Kommentaar kampaania “Erinevus rikastab” kajastusele

Viimastel päevadel on kõigis suuremates meediumites avadlatud artiklid, mis on kampaania “Erinevus rikastab” suhtes väga kriitilised. Seejuures on kriitika ühiseks nimetajaks olnud, et kampaania on manipulatiivne, mh seepärast, et erinevusi rõhutatakse vaid retooriliselt, sisuliselt propageeritakse aga vaid konkreetseid vaateid ega lubata teisitimõtlejatel sõna sekka öelda. Mõne päeva eest avaldas artikli Eesti Ekspressi ajakirjanik Toivo tänavsuu, täna avaldasid omalt poolt Kalle Muuli ja Eero Laidre kriitilise käsitluse vastavalt Postimees ja Delfi.

Siin kohal tahaksin aga öelda suur aitäh Eero Laidrele ausa ja täpse ülevaate eest seonduvalt projekti “Erinevus rikastab” raames toimunud avaliku üritusega. Viibisin minagi esimsel päeval sel üritusel ja võin nähtu-kuuldu pinnalt kinnitada, et kõik, mida Laidre kirjutab, oli just nii. Homoteemat käsitavates paneelides-diskussioonides ei olnud arvamuste paljususest mingit märki. See oli eos välistatud seeläbi, et paneelidesse kutsuti vaid sellised inimesed, kes põhimõttelistes küsimustes omasid samu (relativistlik-liberalistlikke) vaateid. Kristlaseidki oli kutsutud esindama inimesed, kes seisavad otseselt ja avalikult Kiriku õpetusele vastu. Nii oli “diskussioon” üksnes näiline.

Kui Urmas Vaino juhitud poliitilise korrektsuse teemalise paneeli lõpus hetkeks sõna sain, siis küsisin, et kuidas on põhjendatud nimetada konverentsiks üritust, kus ei valitse akadeemiline õhkkond, st ei püütagi mõisteid määratleda ega seisukohti argumentidega põhistada (isegi mitte nii radikaalseid seisukohti, nagu haridusministri süüdistamine natsistlike seisukohtade väljendamises). Seepeale vastas Heino Nurk, üks panelistidest, et tegu ei olegi akadeemilise konverentsiga — just kui see õigustaks teemade käsitamist mõisteid (sallivus, poliitiline korrektsus) määratlemata ja seisukohtade bravuurikat manifesteerimist loosunglikult, ilma neid argumentidega põhistamata. Selle vastuse peale järgnes saalist suur aplaus ja Inimõiguste Keskuse esindaja kinnitas Nurga vaadet, et tegu ei olnud akadeemilise konverentsiga. Küsimus loeti ammendatuks ja mindi lõbusalt ülirikkalikule õhtusöögile.

Aga millega siis tegu oli? Kandis ju üritus kirjeldust “konverents”? Seisukohtade esitamist loosunglikult, st ilma neid mõistuslikult põhistamata, ja juhindudes eesmärgist neid seisukohti ühiskonnas kehtestada, nimetatakse propagandaks. Tõepoolest, tegu oli propagandaüritusega sõna kõige otsesemas tähenduses ja selles mõttes oli kogu asi korraldatud tõesti laitmatult.

Aga Laidre küsimust “Kus on perekonda väärtustavad konverentsid?” ei tohiks võtta retoorilise küsimusena. Deklareerib ju meie põhiseadus §-s 27, et “Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena […] riigi kaitse all.” Üks asi on küsida, millega on õigustatud riiklik rahastus üritustele, mis propageerivad kombelõtvust ning varjamatult põlgavad traditsioonilist perekonna institutsiooni ja neid, kes seda väärtustavad, aga teine küsimus on, miks riik ei seisa hea selle eest, et toimuksid ka perekonda ja kasinust väärtustavad konverentsid? Võib ju vastata, et see ei ole riigi asi (aga on küll, vaadates uuesti põhiseaduse §-i 27), ent küsitav on seegi, kas Sotsiaalministeerium annaks sellise ürituse toetuseks (võrreldavas mahus) raha. Julgen arvata, et Euroopa Liit oma ideoloogilises piiratuses (mida varjatakse rikastava erinevuse retoorikaga) seda kindlasti ei teeks.

Kui aega saan, kirjutan “konverentsil” kuuldust lähemalt, sest olulisi teemapunkte on mitmeid (nt mida kujutab endast vaenu õhutamine ja kas kehtiv õigus on selles osas puudulik). Siin kohal märgin aga vaid seda, et Inimõiguste Keskus vastas minu palvele tutvuda kampaania “Erinevus rikastab” eelarvega, et Euroopa Liiduga sõlmitud lepingus sisalduva konfidentsiaalsusklausli tõttu ei saa seda teha. Paratamatult tekib küsimus, kuidas selline positsioon ühildub Euroopa Liidu poolt pidevalt rõhutatava avatuse ja läbipaistvuse ideaalidega. Ja millega on üleüldse õigustatud varjata sellise projekti eelarvet (allutada see konfidentsiaalsuse nõudele), sest olgu toetajaks Sotsiaalministeerium või Euroopa Liit, mõlemal puhul käib jutt maksumaksjate raha ümberjaotamisest — ja maksumaksjail peaks ju avatud ja läbipaistvas poliitilises kogukonnas ikkagi olema võimalus tutvuda, milleks, kuidas ja millises ulatuses nende raha kasutatakse. Jällegi, tegu ei ole retooriliste küsimustega.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: