Uus valitsus alustas oma perepoliitikat abielupaaride ahistamisega

December 23, 2016

Kirjutasin juba eelmise nädala lõpus veel ühe artikli ühisdeklaratsioonide kaotamise teemal (varasemad käsitlused on kättesaadavad siitsiit ja siit), aga Postimees avaldas selle oma veebiväljaandes alles täna pärastlõunal, mistõttu kadus mõtteavaldus põhimõtteliselt musta auku (tervikkujul on artikkel kättesaadav Objektiivis).

Aga mis seal ikka – ega meedias mingite argumentide esitamise tõttu võimulolijatel ükski asi nii või teisiti elluviimata ei jää, sõltumata argumentide kaalukusest. Praeguseks on kobarseaduse eelnõu, millega mh võeti abikaasadelt tulude ühisena deklareerimise võimalus sisuliselt ära, juba koalitsioonierakondade poolt parlamendis läbi surutud ning presidendi poolt protestidest hoolimata väljagi kuulutatud.

President Kersti Kaljulaiu selgitus selle kohta, miks ta seaduse välja kuulutas, olgugi, et tema hinnangul on selle vastavus põhiseadusele tõsiselt küsitav, jääb mulle seejuures arusaamatuks. Põhiseaduse § 107 lg 2 ütleb selgesõnaliselt, et “Vabariigi President võib jätta Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata ja saata selle koos motiveeritud otsusega neljateistkümne päeva jooksul, arvates saamise päevast, Riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks”.

Selle asemel kuulutas aga president seaduse kiiresti välja, andes üksnes õiguskantslerile mõista, et too võiks süveneda küsimusse seaduse põhiseaduspärasusest. Nõnda tegutsedes ja vastutust vältides toimis president osana valitsuse teerullist, mitte selle takistaja või talitsejana. (Väga tabava kommentaari kirjutas selle kohta Rait Maruste.)

Igal juhul on see kahetsusväärne, et võimulolijad (valitsuse liikmete, koalitsioonierakondade parlamendisaadikute ja presidendi näol) on nii kergekäeliselt valmis ellu viima abielu- ja perekonnavaenulikke samme, mis tabavad eriti valusalt just ise hakkama saada püüdvaid paljulapselisi (või puuetega lastega või lähedaste eest hoolitsevaid) abielupaare, kus üks abikaasadest suure tõenäosusega ei saa palgatööl käia.

Näiteks minu perekond kaotab selle otsuse tõttu ligi 2400 eurot aastas võrreldes täpselt sama suure sissetulekuga paariga, abielus või mitte, kus tulu teenitakse lihtsalt mõlema osapoole poolt võrdsetes osades. Meie jaoks on see suur summa.

Kui seni kehtinud korra kohaselt saime igas kuus tulumaksuvabastust 340 euro ulatuses (mõlema kohta 170 eurot), siis uue korra kohaselt ei saa üldse, samal ajal kui samasuguse sissetulekuga, ent kahe tuluteenijaga abielus või lihtsalt koos elavatel paaridel tõuseb igakuine maksuvabastus ca tuhande euroni.

Kõnealust eelnõud pooldanud valitsuse ja riigikogu liikmete arvates on see meie perekonnale vajalik karistus selle eest, et mu abikaasa ei saa kuue lapse kasvatamise ja majapidamise eest hoolitsemise kõrvalt palgatööl käia. Sõnum mu abikaasale, kes on mulle teadaolevaist üks kõige tublimaid ja töökamaid inimesi, on lihtne: “Ära istu niisama kodus, vaid mine tööle!” Selle sõnumi peale mõeldes tahaks sõnumi saatjailt küsida “hüva nõu” ka selles osas, kuhu lastekodusse nad soovitaks lapsed viia…

Kui keegi ütleb, et vähemasti antakse meile kolme ja enama lapsega perede toetuse tõstmisega võimalus ühisdeklaratsiooni esitamise võimaluse sisulisest äravõtmisest tuleneva kaotuse korvamiseks rohkem sotsiaalabi kerjata, siis… väga pehmelt öeldes see rõõmu just ei valmista. Lootust ületada rahvastikukriisi läbi selle, et kahandada veelgi suuremate perekondade võimet iseseisvalt hakkama saada, tehes nad veelgi enam sotsiaalabist sõltuvaks, ei oska ma tõlgendada muu kui raskekujulise intellektuaalse piiratuse ilminguna.

Advertisements

Õiglusest ja poliitikast

November 15, 2016

Seoses konverentsiga “Millist Eestit me tahame?” korrastasin mõtteid seonduvalt õigluse ja poliitikaga. Tegelikult tahaks seda teha oluliselt põhjalikumalt ja ehk avaneb mitte liialt kauges tulevikus selleks ka võimalus.


Homoaktivistid otsivad kooseluseaduse läbisurumiseks abi kohtult

September 13, 2016

a55373353f710eaf63f59fd478afb61d33249e417146c925bf86d31a7e262dd5

Eelmisel nädalal sai avalikkus Kanal 2 saate “Radar” vahendusel teada, et homoaktivistid on läinud kooseluseaduse läbisurumise lõpule viimiseks uuele rünnakule.

Kokkuvõtlikult öeldes on ühe kõige agressiivsema homoaktivistina tuntud Reimo Mets otsustanud minna Eesti Vabariigi vastu kohtusse, sest ta ei ole rahul olukorraga, kus riigikogus ei ole siiani õnnestunud kooseluseaduse rakendusakte läbi suruda.

Metsa hinnangul on kooseluseadus praegusel kujul, kus see on justkui vastu võetud, sisuliselt mõttetu, kuna rakendusaktide puudumise tõttu ei saa seda jõustada. Sellist olukorda nimetab ta homoseksuaalide mõnitamiseks.

Poliitikute survestamine kohtu abil

Mets ise väidab, et ta ei taha, et tema ettevõtmisest jääks mulje, nagu püüaks ta poliitikuid survestada. Ent samas kinnitab ta enesele otseselt vastu rääkides, et just seda ta teha püüabki, lootes kohtu abil survestada seaduseandjat ehk parlamenti kooseluseaduse läbisurumist lõpule viima.

“Ma lihtsalt üritan saavutada teiste meetoditega seda, mida ma olen algusest peale rääkinud. Töötage välja üks korralik regulatsioon – tehke midagi,” avab Mets oma eesmärkide tagamaid ja lisab, et “kui kohus ütleb, et nüüd tuleb teha midagi, siis see on väga oluline indikaator poliitikutele, et nüüd tegelikult ka tuleb hakata midagi tegema.”

Read the rest of this entry »


Why Should Estonia Restore the Right to Call for Referenda?

August 25, 2016

voting

Meie hiljutisel ringreisil viibides sain Saaremaal olles kirja ühelt ajakirjanikult, kes soovis rahvaalgatuse teemal ajalehes The Baltic Times avaldamisele tuleva artikli tarvis intervjuud teha ja küsis, kas leiaksin aega, et telefoni teel või kirjalikult küsimustele vastata. Kuivõrd eelistan oluliste asjad korral alati ajakirjanikele vastata kirjalikult, et jääks täpne jälg, mida ja millises kontekstis ma ütlesin, vastasin, et võin püüda hilisõhtul leida aega, et tema küsimustele vastused saata.

Nii tegingi, kella 23 paiku õhtul, olles jõudnud läbi lõputuna näiva vihmasaju sõita Saaremaalt Pärnusse ja sealt edasi Võrusse. Aga kui ajakirjanik saatis mõne päeva eest artikli lõplikul kujul ülevaatamiseks, siis avastasin, et minu vastustest oli kasutatud vaid mõnda lauset ning põhiosa artiklist moodustasid teiste inimeste selgitused selle kohta, miks rahvaalgatuse taastamine ei oleks tegelikult hea mõte. Et minu poolt inglise keeles kirja pandud vastused lihtsalt tühja ei läheks, siis olgu need vähemalt siin välja pandud.

Read the rest of this entry »


Õigusriigi paroodia

July 28, 2016

Siin on üks ma ei tea kui paljudest näidetest selle kohta, kuidas EPL-i ja ERR-i poolt enam-vähem täpselt kahe aasta eest laiali lennutatud laim SAPTK ja minu isiku suhtes elab oma elu.

Screen Shot 2016-07-27 at 18.05.30 copy

Pressinõukogu on ammu tuvastanud (vt ka siit), et süüdistused ja kahtlustused, nagu oleks SAPTK-l mingid sidemed Venemaa võimuringkondadega, olid täiesti alusetud. Ometi on laim nagu džinn, mida naljalt pudelisse tagasi ei püüa.

Kunagi arutasin küsimust ka ühe asjatundliku advokaadiga, küsides, kas selliste kommentaaride pinnalt, nagu alltoodud pildil näha, ei saaks pöörduda kohtusse. Tema vastuse tuum oli järgmine:

“[P]ean teie kurvastuseks ütlema, et eeltõendamismenetlus raames ei ole võimalik enam anonüümseid netikommentaatoreid leida. Varasemalt oli kohtupraktika, kus eeltõendamismenetluse raames tuvastasid kostja ja siis esitasid tema vastu hagi. Nüüd on viimased aastad kohtud oma praktikat muutnud ning on asunud seisukohale, et eeltõendamismenetluse eesmärk ei ole kostjate leidmine. Ma tean, et selles osas on justiitsministeeriumis plaanis teha seadusemuudatus, kuid hetkel…”

Screenshot_2015-01-06-20-45-59

Kui nüüd just tänaseks midagi oluliselt muutunud ei ole, siis tähendab eelöeldu sisuliselt seda, et praktiliselt ei olegi võimalik (niisuguste juhtumite korral) Eesti Vabariigis kohtulikult oma head nime kaitsta. Kommentaatorid võivad kirjutada sinu kohta kindlas kõneviisis laimu ja midagi teha polegi. Seega on põhiseaduse §-s 17 sätestatud printsiip “Kellegi au ega head nime ei tohi teotada” mitte lihtsalt tagamata, vaid tagamatu.

Kui küsisin advokaadilt arutelu lõpetuseks, et kui anonüümses kommentaaris väidetakse minu kohta asju, mis ei vasta tõele ja on laimavad, siis kuidas ma peaksin üldse oma õigusi kaitsma, sain vastuseks nõutu õlakehituse ja tõdemuse, et nii see tõesti olema ei peaks… Raske on nimetada sedasi toimivat riiki õigusriigiks.


Euroopa Inimõiguste Kohus kordas, et abielu määratlemine üksnes mehe ja naise liiduna pole diskrimineerimine

June 11, 2016

Euroopa Inimõiguste Kohus asus 9. juunil avaldatud otsuses seisukohale, et kellelgi ei ole õigust inimõigustele apelleerides nõuda abielu institutsiooni ümbermääratlemist nii, et see hõlmaks ka homoseksuaalseid suhteid.

9. juunil avalikustatud otsuses asus Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK) seisukohale, et abielu institutsiooni määratlemine üksnes mehe ja naise vahelise liiduna ei kujuta endast diskrimineerimist.

Otsuses kohtuasjas Chapin ja Charpentier vs Prantsusmaa leidis kohus üksmeelselt, et vaidlusaluses küsimuses ei ole rikutud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 12 (õigus abielluda) koostoimes artikliga 14 (diskrimineerimise keeld) ega ka artiklit 8 (õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu) koostoimes artikliga 14. Seega ei kujutanud EIÕK hinnangul asjaolu, et Prantsusmaa ei võimaldanud kahel mehel omavahel abielluda (enne, kui riigis nn homoabielu seadus läbi suruti), endast Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumist.

Kaasuse taustaks olevad sündmused said alguse 2004. aasta mais, kui kaks meest esitasid Bègles’i linnavalitsusele avalduse nendevahelise abielu registreerimiseks. Sama aasta juunis sõlmis linnapea Noel Mamere meeste vahel abielu hoolimata tõsiasjast, et riigis kehtiv seadus ei näinud ette samast soost isikute abiellumise võimalust, millele juhtisid spetsiaalselt tähelepanu ka Bordeaux’ piirkonna kohtuvõimud. Juulikuus tühistas kohus õigusvastaselt sõlmitud abielu, misjärel püüdsid Chapnin ja Charpentier kohtu otsuse kõrgema astme kohtutes vaidlustada, nõudes oma abielu kehtivaks tunnistamist. Ent loodetud tulemus jäi saavutamata, mistõttu esitasid mehed Prantsusmaa vastu kaebuse EIÕK-le, väites, et neid on seksuaalse orientatsiooni alusel diskrimineeritud.

Eile kinnitas aga EIÕK Prantsusmaa kõrgeima kohtu (Cour de Cassation) seisukohta, et riigi keeldumine võimaldada kahel samast soost isikul abielluda ei kujuta endast diskrimineerimist. Seega kinnitas kohus, et abielu ja perekonnaga seonduvates küsimustes tuleb austada Euroopa inimõiguste konventsiooniga liitunud riikide eneseregulatsiooni õigust.

Konkreetselt kohtusse pöördunud isikute seisukohast ei ole kohtuotsusel suurt praktilist väärtust, kuna pärast nn Taubira seaduse vastuvõtmist 2013. aastal on Prantsusmaal nii või teisiti abielu institutsiooni tähendus homoseksuaalide nõudmisel ümber kirjutatud. Küll aga on otsus oluline laiemas kontekstis, kuna see kinnitab, et kellelgi ei ole Euroopa inimõiguste konventsioonile apelleerides õigust nõuda üheltki konventsiooni osapooleks olevalt riigilt nn homoabielu seadustamist.

Kõnealune kaasus on juba kolmas kord (vt viiteid eelmistele kordadele siit ja siit), mil homoliikumise püüdlused saavutada EIÕK-sse pöördumise teel nn strateegilise menetluse algatamise kaudu abielu institutsiooni ümbermõtestamine kukuvad läbi. Olgugi et üldiselt on EIÕK tuntud oma liberaalsete hoiakute poolest ning on ka sageli asunud vasakliberaalselt meelestatud aktivistide poolele, on kohus seoses abielu ümbermääratlemise püüdlustega käitunud ettevaatlikult.

Ilmselt on see ühelt poolt seletatav sellega, et Euroopa inimõiguste konventsioonis tõepoolest puuduvad igasugused viited sellele, nagu peaks abielu käsitlema ka homoseksuaalseid suhteid hõlmava ühendusena (raske oleks eeldada midagi muud, pidades silmas, et konventsioon võeti vastu juba 1950. aastal ehk aastakümneid enne homoliikumise esiletõusu). Väita vastupidist oleks ilmselgelt absurdne, võttes arvesse, et konventsiooni artikkel 12 viitab selgelt abielule kui mehe ja naise vahelisele liidule: “Abieluealisel mehel ja naisel on õigus abielluda ja luua perekond vastavalt selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele.”

Teiselt poolt on kohtu ettevaatlikkus tõenäoliselt põhjendatud sellega, et vähemalt 16 konventsiooni osapooleks olevat riiki on määratlenud abielu oma põhiseaduses selgesõnaliselt mehe ja naise vahelise liiduna. Seejuures püüab üha enam riike sätestada oma põhiseaduses abielu konstitutsioonilise kaitse, saates seeläbi ka EIÕK-le selge sõnumi, et kohtulikku aktivismi ja omavolitsemist, millega kohtunikud püüavad konventsiooni sätetest meelevaldselt tuletada ideoloogiliselt meelepäraseid järeldusi – nagu hiljuti tegi kaasuses Obergefell jt vs Hodges USA Ülemkohus, kuulutades kogu riigis kehtetuks seadused, mis ei luba homoseksuaalidel omavahel abielluda –, ei ole vastuvõetavad. Ehk kui EIÕK kohtunikud asuksid oma võimu kuritarvitades Euroopa riikidele abielu tähenduse moonutamist inimõiguste loosungi all jõuga peale suruma, võiks see tuua kaasa prognoosimatu kriitika- ja protestilaine, mis ähvardaks omakorda seada ohtu kohtu enda tegevuse jätkumise.

Seega pole põhjust arvata, nagu võiks EIÕK eilsest otsusest lugeda välja mingeid ideoloogilisi suunamuutusi või nagu nähtuks sellest kohtu soov kaitsta abielu ja perekonna loomulikku tähendust. Vastupidi, EIÕK varasemat tegevust vaadates on üpris selge, et see lähtub programmilisest püüdlusest normaliseerida inimõiguste loosungi all n-ö seksuaalrevolutsiooni ideoloogilisi nõudmisi ning lammutada seda takistavaid ühiskondlike tavasid ja norme, rakendades selleks sageli doktriini konventsioonist kui “elavast instrumendist”, mille kohaselt on konventsiooni tähendus ajas muutuv. Kuniks aga konventsiooni osapoolteks olevad riigid säilitavad oma vastuseisu, ei ole siiski tõenäoline, et kohus hakkaks otseselt abielu institutsiooni tähendust ründama.

Pigem lähtub EIÕK peenemast taktikast, püüdes muuta abielu institutsiooni määratlust tähtsusetuks, samastades homoseksuaalsed suhted kõigis ühiskondlikult olulistes aspektides abieluliste suhetega, nimetamata neid samas abieluks. Just samast strateegiast on lähtunud ka kooseluseaduse läbisurumine, pidades silmas, et selle alusel sõlmitavaid liite küll ei nimetata abieluks, aga samas kohaldub neile praktiliselt sama õiguslik raamistik kui abielule.

EIÕK on nimelt andnud mõista (asjas Schalk ja Kopf vs Austria), et homoseksuaalseid suhteid tuleks käsitleda perekondlike suhetena konventsiooni artikkel 8 tähenduses ning et samasoolistele paaridele tuleks tagada õiguslik tunnustus. Niisugust seisukohta ei ole siiani kuigivõrd põhjendatud ning ilmselgelt ongi seda ka raske põhjendada. Kuivõrd konventsiooni artikkel 12 viitab ühelt poolt selgelt abielule kui mehe ja naise vahelisele liidule ning teiselt poolt seob abielu ja perekonna mõisted, siis on läbinähtavalt meelevaldne tõlgendada artiklis 8 sisalduvat mõistet “perekonnaelu” nii, justkui hõlmaks see ka homoseksuaalseid suhteid.

Igal juhul on EIÕK 9. juuni otsuses võimalik näha positiivset. Kindlasti tuli otsus olulisel hetkel, kuna paljud riigid nii Euroopas kui ka mujal on allutatud enneolematult tugevale rahvusvaheliste organisatsioonide ja suurriikide survele kirjutada abielu tähendus oma seadustes ümber nii, et see hõlmaks ka homoseksuaalseid suhteid. Seejuures avaldatakse riikidele survet apelleerides just sellele, nagu nõuaksid abielu tähenduse radikaalset ümbermääratlemist inimõigused, olgugi et mitte ükski inimõiguste alane rahvusvaheline leping ei näe ette, et peaks riigid käsitama abielu ka samast soost isikutele avatud institutsioonina.

Kohtu eilne otsus aitab meelde tuletada, et inimõigust nn homoabielu seadustamisele ja tunnistamisele ei eksisteeri, isegi mitte liberaalselt meelestatud Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgendustes.


Politsei: teise inimese nime ja pildi all avalikult arvamusartiklite avaldamine ei ole tingimata identiteedivargus

March 12, 2016

identity-thief-page-break-1

Mõtlesin teha kiire kokkuvõte ühest väikesest vahejuhtumist, mille tähendus ületab antud juhtumi piirid.

Märtsi alguses avaldas portaali NIHILIST.fm toimetus minu nime ja pilti kasutades mina-vormis kirjutatud arvamusartikli, mida mina ei ole kirjutanud. Kuivõrd toimetus ei soostunud täitma minu palvet artikkel maha võtta ega ilmselt ei kavatsenudki seda teha, siis küsisin Politsei- ja Piirivalveametilt nõu, kuidas niisuguses olukorras peaks Eestis kehtivate seaduste kontekstis tegutsema:

Tere!

Oleksin tänulik, kui aitaksite selgusele jõuda, kuidas tuleks tegutseda olukorras, kus portaal NIHILIST.fm on avaldanud mina-vormis kirjutatud artikli, märkides selle autoriks minu nime ja tähistades autori ka minu pildiga, samas kui mina ei ole seda artiklit kirjutanud:

http://nihilist.fm/demokraatias-seisan-olg-ola-korval…/

Seejuures palusin nii artikli kommentaaris kui ka toimetusele kirjutades artikli sellisel kujul maha võtta, mida aga ei ole paraku tehtud ja ilmselt ei plaanitagi teha. Ainuke asi, mis tehti, oli see, et artikli lõppu lisati irooniline märkus:

“Järelsõna. Kallid lugejad, vabandame segaduse eest, mis kommentaarides ilmnes. Selle loo autor ei ole tõepoolest Varro Vooglaid, sest antud artikkel on arukas, aus ja õiglane. Teie alandlik peatoimetaja, Siim Sinamäe”

Karistusseadustik ütleb §-s 157 secunda, mis kannab pealkirja “Teise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamine”, et teist isikut tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete tema nõusolekuta kasutamise eest eesmärgiga luua teise isikuna esinemise teel temast teadvalt ebaõige ettekujutus, kui sellega on tekitatud kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

Tahan loota, et selline käitumine ei saa olla Eesti Vabariigis õiguspärane, mistõttu palun olukorrale hinnang anda.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

Screen Shot 2016-03-12 at 11.06.43

Eile laekus mulle PPA-lt vastus, milles sedastati alljärgnevat:

Teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta nr 16230101225

Pöördusite politsei poole teatega selle kohta, et avalikus internetiportaalis „nihilist“ on ilmunud artikkel, milles autorina viidatakse Teile. Kuna Te pole antud artiklit kirjutanud, soovite, et see maha võetakse. Samuti olete häiritud artikli lõppu kirjutatud iroonilisest märkusest.

Käesolevaga teatan, et ainuke võimalus antud juhtumisse sekkuda oleks kriminaal- või väärteomenetluse alustamine, mida aga Teie avalduse põhjal võimalik ei ole, kuna selles esinevad andmed ei anna alust nimetatud menetluste alustamiseks.

Teie poolt esitatud avalduse läbivaatamisel esinesid KrMS § 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud, kuna selles ühtki süüteokoosseisu ei tuvastatud.

Leiate oma kuriteoavalduses, et nimetatud teoga on toime pandud K arS § 157 – 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu.

Käesoleval juhul on oluline, kas on täidetud Karistusseadustiku § 1572 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivne koosseis, s.t. isik pidi tegutsema vähemalt ühel §1572 dispositsioonis loetletud eesmärgil. Isiku õigusi kahjustavateks tegudeks saab lugeda teise isiku poolt tema nime all internetis kommenteerimise, suhtlusvõrgustikus kasutajakonto ja profiili loomisega, kui selle teoga edastatakse informatsiooni, mis on ebaõige, laimav või solvav või kui kahjustatakse identiteedi õige omaniku mainet, teda naeruvääristatakse, rikutakse tema suhteid teiste isikutega.

Käesoleval juhul materjalidest nähtub, et ilma Teie nõusolekuta lisati veebilehel „nihilist“ ilmunud artiklile Teie nimi ja foto. Hiljem nimi muudeti. Samas ei ole Teie poolt põhjendatud kuidas on antud artikli ilmumisega kahjustatud Teie identiteeti, kuna artikkel oma sisult ei ole ei solvav ega loo kellestki valeettekujutust.

Screen Shot 2016-03-01 at 16.59.52Arusaadavalt on tegemist olukorraga mis häirib Teie igapäevast elu. Ülalkirjutatu võib anda vaid aluse veebilehe „Nihilist“ valdajate suhtes nõude esitamiseks tsiviilkohtupidamise korras ning selle edasine käsitlemine väljuks kriminaalmenetluse raamidest. Teise isiku laimamise (au teotamise) eest kedagi kriminaalkorras vastutusele ei võeta ning vastava hagiavaldusega on avaldajal õigus pöörduda tsiviilkohtusse.

Tulenevalt kehtivast kriminaalmenetlusõigusest toimetatakse kriminaalmenetlust kuritegude uurimise ja süüdlase karistamise eesmärgil. Kuritegudeks on aga mitte igasugused õigusrikkumised, vaid need, mida on KarS § 3 lg 3 tulenevalt ammendavalt kuritegudena karistusseadustiku eriosas kirjeldatud. Muude õigusrikkumiste osas on kriminaalmenetluse läbiviimine mõeldamatu ning lubamatu.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 1 sätestatud asjaolud. Sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluse alustamisele kujutab endast olulist õiguslikku garantiid isiku põhiõiguste kaitsel, sest põhjendamatu kohtueelse uurimisega võidakse riivata nende isikute õigusi, kelle suhtes uurimine läbi viiakse. Samuti väldib sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluslike vahendite alusetult kasutamist. Kriminaalmenetluse alustamise otsus sisaldab endas kaalumist, kas esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele ja kas kuriteo toimepanemist on võimalik tõendada.

Kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsusega mittenõustumise korral on vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku § 207 järgi Teil õigus kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate saamisest alates 10 päeva jooksul esitada kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri (aadressil: Tatari 39, Tallinn 10134). Prokuratuur lahendab nimetatud kaebuse selle saamisest alates 15 päeva jooksul

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Helen Pallon
politseikapten
Põhja prefektuur, kriminaalbüroo, raskete kuritegude talitus, üldkuritegude teenistus juhtivuurija

Mida siis kokkuvõttes PPA vastusest järeldada? Ilmselt seda, et nende tõlgenduse kohaselt ei ole Eesti Vabariigis teise isiku teadmata ja nõusolekuta tema nime ja pilti ehk tema identiteeti kasutades arvamusartiklite avaldamises tingimata midagi õigusvastastast. Ehk siis nagu ma aru saan, võiks menetlust alustada eeldusel, et mina põhjendaksin ära, kuidas nimetatud artikkel on kahjustanud minu identitteti.

Nii et kes soovib nt president Ilvese, peaminister Rõivase, Riigikohtu esimehe, õiguskantsleri või kellegi teise nime ja pilti kasutades arvamusartikleid kirjutama ja avaldama asuda, see lasku käia – peaasi, et seda tehes nende identiteeti ei kahjustataks. Kui kellelegi aga tundub, et tema identiteedi kasutamine tema teadmata ja nõusolekuta on tema identiteeti kahjustav, siis on juba tema ülesanne seda tõendama asuda.

Need, kelle identiteeti kasutades nende nimel arvamusartikleid aga avaldatakse, peavad leppima teadmisega, et PPA tõlgenduse kohaselt ei ole see tingimata identiteedivargus ning ilmtingimata ei ole selles ka midagi õigusvastast. Eeldus, et teise isiku nõusolekuta ja ka teadmiseta tema identiteedi kasutamine aravamuslugude avaldamiseks on meie riigis iseenesest ebaseaduslik ja õiguslikult lubamatu, ei pea aga paika.