Viljandi Folk – pärimuskultuuri festival või etnohõnguline läbu?

July 25, 2010

Käisime eile õhtul Viljandis (kontserti andmas) ja pilt, mis veidi pärast keskööd (kontserti ajal pooltühi olnud) Jaani kirikust välja astudes avanes, oli sõna otseses mõttes šokeeriv. Meeletu raskelt joobunud rahvamass laotunud üle kogu vallikääru ja muruväljakute … värviliste prožektorite tekitatud ööklubivalgus … raskelt ülesvõimendatud tümps … kõik kohad prügi täis … õllepudelid ja -topsid, viinapudelid, krõpsupakid, papptaldrikud … meeletu jorramine ja ropendamine … urineerimine jms kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades (nt autode vahel ja vastu kirikuseina) … alkoholist või muudest meelemürkidest teadvuse (või tasakaaluvõime) kaotanud inimesed maas vedelemas … poolpaljad pahupidi silmadega noored kakerdamas … ja politseinikud seda kõike abitult pealt vahtimas (justkui seadused folgi ajal ei kehtikski). Pilt oli tõsiselt kole ja palju koledam, kui oskasin karta.

Mul ei ole kahtlust, et Viljandi folgi tegijad on näinud palju vaeva ja kavatsenud parimat ning et nad on ka saavutanud palju head. Samuti ei ole mul kahtlust, et festivalil esinevad paljud väga head muusikud, kelle tegemistest on inimestele rohkelt rõõmu. Aga see, mis festivali näol on kokkuvõttes sündinud, näib elavat oma elu ning on vägagi küsitav, kas seda kõike tervikuna vaadates on põhjust rääkida kultuuriüritusest või pigem suurest etnohõngulisest läbust (millel on nii mõndagi olemusühtset nt Õllesummeriga). See ei ole öeldud üldsegi mitte paha pärast, aga tõsiasi on, et paljud kultuursed (ja vägagi pärimusmuusikahuvilised) inimesed on väljendanud seisukohta, et just suure läbustamise tõttu ei tõsta nad oma jalga Viljandi folgile mitte mingil juhul — kultuuriüritus on lokkava kultuurituse tõttu liialt vastumeelne.

Mida võiks olukorra parandamiseks ette võtta? Nõustun nendega, kes ütlevad, et alustada tuleks alkoholimüügi piirangu kehtestamisest folgi ajaks kogu Viljandi linnas ja politsei poolt avalikes kohtades alkoholi tarbimise ja muu avaliku korra rikkumise tolereerimise lõpetamisest. Mõelda võiks kontsertite hajutamisest üle maakonna, just nagu ka kogu kesklinna muutmisest festivali territooriumiks ja seeläbi kõrvaliste läbustajate eemalhoidmisest. Ent vaevalt see juhtub, kuna nõnda talitada ei oleks majanduslikult otstarbekas… Samas, nt Hiiu folgil on eelmainitut tehtud ja tulemus on kvalitatiivselt erinev (kuigi ka inimesi on kordades vähem).

President Ilves ütles, et Viljandi folk on saanud osaks eesti pärimuskultuurist ning et see on sama igavikuline kui meie riik. Usun, et kui president tutvunuks folgiga ka vähem ametlikus kontekstis, oleks ta viimasest paralleelist pigem hoidunud. Folk võib ju olla saanud osaks eesti pärimuskultuurist, kuid kahjuks koos kõige negatiivsega, mida see endas kannab. Festival, mis peaks meid viima meie juurte juurde, kannab endas väga tõsiseid juurte läbilõikamise märke.

Kuid teisalt võib karta, et see, mida eile folgil nägin, räägib üldsegi mitte ainult Viljandi Folgist, vaid eesti (ja õhtumaade) kultuurilisest olukorrast palju laiemalt: traditsioonide, tavade ja kommete eiramisest, naudinguhimulisest andumisest piirideta vabadusele ja tegelikkusest põgenemisest.

Advertisements

Pornograafia ja ühiskonna dehumaniseerimine

July 25, 2010

Saksamaad raputab vägistamisskandaal lastelaagris:

39 poissi elas laagripäevil majas nimega De Zilvermeeuw (Hõbekajakas). Just selles majas saadeti korda seksuaalse alatooniga piinamisi. Uurijad olid jõudnud eilseks küsitleda 25 majas elanud poissi. Nende tunnistuste põhjal saab kokku panna esialgse pildi ja see on kohutav. Vanemad poisid ajasid öösiti nooremad voodist välja ja toppisid neile kokapudeleid, harjavarsi või näppe tagumikku. Spiegel Online’i teatel kasutasid piinajad oma tegevuse juures sõna “fisting”. Nii nimetatakse teatud seksuaalpraktikat.

Millega sellist õudust seletada? Kust võiks üleüldse tulla mõte seesuguseid asju teha?

Ajastul, mil suur osa lastest ja noorukitest veedab suure (kui mitte valdava) osa oma vabast ajast virtuaalmaailmas, mis on kõikvõimalikest perverssustest üleujutatud ja kus kõige räigemad visuaalsed materjalid on vaid mõne hiirenupuvajutuse kaugusel, ei tohiks küll olla midagi üllatavat asjatundjate hinnangus, et kirjeldatu näol ei ole tegu üksikjuhtumiga, vaid et “kaaslaste seksuaalset kuritarvitamist juhtub noortelaagrites sageli.”

On üksnes loomulik, et andudes virtuaalruumis meelierutavaile ja mõistust varjutavaile perverssustele soovivad lapsed neid ka kogemuslikult ellu rakendada. Kui virtuaalruumis on austus inimväärikuse vastu kadunud, miks peaks see siis reaalses maailmas säilima? Kui virtuaalruumis kasutatakse inimesi oma ihade rahuldamise objektina, miks ei võiks siis sama teha reaalses maailmas?

Vanemad, kes sel haigel ajastul oma lapsed üksi lastelaagrisse saadavad, näivad olevat kas valitsevate ohtude suhtes täiesti ignorantsed või sügavalt vastutustundetud. Sama võiks öelda vanemate kohta, kes annavad oma lastele piiramatu ligipääsu Internetiavarustele.

Muidugi on pornograafial ühiskonnale kohutavalt ulatuslik ja sügavalt negatiivne mõju (vt kinnitust nt siit ja siit) — see ei ole mingi saladus. Aga sõnavabadust ei tohi ju ometi piirata… Siin on järjekordne näide, kuidas inimõiguste retoorika (lähtudes ebarealistlikust nägemusest inimesest kui puhtalt ratsionaalsest ja autonoomsest olendist ning rõhutades mitte seda, mis on tõeliselt hea, vaid indiviidi suva valida ükskõik milline käitumine) aitab ühiskonda lagundada.

Pornograafia kui ühiskondliku vähkkasvaja kohta soovitan aga vaadata alltoodud väga valgustavat dokumentaalfilmi. Seda vaadates võiks küsida, et kui tegemist on sedavõrd kahjuliku nähtusega, mis hävitab paljude inimeste elu ja dehumaniseerib kogu ühiskonda, miks me siis lubame üksikutel kasumiahnetel inimestel ja korporatsioonidel seda muudkui levitada. Miks me isegi ei püstita küsimust, kas sellise materjali levitamist võib õigustada sõnavabadusega või mitte? Kui ütleme, et ärihuvidest lähtudes inimeste muutmine nende pahede orjadeks ja naiste portreteerimine seksuaalse iha objektidena on vabaduse ilming, siis kas ei ole meie arusaamisega vabadusest midagi põhjalikult valesti? Ja kui see on tõesti meie arusaam vabadusest, siis ei ole küll millegi üle imestada, et paljud ühiskonnad ei ole sugugi huvitatud ameeriklaste vabadusetoomisest. Iga terve ühiskond peaks sellisest “vabadusest” hoidma nii kaugele kui vähegi võimalik.


Homopreestrid geiklubides

July 24, 2010

Rorate Caeli vahendab, et Katoliku Kirikut Itaalias on raputamas uus skandaal. Itaalia peaministrile ja meediamagnaadile Silvi Perlusconile kuuluv ajakiri Panorama avaldas varjatud kaamera abil (vt pilte siit) läbiviidud uurimise järel põhjaliku artikli (pdf, itaalia keeles) sellest, kuidas kolm preestrit külastasid homoklubisid ja astusid seal juhuslikesse seksuaalvahekordadesse. Artiklis märgitakse, et nii mõnedki preestrid elavad üllatavat kaksikelu:

Päeval on nad tavalised preestrid, kes kannavad vaimulikukraed ja puha, ent öösiti heidetakse see ühes sutaaniga kõrvale ja võetakse täielikult integreerunud liikmeina sisse koht Itaalia pealinna geielus.

Viimasel ajal pedofiiliajuhtumite pärast tähelepanu all olnud Itaalia Piiskoppide Konverents ei ole seni asja kommenteerinud. Rooma piiskopkond tegi aga avalduse, milles palus homoseksuaalset eluviisi viljelevatel preestritel “kapist välja tulla” ja preestriametist lahkuda.

Olemuslikult sarnased probleemid (st homoseksuaalne käitumine preestriks (ja ka piiskopiks) pühitsetud isikute poolt) ei ole Kirikule sugugi uudsed, sest homoseksuaalset eluviisi praktiseerivate inimeste imbumine liberaalselt meelestatud seminaridesse (ja sealt edasi liberaalselt meelestatud piiskopkondadesse) võttis viimastel aastakümnetel väga suured mastaabid. Need probleemid ei ole Katoliku Kirikule vöörad ka Eestis, kuigi konkreetne preester, kellega seonduvalt seesugused probleemid ilmnesid, on juba mitme aasta eest pastoraalsest tegevusest taandatud.

Read the rest of this entry »


Tartu Ülikooli rektor: “Teadus ei saa vaadata, et kas ta on eetiline või mitteeetiline”

July 21, 2010

Eestis on saanud “armsaks” tavaks, et “kvaliteetajakirjandus” (sh Rahvusringhääling) nimetab täiesti häbematult ühekülgset ideoloogilist manipuleerimist debatiks, aruteluks vms-ks. Mõne päeva eest juhtis vend mu tähelepanu ühele kenale näitele Eesti Päevalehes. Pealkirja “Debatt: Millised on geeniuuringute võimalused ja karid” on kutsutud kokku kolm tuntud liberaalse ilmavaatega teadlast, kes on kõik ühemõtteliselt embrüonaalsete tüvirakkude uuringuid toetaval seisukohal ja propageerivad seda (küll ilma sisulisi argumente esitamata) kuis jaksavad. Mida aga ei ole — ükskõik kust nurga alt ka ei vaata — on debatt.

Kogu “debati” pealiskaudsus (olulisi sisulisi probleeme ei arutatata, lahkarvamusi ei eksisteeri) on lausa hämmastav. Tartu Ülikooli rekotor annab kõhklematult teada, et “Teadus ei saa vaadata, et kas ta on eetiline või mitteeetiline” — märkimisväärne seisukoht, kas pole (jääme ootama eugeenika õppetooli avamist)!? Eesti Teaduste Akadeemia president nimetab ameeriklaste püüdluseid mitte lubada hävitada teaduslikel eesmärkidel varajases arengufaasis inimesi hüsteeriliseks ja lolliks, inglaste vastupidiseid samme kiidab aga targa ja tolerantsena (see, mis teeb ühe seisukoha lolliks ja teise targaks, jääb muidugi selgitamata). Toivo Maimets, kes on ammu tõestanud, et ei intellektuaalne ega akadeemiline ausus ei ole tema jaoks kuigivõrd olulised suurused (vt näiteid siit ja siit), näib aga arvavat, et isegi inimese kloonimises ei ole lõppude-lõpuks midagi lubamatut — ta sedastab läbi ja lõhki pragmaatilises võtmes, et sel ei oleks lihtsalt mõtet, sest see ei annaks midagi ja pealegi olevat vanamoodsal viisil laste tegemine mõnusam… (Huvitav oleks teada, mida need mehed üleüldse silmas peavad rääkides sellest, mis on eetiline ja mis mitte. Kas kriteeriumiks on ka midagi enamat kui oma arvamus?)

Küll on kurb, kui inimestega nii avalikult manipuleeritakse. Ja ehk veel kurvem on, et sel lubatakse juhtuda ilma, et keegi sellele õieti tähelepanugi juhiks. Ju siis ei näe inimesed selles midagi hullu, et neisse suhtutakse kui idiootidesse, või siis on neil lihtsalt ükskõik. Aga võib olla kindel, et selliste “debattidega” kujundatakse tasapisi pidevalt nö avalikku arvamust, mida pluralistlikus ja progressiivses ühiskonnas kõik “mõistlikud inimesed” (st need, kes ei soovi saada määratletud äärmuslaste ja tagurlastena) peavad jagama.


Mis toimub halvatud inimese “sees”?

July 19, 2010

Hiljuti jäi BioEdge’i vahendusel silm pidama ühel juhtumil Ühendkuningriigis, mis tõstatab mitmed olulised küsimused.

43-aastane kahe lapse isa Richard Rudd sattus eelmise aasta oktoobris mootorrattaõnnetusse, mille tagajärjel sai ta raske aju- ja selgrookahjustuse, mis omakorda põhjustas liikumis- ja suhtlemisvõime kaotuses seisneva halvatuse. Richard ei olnud jätnud sellises olukorras toimimiseks selgeid juhiseid, kuid tema perekond mäletas seda, mida ta olla kord öelnud ühe oma halvatuks jäänud sõbra kohta: “Kui see peaks minuga juhtuma, siis ei soovi ma edasi minna. Ma ei taha olla nii, nagu tema.”

Seega, kui Richardi olukord stabiliseerus, väljendas tema perekond arvamust, et arstid peaksid elutoetavad süsteemid eemaldama.

Siis aga juhtus midagi ootamatut. Teostades nö viimaste ülevaatust märkas Richardi arst, et mees suudab halvatusest hoolimata oma silmi liigutada. See tähendas, et kuigi ta oli kehaliselt liikumatu, sai temaga suhelda. Kuue kuu möödumisel, olles eelnevalt põhjalikult veendunud halvatu võimes suhelda, küsis arst Richardilt, kas ta soovib edasi elada. Vastuseks oli ühemõtteline “jah”. “Küsisin küsimuse uuesti ja ta vastas kolm korda selgesti, ainult jah/ei vastustega, et ta oli oma vastuses kindel,” ütles professor David Mennon Addenbrooke’i haiglast Cambridges.

Sellest ajast saati on Richardi olukord järjepidevalt paranenud. Ta suudab naeratada ja tema pikaajaline mälu on säilinud.

Loo kõige mõtlemapanevama aspekti võtab kokku Richardi isa, kelle nimi on samuti Richard Rudd. Ta rääkis juhtumist dokumentaalfilmi väntavale BBC-i võttegrupile:

“Tihti istume me pubis või kontoris ja lausume kergekäeliselt ‘kui see minuga juhtub, lülitage masin välja; tehke seda, tehke teist’. Kuid see on kõik hüpoteetiline ja me tegelikult ei tea enne, kui see meiega juhtub. Perekonna ja sõpradena tunneme mõni kord, et kui inimene ei saa enda eest otsustada, siis võime seda teha nende eest… Kuid nüüd on Richard olukorras, kus see on tegelikult juhtunud. See on tegelik elu, mitte väljamõeldis. Ta on tõesti selles olukorras. Ja elutahe võtab võimust… Mina olen aga õnnelik, et ta on elus ning et ta ei teinud õnnetuse eelselt viimase tahte avaldust.”

Sellised juhtumid panevad küsima, kui palju me tegelikult teame elust ja surmast ning nende vahele jäävast alast. Kui palju teame sellest, millises seisus on inimene, kes on kaotanud väljendusvõime? Milline on tema sisemine elu ja kui palju ta mõistab tema ümber toimuvat? Ja milline on tema tegelik tahe oma elu suhtes ja mil määral võib seda eeldada? Samuti panevad need küsima, kui palju tähtsust on õige omistada õnnetusjuhtumi eelselt tehtud tahteavaldustele ja mil määral on eetiline, et lähedased langetavad elu ja surma puudutavad küsimused halvatud inimeste eest.

BBC dokumentaalfilm pealkirjaga Between Life and Death on vähemalt teatud osas vaadatav YouTube’i vahendusel siit.


Uudised koduõppe keelustamisest ja puudega inimeste kõrvaldamisest

July 9, 2010

Viitan siin kohal kahele uudisele, mis räägivad laia kultuurilise tähendusega suundumustest lääne ühiskonnas, ent mida massimeedia suure tõenäosusega ei kajasta.

Esiteks, Rootsi parlament võttis vastu seaduse, millega keelati karistuse ähvardusel laste harimine kodus selle asemel, et panna nad riiklikku kooli. Juba 1. augustil jõustuva seaduse kohaselt võib laste kodus õpetamine leida aset vaid “erakorralistel asjaoludel”, kusjuures seaduses on selgesõnaliselt öeldud, et vanemate filosoofilised või religioossed veendumused selliste asjaolude alla ei kuulu. Samas on kooliprogrammi lahutamatuks osaks nt seksuaalkasvatus, kus õpetatakse juba algkoolilapsi ennast seksuaalselt rahuldama, poisse omale miniatuurset kondoomi “peale panema” ja homoseksuaalset käitumist seksuaalsuse normaalseks väljenduseks pidama. Vanematel, kellele see on vastuvõetamatu, tuleb oma lastega riigist emigreeruda, kuigi nagu näitab perekond Johannsoni juhtum (vt järgmist linki), ei pruugi võimud ka sel juhtuda lasta.

Selline asjade käik on oodatud jätkuks Rootsi valitsuse poolt lapsi kodus õpetavate perede tagakiusamisele (vt lähemalt siit) ja kujutab endast näidet üleüldisest totalitaarsest trendist suurendada riigi õigusi laste kasvatamisel vanemate loomulike õiguste arvelt. Uue seaduse kohta vaata lähemalt siit.

Read the rest of this entry »


Õiguskantsleri seisukoht Tallinna sünnitoetuste osas ei ole loogiliselt järjepidev

July 9, 2010

Postimees annab teada õiguskantsler Indrek Tederi seisukohast, et Tallinn kohtleb lapsi sünnitoetuste määramisel põhjendamatult ebavõrdselt diskrimineerides lapsi, kelle vanemaist vaid üks on Tallinna elanik. Õiguskantsler kirjutab:

Sünnitoetus on toetus lapsele. Ja igas last puudutavas küsimuses tuleb esikohale seada lapse huvid. Lapse huvide prioriteetsuse põhimõttega ei ole kooskõlas praktika, mille kohaselt Tallinna linn eelistab ja toetab sünnitoetuse maksmise läbi üksnes kooselavate vanemate peresse sündinud lapsi.

See seisukoht tõstatab mitmed küsimused. Esiteks on huvitav, et sõnad “igas last puudutavas küsimuses tuleb esikohale seada lapse huvid” tulevad samalt mehelt, kes mitte kuigi ammu ei leidnud põhiseadusega vastuolu selles, et riik rahastab igal aastal miljonite kroonidega tuhandete sündimata laste tapmist — olgugi, et eelmine õiguskantsler ütles selgesõnaliselt, et riigil on kohustus mitte sekkuda sündimata laste õigusesse elule ja ka kohustus seda õigust kaitsta. Seda otsust formuleerides ei maininud õiguskantsler Teder poole sõnagagi, et lapsi puudutavates küsimustes tuleks nende huvid esikohale seada, vaid rääkis täiskasvanute enesemääramise õigusest, mida võib tema arvates teostada kasvõi laste elu hävitamise hinnaga.

Nii on raske uskuda, et õiguskantsleri seisukoht sünnitoetuste osas on siiralt motiveeritud hoolest laste pärast. Tõenäolisem on, et tema positsioon lähtub (teadvustatud või teadvustamata) ideoloogilisest hoiakust seista vastu sotsiaaltoetuste jagamisele moel, mis soosib laste kasvatamist terviklikus perekonnas, mitte üksikvanemate poolt. Postimees kirjutab selles osas järgmist:

Sünnitoetus kui konkreetselt lapse hüvanguks mõeldud toetus ei ole aga õiguskantsleri hinnangul see vahend, mida kasutada traditsioonilise peremudeli propageerimiseks. Seda enam, et määrus ei nõua mõlema lapsevanema reaalset kooselamist,  vaid ainult Tallinna elanikuks registreerimist rahvastikuregistris. Kas vanemad elavad ka tegelikult koos lapsega või mitte, ei oma sünnitoetuse saamisel tähtsust.

Antud juhtum näitlikustab, kui lihtne on õiguslikku argumentatsiooni rakendada ideoloogiliste huvide teenistusse. Muidugi võinuks õiguskantsler asuda ka täpselt vastupidisele seisukohale, et Tallinna sünnitoetuste maksmise kord ei ole diskrimineeriv, kuna traditsioonilise peremudeli (kui ühiskonna vundamendi) toetamine kujutab endast kaalukat avalikku huvi, mis õigustab erinevat kohtlemist (kuigi, tõsi, vaevalt lähtub  Tallinna linnavalitsus sellise  sünnitoetuste maksmise korra kehtestamisel soovist kaitsta perekonna institutsiooni). Oluline on tähele panna, et see, kumba pidi õiguskantsler otsustab, ei sõltu õigusnormidest endist, vaid nende tõlgendaja (antud juhul siis õiguskantsleri) maailmavaatelistest hoiakutest.

Mõeldes sellele, kas mitte ei suuna õiguskantsler Teder oma kriitikat valikuliselt, võiks püstitada küsimuse, miks ei pööra ta tähelepanu nn vanemapalgale, mis on ju olemuslikult just samuti lapsetoetus (st mõeldud ennekõike lapse hüvanguks), ent mille suurus sõltub väga ulatuslikult (ca 5000-30000) toetuse saaja sissetulekust. Kus on siin see avalik huvi (toetudes õiguskantsleri enda argumentidele), mis sellist erinevat kohtlemist õigustab? Ja kas selles kontekstis enam ei kehti õiguskantsleri sõnad, et “Lastele suunatud sotsiaaltoetuste eesmärk peaks olema just võrdsete arenguväljavaadete tagamine”?