Tegelikult on nii, aga päris tegelikult hoopis teisiti

May 31, 2012

Eile lausus Jürgen Ligi (vt siit), et see, kas Silver Meikari väited parteide korrumpeerituse kohta vastavad tõele või mitte, ei olegi primaarne küsimus – olulisem on see, et riigile avalikult ja teenimatult sellist kahtlusevarju heites on põhjustatud riigi (loe: valitsuse) mainele korvamatut kahju ja pandud seeläbi toime riiklik kuritegu. Järgmisel pressikonverentsil võiks Ligi käest küsida, kas ka Ansip, andes mõista, et Eestis toimub massiline telefonie pealtkuulamine ja kahjustades seeläbi riigi mainet, on pannud toime riikliku kuriteo.

Aga kuidas on lood Ansipi väite tõeväärtusega? Pärast peaministri väljaütlemist ruttas KAPO selgitama, et tegelikult ei vasta esitatud väited tõele, sest iga pealtkuulamise jaoks peab olema kohtuniku luba ja väljastatud lubade arv ei viita pealtkuulamise massilisusele. Rait Maruste väidab aga (vt siit), et päris tegelikult ei vasta tõele hoopis KAPO väited, sest lisaks kohtuniku loal pealtkuulamisele toimub ka kohtulikust ja poliitilisest kontrollist väljapoole jääv varjatud jälgimine ja info kogumine, mistõttu me ei tea ega saagi teada, kui massiliselt või mittemassiliselt ikkagi inimeste telefone pealt kuulatakse.

Kõnekad väited, ennekõike kogumis vaadelduna – ja veel kõnekamad, arvestades et ka mobiilsideoperaatoritel on kohustus salvestada kõnede kohta teavet. Aga mis seal ikka, õnneks algab varsti jalka EM ja ega need Olümpiamängudki enam kaugel ole…


Relativistliku sallivusideoloogia diktatuurilistest suundumustest

June 19, 2011

Priit Pullerits kirjutab Postimehes (vt siit ja siit) sallivusideoloogia diktatuurilistest suundumustest (huvitaval kombel on artiklite tagant kõik kommentaarid kustutatud ja kommentaarium suletud).

Pulleritsu käsitletud teemaga seonduvalt lisan väljavõtte kampaania “Erinevus rikastab” Facebooki lehel peetud vestlusest, millest ilmneb kaunis selgesti, millises suunas sallivusest jutlustajad meie ühiskonda EL-i ja meie oma riigi rahalisel toel tegelikult tüürivad (mõistavad nad seda ise või mitte). Sellest kõigest nähtub, et rääkides homoseksuaalsest käitumisest ja selle õiguslikust tunnustamisest on mängus mõõtmatult enam kui homoseksuaalne käitumine ja selle õiguslik tunnustamine. See on ka ainus ja samas väga mõjuv põhjus, miks sellest teemast üldse rääkida; just selle pärast ei saa ka kuidagi nõustuda nendega, kes väidavad, et ühiskonna seisukohast on tegu väga vähetähtsa küsimusega.

Read the rest of this entry »


Mittenõustumine rahvusliku identiteedi määratlemisega valetamise teel on ideoloogiline rünnak?

April 23, 2011

Postimehes avaldatud pisikeses intervjuus – kui seda saab nii nimetada – väidab Jaak Aaviksoo, et inimesed, kes ei nõustunud tema seisukohaga, et rahvusriigil on õigus määratleda end valedega ja selle ka avalikult välja ütlesid, on pannud tema vastu toime “ideoloogilise ja sildistava rünnaku”. Selline antagonistlik hoiak, mis ei püüagi esitatud kriitikat mõista, vaid demoniseerib kritiseerijaid, peegeldab muidugi suurepäraselt Aaviksoo enda ilmavaadet, mida ta avameelselt Diplomaatia artiklis selgitas:

“Mina on alati hea, mittemina on parimal juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb, sest maailmas peab valitsema tasakaal – kui mina on hea, siis mittemina tasakaalustab seda head, et kokku tuleks null.”

Pikalt ei ole enam soovi seda teemat kommenteerida, sest kõik on juba öeldud. Võib vaid konstateerida, et elame ühiskonnas, kus valdav enamik inimesi ei näe selles probleemi, et valitsuse liikmed kuulutavad avalikult oma õigust rahvuslikes huvides (nii nagu nemad seda defineerivad) valetada. Ju siis inimesed ei mõista, et lisaks teistele valetamisele kätkeb see “õigus” paratamatult ka “õigust” valetada neile endile. Aga vahest on neil ka sellest ükstaspuha. Sest nagu eetikaprofessor Margit Sutrop kinnitas, peaksime hoopis filosofeerivat ministrit hindama, ta kaitse alla võtma, olgugi et tema filosoofia, mis õigustab rahvuslik-riiklikku enesemääratlemist valetamise teel, on äärmiselt eemaletõukav. Ja kui valetatakse hea asja nimel, siis mis selles lõppude-lõpuks halba on…

Read the rest of this entry »


Uudised koduõppe keelustamisest ja puudega inimeste kõrvaldamisest

July 9, 2010

Viitan siin kohal kahele uudisele, mis räägivad laia kultuurilise tähendusega suundumustest lääne ühiskonnas, ent mida massimeedia suure tõenäosusega ei kajasta.

Esiteks, Rootsi parlament võttis vastu seaduse, millega keelati karistuse ähvardusel laste harimine kodus selle asemel, et panna nad riiklikku kooli. Juba 1. augustil jõustuva seaduse kohaselt võib laste kodus õpetamine leida aset vaid “erakorralistel asjaoludel”, kusjuures seaduses on selgesõnaliselt öeldud, et vanemate filosoofilised või religioossed veendumused selliste asjaolude alla ei kuulu. Samas on kooliprogrammi lahutamatuks osaks nt seksuaalkasvatus, kus õpetatakse juba algkoolilapsi ennast seksuaalselt rahuldama, poisse omale miniatuurset kondoomi “peale panema” ja homoseksuaalset käitumist seksuaalsuse normaalseks väljenduseks pidama. Vanematel, kellele see on vastuvõetamatu, tuleb oma lastega riigist emigreeruda, kuigi nagu näitab perekond Johannsoni juhtum (vt järgmist linki), ei pruugi võimud ka sel juhtuda lasta.

Selline asjade käik on oodatud jätkuks Rootsi valitsuse poolt lapsi kodus õpetavate perede tagakiusamisele (vt lähemalt siit) ja kujutab endast näidet üleüldisest totalitaarsest trendist suurendada riigi õigusi laste kasvatamisel vanemate loomulike õiguste arvelt. Uue seaduse kohta vaata lähemalt siit.

Read the rest of this entry »


Mart Helme maarahva, perekonna ja Kiriku hävitamisest

July 8, 2010

Suursaadik Mart Helme on kirjutanud tähelepanuväärselt ausa artikli pealkirjaga “Tsirkust ja leiba! Ikka endiselt”, milles ta väljendab arvamust, et bolševike taotlus murda talurahvas, perekond ja Kirik ei ole vööras ka tänastele lääne ideoloogidele-võimukandjatele, ennekõike Euroopa Liidule:

Ent kui Lenin, Stalin ja nende mantlipärijad tegutsesid avaliku, varjamatult sadistliku jõhkrusega, siis tänased lääne vasakpoolsed varjavad oma kommunistliku agenda elluviimist mitmesuguste petumantratega inimõigustest, majanduslikust heaolust, vabast turust ja keskkonnahoiust. Tegelikkuses on kõik need mantrad rakendatud aga sama halastamatult teisitimõtlemise ja tõe murdmise püha ürituse ette nagu Leninil ja Stalinil.

Nagu Helmegi mõistab, tekib lugejal kindlasti küsimus, miks peaks keegi tahtma midagi sellist teha. Vastus on tema sõnul “halastamatult julm ja lihtne”:

Loomulikult tehakse kõike seda võimu ja raha nimel. Ühiskonna sidususe hävitamine (selle hüvanguks töötab muide suurepäraselt ka vasakpoolsete poolt viljeletav massimmigratsiooni poliitika), individualismi kilbile tõstmine kollektivismi asemel (talurahvas, perekond), moraali, väärikuse ja traditsiooniliste tõekspidamiste jalge alla tallamine (kirik) on lühim tee endast lugu pidava ja liigendunud ühiskonnast manipuleeritava ja ajupestud massi loomiseks. Massi on võimalik organiseeritud vastupanu kohtamata vägistada ja lüpsta nii nagu võimu usurpeerinud klikk parasjagu tahab. Meil Eestis peaks maik sellest juba päris hästi suus olema.

Kokkuvõttes nendib Helme, et kõnealused ambitsioonid on paljuski juba realiseerunud:

Tegelikult on see mass juba peaaegu valmis ka ülejäänud Euroopas. Ja nagu vanas Roomas, vajab nüüdne pööbelgi vaid kaht asja: leiba ja vaatemänge. Leiva kingivad neile targad poliitikud, kes küpsetavad selle pööbli enda seljast kooritud naharibadest. Gladiaatorite asemel on kilbile tõstetud aga sport. Jalgpall, korvpall, hoki – mis iganes. Keda huvitab olukord Lähis-Idas, kui kakskümmend kaks meest Hollandist ja Saksamaalt väljakul palli taga ajavad? Keda huvitab viisavabadus Venemaaga, kui küsimus on hoopis selles, kas maailmameistriks tuleb Holland või Hispaania?

Karmid, kuid mõtlemapanevad sõnad. Ei saa eitada, et tänasel läänelikul liberalismiideoloogial on bolševike ilmavaatega ühised marksistlikud juured. Mõlemad lähtuvad materialistlikust maailmakäsitlusest ning rõhutavad vajadust purustada traditsioonilised ühiskondlikud struktuurid ja asendada need riiklike süsteemidega, lubades selle tulemusena üha täielikumat vabadust ja vaata et maapealset paradiisi.

Tõde on aga see, et ühiskond, mis lõikab suures vabadusejoovastuses läbi oma kristlikud juured, vabaneb küll kristlusest, ent ei saa vabaks (nagu näitab ilmekalt nt Prantsuse Revolutsiooni kogemus). Jumalale ja Tema seadusele selja pööranud ühiskonnale saab osaks mitte vabadus, vaid orjus — ja sedapuhku allumine mitte tõelise vabaduse tagatiseks olevale õiglasele loomulikule korrale, vaid üksnes võimuihast ja omakasutaotlusest lähtuvale massidega manipuleerivale ja inimväärikusele vilistavale türanniale (ka demokraatia võib olla sisuliselt türannia). Tõeline vabaduse on võimalik üksnes loomuseadusele allumise tingimustes, kuid just asjade loomuliku korra eitamine on üks kaasaegse lääne materialistlik-relativistliku ideoloogia kõige olemuslikumaid tunnusjooni.

Muidugi on inimeste ahvatlemine piiritule vabadusele lihtne, kuna sellega apelleeridakse inimlikule mugavusele. Kahjuks on aga vähestel võime mõista, et see on mitte üksi isikliku allakäigu, vaid ka tervete rahvaste, riikide ja lõppude-lõpuks kogu tsivilisatsiooni hääbumise tee. Maailma ajaloos ei ole olnud ühtegi tsivilisatsiooni, mille kõrgeimaks väärtuseks on personaalne autonoomia ja piirideta vabadus — sellist tsivilisatsiooni ei saa ka kunagi olema. Uskumine vastupidisesse näitab üksnes lihtsameelsust ja irdumist reaalsusest. Seda sama näitab usk sellesse, et tugev ühiskond on võimalik üles ehitada toetudes üksikisiku vastutust ja perekonna tähtsust alaväärtustava ja indiviidide sõltumatust ülistava nn heaoluriigi mudelile.


Inglismaal arreteeriti taas tänavajutlustaja tema vaadete tõttu homoseksuaalsele käitumisele

May 4, 2010

LifeSiteNews.com vahendab, et Inglismaal arreteeriti taas kord tänavajutlustaja üksnes põhjusel, et ta väljendas kristlikku õpetust homoseksuaalse käitumise ebamoraalsusest. 42-aastane Dave Mcalpine selgitas, et ta jagas 20. aprillil Workingtoni linnakese tänavail mööduvaile inimestele kristliku sisuga voldikuid, kui ühtäkki astus talle ligi politseinik, kes määratles end homoseksuaalina.

Vestluse käigus avaldas 42-aastane Mcalpine, kes oli eelnevalt jutlustanud hoopis muudel teemadel, et tema veendumus on tõepoolest, et homoseksuaalne käitumine on patune, kuna see on vastuolus Piibli õpetusega. Seejärel arreteeriti ta süüdistatuna ahistava ja solvava keelekasutuse pärast, mis on vastuolus 1986. aastast pärineva avaliku korra seadusega, ning jäeti seitsmeks tunniks kongi. Mcalpine, keda abistab õiguslikus menetluses Kristlik Instituut, kinnitab et ei tunnista end mingil juhul süüdi.

Tegu on järjekordse näitega muret-tekitavast trendist, et end vabaduse kantsina määratlevas ühiskonnas toimub tolerantsuse loosungi all sõnavabaduse järk-järguline koomaletõmbamine ja valitseva relativistliku ideoloogiaga mittenõustumise jõuline mahasurumine. Vaid ca kuu aja eest arreteeriti Glasgows puhkusel olnud USA tänavajutlustaja samuti üksnes põhjusel, et ta väitis avalikus kohas viibides, et homoseksuaalne käitumine on ebamoraalne (vt lähemalt siit).

Vt lähemalt:


Evangelium Vitae 15. aastapäev: demokraatiast võib kujuneda türannia

March 25, 2010

Täna 15 aastat tagasi andis paavst Johannes Paulus II välja ühe oma kõige mõjukamatest paavstlikest ringkirjadest, tänase kultuurilise ja sotsiaalse kriisi lahtimõtestamiseks üliolulise teksti, mis kannab pealkirja Evangelium Vitae ehk Elu evangeelium. Lähima kuu jooksul peaks see tekst ka eesti keelsena kaante vahele saama.

Tänasel päeval, mil Katoliku Kirik tähistab Issanda kuulutamise suurpüha ehk paastumaarjapäeva ning maailmas (nii Kirikus kui väljaspool seda) tähistatakse sündimata inimeste päeva, on paslik meenutada mõnda lõiku Evangelium Vitaest, mis kõlavad aktuaalsemalt kui kunagi varem. Rasvased rõhuasetused on minupoolsed.

Kui eneseteostust mõistetakse täieliku autonoomia saavutamisena, siis jõuavad inimesed vältimatult selleni, et eitatakse teist – kui vaenlast, kelle eest tuleb end kaitsta. Nii muutub ühiskond kõrvuti elavate, kuid ilma igasuguste omavaheliste sidemeteta indiviidide massiks. Igaüks tahab kuulutada end teistest sõltumatuks ja maksma panna omaenda huvisid. Sarnaste huvidega inimestel tuleb jõuda mingile kompromissile, kui soovitakse ühiskonda, kus igale indiviidile on tagatud võimalikult suur vabadus. Sel viisil kaovad igasugused ühised väärtused ja kõiki siduv absoluutne tõde ning ühiskondlik elu libiseb absoluutse relativismi vajuvale liivale. Siis on kõik kaubeldav ja kõik müüdav, isegi esimene põhiõigustest – õigus elule.

Read the rest of this entry »


Sotsialistlik totalitarism tugevdab haaret

December 28, 2009

Saatsin täna Postimehe välistoimetuse juhatajale alltoodud kirja:

Tere!

Mõtlesin juhtida Teie tähelepanu ühele väga tõsisele juhtumile Rootsis, mis on ühelt poolt kujuteldamatult sügav perekondlik tragöödia, ent ehk veelgi olulisemalt karm näide Euroopa sotsialistlikes heaoluriikides pead tõstvast sügavalt ebainimlikust totalitarismi vaimust:

http://www.hslda.org/hs/international/Sweden/200909160.asp

Minu arvates oleks kindlasti vajalik juhtumit Eesti meedias kajastada nii põhjalikult kui võimalik — ma ei saa tõtt-öelda aru, miks seda seni tehtud ei ole. Hea oleks küsida selgitust Rootsi Kuningriigi suursaatkonnalt. Usun, et nõustute, et kui riik leiab endal olevat õiguse röövida inimestelt nende lapsi üksnes põhjusel, et need inimesed tahavad oma last ise harida ja kasvatada, mitte anda last riiklikesse kasvatusasutustesse, siis seisame silmitsi ühemõtteliselt ja rängalt totalitaarse olukorraga — olukorraga, kus riik arvab, et lapsed on tema omand ning röövib endale õigused, mis kuuluavad võõrandamatult perekonnale.

Antud juhtum väärib erilist tähelepanu ka seetõttu, et tegu ei ole ühekordse isoleeritud intsidendiga, vaid sarnased trendid on täheldatavad ka teistes Euroopa riikides, nt Saksamaal. Rootsi parlament plaanib aga laste kodus õpetamise üleüldse keelustada.

Palun andke teada, kas kavatsete küsimusega tegeleda või mitte. Algul mõtlesin sel teemal saata arvamusartikli, kuid pärast seda, kui vähamalt viis viimast minu saadetud artiklit on avaldamata jäetud (arvamustoimetaja pole isegi vastatud), olen aru saanud, et mul ei ole mõtet peaga vastu seina joosta.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid