Inimvaenulik rünnak perekonna vastu

Ei ole tarvis pikalt selgitada, et ei saa olla tugevat rahvast ja riiki ilma, et eksisteeriks palju tugevaid perekondi. Seda tõsiasja on nenditud ka meie põhiseaduses, mille § 27 lg 1 kohaselt on “Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena … riigi kaitse all.”

Just perekond on ainuke sotsiaalne kooslus, mis on rajatud armastusele, milles valitsevad kõige lähedasemad võimalikud inimsuhted, mis aitab inimestel õppida oma ninast kaugemale vaatama ja teineteisega arvestama ning mis loob lastele nende arenguks ja kasvamiseks hädavajaliku turvatunde. Seepärast on fundamentaalselt oluline, et ühiskond teeks kõik võimaliku tagamaks perekonna institutsiooni heaolu.

Riigi ja perekonna suhtest rääkides on üheks peamiseks printsiibiks subsidiaarsuse põhimõte: riik peaks hoiduma sekkumisest perekondlikesse suhetesse, kui selleks ei ole just hädavajadust. Riik peab võimaldama perekondadele perekonda puudutavates küsimustes iseregulatsiooni ning hoiduma perekonna kompetentsi kuuluvaisse küsimustesse sekkumast. Iga riigipoolne sekkumine sellistesse küsimustesse, välja arvatud hädavajaduse korral, kujutab endast riigivõimu tugevdamist perekonna institutsiooni nõrgestamise arvel — seda enam, kui sellised sekkumised ei ole üksnes juhuslikud, vaid kirjutatakse kehtivasse õigusesse ning institutsionaliseeritakse.

Üheks peamiseks perekonna kompetentsi kuuluvaks küsimuseks, millesse riik ei tohiks sekkuda, on vanemate õigus ja kohustus hoolitseda oma laste eest ning neid kasvatada. Sedagi inimvabaduse seisukohast üliolulist põhimõtet on tunnustatud meie põhiseaduses, mille § 27 lg 3 kohaselt on “Vanematel … õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.” Kui riik hakkab sellesse lastevanemate õigusesse sekkuma ning pretendeerib ise laste kasvatamise õigusele või üritab lapsevanemaid eelnimetatud õigusest ilma jätta (või seda õigust piirata), tuleb nentida, et tegemist on totalitaarsete ning inimvabaduse kahjustamisele suunatud ilmingutega — ilmingutega, mida on täheldatud nii kommunismi tingimustes kui ka tänases, end valgustatuks ning vabaks kiitvas õhtumaade kultuuriruumis.

Üheks selliseks ilminguks — ning seejuures väga räigeks ilminguks — on praegusel ajal naistearstide erialaorganisatsioonide eestvedamisel inimvaenulikust ideoloogiast läbikasvanud Sotsiaalministeeriumis küpsev plaan anda naistearstidele õigus tappa abordi teel alaealiste tütarlaste sündimata lapsi ilma, et tütarlaste vanemad sellest teadlikuks saaks — nende nõusolekust rääkimata.

Kasutan planeeritava seadusemuudatuse kirjeldamiseks lõiku innuka sotsialistist ajakirjaniku Kadri Ibruse artiklist, mis avaldati 6. augusti Eesti Päevalehes ning mis kandis alapealkirja “Seaduseloojate eksimus võttis alaealistelt ajutiselt õiguse abordi üle otsustada”:

“Kui alates selle aasta algusest hakkas raseduse katkestamise seaduses kehtima kord, et alaealiste naiste puhul tuleb arstidel raseduse katkestamisel lähtuda nende eestkostja arvamusest – ja kui eestkostja ja naine ise on eriarvamusel, peab pöörduma kohtusse –, siis nüüd on Sotsiaalministeerium algatanud uue eelnõu, millega tühistatakse vanemate nõusoleku nõue.”

Niisiis, aasta alguses jõustunud seadusemuudatust, millega keelati naistearstidel alaealiste tüdrukute laste aborteerimine ilma nende tüdrukute vanemate nõusolekuta, nimetab Ibrus “eksimuseks”. Eeltsiteeritud põhiseaduse §-i 27 lg 3 meelde tuletades võiks küsida, kas Ibrus peab ka selles sätestatut eksituseks.

Seega, põhimõttelisel (põhiseaduslikul) tasandil tunnustab riik deklaratiivselt lapsevanemate õigust ja kohustust (st vastutust) kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest, ent praktilisel tasandil (konkreetsetes küsimustes) võtab vanematelt võimaluse rääkida kaasa oma laste kõige suuremat kaalu omavates otsustes.

Siin kohal tuleb küsida, kas pole mõistusevastane, et alaealised, kel on vastavalt kehtivale õigusele piiratud teovõime, ei saa piisava küpsuse (vastutustundlikkuse) puudumise eeldamise tõttu eestkostjata teha kinnisvaratehinguid, just nagu ei saa nad ka osaleda valimistel, küll aga peetakse neid küllaldaselt vastutusvõimelisteks, et sõlmida lepinguid, mille sisuks on oma sündimata lapse tappa laskmine? Ühest küljest on see mõistusevastane, ent teisest küljest jällegi laitmatult kooskõlas selle materialistliku vaimuga, mis peabki kinnisvara ja sellega tehtavaid toiminguid olulisemaks kui inimese elu ja selle hävitamist. Põhimõtteline küsimus on aga lihtne: kui ühiskond eeldab, et alaealised ei ole piisavalt küpsed ja vastutustundlikud, et osaleda valimistel või teha iseseisvalt kinnisvaratehinguid, siis kuidas on loogiline eeldada, et nad on piisavalt vastutusvõimelised langetamaks oma enese lapse tapmise otsust!?

Veelgi enam. Tänavu märtsis vahendas meedia hoolikalt skandaali, mis järgnes sellele, kui üks hambaarst puuris koolis õpilasel hambaid ilma, et vanemad oleks selleks eelnevalt loa andnud (vt asjakohast lugu siit). Vanemad pöördusid õiguskantsleri poole, kes jõudis järeldusele, et hambaarst talitas vääralt, kuna patsienti võib läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada vaid patsiendi nõusolekul või lapse puhul esindaja nõusolekul. Indrek Teder rõhutas otsesõnu: “Alaealistele osutatavate tervishoiuteenuste puhul tuleb kindlasti saada kõigiks sekkumisteks iga kord vanema nõusolek”.

Nüüd oleks huvitav teada, mis Sotsiaalministeeriumis inimeste peas toimub, et pärast selliseid õiguskantsleri poolseid selgitusi tullakse välja ettepanekuga kaotada alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõue. Esiteks, mis on absurdsem kui see, et alaealisele tüdrukule hambaravi osutamiseks on eelnevalt tarvis saada tema vanemate nõusolek, ent tüdruku ihus kasvava sündimata beebi tapmiseks pole tarvis vanemaid isegi mitte teavitada? Teiseks, millest on õiguskantsleri öeldus raske aru saada? Kas sõnapaarid “tuleb kindlasti”, “kõigiks sekkumisteks” ja “iga kord” ei ole piisavalt ühemõttelised?

Ühest küljest võiks ju väita, et abort ei ole ühtegi pidi vaadates tervishoiuteenus (kui tegu ei ole just ema elu päästmiseks hädavajaliku toiminguga) ning seega õiguskantsleri poolt öeldu antud juhul ei kohaldu, ent Sotsiaalministeeriumis (just nagu Eesti meditsiinisüsteemis üleüldse) käsitletakse aborti ühemõtteliselt just nimelt tervishoiuteenusena: valikaborti rahastatakse Haigekassa poolt kui tervishoiuteenust ning ka neid mürke, mille manustamise teel sündimata beebi surm esile kutsutakse, nimetatakse ministeeriumis ravimiteks (järelikult peetakse ka normaalselt kulgevat rasedust haiguseks).

Mis puutub veel ülalosundatud EPL-is avaldatud artiklisse, siis selles sisalduvad dr Ivo Saarma kommentaarid väärivad tähelepanu. Nimelt on artiklis kirjutatud, et “Eesti naistearstide seltsi asepresidendi Ivo Saarma sõnul on praegune olukord lihtsalt absurdne, kuna kohus ei saa otsustada raseduse katkestamise õigustatuse üle ning rasedust ei saa katkestada kellegi tahte vastaselt.”

Lõiguga “rasedust ei saa katkestada kellegi tahte vastaselt” annab doktorihärra mõista, et vanemate õigus oma lapse abordiotsuses kaasa rääkida kätkeb ka õigust sundida oma tütart aborti tegema. Algselt arvasin, et see on lihtsalt vale, sest mäletasin selgesti raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse (RKSS) §-s 5 lg 1 sätestatud fundamentaalset ja selget põhimõtet, et “Naise rasedust võib katkestada üksnes tema enda soovil. Keegi ei tohi sundida ega mõjutada naist oma rasedust katkestama.” Ent aasta alguses jõustunud sama paragrahvi teine lõige kätkeb tõepoolest väga tõsist probleemi. Säte näeb välja selline:

§ 5. Raseduse katkestamise vabatahtlikkus

(1) Naise rasedust võib katkestada üksnes tema enda soovil. Keegi ei tohi sundida ega mõjutada naist oma rasedust katkestama. Sooviavaldus oma raseduse katkestamiseks peab olema vormistatud kirjalikult.

(2) Piiratud teovõimega naise raseduse võib katkestada tema enda soovil ja tema eestkostja nõusolekul. Kui naine ei ole raseduse katkestamisega nõus või ei suuda tahet avaldada või kui eestkostja raseduse katkestamisega ei nõustu, võib raseduse katkestada üksnes kohtu loal. Kui kohtu loa saamise viivituse tõttu tekib tõsine oht naise tervisele, võib raseduse katkestada ka kohtu loata, kuid sel juhul tuleb luba hankida viivitamata tagantjärele.

Kui tervemõistuslikult peaks vanemlikust nõusolekust rääkides käima jutt üksnes vanemate õigusest mitte lubada oma lapselast tappa (just see näikse olevat sõna “nõusolek” tähendus — st kellegi teise otsusega nõustumine), siis antud sätet lugedes ilmneb tõepoolest, et seda on võimalik tõlgendada moel, mille kohaselt on vanemaile antud ka õigus taotleda kohtult tütrele abordi tegemist vastu viimase tahtmist (kuigi on raske mõista, miks on sellisel juhul 2. lõike esimeses lauses kasutatud sõna “või” asemel sõna “ja”). Selline lahendus kujutab endast aga täielikku barbaarsust (tasub vaid mõelda, kuidas vastu tahtmist abordi tegemine praktikas välja näeb), sest näeb ette alaealise südametunnistuse vabaduse kõige jämedama võimaliku rikkumise.

Fakt on see, et niivõrd kui ühiskond tunnustab igaühe südametunnistuse vabadust (mida on põhiseaduse  §-i 40 näol ka tingimusteta tehtud), ei tohi mitte kedagi, mitte kellegi poolt, mitte kunagi, mitte ühelgi tingimusel oma sündimata lapse tapmisele sundida või mõjutada. RKSS-i §-s 5 lg 1 sisalduv vabatahtlikkuse printsiip peab kehtima absoluutselt ning selle eiramise eest — kas vanemate või kellegi teise poolt — on adekvaatne karistus ette nähtud karistusseadustiku §-s 125: “Raseda naise tahte vastaselt tema raseduse katkestamise eest – karistatakse kolme- kuni kaheteistaastase vangistusega.” Karistusseadustiku normi tuleks küll täpsustada, hõlmates sellesse selgesõnaliselt ka raseduse katkestamisele sundimise ning mõjutamise.

Seega, kokkuvõtlikult, RKSS-i vanemlikku nõusolekut puudutav regulatsioon vajab kindlasti parandamist, sest on sügavalt väär anda vanemaile (või kellele iganes) õigus nõuda teiselt inimeselt (olgu või tütrelt) tema lapse tappa laskmist. Ent püüdes seda vääritut olukorda parandada ei tohi minna teise äärmusse, nagu sooviks seda teha Eesti Naistearstide Selts ja selle käepikendusena Sotsiaalministeerium: RKSS-i § 5 lg 2 peaks ühest küljeste tagama vanemliku nõusoleku nõude, ent teisest küljest tegema ühemõtteliselt selgeks, et vanemlik nõusolek tähendab õigust mitte abordiga nõustuda, mitte õigust nõuda aborditegemist. Sätte sõnastus võiks olla nt järgmine:

(2) Piiratud teovõimega naise raseduse võib katkestada üksnes juhul, kui selleks on lisaks tema tahteavaldusele olemas ka tema eestkostja nõusolek. Kui eestkostja raseduse katkestamisega ei nõustu, võib vähemalt 16-aastane sündimata lapse ema raseduse katkestamise õigust taotleda kohtult.

Hetkel kehtiva § 5 lg 2 viimane lause “Kui kohtu loa saamise viivituse tõttu tekib tõsine oht naise tervisele, võib raseduse katkestada ka kohtu loata, kuid sel juhul tuleb luba hankida viivitamata tagantjärele” tuleks kahtlemata ümber mõelda, kuna see jätab vanemlikust nõusolekust ümberhiilimiseks liiga suure augu. Pigem oleks tarvis luua eeldused andtud küsimuses väga operatiivseks kohtumenetluseks.

Ka muud osad Ibruse artiklist pakuvad mõtteainet: “Kui praegu vanema kirjalikku nõusolekut ei saada, tuleb minna kohtusse. Naistearstide hinnangul aga ei saa kohtunik olla pädev sellist asja otsustama, vaid ikka konkreetne arst.” Huvitav, et ajakirjanikul ei tule pähegi, et äkki on põhiseaduse valguses kõnealuseid otsuseid langetama kõige pädevamad isikud mitte rutiinselt sündimata beebisid tapvad naistearstid, vaid hoopis konkreetse alaealise vanemad, kes ainsana armastavad konkreetset tüdrukut rohkem kui iseennast, on reeglina tema eest tema elupäevade algusest saati hoolitsenud ja südant valutanud ning tunnevad teda viimaste hingesoppideni? Arst, seevastu, ei tea konkreetsest tüdrukust — tema elukogemusest, hirmudest, kompleksidest, unistustest jne — mitte kui midagi. Kuidas saab ta siis olla pädev otsustama, et tüdruk suudab vastutustundlikult abordiotsuse langetada?

Edasi võib artiklist lugeda, et seni kehtinud süsteem on ajakirjaniku arvates küll absurdne, sest kohtus ei saavat selliseid küsimusi lahendada, aga siis sedastatakse, et “Nende kuude jooksul, mil praegune seaduse versioon on kehtinud, pole siiski ükski juhtum veel kohtuni jõudnud.” Ent milles siis õieti probleem seisneb? Kui ükski asi pole kohtusse jõudnud, siis kas sellest ei peaks järeldama hoopiski, et süsteem toimib just nimelt hästi?

Lõpetuseks tsiteerib ajakirjanik veel kord dr Saarmat, kes ütleb — muidugi üksnes eufemisme kasutades —, et oma sündimata lapse tapmine on sügavalt isiklik asi ning ei puutu üldse alaealise vanemaisse. Selliseid sõnu lugedes mõtlen jälle, kuidas inimesed, keda peetakse harituks, saavad midagi nii rumalat välja öelda ning veelgi enam — kuidas nii paljud selliseid absurdsusi sirge näoga ja noogutades tõsiselt võtavad.

Kes vähegi on kõnealuseid küsimusi uurinud, see teab teiste riikide kogemustest, et lugematul hulgal alaealisi tüdrukuid on teinud abordi kartusest rääkida rasedusest oma vanematele. Pärast, kui abort on juba tehtud ja vanemad asjast kuulevad, selgub aga, et viimased oleks lapselapse üle kas suurimat rõõmu tundnud või vähemalt oma tütrest noorele emale igati toeks olnud. Tütar aga on teinud oma elu suurima vea ning peab terve elu selle teadmisega elama. Miks asjad nii lähevad? Aga ei millegi muu kui selle pärast, et riik on kehtestanud korra, et naistearstid võivad alaealiste tüdrukute sündimata beebisid aborteerida ilma, et sellest oleks vaja kõnealuste tüdrukute vanematele teada anda. Paljud kliinikud USA-s ja mujal maailmas teenivad selle pealt hulga raha.

Alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõudel on veel üks väga oluline funktsioon. Teatavasti on karistusseadustiku §-des 144 ja 145 sätestatud, et “vanema, vanema õigustega isiku või vanavanema poolt lapse või lapselapsega suguühendusse astumise eest” ning “täisealise isiku poolt noorema kui neljateistaastase isikuga suguühendusse astumise eest” karistatakse kuni viieaastase vangistusega.

Mida teeb aga isa, kes on oma 15-aastase tütre verepilastuse tagajärjel lapseootele jätnud või täisealine meesterahvas, kelle poolsest vägistamisest on rasedaks jäänud 13-aastane tütarlaps? Läheb end politseisse üles andma ning jääb ootama kuni 5-aastast vangistust? Tõenäoliselt mitte. Pigem sunnib ta ühel või teisel moel ähvardamise teel tüdruku vaikima ning naistearsti vastuvõtule minema ja väljendama oma “vabatahtlikku” otsust teha abort. Seejuures võib tüdruk olla vägagi seda meelt, et ta ei soovi oma sündimata beebit tappa lasta ning vastupidine asjade käik teeb temast seega juba kahekordse ohvri — kusjuures kurjategijast isa või muu täisealine meesterahvas, kes on saanud hakkama jäleda teoga nii vägistamise kui tüdruku abordile sundimise näol, pääseb igasuguse karistuseta. Kui kehtiks alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõue, ei oleks selline asi võimalik.

Kokkuvõttes häirib kogu selle teema juures kõige rohkem aga see, et kui kõnealuste küsimuste osas on otsused nn spetsialistide ja erialaorganisatsioonide poolt tegelikult juba langetatud, siis milleks lollitada rahvast ning etendada avalikku arutelu — samal päeval, kui avaldati Ibruse artikkel, mängiti kenasti välja ka PR-kampaania teised elemendid, nagu raadiointervjuud, arvamusküsitlused jms. See, kuidas mingeid ministeeriumikoridorides kitsa kliki survel ja eestvedamisel langetatud otsuseid sedasi legitimeerida üritatakse, kujutab endast õõvastavat demokraatia farssi ning avalikkusega manipuleerimist. Tõepoolest, näidaku keegi seda tütarlapse vanemat, kelle arvates on alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamine hea mõte. Just nagu ei lähtu selline lahendus tervest mõistusest, ei väljenda see kindlasti ka rahva tahet.

Niisiis, rünnakud perekonna institutsiooni kui ühiskonna alustala vastu jätkuvad vankumatult. Sedapuhku üritatakse taas kord nõrgestada laste ja vanemate vahelisi sidemeid ning suurendada riigi rolli nende küsimuste lahendamisel, millesse riik ei tohiks üleüldse sekkuda. Vaikselt, kuid kindlalt, õõnestatakse ühiskonna alustalasid ning inimesed vaatavad seda vaikides pealt. Kui harjumuspärane. Kui kurb.

Kas leidub Eestis selliseid jõude, kes omavad valmisolekut kirjeldatud inimvaenulikele jõududele ning nende destruktiivsetele kavatsustele vastu astuda? Kas on neid, kellele on inimeste ja perekondade heaolu, nõrgemate kaitsmine, ühiskondlik vabadus ning rahva ja riigi säilimine sedavõrd kallis, et paneb valitseva perekonnavaenuliku ideoloogia ja selle kandjatega piike ristama?

Ligikaudu pooleteise tuhande liikmega Eesti Lastevanemate Liidu põhiväärtustes on kirjutatud: “Meie tegevuse aluseks on veendumus, et vanemad on ainsad, kes parimal moel tahavad, oskavad ja suudavad lapse eest vastutada. Seda vastutust — ning sellega kaasnevaid õigusi — saab mujale delegeerida vaid väga äärmuslikel juhtudel ning pärast väga põhjalikku kaalutlemist.”

End konservatiivsena määratlev Isamaa ja Res Publica Liit kinnitab oma lehel avaldatud visioonis, et seisab tugevate perede eest; programmiliste põhialuste kirjeldamisel on manifesteeritud, et “Perekond on ühiskonna alus” ja “Perekond on püha” ning sedastatud, et “Eesti tulevik on pered. Loome peredele kindlustunde, mis võimaldab kasvatada lapsed tublideks inimesteks.”

Tahaks väga loota, et tsiteeritu väljendab veendumusi, mille nimel ollakse nõus ning astuma konkreetseid julgust nõudvaid samme. Seda lootust näivad toetavat mõne aasta eest Lastevanemate Liidu juhatuse nimel Aivar Halleri poolt öeldud ja Õpetajate Lehes avaldatud sõnad:

“Kui seadus jätab võimaluse, et kujunemisjärgus ja elukogemuseta noor inimene saab langetada talle üle jõu käivaid (surma puudutavaid) otsuseid, on selle seaduse loojatel asjad lõpuni mõtlemata jäänud. Iga pere elus on paremaid ja halvemaid aegu ning tõsised probleemid tekivad tõenäoliselt just siis, kui üksteisest kaugenetakse. Tänane seadus soosib seda kaugenemist veelgi ja on seetõttu taunitav.” (Jutt käib seadusest, mis kehtis enne vanemliku nõusoleku kehtestamise “eksimust”.)

Salamisi loodan, et ka IRL-is on inimesi, kes ei jaga Mart Laari seisukohta, et sündimata inimeste kaitsmine on küll oluline, ent ebapopulaarne ja seega asi, millega ei maksa poliitikutel avalikult tegeleda — loodan, et leidub veel poliitikute seas neid, kelle jaoks on tõde ja õiglus olulisemad suurused kui populaarsus. Samuti loodan, et kunagi ärkavad ka religioossete ühenduste juhid ning astuvad inimelu ja perekonna kaitseks selgesõnaliselt ja kindlameelselt välja enne, kui enam ei ole millegi kaitseks välja astuda.

* * *

Varem olen samal teemal kirjutanud debateerides Õpetajate Lehe veergudel dr Galina Litteriga:

* Varro Vooglaid: “Vanemate vastutus – kas reaalne või paljasõnaline?”, Õpetajate Leht, 13.10.2006

* Galina Litter: “Arst on patsiendi poolel”, Õpetajate Leht, 20.10.2006

* Varro Vooglaid: “Kelle poolel on vanemad?”, Õpetajate Leht, 03.11.2006

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: