Veel mõned sõnad uute ideoloogiatöötajate esiletõusust

July 1, 2015

article-1

Kuulasin laupäeval autos sõites jupiti kahte poliitika teemalist vestlussaadet ja huvitav oli täheldada, kuidas arutlustes (nii seal kui meedias laiemalt) kordub sama muster, mida nägime kooseluseaduse kontekstis.

See, kui suur osa ühiskonnast ei kiida poliitilise ja ideoloogilise kliki poolt toetatud ja väljastpoolt Eestit lähtuvate ambitsioonide elluviimist heaks, tembeldatakse edumeelse ajakirjandusliku ja poliitilise eliidi poolt juba eelduslikult vihkamiseks, sallimatuseks, rassismiks, kitsarinnalisuseks, hirmuks ja muuks koledaks.

Pealtnäha intelligentsetel inimestel näib tekkivat tõsine probleem väga lihtsatest asjadest arusaamisega.

Näiteks ei ole ju tarvis geniaalsust mõistmaks, et see, kui keegi ei nõustu abielu tähenduse radikaalse ümbermääratlemise või moslemiimmigratsioonile ukse avamise osas iseseisvale riigile kohase otsustusõiguse loovutamisega, ei tähenda, et tema seisukohtade ainus võimalik tagamaa on kitsarinnalisus või hirm.

Just samuti on jabur arvata, nagu oleks rahva vastuseisust poliitilis-ideoloogilise kliki ambitsioonide läbisurumisele võimalik järeldada üksnes seda, et läbisurutavaid ambitsioone ei ole avalikkusele piisavalt selgitatud. Mõte, et vahest ei ole lihtsalt tegu heade ja mõistlike plaanidega, ei näi üldse tõusetuvat – pole kahtlustki, et plaanid on õiged ja head, ainult et loll, tagurlik ja tänamatu pööbel ei saa sellest paraku aru.

Nagu Malle Pärn tabavalt kirjutab, kutsudes ajakirjanikke üles järgima ise “erinevus rikastab” standardit, mida kogu ühiskonnale jutlustatakse:

“Vähemalt ajakirjanikud võiksid sellest aru saada ning mitte pidada tagurlikuks või rassistlikuks näiteks mõtlejat, kes püüab meid manitseda oma tegevuse tagajärgi tõsisemalt kaaluma. Nad peaksid olema talle tänulikud, sest tema teeb ajakirjanduse mõtleva inimese jaoks huvitavaks. Arukas ajakirjanik arvestab mõtleva inimesega rohkem kui sellisega, kes ei mõtle, kes võtab vastu talle pakutud „mannapudru” ja on sellega kenasti rahul.”

Kui miski annab tunnistust hirmust ja kitsarinnalisusest, siis just niisugune ülbe ja samas arglik hoiak, mis ei luba väljaspool väga kitsaid ideoloogilisi raame mõtiskleda ja millest kumab pidevalt läbi alalhoidlik ja samas ambitsioonikas püüd olla tubli ja eeskujulik arvamusliider, kes on vankumatult ajaloolise progressi poolel ja selle teenistuses.

Eksponaat Kuressaare Lossi muuseumiosas, mis räägib nõukogude võimu diktatuuri kehtestamisest Eestis.

Just täna hommikul nähtud eksponaat Kuressaare Lossi muuseumiosas, mis räägib nõukogude võimu diktatuuri kehtestamisest Eestis. Ajalool on halb komme end korrata, eriti seal, kus ei suudeta vigadest õppida.

Taas kord meenuvad Toomas Haugi poolt hiljuti kirja pandud väga tabavad sõnad uutest ideoloogiatöötajatest:

“Avalikus debatis (mis ajuti võib olla ka lihtsalt ühesuunaline propagandavoog) kerkib seoses pagulaste teemaga esile nimesid, rääkijaid, keda varem polegi eriti märganud Eesti probleemide pärast nii tõsiselt muret tundmas. Nüüd on nad järsku platsis ja räägivad sellest, kuidas Eestil on kohustus hakata vastu võtma tunduvalt rohkem pagulasi. Nende põhiline argument on see, et tegu on paratamatusega, ajalugu lihtsalt kulgeb nii, tulemas on uus, teistsugune ja ilmselt ka parem maailm, mille vääriliseks me peame alles saama.

Selle platvormi vastaseid kujutatakse inimestena, kes ei ole uusi arenguid mõistnud, kes on kitsarinnalised ja inimlikult väiksed, vahel lausa kurjad ja sallimatud. Uued rääkijad, uued ideoloogiatöötajad, uute väärtuste kandjad, ei ole huvitatud sisulisest diskussioonist niisuguste inimestega, aga on lahkesti valmis neid selgitustööga järele aitama. Kõik näib kena ja loogiline, uute ideoloogitöötajate väike probleem on aga selles, et nende kasvatusobjektiks on eesti rahva enamus.

Ideoloogiatöötaja on omamoodi huvitav nähtus. Omal aja arvasin, et see on midagi spetsiifilist Nõukogude režiimile, nüüd pean vähemasti osaliselt oma arvamust korrigeerima. Ideoloogiatöötaja on inimene, kes toob teateid tulevikust, kelle teadvus esindab juba arengu järgmist etappi. Ta näeb meist kaugemale, seisab n.-ö. hiiglaste õlgadel. Ja vastavalt sellele ei hinda eriti seda tarkust, mida omandatakse minevikku vaadates. Seepärast on loomulik, et ideoloogiatöötaja ei allu ka demokraatlikule valikule, sest rahva enamus on ikka rohkem oma isikliku mineviku ja sealt juurduvate väärtuste kammitsas. Näiteks kooseluseaduse vastuvõtmise eel seletati, et on asju, mida ei saa otsustada demokraatliku enamuse või nn. rahva arvamuse kaudu. On ilmne, et need asjad kuuluvad rohkem valgustatute ampluaasse.

Olukord pagulastega ongi mõnevõrra sarnane kooseluseaduse vastuvõtmisega. Ka siin võib ees oodata kiire ülesõit enamuse arvamusest, kui küsimus liigitatakse mitte demokraatia, vaid ideoloogiatöötajate otsustusvaldkonda.”

Et küsimus on just nimelt liigitatud sageli teineteise poolt vastastikku ekspertideks hüütavate ideoloogiatöötajate otsustusvaldkonda, sellele viitas ka mõne päeva eest ERR-i uudisteportaalis avaldatud lugu, mille pealkiri kutsus esile spontaanse naerupahvaku: “Eksperdid: põgeniketeemalist debatti iseloomustab rassism ja vihakõne”.
Screen Shot 2015-07-01 at 13.36.00

Just nagu kooseluseaduse kontekstis, on taas kord platsis ideoloogiliselt truud ideoloogiatöötajad, “poliitikaekspert” Alari Rammo ja “suhtekorraldusekspert” Ilona Leib ning nende retoorika oleks välja käidud justkui copy-paste meetodil – põgeniketeema on käest ära lastud, lokkab vihkamine, hirm ja rassism, valitsus pole piisavalt selgitanud jne.

Omamoodi põnev on ka viidatud artikli viimane lõik, mis ütleb järgmist:

Ehk kokkuvõtlikult öeldes saame teada, et valitsuse kommunikatsioonibüroo juures või vähemasti selle osalusel käib koos (teadmata koosseisus) töörühm, mis hakkab järgmisel nädalal (teadmata ajal ja kohas) kohtuma (teadmata) “kodanikuühiskonna organisatsioonide” (loe: valitsuse ja välismaiste huvigruppide käepikenduse) esindajate, (teadmata) poliitikute ja (teadmata) ametnikega, et koordineerida, kuidas peaks avaliku arvamuse suunamise ja kujundamisega edasi liikuma.

Teema on hea kokku võtta sellega, mida ütles Priit Hõbemägi tänases Keskpäevatunni saates. Nimelt selgitas üks tema vestluspartneritest, et ehk peaks Ilmar Raagi juhtimisel pakkuma rahvale pagulasküsimuses usinamalt psühholoogilist kaitset, mis peale vastas hr Hõbemägi, et kui aus olla, siis käib vist jutt mitte rahvale psühholoogilise kaitse teostamisest, vaid pigem psühholoogilisest rünnakust oma rahva vastu.

Mis aga laupäevaste arutlussaadete kuulamisse puutub, siis sellega tundub olevat lugu mõneti sarnane alkoholi tarvitamisega – tervise säilitamise huvides tuleb rangelt piiri pidada ja kui võimalik, siis üldse loobuda. Samas on inimestel muidugi loomulik soov ühiskonnas toimuva osas kaasa mõelda, mistõttu oleks väga vaja, et tekiks alternatiivseid arutlusringe, kus püütakse ühiskonnas toimuvat lahtimõtetada, näidates üles oluliselt enam ausat tõetaotlust.


“Homoabielu” seadustanud USA Ülemkohus otsustas, et 2+2 ei võrdu tingimata 4

June 27, 2015

Supreme Court Hears Arguments On California's Prop 8 And Defense Of Marriage Act

Niisiis, juhtunud on see, mida oligi karta: USA Ülemkohus otsustas – lihtsalt otsustas, rakendades oma elavat kujutlusvõimet konstitutsioonilise vabadusõiguse tõlgendamisel –, et abielu ei ole tingimata mehe ja naise vaheline liit ning et ühelgi osariigil ei ole õigust asuda vastupidisele seisukohale, mida iganes inimesed ka ei arva.

Siin on suurepärane näide sellest, milliseks türanniaks on kujunenud kaasaegne “demokraatia”: viis valimata inimest kirjutab rohkem kui 300 miljonile inimesele ette, et 2+2 ei pruugi võrduda 4, vaid võib võrduda ka nt 3 või 5. Igaüks võib enese jaoks pidada õigeks vaid seda, et 2+2=4, aga kellelgi – ei ühelgi inimesel ega ka osariigil – pole õigust oma arvamust teistele peale suruda, mistõttu ei saa niisuguse eelduse ainuõigsusest lähtuda.

President Obama tervitab suure uhkusega Ülemkohtu otsust.

Eriarvamusele jäänud kohtunikud juhivad õigesti tähelepanu asjaolule, et kõnealune täiesti meelevaldne ja endast kohtunike aktivismi musternäidet kujutav otsus avab ukse ka polügaamiale ja religioossele tagakiusamisele ehk kõigele sellele, mis on juba ammu pead tõstmas (siin on üks hiljutine näide saatusest, mis ootab ilmselt üha enamaid). Nagu kohtunik Samuel Alito oma eriarvamuses tabavalt tõdeb:

“Kui tühipaljas kohtunike enamus saab leiutada uue õiguse ja suruda selle kogule riigile peale, siis on tulevaste enamuste võimu ainsaks tegelikuks piiriks nende enda parem äranägemine sellest, mida on poliitilise võimu ja kultuurilise mõjujõu omajad valmis tolereerima.”

Ehk teisisõnu on see pöördumine džungliseaduste juurde, mille kohaselt on igal metsaelanikul võimu üksnes ulatuses, millega temast tugevamad on valmis leppima.

Eriarvamusele jäänud kohtunikud hoiatavad, et Ülemkohtu meelevaldne otsus sillutab teed traditsiooniliste tõekspidamistega inimeste tagakiusamisele.

Eriarvamusele jäänud kohtunikud hoiatavad, et Ülemkohtu meelevaldne otsus sillutab teed traditsiooniliste tõekspidamistega inimeste tagakiusamisele.

Mõtlemapanev on ka kohtunik Antonin Scalia irooniline hinnang:

“Nemad [otsuse poolt hääletanud kohtunikud] teavad, et abielu määratlemine ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna on mõistusevastane; nemad teavad, et selline nägemus abielu institutsioonist, mis on vähemalt sama vana kui poliitiline valitsemine ning mille on heaks kiitnud praktiliselt kõik inimesed läbi maailma ajaloo kuni 15 aasta taguse ajani, ei saa lähtuda muust kui ignorantsusest ja kitsarinnalisusest.”

Selline ongi ideoloogiline diktatuur, mis sirutab üha uhkemalt tiibu. Mida enam see toimub ehk mida enam inimlikult kehtestatud seadus loomuseadusest lahti seotakse, seda enam see oma autoriteeti ehk  siduvat jõudu kaotab, muutudes pelgaks meelevaldseks rõhumise instrumendiks. Ja kui õiguse autoriteedi hääbumine sillutab teed anarhiale, siis anarhia sillutab omakorda teed diktatuurile.

Kahtlemata saavad sellel otsusel olema tõsised järelmid mitte ainult USA, vaid kogu maailma jaoks. Arvata võib, et USA poolne niigi ülimalt intensiivne homoseksualistliku “vabaduse” ja “demokraatia” eksportimine saab nüüd jõulise tõuke.

President Obama ametikorteriks ja USA riigivõimu sümboliks olev Valge Maja muudeti Ameerika Ühendriikides "homoabielu" seadustanud ülemkohtu otsuse väljakuulutamise järgselt suureks vikerkaarelipuks. Selgemat ja jõulisemat sümbolit oleks raske välja mõelda.

President Obama ametikorteriks ja USA riigivõimu sümboliks olev Valge Maja muudeti Ameerika Ühendriikides “homoabielu” seadustanud ülemkohtu otsuse väljakuulutamise järgselt suureks vikerkaarelipuks. Selgemat ja jõulisemat sümbolit oleks raske välja mõelda.


Isanda ja orja kuvand võtab EL-i kontekstis üha selgemaid kontuure

June 26, 2015

Screen Shot 2015-06-26 at 10.20.09

 

Delfi vahendab, et Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker olevat käratanud Brüsselis peetud immigratsiooni- ja pagulaste teemalisel arutelul, et tal on täiesti ükskõik.

Terake otsekohest ausust ei tee iseenesest paha – vastupidi, see on vägagi tänuväärne, võimaldades üha enamatel inimestel aru saada, millise “mänguga” on tegelikult tegu.

Kogu jutt pagulaskvootide vabatahtlikkusest hakkab niisuguste sündmuste taustal järjest piinlikumaks muutuma ning piinlikkus vaid süveneb vaadates uudistest kaadreid sellest, kuidas meie peaminister lipitseb alandlikult suurte onude keskel, kes talle peale käratavad ja teada annavad, et vastuargumentidest on täiesti ükskõik. (Seejuures ma hästi ei usu, et meie peaminister üldse sõandas mingeid reaalseid vastuargumente sõnastada ja neid kaitsta.)

Kui Juncker teatab, et teda ei huvita vastuargumendid, siis võiks peaminister viisakalt püsti tõusta, soovida kõigile kena õhtut ja lihtsalt minema jalutada. Miks peaks suveräänse riigi valitsuspea niisugust alandust taluma ja sellega kogu oma rahvast häbistama?

Suhtumise osas võiks eeskuju võtta näiteks Ungari peaministrist Viktor Orbanist, kes on teatanud resuluutselt ja kindlameelselt, et ainuüksi mõte sellest, et keegi lubab põgenikke ja immigrante oma riiki ning hakkab siis nõudma nende paigutamist teistesse riikidesse on “hullumeelne ja ebaõiglane”.

Mõelda tasuks ka sellele, kuidas Ühendkuningriik eesotsas peaminister David Cameroniga arutelult lihtsalt lahkus, kasutades endale välja võideldud eriõigusi.

Meie saame aga paraku näha sootuks teistsugust reaalsust – reaalsust, millest vaatab vastu mitte julge väljaastumine oma riigi, rahva ja kultuuri kaitseks, vaid suurte isandate ees lömitamine.

Seejuures ei taha ma öelda sugugi seda, nagu poleks pagulaskriis reaalne ja nagu ei peaks sellele lahendust otsima. Küll aga tahan öelda, et seda – nagu kõike muud – tuleks teha sireselgselt, väärikalt ja tugevamate alandavale diktaadile allumata.

Igal juhul on üha selgem, et käimasoleva debati keskmes ei ole mitte niivõrd pagulaste ega immigrantide probleem, kuivõrd küsimus sellest, kas globalistlikul projektil õnnestub riikide suveräänsuse riismeid veelgi koomale tõmmata.

Iseenesest on huvitav vaadata, kuidas ühe või teise riigi valitsused selles olukorras käituvad.

Isand ja tema alandlik teener

Isand Juncker ja tema alandlik teener

Greek Prime Minister Alexis Tsipras (C) pose with Italian Prime Minister  Matteo Renzi (top L), Estonian Prime Minister Taavi Roivas (L), Maltese Prime Minister Joseph Muscat (C bottom), Dutch Prime Minister Mark Rutte (2R) and European Commission President Jean-Claude Juncker during a family photo at an European Council leaders summit in Brussels, February 12, 2015. AFP PHOTO / EMMANUEL DUNAND

Peaasi on halva mängu juures head nägu teha ja kõigest väest tõestada, et oled ikka oma poiss.


Kuidas Iirimaa “homoabielu” referendum ära osteti ja mida me saame sellest õppida

June 25, 2015

Ireland-Sightseeing

Kuu aja eest ehk täpsemalt 22. mail toimus Iirimaal referendum, mille keskmes oli küsimus abielu ümbermääratlemisest moel, et see kätkeks ka homoseksuaalseid suhteid. Täpsemalt pandi referendumile küsimus, kas täiendada põhiseadust alljärgneva klausliga: “Abielu võidakse sõlmida kooskõlas seadusega kahe inimese vahel sõltumata nende soost.”

Referendumist võttis osa 60% hääleõiguslikest inimestest, kellest omakorda 62% pooldas abielu olemuslikku ümbermääratlemist. Niisiis said “Jah” leeri esindajad rahvahääletusel ülekaaluka võidu, kuigi õigus on ka neil, kes juhivad tähelepanu asjaolule, et “homoabielu”* seadustamist pooldas kokku vaid 36% hääleõiguslikest inimestest ehk selgelt vähem kui rahvaenamus ning et 64% hääleõiguslikest inimestest hääletas referendumil “Ei” või jättis oma hääle andmata.

“homoabielu”* seadustamist pooldas kokku vaid 36% hääleõiguslikest inimestest ehk selgelt vähem kui rahvaenamus ning et 64% hääleõiguslikest inimestest hääletas referendumil “Ei” või jättis oma hääle andmata.

FAKT: “Homoabielu” seadustamist pooldas kokku vaid 36% hääleõiguslikest inimestest ehk selgelt vähem kui rahvaenamus. 64% hääleõiguslikest inimestest hääletas referendumil “Ei” või jättis oma hääle andmata.

Kahtlemata on referendumi tulemus mitmes mõttes ajaloolise tähendusega ning seda võiks ainuüksi esmatähtsatele aspektidele keskendudes kommenteerida õige pikalt. Referendumi tulemuste lahtimõtestamisel võiks eraldi peatuda nii ühiskonna üldisel dekristianiseerumisel ja uus-paganluse esiletõusul, Iirimaa Katoliku Kiriku hierarhia allakäigul, selle autoriteedi minetamisel ja mannetusel, paavsti vaikimisel antud küsimuses ja juhiste andmisest hoidumisel, poliitilise klassi korrumpeeritusel kui ka meedia jõulisel tegutsemisel homoliikumise hääletoruna.

Kuid ajapuudusest tingituna heidan pilgu ühele peamistest põhjustest, mis tingis referendumi niisuguse tulemuse – nimelt sellel, et “Jah” poole ehk homoliikumise ennekuulmatult hästi koordineeritud kampaania tugines massiivsele välismaisele rahastusele. Samuti vaatan lähemalt, mida võime Iirimaa kogemusest õppida.

Massimanipulatsiooni meistriklass

Esimene asi, mida tuleb kaasaegsetest referendumitest rääkides mõista, on see, et mingi küsimuse panemine rahvahääletusele ei tähenda, et lahendus kujuneb ausas ja erapooletus keskkonnas ning et tulemus väljendab suurema osa inimeste poolt hästi läbikaalutud ja nende südametunnistuse veendumustele vastavaid tõekspidamisi.

Vastupidi, kaasaegne kommunikatsioonitehnoloogia on muutnud referendumite manipuleerimise suhteliselt lihtsaks ning ei ole liialdus öelda, et sageli nõustub poliitiline eliit mingi küsimuse referendumile panemisega üksnes juhul, kui omatakse piisavalt enesekindlust, et korraliku kampaania abil saab panna inimesed soovitud moel hääletama.

Heaks näiteks oli selles osas ka ainuke pärast põhiseaduse vastuvõtmist Eestis toimunud rahvahääletus ehk 2003. aastal aset leidnud referendum Euroopa Liiduga liitumiseks. Ilmselt mäletavad paljud inimesed, sõltumata sellest, kas nad toetasid Euroopa Liiduga liitumist või mitte, milline ulatuslik propaganda soovitud tulemuse saavutamiseks valitsuse poolt ellu viidi, ilma, et oleks peetud vajalikuks küsida, kas rahvahääletus ei peaks mitte olema aktiks, millega annab suuniseid rahvas valitsusele, mitte valitsus rahvale. Aga see selleks.

Välismaiselt rahastatud propagandasõda täies hoos

Välismaiselt rahastatud propagandasõda täies hoos

Igal juhul ei olnud selles osas erandiks ka Iirimaal toimunud referendum. Sellega seonduvate põhimõtteliste probleemide hoomamiseks võib heita pilgu avalikule kirjale, millega kuus Euroopa Parlamendi saadikut pöördusid 19. mail ehk kolm päeva enne referendumi toimumist Euroopa Parlamendi sotsialistist presidendi Martin Schulzi poole.

Avaliku kirja autorid palusid Euroopa Parlamendil vabaduse, demokraatia ja läbipaistvuse põhimõtete kaitseks välja astuda ning toonitasid, et referendum ei saa olema vaba ja aus, kuna “Jah” poole kampaaniat toetavad aktiivselt kõik iiri poliitilised parteid, kogu meedia ja isegi politsei. “Viimastel kuudel Iirimaal toimunu peaks olema ühe Euroopa Liidu liikmesriigi jaoks vastuvõetamatu,” selgitasid saadikud.

Pöördumises selgitati, et:

  • “Jah” poolele teevad kampaaniat kõik poliitilised parteid ning teadaolevalt on ähvardatud parteiliini mitte järgivaid liikmeid väljaheitmisega;
  • Iirimaal tegutsevad rahvusvahelised suurkorporatsioonid survestanud oma töötajaid toetama “Jah” poole kampaaniat, mis on eriti muret tekitav Iirimaal valitseva majandusliku surutise keskkonnas, kus inimesed kardavad töökohakaotuse pärast;
  • meediakorporatsioonide juhtfiguurid toetasid ulatuslikult “Jah” poole kampaaniat, samal ajal kui meedia eirab jämedalt ülemkohtu otsust, mille kohaselt tuleb debati mõlemale poolele anda sõna võrdselt.
  • valitsus on pigistanud silmad kinni tõsiasja suhtes, et välismaised miljonäridest rahastajad on panustanud “Jah” poole kampaaniasse miljoneid dollareid, rikkudes seeläbi jämedalt iiri valimisseadust.
Tüüpiline näide homoaktivistide manipulatiivsest propagandast, kus teisitimõtlejad häbimärgistatakse vihkajateks.

Tüüpiline näide homoaktivistide manipulatiivsest propagandast, kus teisitimõtlejad häbimärgistatakse vihkajateks.

Mitmed kommentaatorid on selgitanud, kuidas “Jah” poole kampaania järgis homoliikumisele aastakümneid edu toonud strateegiat tembeldada kõik teisitimõtlejad homofoobideks, sallimatuteks, vihkajateks ja tagurlikeks ning euroopalike väärtuste ja progressi vaenlasteks. Inimeste teadvusesse sisendati päevast päeva nii ajalehtede, raadio, televisiooni kui ka interneti vahendusel “avaliku diskussiooni” läbi, et need, kes ei toeta referendumil “Jah” poolt:

  • on vastu vabadusele ja demokraatiale,
  • soovivad homoseksuaalse kalduvusega inimestele kurja,
  • ei poolda inimõigusi,
  • kahjustavad Iirimaa rahvusvahelist mainet,
  • takistavad Iirimaa majanduslikku arengut,
  • toetavad diskrimineerimist,
  • keelavad inimestele armastust,
  • kannavad endas vihkamist ning
  • on harimatud, rumalad ja tagurlikud.

Võiksime küsida, kes tahaks võtta endale vabatahtlikult sellise ühiskondliku kuvandi… Kindlasti ei soovi seda teha enamik noori inimesi, kes on napi elukogemuse ja väljakujunemata maailmavaate tõttu üldjuhul konformistlikumad ja lihtsamini vooluga kaasa minevad ning seetõttu ka ideoloogilistele manipulatsioonidele kergemini alluvad.

Seetõttu ei ole üllatav, et referendumi eelsetel kuudel pandi “Jah” poole kampaanias eriti suur rõhk tegutsemisele ülikoolide linnakutes, kus seati muu hulgas üles spetsiaalsed punktid mobiliseerimaks tudengeid referendumist osa võtma. (Kõigest sellest saab lähemalt lugeda artiklist pealkirjaga “What Really Happened in Ireland’s Gay Marriage Referendum”.)

Üks minu Iirimaal elav tuttav, kes osales aktiivselt “Ei” poole kampaanias ning kellelt olen saanud palju huvitavat infot, selgitas mulle muu hulgas seda, mis oli tema hinnangul üks “Jah” poole edu peamiseid põhjuseid. Nimelt hoidus homoliikumine oma kampaanias täielikult homoseksuaalsuse küsimuse käsitlemisest ning ehitas kogu oma retoorika – mis oli erinevate survegruppide, poliitikute ja meediaväljaannete vahel professionaalselt koordineeritud – armastuse, võrdsuse, sallivuse, vabaduse ja progressi üllastele loosungitele.

"Homoabielu" kõige suuremad ohvrid on lapsed, kellelt võetakse ära nende loomulik õigus emale ja isale.

“Homoabielu” kõige suuremad ohvrid on lapsed, kellelt võetakse ära nende loomulik õigus emale ja isale.

Siin on selgitus tema enda sõnadega:

“Kuni referendumi päevani jäeti homoseksuaalsuse teema täielikult pildist välja ja et just see oli referendumi keskne küsimus, seda mõistsid paljud inimesed alles siis, kui rahvahääletuse tulemuste teatavakstegemise järgselt tulid homoseksuaalid oma võitu tänavatele tähistama – alles siis said paljud inimesed aru, mille poolt nad tegelikult hääletasid.

Seega õnnestus “Jah” poolel niisuguste meeldivate sõnadega, nagu armastus, võrdsus, mittediskrimineerimine, sallivus ja avatus, väga palju inimesi “kahjutuks teha” ja panna nad oma kampaaniat toetama. Ka meie ise kohtusime veel referendumi päeval tänaval paljude inimestega, kel ei olnud õrna aimugi, mis oli rahvahääletuse tegelikuks sisuks. Ja kui selgitasime, et asi on abielu mõiste laiendamises homoseksuaalsetele suhetele, muutsid mitmed kohe oma meelt ja otsustasid hääletada “Ei”.”

Et manipulatsioonide tase tõusis referendumi eel eriti kõrgeks, hakati Iirimaal koguma allkirju petitsioonile, kus oli öeldud, et “surve seadustada nn homoabielu ei ole välja kasvanud üldsegi mitte kohalikust ühiskonnast, vaid pigem on tegu hästi orkestreeritud ja USA taustaga finantseerijate massiivselt rahastatud rünnakuga loomuliku perekonna vastu.”

atlantic-philanthropies-8201

Kuidas referendum välismaise rahaga ära osteti

Eriti teravalt tõuseb siin esile iiri taustaga USA miljardäri Chuck Feeney rahastatud fond Atlantic Philantropies, mis on tunnistanud uhkusega, et viimase 13 aasta jooksul anti strateegilise tähtsusega homoliikumise kampaaniate elluviimiseks Iirimaal koguni rohkem kui 28 miljonit USA dollarit.

Vahetult enne referendumit kirjutas ajalehe Irish Times kolumnist Breda O’Brien tuntava ärritatusega sellest, kuidas USA rahastajate dollaritega iirlaste hääli kokku ostetakse:

“Atlantic Philantropies ei rahasta siin ei haiglate ega koolide rajamist. Tegu on välismaise rahaga, mida investeeritakse kavalalt ja süstemaatiliselt, et muuta avalikku arvamust ning saavutada referendumil võit küsimuses, millel on perekonna ja kogu ühiskonna jaoks tohutud tagajärjed. Seda kõike tehakse rääkides irvitaval ilmel, nagu oleks tegu vaid seitsmeteistkümne sõnaga põhiseaduses. Kas USA rahaga saab osta Iirimaal toimuval referendumil endale soovitava tulemuse? Elame-näeme.”

Üks teine kolumnist, Bruce Arnold, kirjutas samas toonis, et kõnealust referendumit katavad homoliikumise välismaiste suurrahastajate näpujäljed, kust poolt ka ei vaataks. “Minu hinnangul on Atlantic Philantropies selle referendumi ära ostnud,” nentis Arnold vahetult enne rahvahääletust.

Veel üks näide homoaktivistide hästi rahastatud kampaaniast

Veel üks näide homoaktivistide hästi rahastatud kampaaniast, mis ekspluateeris jõuliselt valelikke ja manipulatiivseid loosungeid.

Sellised hinnangud ei tundu sugugi kohatud, pidades silmas summasid, millest jutt käib, nagu ka asjaolu, et Atlantic Philantropies on rahastanud nelja mõjukat homoorganisatsiooni: Homode ja Lesbide Võrdsuse Võrgustik (GLEN), Abieluline Võrdsus, Iirimaa Transsooliste Võrdsuse Võrgustik (TENI) ja LGBT Mitmekesisus.

Oma raportis, mis käsitleb rahastamisprojekte viimase kümnendi jooksul, tuntakse oma võitude üle selgelt uhkust:

“GLEN-il oli ulatuslik lobitöö ja poliitika suunamise kogemus, ent meie poolt antud aastatepikkune rahaline toetus võimaldas liikumisel oma haaret tõsiselt laiendada ja kasvada täielikult pühendunud professionaalseks lobitöö masinaks. Organisatsioon tegutseb valitsusstruktuuride sees, kasutades meie “põhimõttelise pragmatismi” mudelit, mille abil koondatakse toetust, võidetakse enda poolele kahtlejaid ja vaigistatakse vastuolijaid.”

Seejuures ei olnud enamik iiri valijatest väidetavalt teadlik homoliikumise “Jah” kampaania massiivsest välismaisest rahastamisest. Breda O’Brien kirjutas selle kohta tabavalt:

“Grupimõtlemisest on tehtud Iirimaal uus sakrament – samal ajal, kui meedia ründas maruliselt väikeseid konservatiivseid organisatsioone, süüdistades neid lahmivalt ameerika rahastatuses, seilas Iiri ajaloo kõige jõulisem lobiorganisatsioon GLEN rahulikes vetes.”

Seejuures ei olnud niisugusele järeldusele jõudmiseks tarvis teha uuriva ajakirjaniku rasket tööd, sest homoliikumise organisatsioonid tunnistasid ise oma välismaist rahastust (vt ülaltoodud videot).

GLEN-i juht Brian Sheenan tunnistas, et fondi Atlantic Philantropies rahaline toetus oli poliitikute mõjutamiseks tehtud lobitöö osas kriitilise tähtsusega:

“Fondi Atlantic Philantropies pühendunud toetus meie organisatsioonile võimaldas meil viia ellu oma strateegia ja muuta vähemus enamuseks ning kujundada Iirimaa lesbiliste ja homoseksuaalsete inimeste jaoks põhjalikult ümber. Tänu sellele kaasasime tõeliselt häid professionaale ning ehitasime üles tugevad sidemed poliitikute, parlamendiliikmete, senaatorite ja juhtivametnike erinevates võimustruktuurides.”

Ka Iirimaa Transsooliste Võrdsuse Võrgustiku (TENI) juht Broden Giambrone tunnistas, et nimetatud fondi rahastus andis tema organisatsioonile tugeva tõuke:

“Fondi Atlantic Philantropies aastate pikkune toetus võimaldas meil palgata pühendunud töötajate tuumiku, mis oli transsooliste organiseeritud tegevuses pretsedenditu.”

Fondi Atlantic Philantropies rahastatud Iirimaa transseksuaalide liikumine võitlemas "vabaduse" . "inimõiguste" ja "progressi" eest.

Fondi Atlantic Philantropies rahastatud Iirimaa transseksuaalide liikumine võitlemas “vabaduse”, “inimõiguste” ja “progressi” eest.

Tänusõnadega ei olnud kitsi ka kolmanda homoliikumise organisatsiooni Abieluline Võrdsus juht Gráinne Healy, kes tunnistas, et fondi rahaline toetus oli Iirimaal poliitilise muutuse saavutamiseks olemusliku tähtsusega:

“Fondi Atlantic Philantropies toetus… on olnud toetus abielulise võrdsuse visiooni realiseerimiseks. Teatud mõttes oleme teinud kahte asja: esiteks oleme vabastanud abielulist võrdsust toetavate inimeste potentsiaali ja kire, kuid veelgi olulisemalt oleme kanaliseerinud selle energia poliitilise muutuse saavutamiseks.”

Veel mitte kuigi ammu ehk ajal, mil riigi suveräänsust peeti enamaks kui sõnakõlksuks, oleks peetud välismaiste suurrahastajate sekkumist ühe riigi kohalikku poliitikasse täiesti kohatuks ja lubamatuks, kuid homoliikumise puhul on sellisest teguviisist saanud pigem standard.

Mida me saame Iirimaa kogemusest õppida?

Iirimaa kogemus näitab, kui kiiresti on võimalik suuri ühiskondlikke muudatusi hästi läbimõeldud, järjepideva, süstemaatilise ja suurt rahalist toetust omava propaganda ja lobitöö tulemusel kaasaegses demokraatiaks nimetatud poliitilises süsteemis saavutada.

Samuti näitab see, kui ruttu võib ühe väga omanäolise, kultuuriliselt rikkaliku ja selgelt eristuva identiteediga rahva suunata globaliseeruva massiga ühtesulamise teele (ehkki, tõsi küll, sel protsessil on juba aastakümnete pikkune ajalugu, millest saab huvi korral lähemalt lugeda väga sisukast artiklist pealkirjaga “The Joyful Death of Catholic Ireland”).

Kultuurilised revolutsionäärid, kaasaegsed vabadusvõitlejad

Kultuurilised revolutsionäärid, kaasaegsed vabadusvõitlejad, armastuse saadikud…

Just siin on koht, kus teised riigid ja rahvad saavad Iirimaa õppetunnist midagi kasulikku õppida.

Esimene asi, mida peame mõistma, on see, et “homoabielu” seadustamine ühes homoseksuaalidele lapsendamise õiguse andmise ja sellega mitte nõustuvate inimeste südametunnistusevabaduse mahasurumisega on oluline osa palju laiema haardega kultuurilisest revolutsioonist, mida oskuslikult ühes riigis teise järel ellu viiakse. Jutt inimõigustest, sallivusest, armastusest ja muust sellisest on pelk PR-fassaad, millega projekt ühiskonnale “söödavaks” teha.

Tegu ei ole lihtsalt ideoloogilise lahkarvamuse või konfliktiga, vaid kultuurisõjaga, mille raames käib võitlus inimese ning ühiskonna suundumuste ja tuleviku üle ideede, tõekspidamiste, põhimõtete, väärtuste ja hoiakute tasandil. Selleks, et üht rahvast või riiki alistada, ei ole tänapäeval tingimata tarvis tanke, hävitajaid ega kahureid – piisab sellest, kui murda rahva kõlbeline selgroog ja kultuuriline identiteet ning sisendada inimestele, et nende tulevik on mitte nende endi kätes, vaid ajaloolise progressi määrata. Mida varem sellest valemängust aru saadakse, seda kiiremini saab asuda oma ridu koondama ja vastukäike kavandama, et oma rahva ja riigi saatus tagasi enda kätte võtta.

Teiseks tuleb mõista, et kultuuriline revolutsioon ei piirdu kaugeltki vaid “homoabielu” seadustamisega, vaid võtab ette üha uusi sihtmärke, püüdes inimestele suurema vabaduse pakkumise ülla loosungi all ühiskondliku korralduse loomuseaduste kesksetest põhimõtetest lahti rebida. Sellel traagilise protsessiga, mille raames “vabastatakse” inimesed moraalsetest piirangutest ja allutatakse nad samal ajal üha ulatuslikumale välisele kontrollile, seatakse samm-sammult sisse ideoloogilist diktatuuri, kus inimeste võimalus osaleda ühiskondlikus elus võtmata samas omaks domineeriva ideoloogia poolt kehtestatud põhimõtteid muutub aina ahtamaks.

Innustatuna homoliikumise võitudest, ootavad kultuurilise revolutsiooni käigus oma võimalust ka mitmed teised vähemused.

Innustatuna homoliikumise võitudest, ootavad kultuurilise revolutsiooni käigus oma võimalust ka mitmed teised vähemused.

Innustatuna homoliikumise võitudest, ootavad kultuurilise revolutsiooni käigus oma võimalust ka mitmed teised vähemused, alustades nendest, kes tahavad nõuda ühiskonnalt heakskiitu nn polüamoorsele eluviisile (mille kohaselt moodustub abielu ja perekond määratlemata arvust omavahel seksuaalselt läbikäivatest inimestest), kuni nendeni, kes näevad eneseteostust nn vabas armastuses (loe: seksuaalsuhetes) laste või loomadega.

Revolutsioon ei artikuleeri oma lõplikke eesmärke, kuid ei ole tarvis kuigivõrd teravat intellekti mõistmaks, et selle tulemusel liigub meie ühiskond lõhestatuse ja laostatuse suunas ning jõuab üha lähemale staadiumile, kus sootsiumi kokku siduv moraalne tõde kaob pildilt ning ühiskondlikud suhted libisevad absoluutse relativismi vajuvale liivale.

Kolmandaks on teiste riikide kogemusest kasulik õppida teadvustades, kuivõrd sarnane on kultuurilise revolutsiooni käekiri, kus iganes see ka ei avaldu. Nii toimub ka homoliikumise püüdlustes kõik ühe ja sama mustri järgi, alates tuginemisest ülevoolavale välismaisele rahastusele ning meedia ühekülgsele ja varjamatule toetusele kuni kõigi mittenõustujate homofoobideks, sallimatuteks ja vihkajateks tembeldamise ja oma kaugemale ulatuvate eesmärkide varjamiseni (teadmiseks tasub välja tuua, et Iirimaal jõustus kooseluseaduse laadne homopartnerlusseadus 2011. aasta alguses ning ka selle läbisurumisel selgitati ühiskonnale, et sel pole “homoabielu” seadustamise püüdlusega mingit pistmist).

Neljandaks on tähtis mõista, et olulises osas on väikeste vähemuste poolt eest veetud kultuurilise revolutsiooni edu tingitud suurte rahvahulkade võimetusest aru saada sellest, millisel moel meie kultuuri alusväärtusi õõnestatakse ja lammutatakse, just nagu ka sellest, et sellele revolutsioonilisele protsessile on võimalik vastu hakata, kuid see eeldab julge kodanikuaktiivsuse ülesnäitamist ja üldrahvalikku koondumist, mis omakorda eeldab igaühelt olulise panuse andmist.

6a00d8341c730253ef01bb07c674cb970d-800wi

“Jah” kampaania edu võtmeks oli suurest liberaalselt meelestatud inimeste mobiliseerimine referendumil osalemiseks.

Iirimaa referendumil oli “Jah” poole edu üheks peamiseks põhjuseks just see, et nemad suutsid mobiliseerida valimiskastide juurde palju rohkem inimesi kui loomuliku abielu pooldajad, kes tegutsesid küll usinalt, ent toetudes vaid kohalike väikeannetajate panusele ja ühtselt organiseeritud jõuks koondumata, suutmata seetõttu aktiveerida suurt osa konservatiivselt meelestatud rahvast, mis on suure pettumuse tõttu üldse loobunud poliitilises elus osalemisest.

Nagu Iirimaal, nii mõtlevad ka Eestis paljud inimesed, et olukord on küll naeruväärne ja suundumused kõike muud kui meeldivad, ent selle ebameeldiva probleemiga võiks tegeleda keegi teine. Kuid homoliikumise valed, manipulatsioonid ja pettused toimivad paljuski just seetõttu, et neile ei ole piisavalt suurt ja tugevat rahvalikku opositsiooni.

Seejuures pole ühele rahvale ja riigile kasu sõjaväe ülesehitamisest ja piiride valvamisest, kui samal ajal toimub tema kultuuri alusväärtuste lammutamine ja seeläbi sisemise struktuuri nõrgestamine.

Just selle pärast on oluline ehitada kindlameelselt tõelist rahvaliikumist ning kaasata sellesse võimalikult palju inimesi kõigilt ühiskonna tasanditelt, et igaüks saaks anda kas oma professionaalsete oskuste, vabatahtliku töö või annetuse kaudu jõukohase panuse kaitsmaks ühiselt neid põhimõtteid, millega kooskõlas ehitatud ühiskonnas tahaksime näha oma lapsi ja lapselapsi kasvamas.

Kultuuriline revolutsioon alles võtab pöördeid üles. Sellised on sõnumid, mis avalikus ruumis jõuliselt inimestele näkku paisatakse.

Kultuuriline revolutsioon alles võtab pöördeid üles. Sellised on sõnumid, mis avalikus ruumis jõuliselt inimestele näkku paisatakse.

Avalikust enesepaljastamiest on saanud homoparaadide tavapärane osa.

Uus normaalsus: avalikust enesepaljastamisest on saanud homoparaadide tavapärane osa (pilt pärineb Taani homoparaadilt)

Kuidas seda teha, sellest võiks kirjutada eraldi artikli, aga allpool on mõned esmased sammud, millest ei saa üle ega ümber:

  1. Esiteks peame saama üle hirmust astuda ideoloogilisele diktatuurile vastu ning mitte karta homoaktivistide, meedia, poliitikute ja teiste uute ideoloogiatöötajate ähvardusi ja hurjutusi. Meist igaüks peab leidma endas meelekindlust rääkida julgelt sellest, mis on õige ja hea ning vale ja kuri, ning mitte teha moraalsete põhimõtete arvelt kompromisse ja nö ebameeldivuste vältimise huvides nö vooluga kaasa minna.
  2. Teiseks peame meie maa ja rahva saatust suunavaid otsuseid langetavatele poliitikutele pidevalt oma seisukohtadest teada andma, nõudma neilt, et nad kaitseksid meie väärtusi ning seisma hea selle eest, et valimistel saaks need rahvaesindajad, kes tegelikult rahva tõekspidamisi ja tahet ei austa, tõsise tagasilöögi osaliseks.
  3. Kolmandaks peame nõudma usuühenduste juhtidelt ja teistelt autoriteedi positsioonil olevatelt isikutelt, et nad kaitseksid ühiskonnas terve mõistuse ja kristliku õpetuse aluseks olevaid põhimõtteid ning annaksid sellega teistele eeskuju.
  4. Neljandaks peame organiseeruma ja pingutama, et meie tõekspidamised, väärtused ja põhimõtted oleks esindatud nii avalikku arvamust suunavas ühiskondlikus diskussioonis, parlamentaarsetes protsessides kui ka (ideoloogilise diktatuuri tingimustes üha kriitilisemat tähtsust omandava) isikute põhiõiguste ja –vabaduste kaitse tasandil.
  5. Viiendaks peame nõudma, et Eestis ei saaks kriitikavabalt tegutseda peaasjalikult suurte ja jõuliste välismaiste huvigruppide (nagu nt välisriikide valitsused või Euroopa Liit) poolt rahastatud ideoloogilised üksused – sh homoaktivistlikud organisatsioonid, nagu Eesti Inimõiguste Keskus –, mis õõnestavad meie kultuuri alusväärtusi ja püüavad meid allutada ideoloogilisele diktatuurile. Samuti peame seisma hea selle eest, et niisuguseid organisatsioone ei rahastataks valitsuse poolt eesti maksumaksjate rahast.
  6. Kuuendaks peame ideoloogilise diktatuuri kehtestamise püüdlustele avalike meeleavaldustega vastu astuma ning näitama kogu ühiskonnale, et me ei kavatse oma põhimõtetest taanduda ega nende kaitsmisest loobuda.

Eksivad need, kes arvavad, et niisuguse tegevuse järele ei ole tarvidust enne, kui asi on päris hulluks läinud. Paljude riikide kogemus kinnitab, et ohtude tagasitõrjumiseks on tarvis otsustavalt tegutseda just nimelt kohe praegu, mitte oodata seni, kuni olukord ja võimalused on lootusetult käest lastud.

Meenutus loomuliku abielu tõelisest tähendusest

Lõpetuseks tahan astuda aga sammu tagasi ja heita kas või põgusalt pilgu ka kogu loo sügavamatele tagamaadele. Ilmselgelt oleks vale kanda Iirimaa referendumi tulemused üksnes suurt välismaist rahastust nautiva massiivse homopropaganda ja lobitöö, hästi läbimõeldud ja koordineeritud manipulatiivse strateegia, täiesti ühekülgselt ideoloogiliselt manipuleeriva meedia ning korrumpeerunud poliitilise eliidi arvele.

Kahtlemata on protsessid, mis viisid referendumi niisuguste tulemusteni, tunduvalt sügavamate juurtega ning need annavad tunnistust palju põhjalikumatest ideoloogilistest ja kultuurilistest nihetest mitte üksi Iirimaal, vaid kogu lääne ühiskonnas – need annavad tunnistust moraalsest allakäigust ja kristliku kultuuri lagunemisest.

Eriti oluline on mõelda sellele, mida meist igaüks saab isiklikus elus teha, et mitte oma otsuste ja tegudega kultuurilisele revolutsioonile kaasa aidata. Inimesed, kes peavad oluliseks kaitsta loomuliku abielu tähendust, ei saa seda teha üksnes “homoabielule” vastuseisu väljendamisega, vaid pöördumisega tervikliku arusaamise juurde sellest, milles tõeline loomulik abielu seisneb.

Selleks, et loomulikku abielu kultuurirevolutsiooni eest kaitsata, on hädavajalik tuletada meelda ja uuesti au sisse tõsta selle tegelik tähendus.

Selleks, et loomulikku abielu kultuurirevolutsiooni eest kaitsata, on hädavajalik tuletada meelda ja uuesti au sisse tõsta selle tegelik tähendus.

Tõsiasi, millest peame endale aru andma, on see, loomuliku abielu tähendus on olnud rünnakute objektiks juba ammu enne organiseeritud homoliikumise esiletõusu 1990-ndatel aastatel. Selle väite tõestuseks ei ole tarvis teha enamat kui vaadata loomuliku abielu neljale olemuslikule tunnusele, milleks on püsivus, monogaamsus, viljakus ja sugude vastastikune täiendavus. Nagu Michael Cook oma arutluses tabavalt välja toob, on ka Iiri ühiskond taganenud järgemööda neist kõigist:

  • Püsivus – Iirimaa parandas 1995. aastal toimunud rahvahääletusel oma põhiseadust, et seadustada abielulahutus, kopeerides seeläbi lahendust, mille kasuks olid teised Euroopa riigid otsustanud juba aastakümneid varem. Seega visati põhimõte “kuni surm meid lahutab” juba 20 aasta eest Iirimaa põhiseadusest välja ja taganeti arusaamast, et abielu on elukestev liit.
  • Monogaamsus – ajavahemikus 1996 kuni 2011 toimus Iirimaal abielulahutuse või abielu tühistamise järgse uuestiabiellumiste ligi 550 protsendiline tõus (6641-lt 42960-le). Just nagu teised lääneriigid, asus ka Iirimaa nö seriaalse polügaamia normaliseerimise teele.
  • Viljakus – võrreldes teiste lääneriikidega on Iirimaa sündivuse tase endiselt suhteliselt kõrge, ent see on järjepidevalt langenud. Kui 1960-ndatel sündis iga viljakas eas naise kohta keskmiselt rohkem kui 4 last, siis tänaseks on sündivuse tase langenud allapoole rahvastiku taastootmise taset, kõikudes 2 lapse piirimail. Lapsed on üha vähem abielu lahutamatuks osaks, millele on ilmselgelt kaasa aidanud nii kontratseptiivse kui ka abortiivse mentaliteedi omaksvõtt, milleks on ka Iirimaal üha suurem surve (vt nt siit).

Meeste ja naiste abielulise pühendumise vorm on praeguseks ajaks niivõrd moondunud, et tänaste noorte inimeste vanavanematel – eriti katoliiklikul Iirimaal, kus abielu kui sakramenti on enam kui tuhat aastat käsitletud Jumala poolt lahutamatult kokku seotud püha liiduna – on suuri raskusi selles üleüldse abielu äratundmisega. Rangelt võttes ei ole tegu mitte abielu, vaid seda vaevu meenutava odava koopiaga.

Ilmselgelt ei ole asjade selline seis probleemiks homoseksuaalidele – vastupidi, nemad näevad abielu lahutamise võimaluses, abieluväliste suhete laias levikus ning laste ja abielu vahelise seose puudumises üksnes aspekte, mis muudavad lahjendatud abielu neile ahvatlevaks. Niisiis on täiesti loogiline, et üha enamad inimesed ei näe enam ka loomuliku abielu neljandas olemuslikus tunnuses ehk sugude vastastikuses täiendavuses midagi sellist, millest ei võiks kultuurilise muundumise protsessis lahti lasta.

Hea uus ilm ühes hea uue perekonnaga.

Hea uus ilm ühes hea uue perekonnaga.

Michael Cook toob mõtlemapanevalt välja ka selle, et iroonilisel kombel nõuavad homoseksuaalid omavahel abiellumise õigust ajal, mil abielu üldiselt on Iirimaal ilmse allakäigu keerises. Iona Instituudi poolt esitatud andmete kohaselt tõusis aastatel 1996 kuni 2011 väljaspool abielu kooselavate paaride hulk 360% ning ajavahemikus 1986 kuni 2011 abielude purunemise tase rohkem kui 500%.

Noored iiri paarid, just nagu nende eakaaslased teistes riikides, küsivad endalt, milleks pulmade ja abieluga jännata, kui tegu on pelga formaalsusega. Sellises olukorras on “homoabielu” seadustamine justkui katkise sülearvuti andmine kodutule mehele – sellest pole kahju loobuda, sest see nii või teisiti ei tööta.

Kõike eelnevat silmas pidades on tähtis mitte üksnes vastuseis loomuliku abielu edasisele lagundamisele, vaid ka püüdlus taastada ühiskonnas arusaam loomuliku abielu tähendusest, et see muutuks sageli katkistest perekondadest pärinevatele ja moraalselt degenereerunud ühiskonnas harmoonilise abielu iluga harva kokku puutunud noortele inimestele uuesti mõistetavaks ja inspireerivaks.

Iirimaa kogemusest võiks teha järeldusi võimalikult paljud poliitikud, usuühenduste juhid, ülikoolide õppejõud, kooliõpetajad, lapsevanemad, ametnikud, ajakirjanikud, ärimehed ja kõik teised inimesed, kes tahavad seista meie kultuuri loomulike alusväärtuste kaitsel ning seista nende põhimõtete eest, millest moodustub õiglase ja hea ühiskonna vundament.

Võidurõõm!

Võidurõõm!

* Kuivõrd abielu üheks defineerivaks tunnuseks on sugude vastastikune täiendavus, kujutab mõiste “homoabielu” endast oksüümoroni ehk mõistelist vastuolu. Seetõttu on siinses kommentaaris kasutatud “homoabielu” pigem keelendina, mis viitab avaliku diskussiooni objektiks olevale ühiskondlikult fenomenile, mitte millelegi, mis kujutab endast mingilgi moel abielu.


Uus normaalsus: vikerkaarelipu all võib teiste riikide siseasjadesse sekkuda

June 21, 2015

Screen Shot 2015-06-21 at 01.14.56

Läti on võetud homoliikumise poolt uueks keskseks sihtmärgiks, et Ida-Euroopas oma ideoloogiliste ambitsioonide läbisurumisega jõuliselt edasi liikuda. Seetõttu ei ole üllatav, et suurejooneline homokarneval EuroPride2015 korraldati sedapuhku just Riias.

Teiste hulgas marssis paraadil ka meie kõrge riigiametnik, agara homoaktivistina tuntud võrdõiguslikkuse volinik Mari-Liis Sepper, kelle büroo tegevust Eestis rahastab teatavasti suures ulatuses Norra Kuningriik.

Riia paraadi kuldsponsoriteks olid (oma saatkondade läbi) USA ja Saksmaa valitsus, hõbesponsoriteks aga Hollandi ja Norra valitsus. Toetajate ja partnerite seas olid veel Taani valitsus, Ühendkuningriigi valitsus, Kanada valitsus, Prantsusmaa valitsus, Soome valitsus, Rootsi valitsus ja Belgia valitsus.

Screen Shot 2015-06-21 at 01.35.29

Paraadile veeti kokku inimesi mitmelt poolt Euroopast, seal hulgas ka Eestist, kust minejate sõidukulu kattis olulises osas Eesti LGBT ühing, mille üheks oluliseks rahastajaks on omakorda USA valitsus.

USA saatkond Riias kuulutab aga oma kodulehel avaldatud pressiteates uhkelt:

USA saatkonnal on uhke tunne olla peamiseks toetajaks Riias toimuvale EuroPride’ile, mis kujutab endast nädal aega vältavat ürituste seeriat, tunnustamaks ja propageerimaks töötubade, konverentside, näituste ja muude kultuuriliste ürituste kaudu lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste (LGBT) inimeste inimõigusi ja põhivabadusi. Kaastatuse propageerimine ja kõigi – seal hulgas LGBT inimeste – võrdsuse edendamine on USA välispoliitika ning kogu maailmas demokraatia ja inimõiguste levitamise jaoks fundamentaalse tähtsusega. EuroPride’i auks paneme saatkonnahoonele 15.-21. juunil lehvima ka vikerkaarelipu.

Et asja võetakse tõsiselt, sellest annab tuunistust ka fakt, et EuroPride2015 jaoks on spetsiaalselt kohale kutsutud isegi hiljuti ametisse seatud ning üle maailma nn homoõiguste eest võitleva USA homoõiguste eriüksuse juht Randy Berry, kes kohtub parlamendi liikmete, valitsusametnike ja kohalike homoaktivistidega ning osaleb ka nii homoparaadil kui ka nn homoõiguste edendamiseks korraldatud konverentsil.

Randy Berry juhib USA homoõiguste eriüksust, mille ülesandeks on seista nn homoõiguste edendamise eest kõikjal maailmas.

Avalik homoseksuaal Randy Berry juhib USA homoõiguste eriüksust, mille ülesandeks on seista nn homoõiguste edendamise eest kõikjal maailmas.

Mõnel võib ehk tekkida küsimus, kas kõige selle näol pole ehk tegu sekkumisega teise riigi siseasjadesse, aga kuivõrd see toimub euroopalike väärtuste, sallivuse ja progressi ülla loosungi all, siis ei peeta ilmselt vajalikuks küsimusele üldse vastama hakata.

Seejuures on asjakohane meenutada ka tõsiasja, et 2012. aastal marssisid Riias homoparaadil USA saatkondade töötajad kõigist Balti riikidest, teiste hulgas ka Tallinnas ja Riias resideeruvad suursaadikud. Alles hiljuti heiskas USA saatkond Tallinnas taas kord oma fassaadil vikerkaarelipu, et homoliikumise püüdlustele avalikult toetust avaldada.

USA saatkond


Koalitsiooni teerull kütab kindlalt edasi

June 16, 2015
Nestor

“Miks kobarseaduseid tehakse? 2011. aastal viitas Eiki Nestor, et valitsus üritab nii mugavuse huvides lihtsalt riigikogust üle sõita. Eeskujust õpitakse.” (Ginter ja Jõks)

Nii ta siis jälle läks. Koalitsioonierakondadesse kuuluvad poliitikud hääletasid kuulekalt maksutõusude poolt, tehes seda täies teadmises, et tegu ei ole Eesti jaoks sisuliselt heade ega õigete sammudega ning et kogu protsess on mitte lihtsalt puudulik, vaid piinlikult vastuolus nende ideaalidega, millele õigusloome peaks meie riigis vastama.

Siia juurde tasub lugeda Carri Ginteri ja Allar Jõksi eilset kommentaari, kus seisab:

“Ühe pauguga ja pikema jututa võetakse vastu omavahel seostamata eelnõud – majutusasutuste käibemaksu ja erinevate aktsiiside tõstmine, sotsiaalmaksu vähendamine ja madalapalgaliste maksusoodustused. Milleks selline sasipundar? Ainult nii saab tagada, et muudatuste üle ei toimuks sisulist arutelu. Kaob võimalus iga muudatuse mõju eraldi kaaluda. Seotakse presidendi käed, kes ei saa põhiseadusega vastuolu tõttu jätta välja kuulutama üksikuid seaduseid vaid peaks tagasi lükkama terve paketi. See on aga suur vastutus. Miks kobarseaduseid tehakse? 2011 viitas Eiki Nestor, et valitsus üritab nii mugavuse huvides lihtsalt riigikogust üle sõita. Eeskujust õpitakse.”

Tähelepanu juhitakse ka täiesti ilmsele ja avalikule silmakirjalikkusele, millega valitsus oma ettevõtmisi õigustab:

“Eelnõu nr 41 seletuskiri sisaldab mitmeid ebasiiraid põhjendusi. Näiteks rahvatervise kaitseks alkoholiaktsiisi tõstmine kõlab üllalt õõnsana. Eriti silmas pidades, et rahvatervise kaitse  võetakse kaitsekilbiks siis kui lubaduste katteallikaid napib. Sama kehtib trahvide mitmekordistamise kohta.”

Vaadata tasub ka Eesti Maksumaksjate Liidu arvamust, mille sissejuhatuses on mh kirjutatud:

“Meil on siiralt kahju Rahandusministeeriumi ametnikest, keda sunnitakse praegu ennast kogu ilmarahva ees lolliks tegema ning must-valgel paberile kirja panema kogu selle demagoogia, mis on juba mitu nädalat tagasi Delfis „ribadeks“ kommenteeritud. Kui tõesti peaks toimuma suuremat sorti ametnike koondamine, siis võib nendel tublidel inimestel tekkida raskusi erasektoris töökoha leidmisega. Meie arvates oleks õiglane, kui koalitsioonipoliitikute rumaluste kiitmine oleks ametnikele vabatahtlik – kes tahab poliitikutele pugeda, leiab selleks ise sobiva aja ja koha.”

Selgelt tuntava lootusetuse noodiga ja teades, et ettepanekutega nii või teisiti ei arvestata, sedastab EML:

“Viisakuse pärast ja tulevastele põlvedele meenutuseks kordame oma ettepanekut: loobuda kütuseaktsiisi tõusust ja majutusteenuse käibemaksumäära tõusust ning sotsiaalmaksu määra langetamisest. Selle asemel rakendada sotsiaalmaksu erisusi üksikutele ettevõtjate gruppidele ja valdkondadele, näiteks kehtestada sotsiaalmaksu lagi ja kaotada ära või vähendada sotsiaalmaksu kuumäära, teha soodustusi alustavatele või maapiirkondades tegutsevatele ettevõtjatele, uute töökohtade loojatele jne. Aga eks te ole neid mõtteid juba kuulnud ja lugenud küll.”

Kas selles on meist kellelegi midagi uut või üllatavat? Kas me oskame oodata valitsuselt midagi muud? Paremat, ausamat, siiramat ja rohkem Eesti kui iseenda huvidele mõtlevat käitumist? Ilmselt mitte, sest olukord riigis ongi kujunenud niisuguseks, nagu nõukogude ajal, mil mitte ainult inimesed ei võtnud tõsiselt seda, mida võimuesindajad rääkisid, vaid ka võimuesindajad ise ei eeldanudki, et peaks kõnelema moel, mida inimesed võiks tõsiselt võtta. Poliitilise ladviku sõnade, mõtete ja tegude lahknevus ning ühes sellega (nüüd juba üsna tavapäraselt varjamatu) silmakirjalikkus aina kasvab ning kaasamine on sõna, mille väljaütlemine tekitab poliitikuis ilmselt spontaanseid naerupahvakuid.

Kõige selle kontekstis on kahju neist parteipoliitikuist, kes südames tahaksid head, ent ei suuda mitte olla sellise süsteemi osaks ja kes seega aitavad egaõigluse masinavärgi toimimisele kaasa, kartes muidu kaotada selle vähese, mis on õnnestunud elu jooksul hankida ja mida kaotades ei suudeta oma elu ette kujutada. Nagu Seneca on kirjutanud: “Saatus ei jookse meile otsa harvemini kui meie talle. Häbistav on mitte minna, vaid kanduda ja asjade keerises imestunult küsida: “Kuidas ma siia olen jõudnud?””


Objektiivi hooaja kokkuvõte

June 1, 2015

Objektiivi stuudio

Eelmisel nädalal salvestasime Markusega selle hooaja viimase Objektiivi saate. Selle napi tunni jooksul, mis alati nii kiiresti möödub, peatusime põgusalt uute parteide esimestel sammudel parlamendis, puhkenud immigratsiooni-teemalisel hüsteerial ja Iirimaa referendumil, millega anti toetus abielu õiguslikuks ümbermääratlemiseks moel, mis kätkeb ka homoseksuaalseid suhteid.

Objektiivi hooaeg on aga jälle läbi saanud, sel aastal peamiselt Markuse eestvedamisel. Paljud inimesed on öelnud, et sellise saate järele, kus püütakse ühiskonnas toimuvat lahtimõtestada kristliku maailmatunnetuse pinnalt, on Eestis vajadus. Loodan minagi, et saade jätkub uuel hooajal uue hooga – ehk lennukamaltki kui seni, sest probleemid, millele tähelepanu pöörata, paraku üksnes süvenevad ja muudkui kasvavas tempos.

Hea ja meeldiva koostöö eest tänan südamest Pereraadio pealikku Mare Pihlakut ja Liina Kütsonit, meie hindamatut abimeest ja toredat saatekaaslast, kellega koos oleme saanud veeta palju lõbusaid hetki.

Saadet saab kuulata siit. Varasemad Objektiivi saated on kuulatavad Pereraadio arhiivist.


Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 1,069 other followers