Kroonika ja Õhtuleht on jõudnud põrmustava paljastuseni – seda, et õnnestub “vahele võtta” inimene, kes “trimpab” lõuna ajal ühe õlle, ei juhtu just iga päev. Seejuures on huvitav, et kõmupress teab minust paremini, kus ma “mõni minut pärast kella 11” viibisin ja mida tegin. Ise arvasin, et kohtusin 11.00 kuni ca 11.30/11.40 Kolde puiesteel politseijaoskonnas uurijaga, et anda mu poja ratta varguse kohta ütlusi. Kuid samas on tõsi, et väljendit “mõni minut pärast ühtteist” saab kange tahtmise korral tõlgendada ka keskpäeva ja poole ühe vahemikku jääva kellaaja tähistamiseks, sest kes ütleb, mida “mõni minut” tähendab ja et näiteks 75 minutit ei ole selle sõnapaariga tähistatav. Aga mis siin ikka rääkida – jääb üle õnnitleda uurivat ajakirjandust muljetavaldava töövõidu puhul!
Mul on erakordselt hea meel, et rohkem kui 9 kuud kestnud ettevalmistused meie sihtasutuse oma uudiste- ja arvamusportaali avamiseks jõudnud selleni, et portaal Objektiiv.ee ongi täna hommikust alates avatud!
Olen selle eesmärgi nimel tõesti palju pingutanud, mistõttu tunnen täna tõesti siiralt suurt rõõmu ja ka uhkust, et oleme suutnud raskustest hoolimata eesmärgini jõuda.
Ja ma tahan öelda kõigile meie sihtasutuse toetajatele, kes toetasid portaali rajamist, siiralt SUUR AITÄH, sest ilma paljude heade inimeste helde panuseta ei oleks portaali rajamine võimalikuks osutunud.
Loodan, et see toetus jätkub, võimaldades meil kasvada ja tegevust laiendada.
Kahtlemata ei ole portaali ehitamine kaugeltki lõppenud, vaid meil tuleb teha veel palju tööd, et OBJEKTIIVIST võiks kujuneda Eesti meediamaastikul kõige olulisem konservatiivne ajakirjanduslik väljaanne.
Minu ja kogu meie meeskonna siiraks sooviks selle eesmärgi nimel tegutseda. Tahame pingutada, et portaalist kujuneks tõhus vahend, mis võimaldab meil kaitsta meie ühiskonna alusväärtusi ja teha seda kantuna soovist teenida mitte kasumit, vaid oma maad ja rahvast ning ühist hüve.
PRESSITEADE
Tallinn, 19. oktoober 2015
Tegevust alustab uus uudiste- ja arvamusportaal Objektiiv
Esmaspäeval, 19. oktoobril alustab aadressil www.objektiiv.ee tegevust ühiskonnateemaline uudiste- ja arvamusportaal Objektiiv, mis lähtub eesmärgist kaitsta Eesti kultuurilist järjepidevust ja selle aluseks olevaid konservatiivseid väärtusi.
Portaal hakkab vahendama kodu- ja välismaiseid uudiseid ning arvamuslugusid, mis analüüsivad ühiskonnas ja kultuuris toimuvaid protsesse, püüdes avada aspekte, mis on massimeedia poolt alatähtsustatud või üldse tähelepanuta jäetud.
Objektiivi peatoimetaja Veiko Vihuri sõnul on kavas pakkuda platvormi eeskätt niisugustele vaadetele, mis on kooskõlas traditsiooniliste alusväärtustega ning aitavad kaasa ühiskonna hü-velisele arengule.
“Kuivõrd Eesti meediamaastik on muutunud ideoloogiliselt väga ühetaoliseks ja massimeedia edendab süstemaatiliselt vasakliberaalseid hoiakuid, vajab meie ühiskond uusi meediaväljaandeid, mis kasvaksid välja elutervetest ajatutest väärtustest, mis on kandnud meie rahvast läbi sajandite ning kannavad ka edaspidi, kui oskame neist lugu pidada ja neist juhinduda,” selgitas Vihuri portaali Objektiiv rajamise põhjuseid.
Portaali rajamist eest vedanud SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) juhatuse esimehe Varro Vooglaiu sõnul on Objektiiv Eesti ajakirjandusmaastikul mitmes mõttes uus nähtus: “Püüame luua selgelt väärtuspõhise meediumi ning rõhutada, edendada ja kaitsta konser-vatiivset maailmapilti, tehes seda kantuna soovist teenida mitte kasumit, vaid oma maad ja rah-vast ning ühist hüve.”
Vooglaid lisas, et portaali Objektiiv teeb eriliseks ka tõsiasi, et see on eheda kodanikualgatuse vili ja toetub oma mittetulunduslikus tegevuses üksnes SAPTK toetajate annetustele. “Loodame, et Objektiivist kujuneb kõige mõjukam konservatiivne ajakirjanduslik väljaanne Eestis ning kutsume kõiki inimesi sellele püüdlusele kaasa aitama,” selgitas Vooglaid Objektiivi kogukondlikku iseloomu ja tegutsemispõhimõtet.
Portaal loodab juba lähiajal tegevust laiendada, muu hulgas oma videostuudio väljaehitamise ja videoproduktsiooni laiendamise teel, kasutades sellega kaasnevate kulutuste katmiseks eelmisel aastal Aadu Luukase Missioonipreemiaga kaasnenud raha.
Portaali Objektiiv käivitamine on osa SAPTK püüdlusest aidata kaasa konservatiivsele vastu-reaktsioonile, et seista vastu viimastel aastatel üha jõulisemaks muutunud kultuurirevolutsioonilisele püüdlusele meie ühiskond radikaalelt ümber kujundada.
Lähemat infot portaali ja selle rajamise tagamaade kohta leiab esimesest juhtkirjast, Varro Vooglaiu pikemast selgitusest ning Markus Järvi temaatilisest videokommentaarist.
Täna hommikul leidsin ootamatult oma postkastist kirja, kus ERR-i uudisteportaali peatoimetaja Rain Kooli palub “Vabariigi kodanike” kajastuse pealkirja moonutamise pärast vabandust, lubab välja selgitada, kes oli pealkirja muutmise taga ning pidada maha tõsise kollegiaalse vestluse. Uudis, mille pealkirja reaalsust moonutavale muutmisele eilses postitutses viitasin, on nüüd taas algse pealkirjaga. Tänan!
Uudis ERR-i uudisteportaalis moonutavalt muudetud pealkirjaga:
Uudis ERR-i uudisteportaalis tagasi algseks muudetud pealkirjaga:
Lehitsedes Kalle Muuli raamatut “Isamaa tagatuba” sattusin alltoodud lõigule. Vahetult eelnevas lõigus avaldab autor arvamust, et täna ei oleks niisugused asjad enam mõeldavad. Ilmselt on tal ka õigus, ent ometi oleks naiivne arvata, et ajakirjanduslikud, ärilised ja poliitilised ringkonnad ei ole enam üldse omavahel läbipõimunud ning et avalikkusega manipuleerimist sarnasel, ehkki rafineeritumal moel ei toimu. Küsimus on pigem selles, millised need suhted on ja kuidas meediat erinevate huvide realiseerimiseks kasutatakse.
Oluliseks uueks “mängijaks” on ilmselt saanud suhtekorraldusbürood, kes pakuvad soovitud meediaprogrammi (või siis ka poliitilise programmi) elluviimiseks vahemehe teenust. Kahju on aga sellest, et puuduvad ajakirjanikud, kes võtaks seda suhetepundart (milles on oma osa kindlasti ka rahvusvahelistel (valitsusvahelistel ja valitsusvälistel) organisatsioonidel ja korporatsioonidel, välisriikide saatkondadel ning muudel huvigruppidel) avalikkuse jaoks läbi valgustada.
Ehk saame paarikümne aasta pärast lugeda järgmistest memuaaridest detailsemat ülevaadet, kuidas meie ajal meediamanipulatsioone ellu viidi. Seda ootan siira huviga.
Mõni kord juhtub, et midagi kuuldes või nähes kukub suu lihtsalt lahti. Nii läks ka esmaspäeva õhtul, kui nägin külas olles vilksamisi videolõiku ETV välispoliitika saatest “Välisilm”, kus saatejuht Astrid Kandle initsiatiivil võrreldi Vene Õigeusu Kirikut terroriühendusega al-Qaida.
Nimelt ütles Venemaa presidendi endine nõunik Andrei Illarionov saatejuhi suunavale küsimusele vastates, et ei ole mõtet rääkida Vene õigeusust, vaid fundamentalismist. Erinevus al-Qaidaga seisnevat selles, et Vene õigeusu fundamentalistidel on olemas oma suur riik koos armee, relvastuse ja tuumarelvaga. “Ja see eristabki meie õigeusklikku al-Qaidat väikesest nõrgast islami al-Qaidast,” jutustas Illarionov, kes viibis Tallinnas seoses kaheksanda Lennart Meri konverentsiga.
Ehk siis kokkuvõtlikult: ERR-i vahendusel ja osalusel süüdistatakse Vene Õigeusu Kirikut terroristlikuks organisatsiooniks olemises, kuna president Vladimir Putin on õigeusklik ja Vene Õigeusu Kirik omab Venemaal laialdast kandepinda. Loomulikult on tegu täiesti jabura ja ebaloogilisele arutlusele tugineva väitega, aga paraku ka väitega, mille järelmiks on see, et mitte ainult valdav osa venelastest, vaid ka suur osa Eestis elavatest inimestest tembeldatakse pelgalt nende religioosse kuuluvuse pärast terroristliku organisatsiooni liikmeks. Võimalik, et eksin, aga minu hinnangul on siin ERR-il rohkem kui küllalt põhjust avalikuks vabandamiseks.
ERR-i uudisteportaali peatoimetaja Rain Kooli oskab etteheidete peale meedia ideoloogilises kallutatuses vaid käsi laiutada.
Rain Kooli riiklikust propagandateenistusest* ei nõustu Mart Helme etteheidetega eesti meedia kallutatuse osas ning peab vastavasisulist kriitikat täiesti põhjendamatuks. On huvitav, et siin ei näe Kooli asja isegi mitte pooltoonides – tema hinnangul lihtsalt probleemi kui sellist ei eksisteeri, sest meedia olevat üht moodi kriitiline kõigi ja kõige suhtes, mis poliitilisel maastikul toimub.
Nimelt rääkis Helme nädalavahetusel peetud EKRE kongressil: “Pluralism, mille eest paljud siinviibijad 25 aastat tagasi võitlesid, on asendunud Eestis – ja laiemalt ka Euroopas – kitsarinnaliselt doktrinäärsete vasakliberaalsete stampidega, millede ainuõigsuses kahtlemine või millele oponeerimine põhjustavad koheselt ajakirjanduslikule tuleriidale saatmise.“
Kooli selgitab aga, et sellised etteheited on alusetud ning et Eesti meedia olevat igati neutraalne, objektiivne ja tasakaalukas. “Millegipärast ei mäleta ma, et Keskerakonna või EKRE ridadest oleks kostnud protestihääli, kui Reformierakonna toetust laastas rahastamisskeemide päevavalgele tirimine sellessamas ajakirjanduses, kui Jürgen Ligi on oma väljaütlemiste pärast korduvalt meedia tulipunktis olnud, kui Eesti ajakirjandus avalikustas IRLi poliitikute viisaäri, kui on kirjutatud sotsiaaldemokraatide rahavoogude võimalikust ulatumisest idapiiri taha,” selgitab Kooli.
Pressinõukogu tegi täna teatavaks oma otsused kahe kaebuse osas, mille hiljuti SAPTK nimel esitasime, asudes mõlemal juhul seisukohale, et ajakirjanduseetika põhimõtete rikkumist ei ole toimunud. Otsuseid lugedes tekkis esmalt tõsine kahtlus, et tegu ägaõib olla terase aprillinaljaga, aga paraku see vist nii ikkagi ei ole.
Kanal 2 suhtes esitatud kaebuses osas otsustas Pressinõukogu, et kuivõrd saates pealkirjaga “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa), mis rääkis ühemõtteliselt ja ainult Venemaa vaenulikust mõjutustegevusest naaberriikides, näidati küll kaadreid SAPTK meeleavaldusest ja pressikonverentsist, ent SAPTK nime otseselt ei mainitud, siis ei ole SAPTK-le viidatud:
“Pressinõukogu otsustas, et Kanal 2 ei ole eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu. Kuigi saates näidatakse kooseluseaduse vastu korraldatud meeleavaldusi, ei viita ükski saates esinenud ekspertidest SAPTK-ile.”
Eelmises sissekandes juhtisin tähelepanu sellele, kuidas Kanal 2 saates “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa) tehti taas kord tubli pingutus, et teadlikult diskrediteerida ja häbimärgistada SAPTK-i ja keerutada meie suhtes üles alusetuid kahtlusi ja kõhklusi, justkui me tegutseksime Kremli käsilaste ja vene propaganda instrumendina.
Kuivõrd seesugune käitumine Kanal 2 poolt ei ole kooskõlas Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksis esitatud põhimõtetega ja kuivõrd me ei saa leppida oma hea nime kahjustamisega ning SAPTK-i tegevusest sügavalt moonutatud ja eksitava kuvandi loomisega, olime sunnitud taas kord pöörduma kaebusega Pressinõukogu poole.
Kaebuse kokkuvõttes seisab:
“Kokkuvõttes loodi saatega “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa) SAPTK-ist moonutatud, avalikkust eksitav ja meie head nime kahjustav kuvand, mis ei vasta vähimalgi määral reaalsusele. See on vastuolus Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punktiga 1.4., mille kohaselt “ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.”
Lisaks sellele ei ole peetud kinni Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punktist 5.1., mille kohaselt tuleb neile, kelle kohta avaldatakse tõsiseid süüdistusi – mida Venemaa vaenuliku mõjutustegevuse instrumendiks olemise süüdistus või kahtlustus kahtlemata on –, pakkuda kommentaari võimalust samas saates.
Eelnevat silmas pidades palume taunida Pressinõukogu otsusega Kanal 2 tegevust saate “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa) eetrisselaskmisel ja levitamisel järelvaatamise võimaluse pakkumise kaudu.”
Alles möödunud aasta novembrikuus langetas Pressinõukogu kaks otsust (vt siit ja siit), mille kohaselt rikkusid Eesti Päevaleht, Delfi ja ERR ajakirjanduseetika põhimõtteid, avaldades artiklid, milles väideti SAPTK-l olevat lähedased suhted Venemaa võimuringkondadega.
Omamoodi kõneka ja teatud mõttes ka humoorika näitena sellest, kuidas meie ajakirjandus tegutseb, toon kokkuvõtlikult välja lühiülevaate ühe uudisloo metamorfoosist.
Neljapäeval, 22. jaanuaril avaldas Postimees alljärgneva pealkirjaga uudise. Pealkirja keskseks verbiks oli “pommitab”.
Kui ajakirjanik mulle pärast uudise avaldamist lõuna ajal helistas, et ka meie kommentaar võtta (ma küll arvasin, et osapoolte kommentaari tuleks taotleda enne uudise avaldamist, aga see selleks), küsisin muu hulgas, miks nimetatakse uudise pealkirjas ühe viisaka kirja saatmist pommitamiseks. Ajakirjanik jäi vastuse võlgu ja lubas asja üle vaadata. Mõne aja pärast muudetigi uudise pealkiri ära ja see asendati alltooduga. Nagu näha, sai nüüd uudise keskseks verbiks “nõuab”.
Selle peale kirjutasin Postimehe tegevtoimetajale ja selgitasin, et ka niisugune kajastus moonutab reaalsust:
“Pöördun Teie kui ajalehe Postimees tegevtoimetaja poole palvega, et Postimees lõpetaks eksitava info levitamise SAPTK ettevõtmiste kohta. Eile avaldatud artiklis sisaldub selline lõik:
“SAPTK märgib küsimustikus, et küsimustele vastamine on kohustuslik ning hiljem avalikustamisele kuuluvad vastused tuleb ära saata hiljemalt 27. jaanuari südaööks.”
Tegelikult ei ole küsimustele vastamine kohustuslik ja on arusaamatu, kust võetakse vastupidist. Iga kandidaat saab ise otsustada, kas vastata küsimustele või mitte. Et saaksite selles veenduda, lisan Teile vaatamiseks ka kirja, millega kandidaatide poole pöördusime. /…/ Eelnevat silmas pidades palun, et Postimees lõpetaks eksitava info levitamise ja avaldaks vastava paranduse.”
Pärast mõne kirja vahetamist artikli autoriks oleva ajakirjaniku Tiina Kaukverega jõudis asi nii kaugele, et sain alljärgneva vastuse:
“Tegin artiklisse parandused ja avaldame selle uuesti meie esileheküljel. Vabandan ja rääkisin ka meie koostööpartneri BNSi reporteriga, kes selle lause nii sõnastas.”
Tulemuseks on see, et uudislugu sai veel kolmandagi pealkirja, mis enam ei halvusta, vaid annab lihtsalt edasi informatsiooni – algses versioonis kasutatud verbi “pommitab” ja teises versioonis sisaldunud tegusõna “nõuab” asemele on saanud sõna “küsib”.
Uudise kehas avaldati selline parandus:
BNS kirjutas, et SAPTK märgib küsimustikus, et küsimustele vastamine on kohustuslik. Varro Vooglaid lükkas selle väite aga ümber. «Iga kandidaat saab ise otsustada, kas vastata küsimustele või mitte,» teatas Vooglaid.
Paraku ei jõua pidevalt selliseid mõttetuid kadalippe läbi kolistada, mistõttu jäävad enamasti kallutatud ja reaalsust moonutavad kajastused parandamata. Aga vähemasti oli ajakirjanik valmis viga tunnistama – asi seegi.
* Ajakirjanik Tiina Kaukvere palvel toon eraldi välja, et väärinfo, nagu nõudnuks me kandidaatidelt küsimustikule vastuseid kohustuslikus korras, pärines BNS-lt.
Eesti Ekspress levitab nn sahinate rubriigis anonüümselt täiesti alusetuid kuulujutte, millel ei ole reaalsusega absoluutselt mitte mingit kokkupuutepunkti. Ja küll on inimestel ikka hirmud… Piisaks ühest kõnest või meilist veendumaks, et sellised jutud kuuluvad täielikult fantaasia valdkonda. Aga ilmselt ei ole mitte tõetaotlus see, millest niisuguste juttude levitamine lähtub.
Viimastel päevadel on paljud postitanud postereid tekstiga “JE SUIS CHARLIE”, et väljendada solidaarsust või ehk isegi teatavat identsust Pariisis maha lastud karikaturistidega ja nende väljaandega Charlie Hebdo.
Kasutan siis minagi võimalust palju kiidetud sõnavabadust praktiseerida ning öelda selgelt ja ühemõtteliselt: “JE NE SUIS PAS CHARLIE”.
Ma ei leia, et vägivald oleks probleemide lahendamisel kohaseks meetmeks. Ja ilmselgelt teeb ajalooliselt Euroopale suureks ohuks ja kannatuste allikaks olnud Islami jõu kasv murelikuks.
Ent just samuti ei leia ma, et teiste inimeste tõekspidamiste ja uskumuste mõnitamine, naeruvääristamine ning pühaduse teotamine (just nagu nt pornograafia levitamine) oleks hüve, mida tuleks sõnavabaduse ülla loosungi all kaitsta. Ma ei arva, et teistele inimestele sihilikult haiget tegemises ja nende tunnetel tallamises oleks midagi õilsat. Charlie Hebdo eestvedajad ei ole oma tegevusega maailma rikastanud, vaid põhjustanud üksnes lõhestumist, valu ja kibestumist.
Rootsi televisiooni lastesaates lastakse eetrisse video, kus peategelasteks on peenis ja vagiina nimega Snoppen ja Snippan. Uskumatu, aga tõsi!
Muidugi õigustatakse seda kõike sõnavabaduse ja vajadusega pakkuda lastele “seksuaalharidust”…
Tegu on järjekordse näitega sellest, kuidas seksuaalrevolutsioon püüab juba lastes hävitada ära terve häbelikkuse ja arusaamise sellest, mis peaks olema ilus, sügav ja püha – kõik ülev püütakse ära labastada.
Selline asi on lihtsalt kuritegelik! Me ei tohi mingil juhul lubada eesti ühiskonna ja kultuur allutamist sellisele rüveduse diktatuurile, vaid peame selle eest oma lapsi ja lapselapsi iga hinna eest kaitsma.
Midagi pole öelda: elame hullumeelsuse ajastul ja jääb vaid üle küsida, mis sellisele teele asunud ühiskondadest saab või kaua neile üldse on aega jäänud.
Eelmisel nädalal läks Kanal 2 eetrisse saade Radar, milles sisaldus imal portreelugu Imre Sooäärest, kes oli riigikogus üks peamistest kooseluseaduse läbisurujatest. Kuivõrd Sooäär väljendas meie sihtasutuse suhtes taas kord mitmeid laimavaid valesid – nagu ikka, ennekõike seonduvalt väitega, nagu saaksime Venemaalt varjatud rahastamist–, siis küsis Radari toimetus ka minu seisukohta, mida kajastati nii napilt kui võimalik.
Nagu antud loost nähtub, annab meedia jätkuvalt oma panuse, et võimendada ja aidata levitada meie suhtes välja paisatud alatut laimu. Eesti ajakirjanduseetika koodeks ütleb seejuures punktis 1.4. väga selgelt, et “ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon” ning lisab punktis 3.5., et “toimetus kontrollib, eelkõige kriitilise materjali korral, informatsiooni tõesust ja allikate usaldusväärsust … ka juhul kui avaldatava/edastatava materjali autoriks ei ole toimetuse töötaja”.
Radari meeskond lasi aga Imre Sooääre laimavad väited eetrisse täies teadmises, et neil puudub igasugune faktiline aluspõhi – võin nii väita, kuna selgitasin seda Radari toimetusele juba siis, kui intervjuusooviga minu poole pöörduti. Sellist käitumist nimetan mina mitte ainult ajakirjanduslikuks ebaprofessionaalsuseks, vaid ka piinlikuks erapoolikkuseks, avalikkusega manipuleerimiseks ja tõetaotluse defitsiidiks.
Omamoodi huvitav on ka asjaolu, et Radar ei pidanud vajalikuks kajastada minu poolt intervjuus väljendatud ühemõttelist ja selget seisukohta, et ükskõik missugustel vägivallategudel või vägivallaga ähvardamisel ei tohiks kultuursete inimeste ettevõtmistes olla vähimatki kohta, käigu jutt Imre Sooäärest või nt Igor Gräzinist, kelle üks homoseksuaal ähvardas kooseluseaduse vastu hääletamise korral ära vägistada. Ilmselt pidas Radari toimetus soovitavaks, et meie sihtasutuse esindajate seesugune seisukoht televaatajateni ei jõuaks, sest see ei haakuks kuvandiga, nagu oleksime mingid radikaalid või äärmuslased.
Sellest, et varemgi täiesti ühekülgselt kooseluseadust propageerivaid lugusid teinud Radari toimetus pidas põhjendatuks pöörata tähelepanu vaid sellistele vulgaarsustele, mis on lähtunud kooseluseaduse vastu olevatelt inimestelt, mitte aga vastupidi, ei hakka rääkimagi. Allpool on üks paljudest näidetest sellest, mille Radari toimetus tahaks ilmselt olematuks vaikida.
Andsin Pealtnägijale intervjuu, mis oli arvatavasti seni kõige suurema vaatajate-kuulajate arvuga esinemine meedias. Mihkel Kärmas näitas end hea professionaalina – olgugi, et tema vaated meie omadega mitmetes olulistes punktides ei ühti, ei tunnetanud ma mingit vaenulikkust. Tänan Pealtnägijat võimaluse eest meie sihtasutuse tegevuse tagamaid laiemale auditooriumile tutvustada.
10. oktoobril ehk päev pärast kooseluseaduse vastuvõtmist riigikogus, oli Vikerraadio eetris Alari Rammopäevakommentaar, mis torkas oma sügavas ja pahatahtlikus kallutatuses kõrva paljudele inimestele. Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu töötaja Rammo kasutas meie perekeskse meeleavalduse halvustamiseks mh sõnu “vihkamine” ja “toores vägivald” ning võrdles sealset õhustikku 1944. aasta märtsipommitamise aegu valitsenuga.
13. oktoobril kirjutasin sellise erapoolikuse ja kallutatuse vastu protesteerimiseks ERR-i eetikanõunik Tarmu Tammerkile:
Tere, hr Tammerk!
Palun Teie kommentaari ka sellele päevakommentaarile, mida olen mitu korda järjest läbi kuulanud, suutmata siiani uskuda, et selline asi võib olla eetris rahvusringhäälingu peamise raadiokanali päevakommentaarina päev pärast kooseluseaduse vastuvõtmist.
Kardan, et ma ei ole vist mitte kunagi nii ühekülgset, tigedat ja kallutatud poliitilist kommentaari kuulnud (stiilinäide: “Kõikjal lokkas viha ja toores vägivald.”). Päevakommentaariks kooseluseaduse vastuvõtmise järgsel päeval antakse sõna mitte kellelegi, kes arutleks toimunu üle ühelt ja teiselt poolt, kainelt ja rahulikult — ei, sõna antakse end väga selgelt ja avalikult homoaktivistina positsioneerinud isikule, kes siis kasutab seda võimalust, et täiesti mõõdu- ja taktitundetult ning ilma igasuguse arutluse või argumentideta tembeldada meie meeleavaldus vihkamisürituseks, mille vastu tuleks mobiliseerida valitsuse jõud. Mulle tundub, et asi on läinud selgelt üle mõistlike piiride ja see ei ole enam sugugi naljakas.
Vihkamislipuke? Kas austus traditsioonilise perekonna ja abielu ideaalide vastu on ERR-i arvates samastatud vihkamisega?
Ajal, mil Pressinõukogu menetleb meie kaebust EPL-i, Delfi ja ERR-i vastu seoses ebaõigete andmete ja eksitava kuvandi loomisega SAPTK ja selle juhtorganite liikmete suhtes, saame taas kord kinnitust Delfi toimetuse pahatahtlikust kallutatusest. Nimelt avaldas Delfi aasta isade-emade kirja kritiseeriva artikli, mille juurde pandi minu ja Markus Järvi pilt, olgugi, et meile ei ole saanud osaks au olla valitud aasta isaks, mistõttu ei ole meid ka aasta isade-emade kirja allkirjastajate seas. Allpool on minu asjakohane kiri Delfi ja EPL-i peatoimetajale, Urmo Soonvaldile. Täiendavad kommentaarid oleks ülearused.
Tere, hr Soonvald!
Lubage küsida, miks ehib autismiühingu seisukohti kajastavat artiklit Delfis minu ja Markus Järvi pilt? Nagu ma aru saan, on avalduse kriitika suunatud aasta isade-emade avalduse, mitte minu ja Markus Järvi tegevuse-väljaütlemiste pihta.
Kas peaksime jälle Pressinõukogusse pöörduma? Ütleb ju Eesti Ajakirjanduseetika Koodeks väga selgelt punktis 1.4., et “Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon”.
Sellest, et Delfi kasutab jälle ilmselgelt halvustava alatooniga pilti, kus ma seisan projektori valgusvihus, ei hakka enam rääkima — sellest oleme juba rääkinud ning näib, et tultutult.
Tervitades,
Varro Vooglaid
Delfi uudis oli esitletud selliselt:
Pärast minu kirja hr Soonvaldile muudeti pilt ära, ent ikkagi olen sellel millegi pärast kujutatud mina (nüüd koos hr Gräziniga):
Saatsin ETV peatoimetajale alltoodud sisuga kirja, milles palusin astuda samme, et mitte jätkata minu laste suhtes sellise alusetu kuvandi loomist, nagu oleks neil kalduvus vägivallale või nagu peaks keegi põhjendatult kartma nende poolset kallaletungi. Lootus selle suhtes, et palvet ka arvesse võetakse, on ahtake.
* * * * *
Lugupeetud Heidi Pruul!
Pöördun Teie kui ETV peatoimetaja poole palvega mitte jätkata minu laste suhtes sellise alusetu kuvandi loomist, nagu oleks neil kalduvus vägivallale või nagu peaks keegi põhjendatult kartma nende poolset kallaletungi.
Minu lapsed ei ole oma käitumisega mitte kunagi selliseks kartuseks põhjust andnud, mistõttu loob vastupidise kuvandi loomine ja levitamine Eesti kõige vaadatumas telesaates minu lastest ühiskonna silmis moonutatud kuvandi, mida nad ei ole kuidagi ära teeninud. Püüame abikaasaga kasvatada oma lapsi vastavalt meie kristlikele tõekspidamistele, mille kohaselt tuleb kõigisse inimestesse suhtuda lugupidavalt kui isikutesse, hoolimata nende maailmavaatelistest tõekspidamistest või sotsiaalsest taustast.
Seetõttu palun, et ETV ei näitaks kordussaadetes ega ka järelvaatamise võimaluste raames algselt kolmapäeval eetris olnud saate Pealtnägija lõiku, kus anonüümseks jäänud isik väljendab kartust, et minu poeg võiks tema lastele lasteaias viimaste erineva sotsiaalse tausta tõttu kallale tulla. Vastav palve on Illimar Toometi poolt edastatud ERR-i ajakirjanduseetika nõunikule, hr Tarmu Tammerkile, juba 5. septembri pärastlõunal, ent kahjuks ei ole see seni realiseerunud.
Loodan, et ERR suhtub minu palvesse mõistvalt ning näitab oma edasiste valikutega antud asjas, et eriti lastesse puutuvates asjades tuleb näidata üles taktitundelisust.
Täpsema selgituse juhtumi tagamaadest, mis moodustavad minu palve olulise osa, leiate järgmiselt aadressilt:
PS! Saadan kirjast asjakohaste isikute informeerimiseks koopia ERR-i juhatuse esimehele, hr Margus Allikmaale, ERR-i ajakirjanduseetika nõunikule, hr Tarmu Tammerkile, Pealtnägija vastutavala toimetajale, hr Mihkel Kärmasele ning ERR-i nõukogu liikmetele, hr Agu Uudelepale, hr Priit Sibulale, hr Igor Gräzinile ja hr Rain Tammele.
Arvamusfestival on saanud olulise koha protsessis, mida nimetatakse avaliku arvamuse fabritseerimiseks ehk sünteetiliseks kuvandi loomiseks sellest, kuidas meie riigis üks mõistlik inimene peaks mõtlema ja arvama. Anglo-ameerika poliit-tehnoloogiate mõisteaparaadi kohaselt nimetatakse seda protsessi “üksmeele tootmiseks” (manufacturing of consent).
Noam Chomsky on mõtestanud kõnealuse fenomeni lahti massimeedia kontekstis, selgitades, kuidas see toimib tõhusa ja jõulise ideoloogilise mehhanismina, mis täidab poliitilis-ideoloogilise süsteemi propagandaga toestamise funktsiooni, levitades varjatud eeldusi ja neist lähtuvaid mõttemalle ning suunates inimesi oma erinevate vaadete tsenseerimisele, ilma, et selleks oleks tarvis väliselt nähtavat sundi.
Loomulikult rahastavad sellist kodanikuühiskonna ülla loosungi all tegutsevat ettevõtmist innukalt nii Sorose fond kui ka valitsus. Ainuüksi see, millise ülevoolava innukusega poliitiline klikk, meedia ja nn ametlikud arvamusliidrid arvamusfetivali harvanähtava üksmeelega ülistavad ja promovad, jätab asjast pemelt öeldes veidra ja võimuringkondadest kontrollitud mulje.
Arutluse all olevate teemade, just nagu ka arutlejate seisukohtade palett on aga väga ahtakene ning ilmselgelt nö poliitiliselt korrektne. Nt ei märganud ma, et festivalil oleks arutletud religiooni olulisuse üle kultuuri alusena või et aruteludesse oleks kaasatud EELK või Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku esindajaid, olgugi, et need on Eestis vaieldamatult väga olulised ja suure liikmeskonnaga ühendused, mille kaasamise läbi saanuks ehk tõesti tuua välja ka reaalset maailmatunnetuse mitmekesisust, mitte piirduda olukorraga, kus relativistlik-liberalistlik-sekularistliku ilmavaatega “progressiivne eliit” istub murumättale maha ja kiidab üksteisele takka, esitades arvamuste paljususena seda, mis on tegelikult vaid pinnavirvendus, jutuvada kõige pindmisel tasandil ja opereerimine viimasete poolsajandi jooksul kujundatud ideoloogiliste baashoiakute raames.
Eelnevast andis kõnekalt tunnistust ka kooseluseaduse teemaline “arutelu” – kolm kooseluseaduse pooldajat (sh moderaator), neist kaks homoseksuaali ja üks end biseksuaalina määratleva naisega abielus elav tegelne, ning üks traditsioonilise perekonna kaitsja. SAPTK esindajaid loomulikult ei kutsutud. Kogu asi on liialt läbinähtavalt ja naeruväärselt kreenis, et tõsiseltvõetavuse illusiooni koos hoida.
Omaette kõnekas on muidugi sofistlik lähenemine ühiskonnaelule ja sellise laadakultuuri loomine, kus teatavasti jäävad domineerima mitte kõige arukamad, vaid need, kes on kõige paremad demagoogid ja kes oma häält kõige agressiivsemalt kuuldavaks teevad. Kogu arvamusfestivali aluseks on relativistlik hoiak, mille kohaselt ei ole olemas mingit universaalset tõde, mida inimene peab oma mõistuse abil avastama ja tundma õppima, vaid et on lihtsalt hulk arvamusi, mida tuleb omavahel balansseerida ning millest tuleb sobivaim välja sõeluda ja teistelegi eeskujuliku standardina esile tõsta, kõlama panna.
Kooseluseaduse teemalise arutelu alguses manitses moderaator arutlejaid faktipõhisusele – mida iganes see ka ei tähenda, sest arvamus on teatavasti mitte fakt, vaid mingite asjaolude interpretatsioon, kusjuures asjaoludel ei pruugi üldse midagi faktidega pistmist olla, nt kui need on ideelised –, ent kõik järgnev andis peamiselt tunnistust klišeede loopimisest ja loosungite lehvitamisest. Mingit sisulist arutelu ei toimunudki, sest mitte ühegi küsimusega ei mindud vähimalgi määral sügavuti – peamiselt jäi kõlama Reimo Metsa vähemalt kolm korda välja hõigatud halin “laske elada, laske elada…”
Olukorras, kus osalejate suhe oli 3:1 kooseluseaduse pooldajate kasuks, täitis formaat suurepäraselt oma eesmärgi – kõlama jäid peamiselt just kooseluseadust ülistavad vaated ning nüüd saab lihtsalt öelda: näete, oli arutelu ja tulemus on selline nagu ta on, kooseluseadust soosiv… (mis sest, et sellise formaadi puhul on tulemus juba ette teada). Täpselt samasugust formaati praktiseeris kevadel ETV saates “Vabariigi kodanikud”, kus osalejate suhe oli lausa 4:1 kooseluseaduse pooldajate kasuks.
Mõtlesin panna kiiresti kirja mõned sõnad seonduvalt sellega, kuidas Postimehe arvamustoimetus on käitunud seoses minu püüdlusega avaldada kooseluseaduse läbisurumispüüdluste suhtes kriitiline artikkel.
Esiteks, saatsin artikli pealkirjaga “Vassimisest ja valetamisest seonduvalt kooseluseadusega” avaldamiseks juba neljapäeval, 3. aprillil. Kuna mulle ei vastatud, kas artikkel avaldatakse või mitte, siis helistasin järgmisel päeval ja sain hr Marti Aavikult kinnituse, et artikkel läheb 7. aprilli (esmaspäev) lehte, kui saadan 5. aprilli õhtuks ära mõnevõrra kärbitud versiooni.
Samuti püüdis hr Aavik mulle selgitada, mida peaksin artiklis teisiti kirjutama, kuid ma selgitasin, et eelistaksin siiski jääda oma seisukohtade juurde, olgugi, et võin püüda neid sõnastuslikult ümaramaks teha. Samas selgitasin, et võimatu on ühelt poolt lisada argumente, nagu hr Aavik soovitas, ja samal ajal teha artiklit lühemaks, nagu ta nõudis.
Eesti Päevalehe ja Delfi arvamustoimetused – jah, märkimisväärselt just arvamustoimetused in corpose, mitte lihtsalt üksikud ajakirjanikud – on üllitanud president Toomas-Hendrik Ilvese 60. juubeli puhul sellise isikukultusliku kiidulaulu, mida ei ole minu silmad taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kontekstis ühegi riigijuhi suhtes veel näinud.
Allpool on toodud sellest tekstist mõned stiilinäited. Aga neid näiteid lugedes tasub meeles pidada, et jutt käib mehest, kes kuulub küll mõjukatesse globalistlikesse võimuringkondadesse (vt ka siit) ja saab USA-st mitmesuguseid demokraatia eriauhindu, ent kelle ametiajal on presidendi institutsiooni toetus Eesti rahva seas langenud rekordmadalale; mehest, kes ei ole minule teadaolevalt kordagi üheski vähegi tõsises küsimuses vähegi tõsisel moel meie rahvuslike, kultuuriliste ja riiklike huvide kaitseks USA-le või EL-ile vastandudes välja astunud, ent kes näib kasutavat ära iga võimaluse pingestada meie suhteid Venemaaga.
President Ilves on rahvusvaheline mees
Ta mõtleb märksa kõrgemal tasandil kui Eesti „konnatiik“. Seepärast võib kaudselt ka mõista tema pahameelt „tintla“ suhtes. /…/ Oma sõnades seisab president Ilves ilusa maailma eest, kus valitsevad inimõigused ja demokraatia ning varisevad türannid. Tema nägemus on sama ilus kui see, mida jutlustavad Ameerika Ühendriigid, kelle mõtte saadikuks ta Eestis kahtlemata on. /…/
President Ilves on ka välisminister
President Ilves on ilma kõhkluseta Eesti parimaid välispoliitika analüütikuid ja tema rahvusvaheline haare võib ühtlasi olla ka tema siseriiklikuks nõrkuseks. Tema mõtetes on haaret ja suutlikkust maailmas käivaid protsesse omavahel siduda. Teinekord on suisa kahju, et tal on amet, mis ei luba avalikult välja öelda kõike, mida ta maailmas näeb.
Ja on kahju, et vaevalt sellise klassiga analüütikut suudab Eesti niisama kergelt pärast ta ametiaja lõppu ülal pidada. Eriti tuleb Ilvese sära ja intellekt välja tema algses emakeeles ehk inglise keeles: ta on vaimukas, kiire reaktsiooniga, pillub kalambuure ja tõesti täidab elektriliselt õhku. Selles on stiili, mida saab kergesti tõlgendada ka stiilse ülbusena.
President Ilves – tõenäoliselt suurima lugemusega riigipea
Ühte peavad kõik tunnistama – presidendi lugemus on piiritu. Ta suudab igapäevaselt meenutada tsitaate raamatutest, mida ta luges tudengina, samuti teab ta täpselt mainida ja meenutada kaasaegeid kohalikke ning rahvusvahelisi autoreid, nende tsitaate ja positsioneerimist ühiskonnas. /…/
President Ilves julgeb olla (liiga) arrogarntne
President Ilveses on (kergelt) arrogantset sarmi ning samas julgust kombata piire – mõelgem või tema kikilipsule ja kunagisele rätsepistele. Lennart Merit ehk välja ei anna, aga eks ole ka lastetuba teine, lääne oma. Igal juhul taas – särav juht ja mitte mingi tuim Ida-Euroopa tšinovnik.
President Ilves püüab seda kõike ka edukalt maha müüa. Palju on räägitud, et Eesti peaks valima endale sihi, meie oma Nokia. Midagi, mille poole pärast ELi ja NATOt ja eurot enam üldse püüelda.
Ajal, mil teised kemplevad, on Ilves selle sihi endale ja ühtlasi ka meile kõigile seadnud. E-E-E. Küberkaitse, e-hõlvamine, pilvetehnoloogiad… Kui see kõik kõlab mumbo-jumbona, pole te võib-olla lihtsalt presidendiga intellektuaalselt võrdne. /…/
President Ilves – kodurahu president
President Ilvese valitsemisajal on Eesti elanud üle ka siseriiklikult üle ühe stabiilseima perioodi, kus kriisid nagu pronksöö või majanduskrahh ületati siiski võrdlemisi valutult. Oleks võinud minna palju hullemini – ühel juhul verevalamine, teisel vähemalt Läti stsenaarium. Rahvast ühendava tegurina ei saa presidendi rolli siin alahinnata. Ning ka välispoliitikas pole Eesti olnud kunagi nii usaldusväärne ning tõsiseltvõetav partner kui praegu.
Muidugi ei ole selles midagi imelikku, et suured meediumid soovivad presidendile tema juubeli puhul õnne ning teevad ka tema ametiajast kokkuvõtte. Lihtsalt on raske mõista, miks peaks seda tegema sellisel pugejalikul moel ilma igasuguste märkideta kriitilisest mõtlemisest.
Igal juhul võiks keegi ajaloolane otsida välja mõned kohalikus meedias avaldatud artiklid eelmise sajandi 40ndate lõpust või 50ndate algusest, kus räägiti sellest, kui fantastiline mees juhib Nõukogude Liitu. Usun, et sarnasused oleks ulatuslikud.
PRESSITEADE: Avati ühiskonnateemaline portaal De Civitate (Ühiskonnast)
Tallinn, 25.02.2011
Eile, Eesti Vabariigi 93. sünnipäeval, avati ühiskonnateemaline portaal, mis kannab nime De Civitate (Ühiskonnast).
Portaal koondab erineva erialase taustaga kolumniste, kelle ühiseks taotluseks on ausatele tõetaotlustele tuginedes taastada ühise hüve kategooria kõigi ühiskonnaalaste arutelude tuumana.
Portaali käivitajad selgitavad, et eesmärgiks on otsida kristlikule ilmavaatele tuginedes vastuseid küsimusele sellest, kuidas korraldada ühiskondlikku elu viisil, mis lähtuks mitte üksnes soovist rahuldada inimloomuse madalamaid tunge, vaid ka selle õilsamat osa, mis paneb teda janunema tõe ja tähenduse järele.
Portaalis on põhirõhk ühiskondlike küsimuste analüüsimisel arvamuslugude formaadis, ent samuti vahendatakse uudiseid ja teateid ning lähikuudel avatakse ka materjalide andmebaas.
Mitmelt poolt on silma torganud arutelu selle üle, kas aastavahetusel eetris olnud ja eelnevatel aastatel väga humoorikate lugudega suure populaarsuse kogunud Tujurikkuja klippidega keerati vint üle või mitte.
Kõige rohkem poleemikat näib tekitavat klipp, milles esinesid koos sport ja alkohol. Üks Riigikogu liikmetest deklareeris kärmelt, et “Joomine, EMV ja sportlased — no ei ole naljakas ja asi lõhnab pikema klaarimise järele.” Samuti võib leheveergudelt leida küsimusepüstituse, kas mitte Koit Toomele tema video parodeerimisega liiga ei tehtud.
Ent täielikult näib olevat kriitilise tähelepanuta jäänud klipp, mille kõrval eelnevalt nimetatud näivad ilmsüütutena. Jutt käib klipist, kus lasteaiakasvataja räägib tööintervjuul nagu möödaminnes, et muude hobide seas meeldib talle vabal ajal lastega seksida ning kus see ei kvalifitseeru tema töölevõtmisel mingi takistusena. See asjaolu räägib üht-teist ühiskonna moraalsest kvaliteetist: spordi ja alkoholi ühte klippi paigutamine toob kaasa skandaali, samal ajal kui laste seksuaalse kuritarvitamise teema on igati “seeditav”. Samuti räägib ühiskonna moraalse kvaliteedi kohta nii mõndagi asjaolu, et rahvusringhääling ei näinud lasteaiaklipi eetrisselaskmises vana aasta õhtul (ajal, mil perekonnad tihti tervikuna telerit vaatavad) midagi lubamatut. Minu teada ei eelnenud klipile ka mingit hoiatust.
Siin on näide sellest, kuidas ei tohiks käituda üks meedium, mis tahab luua endast kuvandit kui kvaliteetlehest. Samuti on see näide sellest, kuidas väärikus peenrahaks vahetatakse. Saatsin mõne aja eest probleemile tähelepanu juhtimiseks EE peatoimetajale Priit Hõbemägile kirja:
Siin on üks hiljuti tehtud ekraanipilt Postimehe veebiversioonist, mis räägib poliitika ja meedia vahekorrast Eestis rohkem kui tuhat sõna. Kui selliseid pealkirju tilgutatakse ükshaaval — nagu tavaliselt –, siis ei ole asi ehk nii ilmne, aga kui need sattuvad (nt kellegi kogenematu praktikandi käe läbi) ühele pildile, siis ajab ikka naerma küll.
Viimastel päevadel on kõigis suuremates meediumites avadlatud artiklid, mis on kampaania “Erinevus rikastab” suhtes väga kriitilised. Seejuures on kriitika ühiseks nimetajaks olnud, et kampaania on manipulatiivne, mh seepärast, et erinevusi rõhutatakse vaid retooriliselt, sisuliselt propageeritakse aga vaid konkreetseid vaateid ega lubata teisitimõtlejatel sõna sekka öelda. Mõne päeva eest avaldas artikli Eesti Ekspressi ajakirjanik Toivo tänavsuu, täna avaldasid omalt poolt Kalle Muuli ja Eero Laidre kriitilise käsitluse vastavalt Postimees ja Delfi.
Siin kohal tahaksin aga öelda suur aitäh Eero Laidrele ausa ja täpse ülevaate eest seonduvalt projekti “Erinevus rikastab” raames toimunud avaliku üritusega. Viibisin minagi esimsel päeval sel üritusel ja võin nähtu-kuuldu pinnalt kinnitada, et kõik, mida Laidre kirjutab, oli just nii. Homoteemat käsitavates paneelides-diskussioonides ei olnud arvamuste paljususest mingit märki. See oli eos välistatud seeläbi, et paneelidesse kutsuti vaid sellised inimesed, kes põhimõttelistes küsimustes omasid samu (relativistlik-liberalistlikke) vaateid. Kristlaseidki oli kutsutud esindama inimesed, kes seisavad otseselt ja avalikult Kiriku õpetusele vastu. Nii oli “diskussioon” üksnes näiline.
Kui Urmas Vaino juhitud poliitilise korrektsuse teemalise paneeli lõpus hetkeks sõna sain, siis küsisin, et kuidas on põhjendatud nimetada konverentsiks üritust, kus ei valitse akadeemiline õhkkond, st ei püütagi mõisteid määratleda ega seisukohti argumentidega põhistada (isegi mitte nii radikaalseid seisukohti, nagu haridusministri süüdistamine natsistlike seisukohtade väljendamises). Seepeale vastas Heino Nurk, üks panelistidest, et tegu ei olegi akadeemilise konverentsiga — just kui see õigustaks teemade käsitamist mõisteid (sallivus, poliitiline korrektsus) määratlemata ja seisukohtade bravuurikat manifesteerimist loosunglikult, ilma neid argumentidega põhistamata. Selle vastuse peale järgnes saalist suur aplaus ja Inimõiguste Keskuse esindaja kinnitas Nurga vaadet, et tegu ei olnud akadeemilise konverentsiga. Küsimus loeti ammendatuks ja mindi lõbusalt ülirikkalikule õhtusöögile.
Aga millega siis tegu oli? Kandis ju üritus kirjeldust “konverents”? Seisukohtade esitamist loosunglikult, st ilma neid mõistuslikult põhistamata, ja juhindudes eesmärgist neid seisukohti ühiskonnas kehtestada, nimetatakse propagandaks. Tõepoolest, tegu oli propagandaüritusega sõna kõige otsesemas tähenduses ja selles mõttes oli kogu asi korraldatud tõesti laitmatult.
Aga Laidre küsimust “Kus on perekonda väärtustavad konverentsid?” ei tohiks võtta retoorilise küsimusena. Deklareerib ju meie põhiseadus §-s 27, et “Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena […] riigi kaitse all.” Üks asi on küsida, millega on õigustatud riiklik rahastus üritustele, mis propageerivad kombelõtvust ning varjamatult põlgavad traditsioonilist perekonna institutsiooni ja neid, kes seda väärtustavad, aga teine küsimus on, miks riik ei seisa hea selle eest, et toimuksid ka perekonda ja kasinust väärtustavad konverentsid? Võib ju vastata, et see ei ole riigi asi (aga on küll, vaadates uuesti põhiseaduse §-i 27), ent küsitav on seegi, kas Sotsiaalministeerium annaks sellise ürituse toetuseks (võrreldavas mahus) raha. Julgen arvata, et Euroopa Liit oma ideoloogilises piiratuses (mida varjatakse rikastava erinevuse retoorikaga) seda kindlasti ei teeks.
Kui aega saan, kirjutan “konverentsil” kuuldust lähemalt, sest olulisi teemapunkte on mitmeid (nt mida kujutab endast vaenu õhutamine ja kas kehtiv õigus on selles osas puudulik). Siin kohal märgin aga vaid seda, et Inimõiguste Keskus vastas minu palvele tutvuda kampaania “Erinevus rikastab” eelarvega, et Euroopa Liiduga sõlmitud lepingus sisalduva konfidentsiaalsusklausli tõttu ei saa seda teha. Paratamatult tekib küsimus, kuidas selline positsioon ühildub Euroopa Liidu poolt pidevalt rõhutatava avatuse ja läbipaistvuse ideaalidega. Ja millega on üleüldse õigustatud varjata sellise projekti eelarvet (allutada see konfidentsiaalsuse nõudele), sest olgu toetajaks Sotsiaalministeerium või Euroopa Liit, mõlemal puhul käib jutt maksumaksjate raha ümberjaotamisest — ja maksumaksjail peaks ju avatud ja läbipaistvas poliitilises kogukonnas ikkagi olema võimalus tutvuda, milleks, kuidas ja millises ulatuses nende raha kasutatakse. Jällegi, tegu ei ole retooriliste küsimustega.
17.08.2010 pöördus minu poole ajalehe Postimees ajakirjanik Priit Pullerits ja tegi ettepaneku viia läbi intervjuu. Intervjuu tekst avaldati Postimehes 8.09.2010 (Lisa 1).
15.09.2010 avaldas Postimees Linnar Priimägi artikli pealkirjaga „Moraalist ja kultuurist“ (Lisa 2), mis kujutas endast kriitikat minu poolt intervjuuküsimustele vastates väljendatud seisukohtade suhtes.
Kahjuks omistas Priimägi oma kriitilises käsitluses mulle seisukohti, mida ma ei ole kunagi väljendanud — ennekõike vaade, nagu pärineksid moraaliseadused geenidest. Edasise käsitluse rajas Priimägi suuresti sellele väärale eeldusele.
Et end alusetu kriitika eest kaitsta, kirjutasin lugupidavas ja arutlevas vormis vastulause (Lisa 3), mille saatsin 22.09.2010 e-kirjaga Postimehe arvamustoimetuse juhataja Neeme Korvile, lisades kirjast koopia ka aadressile arvamus@postimees.ee ja Priit Pulleritsule (Lisa 4). Vastulause maht on märkimisväärselt väiksem, kui artikli maht, millele vastulause vastab (vastavalt 7524 ja 8905 tähemärki).
Täna avaldas Delfi teksti, mille panin kokku mõne eelneva blogipostituse pinnalt ning milles vaatlen seda, kuidas maailma meedia on käsitlenud lastepilastamise probleemi Katoliku Kirikus. Lisan teksti ka siia koos viidetega.
Postimees annab veebilehe esiküljel lugejaile teada:
“Cambridge’i majandusteadlased David Blanchflower ja Andrew Oswald kasutasid arvutustehet, et leida optimaalne sekspartnerite arv, mis võiks inimesel aastas olla. Nad hindasid ka rahalist väärtust selle kohta, mis võrdub regulaarsest seksist tuleneva rõõmuga. Selleks on umbes 600 000 krooni. Seega saavad rikkad omada rohkem seksuaalpartnereid ehk siis õnne saab osta.”
Sellised “uudised”, mida on ajakirjanduses ülevoolavalt, näivad lähtuvat selgest taotlusest inimest nii alla suruda kui võimalik — teha talle selgeks, et ta on üks paljude loomade seast ja ei midagi enamat ning peaks ka vastavalt käituma; et jutud vabast tahtest, mõistuslikkusest, vaimsusest, voorustest, jumalanäolisusest jne on tühipaljas lora.
Näib, et kellegi eesmärgiks on ei vähem ega rohkem kui see, millest C. S. Lewis on suurepäraselt kirjutanud raamatus The Abolition of Man — inimeste muutmine mõtlemisvõimetuteks ohjatud robotiteks, kes on kaotanud igasuguse arusaamise asjade loomulikust korrast, juhinduvad oma tegevuses üksnes instinktidest ja ihadest ning on seeläbi täielikult orjastatud ja allutatud teenima isandate huve.
See, et meedia vahendusel inimestega manipuleerimine on muutunud tavaliseks, ei tohiks enam üllatada kedagi, kes on vähegi antud küsimusse süvenenud. Peavoolu meediaväljaandeid silmitsedes hakkab aga aina enam painama küsimus sellest, kelle huvides on lugejaile massiliselt ette sööta sedavõrd madalat materjali, nagu nt allviidatud lugu.
(“Uudis” on teiste pealkirjade seast pildi abil eraldi esile tõstetud.)
Kas ei nähtu selliste banaalsuste üleküllusest ajakirjanduses häbematu soov inimeste intellekti sedavõrd nüristada, et nad kaotaksid igasuguse võime olulist ebaolulisest eristada ning et inimestest jääks järgi lihtsalt lollid, oma valikutes vaid emotsioonidest, aistingutest ja tungidest lähtuvad tarbijad?
Kas need, kes rahvale sellist kraami ette söödavad, tajuvad oma vastutus inimeste vaimu nüristamise ja kultuuri hävitamise osas? Minu hinnangul on selline käitumine moraalses plaanis palju laitmisväärsem, kui nii mõnigi karistusseadustikus kirjeldatud tegu.
Kunagi olid ju ometi ajad, kui selle osas, mis ületas ja mis ei ületanud ajakirjandusse pääsemise künnist, kehtisid mingid standardid!? Samas, nagu kord märkis minu abikaasa, on kriteeriumi puudumine olulise eristamiseks ebaolulisest üks post-modernismi peamiseid tunnuseid. Nõnda on asjaolu, et osundatu tüüpi “uudised” seisavad kõrvuti uudistega, mille pealkirjaks on nt “Katastroof Haitil: maavärina tagajärjel hukkus enam kui 200 000 inimest”, ei midagi muud kui just nimelt meie ajastu vaimu lühikokkuvõte.
You are currently browsing the archives for the Meedia category.
Eesmärk
Elame uue paganluse, õhtumaade kristliku kultuuri allakäigu ajastul, mil vähegi tähelepanelik silm märkab kõikjal autentsete väärtuste hülgamise, tsiviliseerituse kadumise, vabadust mahasuruvate totalitaarsete ilmingute kerkimise, tõe eiramise ja eitamise ning mõistusele selja pööramise märke. Paljud inimesed mõtlevad murelikult, kuhu küll on meie kultuur suundumas.
Sel lehel püüan arutleda peamiste kultuuris aktuaalsete filosoofiliste, religioossete, moraalsete, õiguslike ja poliitiliste teemade üle lähtudes kristlikust traditsioonist. Püüan kommenteerida võrdlemisi laia ringi kuuluvaid küsimusi, seades eesmärgiks selguse loomise kõikvõimalike või(s)tlevate arvamuste, maailmavaadete, ideoloogiate ja väärtussüsteemide lõputus rägastikus. Püüan mõista, kuhu on meie kultuur suundumas.
Head lugemist!
Kommenteerimise reeglid
Kommentaarid siin lehel kirjutatu suhtes on teretulnud, kuid selles osas kehtivad mõned lihtsad reeglid:
1. Jätan endale õiguse heade kommetega vastuolus olevaid kommentaare toimetada ja nende avaldamisest keelduda.
2. Suure tõenäosusega jätan avaldamata kommentaarid, mis ründavad minu isikut, milles väljendatakse end ebasündsalt või milles laimatakse kedagi.
3. Kommentaarid peaks olema teemakohased, viisakad, konstruktiivsed ja konkreetsed (paremal juhul mitte pikemad kui 100 sõna).
4. Kuivõrd kirjutan oma nime varjamata, ootan sama ka kommenteerijailt. Avaldan üksnes kommentaarid, mille juures on märgitud kommenteerija täisnimi.
5. Püüan kommentaaridele vastata, kuid ei pruugi seda ajapuudusel alati teha.
6. See lehekülg on mõeldud selleks, et saaksin oma seisukohti väljendada. Kui soovite leida kanali oma vaadete laiemaks tutvustamiseks, soovitan luua oma blogi.
Head kaasamõtlemist!
Tekstide kasutamise reeglid
Siin avaldatud tekste võib reprodutseerida, tsiteerida ja refereerida, andes viite nende algallikale ning saates mulle selle kohta e-postile teate (varro.vooglaid [ät] gmail.com).
"Uus paganlus jälestab mõistust ja on uhke ilu ründamise üle. See esitleb uhkusega muusikat, mis on kakofooniline, ehitisi, mis on eemaletõukavad, pilte, mis kujutavad endast ei muud kui kaost, ning irvitab loogilise arutluse üle, tehes sõnast 'loogiline' põlgliku mõnituse."
Alasdair MacIntyre
"Barbarid ei oota oma hetke teisel pool piire; nad on meid valitsenud juba õige pikka aega. Ja teadmatus sellest moodustab osa meie olukorra raskusest. Me ei oota mitte Godot'd, vaid uut - mõistagi väga erinevat - püha Benedictust."
La Civiltà Cattolica, 1851
"Olles heitnud kõrvale kogu üleloomuliku reaalsuse ning pöördunud paganlikku ratsionalismi, leidsid ühiskonna moderniseerijad, et nad ei suuda enam peatuda. Nad pidid oma hävitustööd jätkama, alustades rünnakutest ühiskondliku olemise ja korra aluseks olevate moraalitõde vastu ning minnes edasi kogu ühiskonna loomuliku orgaanilise struktuuri purustamisega ... Nüüd jääb veel üle saavutada, et üksikisikud kaotaksid kõigi asjade olemuse tunnetamise võime, eitaksid kõiki loogikaseaduseid ja kaevuksid täieliku ignorantsuse pimedusse, kantuna soovist jõuda täiusliku vabaduse kõrgpunkti."
Edmund Burke
"Kurjuse triumfiks ei ole vaja muud, kui heade inimeste tegevusetust." "Keegi ei tee suuremat viga kui tema, kes arvates, et tema võimuses on teha vaid natuke, ei tee mitte midagi."
Otsi
G. K. Chesterton
"Merely having an open mind is nothing. The object of opening the mind, as of opening the mouth, is to shut it again on something solid."
Paavst Benedictus XV
"Inimeste ideedes ja moraalis toimunud muudatused on sedavõrd sügavad, et kui Jumal meile peagi appi ei tule, paistab tsivilisatsiooni lõpp lähedal olevat. ... Seepärast peavad kõik tegema pingutusi, kui meil on mingigi tõeline igatsus rahu ja harmoonia järele inimühiskonnas, et ... tõsta kristlikud põhimõtted taas kord au sisse."
(Ad Beatissimi Apostolorum, 1914)
Arnold Toynbee
"Tsivilisatsioonid surevad mitte mõrvamise, vaid enesetapu läbi."
Erik von Kuehnelt-Leddihn
“Viiskümmend üks protsenti rahvast saab luua totalitaarse režiimi, rõhuda vähemusi ja jääda ikkagi demokraatlikuks.”
Aleksandr Solženitsõn
Pole tarvis ideoloogia surnud luid ja soomuseid kokku kleepida, pole tarvis mädanenud räbalaid — ja me imestame, kui kiiresti ja abitult vale maha pudeneb ning see, mis peab olema alasti, ilmnebki maailmale oma alastiolekus.
Paavst Johannes Paulus II
Demokraatiat ei või kummardamise objektiks muuta niivõrd, et sellest tehakse moraali aseaine või ebamoraalsuse vastane imerohi. Põhimõtteliselt on demokraatia "süsteem" ja sellisena vahend, mitte eesmärk. Demokraatia moraalne väärtus ei tulene automaatselt temast endast, vaid sõltub vastavusest moraaliseadusele, millele see, nagu iga teinegi inimkäitumise vorm, peab alluma. Teisisõnu, demokraatia moraalsus sõltub selle eesmärkide moraalsusest ja selleks kasutatavate vahendite moraalsusest. /.../
[O]n kerge näha, et ilma objektiivse moraalse aluseta pole isegi demokraatia võimeline püsivat rahu kindlustama, seda eriti sellepärast, et rahu, mis ei rajane iga isiku väärikuse ja kõigi rahvaste vahelise solidaarsuse väärtustel, osutub sageli petlikuks. Isegi osaluspõhistes valitsussüsteemides toimub huvide reguleerimine sageli kõige võimsamate kasuks, kuna nemad on kõige võimekamad mitte ainult võimutasanditel manööverdama, vaid ka konsensust kujundama. Sellises olukorras saab demokraatiast tihti tühi sõnakõlks.
Seepärast on ühiskonna tulevikuks ja terve demokraatia arenemiseks tungivalt hädavajalik avastada uuesti need peamised ja loomupärased inimlikud ja moraalsed väärtused, mis lähtuvad inimeseks olemise tõest ning väljendavad ja kaitsevad isiku väärikust – väärtused, mida isik, enamus ega riik ei saa kunagi luua, muuta ega hävitada, vaid mida neil tuleb üksnes tunnustada, austada ja edendada. (Evangelium Vitae)
G. K. Chesterton
"Merely having an open mind is nothing. The object of opening the mind, as of opening the mouth, is to shut it again on something solid."
John Stuart Mill
"Veel ei ole jõudnud kätte aeg, mil saame Inglismaal oma eesmärke kompromiteerimata asuda kristlikku teoloogiat avalikult ründama. Saame sellest üksnes mööda minna, eemaldades selle rahumeelsete vahenditega kõigist filosoofilistest ja ühiskondlikest aruteludest, ning eirates kõiki selle jaoks olulisi küsimusi, väites need olevat igapäevase elu seisukohast tähtsusetud." (Kirjast August Comte'le, 1844)
Thomas Jefferson
“If a nation expects to be ignorant and free, it expects what never was and never will be.”
Max Planck
"Teadus ei saa lahendada looduse ülimat müsteeriumi, sest lõppude-lõpuks oleme me osa loodusest ja seega osa müsteeriumist, mida püüame lahendada."
George Orwell
"Poliitiline retoorika on töötatud välja panemaks valesid kõlama tõepäraselt ja näitamaks mõrva lugupidamist väärivana, ning andmaks tühjale tuulele tõsikindluse ilme."
"Universaalse pettuse ajastul on tõerääkimisest saanud revolutsiooniline akt."
Posted by vooglaid 
Veritas lux mea! 