Järjekordne kinnitus ERR-i kallutatusest

10. oktoobril ehk päev pärast kooseluseaduse vastuvõtmist riigikogus, oli Vikerraadio eetris Alari Rammo päevakommentaar, mis torkas oma sügavas ja pahatahtlikus kallutatuses kõrva paljudele inimestele. Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu töötaja Rammo kasutas meie perekeskse meeleavalduse halvustamiseks mh sõnu “vihkamine” ja “toores vägivald” ning võrdles sealset õhustikku 1944. aasta märtsipommitamise aegu valitsenuga.

13. oktoobril kirjutasin sellise erapoolikuse ja kallutatuse vastu protesteerimiseks ERR-i eetikanõunik Tarmu Tammerkile:

Tere, hr Tammerk!

Palun Teie kommentaari ka sellele päevakommentaarile, mida olen mitu korda järjest läbi kuulanud, suutmata siiani uskuda, et selline asi võib olla eetris rahvusringhäälingu peamise raadiokanali päevakommentaarina päev pärast kooseluseaduse vastuvõtmist.

Kardan, et ma ei ole vist mitte kunagi nii ühekülgset, tigedat ja kallutatud poliitilist kommentaari kuulnud (stiilinäide: “Kõikjal lokkas viha ja toores vägivald.”). Päevakommentaariks kooseluseaduse vastuvõtmise järgsel päeval antakse sõna mitte kellelegi, kes arutleks toimunu üle ühelt ja teiselt poolt, kainelt ja rahulikult — ei, sõna antakse end väga selgelt ja avalikult homoaktivistina positsioneerinud isikule, kes siis kasutab seda võimalust, et täiesti mõõdu- ja taktitundetult ning ilma igasuguse arutluse või argumentideta tembeldada meie meeleavaldus vihkamisürituseks, mille vastu tuleks mobiliseerida valitsuse jõud. Mulle tundub, et asi on läinud selgelt üle mõistlike piiride ja see ei ole enam sugugi naljakas.

Vihkamislipuke? Kas austus traditsioonilise perekonna ja abielu ideaalide vastu on ERR-i arvates samastatud vihkamisega?

Mis riigis me elame? Kas Venemaal või Hiinas? Just sellistes riikide meedias võiks oodata valitsusparteide ideoloogiliste ja poliitiliste ambitsioonidega mittenõustuvate ja nendele vastu töötavate kodanikeühenduste suhtes sellise jõhkra ja täiesti ühekülgse häbimärgistamise praktiseerimist. Kuidas saab meie meeleavaldusel paljude inimeste käes olnud lipukest nimetada “vihalipukesteks”? Mis õigustab meie tegevuse tembeldamist “vihaks ja tooreks vägivallaks”? Millise loogilise tehte alusel võib meie meeleavaldust võrrelda 1944. aasta märtsipommitamisega? Rammo väljendab arvamust, et eesti ühiskonna arenguks on vaja, et vanem põlvkond lihtsalt ära sureks.

Kas mitte kõik see ei ole vaenu õhutamine inimese poolt, kes ei suuda leppida sellega, et kogu ühiskond ei pea tema maailmavaatelisi tõekspidamisi omaks võtma ning aastasadu meie kultuuri aluseks olnud väärtustest lahti ütlema? Mulle jääb lihtsalt arusaamatuks, kas Vikerraadios siis üldse ei kontrollita, millist teksti eetrisse lastakse? Ärgem unustagem, et need solvangud on adresseeritud 2/3-le eestimaalastest, kes ERR-i oma maksudega ülal peavad.

Ma rõhutan, et see ei ole enam emotsionaalne hüüatus või retooriline küsimus – see, mis toimub, teeb mind tõesti väga murelikuks, sest me näeme, et suund, kuhu meie ühiskond liigub, on kõike muud kui meeldiv ja lootusrikas.

Palun käsitleda minu kirja kaebusena.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

Eile sain hr Tammerkilt vastuse, mis seisnes järgnevas:

Lugupeetud Varro Vooglaid

Vikerraadio tellib päevakommentaare erinevatelt autoritelt väljastpoolt toimetust. Kommentaarid sisaldavad autorite seisukohti ning nad ei pea endast kujutama igakülgset ja tasakaalustatud ülevaadet käsitletavast probleemist, vaid võivad pakkuda subjektiivset vaadet, mis samal ajal peab olema argumenteeritud.

Programm tervikuna peab aga andma mitmekülgset infot (intervjuud, vestlussaated, kommentaarid jt programmi osad).

Seetõttu ei ole eeldatav, et kooseluseaduse vastuvõtmise järgsel päeval päevakommentaari rubriigis esitatud materjal peaks olema tasakaalustatud kokkuvõte toimunust. Tasakaalustatud ülevaate annab uudistesaade.

Mis puudutab konkreetset 10. oktoobri kommentaari, siis palusin selle kohta Vikerraadio peatoimetaja seisukohta. Vikerraadio peatoimetaja Riina Rõõmus:

„Vikerraadio 10. oktoobri päevakommentaar oli  Alari Rammo esimene kaastöö Vikerraadiole. Kommentaatori idee oli kirjeldada kooseluseaduse ümber toimunut  kui kodusõda, kus mõlemal poolel vigu tehti ja mõlemad pooled kannatasid. Paraku ei suutnud ta alguses võetud neutraalse kõrvaltvaataja positsiooni lõpuni hoida, vaid tõi liigselt sisse oma isiklikud eelistused. Sellega kaasnesid argumenteerimata väited ja siltide kleepimine. Tegin kommentaatorile märkuse, ta võttis kriitika omaks ja tunnistas, et ta ka ise ei jäänud tekstiga rahule. Vabandan.”

Nõustun peatoimetaja hinnanguga, sest eetris kõlanud kommentaaris esines sõnastusi, mis ei aita tekkinud lõhet vähendada, vaid pigem süvendavad seda uute sildistamistega.

Kuna Riigikogus vastu võetud kooseluseadus jäi poole peale, siis on teema aktuaalne ka edaspidi. Nii on ka Vikerraadiol võimalik pakkuda sel teemal läbimõeldumat käsitlust.

Lugupidamisega

Tarmu Tammerk

Minu vastus hr Tammerkile oli järgmine:

Tere, hr Tammerk!

Tänan Teid vastuse eest! Ma nõustun Teiega, et päevakommentaar ei pea andma täiesti neutraalset ülevaadet, sest tegu on ikkagi konkreetse isiku kommentaariga ühiskonnas toimuva suhtes. Kuid samas on oluline, et see subjektiivne vaade ei oleks lahmiv ja sildistav, vaid siiski argumenteeritud ja arutlev — eeldatavasti nõustute.

Mis mind selle loo juures eriti häiris, on mitte Alari Rammo täiesti ühekülgne ja lahmiv käsitlus, vaid see, et Vikerraadio tellib meie meeleavalduse kommentaari avalikult homoaktivistina tegutsevalt isikult. On ilmselge, et kommentaari ei tellitaks sel päeval ja sel teemal niisuguselt inimeselt, kui eesmärgiks oleks saada tasakaalukas ja mõistlik käsitlus. Seetõttu tekib tahes-tahtmata küsimus, kas niisugune lahendus kujutas endast ikka (järjekordset) tööõnnetust või oli see siiski taotluslikult selline.

Lõppude-lõpuks on minu jaoks aga suurem probleem see, et ma ei jõua pidevalt võidelda ERR-i ilmse kallutatusega selles küsimus. Mõelgem, millal oli viimane kord, kui ERR eksis ajakirjanduseetika põhimõtete vastu homoliikumise kahjuks, mitte nende kasuks? Ehk ma ei ole piisavalt tähelepanu pööranud, aga mulle ei meenu üldse selliseid juhtumeid. Meie tegevuse suhtes on kajastus halvustav või lausa ebaeetiliselt kallutatud üsna regulaarselt.

Nagu ma oma kirjas Teile kirjutasin, on niisuguses olukorras raske konstruktiivseid suhteid hoida. Kui meile ERR-i erinevates programmides alalõpmata alusetuid silte kaela kleebitakse (nagu toimus see ka AK loos, kus valiti “ekspertarvamuse” andjaks meie tegevuse suhtes ilmselgelt väga vaenulikult meelestatud Ilona Leib), siis ei maksa imestada, kui asi hakkab toimuma ka vastupidi ning kui meie hakkame ERR-ist kirjutama ja rääkima kümnetele tuhandetele inimestele kui valitsuse poliitiliste ja ideoloogiliste ambitsioonide teotamise eesmärki täitvast riiklikust propagandateenistusest. Ma ei leia, et see on soovitav asjade käik, aga paraku näib, et lugu kisub sinna poole. Olen ju järjepidevalt püüdnud ettenähtud kanaleid kasutades protesteerida ERR-i kallutatud kajastuse vastu meie tegevuse suhtes, ent kui see vilja ei kanna, siis ma ei saa ka lõputult jääda seda tegema.

Kui Teile tundub, et pingete leevendamiseks oleks kasu kohtumisest meie sihtasutuse ja ERR-i juhtkonna esindajate vahel, et neid küsimusi arutada, siis oleksin igati valmis selles osalema.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

PS! Lõpetuseks soovitan Teil vaadata alltoodud videot ning lugeda sellega kõrvuti Teie enda hiljutist kommentaari:

“Ajakirjanduseetiline probleem on aga selles, et ka uudistekajastus on sageli kaldu kooseluseaduse toetamise poole. Ilmuvad piinlikult propagandistlikud uudislood näiteks kooseluseaduse vastaste meeleavalduse kohta Toompeal. Mõnest artiklist või Päevakaja käsitlusest saab vaid katkendliku või kallutatud ülevaate Toompeal toimunust. Siis pole imestada, et kohal mittekäinud inimesed ütlevad, et meediast jääb mulje, et seal peamiselt räusati.”

Samal päeval, kui kirjutasin hr Tammerkile ülaltoodud teemal, palusin selgitust ka Aktuaalse Kaamera uudisloo kohta, milles heideti meie sihtasutusele ette kurjuse, viha ja vaenu õhutamist:

Tere, hr Tammerk!

Algatuseks tänan Teid adekvaatse kommentaari eest tänases AK saates.

Samas palun Teie arvamust samas saates kõlanud “ekspertarvamuse” suhtes, mille kohaselt on meie sihtasutus käitunud tsiviliseeritud ühiskonnale kohatul moel ning õhutanud kurjust, viha ja vaenu. Selline väide on seejuures esitatud ilma igasuguse argumentatsiooni või põhjenduseta ning ka ajakirjanik ei näi põhjendust küsivat, vaid on hinnanguga rahul.

Esiteks, kas selline väljendus on käsitletav sõltumatu ekspertarvamusena? Teiseks, kas see ei ole sildistamine? Kolmandaks, kas Teie hinnangul ei ole tegu piisavalt tõsiste süüdistustega, et väärida ka teise poole arvamuse küsimist või vähemalt palvet, et selliseid üsna ränki süüdistusi kuidagi põhjendataks? (Pidagem meeles, et vaenu õhutamine on karistusseadustikus määratletud süüteona.)

Mulle näib elementaarne, et ühes demokraatlilkus ühiskonnas võivad inimestel olla erinevad maailmavaatelised tõekspidamised ja arvamused ning et neid saab väljendada ilma, et selle eest saaks kaela häbimärgistavad sildid. Päris piinlikuks muutub asi aga siis, kui sellise häbimärgistamisega tegeleb (kas või vahendajana) riiklik meedia selliste kodanikeühenduste suhtes, mis seisavad vastu valitsuskoalitsiooni ideoloogilistele ja poliitilistele ambitsioonidele. Pole vist tarvis öelda, et selline tendents annab tunnistust sootuks muudest kalduvustest kui demokraatia ja pluralism.

Kokkuvõttes ma lihtsalt tunnen, et raske on ehitada ERR-iga üles vastastikuselt lugupidavaid ja konstruktiivseid suhteid, kui meile selle pärast, et me oma tõekspidamiste eest seisame, selliseid silte kaela pannakse.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

PS! Saadan Teile vaatamiseks ka ülevaatliku kokkuvõtte meie meeleavaldusest, mida on huvitav kõrvutada meedia kajastustega. Lisaks juhin Teie tähelepanu sellele, et meie meeleavalduse kõned on kõik järelvaadatavana kättesaadavad, olgugi, et ükski meedium ei ole neid kajastanud.

Hr Tammerki vastus, mis laekus samuti eile, oli järgmine:

Lugupeetud Varro Vooglaid

AK Nädala 12. oktoobri lugu kooseluseaduse kommunikatsiooni kohta ei käsitlenud seaduse sisu, vaid ennekõike seda, kuidas sõnumeid edastati ning kuidas juhtus, et ühiskonnas tekkis niivõrd terav vastasseis.

Kommunikatsioonieksperdina küsitletud suhtekorraldaja ja Tartu Ülikooli kriisikommunikatsiooni lektor Ilona Leib tõlgendas Teie juhtiva sihtasutuse tegevust muuhulgas ka kui viha ja vaenu õhutavat, mitte ainult perekonna väärtusi kaitsvat (mida ta samuti tunnistas).

Pikema intervjuu puhul ühe inimesega oleks olnud asjakohane, kui ajakirjanik oleks esitanud selle väite peale täiendavaid küsimusi (milles kurjuse ja viha ja vaenu õhutamine väljendus, kas ta peab silmas sihtasutuse tegevust või laiemalt avalikus diskussioonis väljaöeldut, nagu solvavad internetikommentaarid jms).

Antud käsitluse puhul, kus loos esineb mitu kommunikatsiooni ja meediaga seotud allikat, ei saa eeldada, et ekspertide seisukohad analüüsitakse eraldi läbi. Käsitlus ei eelda ka seda, et ekspertide poolt väljaöeldu kohta küsitakse asjaosalistelt vastuarvamusi. AK ei esitanud vastuarvamust ka seadusandjalt, kuigi enamik eksperte kritiseeris nende tegematajätmisi või “vingerdamist”.

Antud AK loos oli fookus sellel, kuidas asjasse otse mittepuutuvad eksperdid kooseluseaduse temaatika kommunikatsiooni hindavad.

Tegemist ei olnud uudislooga, kus konfliktse teema puhul on vaja võtta arvamused kõigilt olulistelt osapooltelt.  Sellise analüütilise loo puhul jääb vaataja otsustada, kuidas ta erinevate kommunikatsioonispetsialistide arvamusi hindab, sest keegi neist ei esitanud nii-öelda lõpliku instantsi tõde.

Selles valguses tuleks vaadata ka Ilona Leiva väljaütlemist, kui ta kasutas väljendit „kurjuse ja viha ja vaenu õhutamine”. Arvestades loo sisu – kommunikatsioonitemaatika – ei ole Ilona Leiva viide tõlgendatav juriidiliselt karistusseadustiku kontekstis.

Ekspertide sõltumatuse kohta saab hinnangu anda vaataja. Kes vaatajatest vähegi tunneb, et mõni küsitletud spetsialist kaldub oma hinnangutes ühele või teisele poole, leiab ilmselt kohe, et tegu ei ole sõltumatu eksperdiga. Eksperdid saavad aga ise otsustada, kui palju nad püüavad teemaga distantsi hoida.

Lugupidamisega

Tarmu Tammerk

Minu vastus hr Tammerkile seisnes järvnevas:

Tere!

Lisaks eelmisele kirjale märgin Teie vastuse kohta veel nii palju, et ilmselgelt on ajakirjaniku valida, milliseid inimesi ekspertidena intervjueerida, milliseid mitte, just nagu on tema valida ka see, millist osa kellegagi tehtud intervjuust saates kasutada, millist mitte. Antud juhul on Ilona Leiva intervjueerimine ja tema poolt meie suhtes sildistavate avalduste eetrisselaskmine olnud Tiina Jaaksoni tahtlik valik – just nagu on olnud tema valik ka see, et mitte tasakaalustada selliseid sildistavaid avaldusi mõne teise eksperdina esitletud inimese seisukohtadega, mis näitaksid asja teiselt poolt.

Oma kirja lõpus ütlete, et ekspertide sõltumatuse kohta saab hinnangu anda vaataja. Jah, see on tõsi, kuid sellega asi ei piirdu, sest ilmselgelt saab ekspertide sõltumatuse kohta hinnangu anda ka ajakirjanik ning vaevalt ma eksin arvates, et ajakirjanik on lausa kohustatud seda tegema, otsustades selle üle, millist materjali eetrisse lasta, millist mitte. Vastasel korral võiks lasta AK eetrisse ka venemaa-eksperdi Johan Bäckmani “ekspertarvamuse” Eesti-Vene suhete kohta ning pärast öelda, et las vaataja annab oma hinnangu. See oleks aga nonsenss.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

Ma ei taha hakata seda kirjavahetust eraldi kommenteerima – jätan sellele hinnangu andmise igaühe enda hooleks. Kogu asja toon aga välja järjekorse näitena selle kohta, kui palju aega ja energiat peame pidevalt kulutama selleks, et maadelda meedia sügava kallutatuse ja kohati lausa alatu erapoolikusega.