Inimvaenulik rünnak perekonna vastu

Ei ole tarvis pikalt selgitada, et ei saa olla tugevat rahvast ja riiki ilma, et eksisteeriks palju tugevaid perekondi. Seda tõsiasja on nenditud ka meie põhiseaduses, mille § 27 lg 1 kohaselt on “Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena … riigi kaitse all.”

Just perekond on ainuke sotsiaalne kooslus, mis on rajatud armastusele, milles valitsevad kõige lähedasemad võimalikud inimsuhted, mis aitab inimestel õppida oma ninast kaugemale vaatama ja teineteisega arvestama ning mis loob lastele nende arenguks ja kasvamiseks hädavajaliku turvatunde. Seepärast on fundamentaalselt oluline, et ühiskond teeks kõik võimaliku tagamaks perekonna institutsiooni heaolu.

Riigi ja perekonna suhtest rääkides on üheks peamiseks printsiibiks subsidiaarsuse põhimõte: riik peaks hoiduma sekkumisest perekondlikesse suhetesse, kui selleks ei ole just hädavajadust. Riik peab võimaldama perekondadele perekonda puudutavates küsimustes iseregulatsiooni ning hoiduma perekonna kompetentsi kuuluvaisse küsimustesse sekkumast. Iga riigipoolne sekkumine sellistesse küsimustesse, välja arvatud hädavajaduse korral, kujutab endast riigivõimu tugevdamist perekonna institutsiooni nõrgestamise arvel — seda enam, kui sellised sekkumised ei ole üksnes juhuslikud, vaid kirjutatakse kehtivasse õigusesse ning institutsionaliseeritakse.

Üheks peamiseks perekonna kompetentsi kuuluvaks küsimuseks, millesse riik ei tohiks sekkuda, on vanemate õigus ja kohustus hoolitseda oma laste eest ning neid kasvatada. Sedagi inimvabaduse seisukohast üliolulist põhimõtet on tunnustatud meie põhiseaduses, mille § 27 lg 3 kohaselt on “Vanematel … õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.” Kui riik hakkab sellesse lastevanemate õigusesse sekkuma ning pretendeerib ise laste kasvatamise õigusele või üritab lapsevanemaid eelnimetatud õigusest ilma jätta (või seda õigust piirata), tuleb nentida, et tegemist on totalitaarsete ning inimvabaduse kahjustamisele suunatud ilmingutega — ilmingutega, mida on täheldatud nii kommunismi tingimustes kui ka tänases, end valgustatuks ning vabaks kiitvas õhtumaade kultuuriruumis.

Üheks selliseks ilminguks — ning seejuures väga räigeks ilminguks — on praegusel ajal naistearstide erialaorganisatsioonide eestvedamisel inimvaenulikust ideoloogiast läbikasvanud Sotsiaalministeeriumis küpsev plaan anda naistearstidele õigus tappa abordi teel alaealiste tütarlaste sündimata lapsi ilma, et tütarlaste vanemad sellest teadlikuks saaks — nende nõusolekust rääkimata.