Inimsusevastased kuriteod ja silmakirjalikkus

Täna on 1941. aastal aset leidnud juuniküüditamise 69. aastapäev. Selle võika operatsiooni käigus deporteeriti kirsadega inimväärikusel talludes oma kodudest vägivaldselt enam kui 65 tuhat inimest. Eestist viidi NKVD poolt kohalike kollaborantide kaasabil punast terrorit külvates ja rahvuslikku identiteeti hävitades minema üle 10 tuhande ohvri, kelle seas oli nii mehi, naisi kui ka lapsi ja kellest enamik kas tapeti või suri vangilaagrites.

Liitun minagi nendega, kes meenutavad seda kuritegu eesti rahva ja inimsuse vastu ning mälestavad küüditamise ohvreid. Minu enda tollal 5-aastane isa pääses (ja seega pääsesin kaudselt ka mina) sellest haarangust vaid juhuse läbi. Nii mõnedki tema sõbrad — kaasa arvatud tema eakaaslasest “kallim” koos oma eesti ohvitserist isa ja teiste perekonnaliikmetega — kadusid igaveseks Siberisse.

Kõnealuse koleda sündmuse ohvrite mälestamiseks tegid president, peaminister ja Riigikogu spiiker ühisavalduse, milles nenditakse muu hulgas, et kuriteod inimsuse vastu ei aegu, neid peab mäletama, neist peab õppima ning et Eesti jääb igavesti püsima (kuigi, olgem ausad, riigi püsimine igavesti on paatoslik illusioon) ainult siis, kui sedalaadi kuriteod enam mitte kunagi ei kordu.

Seda avaldust lugedes tekib vastuoluline tunne. Ühelt poolt on muidugi õige, et küüditamine ja selle sarnased kuriteod tuleb ühemõtteliselt hukka mõista. Neid tuleb meeles pidada, neist tuleb ausalt rääkida, neist tuleb siiralt õppida. Teiselt poolt mõtlen tihti, kui mineviku ebaõiglusest räägitakse, kui võlts see on, kui samal ajal eiratakse palju mastaapsemaid inimsusevastaseid kuritegusid, mis leiavad aset just praegu otse meie keskel ja meie (k.a. selle ühisavalduse tegijate) otsesel või kaudsel heakskiidul või koguni osalusel ja toetusel.

Samal ajal, kui riigijuhid deklareerivad, et “sedalaadi kuriteod ei tohi enam mitte kunagi korduda” ja et ainult “siis jääb Eesti igavesti püsima”, on karm reaalsus, et meie ühiskonnas leiab aset märksa ulatuslikum inimsusevastane kuritegu, mis vältab päevast päeva ja aastast aastasse. Hoolimata sellest, et põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus elule, tapetakse igal aastal enam kui seitse ja pool tuhat ilmsüütut sündimata inimest ja seda Eesti Vabariigi otsesel rahalisel toetusel. Isegi õiguskantsler, nentides et sünimata inimestel on õigus elule, ei leia nende massilises tapmises ja selle riiklikus rahastamises poliitilise korrektsuse survele alistununa elementaarseid õiguse põhimõtteid (nt kõigi inimeste võrdsus seaduse ees) eirates midagi lubamatut.

Selles on riigijuhtidel kindlasti õigus, et minevikust õppimata jättes — inimsusevastaseid kuritegusid aktspeteerides ja neid koguni normeerides — Eesti püsima ei jää. Omaendi lapsi massiliselt tappes, seda sallides ja koguni riiklikult rahastades ei ole meie hääbuval rahval tulevikku. Sellest riigijuhid ja teised poliitikud aga ei räägi, ei ühelgi päeval aastas, millest nähtub, et nemadki ei ole minevikust õppinud. Mõõtmatult lihtsam ja mugavam on mõista hukka ebaõigluseteod, mis on pandud toime minevikus ja teiste poolt, kui need, mis toimuvad otse meie endi keskel ning meie endi heakskiidul ja toetusel. See on küll lihtsam ja mugavm, ent olgem ausad: see on vääritu!

Ühisavalduse allkirjastajad räägivad omariiklusest, iseseisvusest, rahvusvahelisest partnerlusest, riigi avatusest ja selle geopoliitilisest lõimumisest kui garantiidest inimsusevastaste kuritegude vastu. Kardan, et see kõik on teisejärguline ning et see, mida me tegelikult ennekõike vajame, on autentsete moraalsete hüvede taasavastamine, oma vabaduse allutamine neile ning austuse kinnitamine inimväärikuse vastu — mitte ainult sõnades, vaid reaalselt oma elu korraldamises nii indiviidi kui ühiskonna tasandil nõnda, et austuse arvelt inimväärikuse vastu ei tehta vähimaidki kompromisse.

Kõik see eeldab küsimuse püstitamist sellest, kes on inimene ja millel põhineb tema eriline väärikus, tema mõõtmatu väärtus — ilma arusaamiseta väärikusest ei saa olla ka arusaamist vääritusest. Just see on küsimus, mis suures käras demokraatiast on kippunud ära ununema ning millele meie ühiskond, milles teatakse üha rohkem inimest ümbritsevast, ent aina vähem inimesest endast, ei oska tihti enam vastata. Kuid ühiskond, mis ei oska vastata küsimustele inimväärikuse olemusest, ei suuda ka tagada, et inimest ja tema väärikust ikka ja jälle jalge alla ei trambitaks.

Ebaõiglus Eestis aastal 1941. Ohvreid ca 10 000. Rahastaja ja elluviia: Nõukogude Liit. Hukkamõistetud inimsusevastase kuriteona.

Ebaõiglus Eestis aastal 2010. Ohvreid iga-aastaselt rohkem kui 7 500. Rahastaja ja elluviia: Eesti Vabariik. Heakskiidetud vabaduse ja eneseteostuse ilminguna.

6 Responses to Inimsusevastased kuriteod ja silmakirjalikkus

  1. steke says:

    Jah, aborte tehakse liiga palju ning lootelgi juba on tegelikult õigus elule, kuid abordid on siiski vabatahtlikud ning last kandev ema siiski otsustab selle teha- keegi ei seisa revolvriga ukse taga, ega sunni teda selleks.

    Kristiina Suviste

    • vooglaid says:

      Sellest küll kuigivõrd ei räägita, sest levinud vapiloosung on siiski “vabadus valida”, aga asja uurides tuleb välja, et enamik aborte ei ole tegelikult tehtud vabatahtlikult. Mitte, et keegi alati relvaga kõrval seisaks, aga surve avaldamiseks on teisigi võimalusi. Vt lähemalt:

      http://www.theunchoice.com/coerced.htm

      Päris kindlasti ei ole üheski abordis midagi vabatahtlikku sündimata lapse jaoks.

  2. tarmo says:

    Ma korraks küsiks ühe vast veidi kõrvalise asja kohta, mis mulle aga mitmel korral on silma torganud – nimelt sageli esinevat rõhku sõnal ilmsüütu enne sõnapaari “sündimata inimene”. Mitte, et ma kuidagi vaidlustaks selle kohasust – lihtsalt kas inimese tapmise keelu imperatiiv sõltub kuidagi süüst või selle olematusest?

    Igaks juhuks kinnitan, et see küsimus on ajendatud siirast maailmavaateliselt huvist, mitte ei ole mõeldud kuidagi krutski või retoorilise lõksuna.

    • vooglaid says:

      Jah, sõltub ikka. Kokkuvõtlikult võib öelda, et teise inimese surma põhjustamine ei pruugi olla moraalselt taunitav, kui see on mitte eesmärk, vaid leiab aset lähtudes hädavajadusest kaitsta ennast või teisi inimesi kõnealuse isiku poolse ründe eest ning kui need sammud, millega surm põhjustatakse, on ründe raskusega proportsionaalsed. Seevastu süütu inimese tapmise keeld on absoluutne, mis tähendab, et süütu inimese surma põhjustamine ei saa olla moraalselt lubatav ei eesmärgina ega vahendina mingisugusegi eesmärgi suhtes.

  3. Heido says:

    Kõik, mis hr Vooglaid kirjutab, on ju küll täiesti tõsi, aga nimekirja inimestest, kes on rääkinud kõigi võrdsetest õigustest ja inimsusevastaste kuritegude julmusest jms ning samal ajal otseselt või kaudselt aborti toetavad, siis võiks seda nimekirja ju koostama jäädagi. Kusjuures asi polegi selles, nagu oleksid kõik need inimesed tõesti silmakirjalikud, vaid lihtsalt ei suuda arenevas embrüos näha “täielikku” inimest. Suurele osale inimestest ei piisa kellegi inimsuse “tõestamiseks” viitest unikaalsele DNA-le vms, kuna see tundub lihtsalt väga tehniline ja kitsas definitisoon olevat. Abordipooldajate argumendid võivad küll ju päeva lõpuks kõik valeks osutuda, kuid kahtlemata on tegu küsimusega, mille üle tuleb väga sügavalt juurelda, et mingite vastusteni jõuda. Suurem osa inimesi seda tavaliselt ei tee. Seepärast oleks õiglasem kasutada sõna “ignorantne” kui “silmakirjalik”.

    • vooglaid says:

      Tänan põhjendatud märkuse eest! Nõustun, et “ignorantne” oleks kohasem iseloomustus. Eraldi küsimuseks jääb, mis piirist alates kasvab ignorantsus üle silmakirjalikkuseks. Mulle tundub, et ignorantsusest võib rääkida üksnes juhul, kui teadmatus on tõesti tahtmatu, st see ei tulene teadlikust soovimatusest faktidest teadlikuks saada ega ka otsesest faktide eiramisest. Mitte kuigi ammu on elanud suured hulgad inimesi, kes ei ole “suutnud” näha inimest indiaanlastes, mustanahalistes, juutides jne. Ka neile inimestele ei piisanud nimetatud gruppidesse kuuluvate inimeste inimsuse tõestamiseks mitte ühestki argumendist – nad kas ei tahtunud tõde teada või eirasid seda sihilikult. Vaadates abordipilte ei saa ühelegi terve mõistusega inimesele jääda märkamatuks, et tegu on inimese tapmisega. Seepärast kahtlengi, kas vahetegu ignorantsuse ja silmakirjalikkuse vahel on antud küsimuses võimalik piiritleda.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: