Jus est ars boni et aequi?

“Õigus on headuse kunst ja seaduste tõlgendamisel ei saa moraali ja eetikat kõrvale jätta” — suurepärane, et hr Riigikohtu esimees selle tõe täna ajalehes Postimees avaldatud intervjuus välja ütles (vt Sigrid Kõiv, “Õigus on headuse kunst”).

Idee õigusest kui headuse ja õigluse kunstist on kahtlemata väga ülendav. Tasub vaid mõelda juristidele, nagu Thomas More, kelle jaoks oli südametunnistuse vahendusel ära tuntud moraalsele tõele kindlaks jäämine olulisem kui kuningas Henry VIII ebaõiglastele käskudele allumine — olgugi, et selle hinnaks oli tema enda elu –, kui tärkab nägemus juristist kui tõeliselt üllast kutsumusest.

Samas on hr Riigikohtu esimehe sõnade taustal probleemne, et juristide ettevalmistamisel pannakse ülikoolis õiguse kui headuse ja õigluse kunsti tundmaõppimisele kahetsusväärselt vähe rõhku. Lõviosa tähelepanust ja energiast suunatakse kehtiva õiguse tundmaõppimisele, samas kui moraali ja eetika üliolulistele küsimustele ei pöörata peaaegu mingit tähelepanu — vähemalt selline oli minu kogemus Tartu Ülikoolis õppides.

Minu stuudiumi jooksul tõusetus väga harva vähegi tõsiselt võetavas ja sisulises tähenduses küsimus sellest, mis on headus ja mis on õiglus, milles seisneb nende metafüüsiline vundament, kuidas need suurused peaksid ühiskondlikes suhetes väljenduma ning milline on nende suhe kehtestatud/kehtestatava õigusega. Samuti ei antud meile lugeda tekste, mis neid küsimusi vähegi sügavuti käsitleks.  Mõnikord küll mainiti, et kunagi kaugetel aegadel räägiti õigusest kui headuse ja õigluse kunstist, kuid seda tehti pigem naljaga pooleks, muiates. Igal juhul kujunes küsimus õiguse ja õigluse vahekorrast — niivõrd, kui see üldse tõusetus — pigem teoreetiliseks mõtteharjutuseks kui juristi professiooni keskseks probleemiks. (Helsingis õppides asjad mõnevõrra paranesid.)

Nii pole millegi üle imestada, et enamik juriste, kes ülikoolist tulevad, ei ole mitte headuse ja õigluse kunstnikud (ega tunneta seega antud osas ka mingit ühiskondlikku vastutust), vaid lihtsalt oskustöölised, kes valdavad spetsiifilisi töövõtteid, mille abil käsitleda kehtivat õigust, lähtudes ennekõike kliendi huvidest ja ülemuse juhistest, mitte mingitest kõrgematest kategooriatest. Arvatavasti ei ole seda poliitiliselt korrektne välja öelda, kuid vähemalt juura vallas on akadeemiline haridus kahetsusväärsel kombel üha enam taandumas millekski selliseks, mida tavatsetakse nimetada rakenduslikuks hariduseks — sama arvamust jagavad paljud õigustaduskonnas õpetavad, õpetanud ja õppinud inimesed, kellega olen antud teemal vestelnud (kusjuures trend ei piirdu kaugeltki ainult Eestiga).

Sedamööda, kuidas õppekavast on taandunud filosoofilise ja üldkultuurilise sisuga distsipliinid, nagu filosoofia, eetika, ajalugu, kultuuriajalugu, kirjandus jne — st distsipliinid, mille rikkaliku pärandi tundmaõppimine aitab maailma tunnetada mitte üksi kitsalt läbi oma professionaalse prisma, vaid toetudes aastatuhandete pikkuse traditsiooniga tsivilisatsiooni vaimsetele saavutustele — on stuudiumi orientatsiooniks saanud headuse ja õigluse kunsti viljelemise võimele alusepanemise asemel praktiliste küsimuste lahendamise tehnilise oskuse kujundamine. Torumees lahendab santehnilisi probleeme, jurist juriidilis-tehnilisi probleeme.

Nii võib hr Riigikohtu esimees küll rääkida poeetilisi ja iseeneses tõeseid sõnu õigusest kui headuse kunstist, kuid neil sõnadel on keeruline retoorika tasemest kõrgemale tõusta ning praktilist tähtsust omandada, kuivõrd küsimus sellest, milleks õigus tegelikult kujuneb, sõltub ennekõike juristidest, nende ilmavaatest ja akadeemilisest ettevalmistusest.

Ometi on selle üle, et riigi tähtsaima juriidilise organi esimees, kel on meie ühiskonnas kulgevate protsesside suunamise üle kindlasti omajagu võimu, peab õigust endiselt headuse kunstiks, tõesti hea meel. Samas oleks huvitav lugeda või kuulda hr Riigikohtu esimehe sisulisi selgitusi, milles headus filosoofilises plaanis siis õige seisneb ning milles täpselt seisneb seega headuse kunst. Teatud aimdust tõenäolisest vastusest näib pakkuvat kõnealuses intervjuus maha hõigatud loosung “Vox populi, vox dei”, mis ei ole kahjuks kuigi paljutõotav.

Nagu ajalugu ilmekalt kinnitab, ei lange vox populi kaugeltki mitte alati vox justitiae’ga kokku — mõelda võib nt Sokratese või Kristuse surmamõistmisele, natside võimuletulekule, rahvaenamuse otsesel või kaudsel toetusel või osalusel toime pandud genotsiididele ja inimsusevastastele kuritegudele –, mistõttu on vox populi‘t samastamist vox justitiae või koguni vox Dei‘ga väga raske põhjendatuks pidada.

Kes oleks nii naiivne, et usuks tõsimeeli, et rahvaenamus ei ole võimeline ebaõiglaseid otsuseid langetama, ebaõiglust ellu viima või seda sallima — eriti tänases ühiskonnas, kus peamiseks moraalseks “põhimõtteks” näib olevat tõusnud moraalne relativism ehk objektiivselt kehtivate moraaliseaduste eitamine (ja seega neil põhinevatest põhimõtetest hoidumine) ning kus on rohkem sallivust nende suhtes, kes käituvad ebamoraalselt kui nende suhtes, kes nõuavad rikutavate moraaliseaduste austamist ühiskondliku korra alusena. Kuidas saab õiglus piirata rahvaenamuse suva, kui rahvaenamuse häält ennast peetaksegi õigluse hääleks?

Püüdlus demokraatia ja sekularismi loosungeid kõrgel lehvimas hoida on muidugi mõistetav — mida muud võikski Riigikohtu esimehelt oodata? –, kuid juristkond, mille silmis on õiglus või koguni Jumala hääl samastatav rahvaenamuse arvamuse ja soovidega, näib olevat minetanud moraalse kompassi. Rahva jaoks tähendab see aga paljusid pehmelt öeldes inetuid asju, mille seas on avalikkuse tähelepanu alla tõstetud JOKK-skandaalid lapsemäng — seda enam, et hääl, mida tavatsetakse omistada rahvale, kuulub kahetsusväärselt tihti hoopis ühiskonnaga manipuleerivale eliidile ning nende käepikendusena poliitikuile ja meediale.

Riigikohtule soovin aga juubeli puhul palju julgust ja jaksu headuse kunsti avastamisel ja viljelemisel! Sellest, milles õigus kui headuse ja õigluse kunst võiks seisneda, loodan peagi lähemalt kirjutada.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: