Põlgus oma enda rahva ja kultuuri vastu tõstab jõuliselt pead

Jaak Urmet küsib Postimehes avaldatud emotsioonidest nõretavas artiklis nõutult: kes ma küll olen, kui ma suurt osa oma rahvast ning tema kultuurilistest traditsioonidest põlgan:

“Viimaste aastate jooksul on üha kiiremini vähenenud mu soov siduda ennast rahvustunnusega. See tähendab: eestlaseks olemisega. Osalt on see soov vähenenud kuidagi iseenesest, loomulikul teel, aga väga suures osas on seda vähendanud ka mitmed vastikud ja mulle täiesti talumatud tendentsid, mis Eesti ühiskonnas on rahvusluse ja eestlaseks olemise sildi all viimastel aegadel tekkinud.”

Usun, et sellele raskele küsimusele võiks pakkuda teatud määral vastuseid nädalalõpp Jaak Valge suurepärase teosega “Punased I”, millest olen põgusalt kirjutanud ka varem. Allpool on vaid üks lõiguke sellest, kuidas Valge iseloomustab 1920-ndatel Jaak Urmetiga väga sarnases kimbatuses olnud juunikommuniste, kellest nii mõnigi nimetas end sarnaselt Urmetiga kirjanikuks:

“Eesti iseseisvus ei olnud neile oluline. […] Aeg ja riik, kus Andresen, Semper ja Vares-Barbarus elama pidid – Eesti Vabariik 1920. aastatel: rahvuslik, iseteadvalt end üles ehitav ja oma uuskodanlikku klassi loov –, ei olnud nende unistuste Eesti. Vares-Barbarus ja Semper võõristasid Eesti ühiskonda juba 1920. aastate alguses ning kümnendi teisel poolel see võõristus aina süvenes… Nende unistuste Eesti Vabariik ja Eesti ühiskond oleks pidanud olema justkui 21. sajandi Eesti — lahtiste piiridega, multikultuurne, multietniline — vähem rahvusliku ja rohkem globaalse poole püüdlev ning mujal hinnatud kultuurimustreid endasse teisaldav.”

Aga suurima päevalehe veergudel pikalt-laialt ja värve kokku hoidmata oma rahva suhtes põlgust väljendada – see ei ole vihakõne ega vaenu õhutamine. See on öeldakse olevat armastus ja sallivus.

 

Igal juhul on kutuuriantropoloogilises plaanis päris huvitav jälgida, mis praegu meie ümber toimub. Sedamööda, kuidas hüsteeriline kriiskamine võtab iga päevaga aina sõgedamaid vorme, saaks massipsühholoogia uurijad siit kahtlemata head materjali. Ja kõik, kes selle hüsteeriaga kaasa jooksevad, saavad endale uue aja indulgentsi teadmisest, kui head, avatud, sallivad, progressiivsed ja toredad inimesed nad on, ilma, et peaks mingilgi moel end pingutama või mingisuguseidki ohvreid tooma, et reaalselt vooruslikult ja vaimselt kasvada või kellelegi tegelikult midagi head teha.

Heaks näiteks on ka terve rea kirjanike (th Jaak Urmeti) poolt tehtud ühisavaldus. Vot see on alles tekst! Põimida niisugune hulk kõikjal lokkavast vihkamisest kõnelevaid lauseid ühte nappi ühisesse (!) karjatusse – see nõuab mitte ainult erilist talenti, vaid ka teatavat psühhootilist seisundit, mida juba niisama lihtsalt ei saavuta.

“Vihkamine Eesti ühiskonnas muutub järjest lõikavamaks, häirivamaks, talumatumaks.”

“Vihkamine nakatab järjest suuremat osa meie rahvast.”

“Jahmatavalt palju eestlasi vihkab kõiki, kes on natukegi teistsugused.”

“Mis takistab siis nii paljusid meie rahvuskaaslasi leidmast endas inimlikkust?”

“…väga suure osa eestlaste hinges pesitseb viha…”

“Kas me tahame elada riigis, mida … valitsetakse, toetudes tumedatele tungidele, hirmudele, suhtelisele vaesusele, sotsiaalsest ebakindlusest tingitud võõravihale, aga lihtsalt ka harimatusele ja teadmatusele?”

“Me ei taha lihtsalt näha oma riigi eesotsas selliseid poliitilisi jõude ega inimlikkuse ja sallivuse vastast meelsust, lausa rumalat õelust ja kõige selle üleskütmist kogu ühiskonnas.”

“Hirmudest ja vaenust juhindumine on tõelise rahvuslikkuse häbistamine!”

“Vihkajast ei saa viha välja ravida. Vähemalt ilma psühhiaatri ja arstirohtudeta.”

“Me peame ütlema kuuldavalt ja nähtavalt, et meie ei taha seda viha!”

“Näitame vihkajatele, sõimajatele ja ähvardajatele kätte tee ajaloo prügikasti!”

Samas ei saa seda kõike pidada üllatavaks, pidades silmas seda kultuurilist taset, mida Jaak Urmet on lahkelt demonstreerinud varemgi. Nt 2004. aastal avaldatud artiklis kirjutas ta nõnda:

“Iga kristlaste samm võimu suunas on samm tagasi ühiskonna arengus. Kirik ja kristlus, nagu kõik teisedki religioonid, kuuluvad ühiskondliku jõuna minevikku, neisse aegadesse, mil teadlased põlesid tuleriidal ja Päike tiirles ümber Maa. Tänapäeva ühiskond peab põhinema aksioomil, et jumal on olemas samavõrd, kuivõrd on olemas kõik teisedki inimeste väljamõeldised eesotsas Une-Matiga.

Kuid ometi on – täiesti kahetsusväärselt – kirik ja kristlikud tõekspidamised ühiskonnast visad kaduma. Miks? Sest kirik ja kristlased korrutavad oma jutte iga päev, aga ateistlikku selgitustööd ühiskondlikul tasandil ei tehta enam ammu – raamatukogude võrgukataloogi andmetel ilmus viimane eestikeelne ateistlik trükis 16 aastat tagasi. Kristlased ründavad järjest pealetükkivamalt, kuid sellele jõule teadlikke vastu seisjaid peaaegu ei ole.

See on ohtlik puudujääk. Kui on jõud, siis olgu ka vastasjõud. Tuleb taastada ateistlik vastasrind kirikule! Siinkohal lisan vahemärkuse korras, et kiriklikud demagoogid on üritanud tembeldada ka ateismi religiooniks, kuid sama hästi võib sõda nimetada rahuks ja valgust pimeduseks!

Ateistlik selgitustöö peab asuma paljastama kristluse varjatud aluseid, valgustama selle inimvihkajaliku ideoloogia ajaloolis-poliitilist kujunemislugu, õpetama läbi nägema uimastavat piibliloba. Esmajärjekorras peab ateistlik vastasrind põrmustama neli müüti, millega kristlus Eestis enda tegelikku palet varjab, oma olemasolu õigustab ja mis kõige hullem, kunstlikult enese järele vajadust tekitab. Need neli müüti on: 1) kirik kui kultuuri looja, 2) kirik kui eestluse ja vabaduse tugi, 3) kirik kui moraali kandja, 4) kirik kui hingeabi.”

Sotsiaalmeediaavarustest võib aga sama härra esituses leida ka hulgaliselt muid (samasuunalisi) avaldusi, mille kaudu paistab üha selgemalt, milline on nn sallivusideoloogia ja selle kandjate tegelik pale. Inimesed, kes ei ole oma vaadetelt piisavalt liberaalsed, sallivad ja edumeelsed, on saanud tähistatud umbrohuna, mis tuleks pikemalt arutlemata põllult (ühiskonnast) raksti välja tõmmata, nii sügavalt kui võimalik:

Tegelikult on Jaak Urmetist natuke kahju ka. Jäänuks tema loominguline kõrgaeg nt 50-ndatesse ja 60-ndatesse aastatesse, oleks talle võinud avaneda poliitilise režiimi teenistuses (nt haridus- või kultuuriministeeriumis) vägagi avarad eneseteostuse võimalused. Mees olnuks tõeliselt hinnas, kindlasti oleks ta saanud nii mõnegi medali… Aga samas pole ka hullu, sest kui vähegi indu on, siis leiab ajaga kaasa jooksmiseks võimaluse alati.

Tänase Eesti Vabariigi poliitladviku haletsusväärsus ei ole ülekantav Eesti ühiskonnale

Üle pika aja on Eesti massimeedias avaldatud artikkel, täpsemalt küll intervjuu, mida tahaks kõigile lugemiseks soovitada. Intervjueeritav, ajaloolane Jaak Valge, väljendab paljudes erinevates küsimustes tervemõistuslikke seisukohti, mis tõenüoliselt langevad suures osas osas kokku enamiku eesti inimeste vaadetega, ent mida me oma poliitilise eliidi (mis ei vääri küll seda nime, nagu intervjueeritav osundab) esituses praktiliselt mitte kunagi ei kuule. Hämmastav, et Postimees on üleüldse sedavõrd ausa ja otsekohese teksti ära trükkinud – ja veel sedavõrd ulatuslikus formaadis.

Intervjuus, mis kannab pealkirja “Eesti rahvas on palju ägedam kui Eesti poliitladvik”, vaatleb üks kaasaja olulisemaid Eesti lähiajaloo asjatundjaid Jaak Valge mitmeid meie ühiskonna praeguse aja sõlmküsimusi ning toob nende analüüsimisel väärtuslikke paralleele meie riigis 1930-ndatel valitsenud hoiakute ja aset leidnud sündmustega.

Kõiki olulisi momente sellest intervjuust välja tuua oleks mõttetu, sest pea terve tekst on pikitud oluliste mõtetega. Seepärast soovitan lugeda intervjuud tervikuna ning piirdun siinkohal tähelepanu juhtimisega vaid mõnele olulisele punktile.

Eriliselt oluline on minu arvates see, et Jaak Valge näitab eeskuju, kuidas peaks toimima tõeline ühiskondlik eliit – mitte ajastu vaimule, dominantsele ideoloogiale ja valitsevale poliitilisele formatsioonile kiidulaulu laulma, vaid seadma primaarseks orientiitiks tõetaotluse. Hr Valge kirjutab tõetaotluse olulisusest ajaloo uurimisele, kuid kogu intervjuust nähtub, et see taotlus on tema baasmotiiviks kodanikuna üleüldse:

“Mis mind postmodernistidest või nende ühest harust selgelt eristab, on just see, et minu arvates peab ajaloolasel kindlasti olema tõetaotlus. Mulle ei ole vastuvõetav väide, et igaühel on oma tõde.”

Kogu ülejäänud intervjuust nähtub selgelt, kui raske on elada tõetaotluse ja autunde minetanud poliitilise ladvikuga riigis inimesel, kes ei ole nõus neist kvaliteetidest lahti ütlema. Jaak Valge kõneleb nagu väike laps, et keisril pole rõivaid seljas. Seejuures ei hoia hr Valge end tagasi, lajatades nt Harta 12-st rääkides serviti:

“Võis loota, et [see] paneb ühiskonnas midagi suurt liikuma. Aga see lainetus määrati sumbumisele, kui algatus anti presidendile. Kahtlen sügavalt, kas isikul, kes on kantinud maksumaksja raha oma Ärma majapidamisse ja peaks erakonna esimehena olema olnud hästi kursis sotsiaaldemokraatide erakonna rahastamisskeemidega, on moraalset õigust seda protsessi juhtida. Kui utreerida, siis oleks see sama, kui Rahvarinde juhiks oleks kutsutud Karl Vaino.

Pealegi on märgiline roheliste ja konservatiivide erakonna (endine rahvaliit – toim) kõrvalejätmine: just nemad on ju olnud rahva otsustusõiguse suurendamise eestvõitlejad. Mul pole ka mingeid illusioone, et Toomas Hendrik Ilves oleks demokraat. Kahjuks pean tõdema, et tänaseks kipub selguma, et seda ei ole ka osa harta algatajaist, vähemalt selles mõttes, mida mina demokraatiaks pean.

Presidendiga kohtumisel sõnastatud jutupunktidest on välja redigeeritud hartas sisaldunud rahvaalgatuse nõue – just see, mida mina kõige olulisemaks pean. Jäänud on udune «kodanike võimalus osaleda poliitika kujundamisel ka valimistevahelisel ajal». Ahto Lobjakas väidab Sirbis sõnaselgelt: «Enamik võib eelistada, mida tahab, euroopalikud (sisult ja haardelt tegelikult globaalsed) normid seavad kõigele vääramatud piirid» (14.12).

Mina ei oska seda kuidagi muudmoodi tõlgendada, kui et Lobjakas arvab, et kusagil on keegi meist targem, kes otsustab, mis on «euroopalikud normid» ja mis mitte. Ning «euroopalik» ehk täpsemalt see, mida suvatsetakse «euroopaliku» tähenduses alluvatele kuulutada, ei kuulu arvustamisele. See on mulle vastuvõtmatu autoritaarne mõttekäik, eeldab, et ühiskonnad ise ei määra oma väärtusi. Kas Šveits, kus tihti rahva arvamust küsitakse ja enamuse järgi otsustatakse, ei olegi euroopalik? Lisaks häirib mind euroopalikkuse pidamine globaalseks, st see annab justkui õiguse teistele ühiskondadele teatud väärtusi ka jõuga peale suruda. Kui tahaksin poliitkorrektsuse malakat kasutada, siis võiksin siinkohal öelda, et see on rassism.”

Kuigi ma ei jaga hr Valge lootust demokraatia kui valitsemisvormi hüvelisuse võimalikkuse suhtes, nõustun temaga kindlasti selles, et praegusel ühiskondlikul korraldusel on demokraatlikkuse ideaaliga väga vähe pistmist. Kui rahva osalemine poliitiliste otsuste vastuvõtmisel on viidud miinimumini või praktiliselt välistatud – nagu see Eestis on –, siis ei aita ükski retooriline manipulatsioon vältida tõdemust, et demokraatia on pigem masside ohjamiseks kasutatav peibutus kui midagi reaalset. Väga tabav on ka hr Valge osundus, et viimasel ajal üles keerutatud jutt vabakondade põhisest ühiskonnast on kas naivism või manipulatsioon:

“Ühinguid ja seltse, mida nüüd mõni vabakondadeks kutsub, oli muide näiteks kahe maailmasõja vahelises Eestis ja ka tsaariaja lõpul märksa rohkem kui nüüd. Ma ei näe, et neile sisulist võimu tahetakse anda. Mingi uue demokraatia mudeli tekitamine nende kaudu on lootusetu, pseudo- ja hägustab probleeme.

Põhiline peaks olema ikkagi see, et rahvas saab teha otse valikuid. Ehk kui tahame demokraatiat suurendada, peaks Eesti olema parlamentaarne riik, kus on rahvaalgatuse võimalus ja korraldatakse sagedasi referendumeid. See ei ole utoopia, Šveits on olemas ja läinud teist teed kui Euroopa Liidu riigid. Referendumid ei tähenda mitte ainult hääletamist, vaid ka oma riigi asjadesse süvenemist, kaasamist, kui soovite nii nimetada. Muud asjad, nagu parteide rahastamine, on ka väga olulised, aga kui poliitikuid kontrollitakse pidevalt referendumite kaudu, siis lahenevad muud asjad peaaegu iseenesest.

See demokraatia käsitlus erineb kindlasti hartalaste omast. Nemad on ilma kahtluseta targad ja vähemalt osa neist ka isiklikult väga toredad inimesed, aga praeguseks on küll selge, et minul nendega ühist teed ei ole. Õigemini tahavad nemad esimesele veerandile peatuma jääda sel teel, mida mööda mina läheks edasi.”

Edasi sedastab hr Valge, et Eesti patriotsim on praegusel ajal kahanenud palju väiksemaks kui see oli 1939.–40. aastal. “Teoreetiline valmisolek võõrvõimuga kollabeerumiseks on praegu suurem,” väidab ta kõhklemata. Ja see on vägagi muret-tekitav, pidades silmas hr Valge tumedat nägemust praegusest Euroopa Liidust, mis Eestit järjest sügavamalt alla neelab:

“Need asjad, mis mulle praegu Euroopa Liidu juures ei meeldi – ja mida Mäll ja Loit olid justkui ette näinud –, tulidki hiljem. Nagu põhiseadusleppe ebademokraatlik läbisurumine. Euroopa Liidu juhtide retoorika on muutunud üha räigemalt rahvusevastaseks. Aga see, mis nüüd kriisi ajal on hakanud juhtuma, see on juba päris pöörane: majandusraskustega ähvardades üritatakse rahvaste tahte vastaselt võimu Brüsselisse tsentraliseerida. Sellise liiduga ühinemiseks pole mina ega Eesti rahvas mandaati andnud. /…/

Riigijuhid käivad «Brüsselis nõia juures», nagu Hans H. Luik ütles, ära arvamas Brüsseli suundumisi. Euroopa Liidu juhid aga isegi keelduvad eesmärkidest rääkimast. Tuntud on Barroso kujund jalgratturist, kes läheb ümber siis, kui seisma jääb. Aga mis on sõidu eesmärk, seda see jalgrattur ei tea. Võib-olla ekskommunist Barroso teab, aga ta ei ütle.“

Hr Valge sõnadest õhkub arusaamist, et poliitika on ühise hüve kunst, mitte era- ja klikihuvide maksmapanemise võitlustanner. Tema hinnang praegusele poliitilisele ladvikule on karm ja ühemõtteline:

“Väldin meelega terminit «poliit­eliit», sellepärast et eliidi tunnusteks on ka ülejäänud ühiskonnale eeskujuks olemine ja vastutus oma tegevuse eest. Niisuguseid on eksinud ka tänaste poliitikute sekka, aga vähem kui 1990. aastatel. Poliitladvik, kes 18.–19. sajandil mõisahoonetes pidutses, 20. sajandil komparteisse astus ja nüüd, 21. sajandil, presidendi vastuvõtule koguneb ning kõneleb sellest, kui kasulik on meie iseotsustamise õigust Brüsselisse ära anda, ei kanna eestlust ega vastuta Eesti tuleviku eest. Seda peame meie ise tegema. /…/

Ma arvan, et Eesti ühiskonnal potentsiaalist puudu ei ole, võib-olla on vaja rohkem usku oma jõusse. Ma arvan, et meie poliitladvikul seda usku ei ole. Kui riik on suuresti mujalt juhitud, nagu meil, siis ei pea ka poliitikud olema visionäärid, nad ei pea väga oma peaga mõtlema, nad ei pea pingutama, nad ei pea püüdma olla loovad. Keegi teine teeb mõtlemise ja tegemise nende eest ära. Kuid see, et praegused poliitikud sellised on, ei tähenda, et meie seast teistsuguseid ei saaks võrsuda.

Lõpetuseks on väga tervistav ka hr Valge seisukoht, et Eesti peaks vabandama soomlaste, juutide ja venelaste ees. Jah, ka meil on mille eest vabandada. Ent kas tõesti ka venelaste ees, keda meie poliitiline ladvik nii kirglikult põlgab? Jah, ka venelaste ees – selle eest, kuidas käitusime nendega Vabadussõja ajal. See on üks ajalooline häbiplekk, millest kaasaja ajalookirjutajad on eelistanud vaikida, ent mis on seetõttu pigem veelgi häbiväärsem:

“Mu vaated ei ole muutunud nende kolme vabandamise suhtes. Soomlaste ja juutide ees oleme vähemalt formaalselt vabandanud. Venelaste ees mitte, aga tõepoolest, on väga raske välja mõelda, kuidas see formaalne/poliitiline vabandamine võiks käia. Ei saa ju vabandada Putini ees, kelle emaorganisatsioonid (NLKP ja KGB) on venelastele teinud tuhandeid kordi vabandust väärivaid tegusid kui meie, eestlased, 1920. aastal.

[V]õiks olla mingi mälestusmärk neile valgekaartlastele ja nende perekondadele, kes küll teiste eesmärkide nimel, aga ometi meie iseseisvuse eest seistes ja osalt meie ükskõiksuse tõttu hukkudes tegelikult meie iseseisvuse tekkimisele kaasa aitasid.

Teine eesmärk oli see, et me ise ka mõtleksime, et ka meie oleme teistele liiga teinud ning meie vastutame oma rahvuskaaslaste tegude eest, nii nagu meie järeltulijad vastutavad meie käitumise eest. Arvan, et tulevikus tuleb meil vabandust paluda selle pärast, et meie palgasõdurid Afganistanis ja Iraagis sõdisid.“

Väga üllas mõtlemine tõepoolest. Ja suur tänu selle eest hr Valgele! Kuni leidub sedasi mõtlevaid ja oma mõtteid julgelt väljaütlevaid haritlasi (rohkete mõtteväljendustega saab tutvuda autori ajaveebi vahendusel), on Eestil lootust – seda isegi teadmises, kui süstemaatiliselt meie nn intellektuaalne ja kultuuriline “eliit” on meie põhiseaduse aluspõhimõtteid eirates meie riiki maha müümas.

* * *

Soovitan lugeda ka hr Valge teisi kirjutisi, millest suur osa on kättesaadavad tema ajaveebis. Algust võib teha nt tekstiga, mis kannab kõnekat pealkirja “Silmakirjaühiskonna lõpu eel” (Tuna, nr 3, 2011) ning kus on mh kirjutatud meie ühiskondlik-kultuurilist olukorda hinnates järgmist:

“Mõttevaba loosung Eesti jõudmisest viie Euroopa rikkama riigi sekka sõnastab ühtlasi ka selle, et Eesti ühiskonnal puudub eesmärk või unistus. Eesti soikeseis võis alata pärast ühinemist Euroopa Liidu ja NATO-ga, ehk ajaliselt ligikaudu kümmekond aastat tagasi. Või juba Euroopa Liidu ja NATO liikmeks püüdlemise protsessis, sest selle käigus me oma bluffimisoskust lihvisime ja ühtlasi unustasime ära põhjuse, miks õieti nendesse organisatsioonidesse kuuluvust vajame. Nüüdseks on justkui piinlikki seda küsida, sest algne vastus – selleks, et tagada riiklik iseseisvus, ning seda omakorda Eesti identiteedi hoidmiseks ja arendamiseks, võib meie tegeliku käitumise valguses näida üsna naeruväärne.

Tõesti, selles juristi- või silmakirjariigis, mille me viimasel kümmekonnal aastal oleme sisse seadnud, dikteerivad vormilised reeglid üheselt sisulisi väärtusi, olles nii superlatiivsed, et eesmärke justkui polekski. Kuid kui süveneda, võib siiski tuvastada, et need formaalsed reeglid lükkavad ikkagi meid kas edasi või tagasi, see tähendab, kusagile poole. Juristiriik per se kultiveerib bluffimist, tänapäevakesksust, individualiseerib ja lõhub ühiskonna väärtusi ja identiteete.

Kuid silmakirjariigi mudel Eesti anno domini 2011, sarnanedes küll teiste läänemaiste juristiriikidega, on siiski omapärane. Tuleneda võiks see vististi rahvuslikust alaväärsuskompleksist, ning kui see nii on, siis pole põhjust imestada, et meie silmakirjariigi eesmärgiks on liikumine iseenda kaotamise suunas.

Võtame kriitikata ja isegi võimendatult omaks Euroopa Liidu ebasisulisi ja meile sobimatuid regulatsioone ning pingutame oma kodanike heaolu ohvriks tuues, et ilma igasuguse põhjuseta üle minna eurole, hävitades nii veel vähesedki võimalused iseseisvaks rahapoliitikaks. Kaotame rahvuskaaslasi laia maailma, nende üle isegi arvet pidamata. Tõesti, mis peakski neid siin ilma eesmärgita riigis kinni hoidma. Ning kui unistuseks peaks olema jõudmine viie Euroopa rikkaima riigi hulka, siis miks ei peaks nad minema mõnda sellisesse riiki otsekohe?

Koos teiste läänemaadega devalveerime aga oma kultusväärtusi. Demokraatiat käsitleme nüüd pigem loosungina, millega õigustada oma väärtuste, või õigemini väärtuste puudumise pealesurumist teistele.”

Vt seonduval teemal:

• Varro Vooglaid, “See ei ole demokraatia”, De Civitate, 13.03.2011

Vabaduse absolutiseerimine on vabaduse surm

Terve Mõistuse Sündikaat avaldas täna juhtkirja pealkirjaga “Tunnistagem endale: meie rahvus on ohus!”. Teksti lõpuosas on kirjutatud:

Tunnistagem siis endale: meie rahvuse püsimajäämine on praegu Euroopa Liidu liikmena suuremas ohus, kui see oleks meie liikmelisuseta nimetatud organisatsioonis. Tunnistagem endale: meie rahvuse püsimajäämine on praegu Euroopa Liidu liikmena vähemalt sama suures ohus, kui see oli punavene impeeriumi koosseisus. Ja tunnistagem endale: meie rahvuse püsimajäämine huvitab meie nn. iseseisva riigi ametnikke ja poliitikuid umbes sama vähe, nagu huvitas nõukogude kollaborante ja komparteilasi.

Kas me tõesti keeldume seda mõistmast? Kas me tõesti keeldume sellele vastu hakkamast? Kas me tõesti keeldume aru saamast, et vaid iseseisvate otsuste langetamine ja elluviimine, mitte järjekindel taganemine „sõprade“ ja vaenlaste surve ees, tagavad meile tingimused rahvusena ka järgmised tuhat aastat püstipäi ringikäimiseks?

Nõustun juhtkirja pealkirjas öelduga, et meie rahvus on ohus. Kuidas oleks sellega võimalik mitte nõustuda, olles teadlik kasvõi sellest, mille eest hoiatades on professor Rein Taagepera aastaid häirekella tagunud: oleme rahvana puht-faktiliselt väljasuremise kursil.

Ometi ei saa ma päriselt nõustuda nimetatud juhtkirjas esitatud nägemusega probleemi põhjustest, mis näib mulle liialt pealiskaudne, ulatumata sellisena probleemi tegelike põhjusteni. Tõtt-öelda usun, et juhtkirja koostajad on minuga sama meelt, mistõttu võib küsimus olla lihtsalt selles, kuidas on tekstis seatud mõtete rõhuasetused. Igal juhul saatsin TMS-i toimetusele alltoodud kirja, et eelnevalt osundatud küsimusele tähelepanu juhtida.

* * *

Meenutus taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ülesehitamisajast

Juhtusin eile lugema Põhiseaduse assamblee istungite protokolle, mis on avadlatud kogukas kõites pealkirjaga “Põhiseadus ja põhiseaduse assamblee” (Juura: Tallinn, 1997). Lk-del 175-176 jäi silma 1991. aasta 18. oktoobri hommikul Hando Runneli väljendatud sügavamõtteline seisukoht, mis on tänases kultuurilises olukorras veel kõnekam kui toona:

“Austatud juhataja, austatud kolleegid! Kõikide kriiside põhi, mis meie maid ja rahvaid tabanud, on kõlbluse kriis. Teatud mõttes peab ka põhiseadus tegelema kõlbeliste küsimuste ja põhimõtetega ja ma lootsin, et meie üldkoosolek on soodus paik selleks, et neid asju koos läbi arutada …, sest paragrahvides on mõned asjad siiski üsna pealiskaudsed ja me ei saa aru, mida me õieti taotleme.”

Mõni hetk hiljem lisas Runnel:

“Usku, usu küsimust tuleks käsitleda natuke sügavamalt kui matemaatikat, sest see on ikkagi rahva, rahvuse ja kogu olemise üks põhitegureid ja võiks natukese selle juures peatuda ning natukene võtta eeskuju suuremate, vanemate, targemate rahvaste põhiseadusest, kus usk vahel tuuakse esimesele kohale ja öeldakse, me oleme ja meie võim tuleneb jumalast. Me peame ka seda arvestama, mitte rääkima proletkultlikus stiilis.”

Nagu me teame, see küsimus, millele hr Runnel assamblee liikmete tähelepanu juhtis, põhiseaduses kajastamist ei leidnud. Selles osas jätkasime oma riigi ehitamist marksismiajal omaks saanud ateistlikus vaimus, ilma et tunnistaksime ja tunnustaksime oma riigielu alusdokumendis tsiviilvõimu alusena inimesest kõrgemal seisvat võimu.

Kas väärib see rahvas vabadust?

Hommikul majast välja astudes vaatasin mööda tänavat pikalt paremale ja vasakule ega näinud lehvimas ühtegi sini-must-valget. Sama pilt avanes keskpäeval — meie maja oli tänavas ainuke, mis Tartu rahu aastapäeval rahvuslippu kandis.

Võib ju öelda, et see on iseenesest väike asi, ent selle asjaolu märgiline tähendus näib kahjuks olevat kõike muud kui väike. Kas väärib iseseisvust rahvas, mis ei mäleta oma riigi ehk olulisimat tähtpäeva ega hooli selle tähistamisest — rahvas, kes ei oska meeles pidada ega hinnata ohvreid, mille tema esiisad ja -emad on tema heaolu nimel toonud?

Akna tagant paistva lumesaju rahu rikub ärev sisetunne, et minu rahvas ei oska oma vabadust hinnata ega seda vääriliselt kasutada, rakendades selle mitte tõelise hüve teenistusse — taotlemaks seda, mis on ilus, hea ja õiglane –, vaid kasutab seda pelgalt vahendina individuaalsete ja grupiliste huvide maksmapanemiseks (st võimu taotlemiseks), isikliku materiaalse heaolu suurendamiseks ning mugavuste, naudingute ja meelelahutuse tagaajamiseks.

Loodan väga, et eksin, kuna järgneva osas ei jäta ajalugu kahtlusele ruumi: rahvas, kes vabadust hinnata ei oska, minetab selle õige pea. Samuti kinnitab ajalugu, et kahetsusväärselt tihti õpivad rahvad vabadust hindama ja armastama alles siis, kui see on kaotatud.

Milles seisneb eestlase identiteet?

Eile õhtul sain lõpuks realiseerida kingituse, mille päkapikud Jõuludeks tõid. Nimelt käisime abikaasaga Linnateatris vaatamas Elmo Nüganeni lavastatud A. H. Tammsaare romaanil põhinevat etendust “Ma armastasin sakslast” (peaosades Ursula Ratasepp, Tõnn Lamp ja Aleksander Eelmaa). Tegu on väga nappide vahenditega tehtud ja ometi lihtsalt suurepärase, parimas mõttes theatrumliku etendusega, mida soovitan kõigil vaatama minna.

Õhtul koju jõudes leidsin riiulist romaani 1935. aastal avaldatud esmatrüki köite ning lugesin mõned olulisemad kohad uuesti üle. Pean ütlema, et minu lugupidamine Tammsaare suhtes kasvas hüppeliselt (piinlikkusega pean tunnistama, et varem olen Tammsaarelt lugenud vaid “Tõde ja õigust”, sedagi mitte terviklikult ja režiimil “kohustuslik kirjandus”). Kõnealuses tekstis on tõesti käsitletud mitmeid väga olulisi küsimusi, mis on omavahel ka tähendusrikkalt läbi põimunud.

Riputan siin kohal üles ühe pisikese väljavõtte romaanist, mis avaldas mulle nii näidendit jälgides kui raamatut lugedes eriti sügavalt muljet (muidugi on toodud teksti tähendus kogu romaani kontekstis veelgi sügavam).

Mõtlesin juba etenduse ajal, et kui paljud inimesed mõtlevad samale küsimusele, mis näis minu arvates olevat (mitte küll ainukesena) antud romaani keskmes ning mida ma ei ole näinud ühegi teise autori poolt valusamalt käsitletuna: mida siis ikkagi tähendab olla eestlane; milles seisneb eestlase identiteet? Ja kas see, mida meile rahvusromantilises vaimus identiteedina serveeritakse, ei paljastu näilisuse pealispinnast sügavamale vaadates häbematult tühise või koguni naeruväärsena?