Milles seisneb eestlase identiteet?

Eile õhtul sain lõpuks realiseerida kingituse, mille päkapikud Jõuludeks tõid. Nimelt käisime abikaasaga Linnateatris vaatamas Elmo Nüganeni lavastatud A. H. Tammsaare romaanil põhinevat etendust “Ma armastasin sakslast” (peaosades Ursula Ratasepp, Tõnn Lamp ja Aleksander Eelmaa). Tegu on väga nappide vahenditega tehtud ja ometi lihtsalt suurepärase, parimas mõttes theatrumliku etendusega, mida soovitan kõigil vaatama minna.

Õhtul koju jõudes leidsin riiulist romaani 1935. aastal avaldatud esmatrüki köite ning lugesin mõned olulisemad kohad uuesti üle. Pean ütlema, et minu lugupidamine Tammsaare suhtes kasvas hüppeliselt (piinlikkusega pean tunnistama, et varem olen Tammsaarelt lugenud vaid “Tõde ja õigust”, sedagi mitte terviklikult ja režiimil “kohustuslik kirjandus”). Kõnealuses tekstis on tõesti käsitletud mitmeid väga olulisi küsimusi, mis on omavahel ka tähendusrikkalt läbi põimunud.

Riputan siin kohal üles ühe pisikese väljavõtte romaanist, mis avaldas mulle nii näidendit jälgides kui raamatut lugedes eriti sügavalt muljet (muidugi on toodud teksti tähendus kogu romaani kontekstis veelgi sügavam).

Mõtlesin juba etenduse ajal, et kui paljud inimesed mõtlevad samale küsimusele, mis näis minu arvates olevat (mitte küll ainukesena) antud romaani keskmes ning mida ma ei ole näinud ühegi teise autori poolt valusamalt käsitletuna: mida siis ikkagi tähendab olla eestlane; milles seisneb eestlase identiteet? Ja kas see, mida meile rahvusromantilises vaimus identiteedina serveeritakse, ei paljastu näilisuse pealispinnast sügavamale vaadates häbematult tühise või koguni naeruväärsena?

Lisaks alltoodule räägib Oskar, vaene eesti soost, talust päris üliõpilane, teises lõigus, et eestlased viib maailma suurte kultuur-rahvaste hulka õ-täht: kuigi situatsioon oli etenduses esitatud koomiliselt ja paljudele tegi see hirmsasti nalja, oli see tegelikult kohutavalt traagiline — seda enam, et inimesed naersid.

Aga küsimust sellest, milles seisneb eestlase identiteet, võiks millalgi põhjalikult ja süsteemselt käsitleda. Mulle tundub, et see nii rahva kui iga eestlase jaoks ülehindamatult oluline küsimus on tänases ühiskonnas muutunud tabuteemaks, sest kui püüda sellele ausalt vastata, siis võib jõuda poliitiliselt väga ebakorrektsete järeldusteni. Milles saab üldse ühe rahva identiteet seisneda, kui selle keskmes ei ole Looja? Kas saab olla tõelist identiteeti ilma pühaduse kategooriata?

Järgnev on dialoog Oskari ja tema armastatu preili Erica vaesunud parunist vanaisa vahel. Oskar on tulnud suure entusiasmiga paluma Erica kätt.

“Ja selle pärast küsin ma teilt, noormees: mida on teil kaasa tuua, kui te abielluksite minu lapselapsega, kel on kaasavaraks vähemalt tema vana tõug, kui mitte muud praegusel korral?”

“Ma armastan teda üle kõige maailmas!” hüüdsin mina toolilt karates ja peagu tahtes selle valgepealise vanahärra ette maha langeda, nagu oleks tema mu jumaldatu. Aga tema jäi üsna rahulikuks, palus mind uuesti istet võtta ja ütles:

“Noormees, ärge olge ometi nii kindel, et teie armastus minu lapselapse vastu on suurem kui tema armastus teie vastu. Teie aastais ei tea meie mehed naise armastuse suurusest veel midagi, seda õpime alles palju hiljem tundma ja hindama. Teie aastais ollakse huvitatud rohkem oma himudest ja ihadest kui naise armastusest. Minul igatahes on küllalt põhjust arvata, et kui teie armastus on suur, mida ma meeleldi usun, sest muidu ei kõneleks ma teiega nõnda, siis minu lapselapse armastus on vähemalt sama suur, kui mitte suurem. Nõnda seisab armastus armastuse vastu, kuid minu lapselapse tõugu pole te veel millegagi tasunud. Mida pakute tema tasakaalustamiseks, et teie abielu oleks pisutki nii-öelda ühesuguste vahel, mitte mesallians igas mõttes.”

“Parunihärra, ma tõesti ei tea, mida ma pean pakkuma,” laususin mina piinlikus kohmetuses.

“Ülikooli pole lõpetanud?” küsis ta.

“Kahjuks ei.”

“Te olete korporant?”

“Just nii, parunihärra.”

“Siis on teil muidugi võlad, sest korporandina tegin võlgu omal ajal minagi, kuigi minu taskuraha pidi küll palju suurem olema, kui teil ta olla oleks võinud.”

“Mul pole kunagi taskuraha olnudki,” ütlesin mina.

“Seda halvem,” vastas tema, “võlad peavad nõnda veel suuremad olema. Te olete ametnik, nagu mulle seletatud, kas te ei ütleks mulle, kui kaua peate teenima, et oma võlad tasa saada, kui paneksite kogu oma palga võlgade maksmiseks? Palun ausat ja avameelset vastust.”

“Vähemalt paar aastat,” ütlesin mina.

“Noh, selle poolest pole asi nii väga hull,” lausus tema nüüd nagu mõttes ja lisas siis: “Aga kui suur on teie praegune palk?”

Kui ma selle kohta olin täpse vastuse andnud, ütles ta nagu lootusetult:

“Aga kuidas mõtlete siis elama hakata, kui abiellute? Teie ei saa ju õiget ühetoalist korteritki võtta, kui tahaksite kümne aastagi jooksul oma võlad likvideerida.”

“Ma loodan varsti palgakõrgendust, sest mul on sidemed ja tutvused,” ütlesin mina nüüd, kuigi ma selle asemel oleksin pidanud ennem vastama: “Kardan sellegi koha varsti kaotada.”

“Raske on nii tähtsat sammu, nagu abielu, toetada ainult lootusele,” ütles tema. “Mina olen vaene mees, aga mul on ometi suuremad sissetulekud kui teil ja võlad puuduvad mul praegu hoopis, ometi arvab mu lapselaps tarvilikuks midagi teenida. Kui ta abielluks teiega, siis, et kuidagi ära elada, peaks ta vähemalt kahe-, kolmekordselt teenima hakkama. Esiteks pole seda teenistust kuskilt võtta või kuigi oleks, siis ei peaks ükski armastus või tervis sellisele elule pikemat aega vastu, liiatigi et minu lapselapse tervis pole mitte kõige tugevamaid. Sellest kõigest võite isegi õige järelduse teha.

“Aga parunihärra, teie unustasite peaasja — armastuse,” ütlesin mina.

“Otse vastupidi, ma just toonitasin, et antud olukorrale ei peaks ükski armastus kauemat aega vastu,” rääkis tema. “Ja kui teie tõesti minu lapselast armastate, pealegi veel austate, siis ei peaks te teda  tema nooruse ja kogenematuse tõttu meelitama olukorda, mis oleks raskeks katsumuseks mitte ainult temale, vaid ka teile enesele. Teie kui korporant peaksite sellest ehk kergemini aru saama kui mõni teine, sest teie kuulute ringkonda, kus arvatakse, et igal rahval peab oma eraldatud ja väljavalitud kiht või seisus olema, kel on loomulik õigus loota lahedamaid eluvõimalusi kui suurel hulgal või massil…”

“Härra parun, siin teie eksite või vähemalt liialdate,” ütlesin mina.

“Milles on minu eksitus?” küsis tema kannatamatult vahele. “Et teie ei usu, ihka või taha ega looda väljavalitud või kõrgemat seisust? No kuulge, noormees, minule vanale baltlasele ei peaks teie katsuma seda tõendama hakata. Meie korporatsioonid polnud ometi ainult joomiseks ja laulmiseks ning naistest pidi nad hoitama hoopis puhtad. Korporatsioonides said mehed selleks, mis nad pärastises elus pidid olema, ja selles peitus nende peatähtsus. Kui teie oma korporatsioonides olete unustanud selle ainukese asja, mis varemalt õigustas joomisegi, siis mul on väga kahju, et see ilus, vana instituut on teie käes nii vildakule pinnale libisenud. Aga öelge mulle, noormees, on siis selleks tõesti tarvis korporatsiooni, et ühiselt juua ja laulda? Kui see nõnda on, siis pean ma ehk oma otsust teie kohta hoopis muutma ja igal tingimusel loobuma loaandmisest oma lapselapsel teiega abielluda, kuna praegu on takistuseks ainult peaasjalikult majanduselised põhjused.”

“Härra parun, ma olen suures kimbatuses,” ütlesin mina, “teie lapselaps, preili Erika, heitis mulle meie tutvuse algul ette, et ma olen liiga korporantlik. Teie aga tahate mulle süüks panna, et ma pole küllalt korporant, ma ei leia sellest dilemmast pääseteed, kuigi ma oleksin rikkam, kui olen.”

“Oma lapselast mõistan ma väga hästi,” rääkis vanahärra. “Teiega tutvudes oli ta lootnud leida lihtsa ja tubli eesti haritud noormehe, aga nüüd sai ta kokku korporandiga, kes pidi nii või teisiti jätkama sedasama, mis oli ehk meilegi saanud komistuskiviks. Muidugi tekitas see temas teatud pettumuse. Aga uskuge, härra studioosius, minu pettumus on veelgi suurem ja sügavam, kui ma teie enese suust kuulen, et teie üldse midagi ei jätka, vaid et teie ainult joote ja laulate. Või ei joogi teie, mis?”

“Parunihärra, kuidas seda nüüd võtta,” kohmasin mina pisut piineldes.

“Tähendab, ometi,” ütles tema. “Muidugi, teisiti see ei võigi olla, see on loomulik. Aga lubage mul üsna otsekoheselt ja avameelselt küsida: siis teil pole midagi muud, kui tulete kokku, et juua ja laulda? Teie vabandage mind vanainimest, aga mind huvitab minu kodumaa arenemine ja käekäik.” Ning eesti keeles ütles ta: “Mina armastap see eesti rahvas, sellepärast tahap ma teadma. Mina mõistap: teie tulep kokku, joop ja loulap ja kui teie saama küllalt jooma ja loulma, siis teie hakkap see armas eesti rahvas juhtima ja valitsema, sest ka tema olep üks kange loulu rahvas, nagu mina ise oma korvaga kuulma. Aga kui kaua teie motlep nenda loulma ja jooma ning see eesti rahvas valitsema? Minu süda lehep raskeks, kui mina seda motlep, sest mina armastap see eesti rahvas, mina armastap teda oma vanast südamest, kuni tema jääp seisma.” Ta oli oma suures tugitoolis nagu ärmise väsimuse tõttu sootuks kössi vajunud, ainult helevalged juuksed ja peagu samasugused käed, mis toetusid küünarnukkidest saadik tooli kõrvaspuile, kumasid selgesti hämarusest vastu. Alles natukese aja pärast jätkas ta oma emakeeli: “Ja mu süda hakkab valutama ka oma kalli lapselapse pärast, kes on mu vanade päevade ainuke mure ja rõõm, sest mulle näib, nagu oleks ta oma nooruse-armastuse kinkinud mehele, kes õieti ei tea, mis on elutõsidus, sest ta on liikmeks ühingus, kus ainult juuakse ja lauldakse.

“Oma armastuse pärast olen ma valmis kõigeks, ka korporatsioonist lahkumiseks,” ütlesin mina, et päästa katsuda, mida üldse päästa võib.

“Asi läheb sellega ainult halvemaks,” vastas tema.

“Härra parun, ma ei mõista teid,” imestasin mina, “olen ma korporatsioonis, siis on see halb, astun ma sealt välja, siis on see veel halvem.”

“Just nii!” kinnitas tema. “Veel halvem! Sest see kõik tõendaks ainult ühte: teil puudub elutõsidus. Te astute samme ja võtate endale kohustusi, millest olete valmis järgmisel silmapilgul loobuma. Minule ja minu kaaslastele oli korporatsioon ja tema värv pühadus ning on seda surmani, samuti oli mul mu abieluga: mina kavatsesin ta kogu eluks. Aga muidugi, mina olen vana, endised pühadused kaovad; naisigi vahetatakse nüüd nagu särke, just kui vajaksid nemadki pesusseandmist.”

“Kui ma teie juurde tulin, parunihärra, siis ainult selleks, et preili Erika kätt teilt kogu elueaks paluda. Ja kõige juures, mis mulle püha, tõotan ma…”

“Aga mis on tänapäev õieti veel püha?” küsis tema. “Mis on teie juures püha? Öelge mulle näiteks, usute teie jumalat, seda kõige pühaduse alust? Usute teie teda ükskõik mis kujul? Tunnete teie oma südames midagi igavest ja ilmatu suurt, kelle ette te tahaksite kord päevas, nädalas, kuus, aastaski kord kõiges oma olemuses põrmu langeda, oma eksitusi kõiges tõsiduses kahetseda, püüdes saada tulevikus paremaks inimeseks? Ärge mõelge, et ma küsin seda teilt iseenda pärast, mind ei huvita tänapäeva inimesed ja nende jumalad oma pühadustega enam kuigi palju. Mõni minevikust saabunud surnud asjake on mulle palju elavam kui tänapäeva inimesed ja nende jumalad. Ma küsin seda teilt selle pärast, kelle kätt te minult palute ja keda te ütlete armastavat üle kõige maailmas. Vastake siis mulle oma südamevere häälega, nagu vastaksite temale endale: on teil mingisugune pühaduse alus, nagu mina seda teile seletasin? Langete teie kunagi tema ette põrmu?”

“Seda nüüd mitte, aga…” tahtsin mina vastata.

“Tähendab, ei ole,” rabas tema vahele. “Teie jumalaga on sama lugu, nagu teie korporatsioonigagi: ta on ja ta ei ole ka mitte. Aga millise püha juures te tahate mulle siis tõotada, et palute preili Erika kätt kogu elueaks? Teie vanemate jumal on teile surnud, teie esiisade pühadused on teile ükskõikseks saanud, nende traditsioonid naeruväärseks muutunud — ja muidugi, ka teie esiisadel olid oma traditsioonid, mina tean seda –, aga millele mõtlete siis toetuda, millest pidet leida? Millega tahate mind veenda, et mina peaksin julgema selle saatuse teie kätte usaldada, kes mulle üle kõige kallis?”

“Parunihärra, teie nõuate minult oma lapselapse käe eest rohkem, kui ükski tänapäeva noormees võiks teile lubada, kui ta oleks teie vastu sama aus ja avameelne, nagu olen mina…”

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: