Imeline kangelaslikkus

June 28, 2011

Kui palju kangelaslikku vaprust peab olema vanematel, kes sellised peadpidi kokkukasvanud lapsed vastu võtavad ja üles kasvatavad? Kui palju suurem on niisugune kangelaslikkus sellest, mida me tavaliselt kangelaslikkuse all silmas peame (mõeldes nt vapratest tegudest sõjaväljal)? Olla kangelane ühes hetkes on mõõtmatult lihtsam kui olla kangelane 24 tundi päevas nädalast nädalasse ja aastast aastasse.

Selliseid lugusid tunnistades mõtlen alati tahes-tahtmata kahele asjale: kuivõrd meid, kes oleme terved, on õnnistatud ja kuidas me ei oska selle eest tänulikud olla, ning sellele, kas minus oleks piisavalt jõudu, et nende vanemate rollis vastu pidada. Samuti meenub neist vanemaist mõeldes, mis on tõeline armastus: “Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.”

Meie ajale on sümpomaatiline, et räägime rikastavast erinevusest peaasjalikult selleks, et õigustada kõikvõimalike (enda või teiste) enesekesksete ihade või ambitsioonide rahuldamist; samal ajal teame hästi, et me ei hinda kuigivõrd nende inimeste erinevusi, kelle eksistents oma erinevuses nõuab meilt ohvrite toomist oma enda ambitsioonidest lahtiütlemise ja nendele inimestele pühendumise teel.

Teame ju nt seda, et praktiliselt kõik beebid, kel sünni eelselt tuvastatakse nt Downi sündroom — mis, olgem ausad, on palju kergem defekt kui kahe beebi peadpidi kokkukasvamine — tapetakse Eestis enne nende sündi. Muidugi kantuna isetust halastusest ja armastusest, millest muust.

Advertisements

Relativistliku sallivusideoloogia diktatuurilistest suundumustest

June 19, 2011

Priit Pullerits kirjutab Postimehes (vt siit ja siit) sallivusideoloogia diktatuurilistest suundumustest (huvitaval kombel on artiklite tagant kõik kommentaarid kustutatud ja kommentaarium suletud).

Pulleritsu käsitletud teemaga seonduvalt lisan väljavõtte kampaania “Erinevus rikastab” Facebooki lehel peetud vestlusest, millest ilmneb kaunis selgesti, millises suunas sallivusest jutlustajad meie ühiskonda EL-i ja meie oma riigi rahalisel toel tegelikult tüürivad (mõistavad nad seda ise või mitte). Sellest kõigest nähtub, et rääkides homoseksuaalsest käitumisest ja selle õiguslikust tunnustamisest on mängus mõõtmatult enam kui homoseksuaalne käitumine ja selle õiguslik tunnustamine. See on ka ainus ja samas väga mõjuv põhjus, miks sellest teemast üldse rääkida; just selle pärast ei saa ka kuidagi nõustuda nendega, kes väidavad, et ühiskonna seisukohast on tegu väga vähetähtsa küsimusega.

Read the rest of this entry »