Topeltstandardid rahvusvahelistes suhetes

October 9, 2015

Screen Shot 2015-10-09 at 22.28.22

Kui mina veel rahvusvahelist õigust õppisin ja õpetasin, siis peeti teiste riikide valitsuse kukutamisele suunatud rühmituste ja liikumiste toetamist, treenimist ja varustamist õigusvastaseks sekkumiseks asjakohaste riikide siseasjadesse.

Ütleb ju ÜRO põhikiri artiklis 4 lõige 2 selgesõnaliselt: “Kõik ÜRO liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega.”

Sellest lähtudes mõistis isegi Rahvusvaheline Kohus 1986. aastal USA süüdi rahvusvahelise õiguse rikkumises seonduvalt relvastatud mässuliste toetamisega Nikaraaguas. (USA loomulikult ei täitnud Rahvusvahelise Kohtu otsust, jättes Nikaraaguale määratud kahjutasu maksmata.)

Kuid nagu rahvusvahelises suhetes ja PR-sõjas ikka, võib ühele ja samale teguviisile anda sootuks erineva õigusliku kvalifikatsiooni sõltuvalt sellest, kes on teo toimepanijaks.

Üks on igal juhul selge: kui Venemaa toetab mässulisi Ukrainas, siis on tegu räige rahvusvahelise õiguse rikkumise ja jultunud sekkumisega teise riigi siseasjadesse, millele ei saa 21. sajandil olla mingit õigustust!

Advertisements

Põlgus oma enda rahva ja kultuuri vastu tõstab jõuliselt pead

September 13, 2015

Jaak Urmet küsib Postimehes avaldatud emotsioonidest nõretavas artiklis nõutult: kes ma küll olen, kui ma suurt osa oma rahvast ning tema kultuurilistest traditsioonidest põlgan:

“Viimaste aastate jooksul on üha kiiremini vähenenud mu soov siduda ennast rahvustunnusega. See tähendab: eestlaseks olemisega. Osalt on see soov vähenenud kuidagi iseenesest, loomulikul teel, aga väga suures osas on seda vähendanud ka mitmed vastikud ja mulle täiesti talumatud tendentsid, mis Eesti ühiskonnas on rahvusluse ja eestlaseks olemise sildi all viimastel aegadel tekkinud.”

Usun, et sellele raskele küsimusele võiks pakkuda teatud määral vastuseid nädalalõpp Jaak Valge suurepärase teosega “Punased I”, millest olen põgusalt kirjutanud ka varem. Allpool on vaid üks lõiguke sellest, kuidas Valge iseloomustab 1920-ndatel Jaak Urmetiga väga sarnases kimbatuses olnud juunikommuniste, kellest nii mõnigi nimetas end sarnaselt Urmetiga kirjanikuks:

“Eesti iseseisvus ei olnud neile oluline. […] Aeg ja riik, kus Andresen, Semper ja Vares-Barbarus elama pidid – Eesti Vabariik 1920. aastatel: rahvuslik, iseteadvalt end üles ehitav ja oma uuskodanlikku klassi loov –, ei olnud nende unistuste Eesti. Vares-Barbarus ja Semper võõristasid Eesti ühiskonda juba 1920. aastate alguses ning kümnendi teisel poolel see võõristus aina süvenes… Nende unistuste Eesti Vabariik ja Eesti ühiskond oleks pidanud olema justkui 21. sajandi Eesti — lahtiste piiridega, multikultuurne, multietniline — vähem rahvusliku ja rohkem globaalse poole püüdlev ning mujal hinnatud kultuurimustreid endasse teisaldav.”

Aga suurima päevalehe veergudel pikalt-laialt ja värve kokku hoidmata oma rahva suhtes põlgust väljendada – see ei ole vihakõne ega vaenu õhutamine. See on öeldakse olevat armastus ja sallivus.

Screen Shot 2015-09-13 at 10.07.13

 

Igal juhul on kutuuriantropoloogilises plaanis päris huvitav jälgida, mis praegu meie ümber toimub. Sedamööda, kuidas hüsteeriline kriiskamine võtab iga päevaga aina sõgedamaid vorme, saaks massipsühholoogia uurijad siit kahtlemata head materjali. Ja kõik, kes selle hüsteeriaga kaasa jooksevad, saavad endale uue aja indulgentsi teadmisest, kui head, avatud, sallivad, progressiivsed ja toredad inimesed nad on, ilma, et peaks mingilgi moel end pingutama või mingisuguseidki ohvreid tooma, et reaalselt vooruslikult ja vaimselt kasvada või kellelegi tegelikult midagi head teha.

Heaks näiteks on ka terve rea kirjanike (th Jaak Urmeti) poolt tehtud ühisavaldus. Vot see on alles tekst! Põimida niisugune hulk kõikjal lokkavast vihkamisest kõnelevaid lauseid ühte nappi ühisesse (!) karjatusse – see nõuab mitte ainult erilist talenti, vaid ka teatavat psühhootilist seisundit, mida juba niisama lihtsalt ei saavuta.

Vihkamine Eesti ühiskonnas muutub järjest lõikavamaks, häirivamaks, talumatumaks.”

Vihkamine nakatab järjest suuremat osa meie rahvast.”

“Jahmatavalt palju eestlasi vihkab kõiki, kes on natukegi teistsugused.”

“Mis takistab siis nii paljusid meie rahvuskaaslasi leidmast endas inimlikkust?”

“…väga suure osa eestlaste hinges pesitseb viha…”

“Kas me tahame elada riigis, mida … valitsetakse, toetudes tumedatele tungidele, hirmudele, suhtelisele vaesusele, sotsiaalsest ebakindlusest tingitud võõravihale, aga lihtsalt ka harimatusele ja teadmatusele?”

“Me ei taha lihtsalt näha oma riigi eesotsas selliseid poliitilisi jõude ega inimlikkuse ja sallivuse vastast meelsust, lausa rumalat õelust ja kõige selle üleskütmist kogu ühiskonnas.”

Hirmudest ja vaenust juhindumine on tõelise rahvuslikkuse häbistamine!”

Vihkajast ei saa viha välja ravida. Vähemalt ilma psühhiaatri ja arstirohtudeta.”

“Me peame ütlema kuuldavalt ja nähtavalt, et meie ei taha seda viha!”

Näitame vihkajatele, sõimajatele ja ähvardajatele kätte tee ajaloo prügikasti!”

Samas ei saa seda kõike pidada üllatavaks, pidades silmas seda kultuurilist taset, mida Jaak Urmet on lahkelt demonstreerinud varemgi. Nt 2004. aastal avaldatud artiklis kirjutas ta nõnda:

“Iga kristlaste samm võimu suunas on samm tagasi ühiskonna arengus. Kirik ja kristlus, nagu kõik teisedki religioonid, kuuluvad ühiskondliku jõuna minevikku, neisse aegadesse, mil teadlased põlesid tuleriidal ja Päike tiirles ümber Maa. Tänapäeva ühiskond peab põhinema aksioomil, et jumal on olemas samavõrd, kuivõrd on olemas kõik teisedki inimeste väljamõeldised eesotsas Une-Matiga.

Kuid ometi on – täiesti kahetsusväärselt – kirik ja kristlikud tõekspidamised ühiskonnast visad kaduma. Miks? Sest kirik ja kristlased korrutavad oma jutte iga päev, aga ateistlikku selgitustööd ühiskondlikul tasandil ei tehta enam ammu – raamatukogude võrgukataloogi andmetel ilmus viimane eestikeelne ateistlik trükis 16 aastat tagasi. Kristlased ründavad järjest pealetükkivamalt, kuid sellele jõule teadlikke vastu seisjaid peaaegu ei ole.

See on ohtlik puudujääk. Kui on jõud, siis olgu ka vastasjõud. Tuleb taastada ateistlik vastasrind kirikule! Siinkohal lisan vahemärkuse korras, et kiriklikud demagoogid on üritanud tembeldada ka ateismi religiooniks, kuid sama hästi võib sõda nimetada rahuks ja valgust pimeduseks!

Ateistlik selgitustöö peab asuma paljastama kristluse varjatud aluseid, valgustama selle inimvihkajaliku ideoloogia ajaloolis-poliitilist kujunemislugu, õpetama läbi nägema uimastavat piibliloba. Esmajärjekorras peab ateistlik vastasrind põrmustama neli müüti, millega kristlus Eestis enda tegelikku palet varjab, oma olemasolu õigustab ja mis kõige hullem, kunstlikult enese järele vajadust tekitab. Need neli müüti on: 1) kirik kui kultuuri looja, 2) kirik kui eestluse ja vabaduse tugi, 3) kirik kui moraali kandja, 4) kirik kui hingeabi.”

Sotsiaalmeediaavarustest võib aga sama härra esituses leida ka hulgaliselt muid (samasuunalisi) avaldusi, mille kaudu paistab üha selgemalt, milline on nn sallivusideoloogia ja selle kandjate tegelik pale. Inimesed, kes ei ole oma vaadetelt piisavalt liberaalsed, sallivad ja edumeelsed, on saanud tähistatud umbrohuna, mis tuleks pikemalt arutlemata põllult (ühiskonnast) raksti välja tõmmata, nii sügavalt kui võimalik:

Screen Shot 2015-09-14 at 21.24.38

Tegelikult on Jaak Urmetist natuke kahju ka. Jäänuks tema loominguline kõrgaeg nt 50-ndatesse ja 60-ndatesse aastatesse, oleks talle võinud avaneda poliitilise režiimi teenistuses (nt haridus- või kultuuriministeeriumis) vägagi avarad eneseteostuse võimalused. Mees olnuks tõeliselt hinnas, kindlasti oleks ta saanud nii mõnegi medali… Aga samas pole ka hullu, sest kui vähegi indu on, siis leiab ajaga kaasa jooksmiseks võimaluse alati.


Meediamanipulatsioonide tülgastav silmakirjalikkus

September 5, 2015

Viimased päevad on pakkunud  suures koguses materjali mõistmaks, kuidas meedia piltide abil inimeste tunnete ja hoiakutega manipuleerib. Kes meist ei oleks näinud kõikvõimalikes väljaannetes seda pilti poisist, kes uppus oma isa ja inimkaubitsejate vastutustundetu käitumise tõttu, ent kelle surma üritatakse süüks panna kõigile, kes ei nõustu uste avamisega massilisele immigratsioonile?

SYRIA-BOY-2

Screen Shot 2015-09-05 at 12.41.04

Nagu näha, ei ole väikeste laste surnukehade eksponeerimine meedia jaoks probleemiks, kui seda saab rakendada ideoloogilise propaganda vankri ette.

Read the rest of this entry »


Veel mõned sõnad uute ideoloogiatöötajate esiletõusust

July 1, 2015

article-1

Kuulasin laupäeval autos sõites jupiti kahte poliitika teemalist vestlussaadet ja huvitav oli täheldada, kuidas arutlustes (nii seal kui meedias laiemalt) kordub sama muster, mida nägime kooseluseaduse kontekstis.

See, kui suur osa ühiskonnast ei kiida poliitilise ja ideoloogilise kliki poolt toetatud ja väljastpoolt Eestit lähtuvate ambitsioonide elluviimist heaks, tembeldatakse edumeelse ajakirjandusliku ja poliitilise eliidi poolt juba eelduslikult vihkamiseks, sallimatuseks, rassismiks, kitsarinnalisuseks, hirmuks ja muuks koledaks.

Pealtnäha intelligentsetel inimestel näib tekkivat tõsine probleem väga lihtsatest asjadest arusaamisega.

Näiteks ei ole ju tarvis geniaalsust mõistmaks, et see, kui keegi ei nõustu abielu tähenduse radikaalse ümbermääratlemise või moslemiimmigratsioonile ukse avamise osas iseseisvale riigile kohase otsustusõiguse loovutamisega, ei tähenda, et tema seisukohtade ainus võimalik tagamaa on kitsarinnalisus või hirm.

Read the rest of this entry »


“Homoabielu” seadustanud USA Ülemkohus otsustas, et 2+2 ei võrdu tingimata 4

June 27, 2015

Supreme Court Hears Arguments On California's Prop 8 And Defense Of Marriage Act

Niisiis, juhtunud on see, mida oligi karta: USA Ülemkohus otsustas – lihtsalt otsustas, rakendades oma elavat kujutlusvõimet konstitutsioonilise vabadusõiguse tõlgendamisel –, et abielu ei ole tingimata mehe ja naise vaheline liit ning et ühelgi osariigil ei ole õigust asuda vastupidisele seisukohale, mida iganes inimesed ka ei arva.

Siin on suurepärane näide sellest, milliseks türanniaks on kujunenud kaasaegne “demokraatia”: viis valimata inimest kirjutab rohkem kui 300 miljonile inimesele ette, et 2+2 ei pruugi võrduda 4, vaid võib võrduda ka nt 3 või 5. Igaüks võib enese jaoks pidada õigeks vaid seda, et 2+2=4, aga kellelgi – ei ühelgi inimesel ega ka osariigil – pole õigust oma arvamust teistele peale suruda, mistõttu ei saa niisuguse eelduse ainuõigsusest lähtuda.

Read the rest of this entry »


Uus tase: riiklik propagandateenistus (ERR) võrdleb Vene Õigeusu Kirikut al-Qaidaga

April 30, 2015

Mõni kord juhtub, et midagi kuuldes või nähes kukub suu lihtsalt lahti. Nii läks ka esmaspäeva õhtul, kui nägin külas olles vilksamisi videolõiku ETV välispoliitika saatest “Välisilm”, kus saatejuht Astrid Kandle initsiatiivil võrreldi Vene Õigeusu Kirikut terroriühendusega al-Qaida.

Nimelt ütles Venemaa presidendi endine nõunik Andrei Illarionov saatejuhi suunavale küsimusele vastates, et ei ole mõtet rääkida Vene õigeusust, vaid fundamentalismist. Erinevus al-Qaidaga seisnevat selles, et Vene õigeusu fundamentalistidel on olemas oma suur riik koos armee, relvastuse ja tuumarelvaga. “Ja see eristabki meie õigeusklikku al-Qaidat väikesest nõrgast islami al-Qaidast,” jutustas Illarionov, kes viibis Tallinnas seoses kaheksanda Lennart Meri konverentsiga.

Ehk siis kokkuvõtlikult: ERR-i vahendusel ja osalusel süüdistatakse Vene Õigeusu Kirikut terroristlikuks organisatsiooniks olemises, kuna president Vladimir Putin on õigeusklik ja Vene Õigeusu Kirik omab Venemaal laialdast kandepinda. Loomulikult on tegu täiesti jabura ja ebaloogilisele arutlusele tugineva väitega, aga paraku ka väitega, mille järelmiks on see, et mitte ainult valdav osa venelastest, vaid ka suur osa Eestis elavatest inimestest tembeldatakse pelgalt nende religioosse kuuluvuse pärast terroristliku organisatsiooni liikmeks. Võimalik, et eksin, aga minu hinnangul on siin ERR-il rohkem kui küllalt põhjust avalikuks vabandamiseks.

Read the rest of this entry »


Arvamusfestival kui avaliku arvamuse fabritseerimise mehhanism

August 17, 2014

Arvamusfestival on saanud olulise koha protsessis, mida nimetatakse avaliku arvamuse fabritseerimiseks ehk sünteetiliseks kuvandi loomiseks sellest, kuidas meie riigis üks mõistlik inimene peaks mõtlema ja arvama. Anglo-ameerika poliit-tehnoloogiate mõisteaparaadi kohaselt nimetatakse seda protsessi “üksmeele tootmiseks” (manufacturing of consent).

Noam Chomsky on mõtestanud kõnealuse fenomeni lahti massimeedia kontekstis, selgitades, kuidas see toimib tõhusa ja jõulise ideoloogilise mehhanismina, mis täidab poliitilis-ideoloogilise süsteemi propagandaga toestamise funktsiooni, levitades varjatud eeldusi ja neist lähtuvaid mõttemalle ning suunates inimesi oma erinevate vaadete tsenseerimisele, ilma, et selleks oleks tarvis väliselt nähtavat sundi.

Loomulikult rahastavad sellist kodanikuühiskonna ülla loosungi all tegutsevat ettevõtmist innukalt nii Sorose fond kui ka valitsus. Ainuüksi see, millise ülevoolava innukusega poliitiline klikk, meedia ja nn ametlikud arvamusliidrid arvamusfetivali harvanähtava üksmeelega ülistavad ja promovad, jätab asjast pemelt öeldes veidra ja võimuringkondadest kontrollitud mulje.

Arutluse all olevate teemade, just nagu ka arutlejate seisukohtade palett on aga väga ahtakene ning ilmselgelt nö poliitiliselt korrektne. Nt ei märganud ma, et festivalil oleks arutletud religiooni olulisuse üle kultuuri alusena või et aruteludesse oleks kaasatud EELK või Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku esindajaid, olgugi, et need on Eestis vaieldamatult väga olulised ja suure liikmeskonnaga ühendused, mille kaasamise läbi saanuks ehk tõesti tuua välja ka reaalset maailmatunnetuse mitmekesisust, mitte piirduda olukorraga, kus relativistlik-liberalistlik-sekularistliku ilmavaatega “progressiivne eliit” istub murumättale maha ja kiidab üksteisele takka, esitades arvamuste paljususena seda, mis on tegelikult vaid pinnavirvendus, jutuvada kõige pindmisel tasandil ja opereerimine viimasete poolsajandi jooksul kujundatud ideoloogiliste baashoiakute raames.

Eelnevast andis kõnekalt tunnistust ka kooseluseaduse teemaline “arutelu” – kolm kooseluseaduse pooldajat (sh moderaator), neist kaks homoseksuaali ja üks end biseksuaalina määratleva naisega abielus elav tegelne, ning üks traditsioonilise perekonna kaitsja. SAPTK esindajaid loomulikult ei kutsutud. Kogu asi on liialt läbinähtavalt ja naeruväärselt kreenis, et tõsiseltvõetavuse illusiooni koos hoida.

Screen Shot 2014-08-18 at 13.29.40

VIDEO: http://tv.delfi.ee/eesti/arvamusfestival-kooseluseadus-kas-eesti-on-selleks-valmis.d?id=69555165

Omaette kõnekas on muidugi sofistlik lähenemine ühiskonnaelule ja sellise laadakultuuri loomine, kus teatavasti jäävad domineerima mitte kõige arukamad, vaid need, kes on kõige paremad demagoogid ja kes oma häält kõige agressiivsemalt kuuldavaks teevad. Kogu arvamusfestivali aluseks on relativistlik hoiak, mille kohaselt ei ole olemas mingit universaalset tõde, mida inimene peab oma mõistuse abil avastama ja tundma õppima, vaid et on lihtsalt hulk arvamusi, mida tuleb omavahel balansseerida ning millest tuleb sobivaim välja sõeluda ja teistelegi eeskujuliku standardina esile tõsta, kõlama panna.

Kooseluseaduse teemalise arutelu alguses manitses moderaator arutlejaid faktipõhisusele – mida iganes see ka ei tähenda, sest arvamus on teatavasti mitte fakt, vaid mingite asjaolude interpretatsioon, kusjuures asjaoludel ei pruugi üldse midagi faktidega pistmist olla, nt kui need on ideelised –, ent kõik järgnev andis peamiselt tunnistust klišeede loopimisest ja loosungite lehvitamisest. Mingit sisulist arutelu ei toimunudki, sest mitte ühegi küsimusega ei mindud vähimalgi määral sügavuti – peamiselt jäi kõlama Reimo Metsa vähemalt kolm korda välja hõigatud halin “laske elada, laske elada…”

Olukorras, kus osalejate suhe oli 3:1 kooseluseaduse pooldajate kasuks, täitis formaat suurepäraselt oma eesmärgi – kõlama jäid peamiselt just kooseluseadust ülistavad vaated ning nüüd saab lihtsalt öelda: näete, oli arutelu ja tulemus on selline nagu ta on, kooseluseadust soosiv… (mis sest, et sellise formaadi puhul on tulemus juba ette teada). Täpselt samasugust formaati praktiseeris kevadel ETV saates “Vabariigi kodanikud”, kus osalejate suhe oli lausa 4:1 kooseluseaduse pooldajate kasuks.