Näide sellest, kuidas Postimees levitab libauudiseid

Eile õhtul kella poole seitsme paiku avaldati Postimehe veebiväljaandes Olev Remsu arulagedatest väidetest kubisev artikkel, milles on muu hulgas kirjutatud, nagu oleks mina president Kersti Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”.

Kui sellele mu tähelepanu juhiti, saatsin õhtul Postimehe arvamustoimetuse juhatajale Neeme Korvile ja arvamustoimetajale Marti Aavikule kirja, kus palusin selgitust, miks on Postimees võtnud avaldada niisuguseid otseseid valeväiteid kätkeva artikli:

Tere!

Minu rahuliku ja argumenteeritud artikli [rahvaalgatuse taastamise vajalikkuse teemal] lükkasite hiljuti tagasi. Samas olete aga otsustanud avaldada Olev Remsu artikli, kus on minu suhtes esitatud täiesti naeruväärne väide.

Kui pidasite niisuguse väite avaldamist põhjendatuks, siis palun näidake ühtlasi ära, kus olen mina president Kersti Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”. Kui te seda aga näidata ei oska – mis oleks ootuspärane, sest ma ei ole seda teinud –, siis palun öelge, miks te niisugust otsest valet avaldate.

Nördinult

Varro Vooglaid

Postitasin sama kirja ka kõnealuse artikli kommentaariumisse, et juhtida lugejate tähelepanu Remsu kõnealuse väite täielikule alusetusele. Kui täna hommikul kommentaariumile pilgu peale viskasin, avastasin aga, et kommentaar on kustutatud.

Selle peale postitasin uue kommentaari, kus juhtisin esimese kommentaari kustutamisele tähelepanu ja tõin selle algse sisu uuesti välja:

Siin on hea näide, kuidas Postimehe toimetus tegutseb. Eile õhtul postitasin Postimehe lehel kõnealuse artikli kommentaariumisse oma kirja arvamustoimetusele, kus palusin selgitada, miks võeti avaldada Remsu artikkel, kus on väidetud otsest valet, nagu oleks mina president Kersti Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”. Selle asemel, et oma viga tunnistada, kustutas Postimehe toimetus mu kommentaari lihtsalt ära. Jõudu tööle, “kvaliteetajakirjandus”!

Vähem kui tunni aja jooksul sai ka see kommentaar Postimehe toimetuse poolt kustutatud, mistõttu postitasin kolmanda kommentaari:

Vägev! Esmalt kustutas Postimehe toimetus ära mu kommentaari, kus palusin selgitada, miks avaldati Remsu artikkel, kus on väidetud minu kohta otsest valet, naga oleks ma president Kersti Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”. Seejärel kustutati ära kommentaar, milles palusin selgitada, miks esialgne kommentaar ära kustutati. Nüüd postitan kolmanda kommentaari ja jään ootama ka selle kustutamist! Jõudu tööle, “kvaliteetajakirjandus”!

Ootuspäraselt kustutati ka see kommentaar ca poole tunni jooksul.

Ilmselgelt ei ole minu kommentaaride kustutamiseks Postimehe enda poolt paikapandud põhimõtete kohaselt alust, sest nagu Postimees on ise määratlenud, kustutatakse kommenteerimiskeskkonnast kommentaarid, mis “sisaldavad roppusi; õhutavad rahvaste ja rasside vahelist vaenu, sõda; kutsuvad üles narkootikumide ja relvade kasutamisele, riigi kukutamisele või reetmisele või konkreetsete isikute suhtes füüsilisele vägivallale; levitavad valet või halvustavad põhjendamatult teisi isikuid”.

Seega ei näi meelevaldne järeldada, et mu kommentaarid kustutati mitte selle pärast, nagu oleks need kommenteerimise tingimuste vastu eksinud, vaid lihtsalt selle pärast, et need osutasid Postimehe poolt täiesti alusetute süüdistuste levitamisele. Eelnevat silmas pidades võiks Postimees selguse huvides kommentaaride tingimustesse lisada, et kustutakse mitte ainult kommentaarid, mis levitavad valet, vaid ka kommentaarid, mis juhivad tähelepanu Postimehe poolt valede levitamisele.

Seejuures on Postimehe poolt Remsu valeväidete avaldamine ja levitamine otseselt vastuolus Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksiga, mis sätestab punktis 3.5., et toimetus kontrollib, eelkõige kriitilise materjali korral, faktide tõesust sõltumata sellest, kas avaldatava/edastatava materjali autoriks on toimetuse töötaja või keegi teine. Antud juhul on Postimees mitte üksi avaldanud otsest valet sisaldava artikli, vaid ka ei reageeri olukorras, kus valede levitamisele on tähelepanu juhitud.

Pikalt ei ole mõtet seda juhtumit kommenteerida, sest faktid räägivad enese eest.

Peavoolumeediale meeldib üha enam rõhutada oma staatust kvaliteetmeediana ja heita alternatiivmeediale ette libauudiste levitamist. Samas levitatakse ise südamerahus otseseid libauudiseid (mida muud on väide, nagu oleks mina president Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”?) ning kustutatakse kommentaare, kus sellele tähelepanu juhitakse või selle vastu protesteeritakse.

Sellist käitumist silmas pidades ei ole Postimehel moraalset autoriteeti alternatiivmeediale moraali lugeda ega kvaliteetse ajakirjanduse kohta loenguid pidada.

Just seda ütlesin hiljuti Ühiskonnauuringute Instituudi seminari järgselt silmast silma ka Postimehe arvamustoimetaja Marti Aavikule, vastuseks tema väitele, et Postimees ootab alternatiivmeediumitelt õiglast ja lugupidavat suhtumist. Toonitasin, et lugupidava suhte eelduseks on vastastikkus ning et kui Postimehe toimetus lubab endale nt Aadu Luukase preemia tembeldamist “Putini preemiaks”, kuna see anti SAPTK-le, siis tasuks nn kvaliteetmeedial esmalt peeglisse vaadata.

Kokkuvõttes nähtub aga ka antud juhtumist, et libauudiste levitamine ei ole peavoolumeedia jaoks probleem, eeldusel, et levitatavad valed on toimetusele ideoloogiliselt ja poliitiliselt meelepärased. Postimehe poolt avaldatud artiklist jääb lugejatele teadmine, nagu oleks mina president Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”, olgugi, et ma ei ole seda mitte kusagil ega mitte kuidagi teinud.

Objektiivile jutlust pidav ERR ei taha ise järgida elementaarseid ajakirjanduseetika põhimõtteid

Kas see on vastuvõetav, et rahvusringhäälingu ajakirjanikud salvestavad ERRi stuuditehnikat kasutades (st justkui oma töö rutiinse osana) salaja ideoloogilistele oponentidele tehtud telefonikõnesid ja siis avaldavad neist omal valikul sobivaid fragmente, isegi, kui see, kellega kõne salvestati, ütles selgesõnaliselt, et ta ei soovi ERRile kommentaari anda?

Just nii talitas eile ERRi ajakirjanik Indrek Lepik mulle helistades. Sellega seonduvalt esitasin kaebuse ERRi ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerkile, küsides temalt niisuguse käitumise kohta hinnangut:

Tere, hr Tammerk!

Esitan käesolevaga kaebuse ERRi ajakirjaniku Indrek Lepiku käitumise suhtes, kuna ta salvestas minuga tehtud telefonikõne ja avalikustas selle kõne fragmendi ilma minule ütlemata, et ta üldse kõne salvestab, rääkimata salvestuse avalikustamise kavatsusest teavitamisest.

http://www.err.ee/raadioklipp/586ccfb714f036142c4dc255

Minu arusaamise kohaselt eeldab ajakirjaniku eetiline käitumine, et kui on soov kõne salvestada, siis tuleks sellest teisele poolele selgelt teada anda. Hr Lepik küsis minult veel kõne jooksul selgelt, kas ma oleks nõus sel teemal kommentaari andma ja ma vastasin, et ei ole, kuivõrd ei ole selge, mida on Objektiiv valesti teinud.

Kui see on ERRis vastuvõetav ajakirjanduslik praktika, et ajakirjanikud salvestavad salaja telefonikõnesid ja avalikustavad neist omal valikul endale sobivaid fragmente, siis palun ka selle kohta kinnitust. Selles, et mind ei informeeritud kõne salvestamisest, võite ise veenduda, küsides hr Lepikult kõne terviksalvestuse faili.

Lugupidamisega

Varro Vooglaid

Ajakirjanike niisugune käitumine annab tunnistust tõsisest ajakirjandusliku professionaalsuse defitsiidist ja austuse puudumisest ajakirjanduseetika elementaarsete põhimõtete vastu. Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi (EAK) punkt 3.7 ütleb väga selgelt: “Ajakirjanik hangib heli- ja pildiülesvõtteid ning informatsiooni avalikult. Erandid on lubatud ülekaaluka avaliku huvi olemasolul, kui materjali pole võimalik teisiti hankida.”

Kui Tarmu Tammerk peaks vastama, et ERR ei näe siin EAK-s sätestatust hoolimata ajakirjanduseetika põhimõtete rikkumist, siis tuleb sellest kahtlemata teha tõsised järeldused. Muu hulgas tuleb edaspidi ERRi esindajatega suheldes lähtuda eeldusest, et vestlust võidakse salaja salvestada ning sellest salvestisest võidakse vabalt valitud fragmente vabalt valitud kontekstis eetrisse lasta.

Minu hinnangul ei peaks niisugused inimesed, kes lubavad endale tahtlikku ajakirjanduseetika põhimõtete rasket rikkumist, ERRis töötama. Kuigi, tõsi, ERRi puhul ei üllata enam peaaegu miski – latt on niivõrd madalale lastud, et teistele epistli lugemine ajakirjanduseetika ja professionaalse ajakirjanduse osas ajab lihtsalt naerma.

Õigusriigi paroodia

Siin on üks ma ei tea kui paljudest näidetest selle kohta, kuidas EPL-i ja ERR-i poolt enam-vähem täpselt kahe aasta eest laiali lennutatud laim SAPTK ja minu isiku suhtes elab oma elu.

Pressinõukogu on ammu tuvastanud (vt ka siit), et süüdistused ja kahtlustused, nagu oleks SAPTK-l mingid sidemed Venemaa võimuringkondadega, olid täiesti alusetud. Ometi on laim nagu džinn, mida naljalt pudelisse tagasi ei püüa.

Kunagi arutasin küsimust ka ühe asjatundliku advokaadiga, küsides, kas selliste kommentaaride pinnalt, nagu alltoodud pildil näha, ei saaks pöörduda kohtusse. Tema vastuse tuum oli järgmine:

“[P]ean teie kurvastuseks ütlema, et eeltõendamismenetlus raames ei ole võimalik enam anonüümseid netikommentaatoreid leida. Varasemalt oli kohtupraktika, kus eeltõendamismenetluse raames tuvastasid kostja ja siis esitasid tema vastu hagi. Nüüd on viimased aastad kohtud oma praktikat muutnud ning on asunud seisukohale, et eeltõendamismenetluse eesmärk ei ole kostjate leidmine. Ma tean, et selles osas on justiitsministeeriumis plaanis teha seadusemuudatus, kuid hetkel…”

Kui nüüd just tänaseks midagi oluliselt muutunud ei ole, siis tähendab eelöeldu sisuliselt seda, et praktiliselt ei olegi võimalik (niisuguste juhtumite korral) Eesti Vabariigis kohtulikult oma head nime kaitsta. Kommentaatorid võivad kirjutada sinu kohta kindlas kõneviisis laimu ja midagi teha polegi. Seega on põhiseaduse §-s 17 sätestatud printsiip “Kellegi au ega head nime ei tohi teotada” mitte lihtsalt tagamata, vaid tagamatu.

Kui küsisin advokaadilt arutelu lõpetuseks, et kui anonüümses kommentaaris väidetakse minu kohta asju, mis ei vasta tõele ja on laimavad, siis kuidas ma peaksin üldse oma õigusi kaitsma, sain vastuseks nõutu õlakehituse ja tõdemuse, et nii see tõesti olema ei peaks… Raske on nimetada sedasi toimivat riiki õigusriigiks.

Uuriva ajakirjanduse muljetavaldav töövõit

Kroonika ja Õhtuleht on jõudnud põrmustava paljastuseni – seda, et õnnestub “vahele võtta” inimene, kes “trimpab” lõuna ajal ühe õlle, ei juhtu just iga päev. Seejuures on huvitav, et kõmupress teab minust paremini, kus ma “mõni minut pärast kella 11” viibisin ja mida tegin. Ise arvasin, et kohtusin 11.00 kuni ca 11.30/11.40 Kolde puiesteel politseijaoskonnas uurijaga, et anda mu poja ratta varguse kohta ütlusi. Kuid samas on tõsi, et väljendit “mõni minut pärast ühtteist” saab kange tahtmise korral tõlgendada ka keskpäeva ja poole ühe vahemikku jääva kellaaja tähistamiseks, sest kes ütleb, mida “mõni minut” tähendab ja et näiteks 75 minutit ei ole selle sõnapaariga tähistatav. Aga mis siin ikka rääkida – jääb üle õnnitleda uurivat ajakirjandust muljetavaldava töövõidu puhul!

Vaat kus lops: olen mitte üksi sallimatu, vaid ka poliitik

Täna hommikul sain Delfi vahendusel teada, et olen mitte üksi sallimatu, vaid ka poliitik. Huvitav lugu, kas pole, pidades silmas, et ma ei kuulu ega ole kunagi kuulunud ühtegi parteisse ning et ma ei ole kunagi kandideerinud ühelegi võimupositsioonile, sinna valituks osutumisest rääkimata!?

Omamoodi huvitav on ka artikli all nähtav teise uudise väike pealkiri.

Nimelt on mõeldud välja viis, kuidas saaks jätta kõik organisatsioonid, mis dominantset vasakliberaalset ideoloogiat heaks ei kiida, ilma võimaluseta kasutada oma tegevuseks avalikku – st kodanikelt karistuse ähvardusel ära võetud – raha.

SAPTK-d see ei mõjutaks vähimalgi määral, kuna me ei ole kunagi sentigi “avalikku raha” saanud, aga näiteks EKRE hingamise tõmbaks see ilmselt tõsiselt kinni, pidades silms, et Postimehe vahendatud andmetel moodustas organisatsiooni sissetulekutest viimase kolme kuu jooksul 98,3% riigieelarveline toetus.

Järjekordne näide sellest, mil moel massimeedia tegutseb

Eile avaldati Postimehe arvamusportaalis Madis Millingu nimel lugu, kus püüti avalikkust veenda, nagu oleks parlamendi liikmed sunnitud hääletama kooseluseaduse rakendussätete poolt.

Olles seda lugu lugenud ja nähes, kuidas see edastab ilmselt PR-meeste poolt reformierakondlastele ja sotsidele ette antud uusi jutupunkte, kribasin kiiresti omapoolse vastuse, kus osundasin lihtsalt tõsiasjale, et ühelgi parlamendiliikmel ei ole mitte mingisugust kohustust aidata kooseluseaduse läbisurumist lõpule viia ning et kui riigikogus ei leidnud kooseluseaduse tervikkujul vastuvõtmiseks toetust ei eelmises ega ka praeguses koosseisus, tuleks seadus lihtsalt tühistada või vähemasti muuta seda moel, mis lükkaks seaduse jõustumise aega pärast järgmisi parlamendivalimisi.

Positiivse üllatusena sain hommikul Postimehe arvamustoimetusest vastuse, et minu lugu avaldatakse päeva jooksul ning nii ka tehti – nagu artikli avaldamismärkest nähtub, tehti mu lugu kella 13.14 paiku lugejaile kättesaadavaks.

Õhtupoolikul läksin aga vaatama, millist tagasisidet on lugu saanud, kuid avastasin huvitava seiga. Nimelt tuli välja, et minu lugu ei ole enam üldse Postimehe arvamusportaali arvamuslugude nimistust leida – olgugi, et kuivõrd minu artikkel on Postimehe arvamusportaalis üks viimasena avaldatud lugudest, peaks see kõigi eelduste kohaselt olema kuvatud kohe lehekülje ülaosas.

Kerisin ja kerisin ja kerisin lehte allapoole, aga mida ei ole, seda ei ole. Et sellest huvitatud saaksid minu väite paikapidavuses veenduda, tegin nähtust ka ekraanipildi, kust on jäänud välja vaid mõned reklaamide blokid (kerige rahulikult pildi lõpuni, sest tekst jätkub):

Kuid see ei ole veel kõik, sest loole lisab vürtsi seik, et sama lehe paremast äärest leiab ülaäärest jõudsalt allapoole kerides väikese kastike, kus on toodud välja Postimehe arvamusportaali “TOP lood” ehk eeldatavasti viimase aja loetumad arvamusartiklid ning üllatus-üllatus – nimistus figureerib ka minu loo pealkiri:

Kes seda nüüd täpselt teab, millest niisugused asjad on tingitud. Aga ei näi ebatõenäoline, et inimene, kes on minu artikli arvamusportaali lugude seast ära koristanud, osutus veidi hooletuks, unustades “TOP lugude” loetelu “puhtaks” teha.

Kui sellised asjad juhtuks mõnel üksikul korral, siis võiksin uskuda, et tegu on mingi viperuse või halva juhusega. Paraku näen aga alatasa, kuidas seesugustest iseenesest väikestest asjadest joonistub välja manipulatiivne muster.

Igal juhul on huvitav jälgida, millisel moel massimeedia tegutseb – kel silmad on, see nähku.

Meedia- ja poliitikaringkondade läbikasvamisest

Lehitsedes Kalle Muuli raamatut “Isamaa tagatuba” sattusin alltoodud lõigule. Vahetult eelnevas lõigus avaldab autor arvamust, et täna ei oleks niisugused asjad enam mõeldavad. Ilmselt on tal ka õigus, ent ometi oleks naiivne arvata, et ajakirjanduslikud, ärilised ja poliitilised ringkonnad ei ole enam üldse omavahel läbipõimunud ning et avalikkusega manipuleerimist sarnasel, ehkki rafineeritumal moel ei toimu. Küsimus on pigem selles, millised need suhted on ja kuidas meediat erinevate huvide realiseerimiseks kasutatakse.

Oluliseks uueks “mängijaks” on ilmselt saanud suhtekorraldusbürood, kes pakuvad soovitud meediaprogrammi (või siis ka poliitilise programmi) elluviimiseks vahemehe teenust. Kahju on aga sellest, et puuduvad ajakirjanikud, kes võtaks seda suhetepundart (milles on oma osa kindlasti ka rahvusvahelistel (valitsusvahelistel ja valitsusvälistel) organisatsioonidel ja korporatsioonidel, välisriikide saatkondadel ning muudel huvigruppidel) avalikkuse jaoks läbi valgustada.

Ehk saame paarikümne aasta pärast lugeda järgmistest memuaaridest detailsemat ülevaadet, kuidas meie ajal meediamanipulatsioone ellu viidi. Seda ootan siira huviga.

ERR-i eetikanõunik: ERRi uudisteportaal halvustas kohatult SAPTKi

Kroonika huvides toon ära järjekordse näite selle kohta, kuidas SAPTKi tegevuse kajastamisel eksib meedia rutiinselt ajakirjanduseetika põhimõtete vastu. Esmalt toon välja oma pöördumise ERR-i ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerkile, seejärel hr Tammerki vastuse.

Minu pöördumine:

Tere, hr Tammerk!

Kas Te palun selgitaksite, mis põhjusel on SAPTK-ile viitava artikli pealkirjas, mis osundab meie sihtasutusele kui perekonda ja traditsiooni kaitsvale ühendusele, sõnad “perekond ja traditsioon” jutumärkides?

Kas selline halvustamine on rahvusringhäälingu uudisloole kohane, pidades silmas ERR-i heas tavas sõnastatud sõltumatuse põhimõtet, mille kohaselt “töötajad, eriti ajakirjanikud, peavad oma tegevuses vältima kõike, mis võib tekitada õigustatud kahtlusi ERRi erapooletuses”?

Või millega see põhjendatud on? Kas sellega, et ERR-i uudistetoimetuses valdavate ideoloogiliste hoiakute kohaselt ei kaitse SAPTK tegelikult perekonda ja traditsiooni? Kas sellisel juhul on tegu uudis- või arvamuslooga, mis peaks Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punkti 4.1. kohaselt olema selgelt eristatavad?

Ja kas edaspidi hakkabki nii olema, et kuivõrd ERR-i uudistetoimetuse arvates ei kaitse SAPTK perekonda ja traditsiooni, siis viidatakse meie ühingule sellisel halvustaval moel? Kui nii, siis kas seesugune hinanngute andmine uudislugudes saab olema piiratud vaid SAPTK-le või on see ERR-is üldaktsepteeritud tegevusprintsiip?

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid
Juhatuse esimees
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks

Hr Tarmu Tammerki vastus:

Lugupeetud Varro Vooglaid

Jutumärgid pealkirjas sõnade „perekonda ja traditsiooni” ümber tekitasid halvustavat fooni SAPTK-i kohta. Minu hinnangul on asjakohane jutumärgid pealkirjast ära võtta või pealkirja sõnastust muuta, sest ilmunud variant ei ole kooskõlas uudisloolt eeldatava neutraalse stiiliga. Jutumärgid andsid edasi pigem iroonilist hoiakut sihtasutuse tegevuse kohta, tegu ei olnud neutraalse võttega. Ajakirjanduseetika reeglite järgi ei väljenda uudistetoimetus oma arvamust uudisteemade kohta (uudiste ja arvamuse lahususe printsiip).

Praeguseks on uudisteportaali toimetus pealkirja muutnud:

Komisjon: SAPTK-i voldikute näol oli tegu valimisreklaami ja keelatud annetusega

Lugupidamisega

Tarmu Tammerk
ERRi ajakirjanduseetika nõunik

Ühe uudisloo metamorfoos

Omamoodi kõneka ja teatud mõttes ka humoorika näitena sellest, kuidas meie ajakirjandus tegutseb, toon kokkuvõtlikult välja lühiülevaate ühe uudisloo metamorfoosist.

Neljapäeval, 22. jaanuaril avaldas Postimees alljärgneva pealkirjaga uudise. Pealkirja keskseks verbiks oli “pommitab”.

Kui ajakirjanik mulle pärast uudise avaldamist lõuna ajal helistas, et ka meie kommentaar võtta (ma küll arvasin, et osapoolte kommentaari tuleks taotleda enne uudise avaldamist, aga see selleks), küsisin muu hulgas, miks nimetatakse uudise pealkirjas ühe viisaka kirja saatmist pommitamiseks. Ajakirjanik jäi vastuse võlgu ja lubas asja üle vaadata. Mõne aja pärast muudetigi uudise pealkiri ära ja see asendati alltooduga. Nagu näha, sai nüüd uudise keskseks verbiks “nõuab”.

Selle peale kirjutasin Postimehe tegevtoimetajale ja selgitasin, et ka niisugune kajastus moonutab reaalsust:

“Pöördun Teie kui ajalehe Postimees tegevtoimetaja poole palvega, et Postimees lõpetaks eksitava info levitamise SAPTK ettevõtmiste kohta. Eile avaldatud artiklis sisaldub selline lõik:

“SAPTK märgib küsimustikus, et küsimustele vastamine on kohustuslik ning hiljem avalikustamisele kuuluvad vastused tuleb ära saata hiljemalt 27. jaanuari südaööks.”

Tegelikult ei ole küsimustele vastamine kohustuslik ja on arusaamatu, kust võetakse vastupidist. Iga kandidaat saab ise otsustada, kas vastata küsimustele või mitte. Et saaksite selles veenduda, lisan Teile vaatamiseks ka kirja, millega kandidaatide poole pöördusime. /…/ Eelnevat silmas pidades palun, et Postimees lõpetaks eksitava info levitamise ja avaldaks vastava paranduse.”

Pärast mõne kirja vahetamist artikli autoriks oleva ajakirjaniku Tiina Kaukverega jõudis asi nii kaugele, et sain alljärgneva vastuse:

“Tegin artiklisse parandused ja avaldame selle uuesti meie esileheküljel. Vabandan ja rääkisin ka meie koostööpartneri BNSi reporteriga, kes selle lause nii sõnastas.”

Tulemuseks on see, et uudislugu sai veel kolmandagi pealkirja, mis enam ei halvusta, vaid annab lihtsalt edasi informatsiooni – algses versioonis kasutatud verbi “pommitab” ja teises versioonis sisaldunud tegusõna “nõuab” asemele on saanud sõna “küsib”.

Uudise kehas avaldati selline parandus:

BNS kirjutas, et SAPTK märgib küsimustikus, et küsimustele vastamine on kohustuslik. Varro Vooglaid lükkas selle väite aga ümber. «Iga kandidaat saab ise otsustada, kas vastata küsimustele või mitte,» teatas Vooglaid.

Paraku ei jõua pidevalt selliseid mõttetuid kadalippe läbi kolistada, mistõttu jäävad enamasti kallutatud ja reaalsust moonutavad kajastused parandamata. Aga vähemasti oli ajakirjanik valmis viga tunnistama – asi seegi.

* Ajakirjanik Tiina Kaukvere palvel toon eraldi välja, et väärinfo, nagu nõudnuks me kandidaatidelt küsimustikule vastuseid kohustuslikus korras, pärines BNS-lt.

Kooseluseaduse rahvahääletusele panemise lubatavusest

Viimastel päevadel jagavad paljud inimesed parastavalt ja kahjurõõmsalt viidet minu 2007. aasta artiklile Postimehes, kus kritiseerisin Portugalis rahvahääletusel langetatud otsust jätta sündimata lapsed ilma õigusest elule ning kus kirjutasin muu hulgas järgmist:

“Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!”

Neile sõnadele viidates väidavad inimesed, nagu oleksin kooseluseaduse rahvahääletusele panemist toetades käitunud vastupidiselt oma tõekspidamistele. Just seda püüdis väita ka BNS-i ajakirjanik Sven Harjo, kes esimesena antud küsimusega ka minu poole pöördus hetk tagasi laekunud e-kirjas, kus seisab:

2007. aasta 20. veebruari Postimehes ilmunud arvamusloos ütlete muuhulgas “Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!”

Äsjastel kooseluseaduse vastastel protestidel oli üks teie ja SAPTK-i põhinõudmine selle eelnõu rahvahääletusele panek. Üks teie kooseluseaduse põhiargumente on ka erinevates uuringutes väljatoodud rahva enamuse vastusesis kooseluseadusele.

Mis on sundinud teid 2007. aasta leheloos korduvalt väljatoodud seisukohtadest taganema?

Alljärgnev on minu vastus, mille tuumaks on väide, et ma ei ole oma seisukohtadest taganenud, neid ümber vaadanud ega ka nendega vastuolus olevalt käitunud – vastupidised osundused näitavad kas puudulikku arusaamist kooseluseadusega seonduvatest küsimustest või lihtsalt pahatahtlikkust.

Tänan küsimuse eest! Vastuseks võin öelda, et ma ei ole oma varasematest seisukohtadest taganenud, sest ma pole kordagi väitnud, nagu oleks õige kellegi inimõiguste üle rahvahääletusel otsustada.

Kui vaatate, mis kontekstis on minu väide 2007. aastal esitatud, siis näete, et seal käib jutt rahvahääletusel selle üle otsustamisest, kas võtta ära ühiskonna kõige haavatavama grupi esindajatelt õigus elule ehk kõige fundamentaalsem õigus üldse.

Kui täna oleks küsimus selles, kas võtta homoseksuaalse kalduvusega inimestelt ära õigus elule (või ka õigus elada oma eraelu endale meelepärasel viisil, eeldusel, et sellega teisi ei kahjustata), siis oleksin esimene, kes sellele vastu seisaks ning tauniks ka püüdlust sellist küsimust rahvahääletusele panna. Paraku ei ole küsimus kooseluseaduse vastuvõtmisest ja homosuhetele riikliku tunnustuse andmisest küsimus inimõigustest — nagu ka õiguskantsler Allar Jõks on kinnitanud, ei kohusta meie riiki selliseks sammuks mitte ükski inimõigusleping, EL-i õigus ega ka põhiseadus. Et tegu on poliitilise otsustuse küsimusega, seda selgitasin avalikult ka allviidatud videos:

Omamoodi huvitav on muidugi see, et need inimesed ja ühendused, kes ja mis väidavad end meie ühiskonnas inimõiguste eest seisvat, ei tee samas üldse välja tõsiasjast, et valitsuse rahalisel toel tapetakse Eestis igal aastal tuhandeid sündimata lapsi, mis on reaalselt tõsine inimõigusteprobleem – minu kindla veendumuse kohaselt kõige tõsisem inimõiguste alane probleem üldse tänases Eestis ja maailmas.

Loodan, et minu vastus rahuldab Teid.

Täpsustamist minu 2007. aasta väide siiski väärib, sest põhimõtteliselt seondub inimõigustega vähemal või rohkemal määral pea iga õiguslik küsimus, mis loomulikult ei tähenda, et ühtegi õiguslikku küsimust ei või rahvahääletusele panna. Pidades silmas konteksti, kus minu väide sai välja käidud, oli sellega konkreetsemalt peetud silmas, et rahvahääletusele ei tohiks panna küsimust kelleltki elemantaarsete inimõiguste äravõtmisest.

22-nädala vanuselt abordi läbi tapetud laps

Postimees rikkus minu artikliga seonduvalt ajakirjanduseetika põhimõtteid

21. aprillil kirjutasin siin samas blogis Postimehe keerulisest suhtes ajakirjanduseetikaga ning osundasin, et minu hinnangul rikkust lehe arvamustoimetus minu artikli käsitlemisel mitte üksi härrasmehelikkuse konventsioone, vaid ka ajakirjanduseetika põhimõtteid.

Olgu siis nüüd lihtsalt ära märgitud, et minu vastav seisukoht sai kinnitust ka Pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu otsuste näol, mis mõlemad sedastasid, et Postimehe arvamustoimetuse käitumine ei olnud kooskõlas hea ajakirjandustavaga, nagu see on sätestatud Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksis.

Mõneti eelnevaga seonduvalt tuvastas ka ERRi ajakirjanduseetika nõunik, hr Tarmu Tammerk, et rahvusringhäälingu uudisteportaali poolt kooseluseaduse vastu Riigikogule protestikirjade üleandmise mahavaikimine (juba teist aastat järjest) on samuti ajakirjanduseetika põhimõtetega vastuolus – seda enam, et kooseluseaduse pooldajate poolt oma toetuskirjade üleandmist ERRi uudisteportaal kajastas. ASjakohane äramärkimine on ka ERRi portaalis hr Tammerki arvamusloona, kuid loomulikult mitte portaali toimetuse poolse vabandusena.

Need on vaid mõned, ametlikku kinnitust leidnud näited meedia kallutatust antud teemal – ametlikult kinnitamata näiteid on õige palju (nagu kirjutasin nt ajalehe Sirp peatoimetaja käitumisest). Selles kontekstis tundub Priit Pulleritsu hinnang, et Eesti meedia on homoliikumise pürgimutega seonduvalt tõestanud end putinliku propagandavahendina, igati adekvaatne:

“Eesti ajakirjandus on millegipärast valinud poole. Ma ei tea, miks. Ometi peaks ajakirjandus oma ühiskondlikust funktsioonist tulenevalt esitama just kriitilisi küsimusi: miks seda seadust nii puššitakse? mis jõud on selle taga ja miks? Aga Eesti ajakirjandus seda ei tee ja see ajab mind vihale. Hullem veel: Eesti ajakirjandus paistab tegema kõik, et keegi ei saaks kriitilisi küsimusi tõstatada. Kooseluseaduse üle peetavas debatis on Eesti ajakirjandus näidanud end putinliku propagandavahendina. Jah, see on öeldud tsiteerimiseks.”

Kõnekas on seegi, et need read pidi Postimehe vanemtoimetaja Pullerits kirjutama oma spordiblogis, sest “mujal ei lasta löögile”.

Kindlasti ei ole kooseluseadusega seonduv ainuke teema, mille osas Eesti ajakirjandus toimib mitte ühiskonnas toimuva objektiivse kajastajana, vaid ideoloogilise manipulatsiooni hoovana. Pigem ongi see ajakirjanduse tavapäraseks saanud modus operandi, olgugi, et ausate ajakirjanike näol leidub õnneks ka erandeid.

Veel mõned sõnad Sirbi kallutatusest

Eelmises postituses kirjutasin sellest, kuidas Sirbi peatoimetaja Ott Karulin keeldub avaldamast minu ja Toomas Vooglaidi artiklit, mis vaatleks kriitilise pilguga väidet, nagu oleks Eesti Vabariigil inimõigustest tulenev kohustus kooseluseaduse vastuvõtmiseks. Lisan juba kirjutatule veel ühe repliigi, mis kinnitab minu eelnevalt väljendatud väiteid Sirbi kallutatusest.

Nimelt juhiti eile minu tähelepanu asjaolule, et reedeses Sirbis on avaldatud juba järgmine kooseluseaduse läbisurumist pooldav artikkel, mis kannab pealkirja “Kooseluseadus ja liberaalse rahvusriigi paradoks” ning mille autoriks on Aro Velmet. Sealjuures on irooniline asjaolu, et kuigi mina ise Sirbis sõna ei saa, saab sõna Velmet, kes mainib minu nime ei vähem ega rohkem kui 16 korral ning kelle tekst kujutab endast otseselt minu (väidetavate) positsioonide kriitikat.

Keeldumist meie artikli vastuvõtmisest põhjendas hr Karulin väitega, et Sirp eelistab anda sõna uutele häältele, “kes pole muudes väljaannetes oma seisukohti juba väljendanud”. Ometi on Aro Velmet sel teemal muudes väljaannetes oma temaatilisi seisukohti korduvalt väjendanud, hiljuti pikas artiklis, mis avaldati ERR-i uudisteportaalis (varem nt Postimehes). Seega ei anna Sirp sõna mulle, küll aga annab seda neile, kes soovivad minu seisukohti kritiseerida – isegi, kui nad on oma seisukohti varem sel teemal korduvalt väljendanud.

Millest tuleneb hr Ott Karulini kallutatus homoteema käsitlemisel?

Niisiis nähtub jällegi Sirbi näotu kallutatus ning vassimine seonduvalt selle eitamise ja varjamisega. Igal juhul on põhjendatud küsimus, kas on vastuvõetav, et riiklikult rahastatud kultuurilehe peatoimetajaks on isik, kes ei suuda olla üle oma isiklikest eelistustest ja kalduvustest ega suuda kohelda respektiga neid inimesi, kel on tema omadest erinevad seisukohad.

Seejuures jääb õhku küsimus, millest hr Karulini selline kallutatus tuleneb?

Kui meie positsioone püütakse diskrediteerida viitega meie poolt täiesti mittevarjatud asjaolule, et oleme kristlased, siis võiks ju ka teine pool öelda avatult välja väga olulised asjaolud oma tausta kohta, sh selle, milline on nende suhe nn homo- või biseksuaalsusega – see kehtib nii Ott Karulini ja Aro Velmeti kui ka võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepperi ja Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsperi kohta.

Siis oleks kõigile pilt selgem ja mitte ainult ühepoolselt – see oleks mäng avatud kaartidega, aus ja härrasmehelik.

Sirbi peatoimetaja keeldub kooseluseaduse suhtes kriitiliste arvamuste avaldamisest

Mõne aja eest kirjutasin kultuurilehe Sirp peatoimetajale, hr Ott Karulinile, et uurida võimaluse kohta kirjutada koos vend Toomas Vooglaidiga kõnealuses lehes avaldamiseks põhjalikum arvamuslugu, mis arutleks küsimuse üle sellest, kas inimõigused nõuavad kooseluseaduse vastuvõtmist ja seeläbi homosuhetele õigusliku tunnustuse andmist või mitte.

Artikkel oli mõeldud vastusena Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna nõuniku Liiri Oja poolt Riigikogu Toimetiste viimases numbris avaldatud artiklile “Seksuaalne orientatsioon heteronormatiivses inimõiguste süsteemis”, mille (ekslikuks) lõppjärelduseks on, et inimõigused kohustavad Eesti Vabariiki mitte üksi kooseluseaduse vastuvõtmiseks, vaid ka nn homoabielu seadustamiseks – kõik muu olevat inimväärikuse ja võrdsuspõhiõiguse rikkumine.

Kahjuks sain aga hr Karulinilt vastuse, et Sirp ei ole meie kaastööst huvitatud ega pea selle avaldamist võimalukuks. Eriti huvitavad on aga selle seisukoha põhjendused, millega tutvumine võiks olla informatiivne kõigile, kes mõtlevad küsimuse üle sellest, millisel viisil meie ajakirjandus toimib – kas erapooletu diskussiooni vahendajana või avaliku arvamuse suunajana.

Mis veelgi huvitavam, hr Karulin ei ole nõus ka meie kirjavahetuse avalikustamisega. Samas on raske nõustuda hr Karulini hinnanguga kirjavahetuse avalikustamise lubamatusest, sest see ei ole eraelulise iseloomuga ega sisalda mitte mingisugust isiklikku informatsiooni. Vastupidi, pean kirjavahetuse avalikustamist mitte ainult lubatavaks, vaid ka oluliseks, et avalikkusel oleks võimalik tutvuda, millisel kallutatud viisil ajaleht Sirp tegutseb – seda enam, et hr Karulin sooviks seda varjata.

Siiski ei taha ma sattuda vaidlustesse selle üle, kas minu poolt antud kirjavahetuse avalikustamine on õiguspärane, st kooskõlas karistusseadutiku §-s 156 (sõnumisaladuse rikkumine) esitatud nõuetegea, või mitte – olgugi, et minu kindla veendumuse kohaselt oleks absurdne asuda seisukohale, et see seda ei oleks, sest hr Karulin tegutses kirjavahetuses mitte eraisikuna, vaid riikliku kultuurilehe juhatajana.

Igal juhul avalikustan vaidluste ärahoidmiseks ainult enda kirjad ning mitte hr Karulini omad, mida vaid refereerin, nii täpselt kui võimalik – seda õigust ei saa päris kindlasti kahtluse alla seada.

SIRP

 

SIRP

From: Varro Vooglaid [mailto:varro.vooglaid@ut.ee]
Sent: Sunday, May 04, 2014 1:07 PM
To: ott@sirp.ee
Cc: Toomas Vooglaid
Subject: Artikkel kooseluseaduse teemal

Tere, hr Karulin!

Kirjutaksin hea meelega koos oma venna Toomas Vooglaidiga Sirbis avaldamiseks artikli kooseluseadusega seonduval teemal, vastuseks Riigikogu õigusnõuniku Liiri Oja poolt juba mõne aja eest avadlatud artiklile “Seksuaalne orientatsioon heteronormatiivses inimõiguste süsteemis”, mis avaldati esmalt Riigikogu Toimetistes ning mida seejärel tiražeeriti ka Postimehes ja ERR-i uudisteportaalis.

Soov oleks kirjutada sellele mõtteavaldsule sisuline ja arutlev kriitiline vastus, nt pealkirjaga “Inimõigused ideoloogilistes tõmbetuultes”, mis aitaks viia temaatilise diskussiooni sisulisele tasandile. Tegu on juriidiliselt väga huvitava küsimusega, mis viib meid õigusfilosoofiliste põhiküsimusteni, mh küsimuseni sellest, milline on kehtestatud õiguse ja loomuõiguslike printsiipide vaheline korrektne suhe, milles seisneb inimloomus ja inimväärikus ning milline on see ontoloogiline alus, millele peaks toetuma nägemus inimõigustest kui universaalselt kehtivast normatiivsest süsteemist. Olen kindel, et sellest tuleks huvitav diskussioon.

Seepärast küsin: kas sellise artikli avaldamine Sirbis oleks võimalik ning kui oleks, siis mis võiks olla kirjatöö maksimaalne maht? Kindlasti oleks hea, kui tekst saaks olla pigem pikem kui lühem, sest see võimaldaks arutleda tõesti sisukalt ja võimalikult süvitsi minnes. Artikli saaksime valmis tuleva nädala jooksul, mistõttu oleks tänuväärne, kui artikli saaks avaldada ülejärgmise nädala lehes.

Teie vastust ootama jäädes,

lugupidamisega,

Varro Vooglaid

On 05 May 2014, at 14:16, Ott Karulin wrote:

Hr Karulin vastas napisõnaliselt, et kuivõrd diskussiooni on algatanud teised väljaanded, siis on tema soovitus pakkuda kaastööd neile.

On 05 May 2014, at 14:23, Varro Vooglaid wrote:

Tere!

Tänan vastuse eest!

Esiteks tean, et teised väljaanded ei ole kuigi altid minu artikleid avaldama, eriti sel teemal — hiljutine kinnitus sellest on loetav siit:

Postimehe arvamustoimetuse keeruline suhe ajakirjanduseetikaga

Seepärast olen esitanud ka Postimehe arvamustoimetuse ebaväärika käitumise peale kaebuse Avaliku Sõna Nõukogule. Eesti Päevalehest ei maksa nagu rääkidagi — nende ühekülgsus ja kallutatus antud küsimuses on selleks liialt ilmne.

Teiseks, pöördusin küsimusega Sirbi poole ennekõike seepärast, et selles lehes on arvamuslugude formaat oluliselt avaram kui päevalehtedes, mis omakorda võimaldab mõtestatumat käsitlust kui 5000 tähemärgi piiresse jääv tekst.

Eelnevat silmas pidades küsin uuesti, kas meie artikli avaldamiseks Sirbis oleks võimalust või mitte. Kinnitan Teile, et artikkel oleks arutlev ja kindlasti paljudele inimestele huvitav, püüdes viia diskussiooni oluliste filosoofiliste alusküsimusteni.

Tänan!

Varro Vooglaid

On 05 May 2014, at 15:38, Varro Vooglaid wrote:

Tere veel kord!

Kui pidasite diskussiooni algatajana silmas Riigikogu toimetisi, kus see artikkel originaalis avaldati, siis seal on diskussiooni päevapoliitikas aktuaalsetel teemadel pea võimatu pidada, pidades silmas, et ajakirja antakse välja kaks korda aastas.

Head,

Varro Vooglaid

On 09 May 2014, at 11:54, Varro Vooglaid wrote:

Tere!

Vaatasin, et tänases Sirbis on selline artikkel:

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=21743:elevant-toas&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3488

Kas sellest võib järeldada, et nüüd on temaatiline diskussioon algatatud ka Sirbis ja et oodatud on ka teise poole seisukohad?

Head,

Varro Vooglaid

On 12 May 2014, at 12:25, Ott Karulin wrote:

Hr Karulin vastas mulle napisõnaliselt, et Sirp püüab tuua tuua diskussiooni uusi hääli, mis pole muudes väljaannetes oma seisukohti juba väljendanud.

On 12 May 2014, at 12:30, Varro Vooglaid wrote:

Tere!

Kas ma saan teist õigesti aru, et kui keegi on juba muus väljaandes mingiski aspektis kooseluseadusega seonduvalt seisukohta väljendanud, siis ei ole enam tema temaatilised kaastööd Sirpi oodatud?

Kuivõrd Toomas Vooglaid ei ole sel teemal muudes väljaannetes kirjutanud, siis kas artikkel oleks vastuvõetav, eeldades, see kannab autori real üksnes tema, mitte nii tema kui ka minu nime?

Head,

Varro Vooglaid

On 12 May 2014, at 12:31, Ott Karulin wrote:

Hr Karulin saatis seepeale vastuse, et variautorite kasutamine ei teeks au Sirbile ega autoritele.

On 12 May 2014, at 12:36, Varro Vooglaid wrote:

Ma ei räägi variautorite kasutamisest ja pean sellist tõlgendust mõnevõrra solvavaks. Nagu olen algusest peale selgitanud, oli meie plaan kirjutada artikkel kahasse. Ent kui minu nime mainimine artikli juures on artikli avaldamist takistav asjaolu – mida pean pehmelt öeldes veidraks –, siis võiks artikli kirjutada Toomas Vooglaid üksi, sest meie vaated antud küsimuses on väga lähedased.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

On 12 May 2014, at 12:38, Ott Karulin wrote:

Hr Karulin vastas, et ilmselt on siin tegemist teineteisest möödarääkimisega. Tema sõnum olevat see, et meie vaated, olgu autoriks mina või Toomas Vooglaid, on meedias ulatuslikult kajastust leidnud, mistõttu pole Sirp hetkel kaastööst huvitatud.

On 12 May 2014, at 12:43, Varro Vooglaid wrote:

Tere!

Aga kes need “teie” on? Kas kõik inimesed, kes ei kidia kooseluseaduse läbisurumise püüdlusi heaks? Või kõik, kelle perekonnanimi on Vooglaid?

Teie positsioonist jääb kahjuks mulje, et kultuurilehe peatoimetajana tegelete teatud vaadete ühiskondlikus arutelus väljatoomise võimaluste äralõikamise ja seeläbi oma positsiooni kuritarvitamisega. Kindlasti ei tee selline käitumine Sirbile au.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

On 14 May 2014, at 10:49, Varro Vooglaid wrote:

Tere, hr Karulin!

Kavatsen riputada meie kirjavahetuse oma blogisse, et kõik inimesed, kes seda soovivad teha, saaks hinnata, mil viisil kultuurilehe Sirp toimetus tegutseb avaliku arutelu suunaja ja kujundajana. Kuivõrd meie kirjavahetus ei ole eraelulise iseloomuga, siis eeldan, et Teil ei ole midagi selle vastu. Siiski küsin veel üle, kas Teie vastus on lõplik ja ei kuulu edasisele arutamisele, sest ma ei tahaks teha järeldusi ennatlikult.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

On 14 May 2014, at 10:55, Ott Karulin wrote:

Hr Karulin teatas, et kirjavahetuse avaldamine vestluspartneri loata läheb vastuollu põhiseaduse §-ga 43, mis käsitleb igaühe õigust sõnumisaladusele, ja et ta ei anna mulle luba meie kirjavahetuse avalikustamiseks. Hr Karulin lisas, et edasi pean juba talitama oma südanetunnistuse järgi.

On 14 May 2014, at 11:33, Varro Vooglaid wrote:

Tere, hr Karulin!

Seda, kas Te lubate või ei luba kirjavahetust avalikustada, ma ei küsinud – küsisin, kas Teie otsus mitte võimaldada sõna neile, kel on kooseluseaduse suhtes mittepooldav seisukoht, on lõplik.

Mis puutub meie kirjavahetuse avalikustamise lubatavusse, siis esiteks olgu mainitud, et põhiseaduse 2. peatükk sätestab põhimõtted selle kohta, millisel viisil peab riigivõim suhestuma isikutesse ega reguleeri isikute omavahelisi suhteid — rääkimata ettekirjutuste tegemisest üksikisikutele selle osas, mil viisil peavad nemad suhestuma avaliku võimu esindajatesse.

Teiseks, nagu kogu meie kirjavahetuse kontekst tunnistab, suhtlesin mitte Teie kui eraisikuga, vaid Teie kui ajalehe Sirp peatoimetajaga. Seega on suhtluse iseloom avalik, mitte eraeluline, mis omakorda tähendab, et sellele ei ole põhjendatud kohaldada eraelu kaitse põhimõtteid, isegi mitte analoogia korras.

Mina toimin kahtlemata oma südametunnistuse järgi, sest minu hinnangul on väga oluline, et oleks avalikult teada, millisel kallutatud viisil Sirbi toimetus tegutseb. Seejuures ei näe ma ka põhjust, miks peaksite Teie olema kirjavahetuse avalikustamise vastu, kui Te ei ole teinud midagi häbenemisväärset.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

On 14 May 2014, at 10:44, Ott Karulin wrote:

Hr Karulin vastas, et tema seiskoht on lõplik ning et Sirp olevat avatud diskussioonile, kuid et eelistatud on sõna andmine inimestele, kes kõnealusel teemal veel arvamust väljendanud pole.

On 14 May 2014, at 11:47, Varro Vooglaid wrote:

Mille peale oskan vaid korrata, et Toomas Vooglaid ei ole sel teemal praeguse ühiskondliku diskussiooni raames avalikult sõna võtnud…

Varro Vooglaid

Postimehe arvamustoimetuse keeruline suhe ajakirjanduseetikaga

Mõtlesin panna kiiresti kirja mõned sõnad seonduvalt sellega, kuidas Postimehe arvamustoimetus on käitunud seoses minu püüdlusega avaldada kooseluseaduse läbisurumispüüdluste suhtes kriitiline artikkel.

Esiteks, saatsin artikli pealkirjaga “Vassimisest ja valetamisest seonduvalt kooseluseadusega” avaldamiseks juba neljapäeval, 3. aprillil. Kuna mulle ei vastatud, kas artikkel avaldatakse või mitte, siis helistasin järgmisel päeval ja sain hr Marti Aavikult kinnituse, et artikkel läheb 7. aprilli (esmaspäev) lehte, kui saadan 5. aprilli õhtuks ära mõnevõrra kärbitud versiooni.

Samuti püüdis hr Aavik mulle selgitada, mida peaksin artiklis teisiti kirjutama, kuid ma selgitasin, et eelistaksin siiski jääda oma seisukohtade juurde, olgugi, et võin püüda neid sõnastuslikult ümaramaks teha. Samas selgitasin, et võimatu on ühelt poolt lisada argumente, nagu hr Aavik soovitas, ja samal ajal teha artiklit lühemaks, nagu ta nõudis.