Mida tähendab sõna “kodanik”?

Sõna “kodanik” on üks neist paljudest sõndest, mida avalikus arutelus rohkelt pruugitakse, ent mille tähenduse kohta küsides laiutaks enamik inimesi tõenäoliselt nõutult käsi. Kui mitte piirduda formaalse selgitusega stiilis “kodanik ehk kodakondsusega isik”, siis mida ikkagi tähendab olla kodanik ja milline peaks ideaalis olema kodaniku suhe riigiga? Kas riik peaks sõltuma kodanikest või kodanikud riigist? Ja kuidas tegelikult sellega lood on?

Peeter Helme kirjutab oma viimases kolumnis, et tänane heaoluriiklik poliitiline paradigma eeldab ühemõtteliselt kodanike riigist sõltuvusse seadmist. Eriti kujukalt väljendab seda roheliste ettepanek seada sisse nn kodanikupalk. Ta kirjutab Eesti Ekspressis:

“Kõik erakonnad lubavad meile üksteise võidu asju, mida nad meie oma raha eest teha tahaksid. Selles mõttes on kummaline, et meedias räägitakse ikka veel mingitest maailmavaatelistest erinevustest või püütakse asetada Eesti parteisid parem-vasak-skaalale. Kui millestki saab rääkida, siis küünilisuse ja avameelsuse määrast. Ja selles plaanis ei torkagi tänavu silma ei Kesk- ega Reformierakond – või olen ma nende suhtes lihtsalt tuimaks muutunud? – vaid hoopis Eestimaa Rohelised, kes pakkusid välja kodanikupalga idee.”

Kes kahtleb maailmavalitsemise läbipaistvuses, peab olema hull

Poliitilise korrektsuse lipulaeva ja globaalse rahaeliidi häälekandjana tuntud The Economist on avaldanud artikli, mis on oma vastuolulisuses ja manipulatiivsuses nii naeruväärne, et mõtlesin selle ära märkida. Artiklis, mis kannab pealkirja “A Special Report on Global Leaders”, on ühelt poolt nenditud, et nn eliit peab regulaatselt salajasi kohtumisi:

“The cosmopolitan elite—international financiers, bureaucrats, charity bosses and thinkers—constantly meet and talk. They flock to elite gatherings such as the World Economic Forum at Davos, the Trilateral Commission and the Boao meeting in China. They form clubs.” Jne.

Teiselt poolt antakse aga kohe artikli alguses mõista, et need, kes kipuvad arvama, et neis varjatud ja ühemõtteliselt ebademokraatlikes struktuurides võidakse äkki langetada võimuotsuseid, on sisuliselt nõdrameelsed.

Palvetage, nagu oleks teie teod kasutud ning tegutsege, nagu poleks palvest abi

“Kui 1917. aastal olnuks Peterburgis kas või mõned tuhanded mehed, kes teadnuks, mida nad tõeliselt tahavad, siis ei oleks meil Venemaal võimu haaramine eales võimalikuks saanud.”

Neis Vladimir I. Lenini lausutud sõnades on, mille üle mõelda ning millest järeldusi teha. Kui tihti on ajaloos nii otsustavad lahingud kaotatud mitte paheliste inimeste ülekaalust, vaid vooruslike inimeste võlts-vagaduse rüüsse maskeeritud argusest, mugavusest ja loidusest tingitud tegevusetusest?

See mõte rõhub üha jõulisemalt, lugedes Jean Ousset suurepärast artikliteseeriat, mis kannab koondpealkirja Action: A Manual for the Reconstruction of Christendom. Ousset, kes muu hulgas rajas 1946. aastal organisatsiooni La Cité Catholique, eesmärgiga juurutada ühiskonnas kristliku ühiskonnakorralduse põhimõtteid, kirjutas 1966. aastal nimetatud tekstis:

Peeter Helme: Eestil puudub eliit, noori suunatakse poris püherdama

Peeter Helme kirjutab Eesti Ekspressis pealkirja “Noortest gasellidest saavad vettinud mägrad” all avaldatud artiklis Siim Nurkliku hiljutisele artiklile viidates, et Eestil tõepoolest ei ole lootust, et uus põlvkond kasvaks eelmisest kvalitatiivselt erinev: “Kui meie poliitikas ja äriilmas on juhtpositsioon jätkuvalt omaaegsete kolmekümneste põlvkonna, nüüdsete vettinud mäkrade käes, kellel puuduvad nii ideaalid kui ideed, siis ei saa nad ju ei ideaale ega ideid ka kellessegi süstida.” Ta selgitab:

“Meil pole mingit eliiti, sest eliit on seltskond, kes pole mitte lihtsalt pumba juures, vaid kes suudab oma moraalse ja ideelise eeskujuga nakatada teisi, mobiliseerida ühiskonda, näidata suunda ning süstida inimestesse lootust. Meil seda ei suudeta: rahvas põlgab poliitikuid, põlgab ärimehi, põlgab ka intellektuaale ja kunstnikke (on ju viimased muiduleivasööjad!). Ning poliitikud põlgavad vastutasuks rahvast (valimiskampaaniate intellektuaalne tase on viidud madalaima ühise nimetajani, mis näitab täielikku usaldamatust), ärimehed ei üritagi mingeid talente siia tagasi saada või kohalikke hoida, vaid eelistavad teadmispõhisele majandusele karjatada sõnakuulelikku holopikarja (jah, ma tean – erandeid leidub ning ma ei taha neile liiga teha!) ning intellektuaalid sulgevad elevandiluutornides viimasedki irvakil püsinud aknaluugid.”

Ja veel üks artikkel prof Jüri Saarelt

Minu tähelepanu juhiti teiselegi hiljuti avaldatud ja Eesti poliitilisele maastikule keskenduvale artiklile prof Jüri Saare sulest, mis kannab pealkirja “Eesti poliitelu ahistab populism” (Sirp, 06.01.2011). Prof Saar kirjutab, et “Keskerakonna ja Reformierakonna juured ulatuvad reformikommunistide esindusparteidena nõukogude aja lõppu” ja et “mõlemal jääb puudu idealismist, põhimõttekindlusest, tegutsemisõhinast millegi muu heaks kui võim.”

Reformierakonna kohta kirjutab Saar:

“Kas tänane Reformierakond esindab liberaalset maailmavaadet? Hinnates viimase aja seadusandluse täiendamise ettepanekuid, mis on tulnud Reformierakonna ministeeriumidelt, siis liberaalsusest läheb asi iga hetkega kaugemale (nt allikakaitseseadus, karistusjärgne  kinnipidamine). Kultuuriministri haldusalas toimuvast asjaajamisest liberaalse alge otsimine nõuab erakordset fantaasiat. Kui vaadata tikutopsilikku, ülerahvastatud ja räpast Tartu bussijaama ja selle valmimise tagamaid või meenutada näiteks Tartu politsei rendipindasid, ilmneb, et reformierakondlikul lähenemisel Tartule pole põhimõttelist erinevust võrreldes sellega, kuidas Keskerakond käsitleb Tallinna. Nii et küsimus pole üldse mitte liberaalsetes  ideedes ega maailmavaates, vaid milleski muus. Personaalsed, tavaliselt karjeristlikud ambitsioonid on Reformierakonnal olnud varjatud pigem paremliberaalse retoorikaga ja jutud paremjõudude koalitsioonist, mille loomisega Reformierakond justkui pidevalt vaeva näeb, on üha ebausutavamad.”

Eesti vajab uut valimisseadust!

Tartu Ülikooli professor Jüri Saar on kirjutanud tähelepanuväärse artikli, selgitades miks kehtiv valimisseadus on sügavalt puudulik (mh ebademokraatlik) ning kuidas tuleks seda parandada. Prof Saar kirjutab:

“Tuletame siinkohal veelkord meelde, kuidas saadi eelmistel valimistel riigikogu liikmeks: 10 otsemandaati, 65 ringkonna kompensatsioonimandaati ja 26 üleriigilist kompensatsioonimandaati. Seega üle 90% riigikogu liikmetest on sinna saanud parteikontori otsuse põhjal ja mitte otseselt valijatelt saadud häälte alusel.”

[Täiendus: vt võrdluseks Riigikogu valimise seaduse § 62 lg 3, mille kohaselt “Nende erakondade ringkonnanimekirjades, kelle kandidaadid kogusid üleriigiliselt kokku vähemalt 5 protsenti häältest, reastatakse kandidaadid vastavalt igaühele antud häälte arvule.”]

Tujurikkujast ja piiride ületamisest

Mitmelt poolt on silma torganud arutelu selle üle, kas aastavahetusel eetris olnud ja eelnevatel aastatel väga humoorikate lugudega suure populaarsuse kogunud Tujurikkuja klippidega keerati vint üle või mitte.

Kõige rohkem poleemikat näib tekitavat klipp, milles esinesid koos sport ja alkohol. Üks Riigikogu liikmetest deklareeris kärmelt, et “Joomine, EMV ja sportlased — no ei ole naljakas ja asi lõhnab pikema klaarimise järele.” Samuti võib leheveergudelt leida küsimusepüstituse, kas mitte Koit Toomele tema video parodeerimisega liiga ei tehtud.

Ent täielikult näib olevat kriitilise tähelepanuta jäänud klipp, mille kõrval eelnevalt nimetatud näivad ilmsüütutena. Jutt käib klipist, kus lasteaiakasvataja räägib tööintervjuul nagu möödaminnes, et muude hobide seas meeldib talle vabal ajal lastega seksida ning kus see ei kvalifitseeru tema töölevõtmisel mingi takistusena. See asjaolu räägib üht-teist ühiskonna moraalsest kvaliteetist: spordi ja alkoholi ühte klippi paigutamine toob kaasa skandaali, samal ajal kui laste seksuaalse kuritarvitamise teema on igati “seeditav”. Samuti räägib ühiskonna moraalse kvaliteedi kohta nii mõndagi asjaolu, et rahvusringhääling ei näinud lasteaiaklipi eetrisselaskmises vana aasta õhtul (ajal, mil perekonnad tihti tervikuna telerit vaatavad) midagi lubamatut. Minu teada ei eelnenud klipile ka mingit hoiatust.

Tõnu Lehtsaar talupojatarkusest

Tõnu Lehtsaare sulest on sündinud järjekordne oluline tekst. Sedapuhku kirjutab ta talupojatarkusest, tervest mõistusest, mis peab aitama meil ideoloogiliste kõverpeeglite ajastul säilitada selget nägemust tegelikkusest. Kõigepealt kirjeldab Lehtsaar väga tabavalt meie aja olemust:

“Minu põlvkond puutus meeletusega kokku näiteks õppides teaduslikku kommunismi. Terve süsteem oli üles ehitatud valedele eeldustele ja seepärast ei saanud ka unelmad teoks. Loodus-, majandus- ja inimeseks olemise seaduste eitamine ei sünnita uut inimest, ei loo uut ühiskonda, ei too õnne meie õuele. Kui vaimustunud ka poleks ogarusele rajatud ühiskond ja selle liikmed, tulemuseks saab olla vaid ajaloo prügikast.

Rumaluse üheks tunnuseks on pseudoprobleemide tekitamine ja nende püüdlik ning kulukas lahendamine. Selleks, et nõmedus saaks levida, on vaja vähemalt kolme asja. Esiteks tuleb seda finantseerida ja toetada väljastpoolt, sest raha paneb rattad käima. Teiseks on tarvis panna inimesed arutult käituma, siis nad hakkavad arulagedust õigustama. Kolmandaks on vaja luua sotsiaalne surve, mis looks tunde, et tervemõistuslikkus on taunitav vähemus. Need nähtused on olemas ka meie moodsal ajal.

Tulemuseks on ühiskondlik hullus, kus arulagedus omandab pühendumuse ja progressi oreooli. Tekivad kummalised nähtused, nagu näiteks inimliku hoolivuse asendumine kammitsetud kvoodisüsteemiga, viisakuse muteerumine ahistamisvormiks, hüperseksualiseerimine alates eelarvetest kuni avaliku ruumini, teostumatud arengukavad, eksistentsiaalne vaakum, isikliku ja sotsiaalse identiteedi hajusus.

Ogaruse varjukülg on selles, et ta saab ennast kehtestada vaid jõu abil. Kogemus näitab, et ogaruse jõuvõtted algavad ülevast retoorikast, kulgevad regulatsioonide kaudu ja lõpevad halvemal juhul füüsilise likvideerimisega.”