Viljandi Folk – pärimuskultuuri festival või etnohõnguline läbu?

Käisime eile õhtul Viljandis (kontserti andmas) ja pilt, mis veidi pärast keskööd (kontserti ajal pooltühi olnud) Jaani kirikust välja astudes avanes, oli sõna otseses mõttes šokeeriv. Meeletu raskelt joobunud rahvamass laotunud üle kogu vallikääru ja muruväljakute … värviliste prožektorite tekitatud ööklubivalgus … raskelt ülesvõimendatud tümps … kõik kohad prügi täis … õllepudelid ja -topsid, viinapudelid, krõpsupakid, papptaldrikud … meeletu jorramine ja ropendamine … urineerimine jms kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades (nt autode vahel ja vastu kirikuseina) … alkoholist või muudest meelemürkidest teadvuse (või tasakaaluvõime) kaotanud inimesed maas vedelemas … poolpaljad pahupidi silmadega noored kakerdamas … ja politseinikud seda kõike abitult pealt vahtimas (justkui seadused folgi ajal ei kehtikski). Pilt oli tõsiselt kole ja palju koledam, kui oskasin karta.

Mul ei ole kahtlust, et Viljandi folgi tegijad on näinud palju vaeva ja kavatsenud parimat ning et nad on ka saavutanud palju head. Samuti ei ole mul kahtlust, et festivalil esinevad paljud väga head muusikud, kelle tegemistest on inimestele rohkelt rõõmu. Aga see, mis festivali näol on kokkuvõttes sündinud, näib elavat oma elu ning on vägagi küsitav, kas seda kõike tervikuna vaadates on põhjust rääkida kultuuriüritusest või pigem suurest etnohõngulisest läbust (millel on nii mõndagi olemusühtset nt Õllesummeriga). See ei ole öeldud üldsegi mitte paha pärast, aga tõsiasi on, et paljud kultuursed (ja vägagi pärimusmuusikahuvilised) inimesed on väljendanud seisukohta, et just suure läbustamise tõttu ei tõsta nad oma jalga Viljandi folgile mitte mingil juhul — kultuuriüritus on lokkava kultuurituse tõttu liialt vastumeelne.

Mida võiks olukorra parandamiseks ette võtta? Nõustun nendega, kes ütlevad, et alustada tuleks alkoholimüügi piirangu kehtestamisest folgi ajaks kogu Viljandi linnas ja politsei poolt avalikes kohtades alkoholi tarbimise ja muu avaliku korra rikkumise tolereerimise lõpetamisest. Mõelda võiks kontsertite hajutamisest üle maakonna, just nagu ka kogu kesklinna muutmisest festivali territooriumiks ja seeläbi kõrvaliste läbustajate eemalhoidmisest. Ent vaevalt see juhtub, kuna nõnda talitada ei oleks majanduslikult otstarbekas… Samas, nt Hiiu folgil on eelmainitut tehtud ja tulemus on kvalitatiivselt erinev (kuigi ka inimesi on kordades vähem).

President Ilves ütles, et Viljandi folk on saanud osaks eesti pärimuskultuurist ning et see on sama igavikuline kui meie riik. Usun, et kui president tutvunuks folgiga ka vähem ametlikus kontekstis, oleks ta viimasest paralleelist pigem hoidunud. Folk võib ju olla saanud osaks eesti pärimuskultuurist, kuid kahjuks koos kõige negatiivsega, mida see endas kannab. Festival, mis peaks meid viima meie juurte juurde, kannab endas väga tõsiseid juurte läbilõikamise märke.

Kuid teisalt võib karta, et see, mida eile folgil nägin, räägib üldsegi mitte ainult Viljandi Folgist, vaid eesti (ja õhtumaade) kultuurilisest olukorrast palju laiemalt: traditsioonide, tavade ja kommete eiramisest, naudinguhimulisest andumisest piirideta vabadusele ja tegelikkusest põgenemisest.

11 Responses to Viljandi Folk – pärimuskultuuri festival või etnohõnguline läbu?

  1. Ero says:

    Säärane staatus on saatnud seda Viljandi festivali kogu tema eksistentsi jooksul. Joomine, läbi jms. Proled, laadakrantsid, poliitikud ja ärimehed läbisegi. Üldiselt võiks politsei sellistel üritustel suuremat teha, kui vaja, kaasata ka vabatahtlikke jms. Kahju, kui roppused meepotis ürituse väärtuse röövivad.

  2. […] just arvamust selle kohta, et Viljandi Folk on muutunud kohutavaks läbuks… Huvitav oli seda arvamust lugeda, sest mina olin eike hilisõhtul täpselt selsamal […]

  3. Enn Auksmann says:

    Võib-olla on tegemist eelarvamusega, aga olen olnud kogu aeg seisukohal, et “pärimuskultuurifestival” on iseensest nonsenss, sest need kaks asja – pärimuskultuur kui miski nö igapäevaelust enesest sündiv ja kellegi poolt korraldatud festival kogu oma “malevaläbuga” – lihtsalt välistavad teineteist täielikult. Nii nagu ka näiteks “punklaulupidu” – lausa piinlik oli vaadata kogu seda kommertsi, mida seal “pungi” nime all viljeleti.

    Mäletan, kuidas üks mu noorepõlvesõbranna kord rääkis, et tema ülikooliaegsed kursusekaaslased olla pidanud teda äärmiselt “ebaromantiliseks” inimeseks, kuna ta keeldunud kord teistega koos neljakümnekesi päikeseloojangut vaatama minemast …

  4. vooglaid says:

    Eks see ole tõesti kultuuriürituste häda, et need kipuvad esindama seda veidrat hoiakut, mida on hästi kirjeldanud Jaak Johanson, öeldes et pidades end kultuurseiks inimesteks käime me kultuuriüritustel, täites sedasi tühikut, mis meis on, kuna me ise tegelikult ei kultiveeri seda kultuuri oma eluga.

    Nii on kultuurist saanud mitte olemise viis, vaid tarbekaup. Laulupeoks (või folgiks) paneme selga pastlad ja rahvariided, aga oma igapäevases elus me seda ei tee; meile meeldib folgil kuulata-vaadata, kuidas lauldakse rahvalaule ja tantsitakse rahvatantse, aga kodus (sõpraderingist rääkimata) teeme seda väga harva (kui üldse); kontsertil kuulame viiuleid ja torupille, aga ise neid mängima ei kipu (sest ei suuda seda teha professionaalsel tasemel, mis sest, et see ei olegi asja mõte ning mis sest, et ükski külapillimees ei ole seda kunagi eesmärgiks seadnud).

    Kultuurrahvas on see, kelle seas tema kultuur tõeliselt elab – ja kultuur elab siis, kui see on osa inimeste igapäevaelust, mitte siis, kui seda viljeletakse erinevatel festivalidel. Pärimuskultuuri aitame ellu äratada ja alal hoida siis, kui laulame oma lastega kodus rahvalaule, mängime rahvaviise, tantsime rahvatantse, kasvatame taimi ja loomi, ehitame palkmaju, laome maakivist müüre ning õpime tundma oma rahva vaimset identiteeti ja ajalugu, mitte siis, kui käime kord aastas folgil pärimuskultuuri nautimas või viljelemas (rääkimata lihtsalt pärimusmuusika saatel õlu libistamisest).

    Aga kõige eelneva juures tuleb rõhutada, et püüdlus pärimuskultuuri riismeid alal hoida on kahtlemata väga oluline ning selles osas on Viljandis aastate jooksul tehtud äraütlemata tänuväärset tööd.

  5. Kõurik says:

    Ärgem unustagem, et kultuuriüritus peegeldab kultuuri nägu. President teeks õige võrdluse ka õllekultuuri kohta!

  6. U. says:

    Tead, lõpuni ei nõustu Sinuga. Käisime üle mitme aasta jälle Folgi ajal Viljandis ja kogusin peaaegu ainult häid mälestusi. Toidutänav oma ohjeldamatu tarbimismentaliteediga oligi vast ainus ebameeldiv nähe. Muidu nägin palju rõõmsaid lapsi, palju häid kontserte ja palju toredaid inimesi. Ja tegelikult nõustun ühe eelneva kommenteerijaga, et midagi kusagile eriti muutunud küll ei ole. Alkohol on seal alati ojadena voolanud ja öine linnapilt on seal alati selline olnud. See, kuhu iseennast paigutada ja kus liikuda, on aga ju enda teha.
    Ja kuigi ma saan aru neist etteheidetest ja isegi arvamusest, et “pärimuskultuurifestival” on nonsenss, siis võibolla lihtsalt ei peagi nii suurte nõudmistega sellele üritusele minema. Kui tahta lihtsalt pisut head muusikat kuulda, siis jääks pettumus olemata. Sõnaga – vastupidiselt mitmele viimasele kogemusele jäin mina sel aastal rahule…

  7. vooglaid says:

    Tere Ursula!

    Ma ei väida Sulle sugugi vastu. Mina nägin folgil seda, mida nägin väljudes kirikust, kus meie kontsert toimus (kohta valimata), ja liikudes läbi linna folgilt minema. Ma ei taha sugugi väita, et see ongi kõik, mis folgil toimus (olen ju isegi aastaid tagasi folgil täiel rinnal kaasa löönud ning tean väga hästi, et seal on palju ilusat ja lihtsalt toredat).

    Ometi on nähtud õudus osa folgist. Seejuures ei ole ühtegi põhjust, miks see peaks nii olema. Miks peaks pärimusmuusikafestival kujunema läbustajate paradiisiks ja õllemüüjate kullaauguks? Ja see ongi põhimõtteliselt kõik, mida öelda tahan.

    Nõustun ka sellega, et folgist ei maksa liialt palju oodata. Ka mina tahaksin seal aeg-ajalt ilusat muusikat kuulata, ent sellises läbu keskonnas ei soovi ma seda mitte teha (rääkimata sellest, lapsed sinna kaasa võtta). Ja paljud pärimusmuusikahuvilised inimesed mõtlevad ja toimivad just samuti, misläbi jääb läbustajatele veelgi rohkem ruumi. Folk on igati väärt ettevõtmine ning on lihtsalt kahju, kui meepotti rohkelt tõrva tilgutatakse.

    Heameel on aga sellest, et just lõpetasime tütre sünnipäeva tähistamise, mille raames mängisime koos venna ja sõber Mariusega täiel rinnal viiulitel-fiidlitel rahvaviise – oli äraütlemata tore!

  8. Saatkond says:

    Siin ühe toitlustaja arvamus asjast

  9. Mehis says:

    Tundub, et siia on sattunud mingi snoobide punt kes ikka lihtsalt ei mõista seda lihtrahva elu-olu just eriti… Mina saan ise küll täielikult aru sellest rahvamassist kes lihtsalt Laidonäri kuju juurde lina maha paneb ja kitarrimuusika saatel ennast hästi tunneb.
    Masu ajal ei pruugi kõigil olla lihtsalt piisavalt raha, et 1000 kroonist folgipassi osta ja just nii on ka nn lihtinimesel võimalik folgist osa võtta ja lihtsalt hästi aega veeta.
    Mina võin küll kätt südamele pannes öelda, et minu selle aasta parim folgikogemus oli just sealsamas “läbul” kui paar noormeest spontaanselt lihtsalt kitarrid välja võtsid ja sellise kontserdi andsid, et pool Laidoneri “piknikuplatsi” kaasa laulis…
    Ütlen ausalt, et kui see “piknikuala” sealt Laidoneri kuju juurest peaks ära kaotatama siis on minu jaoks küll pool folgist kaduma läinud…
    Negatiivset kah siis. Ainus negatiivne kogemus minu selleaastaselt folgilt oli see punases ringi käinud “sparta” vms seltskond kes sõna otseses mõttes lihtsalt läbustas ja noris kõigiga tüli. Õnneks oli politsei piisaval tasemel, et neid kontrolli all hoida. Politsei oma käitumisega oli minu jaoks teine ülimalt positiivme üllatus. Politseinikud käitusid sellel üritusel ikka täiesti korrektselt. Tõrvatilk meepotti selles suhtes oli minu kogemust pidi hoopis turvafirma kelle (vähemalt osad-)töötajad käitusid jõhkralt ja ebaviisakalt…

  10. vooglaid says:

    Hea oli lugeda, et folgi pealik Ando Kiviberg ei eita probleemi ning näib suhtuvat sellesse täie tõsidusega. Vastuseks restoran Gruusia Saatkond murele kirjutas ta järgmist (vt lähemalt siit):

    “Luban, et arutame nii Viljandi linnavalitsuse kui ka politseiga, kuidas olukorda lahendada nii, et ennast abituks ja arutuks lakkunud inimesed festivalist osavõtjate meeleolu enam rikkuma ei pääseks. Me peame lahenduse kindlasti leidma, sest festivalist osavõtjate hea ja meeldiv enesetunne on kogu festivali õnnestumise üks olulisi võtmeid.”

    Loodame, et lahendust otsides jätkub piisavalt põhimõttekindlust astuda ka rahalises plaanis mittekasulikke samme (nt alkoholimüügi piirangu kehtestamine Viljandi linnas kogu Folgi ajaks ja seeläbi õlletootjatest suursponsoritest loobumine).

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: