Kus on vastused olulistele pagulaspoliitikat puudutavatele küsimustele?

Olen püüdnud leida vastuseid olulistele pagulaspoliitikat puudutavatele küsimustele, ent seni üpris edutult. Muu hulgas ei ole mul õnnestunud leida vastust ka alljärgnevatele küsimustele:

1. Kust riigist kavatsetakse põgenikke vastu võtta?
2. Millise religioosse taustaga põgenikke kavatsetakse vastu võtta?
3. Millisest soost ja vanuses põgenikke kavatsetakse vastu võtta?
4. Kes langetab otsuse selle kohta, milliseid inimesi vastu võtta ja milliste kriteeriumide alusel?
5. Kuidas on tagatud, et siia saabuvad inimesed REAALSELT vastavad meie poole seatud tingimustele?
6. On räägitud, et põgenike valimisel eelistatakse kristlasi, aga kas selline põgenike kohtlemine religioosse kuuluvuse alusel eristaval alusel on ka tegelikult teostatav, pidades silmas nn võrdse kohtlemise standardeid, mida püütakse fanaatilise järjekindlusega igas võimalikus ja võimatus olukorras rakendada?
7. Kuhu konkreetselt kavatsetakse pagulased elama panna?

Uhke tunne on olla sellise isa poeg!

“Demagoogia on võimas jõud araks kasvatatud tohmanite maal.”

– Ülo Vooglaid

Isa saab homme 80-aastaseks. Selleks puhuks on koostatud tema mõtteid ja tegevust kokku võttev raamat pealkirjaga “Aeg ja Vaim”.

Raamatu koostaja Ivar Tröner kirjutab: “Ülo Vooglaiu oluline roll seisneb selles, et ta oli äärmiselt julge ajastul, kus inimesed üldiselt ei olnud väga julged oma mõtteid realiseerima.”

Tröner jätkab:

“Vooglaid oli nõukogude sotsioloogias kriitilise suuna esindaja. Analüütiline häälestatus ühiskonna protsesside uurimisele on ta põhiline iseloomuomadus, mis on õnneks tänaseni säilinud ega sõltu ühiskondlikust korrast. Tema peamine üleskutse noore ajakirjanikuna ajalehe Edasi toimetuses ja hiljem uuriva sotsioloogina oli üsna ühene: võim, nii Nõukogude võim kui ka kaasajal prevaleeriv administratiivne võim – nii kurb, kui see ka pole – kujundas ja kujundab inimestest ülalpeetavaid, surub otse või kaudselt maha inimeste ettevõtlikkust, individuaalsust ja mõttejulgust öelda ja mõelda…

[V]aatamata üle kogu Nõukogude Liidu levivale kuulsusele, või just selle tõttu, tegi EKP Keskkomitee 1975. aastal otsuse TRÜ sotsioloogialabor likvideerida. Sest Ülo Vooglaidi oli võimatu “parandada”, ta oli väga selge poliitilise taibuga ega püüdnud oma sotsioloogilist maailmavaadet, iseennast ja oma tööd mugandada nõukogude oludega. Nõukogude ühiskond, teaduse olukord ning juhmid ülemused olid sotsiloogialaboris terava kriitika ja arvustamise objekti. Aga ilma kriitilise lähenemiseta oleks Vooglaidi õpilastel olnud väga raske nõukogude ideoloogia lummuse alt vabaneda. EKP TRÜ Komitee liikmeid ning teisi võimumehi häiris Vooglaidi ja tema lähemate kaastööliste ideoloogiline sõltumatus, sest nõukogude inimene ei tohtinud kunagi tegutseda väljaspool kommunistlikku kontrollivat kollektiivi…”