Karm EL-i kriitia Euroopa Parlamendis

November 27, 2010

Alltoodud videos kritiseerib briti poliitik ja Ühendkuningriigi Iseseisvuse Partei juht Nigel Farage karmide sõnadega EL-i bosse otse nende ees seistes, öeldes et probleem on palju enamas kui majanduskriisis. “Kui te röövite inimestelt nende identiteedi, kui te röövite neilt demokraatia, siis kõik, mis alles jääb, on natsionalism ja vägivald. Ma võin üksnes loota ja palvetada, et Euro projekt hävitatakse turgude poolt enne kui eelöeldu teoks saab,” ütles Farage oma kõuemürinat meenutava kõne lõpetuseks. Huvitav, miks ei näidata selliseid kaadreid nt Aktuaalses Kaameras või Välisilma saates.

Advertisements

“Milline üllatus”: meedia väänab paavsti sõnu

November 21, 2010

Eile kuulutasid paljud maailma meediumid suurel õhinal, nagu oleks Kirik muutnud oma õpetust rasestumisvastaste vahendite moraalsuse küsimuses. Teiste seas kaunistas ka Postimees Online’i esilehte triumfaalne pealkiri “Paavst: erijuhtudel tohib kondoomi kasutada” (Delfis on sama jutt esitatud pealkirja all “Paavst: mõnikord on kondoomid lubatud”).

Nagu arvata võib, on see pealkiri otseselt eksitav, moonutades paavsti sõnumit. Kes iganes võtab vaevaks lugeda intervjuud, millele artiklis viidatakse, näeb, et paavst ütleb otse vastupidi, et kondoomide kasutamine on igal juhul ebamoraalne, moonutades inimseksuaalsuse tõelist tähendust. Selgitades, et Kirik võiteb seksuaalsuse banaliseerimise vastu, ütles paavst:

Read the rest of this entry »


Tüür näitab eeskuju

November 17, 2010

Tänase Postimehe veergudel vastab helilooja Erkki-Sven Tüür Neeme Järvi üleskutsele võtta ERSO ümberl lahvatanud tüli osas sõna. Ta kirjutab väga sügavamõtteliselt:

“Sellest tulenevalt mitte vähem kui ERSO saatuse pärast olen ma mures hariduse ja kultuuri tuleviku pärast tervikuna. Labasusele, pealiskaudsusele ja süvenemisvõimetusele on iseloomulik veel üks äärmiselt ohtlik tunnusjoon – manipuleeritavus. Kui me ei hoolitse oma hingehariduse eest, ei ole meil ei rahva ega riigina tulevikku. Antagu mulle andeks, läks vist emotsionaalseks ja üldsõnaliseks, aga niisugune on ühe Eesti Vabariigi kodaniku subjektiivsete muremõtete lühikokkuvõte seoses viimastel päevadel lahvatanud konfliktsituatsiooniga muusikamaastikul.”

Tüür teeb just seda, mida eliit peab tegema: seisab tõe eest olukorras, kus see on ühelt poolt hädavajalik, teiselt poolt väga ebamugav, ning kutsub ühiskonda vaimselt uuenema.


Toetus ERSO-le

November 17, 2010

Täna toimus Eesti avalikus ruumis midagi sellist, mida tihti ei näe. ÜKs Eesti kaalukamaid kultuuritegelasi andis väga otseselt mõista, et meie riigis toimub kõigi eluvaldkondade allutamine üha jultunumale nomenklatuurile ja need, kes peaksid täitma eliidi rolli sellisele asjade käigule vastu seista, ainult vaikivad. Mina ei tea, milles ERSO ja Kultuuriministeeriumi vahelised probleemid täpselt seisnevad ja kes milleski süüdi on või ei ole, aga kui sedavõrd väärikas isik, nagu Neeme Järvi, karjatab avalikult, et toime on pandud riiklik kuritegu, siis on põhjust arvata, et midagi on läinud väga valesti. Tahaks loota, et muusikud ja teised eliidi esindajad, kelle poole Järvi oma avalikus kirjas appihppdega pöördub, võtavad teda kuulda.


Rahva tõrksusest euro suhtes ja vanalinna getostumisest

November 12, 2010

Mitte et seesugustele kaunis napi valimiga rahvaküsitlustele võiks ülemäära usaldusväärsust omistada, aga siiski on tõsiasi, et need vähesedki uuringud, millega püütakse selgitada, kuidas suhtub rahvas valitsuse otsusesse loobuda eesti kroonist ja liituda euroalaga, näitavad et valitsus tegutseb selles osas ilma rahvaenamuse toetuseta.

Nimelt vahendab Delfi järgmist:

Eurole ülemineku vastaseid on hetkeseisuga enam kui pooled Eesti elanikud, nii leidis Saar Poll oktoobri lõpus läbiviidud 1524 inimesega küsitluses.

„Kui võrrelda käesolevat uuringut juunis läbi viidud analoogse küsitlusega TNS Emorilt, siis europooldajate hulk on langenud juuni 39,48% pealt 34,3%-ni. 5,18% eurole ülemineku pooldajate vähenemine on tähelepanuväärne, arvestades, et euro maine tõstmiseks viiakse läbi mastaapset 12 miljonit krooni maksvat reklaamikampaaniat. See on olnud tühi töö“, ütles Saar Pollilt uuringu tellinud Anti Poolamets.

Read the rest of this entry »


Elagem ilma valeta!

November 11, 2010

Seoses eelmise postitusega riputan üles Aleksandr Solženitsõni teksti, mis minusse kunagi kustumatu jälje jättis. Tekst on täna vähemalt sama aktuaalne kui 36 aasta eest, mil see sai kirja pandud. Ühiskond on endiselt valedest läbiimbunud ja tõtt-öelda on täna valitsevad valed oma peenekoelisuse, varjatuse ja nende levitamise tehnoloogia täiustumise tõttu märksa ohtlikumadki. Tekst levis käest kätte väga paljude inimesteni. Ka Eestis levis see samal viisil, ilma et oleks teada, kes on tõlke autoriks.

Seda, mida oli Solženitsõnil öelda konkreetselt lääne ühiskonna valede kohta, võib lugeda tema 1978. aasta kõnest Harvardi Ülikoolis (“A World Split Apart”), millest jäi mulle eriliselt meelde järgmine tähelepanek:

A Decline in Courage…
… may be the most striking feature which an outside observer notices in the West in our days. The Western world has lost its civil courage, both as a whole and separately, in each country, each government, each political party and of course in the United Nations. Such a decline in courage is particularly noticeable among the ruling groups and the intellectual elite, causing an impression of loss of courage by the entire society. Of course there are many courageous individuals but they have no determining influence on public life. Political and intellectual bureaucrats show depression, passivity and perplexity in their actions and in their statements and even more so in theoretical reflections to explain how realistic, reasonable as well as intellectually and even morally warranted it is to base state policies on weakness and cowardice. /…/ Should one point out that from ancient times decline in courage has been considered the beginning of the end?

Vähemalt sama mõtlemapanevad on Solženitsõni sõnad humanismi ja selle tagajärgede kohta:

This new way of thinking, which had imposed on us its guidance, did not admit the existence of intrinsic evil in man nor did it see any higher task than the attainment of happiness on earth. It based modern Western civilization on the dangerous trend to worship man and his material needs. Everything beyond physical well-being and accumulation of material goods, all other human requirements and characteristics of a subtler and higher nature, were left outside the area of attention of state and social systems, as if human life did not have any superior sense. That provided access for evil, of which in our days there is a free and constant flow. Merely freedom does not in the least solve all the problems of human life and it even adds a number of new ones.

However, in early democracies, as in American democracy at the time of its birth, all individual human rights were granted because man is God’s creature. That is, freedom was given to the individual conditionally, in the assumption of his constant religious responsibility. Such was the heritage of the preceding thousand years. Two hundred or even fifty years ago, it would have seemed quite impossible, in America, that an individual could be granted boundless freedom simply for the satisfaction of his instincts or whims. Subsequently, however, all such limitations were discarded everywhere in the West; a total liberation occurred from the moral heritage of Christian centuries with their great reserves of mercy and sacrifice. State systems were becoming increasingly and totally materialistic. The West ended up by truly enforcing human rights, sometimes even excessively, but man’s sense of responsibility to God and society grew dimmer and dimmer. In the past decades, the legalistically selfish aspect of Western approach and thinking has reached its final dimension and the world wound up in a harsh spiritual crisis and a political impasse. All the glorified technological achievements of Progress, including the conquest of outer space, do not redeem the Twentieth century’s moral poverty which no one could imagine even as late as in the Nineteenth Century.

ELAGEM ILMA VALETA!

Aleksandr Solženitsõn


Oli aeg, kus me ei tihanud isegi sosistada. Nüüd aga kirjutame Samizdatile ja loeme seda. Ja TUI suitsetamisnurgakestes kurdame üksteisele südamest: mida nad kõike kokku ei soperda, nad meid küll mässivad! Milleks tarbetu ärplemine kosmoselendudega, kui maa on laostunud ja vaene; milleks kaugete metsikute režiimide tugevdamine ja kodusõdade lõkkelepuhumine; milleks oli tarvis Mao Zedongi arutult upitada (meie vahenditega), aga meid saadetakse ju tema vastu, ja minna tuleb, sest pääsu ei ole. Ja kohut mõistavad nad kelle üle heaks arvavad, ja terveid inimesi panevad hullumajja. Nemad teevad kõike seda, meie aga oleme jõuetud.

Põhi juba paistab, meid kõiki on tabanud üldine vaimne hukatus, iga hetk võib meid ja meie lapsi süüdata ja põletada ka füüsiline häving — meie aga naeratame endistviisi areldi ja laliseme kidakeelselt: “Kuidas meie saame takistada, meil ei ole jõudu.”

Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik – põhimõtted, oma hinge, esivanemate pingutused, kõik võimalused tulevastele põlvedele — et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi. Meis ei ole enam enesekindlust, ei uhkust ega südamesoojust. Me ei karda enam isegi üldist aatomisurma, ei karda kolmandat maailmasõda (vahest õnnestub pakku pugeda) — me kardame ainult julgeid kodanikusamme. Peaasi, et karjast maha ei jääks, et poleks vaja astuda sammukestki omal jalal, sest siis võid äkki ilma jääda valgest saiapätsist, gaasipliidist või elamisõigusest Moskvas.

Nii nagu meile poliitringides pähe tuubiti, nii see ka meisse juurdus: elu on hea, saab alati hea olema. Keskkonnast, sotsiaalsetest tingimustest juba välja ei hüppa, olemine määrab teadvuse. Meil ei jää midagi üle, meie ei suuda midagi.

Tegelikult aga suudame KÕIKE! Me vaid valetame iseendale, et ennast rahustada. Pole sugugi mingisugused nemad kõiges süüdi — süüdi oleme meie ise, ainult meie!

Väidetakse vastu: kuid tõepoolest pole ju võimalik midagi välja nuputada! Meie suud on kinni topitud, meid ei võeta kuulda, meie käest ei küsita. Kuidas siis panna neid kuulma meid?

Neid ümber veenda on võimatu. Loomulik oleks nad ümber valida! Aga ümbervalimisi meie maal ei toimu.

Läänes on inimestel streigid, protestidemonstratsioonid. Meid on aga liiga maha materdatud, meid see kohutab: kuidas siis äkki — loobuda tööst, kuidas siis äkki — minna tänavale?

Ka kõik teised saatuslikud teed, mida viimase sajandi jooksul kibedas Venemaa ajaloos ära on proovitud, pole ammugi meie jaoks, ja õigust ütelda — pole vajagi! Nüüd, kus kõik kirved on oma töö teinud, kus külvatu on tärganud, näeme me, kuidas eksisid, kuidas kõrbesid läbi need enesekindlad noorukid, kes mõtlesid terrori, verise ülestõusu ja kodusõjaga riiki õiglaseks ja õnnelikuks teha. Ei, täname, isad-õpetajad! Nüüd me juba teame, et jälgid meetodid sigitavad jälke tagajärgi. Meie käed jäägu puhtaks!

Niisiis — ring sulgus? Ja väljapääsu tõepoolest ei ole? Ja meil jääb üle ainult tegevusetult oodata: äkki juhtub iseendast midagi?

Kuid iseendast ei juhtu midagi, kui me päev päeva kõrval seda süsteemi tunnustame, ülistame ning kindlustame, kui me ei ütle lahti tema kõige õrnemast kohast — VALEST!

Kui vägivald inimese rahulikku ellu sisse murrab, lõõmab ta pale enesekindlusest ja selline on ka ta kisendav lipukiri: “Mina olen VÄGIVALD! Minge laiali, eest ära, muidu tallan puruks!” Ent vägivald vananeb ruttu, läheb mõni aasta ja ta pole endas enam sugugi kindel. Et püsida ja viisakas välja näha, kutsub ta tingimata endale liitlaseks VALE. Sest vägivallal pole end millegi muuga varjata kui valega, vale aga saab püsida vägivalla abil. Mitte iga päev, mitte igaühe õlale ei lange vägivalla raske kämmal: ta nõuab meilt ainult kuuletumist valele, igapäevast osalemist vales – selles seisnebki kogu truualamlikkus.

Ja just siin peitub meie tähele panemata jäetud, kõige lihtsam, kõige käepärasem tee vabanemiseks: ISIKLIK OSAVÕTMATUS VALEST! Las vale varjutab kõik, las võimutseb kõige üle, meie alustame vastupanu kõige vähemast: ärgu ta võimutsegu MINU VAHENDUSEL!

See on läbimurd meie tegevusetuse näilisest ringist — kõige hõlpsam meile, kõige hävitavam valele. Sest kui inimesed tõmbuvad valest eemale, lakkab vale lihtsalt olemast. Ta sarnaneb nakkusega, mis saab eksisteerida ainult inimeste seas.

Ei maksa kedagi üles kutsuda, me pole veel küpsed astumaks väljakule ja kuulutamaks tõde, ei maksa valjusti öelda, mida me mõtleme, see kohutab. Aga vähemasti ärgem rääkigem seda, mida me ei mõtle!

See ongi meie tee, kõige hõlpsam ja käepärasem meisse loomupäraselt juurdunud arguse tõttu, märksa hõlpsam — jube öelda — kui Gandhi passiivne vastupanuliikumine. Meie tee on: TEADLIKULT MITTE MILLESKI TOETADA VALET! Tunnetanud, kus on vale piir (igaüks näeb seda esialgu erinevalt), tuleb sellest gangreenipiirkonnast eemale taganeda. Pole tarvis ideoloogia surnud luid ja soomuseid kokku kleepida, pole tarvis mädanenud räbalaid — ja me imestame, kui kiiresti ja abitult vale maha pudeneb ning see, mis peab olema alasti, ilmnebki maailmale oma alastiolekus.

Las nüüd igaüks valib, vastavalt oma arenguastmele, kas ta jääb teadlikuks vale teenriks (oo, mõistagi mitte kalduvusest, vaid toitmaks perekonda, kasvatamaks lapsi vale vaimus), või on tal aeg saada ausaks inimeseks ja pälvida oma laste ja kaasaegsete austust. Ja sellest päevast peale tema:

  • Ei kirjuta, ei kinnita oma allkirjaga, ei lao trükikojas, ei trüki mingil muul viisil ainustki rida, mis tema arvates moonutab tõde;
  • Ei lausu ega loe maha ühtegi taolist fraasi ei erajutuajamises ega suurema auditooriumi ees agitaatorina, õpetajana, kasvatajana, näitlejana esinedes;
  • Ei loo, ei levita ainustki vale mõtet, ainustki moonutatud tõde, mida eraldada suudab maalis, skulptuuris, fotodel, tehnikas ja muusikas;
  • Ei kasuta suuliselt ega kirjalikult ainustki “juhtivat” tsitaati, et olla meele järele ja kindlustada edu ametialal, kui ta tsiteeritavat mõtet ise täielikult ei jaga või see asja juurde ei kuulu;
  • Ei lase ennast demonstratsioonile või miitingule sundida, kui ta seda ei soovi või ei taha. Ei võta kätte, ei kanna ühtki transparenti või loosungit, mida ta täielikult ei poolda;
  • Ei tõsta kätt ettepaneku poolt, mida ta siiralt ei toeta, ei hääleta salaja ega avalikult inimese poolt, keda peab väärituks või kelles ta kahtleb;
  • Ei lase ennast ajada koosolekule, kus võib oodata küsimuse sunniviisilist, moonutatud arutelu;
  • Lahkub otsekohe istungilt, koosolekult, loengult, kinoseansilt, kui kuuleb kõneleja suust valet, ideoloogilist jama või häbitut propagandat;
  • Ei telli ega osta sellist ajalehte või ajakirja, kus informatsiooni moonutatakse, algfakte varjatakse…

Mõistagi ei loendanud me kõiki võimalikke ja vajalikke valest eemaldumise teid. Ent see, kes hakkab juba puhastuma, suudab selginenud pilguga ka teisi juhtumeid eraldada.

Esialgu kõik muidugi ei laabu. Mõni kaotab ajutiselt töökoha. Noortel, kes soovivad tõe vaimus elada, muudab see algul elu väga keeruliseks, sest ka koolitunnid on tulvil valet ja sealgi tuleb valida. Kuid igaühele, kes tahab aus olla, on see ainus tee, sest mitte ükski ei tohiks (isegi ohututes tehnilistes teadustes) ainsastki nimetatud punktist kõrvale hiilida. On võimalik hoida tõe poole või vale poole, vaimse iseseisvuse või vaimse orjalikkuse poole. Ja see, kellel ei jätku julgust isegi oma hinge kaitsmiseks, ärgu uhkeldagu oma eesrindlike vaadetega, ärgu eputagu, et ta on akadeemik või rahvakunstnik, teeneline tegelane või kindral, vaid öelgu enesele: “Ma olen tõbras ja argpüks, mulle on peamine, et mu kõht oleks täis ja tuba soe.”

Isegi see tee — mõõdukaim kõigist vastupanuteedest — ei ole meiesugustele molutajatele kerge. Kuid ta on võrratult kergem iseenese põletamisest või näljastreigist: leek ei haara sinu keha, silmad ei lõhke kuumusest, aga musta leiba ja puhast vett leidub sinu perekonnale ikka.

Meie poolt reedetud ja petetud tõeliselt suur Euroopa rahvas — tšehhid — ometi ju näitasid, kuidas isegi palja rinnaga, kui selles tuksub väärikas süda, võib tankidele vastu seista.

See pole kerge tee, ent siiski kõigist võimalikest teedest kergeim. Sugugi mitte kerge valik kehale, aga ainuvõimalik hingele. Raske tee, kuid ometi on meilgi inimesi, isegi kümneid inimesi, kes aastaid peavad kinni kõigist neist punktidest, elades tõe vaimus.

Niisiis ei tule sellele teele astuda esimestena, vaid teistega ühineda! Mida üksmeelsemalt ja arvukamalt me sellele teele asume, seda kergemaks ja lühemaks osutub ta meile kõigile! Kui meid on juba tuhandeid, ei suuda mitte keegi toime tulla, nad pole võimelised midagi tegema. Kui meist aga saavad kümned tuhanded, ei tunne me oma kodumaad äragi!

Kui me aga vedelaks lööme, siis aitab halamisest, nagu ei laseks keegi meil hingata — me ise ei võimalda seda endile. Küürutame veelgi madalamale, ootame veel — meie vennad bioloogid aga aitavad lähemale tuua aega, mil suudetakse mõtteid lugeda ja meie geene ümber teha.

Ja kui me ikka araks jääme, siis oleme tegelikult tühised ja lootusetud ning väärt vaid Puškini põlastust:

Miks neile priiust täie vaega,
kui ihk on kanda iket uut?
Neil pärisosaks ajast aega
on ahelad ja kupja nuut


Aleksandr Solženitsõn helge tuleviku müüdist karmi tegelikkuse valguses

November 11, 2010

Mõne päeva eest saatis hea sõber mulle katkendi ühest Aleksandr Solženitsõni teosest ja lisas järgmise kommentaari: “Nagu te kahtlemata ära tunnete ei ole tegemist sugugi mitte ajaloospetsiifilise, vaid täiesti ajatu lugemismaterjaliga.” Tegu on hea näitega selle kohta, kuidas kõikvõimalikke manipulatsioonitehnikaid rakendades veendakse inimesi usaldama mitte terve mõistuse ja kogemuste asemel võimumeeste retoorikat.

Lamasin kord koos oma sõbra Paniniga vangivaguni keskmisel lavatsil, olemine oli lahe, heeringas taskus, janu ei olnud, oleks võinud magadagi. Kuid kuskil jaamas torgati meie kupeesse – õpetatud marksist! /…/ Olime vanglas juba kaua istunud, istuda oli veel palju ning me pidasime heast naljast lugu – läki alla lõbutsema! /…/

– Tere.

– Tere.

– Ega teil kitsas ei ole?

– Ei, pole viga.

– Kas istute juba ammu?

– Päris pikka aega.

– Kas jäänud on vähem?

– Peaaegu samavõrra.

– Vaadake, missugused viletsad külad: õlgkatused, majad viltu vajunud.

– Tsaarirežiimi pärand.

– Eks neid nõukogude aastaid ole ju oma kolmkümmend möödas.

– Ajaloolises mõttes tühine aeg.

– Häda on selles, et kolhoosnikud nälgivad.

– Kas te olete vaadanud kõikidesse pottidesse?

– Küsige ükskõik milliselt kolhoosnikult meie kupees.

– Kõik, kes vanglas kinni istuvad, on tigestunud ja ebaobjektiivsed.

– Aga ma olen ka ise näinud kolhoose …

– Ja need polnud iseloomulikud.

[kikkhabe pole neis üldse käinud ja nii on tal ka lihtsam]

– Aga küsige vanematelt inimestelt: tsaariajal olid nad söönud, riides, ja kui palju oli pühasid!

– Ei hakka küsimagi. See on inimmälu subjektiivne omadus: kiidab kõike, mis on möödas. See kana on surnud, kes suure muna munes – mehel vahel vanasõnagi varuks – ja pühasid meie rahvas ei armasta, ta armastab tööd teha.

– Miks siis mõnes linnas on leivaga kehvad lood?

– Millal nii?

– Otse enne sõda oli.

– See pole tõsi. Just enne sõda hakkasidki asjad edenema.

– Kuulge nüüd, kõikides Volga-äärsetes linnades seisid inimesed tuhandete kaupa leivasabades.

– Mingi kohalik transpordiviga. Kuid pigem petab teid mälu.

– Praegugi on leivast puudus!

– Naiste lora. Meil on 7-8 miljardit puuda vilja.

– See on kopitanud vili.

– Otse vastupidi, sordiaretus teeb edusamme.

– Kuid kauplustes on letid tühjad.

– Kohtadel ollakse saamatud.

– Ka hinnad on kõrged. Tööline peab paljust loobuma.

– Meie hinnad on teaduslikult põhjendatud nagu ei kusagil mujal.

– Ju siis on töötasu liiga madal.

– Ka töötasu on teaduslikult põhjendatud.

– Ju ta on siis niimoodi põhjendatud, et tööline teeb suurema osa ajast tasuta tööd riigi heaks.

– Teil pole arusaamist poliitökonoomiast. Mis eriala teil on?

– Insener.

– Mina olen just nimelt ökonomist. Ärge üldse vaielge. Meil on lisaväärtus koguni võimatu.

– Aga miks jõudis varem perekonnapea perekonna ära toita, aga nüüd peavad kaks-kolm inimest töötama?

– Sellepärast, et varem valitses tööpuudus, naine ei leidnud töökohta. Ja pere nälgis. Pealegi on naise töö tähtis tema võrdsuse mõttes.

– Mis kuradi võrdsus see on? Kelle kaela jääb kogu kodune majapidamine?

– Mees peab abistama.

– Kas teie abistate oma naist?

– Me ei ole abielus.

– Varem töötas kumbki ainult päeval, nüüd peavad mõlemad ka õhtul tööd tegema. Naisel ei jää aega kõige tähtsamaks: laste kasvatamiseks.

– Jääb piisavalt. Põhiliselt kasvatavad lapsi lasteaed, kool, komsomol.

– Aga kuidas nad kasvatavad? Poistest saavad huligaanid ja vargad, tüdrukud lähevad raisku.

– Ei midagi niisugust. Meie noorsugu on kõrgelt ideeline.

– Nii ütlevad ajalehed. Aga meie ajalehed valetavad!

– Nad on palju ausamad kui kodanlikud ajalehed. Kui te veel neid näeksite!

– Eks andke lugeda!

– See on täiesti tarbetu.

– Ja ometi meie ajalehed valetavad!

– Nad teenivad avalikult proletariaadi huve.

/…/

Lõpetuseks lisas sõber veel ühe kommentaari: “Vahetage nüüd kommunistist agitaator neoliberalistliku progressiiviga, kompartei mõne globaalse liberaaldemokraatliku finantsparasiitlust propageeriva institutsiooniga, vagun stalinistlikul imedemaal Tallinna ühistranspordiga, poliitvangid 5000 kroonise kuupalgaga kahe lapse üksikemaga ning kommunistlik möla  “Eestil ei ole kunagi nii hästi läinud” nüüdseks kõikidele teada, ent kõikide poolt vaikselt maha salatud suure valega ja te näete, et olemuslikult ei ole absoluutselt mitte midagi muutunud…”