Suursaadik Mart Helme on kirjutanud tähelepanuväärselt ausa artikli pealkirjaga “Tsirkust ja leiba! Ikka endiselt”, milles ta väljendab arvamust, et bolševike taotlus murda talurahvas, perekond ja Kirik ei ole vööras ka tänastele lääne ideoloogidele-võimukandjatele, ennekõike Euroopa Liidule:
Ent kui Lenin, Stalin ja nende mantlipärijad tegutsesid avaliku, varjamatult sadistliku jõhkrusega, siis tänased lääne vasakpoolsed varjavad oma kommunistliku agenda elluviimist mitmesuguste petumantratega inimõigustest, majanduslikust heaolust, vabast turust ja keskkonnahoiust. Tegelikkuses on kõik need mantrad rakendatud aga sama halastamatult teisitimõtlemise ja tõe murdmise püha ürituse ette nagu Leninil ja Stalinil.
Nagu Helmegi mõistab, tekib lugejal kindlasti küsimus, miks peaks keegi tahtma midagi sellist teha. Vastus on tema sõnul “halastamatult julm ja lihtne”:
Loomulikult tehakse kõike seda võimu ja raha nimel. Ühiskonna sidususe hävitamine (selle hüvanguks töötab muide suurepäraselt ka vasakpoolsete poolt viljeletav massimmigratsiooni poliitika), individualismi kilbile tõstmine kollektivismi asemel (talurahvas, perekond), moraali, väärikuse ja traditsiooniliste tõekspidamiste jalge alla tallamine (kirik) on lühim tee endast lugu pidava ja liigendunud ühiskonnast manipuleeritava ja ajupestud massi loomiseks. Massi on võimalik organiseeritud vastupanu kohtamata vägistada ja lüpsta nii nagu võimu usurpeerinud klikk parasjagu tahab. Meil Eestis peaks maik sellest juba päris hästi suus olema.
Kokkuvõttes nendib Helme, et kõnealused ambitsioonid on paljuski juba realiseerunud:
Tegelikult on see mass juba peaaegu valmis ka ülejäänud Euroopas. Ja nagu vanas Roomas, vajab nüüdne pööbelgi vaid kaht asja: leiba ja vaatemänge. Leiva kingivad neile targad poliitikud, kes küpsetavad selle pööbli enda seljast kooritud naharibadest. Gladiaatorite asemel on kilbile tõstetud aga sport. Jalgpall, korvpall, hoki – mis iganes. Keda huvitab olukord Lähis-Idas, kui kakskümmend kaks meest Hollandist ja Saksamaalt väljakul palli taga ajavad? Keda huvitab viisavabadus Venemaaga, kui küsimus on hoopis selles, kas maailmameistriks tuleb Holland või Hispaania?
Karmid, kuid mõtlemapanevad sõnad. Ei saa eitada, et tänasel läänelikul liberalismiideoloogial on bolševike ilmavaatega ühised marksistlikud juured. Mõlemad lähtuvad materialistlikust maailmakäsitlusest ning rõhutavad vajadust purustada traditsioonilised ühiskondlikud struktuurid ja asendada need riiklike süsteemidega, lubades selle tulemusena üha täielikumat vabadust ja vaata et maapealset paradiisi.
Tõde on aga see, et ühiskond, mis lõikab suures vabadusejoovastuses läbi oma kristlikud juured, vabaneb küll kristlusest, ent ei saa vabaks (nagu näitab ilmekalt nt Prantsuse Revolutsiooni kogemus). Jumalale ja Tema seadusele selja pööranud ühiskonnale saab osaks mitte vabadus, vaid orjus — ja sedapuhku allumine mitte tõelise vabaduse tagatiseks olevale õiglasele loomulikule korrale, vaid üksnes võimuihast ja omakasutaotlusest lähtuvale massidega manipuleerivale ja inimväärikusele vilistavale türanniale (ka demokraatia võib olla sisuliselt türannia). Tõeline vabaduse on võimalik üksnes loomuseadusele allumise tingimustes, kuid just asjade loomuliku korra eitamine on üks kaasaegse lääne materialistlik-relativistliku ideoloogia kõige olemuslikumaid tunnusjooni.
Muidugi on inimeste ahvatlemine piiritule vabadusele lihtne, kuna sellega apelleeridakse inimlikule mugavusele. Kahjuks on aga vähestel võime mõista, et see on mitte üksi isikliku allakäigu, vaid ka tervete rahvaste, riikide ja lõppude-lõpuks kogu tsivilisatsiooni hääbumise tee. Maailma ajaloos ei ole olnud ühtegi tsivilisatsiooni, mille kõrgeimaks väärtuseks on personaalne autonoomia ja piirideta vabadus — sellist tsivilisatsiooni ei saa ka kunagi olema. Uskumine vastupidisesse näitab üksnes lihtsameelsust ja irdumist reaalsusest. Seda sama näitab usk sellesse, et tugev ühiskond on võimalik üles ehitada toetudes üksikisiku vastutust ja perekonna tähtsust alaväärtustava ja indiviidide sõltumatust ülistava nn heaoluriigi mudelile.