Quo vadis, Universitas Tartuensis?

Meie ühiskonnas ei ole enam kuigivõrd palju sellist, mis suudaks üllatada. Aga see, mida lugesin ühe bakalaureusetöö kaitsmise kohta Tartu Ülikoolis … see võtab küll mõneks hetkeks sõnatuks. Veendugem ise:

“Kuhu lähed, rahvusülikool?”

Tõepoolest, quo vadis, Universitas Tartuensis!? Kui madalale võib latt langeda?

Pealinnas pannakse hariduse ja kultuuri eest vastutavaks abilinnapeaks vene propagandalehe keskharidusega toimetaja, Tartu Ülikoolis hinnatakse positiivse hindega sellist naljanumbrit jne. Kas need ei ole märgid mingisuguse kultuurilise murdepunkti ületamisest, sisuliste kriteeriumite kadumisest ning raha ja võimu (sh ideoloogia) tõusmisest ainsaks määravaks faktoriks?

Jus est ars boni et aequi?

“Õigus on headuse kunst ja seaduste tõlgendamisel ei saa moraali ja eetikat kõrvale jätta” — suurepärane, et hr Riigikohtu esimees selle tõe täna ajalehes Postimees avaldatud intervjuus välja ütles (vt Sigrid Kõiv, “Õigus on headuse kunst”).

Idee õigusest kui headuse ja õigluse kunstist on kahtlemata väga ülendav. Tasub vaid mõelda juristidele, nagu Thomas More, kelle jaoks oli südametunnistuse vahendusel ära tuntud moraalsele tõele kindlaks jäämine olulisem kui kuningas Henry VIII ebaõiglastele käskudele allumine — olgugi, et selle hinnaks oli tema enda elu –, kui tärkab nägemus juristist kui tõeliselt üllast kutsumusest.

Samas on hr Riigikohtu esimehe sõnade taustal probleemne, et juristide ettevalmistamisel pannakse ülikoolis õiguse kui headuse ja õigluse kunsti tundmaõppimisele kahetsusväärselt vähe rõhku. Lõviosa tähelepanust ja energiast suunatakse kehtiva õiguse tundmaõppimisele, samas kui moraali ja eetika üliolulistele küsimustele ei pöörata peaaegu mingit tähelepanu — vähemalt selline oli minu kogemus Tartu Ülikoolis õppides.