Postimehe arvamustoimetuse keeruline suhe ajakirjanduseetikaga

Mõtlesin panna kiiresti kirja mõned sõnad seonduvalt sellega, kuidas Postimehe arvamustoimetus on käitunud seoses minu püüdlusega avaldada kooseluseaduse läbisurumispüüdluste suhtes kriitiline artikkel.

Esiteks, saatsin artikli pealkirjaga “Vassimisest ja valetamisest seonduvalt kooseluseadusega” avaldamiseks juba neljapäeval, 3. aprillil. Kuna mulle ei vastatud, kas artikkel avaldatakse või mitte, siis helistasin järgmisel päeval ja sain hr Marti Aavikult kinnituse, et artikkel läheb 7. aprilli (esmaspäev) lehte, kui saadan 5. aprilli õhtuks ära mõnevõrra kärbitud versiooni.

Samuti püüdis hr Aavik mulle selgitada, mida peaksin artiklis teisiti kirjutama, kuid ma selgitasin, et eelistaksin siiski jääda oma seisukohtade juurde, olgugi, et võin püüda neid sõnastuslikult ümaramaks teha. Samas selgitasin, et võimatu on ühelt poolt lisada argumente, nagu hr Aavik soovitas, ja samal ajal teha artiklit lühemaks, nagu ta nõudis.

Et artiklit ei avaldatud ei 7. (esmaspäev) ega ka 8. aprilli (teisipäev) lehes, siis helistasin uuesti arvamustoimetusele, kust mulle öeldi, et seoses Ukraina sündmustega on aktuaalsed muud küsimused. Ärgem samas unustagem, et jutt käib ajast, mil ajakirjandus ja eriti Ekspress Grupi väljaanded avaldasid pea igapäevaselt kooseluseadust toetavaid artikleid. Siiski öeldi, et artikkel saab avaldatud hiljemalt alanud nädala jooksul (st siis kõige 12. aprilliks) või äärmisel juhul järgneva nädala alguses (st siis 14. aprillil). Seetõttu otsustasin, et ei paku artiklit avaldamiseks mujale, vaid usaldab Postimehe toimetuse kinnitus avaldamise kohta.

Kuid murtud sai ka teistkordne lubadus, sest ka 14. ega ka 15. aprillil artiklit ikkagi ei avaldatud. Seetõttu helistasin uuesti Postimehe arvamustoimetusele viimati nimetatud päeval ja palusin selgitust, miks mulle antud lubadusi järjestikku murtakse ning millal siis artikkel lõpuks avaldatakse. Sellele eelnevalt saatsin ka temaatilise kirja, kus selgitasin:

Pean tunnistama, et olen nõutu ja pettunud, sest mulle antud lubadusest ei ole kinni peetud.

Saatsin oma arvamusartikli pealkirjaga “Vassimisest ja valetamisest seonduvalt kooseluseadusega” Postimehe arvamustoimetusele juba 3. aprillil ehk ligi 2 nädalat tagasi, ent seda ei ole siiani avaldatud — hoolimata sellest, et esmalt kinnitasite, et artikkel saab avaldatud 7. aprillil ning kui seda ei juhtunud, siis ütlesite, et tekst avaldatakse kindlasti kas eelmise nädala jooksul või selle alguses. Olgugi, et tegin vastavalt Teie juhistele tekstis koheselt (juba 5. aprilli pärastlõunaks, nagu kokku lepitud) kärped ja toimetuslikud parandused, ei ole artiklit siiani avaldatud.

Nüüdseks on tekkinud olukord, kus kooseluseaduse toetuseks on ilmselgelt ko-ordineeritud massiivse meediakampaania raames avaldatud viimastel nädalatel juba kümneid artikleid, samas kui massimeediasse pole jõudnud ühtegi arvamuslugu ega ka ühegi (suurema) lehe toimetuse poolset artiklit, kus küsitaks selle seaduse kohta ka kriitilisi küsimusi. Ja paistab, et erilist arutelu ei jõuagi tekkida, sest tänase Eesti Päevalehe kohaselt antakse eelnõu juba hiljemalt ülehomme Riigikogu menetlusse.

Kõike eelnevat silmas pidades tekib küsimus, kas Postimees on minu artikli avaldamisega sihilikult viivitanud, et aidata kaasa sisulise arutelu ärahoidmisele kooseluseadusega seonduvates küsimustes. Ma ei tea, kas see on nii või ei ole, aga ju nõustute, et vähemalt väliste märkide järgi hinnates ei oleks selline tõlgendus ilmselgelt ebamõistlik. Seda enam, et vahepealsel ajal on Postimehe arvamusplatsil avaldatud terve rida pikki arvamuslugusid teemadel, mis on ilmselgelt vähem aktuaalsed kui kooseluseadusega seonduv.

Kokkuvõttes palun selget vastust, millal mu artikkel lõpuks avaldatud saab. Ma väga loodan, et see juhtub homses lehes, sest see on viimane võimalus tõstatada arutelu seoses kooseluseaduse tõsiste kitsaskohtadega enne, kui eelnõu parlamendis menetlusse antakse.

Telefonivestluses selgitati mulle aga, et ma ei tundvat seda, kuidas ajakirjandusväljaannetes töö käib ning et mul oleks tarvis rohkem kannatlikkust. Samuti öeldi, et mulle on juba kinnitatud, et artikkel avaldatakse.

Ma selgitasin omakorda, et mind ei rahulda lihtsalt järjekordne kinnitus, et millalgi artikkel avaldatakse, sest samal päeval teatasid ajalehed, et kahe päeva pärast antaksegi kooseluseaduse eelnõu Riigikogus menetlusse ning on kahetsusväärne, kui enne seda ei saagi meedias mitte ühtegi vähegi kriitilist artiklit avaldatud, samal ajal kui kooseluseaduse toetuseks on avaldatud juba julgelt üle kümne artikli.

Minu selge küsimuse peale, kas võin uskuda, et artikkel avaldatakse ära alanud nädala jooksul või kõige hiljemalt uue nädala alguses, sain nüüd juba hr Neeme Korvilt vastuse, et “seda kindlasti”.

Ja nüüd, kus kooseluseadus on jõulise meediakampaania toel Riigikogus menetlusse antud, avaldati siis lõpuks ka minu artikkel.

Kuid artikkel avaldati omavoliliselt kärbituna (5084 tähemärki, kuigi hr Aavik palus mul viia artikli 8000 tähemärgi piiresse, mida ma juba 5. aprillil ka tegin) ja ilma mitmete oluliste argumentide ja punktideta, olgugi, et olin kirjutanud Postimehe arvamustoimetusele juba 5. aprillil selgesõnaliselt nii:

“Nagu juba oma esimeses kirjas teema delikaatsust silmas pidades mainisin, ei tohi tekstis ilma minu nõusolekuta muutusi teha (v.a. kirjavigade parandamine, kui neid peaks esinema).”

Seejuures ülteb Eesti Ajalehtede Liidu (mille liikmeks on ka Postimees) Eesti ajakirjanduseetika koodeks punktis 4.12. selgesõnaliselt, et “välisautori poolt loodud ajakirjandusliku materjali sisu, konteksti ja avaldamisaega ei ole hea muuta autori teadmise ja nõusolekuta.” Minu artikli puhul on aga lisaks sisule ja avaldamisajale muudetud ka pealkirja.

Seetõttu kirjutasin täna hommikul arvamustoimetusele:

“On hämmastav ja samas ka kahju, et Postimehe arvamustoimetus ei austa autorite selgesõnalisi tingimusi artikli avaldamiseks ja peab võimalikuks artiklite teksti omavoliliselt muuta ka hoolimata autori selgesõnalisest tingimusest, et seda ei tohi teha. Seetõttu palun, et paneksite vähemalt Postimehe veebilehele artikli täisteksti koos vahepealkirjadega — seal ei saa ka ruumipuudusest rääkida — ning avaldaksite paberlehes teate, et minu artikkel avaldati omavoliliselt muudetud kujul ja et artikli täisteksti leiab Postimehe veebiversioonist.”

Siiski näib, et Postimehe arvamustoimetus ei austa ka seda palvet, sest artikkel on veebis avaldatud ikkagi omavoliliselt kärbitud kujul.

Igal juhul on selge, et kui ühe artikli avaldatud saamisega tuleb näha nii palju vaeva ja taluda sellist solgutamist, siis on ilmne, et inimesed, kes esindavad teistsuguseid vaateid kui need, mis on levinud “progressiivselt” meelestatud ajalehtede toimetustes, loobuvad oma kaastööde esitamisest.

Minu järjekordne kogemus näitab, et lõppude-lõpuks võib artikli avaldatud saada, kuid isegi end kvaliteetväljaannetena reklaamivad ajalehed teevad seda ilmselgelt vastumeelselt ning omalt poolt alatult käitudes – lubadusi ja ajakirjanduseetika põhimõtteid rikkudes ning autoreid solgutades. Ei ole ime, kui inimesed jõuavad järelduseni, et asi ei ole seda väärt. Samal ajal saab üha enamatele inimestele selgeks, kuidas meie ajakirjandus tegelikult toimib – paljuski selle pärast otsustasin ka selle kommentaari kirja panna, hoolimata tõsisest ajapuudusest.

Ühelt poolt näeme jõulist ja ilmselgelt ko-ordineeritud PR-kampaaniat kooseluseaduse toetuseks, mida viiakse läbi “sõltumatu” ajakirjanduse ulatuslikul toel, ja teiselt poolt nendime, kuidas eriarvamusi püütakse summutada ning nende väljendajaid heidutada.

Muidugi ei ole kõiges selles midagi uut ja üllatavat, kuid oluline on neid ebameeldivaid tõsiasju ikka jälle uutele ilmingutele tähelepanu juhtides inimestele meenutada.

Küll oleks hea, kui Eesti ajakirjandusmaastikule tekiks ka mõni tõsiseltvõetav päevaleht, mis seisaks samasuguse innuga traditsiooniliste väärtuste eest, nagu Postimees, Päevaleht, Õhtuleht, Eesti Ekspress, ERR jt teevad seda pea täiesti uniformselt relativistlik-liberalistlik-sotsialistliku inimese- ja ühiskonnatunnetuse propageerimiseks. Usun, et sel lehel oleks väga palju lugejaid, kes jätaks praeguse peavoolumeedia väljaanded reaalse ja hüvelisema alternatiivi olemasolul päevapealt maha.

Mille eest iganes konkreetne meedium ka ei seisa, igal juhul võiks seda teha väärikalt.

See ei ole esimene kord, kui peavoolu ilmsest ideoloogilisest kallutatusest kirjutan. Eelmise aasta sügisel juhtisin tähelepanu samadele probleemidele seonduvalt EPL-i ja Delfiga, kui kirjutasin kommentaari pealkirjaga “Ühiskondliku arutelu ja vaba meedia illusioonist”. Toona võtsin oma kommentaari kokku sõnadega, mis väärivad uuesti väljatoomist:

Mul ei ole mingit ambitsiooni pääseda oma artikliga nn suurtesse lehtedesse ja ma kindlasti ei kirjutanud kõike eelnevat kantuna pettumusest, et mu artikkel jäeti avaldamata. Kirjutasin need märkmed selleks, et näitlikustada lihtsalt mõistetavatele faktidele tuginedes, et see, mida nimetatakse vabaks meediaks ja ühiskondlikuks aruteluks, on suures osas illusioon ja manipulatsioon.

Nn avalik arutelu on illusoorne, kuna olukorras, kus kõlapinda võimaldatakse üksnes “ideoloogiliselt korrektsetele” seisukohtadele – mille kohta tavatsetakse öelda ka “mõistlikud arvamused” –, jääb oluline (ja sageli väga kaalukas) osa arvamuste diapasoonist kajastamata. Ja nn avalik arutelu on manipulatiivne, kuna eelkirjeldatud viisil püütakse luua ühiskondlikust arvamusest moonutatud pilt, justkui see koosnekski vaid positsioonidest, mis selle nn arutelu käigus väljendamist leiavad.

Seda sama probleemi näeme viimasel ajal üha teravamalt esile kerkimas kõikvõimalike forsseeritud ühiskondlike arutelude näol, mis lähtuvad eesmärgist avaliku arvamusega manipuleerida…

5 Responses to Postimehe arvamustoimetuse keeruline suhe ajakirjanduseetikaga

  1. A. Rajavee says:

    Hr. Vooglaid, kas Te saaksite oma arvamusloo pealkirjaga “Vassimisest ja valetamisest seonduvalt kooseluseadusega” täiskujul avaldada siin ajaveebis? Siis saaksid lugejad võrrelda, mis kujul on Postimehe arvamustoimetus Teie poolset artiklit kärpinud ning millise sisuga argumendid on välja jäetud.

  2. Toomas A. says:

    “Küll oleks hea, kui Eesti ajakirjandusmaastikule tekiks ka mõni tõsiseltvõetav päevaleht, mis seisaks samasuguse innuga traditsiooniliste väärtuste eest, nagu Postimees, Päevaleht, Õhtuleht, Eesti Ekspress, ERR jt teevad seda pea täiesti uniformselt relativistlik-liberalistlik-sotsialistliku inimese- ja ühiskonnatunnetuse propageerimiseks. Usun, et sel lehel oleks väga palju lugejaid, kes jätaks praeguse peavoolumeedia väljaanded reaalse ja hüvelisema alternatiivi olemasolul päevapealt maha.”

    Eesti Kirik päevaleheks!?

  3. studiacartesianaestonica says:

    Putinismile on kaks erinevat külge. Üks on nõrgendada konkureerivaid ühiskondi ja nn lähivälismaad näidata mitte-aktsepteeritava variandina, sest on ilmne, et sellistest privaat-seadustest võidavad väga üksikud, ent ühiskonda kokkuhoidvaid sidemeid (laevalaudu) lõhutakse. Teine on tugevdada end, enda võimu alust ja kindlaid liitlasi. Putinistid Eestis on ikka need, kes alati on valmis raha või mingi hüvitise eest teiste arvelt mängima isikliku edu nimel, sülitades tulevastele põlvkondadele ja kaasinimestele. Minu jaoks on selliseks erakonnaks Reformierakond, millel on ka ilmselt väga hämar rahastamise taust. Vaadake tegusid, mitte sõnu. Nii teete vahet neil, kes on lootuselt psühhopaatia küüsis, kui ka neil, kes teie tegelike sõprade hulka kuuluvad.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: