Ja veel üks artikkel prof Jüri Saarelt

Minu tähelepanu juhiti teiselegi hiljuti avaldatud ja Eesti poliitilisele maastikule keskenduvale artiklile prof Jüri Saare sulest, mis kannab pealkirja “Eesti poliitelu ahistab populism” (Sirp, 06.01.2011). Prof Saar kirjutab, et “Keskerakonna ja Reformierakonna juured ulatuvad reformikommunistide esindusparteidena nõukogude aja lõppu” ja et “mõlemal jääb puudu idealismist, põhimõttekindlusest, tegutsemisõhinast millegi muu heaks kui võim.”

Reformierakonna kohta kirjutab Saar:

“Kas tänane Reformierakond esindab liberaalset maailmavaadet? Hinnates viimase aja seadusandluse täiendamise ettepanekuid, mis on tulnud Reformierakonna ministeeriumidelt, siis liberaalsusest läheb asi iga hetkega kaugemale (nt allikakaitseseadus, karistusjärgne  kinnipidamine). Kultuuriministri haldusalas toimuvast asjaajamisest liberaalse alge otsimine nõuab erakordset fantaasiat. Kui vaadata tikutopsilikku, ülerahvastatud ja räpast Tartu bussijaama ja selle valmimise tagamaid või meenutada näiteks Tartu politsei rendipindasid, ilmneb, et reformierakondlikul lähenemisel Tartule pole põhimõttelist erinevust võrreldes sellega, kuidas Keskerakond käsitleb Tallinna. Nii et küsimus pole üldse mitte liberaalsetes  ideedes ega maailmavaates, vaid milleski muus. Personaalsed, tavaliselt karjeristlikud ambitsioonid on Reformierakonnal olnud varjatud pigem paremliberaalse retoorikaga ja jutud paremjõudude koalitsioonist, mille loomisega Reformierakond justkui pidevalt vaeva näeb, on üha ebausutavamad.”

Tõsi ta ju on, et mitmed tänased (juhtivad) liberaalid, peaministriga eesotsas, on endised kommunistid. Autor küsib, et mis on selles halba, kui kujuneb välja kaks tugevat poliitilist parteid, mis hoiavad vaheldumisi riigitüüri. Tema vastus kõlab:

“Poliittehnoloogia poole pealt vaadatuna polegi niisugusele võimalikule arengule midagi ette heita. Sisu poole pealt vaadatuna on asi ikkagi piisavalt vilets, sest mõlemad suureks pretendeerivad poliitilised jõud on selgelt populistlikud ja viljelevad ebaeetilist võimust kinnihoidmist.”

Selle artikli valguses tõusetub taas kord küsimus, kaua suudetakse inimesi veenda hääletama mõne partei poolt mitte selle pärast, et nad toetaksid nende erakondade tegevust, vaid üksnes selleks, et vältida mõnda veelgi ebameeldivama stsenaariumi realiseerumist (nt Keskerakonna suuremat edu)?

Oleks huvitav teada, kui kõrge oleks valimisaktiivsus, kui kõik inimesed osaleksid valimistel üksnes juhul, kui nad leiavad, et eksisteerib poliitiline erakond, mille põhimõtteid ja tegevust nad tõesti toetavad ning mille esindajale nad on nõus hääle andma mitte mingi halvema variandi ärahoidmiseks või parema variandi puudumisel, vaid tõesti kantuna siirast poolehoiust.

Kas see ei võiks olla üks aus üleskutse see, et inimesed osaleksid valimistel üksnes eeldusel, et hääletada saab südametunnistuse rahus isiku poolt, keda võib tõesti pidada usaldusväärseks? Et hääletatakse üksnes kellegi poolt, mitte kellegi vastu. Võiks ju küll, aga seegi on sisuliselt võimatu, sest nagu prof Saar oma teises artiklis näitas, ei saa valija kunagi kindel olla, kellele tema hääl lõppude lõpuks üle kantakse ja millised inimesed tema ja teiste heausklike kodanike häälte abil parlamenti edutatakse.

Seega näib, et südametunnistuse rahus saab üksnes valimata jätta. Võimatu on nõustuda presidendiga, kelle arvates kannavad poliitikute sigaduste eest vastutust ka need, kes valimistel osalenud ei ole. Ei ole kohane määrida vastutust kaela inimestele, kes ei ole nõus valimiskasti ees seistes eetilisi kompromisse tegema, andes hääle parteile, keda nad tegelikult ei toeta.

Ja tõesti on raske leida südametunnistuse rahu andes hääle parteidele, mis muu hulgas kasutavad igal aastal kümneid miljoneid kroone maksumaksjate raha finantseerimaks tuhandete süütute ja kõige kaitsetumate inimeste tapmist (nagu seda praegused valitsusparteid teevad, jutlustades samal ajal sellest, kuidas meie sõdurid võitlevad kaugetel maadel inimõiguste ja demokraatia ideaali eest — ideaalide eest, mida need samad parteid keelduvad kodus austamast).

Ehk võiks siis hääle anda üksikkandidaatidele? Aga kas ei ole mitte tõsi, et nendegi hääled kanditakse (proportsionaalsuse põhimõtte alusel) parteidele, eeldusel et üksikkandidaat ei võta oma ringkonnas isikumandaati (mis on ülimalt ebatõenäoline)? Kui nii, siis langeb ka see võimalus ära, kuigi siin näikse eetiline kompromiss olevat kõige väiksem.

Kokkuvõttes jõuab ikka mõte selleni, mida rõhutas prof Saar ja mida on rõhutanud mitmed teised: olemasolevate poliitiliste parteide võimu põlistav valimiskord on põhimõtteliselt vastuvõetamatu, mistõttu on vastuvõetamatu ka selle alusel toimuvatel valimistel osalemine (osalemine valimistel tähendab ju kaudselt kehtiva valimiskorra tunnustamist).

One Response to Ja veel üks artikkel prof Jüri Saarelt

  1. Väga aktuaalne teema. Paljud eestlased praegu tõesti ei tea, kelle poolt hääletada. Vanemaealised ja haritumad ei pea aga samas õigeks jätta valima minemata.
    Kõhklused on suuremad kui eales varem.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: