaministri vaimustust aitab tõlgendada tõsiasi, et "Tujurikkuja" produtsent on ühtlasi üks Reformierakonna kampaaniameistritest.

Peaministri vaimustust aitab tõlgendada tõsiasi, et “Tujurikkuja” produtsent on ühtlasi üks Reformierakonna kampaaniameistritest.

Selles, et suur osa noortest, kes tahaks olla kultuurieliidi osaks, jookseb oma tegude tagajärgi hoomamata võõra ideoloogiaga kaasa ning püüab oma enda rahva suhtes põlgust väljendades iga hinna eest oma edumeelsust tõestada, sisendades teineteisele innukalt oma moraalset ülimuslikkust, ei ole midagi uut ega üllatavat.

Eks ole seda ennegi nähtud, ent naljakat ei ole selles endiselt mitte midagi – vastupidi, kultuurieliidi võõrandumine rahvast ehk muutumine oma rahva suhtes vaenulikuks jõuks, on kurjakuulutav ajamärk, seda enam, kui vastavat ambitsiooni toetab isegi rahvusringhääling.

Siiski loodan, et inimesed, kes neid “nalju” tegid ja neid heaks kiitsid, taipavad kord ka ise oma eksitust ning mõistavad, et on asju, mida ei peaks naeruvääristama.


Screen Shot 2016-01-03 at 19.54.53

Advertisements

Sallivusideoloogia lõust paistab euroopalike väärtuste maski tagant aina selgemini välja

September 22, 2015

Screen Shot 2015-09-21 at 23.59.20

Euroopalike väärtuste ülla loosingi all meile viimasel ajal uksest ja aknast sissemurdev sallivuseideoloogia näitab üha enam oma tegelikku nägu, mis on kõike muud kui kaunis.

Ja üks, kellele võib selle eest tänu väljendada, on end kirjanikuks nimetav ja ideoloogilise puhtuse eest võitlemise oma südameasjaks võtnud  Jaak Urmet. Urmeti uljatest väljaastumisi olen äramärkinud ka varem, ent viimati selgitas kirjanikuhärra ajalehele Pealinn, et nn vihaõhutajad poliitikud tuleks eemaldada poliitikast ja vihaõhutajad avaliku elu tegelased avalikust elust.

“Esimene samm võiks olla vestlus politseiametnikuga. Kui asi ei parane, siis teine samm on trahv ja kolmas vastavasse registrisse kandmine, mis keelab neil ühtlasi relva omamise ja Kaitseliitu kuulumise,” loetles Urmet, “neljas samm peaks olema mõistlik järelemõtlemisaeg vangimajas.”

Pole raske arvata, mis ühiskonnas juhtuma hakkaks, kui niisugused inimesed, nagu Jaak Urmet võimu enda kätte saaks. Arvata võib, et sarnaste ambitsioonidega isikuid on ka poliitikute seas, ent nood ei julge veel oma mõtteid nii avalikult lauale lüüa.

Igal juhul ei ole küsimus ei minu ega Markuse jaoks lihtsalt teoreetiline, vaid vägagi eluline. Püüdsid ju homoradikaalid saavutada juba 2013. aasta kevadel, mil tegime algust kampaaniaga “Kaitskem üheskoos perekonda!”, et politsei algataks meie suhtes menetluse just nimelt vaenu õhuetamise süüdistuse alusel (vt lähemalt siit). Toona ei läinud korda meile karistusi kaela väänata, ent nüüd töötatakse edasi, et jõuda soovitud tulemuseni ning saada ideoloogilise diktatuuri kehtestamisele vastuseisvad isikud jõuvõtetega kontrolli alla. Nagu Urmet ütleb – anda neile “mõistlik järelemõtlemisaeg vangimajas”.

Kui ühiskondlikud protsessid jätkuvad ideoloogiameistrite poolt juhitud suunas, siis on reaalne vabadusekaotus meie ja iga inimese jaoks, kes peab truudust südametunnistusele olulisemaks kui kuuletumist dominantsele ideoloogiale, asi, millega tuleb tõsiselt arvestada.

file30599343_a1ba74bd04cef5c2d6

Mall Hellam on Sorose fondi juhatajana töötanud juba palju aastaid vasakliberaalse ideoloogia maaletoojana Eestis.

Sellest, kuivõrd ühemõtteliselt tüürivad need huvigrupid, mis taotlevad nn vihakõne keelu laiendamist karistusseadustikus, ideoloogilise diktatuuri kehtestamise poole, andis tunnistust ka täna Vikerraadio eetris olnud saade “Reporteritund”, kus ristasid piike Markus Järvi meie oma SAPTK-st ja elukutseline vasakliberaalne ideoloogiatöötaja Mall Hellam Sorose fondist.

Omamoodi huvitav oli täheldada, kuidas Hellam näib siiralt uskuvat, et ta saab lõputult argumentide asemel loosungeid lehvitada ning kui muu ei aita, siis süüdistada oma opponenti venemeelsuses. Kohati kiskus see kõik lausa koomiliseks – ka siis, kui Markuse seisukoht, et Eesti võiks etteantud mallide tuima järgimise asemel püüda ise mõelda ja ise otsustada oma tuleviku üle, kutsus pr Hellamis esile vaid üleolevat iroonitsemist, nagu oleks tegu täiesti jabura ettepanekuga.

Kokkuvõtlikult öeldes on aina selgemini näha, et inimesed, kes väidavad end seisvat nn euroopalike väärtuste eest, ei taha ise mõelda, milline tee oleks meie ühiskonnale tegelikult õige ja hea, ning nad ei salli ka seda, kui keegi teine tahaks seda teha. Kokkuvõtlikult öeldes on tegu orjamentaliteedi kibedate viljadega.

Vikerraadiole ja saatejuht Arp Müllerile tuleb aga siiralt tänu avaldada selle eest, et üle pika aja oli meie ajakirjandusmaastikul ideoloogiliselt tundlikul teemal pealkirja “debatt” all ka tegelikult võimalik (vähemalt korraldaja poolset taotlust silmas pidades) täheldada debatti, kus osapoolte vaadete erinevused ei piirdu üksnes detailidega, vaid on põhimõttelised.


Emotsionaalne dementsus

September 16, 2015

Kivisildnki kirjutas hiljuti artikli, mis kannab tabavat pealkirja “Emotsionaalne dementsus hävitab miljoni vaese maa”. Artikkel algab järgmiste sõnadega:

“Miljoni vaese maa on segaduses. Räägitakse palju ja närviliselt, emotsioonid käivad üle pea, kriisatakse eidelikult. Siiani jälgisin ma ainult ühte ühiskonnaasju käitleva telesaadet, kuid nüüd loobusin ka selle vaatamisest – kõik kisendasid korraga, midagi aru ei saa. Mulle aitab. Emotsioonid on halvad nõuandjad, realistliku maainimesena hindan korralikke kalosse tundepursetest kõrgemalt.”

Tõepoolest, sedamööda, kuidas emotsioonid võtavad võimust, kaob terve mõistus pildilt. Väga raske on eitada tõsiasja, et just see ongi nn avaliku arutelu keskne tendents. Mitte, et avaliku arvamuse väljal oleks tervel mõistusel varasemalt laialt ruumi antud, aga nüüd on minemas kaotsi see vähenegi, mis veel mitte kuigi ammu olemas oli. Seejuures ei ole asi üksikküsimustes, vaid kultuurilises kliimas.

Võimust võtab aga hoolikalt ja ülimalt intensiivselt üles kõetud sentimentaalne hüsteeria, mis omakorda toob kaasa mõtlemisvõime halvatuse. Halvatud mõtlemisega inimene on aga valmis omaks võtma ka kõige idiootsemad hoiakud – eeldusel, et nende omaksvõtmine võimaldab toita enesekuvandit kui väga heast, sallivast, sõbralikust, toredast, armastavast, edumeelsest ja avatud inimesest.

Selle suure “headuse”, “sallivuse”, “sõbralikkuse”, “toreduse”, “armastavuse”, “edumeelsuse” ja “avatuse” hurmuses ollakse aga valmis heaks kiitma ka kõige suuremad ja võikamad kuriteod, rääkimata pettustest, manipulatsioonidest ja lihtlabasest lollusest – ikka headuse, sallivuse, sõbralikkuse, toreduse, armastuse, edumeelsuse ja avatuse pärast.

Just nii võib president või riigikogu esimees rääkida ühe näopoolega malbelt austusest inimväärikuse ja -õiguste vastu ning teise näopoolega kärkida rangelt nende peale, kes julgevad kahelda, kas tuhandete laste iga-aastane brutaalne mõrvamine valitsuse ulatuslikul rahalisel toel on ikka päris õige asi.

Reaalsustaju minetamine ei olegi midagi muud kui hullumeelsus.

11987142_820821531372467_5877988994167224098_n

abortion-22-01


Meediamanipulatsioonide tülgastav silmakirjalikkus

September 5, 2015

Viimased päevad on pakkunud  suures koguses materjali mõistmaks, kuidas meedia piltide abil inimeste tunnete ja hoiakutega manipuleerib. Kes meist ei oleks näinud kõikvõimalikes väljaannetes seda pilti poisist, kes uppus oma isa ja inimkaubitsejate vastutustundetu käitumise tõttu, ent kelle surma üritatakse süüks panna kõigile, kes ei nõustu uste avamisega massilisele immigratsioonile?

SYRIA-BOY-2

Screen Shot 2015-09-05 at 12.41.04

Nagu näha, ei ole väikeste laste surnukehade eksponeerimine meedia jaoks probleemiks, kui seda saab rakendada ideoloogilise propaganda vankri ette.

Read the rest of this entry »


Kus on vastused olulistele pagulaspoliitikat puudutavatele küsimustele?

August 30, 2015

isis-end-of-christianity

Olen püüdnud leida vastuseid olulistele pagulaspoliitikat puudutavatele küsimustele, ent seni üpris edutult. Muu hulgas ei ole mul õnnestunud leida vastust ka alljärgnevatele küsimustele:

  1. Kust riigist kavatsetakse põgenikke vastu võtta?
  2. Millise religioosse taustaga põgenikke kavatsetakse vastu võtta?
  3. Millisest soost ja vanuses põgenikke kavatsetakse vastu võtta?
  4. Kes langetab otsuse selle kohta, milliseid inimesi vastu võtta ja milliste kriteeriumide alusel?
  5. Kuidas on tagatud, et siia saabuvad inimesed REAALSELT vastavad meie poole seatud tingimustele?
  6. On räägitud, et põgenike valimisel eelistatakse kristlasi, aga kas selline põgenike kohtlemine religioosse kuuluvuse alusel eristaval alusel on ka tegelikult teostatav, pidades silmas nn võrdse kohtlemise standardeid, mida püütakse fanaatilise järjekindlusega igas võimalikus ja võimatus olukorras rakendada?
  7. Kuhu konkreetselt kavatsetakse pagulased elama panna?

Read the rest of this entry »


Uhke tunne on olla sellise isa poeg!

August 28, 2015

KAAS-vooglaid_rek

“Demagoogia on võimas jõud araks kasvatatud tohmanite maal.”

– Ülo Vooglaid

Isa saab homme 80-aastaseks. Selleks puhuks on koostatud tema mõtteid ja tegevust kokku võttev raamat pealkirjaga “Aeg ja Vaim”.

Raamatu koostaja Ivar Tröner kirjutab: “Ülo Vooglaiu oluline roll seisneb selles, et ta oli äärmiselt julge ajastul, kus inimesed üldiselt ei olnud väga julged oma mõtteid realiseerima.”

Tröner jätkab:

“Vooglaid oli nõukogude sotsioloogias kriitilise suuna esindaja. Analüütiline häälestatus ühiskonna protsesside uurimisele on ta põhiline iseloomuomadus, mis on õnneks tänaseni säilinud ega sõltu ühiskondlikust korrast. Tema peamine üleskutse noore ajakirjanikuna ajalehe Edasi toimetuses ja hiljem uuriva sotsioloogina oli üsna ühene: võim, nii Nõukogude võim kui ka kaasajal prevaleeriv administratiivne võim – nii kurb, kui see ka pole – kujundas ja kujundab inimestest ülalpeetavaid, surub otse või kaudselt maha inimeste ettevõtlikkust, individuaalsust ja mõttejulgust öelda ja mõelda…

[V]aatamata üle kogu Nõukogude Liidu levivale kuulsusele, või just selle tõttu, tegi EKP Keskkomitee 1975. aastal otsuse TRÜ sotsioloogialabor likvideerida. Sest Ülo Vooglaidi oli võimatu “parandada”, ta oli väga selge poliitilise taibuga ega püüdnud oma sotsioloogilist maailmavaadet, iseennast ja oma tööd mugandada nõukogude oludega. Nõukogude ühiskond, teaduse olukord ning juhmid ülemused olid sotsiloogialaboris terava kriitika ja arvustamise objekti. Aga ilma kriitilise lähenemiseta oleks Vooglaidi õpilastel olnud väga raske nõukogude ideoloogia lummuse alt vabaneda. EKP TRÜ Komitee liikmeid ning teisi võimumehi häiris Vooglaidi ja tema lähemate kaastööliste ideoloogiline sõltumatus, sest nõukogude inimene ei tohtinud kunagi tegutseda väljaspool kommunistlikku kontrollivat kollektiivi…”

Read the rest of this entry »


Veel mõned sõnad uute ideoloogiatöötajate esiletõusust

July 1, 2015

article-1

Kuulasin laupäeval autos sõites jupiti kahte poliitika teemalist vestlussaadet ja huvitav oli täheldada, kuidas arutlustes (nii seal kui meedias laiemalt) kordub sama muster, mida nägime kooseluseaduse kontekstis.

See, kui suur osa ühiskonnast ei kiida poliitilise ja ideoloogilise kliki poolt toetatud ja väljastpoolt Eestit lähtuvate ambitsioonide elluviimist heaks, tembeldatakse edumeelse ajakirjandusliku ja poliitilise eliidi poolt juba eelduslikult vihkamiseks, sallimatuseks, rassismiks, kitsarinnalisuseks, hirmuks ja muuks koledaks.

Pealtnäha intelligentsetel inimestel näib tekkivat tõsine probleem väga lihtsatest asjadest arusaamisega.

Näiteks ei ole ju tarvis geniaalsust mõistmaks, et see, kui keegi ei nõustu abielu tähenduse radikaalse ümbermääratlemise või moslemiimmigratsioonile ukse avamise osas iseseisvale riigile kohase otsustusõiguse loovutamisega, ei tähenda, et tema seisukohtade ainus võimalik tagamaa on kitsarinnalisus või hirm.

Read the rest of this entry »