Kas väärib see rahvas vabadust?

Hommikul majast välja astudes vaatasin mööda tänavat pikalt paremale ja vasakule ega näinud lehvimas ühtegi sini-must-valget. Sama pilt avanes keskpäeval — meie maja oli tänavas ainuke, mis Tartu rahu aastapäeval rahvuslippu kandis.

Võib ju öelda, et see on iseenesest väike asi, ent selle asjaolu märgiline tähendus näib kahjuks olevat kõike muud kui väike. Kas väärib iseseisvust rahvas, mis ei mäleta oma riigi ehk olulisimat tähtpäeva ega hooli selle tähistamisest — rahvas, kes ei oska meeles pidada ega hinnata ohvreid, mille tema esiisad ja -emad on tema heaolu nimel toonud?

Akna tagant paistva lumesaju rahu rikub ärev sisetunne, et minu rahvas ei oska oma vabadust hinnata ega seda vääriliselt kasutada, rakendades selle mitte tõelise hüve teenistusse — taotlemaks seda, mis on ilus, hea ja õiglane –, vaid kasutab seda pelgalt vahendina individuaalsete ja grupiliste huvide maksmapanemiseks (st võimu taotlemiseks), isikliku materiaalse heaolu suurendamiseks ning mugavuste, naudingute ja meelelahutuse tagaajamiseks.

Loodan väga, et eksin, kuna järgneva osas ei jäta ajalugu kahtlusele ruumi: rahvas, kes vabadust hinnata ei oska, minetab selle õige pea. Samuti kinnitab ajalugu, et kahetsusväärselt tihti õpivad rahvad vabadust hindama ja armastama alles siis, kui see on kaotatud.

Miks küll ei võiks me oma esivanemate kogemustest õppida, vaid tahame kõiges olla nii originaalsed ja rippumatud, et riskime taas kord oma järeltulijad iseseisvast riigist ilma jätta? Miks me ei julge rahvana üheskoos ja igaüks eraldi tunnistada, et see, mida meile serveeritakse vabaduse ja progressi teena, on tegelikkuses vabaduse eitamise ja allakäigu rada? Miks me ei mõista, et meie tänaste valikute — tegemiste ja tegematajätmiste — viljasid peavad sööma meie lapsed? Miks me ei tunneta kaasnevat vastutust?

Siira kurbusega vaatan identiteedikriisis, enese hääbumist tajuvat rahvast, kes on end pealiskaudsusse aheldanuna rahulolematu ja õnnetu, aga samas liialt uhke, et pöörata silmad üles poole, tunnistada asjade objektiivset korda ja allutada end sellele, ning meenutan paavst Johannes Paulus II prohvetlikku mõtet: vabadus, mis on kaotanud olemusliku sideme tõega ega ole enam selle teenistuses, pöördub iseenese vastu ja hävitab end. Järgnev lõik paavstlikust ringkirjast Evangelium Vitae (1995) väärib tsiteerimist kogu pikkuses:

“Kui vabadus, soovist lahti öelda kõigist traditsiooni ja autoriteedi vormidest, eitab isikliku ja ühiskondliku elu aluseks oleva objektiivse ja universaalse tõe kõige silmnähtavamaid tõendeid, siis ei võta isik enam oma valikute ainsaks ja vääramatuks aluseks tõde hea ja kurja kohta, vaid ainult oma subjektiivse ja muutuva arvamuse või isegi isiklikud huvid ja tujud.

Selline vabadusekäsitlus viib ühiskonnas tõsiste väärastumisteni. Kui eneseteostust mõistetakse täieliku autonoomia saavutamisena, siis jõuavad inimesed vältimatult selleni, et eitatakse teist – kui vaenlast, kelle eest tuleb end kaitsta. Nii muutub ühiskond kõrvuti elavate, kuid ilma igasuguste omavaheliste sidemeteta indiviidide massiks. Igaüks tahab kuulutada end teistest sõltumatuks ja maksma panna omaenda huvisid. Sarnaste huvidega inimestel tuleb jõuda mingile kompromissile, kui soovitakse ühiskonda, kus igale indiviidile on tagatud võimalikult suur vabadus. Sel viisil kaovad igasugused ühised väärtused ja kõiki siduv absoluutne tõde ning ühiskondlik elu libiseb absoluutse relativismi vajuvale liivale. Siis on kõik kaubeldav ja kõik müüdav, isegi esimene põhiõigustest – õigus elule.”

Palju õnne sünnipäevaks, kallis Eesti! Jätkugu Sulle elupäevi ning leidku Sinu rahvas taas usk endast kõrgemal seisvasse tõesse, mille poole püüdlemine on ainus, mis õigustab iseolemist ning mis üksi toimib vabaduse — Sinu püsimise — tagatisena.

One Response to Kas väärib see rahvas vabadust?

  1. Illimar Toomet says:

    Kui vaadata, millises järjekorras asuvad laualipud presidendi raamaturiiulil aastavahetuse teletervituse kaadris, siis pole midagi imestada http://www.president.ee/et/meedia/video/
    Siinset autorit tsiteerides: “Võib ju öelda, et see on iseenesest väike asi, ent selle asjaolu märgiline tähendus näib kahjuks olevat kõike muud kui väike.”

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: