Inimõigused, progressiusk ja Eesti tagurlikkus

Just kui jätkuks minu eelmises blogipostitutses väljatoodud C. S. Lewise kirjutatud progressi ülistuslaulule kajastab Delfi Eesti Inimõiguste Keskuse vastvalminud aruannet artiklis pealkirjaga “Aruanne: eestlaste suhtumine homoabieludesse on tagurlik”. Peab ütlema, et artikkel on küll veider, aga samas üksnes ootuspärane.

1) Artiklis võetakse selged positsioonid, aga autorit märgitud ei ole.

2) Mida tähendab, et eestlaste suhtumine on “tagurlik”? Mis on see kriteerium, mille põhjal on homosuhete perekonnana tunnustamise poolt olemine progressiivne ja vastupidine seisukoht tagurlik? See, et eestlased ei arva nii, nagu suur osa Euroopast, ei tee meid ju automaatselt tagurlikuks!? Või ongi kriteeriumiks see, et kõik, mida Euroopas arvatakse ja tehakse, on progressiivne ja vajab tingimata järgitegemist? Sellise pealkirjaga lähtutakse varjatud eeldustest ja saadetakse kaudne sõnum, et kõik, kes homosuhete tunnustamist perekonnana ei toeta, on progressi vastased stagnandid. Siis võikski otse nii välja öelda, milleks oma sõnumit maskeerida?

3) “Sotsiaalministeeriumi uuringu kohaselt registreeriti 2000. aastal läbi viidud rahvaloenduse käigus kokku üle 61 000 vabas kooselus elava paari (21,5% kõikidest koos elavatest paaridest). Nendest 10 märgiti samasoolisteks paarideks. Lesbi ja gay (LGBT) kogukond ise pakub selliste kooselupaaride numbriks siiski hinnanguliselt 300-400.”

Millel selline “pakkumine” põhineb? Kunagi pakkus end suure seksuoloogina esitlenud homoaktivist ja kohutav pervert Alfred Kinsey, apelleerides seejuures oma väite teaduslikkusele, et ca 10% meestest on homoseksuaalse kalduvusega. Muidugi osutus see, nagu paljud teisedki homoaktivistide väited, jämedaks valeks (valimiks olid suures osas seksuaalkurjategijad jne).

4) “Kõiki neid vabas kooselus elavaid paare (hetero- või homoseksuaalseid) kimbutavad samad ebakindlused – neil puuduvad õigused ja kohustused, mis Eestis enamasti just abieluga kaasas käivad.”

Huvitav, huvitav — Justiitsministeerium jõudis põhjaliku juriidilise analüüsi järel tulemusele, et kõik võimalused varaliste suhete reguleerimiseks on olemas, aga neid lihtsalt ei kasutata. Ju siis Justiitsministeerium on ebakompetentne…

5) “Asjaolu, et õigus abielluda on üksnes erisoolistel paaridel, tähendab tegelikult homoseksuaalsete paaride ebavõrdset kohtlemist. Nii Euroopa Inimõiguste Kohus kui ÜRO Inimõiguste Komitee kinnitab, et tegemist on otsese diskrimineerimisega seksuaalse orientatsiooni alusel.”

Ei, tegemist ei ole diskrimineerimisega, sest diskrimineerimine on põhjendmatu ebavõrdne kohtlemine. See, et mehel ja naisel on võimalus abielluda ja perekond luua, aga samasoolistel isikutel seda ei ole, tuleneb mitte kellegi suvast, vaid inimese füsioloogiast — füsioloogiliste erinevuste arvestamine õigusliku regulatsiooni alusena on mitte üksi lubatud, vaid igati normaalne ja mõistlik. Pealegi, igal mehel ja igal naisel on ühetaoline õigus luua perekond — lihtsalt kellelgi ei ole õigust vastavalt oma suvale ja soovidele perekonna mõistet ümberdefineerida.

Veelgi enam, kuivõrd perekond on rahva jätkusuutlikkuse alus, on igati põhjendatud kaitsta selle eristaatust kõikvõimalike muude inimestevaheliste liitude ees. Kindlasti ei tulene inimõigustelepingutest riikidele kohustust tunnustada samasooliste isikute liitu perekonnana. Vastupidine väide oleks lihtsalt vale. Euroopa Inimõiguste Kohus, millele siin vastupidiselt viidatakse, on korduvalt rõhutanud, et konventsioonist vastavat kohustust riikidele ei tulene, mistõttu on riigid ise vabad otsustama, kuidas seda küsimust lahendada. Huvi korral vt lähemalt järgmiseid EIÕK otsuseid:

Tegelikult on Eesti Inimõiguste Keskuse aruandeski märgitud, et “Rahvusvaheline õigus seega ei nõua, et samasoolistele paaridele võimaldataks abielluda”, kuid ootuspärselt on see jäänud Delfi poolt kajastamata.

6) “Eesti Inimõiguste Keskus on sõltumatu sihtasutus, mille eesmärk on edendada inimõiguste kaitset Eestis ja mujal.”

Esiteks on naljakas, et tsiteeritud lausega samas lõigus on ühtlasi öeldud, et “Keskuse suurtoetajad on Avatud Eesti Fond…”. AEF kuulub aga teatavasti nn avatud ühiskonna toetusfondide võrgustikku, mida tuntakse nime all Open Society Institute. OSI on aga mõnede poolt filantroobiks nimetatud ja börsispekulatsioonide abil miljardäriks saanud hungari päritolu juudi George Sorose ideoloogiline megaprojekt, mille läbi püüab viimane kogu maailmas (kuigi kui ma ei eksi, siis peamiselt Ida-Euroopas) ennekõike nn kodanikeühenduste jõulise rahastamise teel juurutada oma nägemust “avatud ühiskonnast”, mis seisneb põhimõtteliselt relativistlik-liberalistlikule ilmavaatele rajatud ühiskonnakorralduses.

Muu hulgas on OSI juba aastaid paljudes riikides rahastanud kõikvõimalikke initsiatiive, mis seisnevad ühiskondade mõjutamises ja riikide survestamises tunnistama homoseksuaalseid suhteid perekonnana, just nagu ka seadustama sündimata inimeste tapmist (siingi räägitakse “inimõigusest seksuaal- ja reproduktiivtervise kaitsele” (loe: “inimõigusest” oma sündimata laste tapmisele)).

Just üleeile kuulsin, et Avatud Eesti Fond otsustas toetada ühe homoaktivistide organisatsiooni projekti saata 13 eesti ajakirjanikku vaatama-kuulama-kajastama Poolas toimuvat homoparaadi ja seonduvat homoteemalist konverentsi (ju saame varsti lugeda nende ajakirjanike poolt reisi eest tänuavaldusena kirjutatud kaeblikke lugusid sellest, kui koledasti katoliiklikus Poolas ikkagi homoaktiviste kiusatakse ja diskrimineeritakse, keeldudes nende suhete tunnustamisest perekonnana…)

Eriti oluline on aga täheldada, et sellised keskused, nagu Eesti Inimõiguste Keskus, on üle maailma kujunenud “progressiivsete” ideoloogiliste seisukohtade edutamise mehhanismiks. Standardne tegevusmudel seisneb selles, et ideoloogilisi seisukohti, millele ei suudeta ühiskonnas demokraatlikul viisil toetust saada, püütakse juurutada väites, et riigid on kohustatud need vastu võtma ja ühiskonnas ellu rakendama, kuna need kujutavad endast inimõiguseid. Ehk teisisõnu öeldakse: kui riik meie ideoloogilist programmi heaks ei kiida, on ta vastutav inimõiguste rikkumise eest. (Ühtlasi pöördutakse vastavate kaebustega pidevalt inimõiguslepingute järelvalveorganite poole ja riigid peavad muudkui aru andma…)

See väide esitatakse täie enesekindlusega, sest endast on ühiskonnas loodud kuvand kui ekspertidest; eksperte peab ju aga ometi kuulama!? Ja inimesed jäävadki uskuma, et tegu on sõltumatute ja ilma ideoloogiliste huvideta asjatundjatega, kes tegutsevad avalikes huvides, mitte kantuna kitsastest era- ja grupihuvidest.

Mis jääb seejuures märkamata on see, mida sai juba mainitud: nimelt see, et ükski ÜRO inimõigusteleping ega ka nt Euroopa Inimõiguste Konventsioon (mis on kõik nende loomisprotsessi käigus hoolikalt sõna-sõna haaval läbiräägitud, -vaieldud ja kirja pandud) ei näe ette samast soost isikute õigust riiklikule tunnustatusele perekonnana.

Et vastupidist muljet jätta, püüavad küll erinevad inimõigusteorganisatsioonid ja ka inimõiguste lepingute järelvalveorganites ebademokraatlikul viisil koha sisse võtnud ja mitte kellegi ees vastutavad “eksperdid” pidevalt tõlgendada neid lepinguid “progressiivselt”, väites et lepingud on “elavad ja arenevad instrumendid” ning et aeg on edasi läinud ja nüüd tuleb “tegelikult” neid lepinguid tõlgendada moel, et neist ikkagi tuleneb riikide kohustus tunnustada samasooliste suhteid perekonnana, anda naistele võimalus tappa oma sündimata lapsi jne, olgugi et need suveräänsed riigid ei ole kõnealustele lepingutele allakirjutades kunagi selliste kohustuste võtmisega nõustunud.

Nagu Eesti Inimõiguste Instituudi aruandes kirjutatakse, “Kõikides olulistes rahvusvahelistes dokumentides on õigust abielluda võimalik tõlgendada viisil, mis lubaks ka samasoolistel abielluda.” (Jah, põhimõtteliselt võib lepinguid tõlgendada ükskõik kuidas — miski ei takista nt õigusest eraelu puutumatusele lugeda välja ka õigust luua “perekond” kolme mehe või miks mitte ka kolme mehe ja kahe naise vahel.)

Järjepidevalt ja rohkearvuliselt selliseid “progressiivseid” tõlgendusi produtseerides ning nende läbi valitsusi ja inimõigustelepingute järelevalvorganeid survestades püütakse saavutada, et need tõlgendused võetakski lõpuks omaks. Riikide survestamisel minnakse koguni nii kaugele, et püütakse saavutada, et kõikvõimalikud humanitaarabipaketid (nt Euroopa Liidult) vaesematele riikidele (nt Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas) seotakse sellega, kas need riigid tunnustavad nn progressiivseid “inimõiguseid” või mitte. Kui nad seda teevad, tuuakse nad positiivseks eeskujuks teistele riikidele… Sedasi toimides — rakendades inimõiguste retoorika mitte inimväärikuse kaitsmise, vaid oma ideoloogiliste huvide edutamise teenistusse — diskrediteeritakse inimõiguste ideed ja tehakse seeläbi kahju paljudele inimestele maailmas, kelle inimväärikus ei leia erinevate riikide valitsuste poolt tõepoolet ei austust ega kaitset.

Sõltumatuse ja teaduslikkusega ei ole sellistel keskustel ja nende produtseeritud “uuringutel” kuigi palju pistmist. Tegu on kõige ehtsama, kuigi tõepoolest peenekoelise ideoloogilise manipuleerimisega, mida rakendades ei hoiduta tõe pähe ei pooltõdede ega otseste valede esitamisest. Mind paneb ikka ja jälle imestama, kui enesekindlalt sel viisil aga tegutsetakse ja kui kriitikavabalt ühiskonnas sellisesse manipuleerimisse suhtutakse.

Keda teema lähemalt huvitab, sel soovitan lugeda Jakob Cornidese artiklit pealkirjaga “Natural Law and Un-Natural Law” (2009). Artikli sünopsis on kirjutatud:

“[T]his paper examines how human rights related language is used by advocacy groups to promote their particular political agendas. A key element in this strategy is to assert ‘consensus’ around these agendas, be it of a political or academic nature, which remains to be implemented through legislation and administrative practice. A closer examination casts doubt on this ‘consensus’, with regard to its content as well as the procedure in which it is reached. This raises wider questions with regard to the way how human rights are ‘made’ nowadays: the ‘experts’ and advocacy groups that have gained control over much of the academic and political discourse on human rights, refusing to acknowledge an inalienable and inalterable Natural Law, underpin their campaigning with sentiments rather than with rational arguments.”

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: