Postimees levitab eksitavat teavet

January 23, 2015

10403121_1638527292954320_1243129135769298028_nEile kirjutas Postimees, nagu selgitaksime riigikogu kandidaatidele, et neil on kohustus vastata meie küsimustikule, millega püüame selgitada välja parlamenti pürgijate seisukohad seonduvalt kooseluseadusega. Selline väide on loomulikult täiesti alusetu ja eksitav, mistõttu saatsin Postimehe tegevtoimetajale alltoodud kirja.

Omamoodi kõnekas on ka uudisloo pealkiri ja selle keskmes olev verb “pommitama”. Selline väljendus on väga tendentslik ja tõsiselt kallutatud. Tõde on see, et saatsime ühe viisaka kirja igale kandidaadile ja palusime vastata kolmele lihtsale küsimusele, et valijad teaksid kandidaatide seisukohti antud küsimuses – nii, nagu asjad demokraatlikus riigis peaks käima.

Aga veider on see küll, kuidas paljud kandidaadid ärrituvad sellest, kui neil palutakse oma seisukohti väljendada – justkui selle näol oleks tegu ebaviisaka sekkumisega eraellu.

Selgitasin meie püüdlust lähemalt eile õhtul Tallinna TV-le antud intervjuus.

Read the rest of this entry »


Järjekordne näide ajakirjanduse kallutatusest kooseluseadusega seonduva kajastamisel

December 29, 2014

Eelmisel nädalal läks Kanal 2 eetrisse saade Radar, milles sisaldus imal portreelugu Imre Sooäärest, kes oli riigikogus üks peamistest kooseluseaduse läbisurujatest. Kuivõrd Sooäär väljendas meie sihtasutuse suhtes taas kord mitmeid laimavaid valesid – nagu ikka, ennekõike seonduvalt väitega, nagu saaksime Venemaalt varjatud rahastamist–, siis küsis Radari toimetus ka minu seisukohta, mida kajastati nii napilt kui võimalik.

Nagu antud loost nähtub, annab meedia jätkuvalt oma panuse, et võimendada ja aidata levitada meie suhtes välja paisatud alatut laimu. Eesti ajakirjanduseetika koodeks ütleb seejuures punktis 1.4. väga selgelt, et “ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon” ning lisab punktis 3.5., et “toimetus kontrollib, eelkõige kriitilise materjali korral, informatsiooni tõesust ja allikate usaldusväärsust … ka juhul kui avaldatava/edastatava materjali autoriks ei ole toimetuse töötaja”.

Screen Shot 2014-12-29 at 14.32.54

Radari meeskond lasi aga Imre Sooääre laimavad väited eetrisse täies teadmises, et neil puudub igasugune faktiline aluspõhi – võin nii väita, kuna selgitasin seda Radari toimetusele juba siis, kui intervjuusooviga minu poole pöörduti. Sellist käitumist nimetan mina mitte ainult ajakirjanduslikuks ebaprofessionaalsuseks, vaid ka piinlikuks erapoolikkuseks, avalikkusega manipuleerimiseks ja tõetaotluse defitsiidiks.

Omamoodi huvitav on ka asjaolu, et Radar ei pidanud vajalikuks kajastada minu poolt intervjuus väljendatud ühemõttelist ja selget seisukohta, et ükskõik missugustel vägivallategudel või vägivallaga ähvardamisel ei tohiks kultuursete inimeste ettevõtmistes olla vähimatki kohta, käigu jutt Imre Sooäärest või nt Igor Gräzinist, kelle üks homoseksuaal ähvardas kooseluseaduse vastu hääletamise korral ära vägistada. Ilmselt pidas Radari toimetus soovitavaks, et meie sihtasutuse esindajate seesugune seisukoht televaatajateni ei jõuaks, sest see ei haakuks kuvandiga, nagu oleksime mingid radikaalid või äärmuslased.

Sellest, et varemgi täiesti ühekülgselt kooseluseadust propageerivaid lugusid teinud Radari toimetus pidas põhjendatuks pöörata tähelepanu vaid sellistele vulgaarsustele, mis on lähtunud kooseluseaduse vastu olevatelt inimestelt, mitte aga vastupidi, ei hakka rääkimagi. Allpool on üks paljudest näidetest sellest, mille Radari toimetus tahaks ilmselt olematuks vaikida.

sõnum Vooglaidile


Kooseluseaduse rahvahääletusele panemise lubatavusest

October 11, 2014

Viimastel päevadel jagavad paljud inimesed parastavalt ja kahjurõõmsalt viidet minu 2007. aasta artiklile Postimehes, kus kritiseerisin Portugalis rahvahääletusel langetatud otsust jätta sündimata lapsed ilma õigusest elule ning kus kirjutasin muu hulgas järgmist:

“Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!”

Neile sõnadele viidates väidavad inimesed, nagu oleksin kooseluseaduse rahvahääletusele panemist toetades käitunud vastupidiselt oma tõekspidamistele. Just seda püüdis väita ka BNS-i ajakirjanik Sven Harjo, kes esimesena antud küsimusega ka minu poole pöördus hetk tagasi laekunud e-kirjas, kus seisab:

2007. aasta 20. veebruari Postimehes ilmunud arvamusloos ütlete muuhulgas “Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!”

Äsjastel kooseluseaduse vastastel protestidel oli üks teie ja SAPTK-i põhinõudmine selle eelnõu rahvahääletusele panek. Üks teie kooseluseaduse põhiargumente on ka erinevates uuringutes väljatoodud rahva enamuse vastusesis kooseluseadusele.

Mis on sundinud teid 2007. aasta leheloos korduvalt väljatoodud seisukohtadest taganema?

Alljärgnev on minu vastus, mille tuumaks on väide, et ma ei ole oma seisukohtadest taganenud, neid ümber vaadanud ega ka nendega vastuolus olevalt käitunud – vastupidised osundused näitavad kas puudulikku arusaamist kooseluseadusega seonduvatest küsimustest või lihtsalt pahatahtlikkust.

Tänan küsimuse eest! Vastuseks võin öelda, et ma ei ole oma varasematest seisukohtadest taganenud, sest ma pole kordagi väitnud, nagu oleks õige kellegi inimõiguste üle rahvahääletusel otsustada.

Kui vaatate, mis kontekstis on minu väide 2007. aastal esitatud, siis näete, et seal käib jutt rahvahääletusel selle üle otsustamisest, kas võtta ära ühiskonna kõige haavatavama grupi esindajatelt õigus elule ehk kõige fundamentaalsem õigus üldse.

Kui täna oleks küsimus selles, kas võtta homoseksuaalse kalduvusega inimestelt ära õigus elule (või ka õigus elada oma eraelu endale meelepärasel viisil, eeldusel, et sellega teisi ei kahjustata), siis oleksin esimene, kes sellele vastu seisaks ning tauniks ka püüdlust sellist küsimust rahvahääletusele panna. Paraku ei ole küsimus kooseluseaduse vastuvõtmisest ja homosuhetele riikliku tunnustuse andmisest küsimus inimõigustest — nagu ka õiguskantsler Allar Jõks on kinnitanud, ei kohusta meie riiki selliseks sammuks mitte ükski inimõigusleping, EL-i õigus ega ka põhiseadus. Et tegu on poliitilise otsustuse küsimusega, seda selgitasin avalikult ka allviidatud videos:

Omamoodi huvitav on muidugi see, et need inimesed ja ühendused, kes ja mis väidavad end meie ühiskonnas inimõiguste eest seisvat, ei tee samas üldse välja tõsiasjast, et valitsuse rahalisel toel tapetakse Eestis igal aastal tuhandeid sündimata lapsi, mis on reaalselt tõsine inimõigusteprobleem – minu kindla veendumuse kohaselt kõige tõsisem inimõiguste alane probleem üldse tänases Eestis ja maailmas.

Loodan, et minu vastus rahuldab Teid.

Täpsustamist minu 2007. aasta väide siiski väärib, sest põhimõtteliselt seondub inimõigustega vähemal või rohkemal määral pea iga õiguslik küsimus, mis loomulikult ei tähenda, et ühtegi õiguslikku küsimust ei või rahvahääletusele panna. Pidades silmas konteksti, kus minu väide sai välja käidud, oli sellega konkreetsemalt peetud silmas, et rahvahääletusele ei tohiks panna küsimust kelleltki elemantaarsete inimõiguste äravõtmisest.

Screen Shot 2014-10-11 at 16.05.18

22-nädala vanuselt abordi läbi tapetud laps


Taas kord Delfi pahatahtlikust kallutatusest

October 1, 2014

Ajal, mil Pressinõukogu menetleb meie kaebust EPL-i, Delfi ja ERR-i vastu seoses ebaõigete andmete ja eksitava kuvandi loomisega SAPTK ja selle juhtorganite liikmete suhtes, saame taas kord kinnitust Delfi toimetuse pahatahtlikust kallutatusest. Nimelt avaldas Delfi aasta isade-emade kirja kritiseeriva artikli, mille juurde pandi minu ja Markus Järvi pilt, olgugi, et meile ei ole saanud osaks au olla valitud aasta isaks, mistõttu ei ole meid ka aasta isade-emade kirja allkirjastajate seas. Allpool on minu asjakohane kiri Delfi ja EPL-i peatoimetajale, Urmo Soonvaldile. Täiendavad kommentaarid oleks ülearused.


Tere, hr Soonvald!

Lubage küsida, miks ehib autismiühingu seisukohti kajastavat artiklit Delfis minu ja Markus Järvi pilt? Nagu ma aru saan, on avalduse kriitika suunatud aasta isade-emade avalduse, mitte minu ja Markus Järvi tegevuse-väljaütlemiste pihta.

Kas peaksime jälle Pressinõukogusse pöörduma? Ütleb ju Eesti Ajakirjanduseetika Koodeks väga selgelt punktis 1.4., et “Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon”.

Sellest, et Delfi kasutab jälle ilmselgelt halvustava alatooniga pilti, kus ma seisan projektori valgusvihus, ei hakka enam rääkima — sellest oleme juba rääkinud ning näib, et tultutult.

Tervitades,

Varro Vooglaid

Delfi uudis oli esitletud selliselt:

Screen Shot 2014-10-01 at 11.11.07

Pärast minu kirja hr Soonvaldile muudeti pilt ära, ent ikkagi olen sellel millegi pärast kujutatud mina (nüüd koos hr Gräziniga):

Screen Shot 2014-10-01 at 11.40.52