Kriitiliselt Krossi juhtumist: avaliku huvi ja avaliku menetlushuvi lahutamine on väär

Neljapäeval teavitati avalikkust Harju maakohtu kohtuniku Leili Raedla otsusest kiita heaks ringkonnaprokurör Ülle Jaanholdi ettepanek lõpetada oportuniteediga politseile valeütluste andmise tõttu Mary Krossi vastu algatatud kriminaalmenetlus.

Ootuspäraselt tingis see ühiskonnas suure pahameelelaine, sest Krossi valekaebus tõmbas eelmise aasta lõpus käima meedia ja poliitiliste oponentide poolt suurejooneliselt EKRE vastu välja mängitud skandaali.

Juba samal päeval ilmus aga Eesti Ekspressi veebiväljaandes artikkel, kus Mikk Salu õigustas prokuratuuri vastavat ettepanekut ja selle kohtu poolt heaks kiitmist, heites küll prokuratuurile ette oma seisukoha viletsat kommunikeerimist.

Sarnast sõnumit on viimastel päevadel väljendatud terves reas arvamusartiklites, intervjuudes ja saadetes, ent vastupidine seisukoht ei ole teadaolevalt kajastunud üheski suuremas väljaandes avaldatud käsitluses (kui mõne ministri seisukohti kajastavad uudiseid mitte arvestada), olgugi, et niimoodi arvavaid inimesi on palju.

50 olulist punkti, mida tahaks parteide valimisprogrammides näha

Vähem kui kahe kuu pärast algavad riigikogu valimised ning peagi avalikustavad kõik erakonnad oma valimisprogrammid. Sellega seonduvalt panin kirja punktid, mida tahaks erakondade programmides näha.

Olen toonud välja punktid, mida võiks pidada Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks seisukohast prioriteetseks. Loetelu ei ole kindlasti ammendav ega kata kõike olulist, samuti ei ole punktid seatud järjekorda olulisuse alusel.

Eeldades, et rahvaesindajaks pürgivad isikud ei tohiks riigielu puudutavates küsimustes oma seisukohti varjata ning peaks need võimalikult ulatuslikult ja selgelt teatavaks tegema, oleks nendes küsimustes oma seisukoha väljendamine elementaarne. Mitte mingil juhul ei tohiks vastutustundlikud kodanikud anda valimistel oma häält kandidaatidele, kes pole andnud selgesõnalist lubadust seista konkreetse valija jaoks kõige olulisemate põhimõtete kaitsel.

Eriti mage on aga see, kui valijad lasevad end rahaliste lubadustega ära osta – see on valijate poolt lihtsalt ebaväärikas käitumine, mis toidab parteide ebaväärikat käitumist. Mida rohkem on inimesi, kes langetavad valimistel oma otsuse lähtudes isiklikust kasust, seda enam parteid just sellele saamahimule apelleerivad.

Minu kindla veendumuse kohaselt ei tohiks valimiskampaanias üldse anda lubadusi, millega jagatakse ümber inimestelt riikliku karistuse ähvardusel maksudena ära võetud raha , sest sisuliselt on see häälte ostmine. Paraku just sellele on suur osa valimistest taandatud – parteid võistlevad paljuski just selles, kes suudab rohkem, usutavamalt ning kõige suuremat ühiskonnagruppi veenvalt raha ümberjagamise lubadusi anda. Erilised „meistrid“ on selles Keskerakond ja sotsid.

Väärikad kodanikud peaksid taolise käitumise vastu näitama üles täielikku leppimatust. Selleks tuleb esmalt teha isiklik otsus anda valimistel oma hääl lähtudes põhimõttelistest kaalutlustest, mitte saamahimust, ning veenda ka teisi toimima samamoodi. Kodanikuvastutus väljendub ka selles, et oma häält ei anta kergekäeliselt, näiteks lihtsalt sellele, kes ilusasti laulab, toredaid telesaateid teeb või säravamat valimisnänni jagab.

Märtsikuistel valimistel on võimalik teha tõsine konservatiivne ja rahvuslik pööre. Selle möödapääsmatuks eelduseks on konservatiivselt ja rahvuslikult meelestatud valijate poolt oma vastutuse tunnetamine ning sellest lähtumine nii isiklike otsuste puhul kui ka võimalikult paljude teiste inimeste veenmine tegutsema samamoodi.

Kui mõned järgnevatest ettepanekutest tunduvad eriti olulised, tasub need meelde jätta ning küsida nende kohta kandidaatidelt, kes teie uksele koputavad, telefonitsi ühendust võtavad või tänavanurgal pastaka ulatavad. Isiklikult suheldes saate teada, kas ta ka sisuliselt on huvitatud teie kui valija küsimustest. Udutava ja keerutava vastusega ei tohiks seejuures leppida.

Noor Ilves kui näide nomenklatuuri elust paralleeluniversumis

Täna pakuti meile Delfi vahendusel suurepärane näide sellest, kuidas nomenklatuur elab Eestis justkui paralleelreaalsuses. President Kersti Kaljulaiult riikliku teenetemärgi vastuvõtmisel rääkis endise presidendi poeg, aastaid Brüsselis riigi- ja euroametnikuna töötanud Luukas Kristjan Ilves nii.

Reporter: “Kui Te toote välja ühe asja, mis on praeguses Eestis eriti hästi, siis mis see oleks?”

Ilves: “Uhh, kas ma pean ainult ühe valima või?”

Reporter: “Võib ka mitu öelda.”

Ilves: “Ma ei tea. Mul on nüüd see, et ma elan, eks ole, juba neli aastat Eestist eemal. Iga kord kui ma tagasi tulen, tundub mulle, et see koht on järjest kihvtimaks [sic] ja huvitavamaks kohaks muutunud. Aga kui ma pean ühe asja valima, siis ikka inimesed.” [Vägev klišee, kas pole?!]

Reporter (pärast nõutut pausi): “Aga mis võiks olla veel paremini?”

Ilves (pärast põgusat mõttehetke): “Ma tunnen kahest asjast puudust. Talvisel ajal päikesest. Seda me vast nagu väga ei muuda, kui me just kuidagi kosmilist süsteemi muutma ei hakka. Ja noh, paar täiendavat lennuühendust võiks olla soojale maale – need oleks tänu sellele pimedusele kasulikud. Aga need on enam-vähem ainsad asjad.”

Olgugi, et noorel Ilvesel oli küsimustele vastates pidevalt mõnus muie näol, pole see tegelikult sugugi naljakas. Pigem on asjaolu, et võimu juures olevad inimesed ei näegi ühiskonnas mitte mingeid reaalseid probleeme, tunnistuseks empaatiavõimetusest ning sellest, et elatakse tõepoolest omas mullis, millel kokkupuutepunkt ühiskondliku reaalsusega praktiliselt puudub.

Ametlike andmete kohaselt elab vähemalt viiendik Eesti ühiskonnast suhtelises vaesuses (tegelikult väidetavalt tunduvalt suurem osa). Hambaravi käib paljudele inimestele üle jõu – olude sunnil elatakse teine pool elust (pool)tühja suuga. Hindade tase on võrreldav Lääne-Euroopa riikidega või ületab seda, aga palgatase on kordades madalam. Suur osa kaupade ja teenuste hindadest moodustub pankade intressimaksetest, samal ajal kui pankadele on mängitud kätte hiigelkasumid kodanikele kohustuslikuks tehtud pensionifondide haldamisest. Rahvas on kõrvuni võlgades.

Perekonnad purunevad, paljud lapsed elavad ühe vanemaga või üldse ilma vanemateta. Üksikemade hulk on piinlikult suur. Hooramine on muutunud (isegi riikliku tervishoiupoliitika eeldusena) normaalsuseks, seriaalne mitmenaisepidamine samuti. Igal aastal tehakse tuhandeid aborte, valitsus maksab selle kinni, hoolimata kohustusest kaitsta sündimata laste õigust elule. Seejuures on ohvriks tihti nii sündimata lapsed kui ka nende emad, keda lähedaste poolt abordile survestatakse või kellele ei pakuta laste vastuvõtmiseks kohast toetust.

Vohab narkomaania ja alkoholism. Paljud vaevlevad hasartmängusõltuvusega ja hävitavad sellele alla jäädes oma (ja lähedaste) elu. Internetis, meedias, meelelahutuses, teles, kinos, arvutimängudes ja mujal laiutab võigas vägivallakultus. Pornograafia, mis on isegi oma eriti räigetes vormides kõigile vaid mõne hiirekliki kaugusel, levib nagu katk, purustades abielusid ja perekondi ning pakkudes sageli lastele ja noorukitele esimest kokkupuudet inimseksuaalsusega, tõmbistades selles osas nende loomulikku tunnetust.

Lastepilastamine on häbiväärselt levinud. Naisepeks samuti. Maad on võtnud raskekujuline kõlbeline laostumine, samuti sügav rahvastikukriis, mille jätkudes ootab meie rahvast ja kultuuri hääbumine. Kristlikud ühendused on lagunenud ega suuda või taha enam oma ühiskondlikku rolli täita, ei hingehoiu mõttes ega õigete moraalsete põhimõtete kaitsjana.

Maapiirkondades elu kärbub, väikeettevõtjad väljaspool tõmbekeskusi panevad alatasa pille kotti või tegutsevad makse maksmata, kartes pidevalt pealekaebamist ja karistust. Suur osa põllumajandusest ja muust majandusest hingitseb üksnes tänu eurotoetustele, olles iseseisvalt jätkusuutmatu. Eesti põllumehed saavad seejuures Lõuna- ja Lääne-Euroopa ametivendadega võrreldes kordades väiksemaid toetusi ega ole seetõttu ühisturul konkurentsivõimelised. Mitmed tulusamad majanduse sektorid on suures osas välismaiste kontsernide poolt üle võetud, tihti makstakse suurte kasumite juures kohalikele töötajatele häbiväärselt madalat palka. Edu saadab üldjuhul mitte reaalset majandustegevust, vaid sahkerdamist, spekuleerimist, vahendamist, liigkasuvõtmist ja muud sellist, mida on kohasem nimetada krematistikaks (teiste loodud ressursside oma taskusse kanaliseerimise kunstiks) kui majanduseks (ressursside loomiseks).

Maksukoormus on jaburalt kõrge, palgatöötaja palgafondist läheb julgelt üle poole (reeglina 60–90%) otseste või kaudsete maksudena riigile. Inimeste sõltuvussuhe riigiga muudkui kasvab – pea igas olulises eluaspektis ollakse avalikust võimust rippuv. Ühe tuluteenijaga lasterikastel peredel on peaaegu võimatu hakkama saada. Rohkem kui kolme lapsega perekondadel on suur risk langeda vaesusse. Paljud inimesed on emigreerunud, sest tööd ja rakendust ei ole, lootust olukorra paranemiseks samuti mitte. Teised pendeldavad Soome vahet, et perele elatist teenida. Regionaalne tasakaalustamatus on katastroofiline, maapoode, -haiglaid ja -päästekomandosid suletakse. Rääkimata sellest, et suur hulk inimesi on lihtsalt depressioonis või muul moel õnnetud, tunnetades hingelist tühjust ja katkiolekut ning suutmatust pakkuda oma lähedastele armastust ja tuge, mida need vajavad ja väärivad.

Politsei on raskelt alarahastatud ja -mehitatud, patrulle on kriitiliselt vähe, liikluspolitsei peaaegu puudub, suur hulk süütegusid jääb ressursi puudusel menetlemata. Pinnal püütakse püsida vabatahtlikele abipolitseinikele toetudes. Piir Venemaaga on väljaehitamata, raha pole. Eestil puudub igasugune iseseisev välispoliitika – kõik otsused lähtuvad üksnes omakasu püüdlustest, mitte sellest, mis on õige ja hea. Ja isegi kasulikkuse äratundmises tihtipeale eksitakse. Rahva seas külvatakse regulaarsete doosidena sõjahirmu, et selle kaudu oma võimupositsiooni kindlustada ning seda ainuvõimalikuna kujutades ükskõik milliseid otsuseid rahvale söödavaks teha. Rahanduspoliitika on kasvavas mastaabis vastutustundetu ja diletantlik. Fiskaalpoliitilised otsused on otseselt riigile ja rahvale kahjulike tagajärgedega, seonduvates prognoosides eksitakse kümnete miljonitega.

Rahvastikupoliitika on diletantlik ja keskendub pseudoprobleemidele, immigratsioonipoliitika vastutustundetu. Välismaiste isandate ees orjameelselt lömitav poliitiline eliit on rahvast võõrandunud. Rahva poole pöördutakse vaid oma võimupositsiooni kinnitamise või parandamise huvides. Sisulises plaanis riiklik iseseisvus muudkui kahaneb, vormilises plaanis pannakse aga vastupidise mulje loomisele aina rohkem rõhku. Rahvast reaalselt ühendavaid väärtusi hägustatkse ja lahustatakse, ent ühiskonna kooshoidmiseks kasvatatakse (eufemistlikult strateegiliseks kommunikatsiooniks nimetatud) riikliku propaganda kulutusi.

Samas rahvale reaalset ühiskonnaelu küsimuste otsustamise õigust ei võimaldata, ei rahvaalgatuse ega presidendi otsevalimiste taastamise näol – olgugi, et rohkem kui 70% kodanikkonnast leiab, et rahval pole poliitiliste otsuste langetamises osalemiseks piisavat võimalust. Parlamendis on terve rida inimesi, kel tegelikult rahva mandaati ei ole, positsioon on saadud vaid mõnesaja häälega tänu soojale kohale partei nimekirjas. Samuti ei ole neil (nagu ka paljudel teistel avalikel teenistujatel) elementaarset kompetentsust oma ametikohal vastustundlikuks tegutsemiseks. Poliitiline vastutus on üleüldse sõnakõlks, tavaks on see, et keegi ei võta poliitiliste möödalaskmiste eest mingit vastutust.

Presidendiks on parteide tagatubade kokkuleppel pukki pandud euroametnik, kes isegi mitte ei kandideerinud sellele kohale, rääkimata valituks osutumisest või rahvalt mandaadi saamisest. Eelmise presidendi poolt ettevõtlustoetuste sisulisele omistamisele ja muule ärmatamisele vaatab avalik võim läbi sõrmede.

Isamaad armastavaid konservatiivselt, kristlikult ja/või rahvuslikult meelestatud inimesi, kes valitseva ideoloogiaga ei nõustu ja sellele vastu räägivad, tembeldatakse poliitikute ja meedia poolt alatasa häbimärgistavalt populistideks, venemeelseteks, tagurlasteks, sallimatuteks, vihkajateks jne. Paljud inimesed elavad sisepaguluses, tundmata neile olulisi väärtusi jalge alla tallava riigivõimuga ühisosa. Veel rohkemad on allutanud end enesetsensuurile, kuna poliitilise korrektsuse õhkkonnas ei läbeta ka varem elementaarseks peetud, ent nüüdseks n-ö parketikõlbmatuks tembeldatud seisukohti väljendada.

Riigi kahe peamise linna vahelist maanteed ei ole siiani suudetud neljarealiseks ehitada, samaväärse või veelgi suurema liikluskoormusega Pärnu maanteest rääkimata. Sellest tingitud liiklusõnnetustes hukkub pidevalt kaugelt liiga palju inimesi. Samal ajal surutakse läbinähtavalt valelike argumentidega läbi suurele osale ühiskonnast täiesti vastuvõetamatut, looduskeskkonda ruineerivat, majanduslikult jätkusuutmatut ja ultrakallist Rail Balticu projekti, millel puudub igasugune mõte ja millest erainvestorid ei taha kuuldagi. Haritlaste protestile vilistatakse.

Koolid muudetakse aina enam ideoloogilise kasvatustöö keskusteks, lastele surutakse manipulatiivselt peale kõige haiglasemaid ideid (à la mehelikkus ja naiselikkus on sotsiaalsed konstruktsioonid, mida kasutakse rõhuvate võimusuhete põlistamiseks, igaüks võib ise otsustada oma sooidentiteedi üle, muuta oma sugu jne). Koolisüsteem ei võta arvesse poiste ja tüdrukute tõsiseid arenguerinevusi, mistõttu on poisid süstemaatiliselt justkui defektsete tüdrukute rollis ning langevad koolist välja.

Laste ja noorte tervis on tõsiselt allakäinud. Suur osa ajast raisatakse labast või otseselt pahelist meelelahutust tarbides, sotsiaalmeedias vedeledes või arvutimänge mängides. Füüsiline ja intellektuaalne aktiivsus langeb, rasvumine kasvab – kõikvõimalikud psüühilised ja vaimsed hälbed samuti. Ehmatavalt suur osa noortest meestest ei kvalifitseeru tervislikel põhjustel ajateenistusse ega ole suutelised oma elus vastutust kandma. Kasvav hulk mehi ja naisi ei ole soojätkamiseks füüsiliselt võimelised, rääkimata moraalsetest ja vooruslikest eeldustest truuks ja harmooniliseks abieluks ning perekonna loomiseks ja hoidmiseks.

Rahvusülikool ei suuda või ei taha mitmetel olulistel erialadel, muuhulgas filosoofias, pakkuda enam eestikeelset doktori- ega isegi mitte magistriõpet. Ülikoolides on õppe- ja teadustöö kvaliteet sageli piinlikult madal, eriti sotsiaalteaduste vallas. Tihti pakutakse reaalse hariduse asemel ideoloogilist propagandat ning koolitatakse välja mh Twitteri avangardi nime all tuntud kultuurimarksistlikke revolutsionääre. Ülikoolide õppejõud ei eitagi, et sisulises plaanis on tase kõvasti alla käinud, akadeemilise vaimu on lämmatanud administratiivne elutus ning ülikoolid on muutunud konveieriks.

Iseseisev kaitsevõime riigil mitte ainult ei puudu, vaid on väga kaugel sellest, kus see võiks olla. Oma kaitsevõime kasvatamise asemel (nt rahva üldise relvastamise teel) kasutatakse kaitsejõude Eestiga mitte mingit puutumust omavates ja rahvusvahelise õigusega vastuolus olevates globalistlikes vallutussõdades osalemiseks. Samas enese ja oma lähedaste kaitseks relvade omamise õigust püütakse muudkui koomale tõmmata. Mustmiljonit eurodirektiivi analüüsiv, menetlev, kontrolliv, monitooriv, arutav, tõlkiv, kohaldav ja haldav riigiaparaat aina paisub, samal ajal kui maksumaksjate hulk väheneb. Kõikvõimalike regulatsioonide kriiskav üleküllus suretab ettevõtlust ja sellega tegelemise soovi.

Eestit raiutakse metsast paljaks, protestid kõlavad taas kurtidele kõrvadele. Põldusid mürgitatakse massiliselt, liigirikkus pidevalt kahaneb, mesilased kõngevad. Loomi peetakse tihtipeale tööstuslikult tingimustes, mida on raske nimetada muuks kui loomapiinamiseks. Rahvas on omavahel enneolematult tülli aetud ja lõhestatud. Valitsuse liikmed nimetavad (põhiseaduse alusena määratletud) rahvusriigi ideaali avalikult ohtlikuks ja inimvaenulikuks düstoopiaks ega näe mingit põhjust selle pärast tagasi astuda – samuti ei näe selleks põhjust nende kamraadid.

Poliitiline süsteem lonkab kahte jalga, kõik on parteide pidevast omavahelisest jagelemisest väsinud. Valdavas osas väga üheülbalised parteid naudivad samal ajal ülevoolavat riiklikku rahastust, olles võtnud ise vastu seadused (või sallides selliseid seadusi), mis võimaldavad kodanike raha oma taskusse kanaliseerida, ilma et kodanikud oleks seda neile annetanud. Maksumaksjate raha laristatakse mõõdutundetult, aga lastehaiglatesse hädavajaliku sisseseade soetamiseks kogutakse jõulutunneli kaudu annetusi. Mujal maailmas turvalisuse kaalutlustel kõrvale jäetud e-valimiste suhtes puudub märkimisväärsel osal ühiskonnast usaldus.

Inimõigustest räägitakse söögi alla ja söögi peale, aga reaalseid kodanikuõigusi ja -vabadusi püütakse pidevalt mitte avardada, vaid koomale tõmmata. Aina paisub jälgimisühiskond, kus inimeste kohta kogutakse ennekuulmatus koguses isikuandmeid ning neid säilitatakse ja kasutatakse ebaseaduslikult. Kaitsepolitsei tegevuse üle puudub põhimõtteliselt igasugune tsiviilkontroll – seda kontrolli teostama pidava parlamendi komisjoni esimeheks on … kaitsepolitsei endine peadirektor.

Kohtumenetlus on enamikele inimestele õigussüsteemi keerukuse ja kvaliteetse õigusabi jaburalt kõrgete kulude tõttu kättesaamatu ja võtab absurdselt pika aja. Kohtud langetavad demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid jultunult eirates kehtiva õigusega otseselt vastuolus olevaid otsuseid. Aga kuivõrd need otsused edendavad n-ö õiget ideoloogilist agendat, siis pigistatakse selle suhtes silm kinni. Sageli on tõsiste kuritegude eest määratud karistused rahva õiglustunnet riivavalt väikesed.

Ravijärjekorrad on mitte harva uskumatult pikad. Inimesi sureb vähki epideemilises mastaabis. Puudega laste vanematele ja raskes seisus vanainimeste põetajatele puudub tihti praktiliselt igasugune riiklik tugi. Koolihariduse kvaliteet on piirkonniti tohutult kõikuv, kvaliteetne haridus maapiirkondades sageli üldse kättesaamatu – just nagu ka arstiabi, korrakaitse ja muud avalikud teenused.

Kõlbeline kasvatus koolides on olematu. Tihti ka perekondades või neis kooslustes, mis perekondadest alles on jäänud. Perekonna ja abielu mõisted on pideva ja agressiivse ideoloogilise rünnaku objektiks, kusjuures rünnakus osalevad aktiivselt paljud otseselt või kaudselt riigipalgalised tegelased.

Meedia kvaliteet on allapoole igasugust arvestust – vale ja tõde on pidevalt ärasegatud, uudiste ja meelelahutuse eraldusjooned kõike muud kui selged. Kommertsmeedias on tõetaotlus allutatud kasumijanule ning laialdaselt tegeletakse pigem ühiskonna manipuleerimise kui tema informeerimisega. Konflikte õhutatakse, võimendatakse ja ekspluateeritakse, et sellest profiiti lõigata. Eriti teravalt ilmneb probleem seonduvalt rahvusringhäälinguga, mille raskekujulist ideoloogilist kallutatust ei suudeta juba ammu varjata. Poliitiliste protsesside suunamiseks ja avaliku võimu ohjamiseks võimelist reaalset organiseerunud kodanikuühiskonda peaaegu ei eksisteeri, selle asemel vohab valitsuse käepikendusena tegutsev ja võimuringkondade ideoloogiliste huvide eest seisev riiklikult rahastatud võltskodanikuühiskond. Jne, jne, jne…

Aga presidendilt valgetähe IV klassi teenetemärgi saanud Luukas Kristjan Ilves ei näe muud probleemi kui see, et talvel võiks olla rohkem päikest ning ka paar lennuliini soojale maale võiks olla rohkem.

Selline on Eesti elu AD 2018.

 

Päev hiljem saime näha sama mentaliteedi väljendust ka teeneka eurobürokraadi, president Kersti Kaljulaiu esituses.

“Inimõiguslaste” tülgastav silmakirjalikkus

Vaevalt jõuab keegi enam järge pidada, kui palju kordi oleme kooseluseaduse tühistamise kontekstis kuulnud jutte sellest, et inimestele kord juba antud õigusi ei saa ega tohi tagasi võtta. Nagu varemgi Objektiivi veergudel toonitatud, on niisugused jutud läbinähtavalt valelikud.

Vastupidiselt kooseluseaduse pooldajate valedele pole nimetatud seadus selle enda sätete kohaselt jõustunudki ning jõustumata seadusest ei tulene mitte kellelegi mitte mingisuguseid õigusi, mistõttu polegi mingeid õigusi kelleltki tagasi võtta.

Veelgi enam: ükski seadus pole tühistamatu ning et seadusandlik praktika, millega võetakse inimestele kord juba antud õigused tagasi, on mitte ainult levinud, vaid ka vasakpoolsete endi poolt laialdaselt aktsepteeritud.

Juhusliku näitena sellest võib tuua esile valitsuse plaani võtta kodanikelt ära oluline osa õigusest omada enesekaitseks relvi või siis mõne aasta eest tehtud seadusemuudatuse, millega võeti vanematelt ära õigus otsustada, kas nende alaealised tütred võivad teha aborti. Mainida võib ka abikaasadelt ühise tuludeklaratsiooni esitamise õiguse äravõtmist.

Tegelikult räägivad vasakliberaalid sellest, et kord juba antud õigusi ei saa tagasi võtta, üksnes oma huvide edendamiseks ning oma ideoloogiliste võitude kindlustamiseks.

Eriti reljeefselt tuleb see välja seoses asjaoluga, et Iirimaa valitsus on otsustanud korraldada vaid mõne kuu pärast ehk maikuu lõpus rahvahääletuse, tühistamaks 1983. aastal samuti referendumil vastu võetud põhiseaduse kaheksanda paranduse, millega tagati sündimata lastele konstitutsiooni tasandil teiste inimestega võrdne õigus elule.

Mõelgem korraks, millega on reaalselt tegu: rahvahääletusele pannakse küsimus, kas võtta kõige haavatavama ja kaitsetuma ühiskonnagrupi esindajatelt ära neile põhiseadusega tagatud kõige elementaarsem õigus ehk õigus elada.

Kui Euroopa Liit muretseks reaalselt inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete pärast, siis peaks praegu Iirimaa homoseksuaalist peaministri Leo Vardakari juhitava valitsuse suunal tehtama ennekuulmatult teravat kriitikat. Selle kriitika õiglast mastaapi võib ette kujutada, kui jutt käiks plaanist panna rahvahääletusele küsimus näiteks juutide, moslemite või homoseksuaalide eluõiguse radikaalsest piiramisest ning nende tahtliku tapmise seadustamisest.

Tegelikult näeme aga risti vastupidist – nii Euroopa Liidu ringkonnad kui ka teised end inimõiguste eestkõnelejatena esitlevad ühendused hoopis soosivad ja toetavad Iirimaa liberaalse valitsuse samme sündimata lastelt eluõiguse äravõtmiseks ning nimetavad selle vastaseid inimõiguste ja sallivuse vaenlasteks. Täpselt sama käekirja nägime siis, kui Poola valitsus plaanis tugevdada sündimata laste eluõiguse kaitset – sellele plaanile sai osaks mitte euroliidu toetus, vaid terav kriitika ja ähvardused.

Kõik see annab tunnistust iiveldamaajavast silmakirjalikkusest, valelikkusest ja kalkusest. Ajastul, mil valetamisest, petmisest ja manipuleerimisest on saanud võimuringkondade teine loomus ja igapäevane praktika, ei ole selles enam midagi üllatavat. Küll aga on see jäädavalt alatu, põlastusväärne ja eemaletõukav.

Uus valitsus alustas oma perepoliitikat abielupaaride ahistamisega

Kirjutasin juba eelmise nädala lõpus veel ühe artikli ühisdeklaratsioonide kaotamise teemal (varasemad käsitlused on kättesaadavad siit, siit ja siit), aga Postimees avaldas selle oma veebiväljaandes alles täna pärastlõunal, mistõttu kadus mõtteavaldus põhimõtteliselt musta auku (tervikkujul on artikkel kättesaadav Objektiivis).

Aga mis seal ikka – ega meedias mingite argumentide esitamise tõttu võimulolijatel ükski asi nii või teisiti elluviimata ei jää, sõltumata argumentide kaalukusest. Praeguseks on kobarseaduse eelnõu, millega mh võeti abikaasadelt tulude ühisena deklareerimise võimalus sisuliselt ära, juba koalitsioonierakondade poolt parlamendis läbi surutud ning presidendi poolt protestidest hoolimata väljagi kuulutatud.

President Kersti Kaljulaiu selgitus selle kohta, miks ta seaduse välja kuulutas, olgugi, et tema hinnangul on selle vastavus põhiseadusele tõsiselt küsitav, jääb mulle seejuures arusaamatuks. Põhiseaduse § 107 lg 2 ütleb selgesõnaliselt, et “Vabariigi President võib jätta Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata ja saata selle koos motiveeritud otsusega neljateistkümne päeva jooksul, arvates saamise päevast, Riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks”.

Selle asemel kuulutas aga president seaduse kiiresti välja, andes üksnes õiguskantslerile mõista, et too võiks süveneda küsimusse seaduse põhiseaduspärasusest. Nõnda tegutsedes ja vastutust vältides toimis president osana valitsuse teerullist, mitte selle takistaja või talitsejana. (Väga tabava kommentaari kirjutas selle kohta Rait Maruste.)

Igal juhul on see kahetsusväärne, et võimulolijad (valitsuse liikmete, koalitsioonierakondade parlamendisaadikute ja presidendi näol) on nii kergekäeliselt valmis ellu viima abielu- ja perekonnavaenulikke samme, mis tabavad eriti valusalt just ise hakkama saada püüdvaid paljulapselisi (või puuetega lastega või lähedaste eest hoolitsevaid) abielupaare, kus üks abikaasadest suure tõenäosusega ei saa palgatööl käia.

Näiteks minu perekond kaotab selle otsuse tõttu ligi 2400 eurot aastas võrreldes täpselt sama suure sissetulekuga paariga, abielus või mitte, kus tulu teenitakse lihtsalt mõlema osapoole poolt võrdsetes osades. Meie jaoks on see suur summa.

Kui seni kehtinud korra kohaselt saime igas kuus tulumaksuvabastust 340 euro ulatuses (mõlema kohta 170 eurot), siis uue korra kohaselt ei saa üldse, samal ajal kui samasuguse sissetulekuga, ent kahe tuluteenijaga abielus või lihtsalt koos elavatel paaridel tõuseb igakuine maksuvabastus ca tuhande euroni.

Kõnealust eelnõud pooldanud valitsuse ja riigikogu liikmete arvates on see meie perekonnale vajalik karistus selle eest, et mu abikaasa ei saa kuue lapse kasvatamise ja majapidamise eest hoolitsemise kõrvalt palgatööl käia. Sõnum mu abikaasale, kes on mulle teadaolevaist üks kõige tublimaid ja töökamaid inimesi, on lihtne: “Ära istu niisama kodus, vaid mine tööle!” Selle sõnumi peale mõeldes tahaks sõnumi saatjailt küsida “hüva nõu” ka selles osas, kuhu lastekodusse nad soovitaks lapsed viia…

Kui keegi ütleb, et vähemasti antakse meile kolme ja enama lapsega perede toetuse tõstmisega võimalus ühisdeklaratsiooni esitamise võimaluse sisulisest äravõtmisest tuleneva kaotuse korvamiseks rohkem sotsiaalabi kerjata, siis… väga pehmelt öeldes see rõõmu just ei valmista. Lootust ületada rahvastikukriisi läbi selle, et kahandada veelgi suuremate perekondade võimet iseseisvalt hakkama saada, tehes nad veelgi enam sotsiaalabist sõltuvaks, ei oska ma tõlgendada muu kui raskekujulise intellektuaalse piiratuse ilminguna.

Õiglusest ja poliitikast

Seoses konverentsiga “Millist Eestit me tahame?” korrastasin mõtteid seonduvalt õigluse ja poliitikaga. Tegelikult tahaks seda teha oluliselt põhjalikumalt ja ehk avaneb mitte liialt kauges tulevikus selleks ka võimalus.

Homoaktivistid otsivad kooseluseaduse läbisurumiseks abi kohtult

Eelmisel nädalal sai avalikkus Kanal 2 saate “Radar” vahendusel teada, et homoaktivistid on läinud kooseluseaduse läbisurumise lõpule viimiseks uuele rünnakule.

Kokkuvõtlikult öeldes on ühe kõige agressiivsema homoaktivistina tuntud Reimo Mets otsustanud minna Eesti Vabariigi vastu kohtusse, sest ta ei ole rahul olukorraga, kus riigikogus ei ole siiani õnnestunud kooseluseaduse rakendusakte läbi suruda.

Metsa hinnangul on kooseluseadus praegusel kujul, kus see on justkui vastu võetud, sisuliselt mõttetu, kuna rakendusaktide puudumise tõttu ei saa seda jõustada. Sellist olukorda nimetab ta homoseksuaalide mõnitamiseks.

Poliitikute survestamine kohtu abil

Mets ise väidab, et ta ei taha, et tema ettevõtmisest jääks mulje, nagu püüaks ta poliitikuid survestada. Ent samas kinnitab ta enesele otseselt vastu rääkides, et just seda ta teha püüabki, lootes kohtu abil survestada seaduseandjat ehk parlamenti kooseluseaduse läbisurumist lõpule viima.

“Ma lihtsalt üritan saavutada teiste meetoditega seda, mida ma olen algusest peale rääkinud. Töötage välja üks korralik regulatsioon – tehke midagi,” avab Mets oma eesmärkide tagamaid ja lisab, et “kui kohus ütleb, et nüüd tuleb teha midagi, siis see on väga oluline indikaator poliitikutele, et nüüd tegelikult ka tuleb hakata midagi tegema.”

Why Should Estonia Restore the Right to Call for Referenda?

Meie hiljutisel ringreisil viibides sain Saaremaal olles kirja ühelt ajakirjanikult, kes soovis rahvaalgatuse teemal ajalehes The Baltic Times avaldamisele tuleva artikli tarvis intervjuud teha ja küsis, kas leiaksin aega, et telefoni teel või kirjalikult küsimustele vastata. Kuivõrd eelistan oluliste asjad korral alati ajakirjanikele vastata kirjalikult, et jääks täpne jälg, mida ja millises kontekstis ma ütlesin, vastasin, et võin püüda hilisõhtul leida aega, et tema küsimustele vastused saata.

Nii tegingi, kella 23 paiku õhtul, olles jõudnud läbi lõputuna näiva vihmasaju sõita Saaremaalt Pärnusse ja sealt edasi Võrusse. Aga kui ajakirjanik saatis mõne päeva eest artikli lõplikul kujul ülevaatamiseks, siis avastasin, et minu vastustest oli kasutatud vaid mõnda lauset ning põhiosa artiklist moodustasid teiste inimeste selgitused selle kohta, miks rahvaalgatuse taastamine ei oleks tegelikult hea mõte. Et minu poolt inglise keeles kirja pandud vastused lihtsalt tühja ei läheks, siis olgu need vähemalt siin välja pandud.

Õigusriigi paroodia

Siin on üks ma ei tea kui paljudest näidetest selle kohta, kuidas EPL-i ja ERR-i poolt enam-vähem täpselt kahe aasta eest laiali lennutatud laim SAPTK ja minu isiku suhtes elab oma elu.

Pressinõukogu on ammu tuvastanud (vt ka siit), et süüdistused ja kahtlustused, nagu oleks SAPTK-l mingid sidemed Venemaa võimuringkondadega, olid täiesti alusetud. Ometi on laim nagu džinn, mida naljalt pudelisse tagasi ei püüa.

Kunagi arutasin küsimust ka ühe asjatundliku advokaadiga, küsides, kas selliste kommentaaride pinnalt, nagu alltoodud pildil näha, ei saaks pöörduda kohtusse. Tema vastuse tuum oli järgmine:

“[P]ean teie kurvastuseks ütlema, et eeltõendamismenetlus raames ei ole võimalik enam anonüümseid netikommentaatoreid leida. Varasemalt oli kohtupraktika, kus eeltõendamismenetluse raames tuvastasid kostja ja siis esitasid tema vastu hagi. Nüüd on viimased aastad kohtud oma praktikat muutnud ning on asunud seisukohale, et eeltõendamismenetluse eesmärk ei ole kostjate leidmine. Ma tean, et selles osas on justiitsministeeriumis plaanis teha seadusemuudatus, kuid hetkel…”

Kui nüüd just tänaseks midagi oluliselt muutunud ei ole, siis tähendab eelöeldu sisuliselt seda, et praktiliselt ei olegi võimalik (niisuguste juhtumite korral) Eesti Vabariigis kohtulikult oma head nime kaitsta. Kommentaatorid võivad kirjutada sinu kohta kindlas kõneviisis laimu ja midagi teha polegi. Seega on põhiseaduse §-s 17 sätestatud printsiip “Kellegi au ega head nime ei tohi teotada” mitte lihtsalt tagamata, vaid tagamatu.

Kui küsisin advokaadilt arutelu lõpetuseks, et kui anonüümses kommentaaris väidetakse minu kohta asju, mis ei vasta tõele ja on laimavad, siis kuidas ma peaksin üldse oma õigusi kaitsma, sain vastuseks nõutu õlakehituse ja tõdemuse, et nii see tõesti olema ei peaks… Raske on nimetada sedasi toimivat riiki õigusriigiks.

Euroopa Inimõiguste Kohus kordas, et abielu määratlemine üksnes mehe ja naise liiduna pole diskrimineerimine

Euroopa Inimõiguste Kohus asus 9. juunil avaldatud otsuses seisukohale, et kellelgi ei ole õigust inimõigustele apelleerides nõuda abielu institutsiooni ümbermääratlemist nii, et see hõlmaks ka homoseksuaalseid suhteid.

9. juunil avalikustatud otsuses asus Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK) seisukohale, et abielu institutsiooni määratlemine üksnes mehe ja naise vahelise liiduna ei kujuta endast diskrimineerimist.

Otsuses kohtuasjas Chapin ja Charpentier vs Prantsusmaa leidis kohus üksmeelselt, et vaidlusaluses küsimuses ei ole rikutud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 12 (õigus abielluda) koostoimes artikliga 14 (diskrimineerimise keeld) ega ka artiklit 8 (õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu) koostoimes artikliga 14. Seega ei kujutanud EIÕK hinnangul asjaolu, et Prantsusmaa ei võimaldanud kahel mehel omavahel abielluda (enne, kui riigis nn homoabielu seadus läbi suruti), endast Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumist.

Kaasuse taustaks olevad sündmused said alguse 2004. aasta mais, kui kaks meest esitasid Bègles’i linnavalitsusele avalduse nendevahelise abielu registreerimiseks. Sama aasta juunis sõlmis linnapea Noel Mamere meeste vahel abielu hoolimata tõsiasjast, et riigis kehtiv seadus ei näinud ette samast soost isikute abiellumise võimalust, millele juhtisid spetsiaalselt tähelepanu ka Bordeaux’ piirkonna kohtuvõimud. Juulikuus tühistas kohus õigusvastaselt sõlmitud abielu, misjärel püüdsid Chapnin ja Charpentier kohtu otsuse kõrgema astme kohtutes vaidlustada, nõudes oma abielu kehtivaks tunnistamist. Ent loodetud tulemus jäi saavutamata, mistõttu esitasid mehed Prantsusmaa vastu kaebuse EIÕK-le, väites, et neid on seksuaalse orientatsiooni alusel diskrimineeritud.

Eile kinnitas aga EIÕK Prantsusmaa kõrgeima kohtu (Cour de Cassation) seisukohta, et riigi keeldumine võimaldada kahel samast soost isikul abielluda ei kujuta endast diskrimineerimist. Seega kinnitas kohus, et abielu ja perekonnaga seonduvates küsimustes tuleb austada Euroopa inimõiguste konventsiooniga liitunud riikide eneseregulatsiooni õigust.

Konkreetselt kohtusse pöördunud isikute seisukohast ei ole kohtuotsusel suurt praktilist väärtust, kuna pärast nn Taubira seaduse vastuvõtmist 2013. aastal on Prantsusmaal nii või teisiti abielu institutsiooni tähendus homoseksuaalide nõudmisel ümber kirjutatud. Küll aga on otsus oluline laiemas kontekstis, kuna see kinnitab, et kellelgi ei ole Euroopa inimõiguste konventsioonile apelleerides õigust nõuda üheltki konventsiooni osapooleks olevalt riigilt nn homoabielu seadustamist.

Kõnealune kaasus on juba kolmas kord (vt viiteid eelmistele kordadele siit ja siit), mil homoliikumise püüdlused saavutada EIÕK-sse pöördumise teel nn strateegilise menetluse algatamise kaudu abielu institutsiooni ümbermõtestamine kukuvad läbi. Olgugi et üldiselt on EIÕK tuntud oma liberaalsete hoiakute poolest ning on ka sageli asunud vasakliberaalselt meelestatud aktivistide poolele, on kohus seoses abielu ümbermääratlemise püüdlustega käitunud ettevaatlikult.

Ilmselt on see ühelt poolt seletatav sellega, et Euroopa inimõiguste konventsioonis tõepoolest puuduvad igasugused viited sellele, nagu peaks abielu käsitlema ka homoseksuaalseid suhteid hõlmava ühendusena (raske oleks eeldada midagi muud, pidades silmas, et konventsioon võeti vastu juba 1950. aastal ehk aastakümneid enne homoliikumise esiletõusu). Väita vastupidist oleks ilmselgelt absurdne, võttes arvesse, et konventsiooni artikkel 12 viitab selgelt abielule kui mehe ja naise vahelisele liidule: “Abieluealisel mehel ja naisel on õigus abielluda ja luua perekond vastavalt selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele.”

Teiselt poolt on kohtu ettevaatlikkus tõenäoliselt põhjendatud sellega, et vähemalt 16 konventsiooni osapooleks olevat riiki on määratlenud abielu oma põhiseaduses selgesõnaliselt mehe ja naise vahelise liiduna. Seejuures püüab üha enam riike sätestada oma põhiseaduses abielu konstitutsioonilise kaitse, saates seeläbi ka EIÕK-le selge sõnumi, et kohtulikku aktivismi ja omavolitsemist, millega kohtunikud püüavad konventsiooni sätetest meelevaldselt tuletada ideoloogiliselt meelepäraseid järeldusi – nagu hiljuti tegi kaasuses Obergefell jt vs Hodges USA Ülemkohus, kuulutades kogu riigis kehtetuks seadused, mis ei luba homoseksuaalidel omavahel abielluda –, ei ole vastuvõetavad. Ehk kui EIÕK kohtunikud asuksid oma võimu kuritarvitades Euroopa riikidele abielu tähenduse moonutamist inimõiguste loosungi all jõuga peale suruma, võiks see tuua kaasa prognoosimatu kriitika- ja protestilaine, mis ähvardaks omakorda seada ohtu kohtu enda tegevuse jätkumise.

Seega pole põhjust arvata, nagu võiks EIÕK eilsest otsusest lugeda välja mingeid ideoloogilisi suunamuutusi või nagu nähtuks sellest kohtu soov kaitsta abielu ja perekonna loomulikku tähendust. Vastupidi, EIÕK varasemat tegevust vaadates on üpris selge, et see lähtub programmilisest püüdlusest normaliseerida inimõiguste loosungi all n-ö seksuaalrevolutsiooni ideoloogilisi nõudmisi ning lammutada seda takistavaid ühiskondlike tavasid ja norme, rakendades selleks sageli doktriini konventsioonist kui “elavast instrumendist”, mille kohaselt on konventsiooni tähendus ajas muutuv. Kuniks aga konventsiooni osapoolteks olevad riigid säilitavad oma vastuseisu, ei ole siiski tõenäoline, et kohus hakkaks otseselt abielu institutsiooni tähendust ründama.

Pigem lähtub EIÕK peenemast taktikast, püüdes muuta abielu institutsiooni määratlust tähtsusetuks, samastades homoseksuaalsed suhted kõigis ühiskondlikult olulistes aspektides abieluliste suhetega, nimetamata neid samas abieluks. Just samast strateegiast on lähtunud ka kooseluseaduse läbisurumine, pidades silmas, et selle alusel sõlmitavaid liite küll ei nimetata abieluks, aga samas kohaldub neile praktiliselt sama õiguslik raamistik kui abielule.

EIÕK on nimelt andnud mõista (asjas Schalk ja Kopf vs Austria), et homoseksuaalseid suhteid tuleks käsitleda perekondlike suhetena konventsiooni artikkel 8 tähenduses ning et samasoolistele paaridele tuleks tagada õiguslik tunnustus. Niisugust seisukohta ei ole siiani kuigivõrd põhjendatud ning ilmselgelt ongi seda ka raske põhjendada. Kuivõrd konventsiooni artikkel 12 viitab ühelt poolt selgelt abielule kui mehe ja naise vahelisele liidule ning teiselt poolt seob abielu ja perekonna mõisted, siis on läbinähtavalt meelevaldne tõlgendada artiklis 8 sisalduvat mõistet “perekonnaelu” nii, justkui hõlmaks see ka homoseksuaalseid suhteid.

Igal juhul on EIÕK 9. juuni otsuses võimalik näha positiivset. Kindlasti tuli otsus olulisel hetkel, kuna paljud riigid nii Euroopas kui ka mujal on allutatud enneolematult tugevale rahvusvaheliste organisatsioonide ja suurriikide survele kirjutada abielu tähendus oma seadustes ümber nii, et see hõlmaks ka homoseksuaalseid suhteid. Seejuures avaldatakse riikidele survet apelleerides just sellele, nagu nõuaksid abielu tähenduse radikaalset ümbermääratlemist inimõigused, olgugi et mitte ükski inimõiguste alane rahvusvaheline leping ei näe ette, et peaks riigid käsitama abielu ka samast soost isikutele avatud institutsioonina.

Kohtu eilne otsus aitab meelde tuletada, et inimõigust nn homoabielu seadustamisele ja tunnistamisele ei eksisteeri, isegi mitte liberaalselt meelestatud Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgendustes.

Politsei: teise inimese nime ja pildi all avalikult arvamusartiklite avaldamine ei ole tingimata identiteedivargus

Mõtlesin teha kiire kokkuvõte ühest väikesest vahejuhtumist, mille tähendus ületab antud juhtumi piirid.

Märtsi alguses avaldas portaali NIHILIST.fm toimetus minu nime ja pilti kasutades mina-vormis kirjutatud arvamusartikli, mida mina ei ole kirjutanud. Kuivõrd toimetus ei soostunud täitma minu palvet artikkel maha võtta ega ilmselt ei kavatsenudki seda teha, siis küsisin Politsei- ja Piirivalveametilt nõu, kuidas niisuguses olukorras peaks Eestis kehtivate seaduste kontekstis tegutsema:

Tere!

Oleksin tänulik, kui aitaksite selgusele jõuda, kuidas tuleks tegutseda olukorras, kus portaal NIHILIST.fm on avaldanud mina-vormis kirjutatud artikli, märkides selle autoriks minu nime ja tähistades autori ka minu pildiga, samas kui mina ei ole seda artiklit kirjutanud:

http://nihilist.fm/demokraatias-seisan-olg-ola-korval…/

Seejuures palusin nii artikli kommentaaris kui ka toimetusele kirjutades artikli sellisel kujul maha võtta, mida aga ei ole paraku tehtud ja ilmselt ei plaanitagi teha. Ainuke asi, mis tehti, oli see, et artikli lõppu lisati irooniline märkus:

“Järelsõna. Kallid lugejad, vabandame segaduse eest, mis kommentaarides ilmnes. Selle loo autor ei ole tõepoolest Varro Vooglaid, sest antud artikkel on arukas, aus ja õiglane. Teie alandlik peatoimetaja, Siim Sinamäe”

Karistusseadustik ütleb §-s 157 secunda, mis kannab pealkirja “Teise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamine”, et teist isikut tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete tema nõusolekuta kasutamise eest eesmärgiga luua teise isikuna esinemise teel temast teadvalt ebaõige ettekujutus, kui sellega on tekitatud kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

Tahan loota, et selline käitumine ei saa olla Eesti Vabariigis õiguspärane, mistõttu palun olukorrale hinnang anda.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

Eile laekus mulle PPA-lt vastus, milles sedastati alljärgnevat:

Teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta nr 16230101225

Pöördusite politsei poole teatega selle kohta, et avalikus internetiportaalis „nihilist“ on ilmunud artikkel, milles autorina viidatakse Teile. Kuna Te pole antud artiklit kirjutanud, soovite, et see maha võetakse. Samuti olete häiritud artikli lõppu kirjutatud iroonilisest märkusest.

Käesolevaga teatan, et ainuke võimalus antud juhtumisse sekkuda oleks kriminaal- või väärteomenetluse alustamine, mida aga Teie avalduse põhjal võimalik ei ole, kuna selles esinevad andmed ei anna alust nimetatud menetluste alustamiseks.

Teie poolt esitatud avalduse läbivaatamisel esinesid KrMS § 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud, kuna selles ühtki süüteokoosseisu ei tuvastatud.

Leiate oma kuriteoavalduses, et nimetatud teoga on toime pandud K arS § 157 – 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu.

Käesoleval juhul on oluline, kas on täidetud Karistusseadustiku § 1572 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivne koosseis, s.t. isik pidi tegutsema vähemalt ühel §1572 dispositsioonis loetletud eesmärgil. Isiku õigusi kahjustavateks tegudeks saab lugeda teise isiku poolt tema nime all internetis kommenteerimise, suhtlusvõrgustikus kasutajakonto ja profiili loomisega, kui selle teoga edastatakse informatsiooni, mis on ebaõige, laimav või solvav või kui kahjustatakse identiteedi õige omaniku mainet, teda naeruvääristatakse, rikutakse tema suhteid teiste isikutega.

Käesoleval juhul materjalidest nähtub, et ilma Teie nõusolekuta lisati veebilehel „nihilist“ ilmunud artiklile Teie nimi ja foto. Hiljem nimi muudeti. Samas ei ole Teie poolt põhjendatud kuidas on antud artikli ilmumisega kahjustatud Teie identiteeti, kuna artikkel oma sisult ei ole ei solvav ega loo kellestki valeettekujutust.

Arusaadavalt on tegemist olukorraga mis häirib Teie igapäevast elu. Ülalkirjutatu võib anda vaid aluse veebilehe „Nihilist“ valdajate suhtes nõude esitamiseks tsiviilkohtupidamise korras ning selle edasine käsitlemine väljuks kriminaalmenetluse raamidest. Teise isiku laimamise (au teotamise) eest kedagi kriminaalkorras vastutusele ei võeta ning vastava hagiavaldusega on avaldajal õigus pöörduda tsiviilkohtusse.

Tulenevalt kehtivast kriminaalmenetlusõigusest toimetatakse kriminaalmenetlust kuritegude uurimise ja süüdlase karistamise eesmärgil. Kuritegudeks on aga mitte igasugused õigusrikkumised, vaid need, mida on KarS § 3 lg 3 tulenevalt ammendavalt kuritegudena karistusseadustiku eriosas kirjeldatud. Muude õigusrikkumiste osas on kriminaalmenetluse läbiviimine mõeldamatu ning lubamatu.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 1 sätestatud asjaolud. Sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluse alustamisele kujutab endast olulist õiguslikku garantiid isiku põhiõiguste kaitsel, sest põhjendamatu kohtueelse uurimisega võidakse riivata nende isikute õigusi, kelle suhtes uurimine läbi viiakse. Samuti väldib sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluslike vahendite alusetult kasutamist. Kriminaalmenetluse alustamise otsus sisaldab endas kaalumist, kas esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele ja kas kuriteo toimepanemist on võimalik tõendada.

Kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsusega mittenõustumise korral on vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku § 207 järgi Teil õigus kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate saamisest alates 10 päeva jooksul esitada kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri (aadressil: Tatari 39, Tallinn 10134). Prokuratuur lahendab nimetatud kaebuse selle saamisest alates 15 päeva jooksul

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Helen Pallon
politseikapten
Põhja prefektuur, kriminaalbüroo, raskete kuritegude talitus, üldkuritegude teenistus juhtivuurija

Mida siis kokkuvõttes PPA vastusest järeldada? Ilmselt seda, et nende tõlgenduse kohaselt ei ole Eesti Vabariigis teise isiku teadmata ja nõusolekuta tema nime ja pilti ehk tema identiteeti kasutades arvamusartiklite avaldamises tingimata midagi õigusvastastast. Ehk siis nagu ma aru saan, võiks menetlust alustada eeldusel, et mina põhjendaksin ära, kuidas nimetatud artikkel on kahjustanud minu identitteti.

Nii et kes soovib nt president Ilvese, peaminister Rõivase, Riigikohtu esimehe, õiguskantsleri või kellegi teise nime ja pilti kasutades arvamusartikleid kirjutama ja avaldama asuda, see lasku käia – peaasi, et seda tehes nende identiteeti ei kahjustataks. Kui kellelegi aga tundub, et tema identiteedi kasutamine tema teadmata ja nõusolekuta on tema identiteeti kahjustav, siis on juba tema ülesanne seda tõendama asuda.

Need, kelle identiteeti kasutades nende nimel arvamusartikleid aga avaldatakse, peavad leppima teadmisega, et PPA tõlgenduse kohaselt ei ole see tingimata identiteedivargus ning ilmtingimata ei ole selles ka midagi õigusvastast. Eeldus, et teise isiku nõusolekuta ja ka teadmiseta tema identiteedi kasutamine aravamuslugude avaldamiseks on meie riigis iseenesest ebaseaduslik ja õiguslikult lubamatu, ei pea aga paika.

Topeltstandardid rahvusvahelistes suhetes

Kui mina veel rahvusvahelist õigust õppisin ja õpetasin, siis peeti teiste riikide valitsuse kukutamisele suunatud rühmituste ja liikumiste toetamist, treenimist ja varustamist õigusvastaseks sekkumiseks asjakohaste riikide siseasjadesse.

Ütleb ju ÜRO põhikiri artiklis 4 lõige 2 selgesõnaliselt: “Kõik ÜRO liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega.”

Sellest lähtudes mõistis isegi Rahvusvaheline Kohus 1986. aastal USA süüdi rahvusvahelise õiguse rikkumises seonduvalt relvastatud mässuliste toetamisega Nikaraaguas. (USA loomulikult ei täitnud Rahvusvahelise Kohtu otsust, jättes Nikaraaguale määratud kahjutasu maksmata.)

Kuid nagu rahvusvahelises suhetes ja PR-sõjas ikka, võib ühele ja samale teguviisile anda sootuks erineva õigusliku kvalifikatsiooni sõltuvalt sellest, kes on teo toimepanijaks.

Üks on igal juhul selge: kui Venemaa toetab mässulisi Ukrainas, siis on tegu räige rahvusvahelise õiguse rikkumise ja jultunud sekkumisega teise riigi siseasjadesse, millele ei saa 21. sajandil olla mingit õigustust!

Vao süütamine kui kingitus vasakliberaalsele eliidile

Vao süütamine on kahetsusväärne ja lubamatu tegu, mis võinuks lõppeda väga tõsiste tagajärgedaga. Aga mis ei ole vähem oluline – see oli erakordselt rumal tegu, sõltumata sellest, millised olid teo toimepanija motiivid.

Vasakliberaalsele poliitilisele ja ideoloogilisele eliidile, mis püüab juurutada ka Eestis kõikjal hävingut külvanud multikulturalismi mudelit ja nn vihakõne keelu abil teisitimõtlejaid vaigistada, on see juhtum nagu taevast sülle kukkunud kingitus – umbes samuti, nagu oli Reformierakonnale kingituseks nii valimiste eelsele ajale langenud Ukraina konflikt kui ka pronksiöö.

Ühelt poolt räägitakse sellest, kui jube ja kole see kõik on, aga teiselt poolt samal ajal piltlikult öeldes korgitakse pudel lahti, sest tuntakse ilmselt väga hästi ka ise, et kasvab soodus pinnas olukorra enda kasuks pööramiseks. See, millise innukusega on asutud juhtumit oma ideoloogilise programmi teenistusse rakendama, on kahtlemata muljetavaldav.

Koalitsiooni teerull kütab kindlalt edasi

“Miks kobarseaduseid tehakse? 2011. aastal viitas Eiki Nestor, et valitsus üritab nii mugavuse huvides lihtsalt riigikogust üle sõita. Eeskujust õpitakse.” (Ginter ja Jõks)

Nii ta siis jälle läks. Koalitsioonierakondadesse kuuluvad poliitikud hääletasid kuulekalt maksutõusude poolt, tehes seda täies teadmises, et tegu ei ole Eesti jaoks sisuliselt heade ega õigete sammudega ning et kogu protsess on mitte lihtsalt puudulik, vaid piinlikult vastuolus nende ideaalidega, millele õigusloome peaks meie riigis vastama.

Siia juurde tasub lugeda Carri Ginteri ja Allar Jõksi eilset kommentaari, kus seisab:

“Ühe pauguga ja pikema jututa võetakse vastu omavahel seostamata eelnõud – majutusasutuste käibemaksu ja erinevate aktsiiside tõstmine, sotsiaalmaksu vähendamine ja madalapalgaliste maksusoodustused. Milleks selline sasipundar? Ainult nii saab tagada, et muudatuste üle ei toimuks sisulist arutelu. Kaob võimalus iga muudatuse mõju eraldi kaaluda. Seotakse presidendi käed, kes ei saa põhiseadusega vastuolu tõttu jätta välja kuulutama üksikuid seaduseid vaid peaks tagasi lükkama terve paketi. See on aga suur vastutus. Miks kobarseaduseid tehakse? 2011 viitas Eiki Nestor, et valitsus üritab nii mugavuse huvides lihtsalt riigikogust üle sõita. Eeskujust õpitakse.”

Tähelepanu juhitakse ka täiesti ilmsele ja avalikule silmakirjalikkusele, millega valitsus oma ettevõtmisi õigustab:

“Eelnõu nr 41 seletuskiri sisaldab mitmeid ebasiiraid põhjendusi. Näiteks rahvatervise kaitseks alkoholiaktsiisi tõstmine kõlab üllalt õõnsana. Eriti silmas pidades, et rahvatervise kaitse  võetakse kaitsekilbiks siis kui lubaduste katteallikaid napib. Sama kehtib trahvide mitmekordistamise kohta.”

Vaadata tasub ka Eesti Maksumaksjate Liidu arvamust, mille sissejuhatuses on mh kirjutatud:

“Meil on siiralt kahju Rahandusministeeriumi ametnikest, keda sunnitakse praegu ennast kogu ilmarahva ees lolliks tegema ning must-valgel paberile kirja panema kogu selle demagoogia, mis on juba mitu nädalat tagasi Delfis „ribadeks“ kommenteeritud. Kui tõesti peaks toimuma suuremat sorti ametnike koondamine, siis võib nendel tublidel inimestel tekkida raskusi erasektoris töökoha leidmisega. Meie arvates oleks õiglane, kui koalitsioonipoliitikute rumaluste kiitmine oleks ametnikele vabatahtlik – kes tahab poliitikutele pugeda, leiab selleks ise sobiva aja ja koha.”

Selgelt tuntava lootusetuse noodiga ja teades, et ettepanekutega nii või teisiti ei arvestata, sedastab EML:

“Viisakuse pärast ja tulevastele põlvedele meenutuseks kordame oma ettepanekut: loobuda kütuseaktsiisi tõusust ja majutusteenuse käibemaksumäära tõusust ning sotsiaalmaksu määra langetamisest. Selle asemel rakendada sotsiaalmaksu erisusi üksikutele ettevõtjate gruppidele ja valdkondadele, näiteks kehtestada sotsiaalmaksu lagi ja kaotada ära või vähendada sotsiaalmaksu kuumäära, teha soodustusi alustavatele või maapiirkondades tegutsevatele ettevõtjatele, uute töökohtade loojatele jne. Aga eks te ole neid mõtteid juba kuulnud ja lugenud küll.”

Kas selles on meist kellelegi midagi uut või üllatavat? Kas me oskame oodata valitsuselt midagi muud? Paremat, ausamat, siiramat ja rohkem Eesti kui iseenda huvidele mõtlevat käitumist? Ilmselt mitte, sest olukord riigis ongi kujunenud niisuguseks, nagu nõukogude ajal, mil mitte ainult inimesed ei võtnud tõsiselt seda, mida võimuesindajad rääkisid, vaid ka võimuesindajad ise ei eeldanudki, et peaks kõnelema moel, mida inimesed võiks tõsiselt võtta. Poliitilise ladviku sõnade, mõtete ja tegude lahknevus ning ühes sellega (nüüd juba üsna tavapäraselt varjamatu) silmakirjalikkus aina kasvab ning kaasamine on sõna, mille väljaütlemine tekitab poliitikuis ilmselt spontaanseid naerupahvakuid.

Kõige selle kontekstis on kahju neist parteipoliitikuist, kes südames tahaksid head, ent ei suuda mitte olla sellise süsteemi osaks ja kes seega aitavad egaõigluse masinavärgi toimimisele kaasa, kartes muidu kaotada selle vähese, mis on õnnestunud elu jooksul hankida ja mida kaotades ei suudeta oma elu ette kujutada. Nagu Seneca on kirjutanud: “Saatus ei jookse meile otsa harvemini kui meie talle. Häbistav on mitte minna, vaid kanduda ja asjade keerises imestunult küsida: “Kuidas ma siia olen jõudnud?””

Mitte keelatud annetus, vaid põhiseadusega kaitstud sõnavabadus

Aktuaalne Kaamera pööras 22. veebruaril tähelepanu meie teavituskampaaniale, mille raames saatsime laiali sadu tuhandeid voldikuid, et tuletada inimestele üle Eesti meelde, kes olid kooseluseaduse läbisurujad ning milliseid poliitikuid võib ja milliseid ei või meie hinnangul pereväärtuste seisukohast parlamenti usaldada.

Seejuures väljendas Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni sotsiaaldemokraadist esimees Ardo Ojasalu arvamust, et meie kampaania näol on tegemist keelatud annetusega ja et sellisena on meie ettevõtmine seadusevastane. Sama seisukohta kordas Ojasalu vastates Õhtulehe küsimustele.

Ojasalule sekundeeris poliitikaeksperdiks ja valimiste valvuriks tituleeritud homoaktivist Alari Rammo, kes avaldas samuti Aktuaalsele Kaamerale arvamust, et meie kampaania kujutab endast keelatud annetust, konflikti õhutamist ja hea valimistava rikkumist. (Huvitav, kas veel erapoolikumat “eksperti” ei õnnestunud Aktuaalsel Kaameral leida, pidades silmas kui naeruväärselt kallutatult, pahatahtlikult ja ajakirjanduseetika põhimõtteid rikkudes Rammo sügisel meie meeleavaldust Vikerraadios iseloomustas.)

Mida ma oskan selle peale kosta?

Kommentaariks Eesti Naistearstide Seltsi presidendi väidetele

Täna oli Vikerraadio saates Uudis+ teemaks alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamine, mis plaanitakse raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse (RKSS) muutmisega ära teha. Just eile kirjutasin sel teemal lähemalt.

Saate tuumaks oli intervjuu Eesti Naistearstide Seltsi presidendi, dr Made Laanperega, kuid mõne minuti jooksul küsiti kommentaari ka minult (saatelõigus ajavahemikus 5:32-i 9:37). Päeval ma saadet ei jälginud, ent nüüd õhtul seda kuulates täheldasin mitmeid väiteid, mis väärivad lähemat vaatlemist. Allpool olen neist peamised välja toonud.

Eesti Naistearstide Seltsi president Made Laanpere

Uue lastekaitseseaduse eelnõu kätkeb tõsiseid probleeme

Siin on mõned mõtted riigikogu menetluses oleva lastekaitseseaduse teemal, mis kujutab endast kahjuks järjekordset näidet tõsiasjast, et seadusandlikud suundumused Eestis on võtmas järjest perekonnavaenulikumaid pöördeid.

Kooseluseaduse rahvahääletusele panemise lubatavusest

Viimastel päevadel jagavad paljud inimesed parastavalt ja kahjurõõmsalt viidet minu 2007. aasta artiklile Postimehes, kus kritiseerisin Portugalis rahvahääletusel langetatud otsust jätta sündimata lapsed ilma õigusest elule ning kus kirjutasin muu hulgas järgmist:

“Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!”

Neile sõnadele viidates väidavad inimesed, nagu oleksin kooseluseaduse rahvahääletusele panemist toetades käitunud vastupidiselt oma tõekspidamistele. Just seda püüdis väita ka BNS-i ajakirjanik Sven Harjo, kes esimesena antud küsimusega ka minu poole pöördus hetk tagasi laekunud e-kirjas, kus seisab:

2007. aasta 20. veebruari Postimehes ilmunud arvamusloos ütlete muuhulgas “Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!”

Äsjastel kooseluseaduse vastastel protestidel oli üks teie ja SAPTK-i põhinõudmine selle eelnõu rahvahääletusele panek. Üks teie kooseluseaduse põhiargumente on ka erinevates uuringutes väljatoodud rahva enamuse vastusesis kooseluseadusele.

Mis on sundinud teid 2007. aasta leheloos korduvalt väljatoodud seisukohtadest taganema?

Alljärgnev on minu vastus, mille tuumaks on väide, et ma ei ole oma seisukohtadest taganenud, neid ümber vaadanud ega ka nendega vastuolus olevalt käitunud – vastupidised osundused näitavad kas puudulikku arusaamist kooseluseadusega seonduvatest küsimustest või lihtsalt pahatahtlikkust.

Tänan küsimuse eest! Vastuseks võin öelda, et ma ei ole oma varasematest seisukohtadest taganenud, sest ma pole kordagi väitnud, nagu oleks õige kellegi inimõiguste üle rahvahääletusel otsustada.

Kui vaatate, mis kontekstis on minu väide 2007. aastal esitatud, siis näete, et seal käib jutt rahvahääletusel selle üle otsustamisest, kas võtta ära ühiskonna kõige haavatavama grupi esindajatelt õigus elule ehk kõige fundamentaalsem õigus üldse.

Kui täna oleks küsimus selles, kas võtta homoseksuaalse kalduvusega inimestelt ära õigus elule (või ka õigus elada oma eraelu endale meelepärasel viisil, eeldusel, et sellega teisi ei kahjustata), siis oleksin esimene, kes sellele vastu seisaks ning tauniks ka püüdlust sellist küsimust rahvahääletusele panna. Paraku ei ole küsimus kooseluseaduse vastuvõtmisest ja homosuhetele riikliku tunnustuse andmisest küsimus inimõigustest — nagu ka õiguskantsler Allar Jõks on kinnitanud, ei kohusta meie riiki selliseks sammuks mitte ükski inimõigusleping, EL-i õigus ega ka põhiseadus. Et tegu on poliitilise otsustuse küsimusega, seda selgitasin avalikult ka allviidatud videos:

Omamoodi huvitav on muidugi see, et need inimesed ja ühendused, kes ja mis väidavad end meie ühiskonnas inimõiguste eest seisvat, ei tee samas üldse välja tõsiasjast, et valitsuse rahalisel toel tapetakse Eestis igal aastal tuhandeid sündimata lapsi, mis on reaalselt tõsine inimõigusteprobleem – minu kindla veendumuse kohaselt kõige tõsisem inimõiguste alane probleem üldse tänases Eestis ja maailmas.

Loodan, et minu vastus rahuldab Teid.

Täpsustamist minu 2007. aasta väide siiski väärib, sest põhimõtteliselt seondub inimõigustega vähemal või rohkemal määral pea iga õiguslik küsimus, mis loomulikult ei tähenda, et ühtegi õiguslikku küsimust ei või rahvahääletusele panna. Pidades silmas konteksti, kus minu väide sai välja käidud, oli sellega konkreetsemalt peetud silmas, et rahvahääletusele ei tohiks panna küsimust kelleltki elemantaarsete inimõiguste äravõtmisest.

22-nädala vanuselt abordi läbi tapetud laps

Tänase Eesti Vabariigi poliitladviku haletsusväärsus ei ole ülekantav Eesti ühiskonnale

Üle pika aja on Eesti massimeedias avaldatud artikkel, täpsemalt küll intervjuu, mida tahaks kõigile lugemiseks soovitada. Intervjueeritav, ajaloolane Jaak Valge, väljendab paljudes erinevates küsimustes tervemõistuslikke seisukohti, mis tõenüoliselt langevad suures osas osas kokku enamiku eesti inimeste vaadetega, ent mida me oma poliitilise eliidi (mis ei vääri küll seda nime, nagu intervjueeritav osundab) esituses praktiliselt mitte kunagi ei kuule. Hämmastav, et Postimees on üleüldse sedavõrd ausa ja otsekohese teksti ära trükkinud – ja veel sedavõrd ulatuslikus formaadis.

Intervjuus, mis kannab pealkirja “Eesti rahvas on palju ägedam kui Eesti poliitladvik”, vaatleb üks kaasaja olulisemaid Eesti lähiajaloo asjatundjaid Jaak Valge mitmeid meie ühiskonna praeguse aja sõlmküsimusi ning toob nende analüüsimisel väärtuslikke paralleele meie riigis 1930-ndatel valitsenud hoiakute ja aset leidnud sündmustega.

Kõiki olulisi momente sellest intervjuust välja tuua oleks mõttetu, sest pea terve tekst on pikitud oluliste mõtetega. Seepärast soovitan lugeda intervjuud tervikuna ning piirdun siinkohal tähelepanu juhtimisega vaid mõnele olulisele punktile.

Eriliselt oluline on minu arvates see, et Jaak Valge näitab eeskuju, kuidas peaks toimima tõeline ühiskondlik eliit – mitte ajastu vaimule, dominantsele ideoloogiale ja valitsevale poliitilisele formatsioonile kiidulaulu laulma, vaid seadma primaarseks orientiitiks tõetaotluse. Hr Valge kirjutab tõetaotluse olulisusest ajaloo uurimisele, kuid kogu intervjuust nähtub, et see taotlus on tema baasmotiiviks kodanikuna üleüldse:

“Mis mind postmodernistidest või nende ühest harust selgelt eristab, on just see, et minu arvates peab ajaloolasel kindlasti olema tõetaotlus. Mulle ei ole vastuvõetav väide, et igaühel on oma tõde.”

Kogu ülejäänud intervjuust nähtub selgelt, kui raske on elada tõetaotluse ja autunde minetanud poliitilise ladvikuga riigis inimesel, kes ei ole nõus neist kvaliteetidest lahti ütlema. Jaak Valge kõneleb nagu väike laps, et keisril pole rõivaid seljas. Seejuures ei hoia hr Valge end tagasi, lajatades nt Harta 12-st rääkides serviti:

“Võis loota, et [see] paneb ühiskonnas midagi suurt liikuma. Aga see lainetus määrati sumbumisele, kui algatus anti presidendile. Kahtlen sügavalt, kas isikul, kes on kantinud maksumaksja raha oma Ärma majapidamisse ja peaks erakonna esimehena olema olnud hästi kursis sotsiaaldemokraatide erakonna rahastamisskeemidega, on moraalset õigust seda protsessi juhtida. Kui utreerida, siis oleks see sama, kui Rahvarinde juhiks oleks kutsutud Karl Vaino.

Pealegi on märgiline roheliste ja konservatiivide erakonna (endine rahvaliit – toim) kõrvalejätmine: just nemad on ju olnud rahva otsustusõiguse suurendamise eestvõitlejad. Mul pole ka mingeid illusioone, et Toomas Hendrik Ilves oleks demokraat. Kahjuks pean tõdema, et tänaseks kipub selguma, et seda ei ole ka osa harta algatajaist, vähemalt selles mõttes, mida mina demokraatiaks pean.

Presidendiga kohtumisel sõnastatud jutupunktidest on välja redigeeritud hartas sisaldunud rahvaalgatuse nõue – just see, mida mina kõige olulisemaks pean. Jäänud on udune «kodanike võimalus osaleda poliitika kujundamisel ka valimistevahelisel ajal». Ahto Lobjakas väidab Sirbis sõnaselgelt: «Enamik võib eelistada, mida tahab, euroopalikud (sisult ja haardelt tegelikult globaalsed) normid seavad kõigele vääramatud piirid» (14.12).

Mina ei oska seda kuidagi muudmoodi tõlgendada, kui et Lobjakas arvab, et kusagil on keegi meist targem, kes otsustab, mis on «euroopalikud normid» ja mis mitte. Ning «euroopalik» ehk täpsemalt see, mida suvatsetakse «euroopaliku» tähenduses alluvatele kuulutada, ei kuulu arvustamisele. See on mulle vastuvõtmatu autoritaarne mõttekäik, eeldab, et ühiskonnad ise ei määra oma väärtusi. Kas Šveits, kus tihti rahva arvamust küsitakse ja enamuse järgi otsustatakse, ei olegi euroopalik? Lisaks häirib mind euroopalikkuse pidamine globaalseks, st see annab justkui õiguse teistele ühiskondadele teatud väärtusi ka jõuga peale suruda. Kui tahaksin poliitkorrektsuse malakat kasutada, siis võiksin siinkohal öelda, et see on rassism.”

Kuigi ma ei jaga hr Valge lootust demokraatia kui valitsemisvormi hüvelisuse võimalikkuse suhtes, nõustun temaga kindlasti selles, et praegusel ühiskondlikul korraldusel on demokraatlikkuse ideaaliga väga vähe pistmist. Kui rahva osalemine poliitiliste otsuste vastuvõtmisel on viidud miinimumini või praktiliselt välistatud – nagu see Eestis on –, siis ei aita ükski retooriline manipulatsioon vältida tõdemust, et demokraatia on pigem masside ohjamiseks kasutatav peibutus kui midagi reaalset. Väga tabav on ka hr Valge osundus, et viimasel ajal üles keerutatud jutt vabakondade põhisest ühiskonnast on kas naivism või manipulatsioon:

“Ühinguid ja seltse, mida nüüd mõni vabakondadeks kutsub, oli muide näiteks kahe maailmasõja vahelises Eestis ja ka tsaariaja lõpul märksa rohkem kui nüüd. Ma ei näe, et neile sisulist võimu tahetakse anda. Mingi uue demokraatia mudeli tekitamine nende kaudu on lootusetu, pseudo- ja hägustab probleeme.

Põhiline peaks olema ikkagi see, et rahvas saab teha otse valikuid. Ehk kui tahame demokraatiat suurendada, peaks Eesti olema parlamentaarne riik, kus on rahvaalgatuse võimalus ja korraldatakse sagedasi referendumeid. See ei ole utoopia, Šveits on olemas ja läinud teist teed kui Euroopa Liidu riigid. Referendumid ei tähenda mitte ainult hääletamist, vaid ka oma riigi asjadesse süvenemist, kaasamist, kui soovite nii nimetada. Muud asjad, nagu parteide rahastamine, on ka väga olulised, aga kui poliitikuid kontrollitakse pidevalt referendumite kaudu, siis lahenevad muud asjad peaaegu iseenesest.

See demokraatia käsitlus erineb kindlasti hartalaste omast. Nemad on ilma kahtluseta targad ja vähemalt osa neist ka isiklikult väga toredad inimesed, aga praeguseks on küll selge, et minul nendega ühist teed ei ole. Õigemini tahavad nemad esimesele veerandile peatuma jääda sel teel, mida mööda mina läheks edasi.”

Edasi sedastab hr Valge, et Eesti patriotsim on praegusel ajal kahanenud palju väiksemaks kui see oli 1939.–40. aastal. “Teoreetiline valmisolek võõrvõimuga kollabeerumiseks on praegu suurem,” väidab ta kõhklemata. Ja see on vägagi muret-tekitav, pidades silmas hr Valge tumedat nägemust praegusest Euroopa Liidust, mis Eestit järjest sügavamalt alla neelab:

“Need asjad, mis mulle praegu Euroopa Liidu juures ei meeldi – ja mida Mäll ja Loit olid justkui ette näinud –, tulidki hiljem. Nagu põhiseadusleppe ebademokraatlik läbisurumine. Euroopa Liidu juhtide retoorika on muutunud üha räigemalt rahvusevastaseks. Aga see, mis nüüd kriisi ajal on hakanud juhtuma, see on juba päris pöörane: majandusraskustega ähvardades üritatakse rahvaste tahte vastaselt võimu Brüsselisse tsentraliseerida. Sellise liiduga ühinemiseks pole mina ega Eesti rahvas mandaati andnud. /…/

Riigijuhid käivad «Brüsselis nõia juures», nagu Hans H. Luik ütles, ära arvamas Brüsseli suundumisi. Euroopa Liidu juhid aga isegi keelduvad eesmärkidest rääkimast. Tuntud on Barroso kujund jalgratturist, kes läheb ümber siis, kui seisma jääb. Aga mis on sõidu eesmärk, seda see jalgrattur ei tea. Võib-olla ekskommunist Barroso teab, aga ta ei ütle.“

Hr Valge sõnadest õhkub arusaamist, et poliitika on ühise hüve kunst, mitte era- ja klikihuvide maksmapanemise võitlustanner. Tema hinnang praegusele poliitilisele ladvikule on karm ja ühemõtteline:

“Väldin meelega terminit «poliit­eliit», sellepärast et eliidi tunnusteks on ka ülejäänud ühiskonnale eeskujuks olemine ja vastutus oma tegevuse eest. Niisuguseid on eksinud ka tänaste poliitikute sekka, aga vähem kui 1990. aastatel. Poliitladvik, kes 18.–19. sajandil mõisahoonetes pidutses, 20. sajandil komparteisse astus ja nüüd, 21. sajandil, presidendi vastuvõtule koguneb ning kõneleb sellest, kui kasulik on meie iseotsustamise õigust Brüsselisse ära anda, ei kanna eestlust ega vastuta Eesti tuleviku eest. Seda peame meie ise tegema. /…/

Ma arvan, et Eesti ühiskonnal potentsiaalist puudu ei ole, võib-olla on vaja rohkem usku oma jõusse. Ma arvan, et meie poliitladvikul seda usku ei ole. Kui riik on suuresti mujalt juhitud, nagu meil, siis ei pea ka poliitikud olema visionäärid, nad ei pea väga oma peaga mõtlema, nad ei pea pingutama, nad ei pea püüdma olla loovad. Keegi teine teeb mõtlemise ja tegemise nende eest ära. Kuid see, et praegused poliitikud sellised on, ei tähenda, et meie seast teistsuguseid ei saaks võrsuda.

Lõpetuseks on väga tervistav ka hr Valge seisukoht, et Eesti peaks vabandama soomlaste, juutide ja venelaste ees. Jah, ka meil on mille eest vabandada. Ent kas tõesti ka venelaste ees, keda meie poliitiline ladvik nii kirglikult põlgab? Jah, ka venelaste ees – selle eest, kuidas käitusime nendega Vabadussõja ajal. See on üks ajalooline häbiplekk, millest kaasaja ajalookirjutajad on eelistanud vaikida, ent mis on seetõttu pigem veelgi häbiväärsem:

“Mu vaated ei ole muutunud nende kolme vabandamise suhtes. Soomlaste ja juutide ees oleme vähemalt formaalselt vabandanud. Venelaste ees mitte, aga tõepoolest, on väga raske välja mõelda, kuidas see formaalne/poliitiline vabandamine võiks käia. Ei saa ju vabandada Putini ees, kelle emaorganisatsioonid (NLKP ja KGB) on venelastele teinud tuhandeid kordi vabandust väärivaid tegusid kui meie, eestlased, 1920. aastal.

[V]õiks olla mingi mälestusmärk neile valgekaartlastele ja nende perekondadele, kes küll teiste eesmärkide nimel, aga ometi meie iseseisvuse eest seistes ja osalt meie ükskõiksuse tõttu hukkudes tegelikult meie iseseisvuse tekkimisele kaasa aitasid.

Teine eesmärk oli see, et me ise ka mõtleksime, et ka meie oleme teistele liiga teinud ning meie vastutame oma rahvuskaaslaste tegude eest, nii nagu meie järeltulijad vastutavad meie käitumise eest. Arvan, et tulevikus tuleb meil vabandust paluda selle pärast, et meie palgasõdurid Afganistanis ja Iraagis sõdisid.“

Väga üllas mõtlemine tõepoolest. Ja suur tänu selle eest hr Valgele! Kuni leidub sedasi mõtlevaid ja oma mõtteid julgelt väljaütlevaid haritlasi (rohkete mõtteväljendustega saab tutvuda autori ajaveebi vahendusel), on Eestil lootust – seda isegi teadmises, kui süstemaatiliselt meie nn intellektuaalne ja kultuuriline “eliit” on meie põhiseaduse aluspõhimõtteid eirates meie riiki maha müümas.

* * *

Soovitan lugeda ka hr Valge teisi kirjutisi, millest suur osa on kättesaadavad tema ajaveebis. Algust võib teha nt tekstiga, mis kannab kõnekat pealkirja “Silmakirjaühiskonna lõpu eel” (Tuna, nr 3, 2011) ning kus on mh kirjutatud meie ühiskondlik-kultuurilist olukorda hinnates järgmist:

“Mõttevaba loosung Eesti jõudmisest viie Euroopa rikkama riigi sekka sõnastab ühtlasi ka selle, et Eesti ühiskonnal puudub eesmärk või unistus. Eesti soikeseis võis alata pärast ühinemist Euroopa Liidu ja NATO-ga, ehk ajaliselt ligikaudu kümmekond aastat tagasi. Või juba Euroopa Liidu ja NATO liikmeks püüdlemise protsessis, sest selle käigus me oma bluffimisoskust lihvisime ja ühtlasi unustasime ära põhjuse, miks õieti nendesse organisatsioonidesse kuuluvust vajame. Nüüdseks on justkui piinlikki seda küsida, sest algne vastus – selleks, et tagada riiklik iseseisvus, ning seda omakorda Eesti identiteedi hoidmiseks ja arendamiseks, võib meie tegeliku käitumise valguses näida üsna naeruväärne.

Tõesti, selles juristi- või silmakirjariigis, mille me viimasel kümmekonnal aastal oleme sisse seadnud, dikteerivad vormilised reeglid üheselt sisulisi väärtusi, olles nii superlatiivsed, et eesmärke justkui polekski. Kuid kui süveneda, võib siiski tuvastada, et need formaalsed reeglid lükkavad ikkagi meid kas edasi või tagasi, see tähendab, kusagile poole. Juristiriik per se kultiveerib bluffimist, tänapäevakesksust, individualiseerib ja lõhub ühiskonna väärtusi ja identiteete.

Kuid silmakirjariigi mudel Eesti anno domini 2011, sarnanedes küll teiste läänemaiste juristiriikidega, on siiski omapärane. Tuleneda võiks see vististi rahvuslikust alaväärsuskompleksist, ning kui see nii on, siis pole põhjust imestada, et meie silmakirjariigi eesmärgiks on liikumine iseenda kaotamise suunas.

Võtame kriitikata ja isegi võimendatult omaks Euroopa Liidu ebasisulisi ja meile sobimatuid regulatsioone ning pingutame oma kodanike heaolu ohvriks tuues, et ilma igasuguse põhjuseta üle minna eurole, hävitades nii veel vähesedki võimalused iseseisvaks rahapoliitikaks. Kaotame rahvuskaaslasi laia maailma, nende üle isegi arvet pidamata. Tõesti, mis peakski neid siin ilma eesmärgita riigis kinni hoidma. Ning kui unistuseks peaks olema jõudmine viie Euroopa rikkaima riigi hulka, siis miks ei peaks nad minema mõnda sellisesse riiki otsekohe?

Koos teiste läänemaadega devalveerime aga oma kultusväärtusi. Demokraatiat käsitleme nüüd pigem loosungina, millega õigustada oma väärtuste, või õigemini väärtuste puudumise pealesurumist teistele.”

Vt seonduval teemal:

• Varro Vooglaid, “See ei ole demokraatia”, De Civitate, 13.03.2011

Veel mõned sõnad ESM-ist ja rahandusministri kahtlase väärtusega väidetest

Eilses EPL-s kirjutas rahandusminister püüdlikult propagandistliku loo sellest, et ESM-ga liitumine on Eesti parimates huvides ja et oleks tagurlik jätta sellega liitumata pelgalt põhjusel, et see ei pruugi olla põhiseadusega kooskõlas.

Rahandusministri argument polegi niivõrd õiguslik, vaid taandub primitiivsele pragmaatilisele kaalutlusele: kuivõrd ESM on finantsstabiilsuse huvides ja kuivõrd ka Eesti vajab finantsstabiilsust, siis on ESM ka Eesti huvides. Seejuures on õiguskantsler asunud Riigikohtule esitatud taotluses (punkt 110) selle sama küsimuse osas just nimelt vastupidisele seisukohale, väites et isegi kui ESM-iga liitumine aitaks Eestile tagada (seda müstilist, kõrgeima ühiskondliku hüve staatusesse tõstetud) finantsstabiilsust ja oleks seega Eesti huvides, siis ei ole kuidagi selge, et finantsstabiilusus on väärtusena kaalukam kui demokraatia alusprintsiibid:

“Leian, et ESMAL art 4 lg 4 on põhiseadusega vastuolus, kuna vaidlusaluse sättega kaasnev kasu euroala finantsstabiilsuse seisukohalt ei kaalu üles parlamentaarse demokraatia ja parlamendireservatsiooni põhimõtete ning Riigikogu eelarvepädevuse riivet.”

Rahandusministri artikkel, mis näib teenivat eesmärki mõjutada Riigikohtu otsust või siis valmistada artikli autorile juba teada oleva Riigikohtu otsuse avalikku retseptsiooni, sisaldab mitmeid pehmelt öeldes kaheldava väärtusega seisukohti, ent üks torkab nende seast eriliselt teravalt silma.

Nimelt väidab hr Ligi, et “ESM-i puhul kinnitab riigikogu kohustuste ülempiiri (148 mln eurot sissemakstavat ja kuni 1,15 mld eurot kutsutavat kapitali), JA SEE EI SAA SUURENEDA.” (Rõhk lisatud). Samas ütleb ESM-i asutamislepingu artikkel 10 (vt allpoolt) otse vastupidi, et ESM-i Juhatajate Nõukogu võib korrigeerida algset aktsikapitali:

ARTIKKEL 10 Lubatud aktsiakapitali muutmine

1. Juhatajate nõukogu vaatab korrapäraselt ja vähemalt iga viie aasta järel läbi ESMi maksimaalse laenumahu ja lubatud aktsiakapitali. Ta võib korrigeerida lubatud aktsiakapitali ning vastavalt muuta artiklit 8 ja II lisa. Selline otsus jõustub pärast seda, kui ESMi liikmed on teavitanud hoiulevõtjat kehtivate siseriiklike menetluste lõpuleviimisest. Uued aktsiad eraldatakse ESMi liikmetele vastavalt artiklis 11 ja I lisas ette nähtud märkimise alusele.

Kuigi ESM-i asutamisleping ütleb artikkel 5 lg 6 p-s d, et otsuse muuta lubatud aktsiakapital ja korrigeerida ESM-i maksimaalset laenumahtu vastavalt artikli 10 lõikele 1 võtab Juhatajate Nõukogu vastu vastastikusel kokkuleppel, näeb artikkel 4 lg 4 ette erandi – mis ongi õiguskantsleri Riigikohtu poole pöördumise peamiseks põhjuseks –, mille kohaselt võib Juhatajate Nõukogu olukorras, mis “ohustab olulisel määral euroala majanduslikku ja finantsilist jätkusuutlikust”, võtta otsused vastu ka nn kiirmenetluse korras, mis tähendab, et otsuse langetamiseks on tarvis mitte kõigi ESM-i asutamislepingu osapoolteks olevate riikide esindajate nõusolekut, vaid “kvalifitseeritud häälteenamust, milleks on 85 % antud häältest”. Nimetatud 85 % tuleb seejuures kokku kuue suurema osakaaluga riikide häältest, samas kui kolm riiki, kellest igaühe häälte kaal on suurem kui 15 %, omavad vetoõigust. Antud arutluse seisukohast on ennekõike aga oluline see, et Eesti esindaja pea igasuguse kaaluta vastuhääl ei võimalda vältida Eestile asetatavate kohustuste muutmist ilma meie nõusolekuta. Ja see on väga tõsine probleem, mida rahandusminister selgesõnaliselt eitab.

Niisiis näib, et rahandusministri väite ja ESM-i asutamislepingu teksti vahel on ilmselge vastuolu. Kui see tõepoolest nii on, siis jääb üle küsida, kas rahandusminister ei tunne ESM-i teksti ehk räägib millestki, mida ta ei tea, või kujundab ta sihilikult tegelikkusele mittevastavaid hoiakuid ehk eksitab avalikkust.

Lõpetuseks peab tunnustama rahandusministrit püüdluse eest tõsisest teemast kirjutades ka huumorinoot sisse tuua. Nimelt märkis ta, et nn kiirmenetlust saab rakendada üksnes “akuutse ohu korral Euroopa finantsstabiilsusele, mille peab tuvastama Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga erapooletu ekspertiis” – jutt käib siis “erapooletust ekspertiisist”, mis peaks tulema asutuselt, mida juhib Mario Draghi näol varem Goldman Sachs Internationali tegevjuhina töötanud inimene.

Lastekaitsepäev ehk järjekordne päev, mil lastekaitse põhiprobleemi suhtes pigistatakse silmad (ja kõrvad ja nina) kinni

Täna on siis lastekaitsepäev. Nagu oodata oligi, kirjutavad kõik ajalehed skandaalsest tõsiasjast, et meie riigis – mida mõned nimetavad arusaamatult õigusriigiks – tapetakse endiselt igal aastal valitsuse rahalisel toel ligi 7000 sündimata last. Pole imestada, et muust nagu ei räägitagi, sest milline probleem võiks sellega tõsiduselt konkureerida?

Ajalehtede esikaaned ja juhtkirjad, Hommikutelevisioon, Ringvaade, Aktuaalne Kaamera, Vabariigi Valitsuse pressikonverents, presidendi avaldused, neil päevil Tallinnas aastakongressi pidav Euroopa Õiguse Ühendus, diplomaatiliste esinduste noodid, Lastekaitse Liidu meeleheitlikud protestiavaldused, piiskoppide jutlused ning kristlaste ühispalvused ja rongkäigud – kõik räägivad laste massilise tapmise lubamatusest ja vajadusest seada selle hirmsa probleemi lahendamine riiklikuks prioriteediks nr 1.

Tegelikult ei kirjuta ega räägi sellest (vähemalt avalikult) muidugi mitte keegi. Peamiseks tähelepanuobjektiks on õiguskantsleri seisukoht, et lastele ei tohi tuti-tuti teha ning et vanemaid, kes selles osas riigi sõna ei kuula, tuleks hakata karistama. Lihtne ja loogiline: lapsi tappa tohib – see on inimõigus; võib isegi nende tapmist riiklikult rahastada – aga kusagilt läheb ikka piir kah, mistõttu tutistamine on juba ilmselgelt liig mis liig ning väärib rangeimat riiklikku hukkamõistu ja sekkumist.

Küll on hea, et riigi esijurist nii vapralt laste õiguste eest seisab! Võiks ju muidugi meenutada ka Allar Jõksi poolt õiguskantslerina öeldut, et riigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta sündimata laste õigust elule, aga noh, nagu hommikul tööle minnes mulle vastu tulnud ärinaisest tuttav selle peale vastas – milleks hakata enese jaoks maailma nii mustadesse toonidesse maalima!? Tõepoolest, milleks elada tões, kui võib oleleda palju lõbusamalt mõnusas soojas ja pehmes vales.

Euroopa Inimõiguste Kohus: krutsifiks klassiseinal ei ole inimõiguste rikkumine

Täna tegi siis Euroopa Inimõiguste Kohus teatavaks kauaoodatud otsuse nn krutsifiksikaasuses (Lautsi vs Itaalia). 17-st kohtunikust koosnev kohtu Suurkoda leidis Itaalia apellatsiooni menetledes häältega 15-2, et krutsifiksi riputamine Itaalia koolide klassiruumide seinale ei kujuta endast Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumist. See tähendab kohtu algses otsuses võetud seisukoha ümberlükkamist. Kohtu pressiteadet saab lugeda siit ja kohtuotsuse täisteksti siit.

Otsus on eriti oluline, kuna kinnitab, et inimõigustele toetudes ei saa nõuda religiooni avalikust ruumist väljatõrjumist ega riikide identiteedist religioosse dimensiooni väljalõikamist. Suurkoja koosseisu kuulus ka oma ametiaega lõpetav kohtunik Rait Maruste.

Varem samal teemal:

• Individuaalsete õiguste ja kollektiivse identiteedi vahekorrast
• Euroopa Inimõiguste Kohus tühistab oma krutsifiksiotsuse?
• Sekularism laiendab haaret: Euroopa Inimõiguste Kohus keelas koolides krutsifiksid

 

Individuaalsete õiguste ja kollektiivse identiteedi vahekorrast

Neile, keda huvitab individuaalsete õiguste ja kollektiivse identiteedi vaheline suhe, soovian vaadata-kuulata tuntud juudi õigusteadlase Joseph Weileri sõnavõttu Euroopa Inimõiguste Kohtu ees, esindades nn krutsifiksikeelu kaasuses Itaalia poolel sekkunud riike.

Professor Weiler hoiatab Euroopa amerikaniseerimise eest, mille kohaselt lõhutakse religiooni avalikust sfäärist eraelusfääri tõrjumisega kultuurilised identiteedid ning kaotatakse kultuuride vahelised erinevused, ning kinnitab, et demokraatia ja religioon ei ole ühitamatud. Ta selgitab, et Euroopa positsiooni — ja väga auväärse positsiooni — kohaselt tuleb küll austada inimeste religioosset vabadust, ent see ei tähenda, riigid ei tohiks end defineerida läbi oma religioosse pärandi. Weiler manitseb mitte unustama, et laitsistlikus positsioonis — mille kohaselt on religioon üksnes eraeluküsimus, mistõttu peavad riik ja religioon olema rangelt lahutatud — ei ole mitte midagi neutraalset.

EIÕK suurkoda peaks antud asjas oma otsuse teatavaks tegema sel reedel.

Euroopa Inimõiguste Kohus tühistab oma krutsifiksiotsuse?

2009. aasta novembris kirjutasin Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest asjas Lautsi vs Itaalia, millega rahuldati Iraalias elava soomlanna kaebus ning kuulutati selle igipõlise kristliku ajalooga riigi koolide klassiruumides krutsifikside seintele riputamine Euroopa inimõiguste konventsiooniga vastuolus olevaks. Toona kirjutasin otsuse kirjeldamiseks:

“Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi Kohus) otsustas eile asjas Lautsi v. Itaalia, et Euroopa Nõukogu liikmesriikide avalike koolide klassiruumides ei ole lubatud seinale riputada krutsifikse — vastupidine käitumine rikub Kohtu hinnangul vanemate ja õpilaste õigust haridusele (Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) 1. lisaprotokolli art. 1) ja õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele (EIÕK art. 9). Kuigi kohtuotsus on esialgu olemas vaid prantsuse keeles, saab selle inglise keelset kokkuvõtet lugeda Kohtu kodulehelt.”

Vt lähemalt: “Sekularism laiendab haaret: Euroopa Inimõiguste Kohus keelas koolides krutsifiksid”

Kirjutasin ka sellest, et Itaalia otsustas kohtuotsuse vaidlustada. Nüüd, aasta ja neli kuud hiljem on järg jõudnud nii kaugele, et tuleval reedel, 18. märtsil teeb Kohus teatavaks seda apellatsiooni menetlenud 17-st kohtunikust koosneva Suurkoja otsuse.

Oluline on, et minu kõrvu on jõudnud vihjed, et Kohus otsustab 7-st kohtunikust koosneva Koja algse otsuse (mida saab inglise keeles lugeda siit) tühistada. Kohtu köögipoolega hästi kursis olev vihje autor ütles, et EIÕK käsitleb algset otsust “töö-õnnetusena” ning et on absurdne ühe (teiselt maalt pärit) inimese kaebuse peale sellisel moel Euroopa kristliku ajalugu ja identiteet prügikasti visata. Elame-näeme. Kui Kohus tõesti otsustab algse otsuse tühistada, siis on tegemist mõnevõrra ootamatu, ent seda olulisema sammuga, mis annab mõista, et inimõiguslike küsimuste otsustamisel ei tohi lähtuda kitsalt õiguslikest kaalutlustest, vaid et tarvis on arvestada ka üldkultuurilise dimensiooniga.

Kristlaste avalikust elust väljatõrjumine kogub tuure

Alles see oli, kui Euroopas räägiti vajadusest ühiskondliku arutelu järele selle üle, kas anda homopaaridele lapsendamise õigus või mitte (nagu räägitakse täna Euroopast mõned sammud maha jäänud Eestis).

Nüüd hakkab asi jõudma nii kaugele, et otsustakse kohtulikult, et kristlastele (kes ei nõustu pidama homoseksuaalset käitumist normaalseks ja moraalseks) ei ole võimalik lapsendandamisõigust anda. See totalitaarne tendents, mida on järjepidevalt maskeeritud sallivuse retoorikaga, on tegelikult ju kogu aeg ilmne olnud. Lõpuks hakkavad aastaid külvatud ja idanenud seemned võrseid ajama.

Alles see oli, kui Ühendkuningriigi kohus mõistis kahjuhüvitise välja kristlastest vanapaarilt, kes ei nõustund oma kodus peetavas majutusasutuses rentima tuba end homoseksuaalsena esitlenud meesterahvastele (vt lähemalt siit). Nüüd võime aga portaali Meie Kirik vahendusel lugeda juba uutest “arengutest”:

Teateid rubriigist “Erinevus rikastab”

Delfi vahendab, et Prantsusmaal mõisteti “rassiviha õhutamises” kohtulikult süüdi ajakirjanik Éric Zemmour, kes ütles telesaates, et narkodiilerid on peamiselt mustanahalised või araablased. Meest karistati rahatrahviga:

“Kohtusaaga tekitas ka Prantsuse ühiskonnas terava vaidluse sõnavabaduse ja rassismi teemadel. Zemmour, kes kirjutab peamiselt ajalehes Le Figaro, on öelnud, et näeb end vastukaaluna “poliitkorrektsetele liberaalidele”, vahendab Guardian.

Käesolev juhtum sai alguse eelmisel aastal, kui ühes telesaates vaieldi selle üle, kas Prantsuse politsei keskendub kontrolle läbi viies liiga palju rahvusvähemustele. “Kuid miks neid peatatakse 17 korda? Miks? Sest suurem osa diileritest ongi mustad või araablased. Ja see on fakt,” sõnas Zemmour vaidluse käigus.

Prantsusmaal kehtiva korra kohaselt ei tee riik kodanikel rahvuse ja religiooni alusel vahet ning vastava statistika tegemine on keelatud. Seega pole ka ametlikke arve selle kohta, kui palju on kurjategijate seas mitteprantslasi.

Samuti trahviti Zemmouri selle eest, et ta ütles ühes teises telesaates, et tööandjatel on täielik õigus mustanahalisi või araablasi mitte tööle võtta.”

Tegu on poliitilise korrektsuse musternäitega, mille käekiri näib olevat põhimõtteliselt identne juhtumiga Kanadast, kus üks professor mõisteti süüdi selle eest, et ta rääkis avalikult ja detailselt sellest, kui tervistkahjustav on homoseksuaalne eluviis.

Euroopa Inimõiguste Kohus langetas kauaoodatud otsuse Iirimaad puudutavas abordiasjas

Kohtuasjas ABC vs Iirimaa leidis kohus, et Euroopa inimõiguste konventsioonist ei tule õigust abordile. Teiselt poolt leidis kohus, et Iirimaa on rikkunud konventsioonist tulenevaid kohustusi ühe suhtes kolmest kaebuse esitanud naisest, väites et sündimata lapse õigust elule ei saa seada ülimuslikuks naise õiguse suhtes elule. Mitmed kommentaatorid  on juhtinud tähelepanu sellele, et sellisele seisukohale asudes väärtõlgendas Kohus Iirimaa õigust.

Olles tutvunud otsuse tekstiga, kirjutan kohtuasjast lähemalt. Kõnealuse kohtuotsuse kohta leiab täpsemat teavet siit.

Riigikogu liige: Heino Nurga tagandamine EELK õpetajaametist on seaduslik

Ajalehes Eesti Kirik on avaldatud juristist Riigikogu liikme Erik Salumäe artikkel pealkirjaga “Euroopa õigus austab kirikute kaadrivaliku põhimõtteid”. Salumäe  asub võrdse kohtlemise seaduse §-ile 10 toetudes seisukohale, et EELK otsus hiljuti Geikristlaste Kogu asutanud Heino Nurk vaimuliku ametist tagandada on igati õiguspärane. Artikli kokkuvõttes seisab:

“Geikristlaste Kogu põhikirjaline eesmärk – taotleda seksuaalvähemustele võrdseid võimalusi usulistes ühendustes – välistab olulistes küsimustes lähtumise EELK kirikukogu vastuvõetud seisukohtadest. Kuna konsistoorium peab ühemõtteliselt lähtuma kiriku kõrgeima organi poolt otsustatust, oli 5. oktoobri otsus Gei kristlaste Kogu juhatusse kuuluva Heino Nurga vaimulikust ametist tagandamise kohta igati õiguspärane ning täies kooskõlas mitte ainult kirikuõigusega, vaid ka Euroopa Liidu ja Eesti õigusaktidega.”

Saab olema huvitav näha, millisele õiguslikule alusele toetudes kavatseb Heino Nurk EELK otsuse vaidlustada.

Briljantselt selgemõistuslik tekst sündimata inimeste kaitseks

Delfis on sektsioonis “Rahva hääl” avaldatud pealkirja all “28 õõvastavat juhtumit iga päev” briljantselt selgemõistuslik tekst sündimata inimeste kaitseks. Selle autor Heido Trofimov näitab vankumatule loogikale tuginedes, et abort on ühitamatu nende tõekspidamistega, millele meie ühiskondlik kord on rajatud. Trofimov kirjutab artikli alguses:

”Eestis tapetakse iga päev umbes kakskümmend kaheksa last. Kuid sahtlisse surema jäetud lapsel läks võrreldes nende teistega tõesõna hästi, kuna ülejäänud kakskümmend kaheksa tapetakse abordi käigus veel palju karmimal moel. Need sagedased ja palju õõvastavamad lood ei jõua aga kunagi ajalehtede esikülgedele. Nende lugude ohvreid käsitletakse hoopis “jäätmetena.” Seda sellepärast, et küsimuse all olevad ohvrid on langenud ajaloo julmima ning kõige vähem õigustatud diskrimneerimise objektideks.”

Soovitan teksti mitte üksi läbi lugeda, vaid läbi töötada ja see endale põhjalikult selgeks teha. Sündimata inimeste õiguste eest on võimalik tõhusalt seista üksnes juhul, kui suudame oma seisukohti väljendada vankumatu kindlusega ning seeläbi nende tõesuses ka teisi veenda. Antud teksti autor on selles osas hea näide.

Nagu tavaks saanud, sõimatakse inimest, kelle argumente ei ole võimalik mõistuslikult ümber lükata, kommentaariumis hüsteerikuks, fanaatikuks, lauslolliks, ignorandiks, mõlaajajaks, vassijaks, sõgedaks jne. Palju õnne autorile — selline reaktsioon näitab, et tal on olnud midagi olulist öelda.

Õiguspärase, kuid ebaõiglase kohtuotsuse musternäide

Üks tugeng kirjutas mulle hiljuti ja juhtis tähelepanu kohtumenetlusele, mis lõppes sellega, et alaealiste tütarlaste jõhkras vägistamises ja nende sandistamises süüdi mõistetud noor mees jalutas pärast 10-aastast kohtuotsuse täideviimisest eemalehoidmist kohtumajast välja taskus otsus, mille kohaselt on teda tabamise järgselt alusetult kinni peetud ning riik peab talle hüvitama sellega tekitatud kahju summas 160 000 krooni. Nimelt leidis Riigikohus, et polevat kuidagi tõestatud, et süüdimõistetu karistuse kandmisest kõrvale hoidis: “Loobumine kohtuotsuse vabatahtlikust täitmisest ei anna alust väita, et isik hoiaks karistuse kandmisest kõrvale, sest süüdimõistetu võib selle jätta ka sundtäitmise hooleks.”

Vt loo täisteksti siit: Riik maksis vägistajale kahjutasu (Eesti Ekspress, 22.07.2010)

Ma ei ole küll jõudnud end küsimuse üksikasjadega kurssi viia, aga esimese hooga tekib küsimus, millega on põhjendatud väita, et see, et isik ei täida kohtuotsusest tulenevat kohustust alluda karistuse täideviimisele, ei kujuta endast kohtuotsuse täideviimisest kõrvalehoidmist. Kas pole siis sundtäitmine abinõu, mida rakendatakse just nimelt juhul, kui isik hoiab kohtuotsuse täitmisest kõrvale?

Õigussüsteemi poolt selliste, rahva õiglustunnet ilmselgelt ja tugevalt riivavate otsuste langetamine võib ajapikku viia riikliku karistusvõimu autoriteedi lagunemiseni ning omakohtu rakendamise tendentsi kasvuni. Tõepoolest, mida võiks moraalses (ja üleüldse sügavamas filosoofilises) plaanis ette heita isale, kes — tunnistades riikliku karistusvõimu läbikukkumist — otsustaks oma tütre elu hävitanud kurjategija karistamise oma kätesse võtta?

Karmid sõnad TÜ õigusteaduskonna ja eesti juristkonna kohta

Ando Leps on kirjutanud artikli (Õhtuleht, 11.09.2010), milles annab eesti juristkonnale ja ennekõike just õigusharidusele karmi hinnangu. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kohta kirjutab ta järgmist:

Mis puutub TÜ õigusteaduskonna lõpetanutesse, siis praktikute käest olen kuulnud, et nende tase on järjest muutunud halvemaks ja seda eriti 10 viimasel aastal. Seda asjaolu püütakse võrdlemisi kohmakalt selgitada, et ega TÜ õigusteaduskonnas antav massiharidus ei saagi kõrgtasemeline olla. Kuid siin on tegu hoopis teise nähtusega. Pikka aega (2000–2009) oli TÜ õigusteaduskonna dekaan endine EKP Tartu Linnakomitee sekretär ja EKP KK ideoloogiaosakonna juhataja (üldse parteitööl aastatel 1976–1990) Kalle Merusk, kes kaitses EKP Parteiajaloo Instituudis 1984. aastal oma «teadustööd» «Kommunistid Eesti kodanluse kohtu ees aastatel 1918–1940» ja sai selle eest kompartei ajaloo kandidaadiks. Nimetatud «töö» käsitles meile teada-tuntud bandet: Lauristinid, Tellmannid, Vares, Keerdo jt, kes käisid Stalinit põlvili palumas, et see võtaks Eesti vastu NSV Liidu «vennalikku perre». Kas siis TÜ õigusteaduskonnas korralikke õppejõude ei olegi? On küll. Näiteks võiks tuua siin keskmisest ja vanemast põlvkonnast professoreid Raul Naritsat, Jaan Sootaki, Paul Varulit ning noorematest professor Lauri Mälksood.

Leps lõpetab oma artikli tõdedes, et “tugevaid juriste, sh õigusteadlasi, kes on võimelised otsustavalt sekkuma meie riigi edasise ellujäämise nimel, jääb tänase haridus- ja teadusministri kahetsusväärse tegevuse tõttu järjest vähemaks ja vähemaks.”

Seda, et õigushariduse ja juristkonnaga ei ole lood head, räägivad privaatses kontekstis paljud — ka õiguspraktikud ja ülikooli õppejõud ise. Aga vähesed julgevad seda avalikult välja öelda, veel vähemad rääkida avalikult probleemi tõelistest põhjustest.

Kommentaar Leon Glikmani artiklile

Viimastel päevadel on Postimehes avaldatud mitu homoküsimusega seonduvat teksti (vt siit ja siit). Kui aega saan, loodan neid lähemalt kommenteerida, sest kommenteerimisväärset on küllaga. Siin kohal piirdun aga vaid kommentaariga Glikmani seisukohale, mille kirjutasin Postimees.ee-sse:

Tuleb nõustuda nende kommenteerijatega, kes tabavad ära, et Glikman on väga kavalalt kirjutanud teksti, mis jätab pealiskaudsel vaatlusel mulje, nagu oleks homoideoloogia vastu, ent tegelikkuses on selle poolt. Küsimus ei olegi niivõrd selles, kuidas homode liitu nimetada, vaid selles, kas sellele antakse riigi poolt ühiskondlik tunnustus või mitte. Kui seda hakatakse reguleerima õiguslikult nt tsiviilliiduna, siis on antud ühiskonnale selge sõnum, et kahe (või enama) samast soost isiku omavaheline seksuaalne läbikäimine on moraalne ja tunnustust vääriv käitumine. Selles seisnebki kogu vaidluse tuum ja just seda eesmärki soovivadki homoaktivistid saavutada.

Kannibalismi normaliseerimine

Kes on jälginud, millises võtmes kujuneb kaasaegne relativiseeritud arusaamine moraalist, see on kindlasti täheldanud, et teo moraalsuse hindamisel käsitletakse keskse kriteeriumine seda, kas see kahjustab vahetult teisi inimesi või mitte. Ehk lühidalt: kõik, mis toimub kahe täiskasvanud inimese vahel nende vaba tahte alusel, on moraalne.

Sellist moraalsuse määratlust rõhutavad eriti usinalt homoaktivistid. Ent on selge, et kui see on tõepoolest moraali kriteerium, siis kvalifitseerub moraalsena palju muudki sellist, mida on meie ühiskonnas väga pikka aega peetud sügavalt ebamoraalseks. Näidetena võib nimetada konsensuslikku polügaamiat, orjapidamist, nekrofiiliat, organitega kaubitsemist, narkootikumide pruukimist ja nii mõndagi muud — nt kannibalismi. Kui moraalsuse kriteeriumiks seatakse ülalosundatu, siis ei tule kaua oodata, kui ühiskondlikku tunnustust hakatakse nõudma ka sellistele käitumistele.

Kannibalism ongi juba pead tõstmas. Just nagu homoaktivistid rõhutavad, et samast soost isikute vaheline seksuaalne läbikäimine on alati eksisteerinud, nii saab eile Delfi teadusrubriigis avaldatud artiklist lugeda, et nn alginimene tegeles regulaarselt ka kannibalismiga: “Teadlased juhivad tähelepanu, et toiduks tarvitati erinevas vanuses liigikaaslasi, alates väikelastest kuni noorukiteni.” Ridade vahelt loetav järeldus on muidugi lihtne: kannibalismis ei ole midagi olemuslikult väärat, seda enam, kui see leiab aset inimeste vaba tahte alusel — üksnes ühiskond on meis vastupidise hoiaku kujundanud.

Ja just selle järelduse ellurakendamise püüdlustest võime lugeda teisest Delfis avaldatud artiklist, mis räägib Berliinis tegutsevast restoranist, kus pakutakse söögiks inimliha. “Me peame söömist vaimseks tegevuseks, mille puhul söödava olendi vaim ja tugevus kanduvad sööjale üle,” öeldakse restorani veebilehel.

Teave sellise (varjatud asukohaga) restorani tegutsemisest on mõistetavalt tõstatanud Saksamaal terava diskussiooni kannibalismi moraalsuse üle. Alles 2006. aastal mõisteti eluks ajaks vangi Armin Meiwes, kes tappis oma kaaslinlase ja sõi tema liha, tehes seda ärasöödud mehe tahteavaldust järgides.

Kui kõik kahe inimese vahel nende vaba tahte alusel toimuv on moraalne, siis tekib tõsine küsimus, mis õigustab sel viisil kannibalismiga tegelevate inimeste ühiskondlikku hukkamõistmist ja karistamist? Ja see ei ole sugugi retooriline küsimus, sest moraalsuse kriteeriume peaks kõigi inimeste suhtes rakendama ühetaoliselt.

Kalkuleeritud õigusrikkumised ehk trend ehitada maja looduskaitsealale

Mõne päeva eest kirjutas ajaleht Postimees, et Eestis on levimas trend ehitada maju ebaseaduslikult (st ilma ehitusloata) looduskaitsealale:

Kuigi kahe ja poole aasta jooksul on kaitsealadele ebaseaduslikke hooneid ehitatud vähemalt neljakümnel korral, ei lammutata sinna kerkinud maju, vaid need seadustatakse tagantjärele.

Sellisest asjade käigust on kahju, sest see külvab karistamatuse tunnet. Teades, et looduskaitseseaduse kohaselt ähvardab kaitstava loodusobjekti kaitsenõuete rikkumise eest füüsilist isikut maksimaalselt 18 000 kroonine trahv või arest, muutub kõnelaune õigusrikkumine kalkuleeritud valikuks. Paarkümmend tuhat krooni selle eest, et ehitada maja merest nt 30 meetri kaugusele imeilusale ja puhta inimtühjale looduskaitsealale (nt mõnele laiule), ei ole ju sugugi palju.

Mida enam hakkab selline mõttemall rakendust leidma (vt ühe prominendiga seonduvat näidet siit), seda enamad inimesed hakkavad selle rakendamist omaltki poolt kaaluma. Rajaneb ju austus õiguse vastu paljuski teadmisel, et ka kõik teised peavad seda austama. Mõte, et kui teised õigust ei austa, siis miks peaksin mina seda tegema, on igati inimlik — eriti veel siis, kui inimesel puuduvad sisemised piirangud hoidumaks kõlbeliselt halvast käitumisest.

Keskkonnainspektsiooni peadirektori asetäitja Olav Avarsalu põhjendab ebaseaduslike ehitiste tagant järele seadustamist muu hulgas sellega, et “Lammutamisega kaasneb küll näiline keskkonnatasakaal, kuid see võib osutuda mitu korda  kahjulikumaks.” Mulle tundub aga, et küsimust tuleks vaadata märksa laiemalt, võttes arvesse mitte ainult konkreetsete otsuste mõju konkreetsele looduskeskkonnale, vaid nende mõju ka kultuurilisele keskkonnele — seda enam, et kultuurilise keskkonna lagunemisel kannatab paratamatult ja märksa mastaapsemalt ka looduskeskkond.

Ehk kokkuvõttes näib mõistlik, et omavoliliselt looduskaitsealale ehitatud ebaseaduslikud ehitised tuleks kindlasti lammutada. Seejuures tuleks seaduserikkujailt nõuda sisse ka menetluskulud, lammutamise kulud ja hüvitus keskkonnale tekitatud kahju eest. Sellega saadetaks selge sõnum, et võimalust õigusest üle astuda ei saa osta ning et jutt vajadusest austada keskkonda ei ole pelk sõnakõlks.

Õigus abielluda pole inimõigus?

Postimehe andmeil väidab IRL, et õigus abielluda ei kujuta endast inimõigust (vt “IRL: abielu pole inimõigus”). “Õigus abielluda ei ole kuskil üldiste inimõiguste hulgas,” tsiteeritakse Liisa Pakostat.

Kui tõepoolest sellise väitega lagedale tuldi (mis ei pruugi sugugi tõsi olla, arvestades kui vabalt ajakirjanikud inimeste sõnadega ümber käivad — eriti, kui see aitab edutada oma ideoogilisi eesmärke), siis sai ta küll hakkama paraja rumalusega.

Piisab pilguheidust kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklile 23 lg 2, et veenduda väite väärsuses:

Artikkel 23.

1. Perekond on ühiskonna loomulik ja põhiline rakuke ning tal on õigus kaitsele ühiskonna ja riigi poolt.

2. Abieluealisteks saanud meestel ja naistel on õigus abielluda ja õigus asutada perekonda. [ …]

Sama kinnitab Euroopa inimõiguste konventsioon artiklis 12:

Artikkel 12. Õigus abielluda

Abieluealisel mehel ja naisel on õigus abielluda ja luua perekond vastavalt selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele.

Muidugimõista on igal inimesel õigus abielluda ja selle eitamine näitab mitte ainult teadmistepagasi nappust, vaid ka mõtlemisaparaadi nõrkust. Kasutades abieluõiguse eitamist vahendina eitamaks samast soost isikute võimalust omavahel abielluda, saetakse aga oma istmiku alust oksa.

Tähelepanuväärsed kohtuotsused

Viimastel päevadel on Euroopas langetatud kaks põhimõttelise tähtsusega kohtuotsust.

Esiteks kordas Euroopa Inimõiguste Kohus asjas Schalk ja Kopf vs Austria oma varasemat seisukohta, et riikidel ei lasu kohustust tunnustada õiguslikult samast soost isikute liitusid perekonna või mingis muus vormis tsiviilliiduna. Ehk teisisõnu: ei eksisteeri inimõigust nõuda riigilt tunnustust samast soost isikute vahelisele liidule ning sellise tunnustuse puudumine ei kujuta endast põhjendamatut erinevat kohtlemist ehk diskrimineerimist.

See otsus kinnitab tõsiasja, mida on oma hiljutises raportis nentinud ka Eesti Inimõiguste Keskus, et “Rahvusvaheline õigus … ei nõua, et samasoolistele paaridele võimaldataks abielluda”.

Otsuse juures on aga oluline täheldada ettevaatlikku keelekasutust, millega kohus oma seisukoha sõnastab:

The Court cannot but note that there is an emerging European consensus towards legal recognition of same-sex couples. Moreover, this tendency has developed rapidly over the past decade. Nevertheless, there is not yet a majority of States providing for legal recognition of same-sex couples. The area in question must therefore still be regarded as one of evolving rights with no established consensus, where States must also enjoy a margin of appreciation in the timing of the introduction of legislative changes

Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt demonstreerinud, et inimõiguste kontseptsioon, millest ta lähtub, ei rajane nägemusel loomuõigusest, vaid on puht-poliitiline, sõltudes ennekõike ühiskonna ideoloogilisest hetkeseisundist. Kohus käsitleb inimõigusi mitte eel-poliitiliste ja muutumatutena, vaid nö areneva nähtusena (vt ülalaltsiteeritud lõigus sõnapaari “evolving rights”). See jätab avatuks võimaluse, et EIK võib tulevikus asuda seisukohale, et on “kujunenud välja” õigus nõuda samasooliste liitudele riiklikku tunnustust perekonnana. Et see juhtuks pigem varem kui hiljem, selle eest töötavad väga jõuliselt paljud hästi rahastatud rahvusvahelised lobigrupid (vt lähemalt nt Jakob Cornidese analüüsi sellest, kuidas inimõigustega manipuleeritakse “loomingulise tõlgendamise” teel loomaks illusiooni, et eksisteerib õigus “abielluda” samast soost isikutega).

Teine oluline otsus pärineb Saksamaa Föderaalkohtult, mis asus “Erika K” asjas seisukohale, et koomas viibiva naispatsiendi otsene eutanaasiakatse ei olnud seadusevastane, kuna viimane oli selleks eelnevalt oma nõusoleku andnud. Selle otsusega seadustas kohus põhimõtteliselt otsese eutanaasia, märkides et “patsiendi otsesed sooviavaldused … õigustasid mitte ainult ravi lõpetamist toiteainete manustamise peatamise näol, vaid ka aktiivseid samme lõpetamaks või välistamaks ravi, mida ta enam ei soovinud.”

Kõnealuse kohtuotsusega tühistati madalama astme kohtu otsus, millega mõisteti tahtlikus tapmises süüdi jurist, kes soovitas koomas viibiva 70ndates aastates naise tütrel oma ema toitmisseadeldise voolik kääridega läbi lõigata pärast seda, kui hooldekodu personal oli keeldunud toitlustamist lõpetamast.

Alama astme kohus oli mõistnud tütre oma ema tapmise süüdistuse osas õigeks, kuna ta oli “ekslikult” järginud oma juristi nõuandeid. Jurist Wolfgang Putz mõisteti aga süüdi ja talle määrati tingimisi 9-kuuline vangistus, kuigi riiklik süüdistaja oli taotlenud karmimat karistust. Putz väitis, et toiteseadeldise kasutamine kujutab endast “sunnitud ravi” ning et tütrel oli õigus see oma ema viimast tahet järgides lõpetada.

Kuigi Saksamaa kantsler Angela Merkel on varem kinnitanud, et on vastu igasuguse assisteeritud enesetapu seadustamisele, tervitas Saksamaa justiitsminister Sabine Leutheusser-Schnarrenberger värsket kohtuotsust, öeldes et “inimese vaba tahte alusel formuleeritud tahteavaldust peab respekteerima igas elu olukorras.”

Nagu Hollandi kogemus näitab, on sellisel regulatsioonil tendents hakata laienema. Kui on kord aktsepteeritud, et süütu inimese tapmine ei ole absoluutselt lubamatu, siis jääb ainsaks küsimuseks, millistel tingimustel peaks seadus seda lubama. 2003. aastal sai Hollandist Saksamaa natsirežiimi langemise järgselt esimene riik Euroopas, mis eutanaasia seadustas. Viimasel kahel aastal on eutanaasiajuhtumite arv järsult kasvanud (2008. aastal 10% ja 2009. aastal 13 %). Selle aasta maikuus ajakirjas Canadian Medical Association Journal avaldatud raporti kohaselt enam kui 30%-l Hollandis registreeritud eutanaasiajuhtumitest ei olnud patsiendi tahteavaludust fikseeritud. Ühe 2005. aastast pärineva uuringu kohaselt põhjustavad eutanaasiajuhtumid, mille korral arstid ei järgi patsientide või nende perekondade nõusoleku saamiseks ettenähtud õiguslikke protseduure, Hollandis aastas ligi 550 surmajuhtumit.

Dr Els Borst, Hollandi endine terviseminister ja asepeaminister, kes oli ametis eutanaasia seadustamise ajal, on avaldanud eutanaasiajuhtumite arvu kasvamise üle kahetsust ning öelnud, et see on praktiliselt hävitanud riigi hooldusravi süsteemi.

Allikas: LifeSiteNews.com

Vaata lisaks:

• Varro Vooglaid: Inimelu ja -väärikust austavas ühiskonnas ei tohiks kunagi eutanaasiat seadustada (11.11.2009)
• Margaret Sommerville: Vaidlused eutanaasia üle kerkivad taas pinnale (16.02.2010)

Pedofiilia normaliseerimine

Postimees Online annab teada, et Riigikogu õiguskomisjon otsustas asuda justiitsminister Rein Langiga samale seisukohale, et ei ole põhjendatud keelata täiskasvanud isikutel astuda seksuaalsuhtesse nooremate kui 16-aastaste isikutega.

Muidugi on Riigikogu õiguskomisjoni otsus ootuspärane. Tegelikult on seda ju ammu ennustatud, et lääne ühiskond liigub tasahilju nii pedofiilia kui polügaamia  (ja lõpp-astmes miks mitte ka nt zoofiilia) seadustamise poole. Kui on minetatud nägemus inimloomusest ja seega ka sellest, mis võiks inimloomusega kooskõlas olla ja mis mitte — kui antud küsimus on taandatud lihtsalt isikliku arvamuse tasemele –, siis ei saa miski põhimõtteliselt olla ei perversne ega ebamoraalne ja nimetatud käitumise normaalseks kuulutamine on igati loogiline asjade käik. Kellelegi ei tohi ju “oma tõde” peale suruda ning see, mida keegi oma magamistoas teeb, ei puutu ei teistesse inimestesse ega riiki. Tuttav retoorika, kas pole?

Asi on muidugi naljast kaugel, aga omamoodi irooniline on, et enamik nendest kümnete aastate tagustest preestrite poolt alaealiste pilastamise juhtumitest, millest meedia on nii usinasti kirjutanud, ei kvalifitseeruks tänases Eesti Vabariigis üleüldse õigusvastase teona, sest need seisnevad meessoost vaimuliku poolt puberteediealise ja tihti vanema kui 14-aastase noormehe ärakasutamises (vt nt siit ja siit)

Kui Kiriku õpetuse valguses kujutab selline käitumine ühemõtteliselt rasket ja täiesti lubamatut ebamoraalsust, siis Eesti Vabariigi õiguskorra kohaselt ei ole neis samades tegudes mitte midagi taunimisväärset — meie seadused lubavad nt 50-aastasel mehel astuda seksuaalsuhtesse üheaegselt kolme (või enama) 14-aastase poisiga ja jääda seejuures seaduse silmis igati õigeks meheks. Millest me sellises silmakirjalkkusest nõretavas olukorras üleüldse räägime?

Huvitav oleks teada, kes need poliitikud olid, kes õiguskomisjonis kõnealusele seaduseparandusele vastu hääletasid.

Imikute kasutamisest meditsiinikatsetes

Postimees Online annab teada, et Eesti imikute peal plaanitakse hakata katsetama uut nakkusvaktsiini:

Eesti arstidel on kavas osaleda koostöös Saksamaa ja Hispaania meedikutega tänavu suvel algavas meningokokk-vaktsiini uuringus. Uuritavateks on 1380 kuni üheaastast väikelast, Eestist osaleb uuringus 250 imikut.

Uuringu eesmärk on selgitada välja ravimi- ja biotehnoloogiafirma GlaxoSmithKline poolt välja töötatud vaktsiini tõhusus ning ohutus lapse organismis meningokokk-nakkuse vastu immuunsuse tekitamisel.

Eestis uuringut juhtiva arsti Kai Zilmeri sõnul on põhjalikud uuringud lastele mõeldud kvaliteetsete vaktsiinide väljatöötamise loomulik ning asendamatu osa. “Usaldusväärset infot selle kohta, millised on ohutud ja head vaktsiinid, saavad anda ainult vastavad uuringud,” selgitas Zilmer.

Kirjutasin uudisele järgmise kommentaari:

Selline ettevõtmine tõstatab olulise eetilise küsimuse. Nimelt, kuidas seda ühitada Eesti Vabariigilegi õiguslikult siduva kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 7, mis ütleb otsesõnu:

“Kellegi suhtes ei või rakendada piinamist või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust. Muu hulgas ei tohi ühtegi isikut tema vabatahtliku nõusolekuta allutada meditsiinilistele või teaduslikele katsetele.”

Kus on nende imikute vabatahtlik nõusolek olla allutatud kõnealustele meditsiinilistele katsetele? Mulle tundub, et siin ei piisa viidetest vanemate kui seaduslike esindajate nõusolekule. Jah, vanemate nõusolek on tarvilik lapsele ravi osutamisel, ent vanemate voli oma laste üle ei ole ju piiramatu. Ja mina küll ei julge arvata, et vanematel on voli otsustada oma laste eest, kas neid võib kasutada vahenditena meditsiinilistes eksperimentides või mitte.

Küsimus on seda tõsisem, et suure tõenäosusega teenib kõnealune uuring ennekõike ravimikompaniide (GlaxoSmithKline) ärilisi huve. Välistatud ei ole seegi, et vanemate nõusolek põhineb omakasumotiivil.

Tappa võib, karistada mitte

Viimase nädala jooksul on laste kehalise karistamise teemal meedias nii palju kära olnud, et raske on järge pidada. Pikalt ei ole aega sel teemal kirjutada, ent kõnealustele küsimustele mõeldes ja meedias avaldatud seisukohti vaadates on mul tekkinud ennekõike kaks põhimõttelist küsimust.

Esiteks, raske on mõelda välja suuremat silmakirjalikkust, kui see, millega on viskutud kaitsma laste inimõiguseid. Täna Postimehe veebis vahendatud väitluseski kirjutavad prouad Mari Kalkun ja Anniki Tikerpuu:

“Väidame, et Eesti peab keelama laste füüsilise karistamise, sest see on inimõiguste rikkumine kehalise puutumatuse ja inimväärikuse seisukohalt. Miks me seda väidame? Sellepärast, et lastel on täiskasvanutega võrdne õigus inimväärikusele ja kehalisele puutumatusele ning seaduse kaitsele.”

Või et laste inimväärikuse ja inimõiguste kaitsmise nimel? Ent lubagem küsida, miks teie, kes väidate end valutavat südant laste inimväärikuse ja -õiguste rikkumise pärast, ei ole kunagi öelnud sõnagi abordi teel laste massilise tapmise ja selle seadustamise vastu. Ei, veelgi enam, Sotsiaalministeerium on mitte üksi sündimata inimeste tapmise seadustamist, vaid ka selle riiklikku rahastamist korduvalt õigustanud. Miks?

Õigusabi muutub kättesaamatuks?

Täna hommikul väljendas vandeadvokaat Aivar Pilv Terevisioonis muret selle pärast, et lähiaastatel tekkivat paljudes Eesti piirkondades õigusabi kättesaadavuse probleem. Ta selgitas, et Eesti advokatuuri liikmete arv on praegu suur, ent paraku on advokaatide kontsentratsioon liiga Tallinna keskne – umbes 80 protsenti advokaatidest tegutseb pealinna piirkonnas, kus on kõige suurem majanduskeskkond, vahendab ERRi uudisteportaal.

“Seetõttu võib öelda, et teatud Eesti paikkonnad on täna situatsioonis, kus kohapeal tegutsevaid advokaate on suhteliselt vähe või üksikuid järele jäänud ja seal tekib lähiaastatel, ma kardan, õigusabi kättesaadavuse probleem, mida me püüame kindlasti vältida,” rääkis Pilv.

Sellisena, nagu seda on kirjeldatud, on probleem kahtlemata reaalne. Ent tundub, et oleks täpsem, kui hr Pilv räägiks mitte õigusabi muutumisest kättesaamatuks, vaid paikkonniti selle muutumisest raskemini kättesaadavaks ka neile vähestele, kellele see täna veel kättesaadav on. Valdavale enamikule inimestest on õigusabi nende elukohast sõltumata juba ammu nii või teisiti kättesaamatu.

Kes siis ikkagi on perekond?

Riigikogu liige Liisa Pakosta küsib Delfi vahendusel, kes siis ikkagi on perekond. Üks kommenteerija, kes kirjutab nime “Margot” all, märgib kohe kommentaariumi alguses tabavalt, et “Perekonna mõistet ei tohi küll devalveerida lähtuvalt sotsiaaltoetustest või muudest riigi poolt antavatest abidest, sest toetuse saamisel pole tähtis perekond, vaid leibkond, kes elab koos ja kes toetusi taotleb.”

Tõepoolest, kui küsimusele “Mis kujutab endast perekonda?” hakatakse vastama lähtudes sellest, kuidas ja kellele oleks tarvis sotsiaaltoetusi maksta, siis on midagi väga valesti läinud – pragmatism on mõistuse troonilt tõuganud.

See, et poliitilisest korrektsusest domineeritud poliitikud ei suuda määratleda, mis asi on perekond, on tõesti hämmastav, lihtsalt tragikoomiline. Veel jaburam on, et oma küündimatuse varjamiseks loobutakse ise otsuste langetamisest ja sellega kaasnevast vastutusest ning vaadatakse hoopis Riigikohtu poole. Samas on ju selge, et Riigikohtul ei ole pädevust selliste kriitilise tähtsusega ja samal ajal olemuslikult täiesti mittejuriidiliste küsimuste osas ebademokraatlikul moel ühiskonnale ettekirjutusi teha.

Kui loobuda määratluse kriteeriumina inimloomusest, siis jääb üle küsida, kas lisaks kõigile artiklis mainitud variatsioonidele ei peaks perekonnana tunnustama ka ka nt kolme, nelja, viie või miks mitte ka kaheksa naise või ühe (või nt kolme) mehe ja viie naise vahelist liitu – sellist kommuuni tüüpi kooslust -, mille raames jagatakse eluaset, külmkappi, voodit ja kasvatakse ühiselt lapsi? Millise mõistusliku kriteeriumi alusel võiks väita, et nõue, et perekonnas oleks üksnes kaks vanemaks nimetatavat isikut on kuidagi olulisem kui nõue, et vanemaks nimetatavad isikud oleks erinevast soost?

Huvitav on seegi, et ettepanek, mis sisuliselt (kuigi tõenäoliselt mitte tahtlikult) toetab samast soost isikute koosluste määratlemist perekonnana, tuleb poliitikult, kes esindab end konservatiivsena määratlevat erakonda. Võiks küsida, et milles IRL-i konservatiivsus seisneb? Ja milles seisneb nende ilmavaate perekesksus, kui ei osata määratleda, mis perekond on?

Ühtlasi loodan, et Liisa ei pane siin kirjutatut pahaks. Pean temast lugu, sest erinevalt paljudest teistest poliitikutest on ta tõestanud, et kuulub selgroogsete hulka.

Jus est ars boni et aequi?

“Õigus on headuse kunst ja seaduste tõlgendamisel ei saa moraali ja eetikat kõrvale jätta” — suurepärane, et hr Riigikohtu esimees selle tõe täna ajalehes Postimees avaldatud intervjuus välja ütles (vt Sigrid Kõiv, “Õigus on headuse kunst”).

Idee õigusest kui headuse ja õigluse kunstist on kahtlemata väga ülendav. Tasub vaid mõelda juristidele, nagu Thomas More, kelle jaoks oli südametunnistuse vahendusel ära tuntud moraalsele tõele kindlaks jäämine olulisem kui kuningas Henry VIII ebaõiglastele käskudele allumine — olgugi, et selle hinnaks oli tema enda elu –, kui tärkab nägemus juristist kui tõeliselt üllast kutsumusest.

Samas on hr Riigikohtu esimehe sõnade taustal probleemne, et juristide ettevalmistamisel pannakse ülikoolis õiguse kui headuse ja õigluse kunsti tundmaõppimisele kahetsusväärselt vähe rõhku. Lõviosa tähelepanust ja energiast suunatakse kehtiva õiguse tundmaõppimisele, samas kui moraali ja eetika üliolulistele küsimustele ei pöörata peaaegu mingit tähelepanu — vähemalt selline oli minu kogemus Tartu Ülikoolis õppides.