Objektiivile jutlust pidav ERR ei taha ise järgida elementaarseid ajakirjanduseetika põhimõtteid

Kas see on vastuvõetav, et rahvusringhäälingu ajakirjanikud salvestavad ERRi stuuditehnikat kasutades (st justkui oma töö rutiinse osana) salaja ideoloogilistele oponentidele tehtud telefonikõnesid ja siis avaldavad neist omal valikul sobivaid fragmente, isegi, kui see, kellega kõne salvestati, ütles selgesõnaliselt, et ta ei soovi ERRile kommentaari anda?

Just nii talitas eile ERRi ajakirjanik Indrek Lepik mulle helistades. Sellega seonduvalt esitasin kaebuse ERRi ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerkile, küsides temalt niisuguse käitumise kohta hinnangut:

Tere, hr Tammerk!

Esitan käesolevaga kaebuse ERRi ajakirjaniku Indrek Lepiku käitumise suhtes, kuna ta salvestas minuga tehtud telefonikõne ja avalikustas selle kõne fragmendi ilma minule ütlemata, et ta üldse kõne salvestab, rääkimata salvestuse avalikustamise kavatsusest teavitamisest.

http://www.err.ee/raadioklipp/586ccfb714f036142c4dc255

Minu arusaamise kohaselt eeldab ajakirjaniku eetiline käitumine, et kui on soov kõne salvestada, siis tuleks sellest teisele poolele selgelt teada anda. Hr Lepik küsis minult veel kõne jooksul selgelt, kas ma oleks nõus sel teemal kommentaari andma ja ma vastasin, et ei ole, kuivõrd ei ole selge, mida on Objektiiv valesti teinud.

Kui see on ERRis vastuvõetav ajakirjanduslik praktika, et ajakirjanikud salvestavad salaja telefonikõnesid ja avalikustavad neist omal valikul endale sobivaid fragmente, siis palun ka selle kohta kinnitust. Selles, et mind ei informeeritud kõne salvestamisest, võite ise veenduda, küsides hr Lepikult kõne terviksalvestuse faili.

Lugupidamisega

Varro Vooglaid

Ajakirjanike niisugune käitumine annab tunnistust tõsisest ajakirjandusliku professionaalsuse defitsiidist ja austuse puudumisest ajakirjanduseetika elementaarsete põhimõtete vastu. Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi (EAK) punkt 3.7 ütleb väga selgelt: “Ajakirjanik hangib heli- ja pildiülesvõtteid ning informatsiooni avalikult. Erandid on lubatud ülekaaluka avaliku huvi olemasolul, kui materjali pole võimalik teisiti hankida.”

Kui Tarmu Tammerk peaks vastama, et ERR ei näe siin EAK-s sätestatust hoolimata ajakirjanduseetika põhimõtete rikkumist, siis tuleb sellest kahtlemata teha tõsised järeldused. Muu hulgas tuleb edaspidi ERRi esindajatega suheldes lähtuda eeldusest, et vestlust võidakse salaja salvestada ning sellest salvestisest võidakse vabalt valitud fragmente vabalt valitud kontekstis eetrisse lasta.

Minu hinnangul ei peaks niisugused inimesed, kes lubavad endale tahtlikku ajakirjanduseetika põhimõtete rasket rikkumist, ERRis töötama. Kuigi, tõsi, ERRi puhul ei üllata enam peaaegu miski – latt on niivõrd madalale lastud, et teistele epistli lugemine ajakirjanduseetika ja professionaalse ajakirjanduse osas ajab lihtsalt naerma.

Presidendi kõne suhtekorralduslik soojus

Eile öösel kell 00:44 Delfis avaldatud kommentaaris kiitis suhtekorraldaja Ivo Rull president Kersti Kaljulaiu kõnet, selgitades, et tegu oli nii sisuliselt kui ka vormiliselt igati sümpaatse, inimliku ja sooja etteastega.

Kuigi ma ei tea, kas Rulli sõnavõtt on osa presidendi suhtekorraldustööst, jääb sellest igal juhul niisugune mulje, sest justkui vägisi positiivset kuvandit kujundav iseloomustus on reaalsusega vastuolus. Tõsi, oli näha, et erinevalt alatasa rahvast hurjutanud Toomas Hendrik Ilvesest püüdis Kaljulaid koos oma kõnekirjutajate ja suhtekorraldusmeeskonnaga püüdlikult inimlikkust ja soojust väljendada, ent kuna seda tehti ebasiiralt, formaalselt ja tehislikult, oli mulje vastupidine.

Paraku on aga suhtekorralduskunsti tõhususe eelduseks just nimelt see, et paljud inimesed kipuvad “oma seisukohti” kujundama toetudes mitte oma kogemustele, vaid sellele, mida autoriteediks peetavas ajalehes-teles-raadios räägitakse-kirjutatakse, isegi kui see on reaalsusega risti vastupidine. Antud juhulgi ei üllataks, kui kiiduavaldus Kaljulaiu kõne suhtes oli kirja pandud veel enne, kui kõne üldse eetrisse läks.

Lisaks oli tähelepanuväärne, et kaksteist aastat kõrge euroametnikuna töötanud presidendi kõnest puudusid igasugused riiklikud sümbolid, mistõttu jäi mulje, nagu oleks tegu mitte riigipea uusaastakõne, vaid klassijuhataja või kelle iganes sõnavõtuga. Presidendi selja taga laiuv Kumu aatriumi hall tühjus oli sama iseloomutu kui kõne ise.