Demokraatia või mitte?

March 21, 2015

Minu käest küsiti, kuidas mõista tänases õhtulehes avaldatud intervjuus minu poolt väljendatud seisukohta, et demokraatia ei ole tingimata parim riigivalitsemise vorm, pidades silmas, et sügisel korraldasime meeleavalduse perekonna ja demokraatia kaitseks.

Vastus on lihtne: kuigi demokraatia ei ole minu hinnangul parim riigivalitsemise vorm, on see oluliselt parem kui oligarhia, ohlokraatia või nende sümbioosist võrsuv partokraatia, mistõttu pean loomulikult vajalikuks demokraatiat ka selle degenereerumise suundumuste eest kaitsta.

Meeldib see meile või mitte, aga Eesti Vabariik peaks põhiseaduse kohaselt olema demokraatlik riik.

Igav kangelane


ERR-i eetikanõunik: ERRi uudisteportaal halvustas kohatult SAPTKi

March 20, 2015

Screen Shot 2015-03-19 at 09.57.36

Kroonika huvides toon ära järjekordse näite selle kohta, kuidas SAPTKi tegevuse kajastamisel eksib meedia rutiinselt ajakirjanduseetika põhimõtete vastu. Esmalt toon välja oma pöördumise ERR-i ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerkile, seejärel hr Tammerki vastuse.

Minu pöördumine:

Tere, hr Tammerk!

Kas Te palun selgitaksite, mis põhjusel on SAPTK-ile viitava artikli pealkirjas, mis osundab meie sihtasutusele kui perekonda ja traditsiooni kaitsvale ühendusele, sõnad “perekond ja traditsioon” jutumärkides?

Kas selline halvustamine on rahvusringhäälingu uudisloole kohane, pidades silmas ERR-i heas tavas sõnastatud sõltumatuse põhimõtet, mille kohaselt “töötajad, eriti ajakirjanikud, peavad oma tegevuses vältima kõike, mis võib tekitada õigustatud kahtlusi ERRi erapooletuses”?

Või millega see põhjendatud on? Kas sellega, et ERR-i uudistetoimetuses valdavate ideoloogiliste hoiakute kohaselt ei kaitse SAPTK tegelikult perekonda ja traditsiooni? Kas sellisel juhul on tegu uudis- või arvamuslooga, mis peaks Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punkti 4.1. kohaselt olema selgelt eristatavad?

Ja kas edaspidi hakkabki nii olema, et kuivõrd ERR-i uudistetoimetuse arvates ei kaitse SAPTK perekonda ja traditsiooni, siis viidatakse meie ühingule sellisel halvustaval moel? Kui nii, siis kas seesugune hinanngute andmine uudislugudes saab olema piiratud vaid SAPTK-le või on see ERR-is üldaktsepteeritud tegevusprintsiip?

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid
Juhatuse esimees
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks

Hr Tarmu Tammerki vastus:

Lugupeetud Varro Vooglaid

Jutumärgid pealkirjas sõnade „perekonda ja traditsiooni” ümber tekitasid halvustavat fooni SAPTK-i kohta. Minu hinnangul on asjakohane jutumärgid pealkirjast ära võtta või pealkirja sõnastust muuta, sest ilmunud variant ei ole kooskõlas uudisloolt eeldatava neutraalse stiiliga. Jutumärgid andsid edasi pigem iroonilist hoiakut sihtasutuse tegevuse kohta, tegu ei olnud neutraalse võttega. Ajakirjanduseetika reeglite järgi ei väljenda uudistetoimetus oma arvamust uudisteemade kohta (uudiste ja arvamuse lahususe printsiip).

Praeguseks on uudisteportaali toimetus pealkirja muutnud:

Komisjon: SAPTK-i voldikute näol oli tegu valimisreklaami ja keelatud annetusega

Lugupidamisega

Tarmu Tammerk
ERRi ajakirjanduseetika nõunik


Mitte keelatud annetus, vaid põhiseadusega kaitstud sõnavabadus

March 5, 2015

Aktuaalne Kaamera pööras 22. veebruaril tähelepanu meie teavituskampaaniale, mille raames saatsime laiali sadu tuhandeid voldikuid, et tuletada inimestele üle Eesti meelde, kes olid kooseluseaduse läbisurujad ning milliseid poliitikuid võib ja milliseid ei või meie hinnangul pereväärtuste seisukohast parlamenti usaldada.

Seejuures väljendas Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni sotsiaaldemokraadist esimees Ardo Ojasalu arvamust, et meie kampaania näol on tegemist keelatud annetusega ja et sellisena on meie ettevõtmine seadusevastane. Sama seisukohta kordas Ojasalu vastates Õhtulehe küsimustele.

Ojasalule sekundeeris poliitikaeksperdiks ja valimiste valvuriks tituleeritud homoaktivist Alari Rammo, kes avaldas samuti Aktuaalsele Kaamerale arvamust, et meie kampaania kujutab endast keelatud annetust, konflikti õhutamist ja hea valimistava rikkumist. (Huvitav, kas veel erapoolikumat “eksperti” ei õnnestunud Aktuaalsel Kaameral leida, pidades silmas kui naeruväärselt kallutatult, pahatahtlikult ja ajakirjanduseetika põhimõtteid rikkudes Rammo sügisel meie meeleavaldust Vikerraadios iseloomustas.)

Mida ma oskan selle peale kosta?

Nagu ma Õhtulehe ajakirjaniku küsimustele vastates selgitasin, on meie suhtes esitatud etteheited kummastavad, sest me ei ole ühelegi erakonnale ega kandidaadile mingisuguseid annetusi teinud ja keegi ei ole meilt mingisugust annetust vastu võtnud.

On väga imelik rääkida sellest, et keegi peaks meile selle eest midagi maksma, kuivõrd me pole üheltki poliitikult nende esiletõstmiseks isegi nõusolekut küsinud. Kui meie kampaaniat käsitleda keelatud annetusena, siis on loodud olukord, kus ainult parteid võivad enne valimisi oma seisukohti levitada ja teised kodanikuühendused peavad vait olema. See oleks aga absurdne.

Väljavõte SAPTK poolt erinevates ringkondades levitatud voldikust.

Väljavõte SAPTK poolt erinevates ringkondades levitatud voldikust. Kui tegu on keelatud annetusega, siis millistes osades peaks erakonnad SAPTK-le seda tagastama?

Kui aga käsitleda keelatud annetusena igasugust kodanikeühenduste poolset sammu, mis on vastava tahtmise korral tõlgendatav rahaliselt hinnatava hüve andmisena kandidaatidele või erakondadele, siis tõusetub küsimus ka sellest, kas keelatud annetusi on teinud nt ERR ning teised tele- ja raadiojaamad, just nagu ka ajalehed-ajakirjad, pakkudes osadele kandidaatidele platvormi oma vaadete tutvustamiseks. Kas keelatud annetusi on teinud ka telejaamad, raadiojaamad, ajakirjandusväljaanded ja reklaamiettevõtted, andes parteidele ja kandidaatidele reklaami ostmiseks soodustusi? Kas keelatud annetuse on teinud Äripäev, mis saatis üle Eesti laiali oma lehe soovitusega hääletada Vabaerakonna poolt?

Samuti oleks sellisel juhul väga huvitav teada, kellele me siis õieti keelatud annetuse oleme teinud, kui me ei toeta otseselt ühtegi parteid, vaid esitame oma nägemuse sellest, millised kandidaadid on perekonnasõbralikud, millised perekonnavaenulikud? Kui oleme toonud välja ka kooseluseaduse läbisurujate nimed, kas siis oleme teinud keelatud annetuse ka neile, viies kooseluseaduse pooldajateni info selle kohta, millised kandidaadid nende vaateid esindavad? Ja kui oleme toonud pereväärtuste seisukohast usaldusväärsete inimestena välja nii EKRE, IRL-i, Keskerakonna kui ka Vabaerakonna kandidaate, kellele ja millises ulatuses me siis “keelatud annetusi” teinud oleme?

Näited SAPTK voldikutest, millega informeerisime inimesi üle Eesti sellest, millised kandidaadid on pereväärtuste seisukohast usaldusväärsed, millised mitte.

Näited SAPTK voldikutest, millega informeerisime inimesi üle Eesti sellest, millised kandidaadid on pereväärtuste seisukohast usaldusväärsed, millised mitte.

Küsimusi on veel ja veel ning sasipundar, mis meie kampaania käsitlemisel keelatud annetusena tekiks, näib lõputu.

Algatuseks võib tuua absurdse vastuolu seonduvalt annetuse mõistega erakonnaseaduses: nimelt ei ole §-i 12_3 lõike 1 kohaselt juriidiliste isikute annetused üldse annetused, mistõttu ei saa need loogiliselt olla ka keelatud annetused, sest keelatud annetus on üks annetuse alaliikidest. Keelatud annetuse mõiste tuleneb aga varjatud annetuse mõistest – meie tegevus oma seisukohtade levitamisel ja nende inimestele teadvustamisel on seevastu täiesti avalik. Rääkimata sellest, et keelatud annetuste regulatsioon lähtub ilmselgelt korruptiivse käitumise tõkestamise eesmärgist ega ole mõeldud kodanikuühiskonnas poliitilise aktiivsuse pärssimiseks.

Tegelikult mind täitsa huvitaks näha, kuidas poliitiliste parteide esindajatest liikmetega Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon kavatseb põhjendada seisukohta, et Eestis vaata et ainukese poliitilistes küsimustes aktiivselt kaasa rääkiva ja samas valitsusest sõltumatu kodanikeühenduse poolt valitsusparteide suhtes kriitiliste vaadete levitamine valimiste eel ning perekonnasõbralike kandidaatide omaalgatuslik esiletõstmine kujutab endast keelatud annetust.

Oleks huvitav näha, kuidas niisugust seisukohta õigustatakse demokraatia ja kodanikuühiskonna printsiipide taustal. Eriti põnev oleks aga näha, millise nipiga püütakse selline tõlgendus erakonnaseadusest mahutada põhiseaduse §-i 45 raamesse, mille kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil ja mis lubab vastavat õigust piirata üksnes avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.

45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides.

Tsensuuri ei ole.

Nagu põhiseaduse kommenteeritud väljaandes selgelt öeldud, tohib kvalifitseeritud piiriklausliga põhiõigust (mida sõnavabadus endast põhiseaduse kontekstis kujutab) reeglina piirata ainult piiriklauslis loetletud põhjustel ning sellest põhimõttest kõrvalekaldumine on mõeldav üksnes ülekaalukate huvide, nagu nt riigi julgeoleku tagamise eesmärgist kantuna. Spetsiifiliselt põhiseaduse §-i 45 kommentaaris on aga kirjutatud järgmist:

“Ilma täiemahulise väljendusvabaduseta on teiste õiguste ja vabaduste vaba toimimine piiratud ning üksikisikul on raske vastu seista võimu omavolile või kuritarvitustele ning põhistatud valikute tegemiseks eraelus. Ilma kohase väljendusvabaduseta on avaliku võimu ja selle kandjate hoidmine moraali ja seaduste raames raske, kui mitte võimatu. Väljendusvabadus ei ole oluline ja möödapääsmatu mitte ainult võimu ohjamisel, vaid ka ühiskonnas aset leidva mõistmiseks, ühiskondlike kokkulepete ja ühiskonnale kõige enam sobivate lahenduste leidmiseks ning seeläbi igaühe ja kõigi üldiseks vabaks arenguks ja probleemide lahendamiseks. Väljendusvabaduse sellise fundamentaalse tähenduse tõttu võib väita, et õiguste ja vabaduste konflikti korral domineerib väljendusvabadus ehk teda tuleb üldjuhul püüda eelistada.”

Sama printsiip on sätestatud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklis 10:

Artikkel 10

(1) Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ja vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma võimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest. Käesolev artikkel ei takista riike nõudmast raadio-, televisiooni- ja filmiettevõtete litsentseerimist.

(2) Kuna nende vabaduste kasutamisega kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse seda seostada niisuguste formaalsuste, tingimuste, piirangute või karistustega, mis on fikseeritud seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.

Eeltoodu taustal oleks mitte vähem huvitav näha seda, mil moel Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon põhistab oma positsiooni, olles teadlik Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt korduvalt rõhutatud põhimõttest, et sõnavabaduse piirangute osas tuleb olla eriti ettevaatlik seal, kus kõne all on poliitiline väljendus:

“Kohus tuletab meelde, et väljendusvabadus kujutab endast üht demokraatliku ühiskonna olemuslikest alustest ning ühte selle arengu ja indiviidide eneseteostuse peamistest tingimustest. […] Nagu artiklis 10 sätestatud, eksisteerivad sõnavabaduse suhtes erandid. Siiski peavad sellised erandid olema väga hästi põhjendatud, eriti juhtudel, kui jutt käib poliitilisest, mitte kommertsiaalsest sõnavabadusest.”

Selles, et valitsusparteid tahaksid meile nende suhtes kriitiliste seisukohtade levitamise pärast ebameeldivusi valmistada, ei ole mul kuigivõrd kahtlusi. Ent kui nad ei ole valmis õigusriigi põhimõttele avalikult selga pöörama, tuleb neil siiski olla võimeline põhjendama oma samme kehtiva õiguse foonil. Kui aga minnakse nii kaugele, et hakatakse sanktsioonide ähvardusel maha suruma valitsusest sõltumatute kodanikeühenduste elementaarset sõnavabadust, siis on seegi oluline märk, mis annab tunnistust sellest, millisesse poliitilisse olukorda me oleme jõudnud.

Esmalt surub parlament meedia kaasakiitmise toel, jultunud manipulatsioonide abil ja ülbe enesekindlusega vastu rahva enamuse tahtmist läbi seadusi, mis on raskelt vastuolus meie kultuuri alusväärtustega, ja kui siis kodanikud püüavad seda enne valimisi inimestele meelde tuletada, hakatakse otsima võimalusi selle eest karistada. Parteid, mis aga vastu rahva enamuse tahtmist seadusi läbi surusid, teevad samal ajal rahva raha eest rahvale miljonitesse eurodesse ulatuvate eelarvetega massiivset propagandat, et neid tagasi valitaks.

Kui kodanikeühendustel puudub õigus valimiste eel oma tõekspidamiste eest seista ning iseseisvalt ja omaalgatuslikult kandidaatide kohta infot levitada, siis tuleb järeldada, et kampaaniat võivadki teha vaid erakonnad, tehes rahvale tema enda raha eest selgeks, kuidas tuleb valimisotsuseid langetada. Kas see ongi kaasaegne arusaam demokraatiast?

Kui kodanikeühendustel puudub õigus valimiste eel oma tõekspidamiste eest seista ning iseseisvalt ja omaalgatuslikult kandidaatide kohta infot levitada, siis tuleb järeldada, et kampaaniat võivadki teha vaid erakonnad, tehes rahvale tema enda raha eest selgeks, kuidas tuleb valimisotsuseid langetada. Kas see ongi kaasaegne arusaam demokraatiast?

Ilmselt ma ei ole ainus, kelle silmis annaks sellised sündmused selgelt tunnistust ideoloogilise diktatuuri kujunemisest meie ühiskonnas ning tõstataks küsimuse sellest, kas elamegi nüüd riigis, kus kodanike poolt info levitamist selle kohta, milliseid kandidaate võib usaldada, milliseid mitte, käsitletakse seaduserikkumisena.

Tahan loota, et demokraatia ideaalid Eesti parteipoliitilisel maastikul ei ole veel niivõrd suure põlguse osaliseks saanud, aga eks lähiajal saame teada, kui adekvaatne see lootus on.


Järjekordne kaebus Pressinõukogule

March 4, 2015

KaebusEelmises sissekandes juhtisin tähelepanu sellele, kuidas Kanal 2 saates “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa) tehti taas kord tubli pingutus, et teadlikult diskrediteerida ja häbimärgistada SAPTK-i ja keerutada meie suhtes üles alusetuid kahtlusi ja kõhklusi, justkui me tegutseksime Kremli käsilaste ja vene propaganda instrumendina.

Kuivõrd seesugune käitumine Kanal 2 poolt ei ole kooskõlas Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksis esitatud põhimõtetega ja kuivõrd me ei saa leppida oma hea nime kahjustamisega ning SAPTK-i tegevusest sügavalt moonutatud ja eksitava kuvandi loomisega, olime sunnitud taas kord pöörduma kaebusega Pressinõukogu poole.

Kaebuse kokkuvõttes seisab:

“Kokkuvõttes loodi saatega “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa) SAPTK-ist moonutatud, avalikkust eksitav ja meie head nime kahjustav kuvand, mis ei vasta vähimalgi määral reaalsusele. See on vastuolus Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punktiga 1.4., mille kohaselt “ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.”

Lisaks sellele ei ole peetud kinni Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punktist 5.1., mille kohaselt tuleb neile, kelle kohta avaldatakse tõsiseid süüdistusi – mida Venemaa vaenuliku mõjutustegevuse instrumendiks olemise süüdistus või kahtlustus kahtlemata on –, pakkuda kommentaari võimalust samas saates.

Eelnevat silmas pidades palume taunida Pressinõukogu otsusega Kanal 2 tegevust saate “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa) eetrisselaskmisel ja levitamisel järelvaatamise võimaluse pakkumise kaudu.”

Kaebuse tekstiga saab tutvuda siit.

Alles möödunud aasta novembrikuus langetas Pressinõukogu kaks otsust (vt siit ja siit), mille kohaselt rikkusid Eesti Päevaleht, Delfi ja ERR ajakirjanduseetika põhimõtteid, avaldades artiklid, milles väideti SAPTK-l olevat lähedased suhted Venemaa võimuringkondadega.


Rahvale (valede abil) nn psühholoogilise kaitse teostamine võtab tuure üles

February 27, 2015

Minu tähelepanu juhiti mõne päeva eest Kanal 2 eetris olnud saatele “Kuidas peatada Putinit?”.

Pean tunnistama, et tegu on väga kõneka materjaliga, millest nähtub, kuidas rahvale nn psühholoogilise kaitse teostamisel lisatakse gaasi ehk kuidas poliitilise eliidi, jõustruktuuride ja meedia koostöös rahva meelsust vormitakse – mh valede abil.

Loomulikult saab oma osa kätte ka SAPTK, mida julgeolekueksperdiks tituleeritud Eerik-Niiles Kross ühes saate autoritega püüab täiesti naeruväärsel moel näidata Kremli käsilase ja vene propaganda instrumendina.

Screen Shot 2015-02-27 at 17.52.48

Kaader saatest “Kuidas peatada Putinit?”, kus SAPTK-st luuakse teadlikult ja samas täiesti alusetult kuvandit kui Venemaa käsilasest.

Mille pärast, küsite? Aga eks ikka selle pärast, et me püüame kaitsta aastasadu meie kultuuri aluseks olnud üldinimlikke väärtusi ja tõekspidamisi, mida tõstab juhtumisi esile ka Venemaa poliitiline juhtkond ja Ortodoksi Kirik. Kas mingeid fakte ka välja tuuakse, mis õigustaks SAPTK seostamist vene võimuringkondadega? Loomulikult mitte – kellele neid fakte tarvis on!?

Oleme ei tea kui palju kordi kategooriliselt eitanud suhteid Venemaa võimuringkondadega, sh igasugust venemaist rahastust (vt nt siit, siit ja siit). Tähelepanuväärselt oleme seda teinud ka Kanal 2 saatele “Radar” antud intervjuus, nagu alltoodud videoklipist näha. (Täpselt sama selgitasin veidi põhjalikumalt Pealtnägijale antud intervjuus.) Vastupidiste süüdistuste ja kahtlustuste alusetus on leidnud kinnitust ka Pressinõukogu otsustega (vt siit ja siit). Ja ometi jätkub alusetute kahtlust külvamine, ikka ja jälle, tundub, et lõputult.

Sellisena on ilmselgelt tegu teadliku püüdlusega diskrediteerida ja häbimärgistada SAPTK-i ja keerutada meie suhtes üles alusetuid kahtlusi ja kõhklusi. Väite sisemine struktuur on seejuures täiesti naeruväärne, justkui oleks kodanike poolt perekonna ja abielu ning ühiskonna moraalsete alusväärtuste kaitseks organiseeritud kujul väljaastumine automaatselt märk töötamisest Venemaa võimuringkondade teenistuses või nende kasuks. Tegelikult ei ole selline väide mitte üksi naeruväärne, vaid annab tunnistust pahatahtlikkusest, lausrumalusest või mõlemast.

Ühtlasi aktualiseerub taas küsimus, kuidas selline asi on ühitatav Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punktiga 1.4., mille kohaselt peab ajakirjandusorganisatsioon kandma hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.

Samuti on raske mõista, kuidas niisugune massimanipulatsioon, mille raames esitatakse infot valikuliselt ja ühekülgselt ning luuakse täiesti meelevaldseid ja alusetud seoseid, erineb sellest, mida oleme juba harjunud kohtama CNN-i või RT vahendusel. Üks psühholoogiline kaitse kõik – rahva eneseteadvuse kujundamine mh valede abil, nagu Jaak Aaviksoo kunagi kaitseministrina Eesti kaitsedoktriini enesekindlalt õigustas (vt siit ja siit).

Screen Shot 2015-02-27 at 17.54.29

Eerik-Niiles Kross annab oma panuse õigustamaks avalikkusega manipuleerimist rahvale “psühholoogilise kaitse” pakkumise loosungi all.

Eriti jäi saatest kõlama Eerik-Niiles Krossi selgitus, mille ta andis saate lõpuosas vastuseks küsimusele, kuidas saaksime end turvaliselt tunda ja rahulikult magada:

“On üks läbiv narratiiv, mida Kremlist erinevate kanalite läbi sugereeritakse, ka Eestisse. Ja see on see, et me ei ole ise suutelised ennast valitsema, meie demokraatlikud institutsioonid on nõrgad, valitsus on korrumpeerunud, kedagi ei saa usaldada. Tegelikult murendatakse eneseusku, tekitatakse ebakindlust ja see on see, millele tuleb igal juhul vastu hakata – tuleb [rahva] eneseusku säilitada.

Mõelgem nende sõnade järelmitele ehk sellele, kuidas peaks nendest lähtudes rahvale nn psühholoogilise kaitse teostamine reaalselt välja nägema.

  • Kas valitsuse, jõustruktuuride ja meedia koostöös tuleks hakata vastu inimestele ja kodanikeühendustele, kes või mis heidavad valitsusele ning teistele institutsioonidele ette nõrkust, korrumpeeritust ja ebausaldusväärsust.
  • Milles see “vastu hakkamine” peaks seisnema ning kes ja kuidas peaks seda teostama?
  • Kas neid inimesi ja ühendusi peaks meedia vahendusel avalikult häbimärgistama, nagu siin saates tehakse SAPTK-ga?
  • Või peaks neile jõustruktuuride abil survet avaldama?
  • Ja millist rolli mängib kriitika põhjendatus ehk selle tõelevastavus – on sel üldse tähtsust?

Loomulikult tekib siin tõsine küsimus ka sellest, kuidas lepitada niisugust lähenemist sõnavabaduse ja poliitilise vabaduse ideaalidega ning kas siin ei ole meil tegu märkidega diktatuurilistest suundumustest Eesti ühiskonnas.

Igal juhul on väga kõnekas, kui poliitiline eliit hakkab jõuga oma kuvandit ehitama mitte selle läbi, et käituda auväärsel ja lugupidamist väärival moel, vaid sirutab käe pigem propaganda poole, et oma positiivset kuvandit manipulatsioonide ja valede abil kindlustada.

Jah, paraku omandab niisugune “psühholoogilise kaitse” projekt üha ebameeldivamaid ja hüsteerilisemaid varjundeid ning mõjub nendele inimestele, kelle hinges elab armastus tõe vastu, soovitule vastupidiselt – see mitte ei kasvata usku meie riigi poliitilisse juhtkonda, meediasse ja jõustruktuuridesse, vaid loob nende suhtes umbusku või koguni põlgust.


Kõige suurem vale poliitikas

February 16, 2015

Reform Kesk

Hiljuti kirjutasin SAPTK toetajatele ja paljudele teistele inimestele sellest, mida nimetasin KÕIGE SUUREMAKS VALEKS POLIITIKAS:

“Kõige suurem vale poliitikas, millega on pikka aega rahvast petetud, seisneb sisuliselt väites, et inimesed peaksid andma oma hääle halbadele poliitikutele või parteidele, sest muidu tulevad võimule veel halvemad poliitikud või parteid.

Vabadele kodanikele peaks selline manipulatiivne mõtteviis olema mitte ainult võõras, vaid eemaletõukav!

Just sellele hirmutamistaktikale tuginedes on suurerakonnad meelitanud aastast aastasse hääletama enda poolt paljusid inimesi, kes neid tegelikult ei toeta – Keskerakond kasutab seda Reformierakonna vastu, just nagu Reformierakond kasutab seda Keskerakonna vastu. Just selle vale abil kindlustavad erakonnad oma võimupositsiooni, hoides uued tulijad parlamendist eemal.

Ent olgem ausad: tegelikult mõtleb ainult ori nii, et targem on toetada oma ebaõiglast ja vägivaldset isandat, sest vastasel juhul võib ta sattuda veel ebaõiglasema ja veel vägivaldsema isanda meelevalda.

Aeg on selle orjaliku vale kütkeist välja murda! Seepärast rõhutan tungivalt: keda iganes Te ka ei vali, ärge mingil juhul hääletage ühegi kandidaadi ega partei poolt, kelle tegevus või vaated on Teile tegelikult moraalselt vastuvõetamatud. Vastasel korral jäävadki meid alatiseks valitsema poliitikud, keda me tegelikult ei toeta.

Seepärast on ülimalt oluline, et mitte keegi ei annaks oma häält kandidaadile ega parteile kartusest veel halvema ees. Vabad kodanikud peaks valima oma südametunnistuse järgi, lähtudes kandidaatide moraalsest kvaliteedist, mitte poliitikute manipulatsioonide ja valede kohaselt.”

Ja nüüd pakub peaminister Taavi Rõivas meile justkui tellimuse peale täiusliku näite, kuidas kõnealust vale ikka ja jälle häbematu manipulatiivsusega maksimaalselt lüpsta, nagu hingevaakuvat lehma. Sisuliselt võib tehnika kokku võtta nii:

“Kallid noored, te PEATE TULEMA valima ja ANDMA OMA HÄÄLE MEILE – mitte selle pärast, et me seda vääriksime, vaid selle pärast, et vastasel korral läheb teie olukord veel palju hullmeks. Ja seda te ju ei taha, kallikesed, või mis?”

Naeruväärne või traagiline? Sõltub vaatenurgast – naeruväärne, et nii labaseid manipulatsioone nii häbematult kasutatakse; traagiline, et nii labased manipulatsioonid nii paljude inimeste puhul ka toimivad ja endiselt edu toovad.

Esimene näide:

Teine näide:

Kolmas näide:

Väljavõte Delfi päisest 19. veebruari hommikul ehk ajal, mil agasid e- ja eelvalimised.

Väljavõte Delfi päisest 19. veebruari hommikul ehk ajal, mil agasid e- ja eelvalimised.

Neljas näide (Keskerakonna esituses):

Screen Shot 2015-02-19 at 11.01.24


Urmas Viilma ametissepühitsemise tseremoonia ülevusest

February 3, 2015
Foto: Delfi

Foto: Delfi

Urmas Viilma ametissepühitsemise tseremoonia oli silmapaistvalt hästi korraldatud. Ja mis  eriti tähelepanuväärne – tseremooniat, mis sarnanes olulistes aspektides koronatsioonile ehk kuninga ametissepühitsemisele, läbis selge monarhistlik toon ning sellega kaasnev ülevus.

Just võimuga kaasnevast ülevusest ja seda kandavatest kõrgetest voorustest on egalitarismi ja demokraatia printsiipidest juhinduvas ühiskonnas, kus võimus nähakse pigem huvide teostamise meediumit kui kõrget ja äärmiselt vastutusrikast, teiste inimeste ja kõrgemate printsiipide isetu teenimise põhimõttel rajanevat kutsumust, tohutu puudus.

Seejuures oli Urmas Viilma valmistanud ette väga ilusa ja sügava sõnumiga jutluse, millest – nagu ka Toomkooli lastekoori laulu sõnadest – kumas selgelt läbi, kuivõrd on riigil rohkem vaja Kirikut kui Kirikul riiki.

Urmas Viilmale kui EELK uuele peapiiskopile soovin jätkuvat sirgeselgsust, ustavust, vaprust ja vastupidavust!


Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 26 other followers