Õigusabi muutub kättesaamatuks?

Täna hommikul väljendas vandeadvokaat Aivar Pilv Terevisioonis muret selle pärast, et lähiaastatel tekkivat paljudes Eesti piirkondades õigusabi kättesaadavuse probleem. Ta selgitas, et Eesti advokatuuri liikmete arv on praegu suur, ent paraku on advokaatide kontsentratsioon liiga Tallinna keskne – umbes 80 protsenti advokaatidest tegutseb pealinna piirkonnas, kus on kõige suurem majanduskeskkond, vahendab ERRi uudisteportaal.

“Seetõttu võib öelda, et teatud Eesti paikkonnad on täna situatsioonis, kus kohapeal tegutsevaid advokaate on suhteliselt vähe või üksikuid järele jäänud ja seal tekib lähiaastatel, ma kardan, õigusabi kättesaadavuse probleem, mida me püüame kindlasti vältida,” rääkis Pilv.

Sellisena, nagu seda on kirjeldatud, on probleem kahtlemata reaalne. Ent tundub, et oleks täpsem, kui hr Pilv räägiks mitte õigusabi muutumisest kättesaamatuks, vaid paikkonniti selle muutumisest raskemini kättesaadavaks ka neile vähestele, kellele see täna veel kättesaadav on. Valdavale enamikule inimestest on õigusabi nende elukohast sõltumata juba ammu nii või teisiti kättesaamatu.

Ma küll ei kuulu nende hulka, kel oleks majanduslikus mõttes kõige halvemini läinud, ent advokaaditeenust ma turuhinna juures (mitu tuhat krooni ühe tunni eest) siiski osta ei suudaks. Tõtt-öelda käiks mulle üle jõu osta teenuseid isegi õigusbüroost. Samuti ei tea ma oma tuttavate seas pea ühtegi inimest, väljaspool juristide ja suurettevõtlusega tegelevate inimeste ringi, kes suudaks turuhinnaga advokaaditeenust osta (kardan, et seda ei raatsiks teha isegi nii mõnedki juristid ja advokaadid, kes ise vastavat teenust pakuvad). Kodukandi (Raplamaa) maainimestele mõeldes tundub see küsimus mitte üksi mõttetu, vaid lausa kohatu — see osa rahvast on riigist juba nii võõrandnud, et nad suudavad paljudest ühiskonnas toimuvatest asjadest rääkida veel vaid läbi huumoriprisma, mõru maitse suus.

Ma ei oska esimese hooga öelda, miks ja kuidas on see juhtunud, aga õigusabiteenus on tõesti raskelt ülehinnatud ja sellest on saanud ekslusiivne kaubandusartikkel (kindlasti on sel nii mõndagi pistmist majanduskasvu ehitamisega laenumiljarditele). See kehtib ka üle mõistuse paisunud notaritasude kohta — nt viimati pidin ühe kõige lihtsama volituse (isik A volitab isikut B kuni kuupäevani C tegema toimingut D + kuupäev, allkiri ja pitsat) notariaalse tõestamise eest maksma mäletamist mööda ca 500 krooni. Mina küll ei tea, millistele argumentidele tuginedes peab Riigikogu kui notaritasude seaduse vastuvõtja vajalikuks, et inimesed maksaksid siidiste kätega notareile sellise 10 minutilise ja mitte mingisugust intellektuaalset pingutust või erialase kompetntsi rakendamist nõudva toimingu eest 25 korda rohkem raha, kui küsib raske tööga lehmi pidav  naabrinaine kolme liitri suurepärase piima eest või ca 5-6 korda rohkem, kui makstakse põhikooli õpetajale vabast ajast ettevalmistatud 45 minutilise erialatunni eest.

Tõepoolest, kuigi kehtiva õiguse mass on meeletu ja selles orienteerumine tihti isegi juristide jaoks äärmiselt keeruline (eriti pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga), on erialaselt kompetentne abi kättesaadav ainult pisikesele osale ühiskonnast (ennekõike neile, kes tegelevad suurettevõtlusega). Nõnda on valdava enamiku jaoks rahvast põhiseaduse §-s 15 sätestatud õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse tühi sõnakõlks. Jah, see õigus on olemas, aga vahendeid selle kasutamiseks (õiguslikud eriteadmised või ligipääs kvaliteetsele õigusabile) mitte. Sellisel viisil on paljud inimesed mitte üksi jäetud ilma võimaluseta kasutada oma elementaarseid õiguseid, vaid ka ühiskonnaelust mõneski mõttes välja tõrjutud. Parem on hoiduda teiste isikutega formaalsetesse suhetesse astumisest, sest vastasel korral võib sattuda olukorda, kus suutmatuse tõttu õigussüsteemis orienteeruda tuleb kanda üle jõu käivat vastutust või taluda ebaõiglust.

Eks see ole paratamatu, et isikute õiguste kohtuliku kaitse ulatus sõltub paljuski nende rahakoti paksusest, samas kui püüdlused materiaalset ebavõrdsust riiklikult täielikult tasandada viivad teadagi kui tõsiste probleemideni. Ent samas ei ole õige seda probleemi ka eirata ning mitte püüda otsida lahendusi, mis võimaldaks põhiõigust oma õiguste kohtulikule kaitsele ka reaalselt rakendada. Vastasel korral taanduvad põhiõigused ühiskonnaelus tühipalja deklaratiivse ideaali staatusse ning õiglust hakatakse üha tihemini jalule seadma omakohtu korras.

Karta võib, et kirjeldatud probleemi advokatuur täna toimuval üldkogul ei käsitle. Kes siis ikka tahaks rääkida sellest, et võtta oma teenuse eest vähem raha… Hoopis põnevam on rääkida sellest, kuidas rahuldada õigusabi teenuse ostmise nõudlust nende poolt, kel selleks raha on (ehk kuidas saavutada, et advokaatidel maksimaalselt teenistust oleks). Kui erinev paistab maailm sõltuvalt sellest, millise mätta otsast pilk lendu lasta…

Meie aeg on sofismi tõeline õitseaeg ja meie aja sofistid on ennekõike just juristid. Jätkates oma antiigi-aegsete eeläkäiate liini ei viljele juristid mitte headuse ja õigluse kunsti, vaid enamasti kasutavad oma eriteadmisi ning lingvistilise ja retoorilise manipuleerimise oskust, et kliendi huvidest lähtuvalt vajaduse korral must valgeks rääkides raha teenida. Juristide seas on ülekaalukalt kõige populaarsemad suunad lepinguõigus, äriühinguõigus, ühinemised ja ülevõtmised, jms — ehk kõik see, kus ringleb palju raha. See, mis on hea ja õiglane, ei puutu asjasse; inimõigustest räägitakse siis, kui see ühel või teisel viisil kliendi huve teenib. Selleks, et raha jätkuvalt ringleks, on vaja tagada, et advokaaditeenus oleks endiselt esiteks hädavajalik ja teiseks kõikjal käeulatuses. Siit ka advokatuuri esimehe probleemipüstitus.

2 Responses to Õigusabi muutub kättesaamatuks?

  1. Heiki says:

    Ma ei arva, et saaks taunida seda, kui praktiseeriv jurist keskendub valdkonnale, milles on võimalik hõlpsamini enam teenida. Selles pole midagi erilist Eestis võrreldes teiste riikidega, ka USA-ga. Viimasega võrreldes on meil eriliseks madalam õigusteadlikkus ning puudus juristidest, kes oma põhitöö kõrvalt ka vabatahtlikku (pro bono) tööd teeksid.

    Selgelt kirjeldatud suunda süvendab ilmselt aga ka justiitsministeeriumi surutav juristieksam, mis veelgi enam kitsendab juurdepääsu õigusnõu pakkumisele. Pakkumine langeb — järelikult hind tõuseb. Selline tendents on tavaks saanud juba kriminaalasjades esindamise advokaatidele suunamisest ning tudengite esindusõiguse lõpetamisest (viimast muudatust mäletatavasti isegi ei kooskõlastatud teiste ministeeriumitega). Loomulikult leidub argumente selliste piirangute kasuks ning need on ilmsed (kõrgem õigusnõu tase neile, kes seda endale lubada suudavad). Naljakas lihtsalt vaadata, et selliseid kitsendusi surutakse väidetavasti vabadesse turgudesse uskuva erakonna poolt.

    • vooglaid says:

      Ei, selles ei ole tõesti Eesti puhul midagi originaalset. Küll aga tundub mulle, et elukutse ja spetsialiseerumise valimine lähtuvalt sellest, millega on parasjagu võimalik rohkem raha teenida, ei ole kunagi õige. Veel kurvem on aga see, kui pea kogu juristkond keskendub sellele, millega on võimalik palju raha teenida, sest kes seisab siis ühiskonnas selle eest, et kehtestatud õigus ja selle rakendamine vastaks õigluse ideaalile? Oleks äärmiselt naiivne loota, et see ülesanne saab täidetud riigistruktuuride poolt. Muidugi oleks hea, kui head juristid ka pro bono asju teeksid, kuid mulle tundub, et pro bono oluliste küsimuste tõstatamine ja nende eest seismine ei ole inimeste puhul, kelle esmaseks eesmärgiks on palju raha teenida, kuigi tõenäoline — nende projekti õnnestumise eelduseks on madala profiili hoidmine, ühiskonna valupunktide osas suu kinni hoidmine.

      Ja seda, et inimesed lihtsalt ei või kohtus ennast või teisi kaitsta, isegi kui nad on selleks sisuliselt võimelised, on tõesti raske ühitada õigusega oma põhiõiguste kohtulikule kaitsele. St põhiõigus küll eksisteerib, aga kasutada saad seda üksnes juhul, kui advokaadile palju raha maksad. Ma küll ei ole õiguspraktika probleemidega väga hästi kursis, aga mulle tundub, et nt juuraüliõpilaste eemalehoidmine kohtumenetluses esindajana osalemisest pigem ei ole põhjendatud. Kohtunikul võiks küll olla õigus nõuda nende kõrvaldamist menetlusest, kui ilmneb, et nad ilmselgelt ei ole oma ülesannete kõrgusel.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: