Näide sellest, kuidas Postimees levitab libauudiseid

March 25, 2017

Eile õhtul kella poole seitsme paiku avaldati Postimehe veebiväljaandes Olev Remsu arulagedatest väidetest kubisev artikkel, milles on muu hulgas kirjutatud, nagu oleks mina president Kersti Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”.

Kui sellele mu tähelepanu juhiti, saatsin õhtul Postimehe arvamustoimetuse juhatajale Neeme Korvile ja arvamustoimetajale Marti Aavikule kirja, kus palusin selgitust, miks on Postimees võtnud avaldada niisuguseid otseseid valeväiteid kätkeva artikli:

Tere!

Minu rahuliku ja argumenteeritud artikli [rahvaalgatuse taastamise vajalikkuse teemal] lükkasite hiljuti tagasi. Samas olete aga otsustanud avaldada Olev Remsu artikli, kus on minu suhtes esitatud täiesti naeruväärne väide.

Kui pidasite niisuguse väite avaldamist põhjendatuks, siis palun näidake ühtlasi ära, kus olen mina president Kersti Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”. Kui te seda aga näidata ei oska – mis oleks ootuspärane, sest ma ei ole seda teinud –, siis palun öelge, miks te niisugust otsest valet avaldate.

Nördinult

Varro Vooglaid

Postitasin sama kirja ka kõnealuse artikli kommentaariumisse, et juhtida lugejate tähelepanu Remsu kõnealuse väite täielikule alusetusele. Kui täna hommikul kommentaariumile pilgu peale viskasin, avastasin aga, et kommentaar on kustutatud.

Selle peale postitasin uue kommentaari, kus juhtisin esimese kommentaari kustutamisele tähelepanu ja tõin selle algse sisu uuesti välja:

Siin on hea näide, kuidas Postimehe toimetus tegutseb. Eile õhtul postitasin Postimehe lehel kõnealuse artikli kommentaariumisse oma kirja arvamustoimetusele, kus palusin selgitada, miks võeti avaldada Remsu artikkel, kus on väidetud otsest valet, nagu oleks mina president Kersti Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”. Selle asemel, et oma viga tunnistada, kustutas Postimehe toimetus mu kommentaari lihtsalt ära. Jõudu tööle, “kvaliteetajakirjandus”!

Vähem kui tunni aja jooksul sai ka see kommentaar Postimehe toimetuse poolt kustutatud, mistõttu postitasin kolmanda kommentaari:

Vägev! Esmalt kustutas Postimehe toimetus ära mu kommentaari, kus palusin selgitada, miks avaldati Remsu artikkel, kus on väidetud minu kohta otsest valet, naga oleks ma president Kersti Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”. Seejärel kustutati ära kommentaar, milles palusin selgitada, miks esialgne kommentaar ära kustutati. Nüüd postitan kolmanda kommentaari ja jään ootama ka selle kustutamist! Jõudu tööle, “kvaliteetajakirjandus”!

Ootuspäraselt kustutati ka see kommentaar ca poole tunni jooksul.

Ilmselgelt ei ole minu kommentaaride kustutamiseks Postimehe enda poolt paikapandud põhimõtete kohaselt alust, sest nagu Postimees on ise määratlenud, kustutatakse kommenteerimiskeskkonnast kommentaarid, mis “sisaldavad roppusi; õhutavad rahvaste ja rasside vahelist vaenu, sõda; kutsuvad üles narkootikumide ja relvade kasutamisele, riigi kukutamisele või reetmisele või konkreetsete isikute suhtes füüsilisele vägivallale; levitavad valet või halvustavad põhjendamatult teisi isikuid”.

Seega ei näi meelevaldne järeldada, et mu kommentaarid kustutati mitte selle pärast, nagu oleks need kommenteerimise tingimuste vastu eksinud, vaid lihtsalt selle pärast, et need osutasid Postimehe poolt täiesti alusetute süüdistuste levitamisele. Eelnevat silmas pidades võiks Postimees selguse huvides kommentaaride tingimustesse lisada, et kustutakse mitte ainult kommentaarid, mis levitavad valet, vaid ka kommentaarid, mis juhivad tähelepanu Postimehe poolt valede levitamisele.

Seejuures on Postimehe poolt Remsu valeväidete avaldamine ja levitamine otseselt vastuolus Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksiga, mis sätestab punktis 3.5., et toimetus kontrollib, eelkõige kriitilise materjali korral, faktide tõesust sõltumata sellest, kas avaldatava/edastatava materjali autoriks on toimetuse töötaja või keegi teine. Antud juhul on Postimees mitte üksi avaldanud otsest valet sisaldava artikli, vaid ka ei reageeri olukorras, kus valede levitamisele on tähelepanu juhitud.

Pikalt ei ole mõtet seda juhtumit kommenteerida, sest faktid räägivad enese eest.

Peavoolumeediale meeldib üha enam rõhutada oma staatust kvaliteetmeediana ja heita alternatiivmeediale ette libauudiste levitamist. Samas levitatakse ise südamerahus otseseid libauudiseid (mida muud on väide, nagu oleks mina president Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”?) ning kustutatakse kommentaare, kus sellele tähelepanu juhitakse või selle vastu protesteeritakse.

Sellist käitumist silmas pidades ei ole Postimehel moraalset autoriteeti alternatiivmeediale moraali lugeda ega kvaliteetse ajakirjanduse kohta loenguid pidada.

Just seda ütlesin hiljuti Ühiskonnauuringute Instituudi seminari järgselt silmast silma ka Postimehe arvamustoimetaja Marti Aavikule, vastuseks tema väitele, et Postimees ootab alternatiivmeediumitelt õiglast ja lugupidavat suhtumist. Toonitasin, et lugupidava suhte eelduseks on vastastikkus ning et kui Postimehe toimetus lubab endale nt Aadu Luukase preemia tembeldamist “Putini preemiaks”, kuna see anti SAPTK-le, siis tasuks nn kvaliteetmeedial esmalt peeglisse vaadata.

Kokkuvõttes nähtub aga ka antud juhtumist, et libauudiste levitamine ei ole peavoolumeedia jaoks probleem, eeldusel, et levitatavad valed on toimetusele ideoloogiliselt ja poliitiliselt meelepärased. Postimehe poolt avaldatud artiklist jääb lugejatele teadmine, nagu oleks mina president Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”, olgugi, et ma ei ole seda mitte kusagil ega mitte kuidagi teinud.


Objektiivile jutlust pidav ERR ei taha ise järgida elementaarseid ajakirjanduseetika põhimõtteid

January 5, 2017

Kas see on vastuvõetav, et rahvusringhäälingu ajakirjanikud salvestavad ERRi stuuditehnikat kasutades (st justkui oma töö rutiinse osana) salaja ideoloogilistele oponentidele tehtud telefonikõnesid ja siis avaldavad neist omal valikul sobivaid fragmente, isegi, kui see, kellega kõne salvestati, ütles selgesõnaliselt, et ta ei soovi ERRile kommentaari anda?

Just nii talitas eile ERRi ajakirjanik Indrek Lepik mulle helistades. Sellega seonduvalt esitasin kaebuse ERRi ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerkile, küsides temalt niisuguse käitumise kohta hinnangut:

Tere, hr Tammerk!

Esitan käesolevaga kaebuse ERRi ajakirjaniku Indrek Lepiku käitumise suhtes, kuna ta salvestas minuga tehtud telefonikõne ja avalikustas selle kõne fragmendi ilma minule ütlemata, et ta üldse kõne salvestab, rääkimata salvestuse avalikustamise kavatsusest teavitamisest.

http://www.err.ee/raadioklipp/586ccfb714f036142c4dc255

Minu arusaamise kohaselt eeldab ajakirjaniku eetiline käitumine, et kui on soov kõne salvestada, siis tuleks sellest teisele poolele selgelt teada anda. Hr Lepik küsis minult veel kõne jooksul selgelt, kas ma oleks nõus sel teemal kommentaari andma ja ma vastasin, et ei ole, kuivõrd ei ole selge, mida on Objektiiv valesti teinud.

Kui see on ERRis vastuvõetav ajakirjanduslik praktika, et ajakirjanikud salvestavad salaja telefonikõnesid ja avalikustavad neist omal valikul endale sobivaid fragmente, siis palun ka selle kohta kinnitust. Selles, et mind ei informeeritud kõne salvestamisest, võite ise veenduda, küsides hr Lepikult kõne terviksalvestuse faili.

Lugupidamisega

Varro Vooglaid

Ajakirjanike niisugune käitumine annab tunnistust tõsisest ajakirjandusliku professionaalsuse defitsiidist ja austuse puudumisest ajakirjanduseetika elementaarsete põhimõtete vastu. Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi (EAK) punkt 3.7 ütleb väga selgelt: “Ajakirjanik hangib heli- ja pildiülesvõtteid ning informatsiooni avalikult. Erandid on lubatud ülekaaluka avaliku huvi olemasolul, kui materjali pole võimalik teisiti hankida.”

Kui Tarmu Tammerk peaks vastama, et ERR ei näe siin EAK-s sätestatust hoolimata ajakirjanduseetika põhimõtete rikkumist, siis tuleb sellest kahtlemata teha tõsised järeldused. Muu hulgas tuleb edaspidi ERRi esindajatega suheldes lähtuda eeldusest, et vestlust võidakse salaja salvestada ning sellest salvestisest võidakse vabalt valitud fragmente vabalt valitud kontekstis eetrisse lasta.

Minu hinnangul ei peaks niisugused inimesed, kes lubavad endale tahtlikku ajakirjanduseetika põhimõtete rasket rikkumist, ERRis töötama. Kuigi, tõsi, ERRi puhul ei üllata enam peaaegu miski – latt on niivõrd madalale lastud, et teistele epistli lugemine ajakirjanduseetika ja professionaalse ajakirjanduse osas ajab lihtsalt naerma.


Õigusriigi paroodia

July 28, 2016

Siin on üks ma ei tea kui paljudest näidetest selle kohta, kuidas EPL-i ja ERR-i poolt enam-vähem täpselt kahe aasta eest laiali lennutatud laim SAPTK ja minu isiku suhtes elab oma elu.

Screen Shot 2016-07-27 at 18.05.30 copy

Pressinõukogu on ammu tuvastanud (vt ka siit), et süüdistused ja kahtlustused, nagu oleks SAPTK-l mingid sidemed Venemaa võimuringkondadega, olid täiesti alusetud. Ometi on laim nagu džinn, mida naljalt pudelisse tagasi ei püüa.

Kunagi arutasin küsimust ka ühe asjatundliku advokaadiga, küsides, kas selliste kommentaaride pinnalt, nagu alltoodud pildil näha, ei saaks pöörduda kohtusse. Tema vastuse tuum oli järgmine:

“[P]ean teie kurvastuseks ütlema, et eeltõendamismenetlus raames ei ole võimalik enam anonüümseid netikommentaatoreid leida. Varasemalt oli kohtupraktika, kus eeltõendamismenetluse raames tuvastasid kostja ja siis esitasid tema vastu hagi. Nüüd on viimased aastad kohtud oma praktikat muutnud ning on asunud seisukohale, et eeltõendamismenetluse eesmärk ei ole kostjate leidmine. Ma tean, et selles osas on justiitsministeeriumis plaanis teha seadusemuudatus, kuid hetkel…”

Screenshot_2015-01-06-20-45-59

Kui nüüd just tänaseks midagi oluliselt muutunud ei ole, siis tähendab eelöeldu sisuliselt seda, et praktiliselt ei olegi võimalik (niisuguste juhtumite korral) Eesti Vabariigis kohtulikult oma head nime kaitsta. Kommentaatorid võivad kirjutada sinu kohta kindlas kõneviisis laimu ja midagi teha polegi. Seega on põhiseaduse §-s 17 sätestatud printsiip “Kellegi au ega head nime ei tohi teotada” mitte lihtsalt tagamata, vaid tagamatu.

Kui küsisin advokaadilt arutelu lõpetuseks, et kui anonüümses kommentaaris väidetakse minu kohta asju, mis ei vasta tõele ja on laimavad, siis kuidas ma peaksin üldse oma õigusi kaitsma, sain vastuseks nõutu õlakehituse ja tõdemuse, et nii see tõesti olema ei peaks… Raske on nimetada sedasi toimivat riiki õigusriigiks.


Uuriva ajakirjanduse muljetavaldav töövõit

May 30, 2016

13245271_1164780636873654_8892148003326870875_n

Kroonika ja Õhtuleht on jõudnud põrmustava paljastuseni – seda, et õnnestub “vahele võtta” inimene, kes “trimpab” lõuna ajal ühe õlle, ei juhtu just iga päev. Seejuures on huvitav, et kõmupress teab minust paremini, kus ma “mõni minut pärast kella 11” viibisin ja mida tegin. Ise arvasin, et kohtusin 11.00 kuni ca 11.30/11.40 Kolde puiesteel politseijaoskonnas uurijaga, et anda mu poja ratta varguse kohta ütlusi. Kuid samas on tõsi, et väljendit “mõni minut pärast ühtteist” saab kange tahtmise korral tõlgendada ka keskpäeva ja poole ühe vahemikku jääva kellaaja tähistamiseks, sest kes ütleb, mida “mõni minut” tähendab ja et näiteks 75 minutit ei ole selle sõnapaariga tähistatav. Aga mis siin ikka rääkida – jääb üle õnnitleda uurivat ajakirjandust muljetavaldava töövõidu puhul!


Vaat kus lops: olen mitte üksi sallimatu, vaid ka poliitik

October 18, 2015

Screen Shot 2015-10-18 at 11.37.39

Täna hommikul sain Delfi vahendusel teada, et olen mitte üksi sallimatu, vaid ka poliitik. Huvitav lugu, kas pole, pidades silmas, et ma ei kuulu ega ole kunagi kuulunud ühtegi parteisse ning et ma ei ole kunagi kandideerinud ühelegi võimupositsioonile, sinna valituks osutumisest rääkimata!?

Omamoodi huvitav on ka artikli all nähtav teise uudise väike pealkiri.

Nimelt on mõeldud välja viis, kuidas saaks jätta kõik organisatsioonid, mis dominantset vasakliberaalset ideoloogiat heaks ei kiida, ilma võimaluseta kasutada oma tegevuseks avalikku – st kodanikelt karistuse ähvardusel ära võetud – raha.

SAPTK-d see ei mõjutaks vähimalgi määral, kuna me ei ole kunagi sentigi “avalikku raha” saanud, aga näiteks EKRE hingamise tõmbaks see ilmselt tõsiselt kinni, pidades silms, et Postimehe vahendatud andmetel moodustas organisatsiooni sissetulekutest viimase kolme kuu jooksul 98,3% riigieelarveline toetus.

Read the rest of this entry »


Järjekordne näide sellest, mil moel massimeedia tegutseb

October 17, 2015

Eile avaldati Postimehe arvamusportaalis Madis Millingu nimel lugu, kus püüti avalikkust veenda, nagu oleks parlamendi liikmed sunnitud hääletama kooseluseaduse rakendussätete poolt.

Olles seda lugu lugenud ja nähes, kuidas see edastab ilmselt PR-meeste poolt reformierakondlastele ja sotsidele ette antud uusi jutupunkte, kribasin kiiresti omapoolse vastuse, kus osundasin lihtsalt tõsiasjale, et ühelgi parlamendiliikmel ei ole mitte mingisugust kohustust aidata kooseluseaduse läbisurumist lõpule viia ning et kui riigikogus ei leidnud kooseluseaduse tervikkujul vastuvõtmiseks toetust ei eelmises ega ka praeguses koosseisus, tuleks seadus lihtsalt tühistada või vähemasti muuta seda moel, mis lükkaks seaduse jõustumise aega pärast järgmisi parlamendivalimisi.

Positiivse üllatusena sain hommikul Postimehe arvamustoimetusest vastuse, et minu lugu avaldatakse päeva jooksul ning nii ka tehti – nagu artikli avaldamismärkest nähtub, tehti mu lugu kella 13.14 paiku lugejaile kättesaadavaks.

Õhtupoolikul läksin aga vaatama, millist tagasisidet on lugu saanud, kuid avastasin huvitava seiga. Nimelt tuli välja, et minu lugu ei ole enam üldse Postimehe arvamusportaali arvamuslugude nimistust leida – olgugi, et kuivõrd minu artikkel on Postimehe arvamusportaalis üks viimasena avaldatud lugudest, peaks see kõigi eelduste kohaselt olema kuvatud kohe lehekülje ülaosas.

Kerisin ja kerisin ja kerisin lehte allapoole, aga mida ei ole, seda ei ole. Et sellest huvitatud saaksid minu väite paikapidavuses veenduda, tegin nähtust ka ekraanipildi, kust on jäänud välja vaid mõned reklaamide blokid (kerige rahulikult pildi lõpuni, sest tekst jätkub):

Postimehe müsteerium

Kuid see ei ole veel kõik, sest loole lisab vürtsi seik, et sama lehe paremast äärest leiab ülaäärest jõudsalt allapoole kerides väikese kastike, kus on toodud välja Postimehe arvamusportaali “TOP lood” ehk eeldatavasti viimase aja loetumad arvamusartiklid ning üllatus-üllatus – nimistus figureerib ka minu loo pealkiri:

Screen Shot 2015-10-16 at 23.26.55

Kes seda nüüd täpselt teab, millest niisugused asjad on tingitud. Aga ei näi ebatõenäoline, et inimene, kes on minu artikli arvamusportaali lugude seast ära koristanud, osutus veidi hooletuks, unustades “TOP lugude” loetelu “puhtaks” teha.

Kui sellised asjad juhtuks mõnel üksikul korral, siis võiksin uskuda, et tegu on mingi viperuse või halva juhusega. Paraku näen aga alatasa, kuidas seesugustest iseenesest väikestest asjadest joonistub välja manipulatiivne muster.

Igal juhul on huvitav jälgida, millisel moel massimeedia tegutseb – kel silmad on, see nähku.


Meedia- ja poliitikaringkondade läbikasvamisest

May 18, 2015

Lehitsedes Kalle Muuli raamatut “Isamaa tagatuba” sattusin alltoodud lõigule. Vahetult eelnevas lõigus avaldab autor arvamust, et täna ei oleks niisugused asjad enam mõeldavad. Ilmselt on tal ka õigus, ent ometi oleks naiivne arvata, et ajakirjanduslikud, ärilised ja poliitilised ringkonnad ei ole enam üldse omavahel läbipõimunud ning et avalikkusega manipuleerimist sarnasel, ehkki rafineeritumal moel ei toimu. Küsimus on pigem selles, millised need suhted on ja kuidas meediat erinevate huvide realiseerimiseks kasutatakse.

Screen Shot 2015-05-18 at 23.04.11

Oluliseks uueks “mängijaks” on ilmselt saanud suhtekorraldusbürood, kes pakuvad soovitud meediaprogrammi (või siis ka poliitilise programmi) elluviimiseks vahemehe teenust. Kahju on aga sellest, et puuduvad ajakirjanikud, kes võtaks seda suhetepundart (milles on oma osa kindlasti ka rahvusvahelistel (valitsusvahelistel ja valitsusvälistel) organisatsioonidel ja korporatsioonidel, välisriikide saatkondadel ning muudel huvigruppidel) avalikkuse jaoks läbi valgustada.

Ehk saame paarikümne aasta pärast lugeda järgmistest memuaaridest detailsemat ülevaadet, kuidas meie ajal meediamanipulatsioone ellu viidi. Seda ootan siira huviga.