Miks puudub apostlite usutunnistusest sõna “Jumal”?

Katoliku Kirikus Eestis kasutusel olev apostlite usutunnistuse tõlge kätkeb teadmata põhjusel üht olulist viga. Nimelt on sellest jäänud välja sõna “Jumal”, mis ladinakeelses tekstis on selgelt olemas, olgugi, et Eesti Apostelliku Administratuuri kodulehel toodud ladinakeelses tekstis sõna “Jumal” (Deus) teadmata põhjusel ei ole:

Ladina keeles:

… tértia die resurréxit a mórtuis,
ascéndit in cælos,
sedet ad déxteram […] Patris omnipoténtis, …

Eesti keeles:

… kolmandal päeval üles tõusnud surnuist,
läinud Taevasse,
istub […] oma kõigeväelise Isa paremal käel; …

Samas nt Katoliku Kiriku Katekismuse Kompendiumis ja mujal ametlikes allikates on sees ka sõna “Deus”:

Symbolum Apostolicum

Credo in Deum Patrem omnipoténtem, Creatorem cæli et terræ,  et in Iesum Christum, Filium Eius unicum, Dominum nostrum, qui concéptus est de Spíritu Sancto, natus ex Maria Virgine, passus sub Póntio Piláto, crucifixus, mórtuus, et sepúltus, descéndit ad ínferos, tértia die resurréxit a mórtuis, ascéndit ad cælos, sedet ad déxteram Dei Patris omnipoténtis, inde ventúrus est iudicáre vivos et mórtuos. …

Ka teistes keeltes on apostlite usutunnistuses ladinakeelsele algtekstile vastavalt (osutatud kohas) sõna “Jumal” selgelt olemas – siin on mõned näited, mis kinnitavad, et selles väga olulises aspektis valitseb tõlgetes täielik ühtsus.

Inglise keeles

the third day He rose again from the dead;
He ascended into heaven;
is seated at the right hand of God the Father Almighty; …

Soome keeles

… nousi kolmantena päivänä kuolleista;
astui ylös taivaisiin;
istuu Jumalan, Isän, Kaikkivaltiaan, oikealla puolella; …

Itaalia keeles

il terzo giorno risuscitò dai morti;
ascese al cielo; 
siede alla destra di Dio Padre onnipotente; …

Saksa keeles

am dritten Tage auferstanden von den Toten;
aufgefahren in den Himmel; 
er sitzt zur Rechten Gottes, des allmächtigen Vaters; …

Rootsi keeles

på tredje dagen uppstånden igen ifrån de döda; 
uppstigen till himmelen;
sittande på allsmäktig Gud Faders högra sida; …

Vene keeles

в третий день воскрес из мертвых;
восшёл на небеса;
и восседает одесную Бога Отца Всемогущего; …

Poola keeles

trzeciego dnia zmartwychwstał;
wstąpił na niebiosa;
siedzi po prawicy Boga Ojca wszechmogącego; …

Prantsuse keeles

le troisième jour qu’Il a encore éveillé du mort;
Il est monté dans ciel;
s’assied à la main droite de Dieu, le Tout-puissant du Père; …

Hispaania keeles

al tercer día resucitó de entre los muertos;
subió a los cielos;
y está sentado a la derecha de Dios, Padre todopoderoso; …

Portugali keeles

ressuscitou ao terceiro dia;
subiu aos céus;
está sentado à direita de Deus Pai todo-poderoso; …

Niisiis on selge, et eestikeelsesse tõlkesse apostlite usutunnistusest on sattunud sisse tõsine viga, mis tuleks esimesel võimalusel kõigis käibel olevates tekstides ametlikult parandada. Samuti tuleks katoliiklastele anda sellest parandusest teada, et vigast tõlget enam ei kasutataks.

Probleemist on teadlik ka piiskop Philippe Jourdan ning loodetavasti leiab see peagi lahenduse.

Vastus Eesti Ekspressile kommentaariks paavst Franciscuse väljaütlemistele

Eesti Ekspressi toimetusest küsiti minu käest kommentaari paavst Franciscuse poolt järjekordses lennukis antud intervjuus tehtud väljaütlemisele, mis on saanud liberaalses meedias (vt ERR ja Delfi) hiiglaslikku kajastust ning tekitanud meelevaldsetele tõlgendustele ainest andes ka rohkelt segadust. Alljärgnev on minu vastus.

Tere!

Paavst Franciscuse poolt erinevates intervjuudes tehtud väljaütlemised on kahjuks põhjustanud palju vääritimõistmist ja segadust, mitte ainult selles, vaid ka mitmetes muudes küsimustes. Et saada autoriteetne seisukoht, kuidas paavsti avaldusi tõlgendada, oleks kõige mõistlikum pöörduda piiskop Philippe Jourdani poole.

Mina kui tavaline ilmikust katoliiklane püüan lähtuda paavsti avalduste tõlgendamisel Katoliku Kiriku õpetusest ehk mõtestada neid lahti viisil, mida toetab Kiriku õpetuslik autorieet. Katoliku Kiriku Katekismus ütleb punktides 2357 ja 2358, et ühest küljest on homoseksuaalne kalduvus vastuolus inimloomusega ning sellisena “objektiivselt väärastunud” (objectively disordered), ent teisest küljest tuleb inimesi, kes sellise kalduvuse all kannatavad, kohelda lugupidamise, kaastunde ja taktiga ning nende suhtes tuleb hoiduda ebaõiglasest diskrimineerimisest (vt lähemalt siit).

Ka SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks tegevuses oleme alati püüdnud lähtuda sellest samast põhimõttest, eristades inimesi ja nende tegusid ning mõistes hukka mitte patustaja, vaid patu kui loomuvastase ja ebamoraalse teo – kusjuures patuks ei ole ükski loomuvastane kalduvus kui selline, vaid sellele kalduvusele andumine. Nagu kirjutasin 2014. aata kevadel väljaantud bukletis: “Me peame alati säilitama homoseksuaalse kalduvusega inimeste vastu lugupidava suhtumise, kuid see ei tähenda, et peame loobuma tõe rääkimisest homoseksuaalsuse ja homosuhete kohta. Hoolimist ja armastust ei eksisteeri väljaspool tõde.”

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

Paavst Franciscus tänas mitut ilmikut kriitiliste tähelepanekute eest

Mario Palmaro

Sel nädalal võttis paavst Franciscus isiklikult ühendust vähemalt kahe ilmik-katoliiklasega, et tänada neid kriitiliste märkuste eest.

Ühe telefonikõne saajaks oli itaalia raadioajakirjanik Mario Palmaro, kes vallandati oma töökohalt Itaalia Raadio Mariast pärast seda, kui oli koos oma kolleegi Alessandro Gnocchiga teinud saate, mis kandis pealkirja “Meile ei meeldi see paavst”. Saates väideti paavsti viimase aja vabas vormis ja laialdaselt  segadust tekitanud väljaütlemistele osundades, et neist nähtub rohkem püüdlus saada maailma tunnustust kui tõetruudust.

Palmaro oli küll õnnetu, et info paavsti telefonikõne kohta lekkis meediasse, ent tema sõnul kinnitas paavst, et on end kriitiliste märkustega kurssi viinud ning mõistab, et need lähtuvad armastusest Kiriku ja paavsti vastu. Lisaks kinnitas paavst, et peab selle kriitika saamist väga oluliseks.

Kohe telefonivestluse alguses väljendas paavst oma lähedust Palmarole, kes on vähki suremas. “Paavst Franciscus ütles, et on teadlik minu raskest haigusest ning et ta on mulle väga lähedal. Tundsin selgelt tema sügavat empaatiat ja siirast tähelepanu inimisiku kui sellise suhtes, sõltumata konkreetse inimese ideedest ja arvamustest, ajal, mil elan läbi suuri kannatusi,” ütles Palmaro.

“See oli minu jaoks hämmastav ja vaimustav, ent ennekõike liigutav: minu kui katoliiklase jaoks oli see üks elu kõige ilusamatest kogemustest. Kuid ma tundsin kohustust meenutada paavstile, et kuigi meie kriitika oli suunatud spetsiifiliselt tema teatavate sammude ja sõnade suhtes, kinnitan ma oma täielikku ustavust temale kui Kiriku peale,” lisas Palmaro.

“Paavst peaaegu ei võimaldanud mul lauset lõpetada, öeldes et ta mõistab, et see kriitika on kantud armastusest ning et tema jaoks oli väga oluline sellest teadlikuks saada.”

“Need sõnad andsid mulle suurt kosutust,” võttis Palmaro oma mõtted kokku.

Eeltoodust nähtub paavst Franciscuse  terve suhtumine paavsti autoriteeti ning ka ilmikute kohustusse olla alati Kiriku Õpetuse ja Traditsiooni teenreiks, nagu paavst ise.

Väljendades tänu armastusest kantud kriitika eest, tunnustab paavst ise selgelt minu eelmises postituses kirja pandud põhimõtet, et usk ja kuulekus ei vabasta usklikku inimest mõtlemise, analüüsi ja eristamise võimest, vaid pigem kohustab teda selleks.

Loomulikult on väga oluline säilitada alati armastav suhtumine ja alandlikkus, ent sama oluline on mitte minetada arusaamist sellest, et inimlikult mugavate suhete nimel ei tohi loobuda kuulekusest südametunnistusele ja tõele.

Sama terve kuulekuse põhimõtet väljendab väga selgelt ka Kanoonilise Õiguse Koodeksi kaanon 212 § 3: “Vastavalt oma teadmistele, kompetentsile ning võimetele on [usklikel] õigus, vahel isegi kohustus, pühadele hingekarjastele Kiriku hüvet puudutavates küsimustes oma arvamust avaldada ning – säilitades usu ja kommete rikkumatuse, aupaklikkuse karjaste vastu ning võttes arvesse Kiriku ühist hüve ja isikuväärikust – anda seda arvamust teadmiseks teistele usklikele.”

On rõõmsutav teada, et paavst Franciscus oskab heatahtlikku kriitikat hinnata ning näha selles püüdlust toetada paavsti tema kohustuses olla Kiriku heaks karjaseks. Sellega saadab paavst selge sõnumi mitte ainult ilmikutele, vaid näitab eeskuju ka temast hierarhiliselt allpool seisvatele piiskoppidele, osundades, et alandlikus vaimus esitatud kriitikat ei pea tingimata käsitlema kuuletumatuse või koguni mässu ilminguna.

Vt lähemalt siit.

Palvetage, nagu oleks teie teod kasutud ning tegutsege, nagu poleks palvest abi

“Kui 1917. aastal olnuks Peterburgis kas või mõned tuhanded mehed, kes teadnuks, mida nad tõeliselt tahavad, siis ei oleks meil Venemaal võimu haaramine eales võimalikuks saanud.”

Neis Vladimir I. Lenini lausutud sõnades on, mille üle mõelda ning millest järeldusi teha. Kui tihti on ajaloos nii otsustavad lahingud kaotatud mitte paheliste inimeste ülekaalust, vaid vooruslike inimeste võlts-vagaduse rüüsse maskeeritud argusest, mugavusest ja loidusest tingitud tegevusetusest?

See mõte rõhub üha jõulisemalt, lugedes Jean Ousset suurepärast artikliteseeriat, mis kannab koondpealkirja Action: A Manual for the Reconstruction of Christendom. Ousset, kes muu hulgas rajas 1946. aastal organisatsiooni La Cité Catholique, eesmärgiga juurutada ühiskonnas kristliku ühiskonnakorralduse põhimõtteid, kirjutas 1966. aastal nimetatud tekstis:

“Milline üllatus”: meedia väänab paavsti sõnu

Eile kuulutasid paljud maailma meediumid suurel õhinal, nagu oleks Kirik muutnud oma õpetust rasestumisvastaste vahendite moraalsuse küsimuses. Teiste seas kaunistas ka Postimees Online’i esilehte triumfaalne pealkiri “Paavst: erijuhtudel tohib kondoomi kasutada” (Delfis on sama jutt esitatud pealkirja all “Paavst: mõnikord on kondoomid lubatud”).

Nagu arvata võib, on see pealkiri otseselt eksitav, moonutades paavsti sõnumit. Kes iganes võtab vaevaks lugeda intervjuud, millele artiklis viidatakse, näeb, et paavst ütleb otse vastupidi, et kondoomide kasutamine on igal juhul ebamoraalne, moonutades inimseksuaalsuse tõelist tähendust. Selgitades, et Kirik võiteb seksuaalsuse banaliseerimise vastu, ütles paavst:

Peapiiskop Chaput lääne ühiskonna kultuurilisest olukorrast ja suundumustest

Denveri peapiiskop Charles J. Chaput pidas mõne aja eest Slovakkias väga sisuka ettekande, milles ta analüüsis süviti lääne kultuuri hetkeolukorda ja selle suundumusi. Soovitan soojalt võtta aega, et see tekst läbi lugeda. Autor räägib asjadest, mille teadvustamine on ennekõike kristlastele ülehindamatult oluline. Toon tekstist välja mõned olulised momendid.

Esiteks sedastab peapiiskop Chaput, et täna lääne ühiskonnas prevaleeriv materialistlik-ateistlik (peenema nimetusega sekularistlik) ideoloogia on olemuslikult samane 20. sajandi “mõrvarideoloogiatega” — erinev on vaid selle avaldumise vorm:

Today, in an era of global interconnection, the challenges that confront Catholics in America are much the same as in Europe: We face an aggressively secular political vision and a consumerist economic model that result — in practice, if not in explicit intent — in a new kind of state-encouraged atheism.

To put it another way: The Enlightenment-derived worldview that gave rise to the great murder ideologies of the last century remains very much alive. Its language is softer, its intentions seem kinder, and its face is friendlier. But its underlying impulse hasn’t changed — i.e., the dream of building a society apart from God; a world where men and women might live wholly sufficient unto themselves, satisfying their needs and desires through their own ingenuity.

This vision presumes a frankly “post-Christian” world ruled by rationality, technology and good social engineering. Religion has a place in this worldview, but only as an individual lifestyle accessory. People are free to worship and believe whatever they want, so long as they keep their beliefs to themselves and do not presume to intrude their religious idiosyncrasies on the workings of government, the economy, or culture.

Autor jätkab selgitades, et täna avaldub see ideoloogia palju peenemas vormis, mistõttu on selle inimvaenulikku olemust märksa keerulisem märgata:

Today’s secularizers have learned from the past. They are more adroit in their bigotry; more elegant in their public relations; more intelligent in their work to exclude the Church and individual believers from influencing the moral life of society. Over the next several decades, Christianity will become a faith that can speak in the public square less and less freely. A society where faith is prevented from vigorous public expression is a society that has fashioned the state into an idol. And when the state becomes an idol, men and women become the sacrificial offering.

Cardinal Henri de Lubac once wrote that “It is not true … that man cannot organize the world without God. What is true, is that without God, [man] can ultimately only organize it against man. Exclusive humanism is inhuman humanism.”

The West is now steadily moving in the direction of that new “inhuman humanism.” And if the Church is to respond faithfully, we need to draw upon the lessons that your Churches learned under totalitarianism.

Martin Lutheri nägemus abielust

Blogis Tabernaakel on toodud välja, kuivõrd madal nägemus oli Martin Lutheril abielust.

Katoliku Kirik õpetab, et abieluakt on abikaasade vastastikuse armastuse väljendus, mis on olemuslikult sakramentaalne (ehk Jumala armu vahendav, sellisena oluslikult hea) ja omab nii nende kokkuliitmise kui uue elu loomise tähendust, võimaldades selliselt osaleda vahetult Jumala loomistöös.

Vastavalt Tabernaaklis viidatud allikatele nägi Luther aga abieluakti loomalike tungide (iharuse) rahuldamise vahendina ja sellisena paratamatult patusena, mitte millegi poolest olemuslikult erinevana seksuaalaktist väljaspool abielu:

“Abielukohus on patt, möllav patt. Mis puutub tulisusse ja selles leitavasse mõnusse ei erine see mitte millegi poolest abielurikkumisest ja liiderlikkusest. Oleks kohane mitte langeda sellisesse pattu, ent abikaasad ei saa seda vältida. Nõnda siis ei arva Jumal, oma halastuse tõttu, seda neile patuks.”

Muidugi viib selline lähtekoht loogilise järelduseni, et abielu ei saa olla lahutamatu:

“Kui abieluakt ei ole vaimse armastuse väljendus, vaid füüsilise vajaduse rahuldamine, siis oleks ilmselgelt loomusega vastuolus hoida teineteisega seotuna abikaasasid, kes ei saa vastastikku enam teisest endale rahuldust.”

Veelgi enam, see viib loogilise järeldusena, nagu Luthergi möönis, nii vaimulikkonna tsölibaadi võimalikkuse eitamiseni (inimene on oma ihade ori), just nagu ka kontratseptiivide loomuvastasuse eitamise (mida tegid protestantlikud kogukonnad 1930ndatel) ja polügaamia jaatamiseni.

Antibeebipill tekitas ühiskonnas seksuaalanarhia

Täna on maailmameedias mõningast kajastamist leidnud kunagise nn seksisümboli Raquel Welchi (69) “radikaalne” seisukohavõtt seonduvalt hormonaalsete kontratseptiivide kultuurilise mõjuga.

Artiklis, mille pealkiri ilmus hetkeks vist isegi Postimees Online‘i esilehele, vahendatakse Welchi arvamust (originaalteksti vt siit), et 1960.-1970. aastate seksuaalrevolutsioon ning eriti just antibeebipillide legaliseerimine ja turuletoomine mõjusid seksuaalmoraalile ja abielu institutsioonile laastavalt.

Näitlejanna arvates aitas rasestumisvastaste vahendite laialdane kättesaadavus kaasa seksuaalmoraali langusele ning andis noortele võimaluse vabalt seksida kellega tahes. Ta lisab:

Üks oluline ja kestev pilli toime naiste suhtumisele seksuaalsusse 1960ndatel oli järgmine: “Nüüd võime seksida millal iganes, ilma et peaks tagajärgedega tegelema. Halleluja, pangem pidu!”

Asi on endiselt nii. Täna ei näi enam pea keegi suutvat “püsida oma pükstes” või pidada kinni antud tõotustest. /…/

Minu arvates oleme nüüdseks jõudnud olukorda, kus ei ole enam tähtis kellega seksitakse, seda tehakse siis kas lõbu või ka spordi pärast. See on kaasa toonud seksuaalanarhia.

Evangelium Vitae presentatsioon

Täna presenteeris Elukultuuri Instituut paavst Johannes Paulus II ringkirja Evangelium Vitae eestikeelset väljaannet (“Elu evangeelium”). Sel puhul toimus pisike seminar, kus astusid üles piiskop Philippe Jourdan, Markus Järvi ja Toomas Vooglaid (vt tema ettekande teksti siit) ning kus kanti ette ka dr Jerome Lejeune’i poolt 1993. aastal Tallinnas ettekandmiseks kirjutatud suurepärane tekst “Inimene on inimene on inimene”, kus see Downi sündroomi põhjuse avastamise teel maailmakuulsaks saanud ja kaasaegse geneetika isaks nimetatud teadlane kirjutas mh järgmist:

Kui nüüd need väga hiljutised avastused geneetikas ja embrüoloogias ei veena meie generatsiooni selles, et „inimene on inimene on inimene”, siis kindlasti mitte sellepärast, et meie kaasaegsed pole piisavalt intelligentsed. Asi pole selles, et nad ei saa aru tõestusmaterjalist, vaid selles, et nad tahavad olla tühjad kaaned.

Teadlasena ütlen ma kõigile maailma parlamentidele: „Teil, parlamendid, pole õigust peita rahva eest tõde. Te peate ütlema oma rahvale, et inimolend saab alguse eostumise hetkest; vastasel juhul ei saaks temast iialgi inimest, vastasel juhul pole see consensus vaid nonsensus, mõtte puudumine, lahtiütlemine tõest. Mitte ühelgi valitsusel maailmas, hoolimata sellest, kas ta püüdleb demokraatiale ja pluralismile või mitte, pole õigust keelduda rääkimast tõtt. Ainult tõtt, mitte midagi peale täieliku tõe. Ainult tõde teeb vabaks.”

Kopeerin siia ka read, mille laususin seminari sissejuhatuseks. Evangelium Vitae peaks raamatupoodidest peagi kättesaadav olema. Elukultuuri Instituudist saab teost osta hinnaga 1oo krooni.

Usudoktriini Kongregatsioon homoseksuaalsetest liitudest

Blogis nimega Tabernaakel on avaldatud täismahus eesti keelde tõlgituna Usudoktriini Kongregatsiooni (3. juuni 2003) dokument pealkirjaga “Kaalutlused ettepanekute suhtes tunnistada seaduslikuks homoseksuaalsete isikute vahelised liidud”, mis võtab kokku Kiriku õpetuse homoseksuaalse käitumise kohta ning väljendab seisukohta homoseksuaalsete liitude seadustamise suhtes. Toon siin kohal välja vaid teksti viimase lõigu, terviktekstiga saab tutvuda Tabernaakli vahendusel:

“Kirik õpetab, et lugupidamine homoseksuaalsete isikute vastu ei saa mitte mingil moel viia homoseksuaalse käitumise heakskiitmisele või homoseksuaalsete liitude seaduslikule tunnustamisele. Ühine hüve nõuab, et seadused tunnistaksid, edendaksid ja kaitseksid abielu kui perekonna – ühiskonna esmase üksuse – alust. Homoseksuaalsete liitude seaduslik tunnustamine või nende asetamine samale tasandile abieluga tähendaks mitte ainult hälbiva käitumise heakskiitmist, mille tagajärjeks on selle seadmine eeskujuks tänapäeva ühiskonnas, vaid see varjutaks ka alusväärtusi, mis kuuluvad inimkonna ühisesse pärandisse. Kirik ei saa jätta neid väärtusi kaitsmata, meeste ja naiste hüve ning ühiskonna enese hüve pärast.”