Mõned mõtted erakondade rahastamise teemal

May 27, 2015

Martin Kukk

Nädalapäevad tagasi esines Reformierakonna peasekretär Martin Kukk ettepanekuga kaotada ära partei liikmete kohustus maksta liikmemaksu. Mind pani selle uudise lugemine tõsiselt muigama, sest tegu on lihtsalt eeskujuliku näitega sellest mentaliteedist, mis poliitilise ladviku seas on võimust võtnud (võib vist olla üpris kindel, et tegu ei ole ettepaneku esitaja originaalse seisukohaga, vaid positsiooniga, mis omab erakonna juhtkonnas märkimisväärset toetust).

Igal juhul on sümptomaatiline, et valimistel ringkonnamandaadist vähem kui 7% kogunud ja ilmselt tänu oluliste teenete eest üleriigilises nimekirjas kõrgele 5. kohale paigutumisele vaid mõnesaja häälega parlamenti pääsenud parteibroiler sooviks kaotada ära erakonna liikmete kohustuse erakonda ülal pidada, olles samal ajal täiesti kindel, ei saa juttugi olla sellest, et kaotada ära Reformierakonna liikmeks mitte olevate inimeste kohustus Reformierakonnale elatusraha maksta.

Aga teiselt poolt vaadates võiks ju tõesti küsida, miks koguda erakonna rahastamiseks vahendeid erakonna liikmetelt, kui on õnnestunud panna erakonda ülal pidama terve eesti rahvas!? See ei ole ju eriti salliv ega ka kaasav erakonna liikmeid nõnda rõhuda – seda enam, et Reformierakonna eelarvest moodustab liikmemaksudest kogutud raha nii või teisiti vaid marginaalse ühe protsendi.

Reformierakonna rahastus 2014

Selles mõttes on ka igati asjakohane Rein Veidemanni kommentaar, kus ta tõmbab paralleeli Reformierakonna ja NSVL-i kommunistliku partei vahele – mõlema näol on tegu riigis võimupositsioonil oleva ühendusega, mis surub ühiskonnale peale võõrast (vasakpoolset) ideoloogiat, millel puuduvad kodanikuühiskonna osaks olemise tunnused (ennekõike kodanike endi poolne rahastamine) ning mis kujutab endast pigem riiklikku (suprakonstitutsionaalset) institutsiooni. Siiski ei ole probleem minu arvates spetsiifiliselt Reformierakonnas, vaid riiklikult ülalpeetavas parteiaparaadis kui sellises.

Just erakondade riikliku rahastamise teema oli kõneaineks ka eelmise nädala saates “Objektiiv“, kus saatejuht Markus Järvi külalisteks olid Imre Mürk EKRE-st ja Artur Talvik Vabaerakonnast. Pean ütlema, et mitte kummagi saatekülalise poolt antud teemal öeldu ei valmistanud kuigivõrd palju rõõmu. Nimelt selgitasid nii Mürk kui ka Talvik, miks on nii EKRE kui ka Vabaerakond esitanud pea üheaegselt parlamendi menetlusse kaks eelnõud (vt siit ja siit), millest kumbki ei taotle erakondade riikliku rahastamise lõpetamist, vaid üksnes selle kahandamist poole võrra või väljamakstava toetuse võrdsustamist kõigile parlamendierakondadele.

EKRE ja Vabaerakonna eelnõud

EKRE ettepaneku realiseerumisel väheneks erakondade riiklik rahastamine 2014. aastaga võrreldes ainult 33,5%, mis on iseenesest vastavuses valimisprogrammis antud lubadusele seista erakondade riikliku rahastamise vähendamise eest, ent ei ole harmoonias erakonna varasema lubadusega taotleda erakondade riikliku rahastamise täielikku lõpetamist.

Screen Shot 2015-05-29 at 13.29.59

Seejuures tähendaks EKRE ettepaneku realiseerumine, et võrreldes 2014. aastaga saaks erakond riigieelarvelist toetust ca 45 korda rohkem ning võrreldes parlamendivalimiste järgses olukorras praegu kehtiva korra alusel riigieelarvest EKRE-le eraldamisele kuuluva summaga tõuseks toetus 374 257-lt eurolt 450 000 euroni ehk ca 20%.

(Minu arvutuskäik lähtub erakonnaseaduse §-s 12_7 sätestatud põhimõttest, et erakondade riigieelarveline toetus 5,4 miljonit eurot (vt riigieelarve osa 6, jagu 10) tuleb jagada 101 riigikogu kohaga, mis tuleb omakorda korrutada EKRE-le kuuluva kohtade arvu ehk 7-ga. Arvutuskäigu korrektsust kinnitab siseministri korraldus, millega on pandud paika erakondadele antavate riigieelarveliste eraldiste väljamaksmise kord.)

Vabaerakond, seevastu, esitas oma valimisprogrammis vastavasisulise lubaduse nii üldsõnaliselt – rääkides vajadusest lõpetada erakondade riiklik ülerahastamine –, et sellega on raske vastuollu sattuda.

Screen Shot 2015-05-29 at 14.31.46

Väljavõte Vabaerakonna valimisplakatilt. Kui erakonnad ei saa seista teistest kodanikeühendustest kõrgemal, siis millega on põhjendatud nende riiklik ülevalpidamine?

Vastuseks küsimusele, miks ei tehtud ettepanekut erakondade riiklik rahastamine üleüldse ära kaotada, selgitasid mõlemad saatekülalised ennekõike seda, et niisugune lahendus ei leiaks nii kui nii toetust ning et sellisena ei omaks ettepanek realistlikku edulootust.

Paraku on sellise lähenemisega kaks põhimõttelist probleemi. Esiteks on tõsiasi, et kui ei EKRE ega Vabaerakond ei esita ettepanekut parteide riikliku rahastamise lõpetamiseks, siis ei saa sellega keegi ka nõustuda või mitte nõustuda. Sellisel juhul jääb aga faktiks, et mitte kumbki erakond ei ole vastavasisulist ettepanekut parlamendis esitanud.

Lisaks sellele tundub, et kui mingisuguse lahenduse toetamine või mittetoetamine teiste erakondade esindajate poolt on ebatõenäoline, siis ilmselt just niisuguse, mille kohaselt pea kõigile teistele erakondadele praeguse korra järgi ettenähtud eraldised langeksid, samal ajal kui EKRE-le ettenähtud eraldise summa kasvaks.

Teiseks on raske pragmaatiliste selgitustega nõustuda, kuna probleem on printsipiaalne:

on lihtsalt kategooriliselt vale ja ebamoraalne panna inimesed karistuse ähvardusel rahastama parteisid, mille ideoloogilisi hoiakuid ja pürgimusi nad heaks ei kiida.

Olukord, kus ma pean sunniviisiliselt rahastama sotsiaaldemokraate ja Reformierakonda, mis süstemaatiliselt lõhuvad neid moraalseid ja ühiskonnakorralduslikke põhimõtteid, mida ma kalliks pean, on mitte üksi tülgastav, vaid ka alandav ning südametunnistuse vabadust riivav.

87641

Mõtlemapanev fakt: riigieelarvest eraldatakse parlamendierakondadele iga riigikogus omatava koha eest ligi 4 500 eurot igas kuus. Statistikaameti andmetest lähtuvalt on see samaväärne ca 4,5 eesti keskmise brutopalga ja 5,5 keskmise netopalgaga.

Screen Shot 2015-05-29 at 14.47.05

Selles mõttes nõustun Jüri Adamsi ja Andres Herkeli seisukohaga, et “[e]rakondade ülemäärane rahastamine on Eesti demokraatia sõlmküsimus” ning et “eesti keeles võib seda nimetada lihtsalt riigivarguseks” – selle olulise reservatsiooniga, et riigivarguseks on mitte erakondade ülemäärane riiklik rahastamine, vaid erakondade riiklik rahastamine kui selline.

Kokkuvõtteks võib niisiis öelda, et samal ajal, kui Reformierakond tahaks kõigi teiste kulul elamise pürgimuses teha sammu edasi, ei ole paraku ei EKRE ega Vabaerakond näidanud seni valmisolekut taotleda selles osas piisavalt suure sammu astumist tagasi.

Seejuures varitseb nii EKRE-t kui ka Vabaerakonda tõsine oht sattuda riiklikust rahastusest sellisesse sõltuvusse, mis ei luba enam toiduahela ümberkorraldamise kallale minna. Kui see nõnda peaks minema, siis muututakse aga ise osaks probleemist, mida parlamenti lahendama mindi.


Meedia- ja poliitikaringkondade läbikasvamisest

May 18, 2015

Lehitsedes Kalle Muuli raamatut “Isamaa tagatuba” sattusin alltoodud lõigule. Vahetult eelnevas lõigus avaldab autor arvamust, et täna ei oleks niisugused asjad enam mõeldavad. Ilmselt on tal ka õigus, ent ometi oleks naiivne arvata, et ajakirjanduslikud, ärilised ja poliitilised ringkonnad ei ole enam üldse omavahel läbipõimunud ning et avalikkusega manipuleerimist sarnasel, ehkki rafineeritumal moel ei toimu. Küsimus on pigem selles, millised need suhted on ja kuidas meediat erinevate huvide realiseerimiseks kasutatakse.

Screen Shot 2015-05-18 at 23.04.11

Oluliseks uueks “mängijaks” on ilmselt saanud suhtekorraldusbürood, kes pakuvad soovitud meediaprogrammi (või siis ka poliitilise programmi) elluviimiseks vahemehe teenust. Kahju on aga sellest, et puuduvad ajakirjanikud, kes võtaks seda suhetepundart (milles on oma osa kindlasti ka rahvusvahelistel (valitsusvahelistel ja valitsusvälistel) organisatsioonidel ja korporatsioonidel, välisriikide saatkondadel ning muudel huvigruppidel) avalikkuse jaoks läbi valgustada.

Ehk saame paarikümne aasta pärast lugeda järgmistest memuaaridest detailsemat ülevaadet, kuidas meie ajal meediamanipulatsioone ellu viidi. Seda ootan siira huviga.


Riiklik propagandateenistus vahendab üleskutseid mõtte- ja sõnavabaduse mahasurumiseks

May 12, 2015

ERR-i üleskutse vihakõne Tamkivi

Riikliku propagandateenistuse (ERR) esilehel oli eile avaldatud tore uudistekomplekt. Kuid nagu nõukogude ajal, nii vajavad need uudised ka nüüd veidi tõlkimist tavainimesele arusaadavasse keelde.

1) Vihamõtted (loe: mõtteroimad ehk maailmavaatelised seisukohad, mis ei ühildu dominantsete vasak-liberaalsete hoiakutega) tuleb “seisata” (loe: maha suruda ja ühiskonnast välja juurida). (Seda, mis on vihamõtted ja kuidas neideristada lihtsalt dominantse ideoloogiaga mitteühilduvatest mõtetest, pole muidugi selgitatud – aga see pole ka lihtinimese asi, sest niisugustele küsimustele vastamiseks on riigiasutustes eksperdid ja küll nemad juba teavad, sest see on ju nende töö.)

2) Euroopa Komisjon teeb ettepaneku (loe: annab korralduse) KVOOTIDE kehtestamiseks, et paigutada põgenikke kõigisse EL-i riikidesse. (Kes sellega ei nõustu, kannab endas vihamõtteid ning on sallivuse, mitmekesisuse, pluralismi, solidaarsuse ja progressi vaenlane. Mida selliste inimestega tuleks teha, selle kohta vt punkti 1.)

3) Haridusminister nimetab vanemate elementaarset õigust valida oma lastele maailmavaateliselt sobilik haridus ja kasvukeskkond “erisooviks”, mida ei tule rahastada ühiskonna “ühisest potist”. (Ühelt poolt võiks ju algatuseks küsida, kas Reformierakonna riiklikku rahastamist tuleks nimetada erivajaduseks või erisooviks – kuid ainuüksi sellise küsimuse tekkimine kellegi peas, eriti veel praegusel tundlikul ajal, annab tunnistust mitte ainult kalduvusest ühiskonna lõhestamisele ja valitsuse autoriteedi õõnestamisele (et mitte öelda riigivastasele tegevusele), vaid ka vihamõtete kasvamisest või koguni nende vohamisest. Kuidas selliste mõtetega toimida, selle kohta vt punkti 1.)

Aga just praegu, kui ma siin istun, sõeluvad üle Tallinna kesklinna edasi-tagasi NATO hävitajad, et kõigile oleks selge – sõda koputab uksele ja võib kohe-kohe puhkeda, mistõttu tuleb tingimusteta koonduda valitsuse, Euroopa Liidu ja USA selja taha, nagu üks mees, ning neelata suurema hüve nimel alla kõik kibedad pillid, alates vihamõtete “seiskamisest” (st oma maailmavaateliste veendumuste mahavaikimisest või neist lahtiütlemisest) kuni maksutõusudega leppimise ja moslemiimmigrantidele ukse avamiseni, perekonna perverssustega samastamisest rääkimata.

maxresdefault-1

IT-ärimees Sten Tamkivi on moodne, kosmopoliitne mees. Pealegi on ta edukas, sest ta on töötanud Skype’is ja tal on palju raha. Seetõttu tema teab, milliseid mõtteid tohib ühiskonnas väljendada ja milliseid mitte – vihamõtted ehk mõtteroimad tuleb kiiresti ühiskonnast välja juurida ja mõtteroimarid kohtu ette viia. Paistab, et jõuline PR-kampaania mõtteroimade keelu laiendamiseks karistusseadustikus on saanud hoo sisse.

Mis konkreetselt Sten Tamkivi loosse puutub, siis hea sõber kirjutas selle kohta tabavalt, osundades progressiivse “eliidi” püüdlusele kehtestada oma maailmapilt ja hoiakud ühiskondliku standardina, millele lihtrahvas mitte üksi ei tohi vastu vaielda, vaid mille üldkehtivuses ei tohi ka kahelda:

“Sõnad, mis mulle pähe turgatasid seda lugedes – või täpsemalt sõnad, millest selle tegelase seosetu maailmapilt näib moodustuvat: “äppid”, “tarkvara”, “trendikas”, “pluralism”, “äge”, “nõme”, “tolerants”, “edukad”, “mõnus”, “mina-tahan”, “moodne”… “vihkajad”, “vihkajad”, “vihkajad”. Põhimõtteliselt progressiusu fundamentalistid – kogu kompott on ilusti olemas. Iseenese kapriiside jumalikustamine, ülivõimas ja kõigest läbi kiirgav enesega rahulolu ja üleolek, mis teksti lapsikut taset (mida kogum “trendikaid” keelendeid ja kujundeid kuidagi lunastada ei suuda) silmas pidades on eriti ebameeldiv lugeda, igasuguse objektiivse tõe eitamine staatilise (st ajatu) püsikvaliteedina jne.”

Igal juhul on sedavõrd ühekülgse, loosungliku, meelevaldsetele seostele tugineva, ülbe üleoleku pinnalt kirjutatud ning otseselt mõtte- ja sõnavabaduse allasurumisele üleskutset esitava teksti, nagu seda on Tamkivi artikkel, avaldamine riiklikus meedias märgilise tähendusega sündmus, mis räägib ühiskondlik-kultuurilistest tendentsidest nii mõndagi (seda enam, et artikkel avaldati algselt Memokraadi portaalis ja on ERR-i poolt eeldatavasti avauudisena lugejate silme ette tõstetud omal initsiatiivil, kantuna vaimustusest ideoloogiliselt meelepäraste seisukohtade jõulise väljendamise üle).

hate-speech-vs-free-speech

Riiklikust meediast (ning tähelepanuväärselt täpselt samal ajal külgtulena ka Äripäevast ja Delfist) kuulutatakse nüüd otsejoones ja varjamatult üleskutseid mõtte-, südametunnistuse- ja sõnavabaduse mahasurumisele.

Paistab, et 90ndatel alanud ring on täis saamas või täis saanud ning inimesed peavad karistuste või muude ebameeldivuste vältimiseks üha enam tähelepanu pöörama sellele, et peavoolu ideoloogiaga sobimatud seisukohad üle huulte ei lipsaks või – mis veelgi hullem – kusagile kirja pandud ei saaks.

Et selgeks õppida ja meelde jätta, millised seisukohad on turvalised ehk peavoolu ideoloogiaga kooskõlalised, selleks tuleb järjepidevalt lugeda ajalehti ning vaadata Aktuaalset Kaamerat, Foorumit ja Vabariigi kodanikke. Ei olegi nii raske.

(Viimati, kui nägin ühe ja sama arvamusloo sellist jõulist samaaegaset tiražeerimist erinevates eesti meediaväljaannetes, oli siis, kui endine koolivend Risto Kübar kurtis, et mina tahtvat teda ära tappa (vt nt siit, siit, siit ja siit). Ka toona sai asi alguse Memokraadist. Huvitav kokkusattumus.)


Erakoolide riikliku rahastamise lõpetamine kui samm sotsialistliku unelma teostamise poole

May 7, 2015

Jürgen Ligi

Eile õhtul eetris olnud Aktuaalse Kaamera uudisloos paotati kaant valitsuse plaanilt lõpetada erakoolide tegevuskulude toetuse maksmine. Selline samm oleks paraku järjekordne samm sotsialistlike ideaalide realiseerimise ja ideoloogilise diktatuuri kehtestamise poole, suunates ühiskonda nii, et lapsed kasvatataks üles võimalikult sarnaste maailmavaateliste mallide järele ning ahendades oluliselt vanemate elementaarset õigust valida oma lastele maailmavaateliselt sobilik hariduskeskkond.

Kui riik loobub erakoolide rahastamisest, siis võiks erakoolides käivate laste vanemad loobuda maksude maksmisest, sest haridussüsteemi hoitakse ju ülal kõigi inimeste maksurahast – kui nende lapsed selle süsteemi hüvedest osa ei saa, siis pole neil ka mingit põhjust sellesse süsteemi panustada.

Samas olen juba ammu imestanud, et erakoolidel on lastud Eestis nii vabalt tegutseda – sotsialistlikes nn heaoluriikides on see kõik juba ammu ühiskonna ideoloogilise ühtsuse huvides võrdsuse ja solidaarsuse lehvivate loosungite kattevarjus alla surutud. Kui ma ei eksi, siis oli Nõukogude Venemaa esimene riik 20. sajandil, mis kehtestas üldise koolikohustuse. Pole raske arvata, mispärast. Võimalus rajada ja hallata erakoole on Eestis praegu üks väga väheseid (et mitte öelda ainsaid) valdkondi, kus on reaalselt nähtav kodanikuühiskonna jõuline kasv. Selles mõttes poleks kultuurilisi tendentse silmas pidades muidugi sugugi üllatav, kui erakoolide elujõulisust püütakse jõuliselt kärpida. Ikkagi oht demokraatiale, ühiskondlikule sidususele ja euroopalikele väärtustele (loe: sotsialistlikule ühiskonnakorraldusele).

Olgu kuidas on, kõige selle jurues tuleks meeles pidada põhiseaduse ka §-s 37 sätestatud põhimõtet, et vanematel on õigus valida oma lastele maailmavaateliselt sobilik haridus. See sama väga oluline printsiip on kajastatud ka inimõiguste ülddeklaratsioonis ning seda on ühiskondliku vabaduse seisukohast raske ülehinnata.

Omamoodi kõnekas on muidugi ka asjaolu, et valitsuse liikmed ütlevad otse välja, et Riigikohtu otsuseid ei kavatsetagi täita. Sellest, et erakonnad ei mäleta paar kuud pärast valimisi oma programmis antud lubadusi, ei hakka lähemalt rääkimagi – piisab meenutusest, et oma programmis sätestas Reformierakond järgmised seisukohad: “Kõiki koole koheldakse võrdselt sõltumata nende omandivormist” ning “Riik ja omavalitsus tagavad igale soovijale tasuta alushariduse. Toetada tuleb ka alternatiivseid võimalusi: koduõpe, erakoolid ja -lasteaiad.”

Selline on siis õigusriik ja demokraatia Eesti moodi! (Mitte, et selles midagi uut oleks…)


Propaganda vaenu õhutamise keelu laiendamiseks kogub tuure

May 2, 2015

Maruste

Edu võti seisneb oskuses kiiresti kohanduda, et olla alati võitjate poolel.

Rait Maruste, kes on tuntud nii ühe aktiivsema kooseluseaduse läbisuruja kui ka parlamendi komisjonide istungite salvestiste hävitamise eestkõnelejana, on avaldanud Postimehes arvamusloo pealkirjaga “Vihakõne vääriks kriminaliseerimist”. Artikkel kujutab endast head näidet sellest, kuidas ka Eestis kasvab vasak-liberaalide kihelus edendada oma ideoloogilist projekti läbi selle, et rakendada teisitimõtlejate suhtes riikliku karistusaparaadi raudset rusikat.

Ainuüksi sõnavara, mida Maruste kasutab, on kõnekas – oma artikli kokkuvõtvas lõigus kirjutab ta, et “õigusriiklik kriminaalkaristuse ähvardus taoliste arengute eos elimineerimiseks ja süüdlaste karistamiseks on leebe vahend võrreldes potentsiaalse kahjuga, mida [ühiskonna ideoloogiline] mürgitamine põhjustada võib.”

Ilmselt pole raske arvata, kelle suhtes Maruste ja tema euroopalike väärtuste ülla loosungi all tegutsevad kambajõmmid tahaks oma unistuste regulatsiooni ning sellest lähtuvaid repressioone esmajoones käiku lasta, et tirida Eesti ühiskonda käsukorras nattipidi suurema vabaduse, võrdsuse, vendluse, sallivuse ja mitmekesisuse õilsate ideaalide poole. Kindlasti pole need nt religiooni ja usklikke mõnitavad pilapiltide joonistajad ega krutsifikse uriini sisse uputavad “kunstnikud”.

Küsimus ei ole selles, nagu ei peaks tõelist vaenu õhutamist (nt avalikke tõsiseltvõetavaid üleskutseid vägivallale) ohjeldama. Küsimus on selles, et siin on meil tegu millegi sootuks muuga – lootuse ja püüdlusega kriminaliseerida ka kõik see, mida võib vaenu õhutamise mõistet laiendavalt tõlgendada solvamise, halvustamise, kellegi õiguste pisendamise või diskrimineerimisele õhutamisena. Just sama eesmärki on väljendanud th ka peagi erru minev võrdõiguslikkuse komissar Mari-Liis Sepper. Seda, kui loominguliselt, salakavalalt ja ühekülgselt oskavad progressiusu fundamentalistid vaenu õhutamise keeldu laiendavalt tõlgendada, et ideoloogiliselt ebamugavaid positsioone avalikus arutelus “eos lämmatada”, teame mitmete lääneriikide kogemusest liigagi hästi (ilmselt kirjutan sellest peagi lähemalt).

hate crime art bible

Üks on selge: kui enam täiesti normaalsete maailmavaateliste tõekspidamiste eest (a la perekond on mehe ja naise vaheline liit, homoseksuaalsed suhted on ebamoraalsed, islamiimmigratsioon on ühiskonnale kahjulik) ei saa avalikult seista ilma, et peaks riskima kriminaalkaristuse kaelasaamisega, siis on ühiskonnas midagi väga valesti läinud ning ei ole vähimalgi määral liialdus rääkida ideoloogilisest diktatuurist.

Mis aga Rait Maruste isikusse puutub, siis tema näol on tegu hämmastava näitega sellest, kuidas ideoloogiliste tuulte pöördudes võivad mitte ainult inimese maailmavaatelised tõekspidamised plaksti muutuda, vaid neist võib saada sisuliselt üleöö taas kord domineeriva ideoloogia aktiivne jünger ja jutlustaja. Metamorfoos aktiivsest kommunistist veendunud liberaaliks toimub mängleva kergusega. Nagu Vikipeedias seisev isikututvustus kokku võtab: “Aastatel 1977-1989 kuulus ta NLKP-sse, alates 2010. aastast kuulub Eesti Reformierakonda.”

Ega see kokkuvõttes nii väga üllatav ei olegi, pidades silmas, et vähemalt selles osas, mis puudutab sallimatust ideoloogilise konkurentsi ja teisitimõtlejate suhtes – eriti aga kristluse suhtes –, on kommunismil ja liberalismil märkimisväärne ühisosa. Igal juhul meenub sõber Adriani mõtisklus maskidest ja maskimeistrist:

“Põhimõtteliselt on ideoloogiate näol tegemist teatud tüüpi valelike konstruktsioonidega, mis alati ja kõikjal esitlevad ennast igavikuliste väärtuste vastutusvaba aseainena. Ainus põhimõte, millele vastutusvabadus nendes süsteemides kunagi ei laiene, on kohustus tunnistada eelmist valet asendanud uut valet tõena. Uue ebajumala poolt pakutud vabadus seisneb piiramatutes võimalustes põrmu heidetud ebajumala haual tantsu lüüa. Ennast mõnitada uus ebajumal – seni kuni tal elu sees on – neofüütidele ei kingi.

Meie (mõtlen siinkohal Eesti riiki ja rahvast) puhul on selle inimkonna ajalootragöödia leitmotifiks oleva valemi (asendada üks ebajumalus teisega) muutujateks hetkel kommunism ja proletariaadi diktatuur ning demokratism ja liberalism, mis etendavad vastavalt põrmu heidetud ja uut ebajumalat. … Mida ilmsem on defektse süsteemi pankrott, seda suurema vastumeelsusega inimesed järjest enam paljastatud ebajumalat teenivad. Ebardlike süsteemide lõppfaasis on pettus sedavõrd ilmne, et “pumba juurde” jääb vaid absoluutne põhjakiht. Järgneb kollaps ja uue ebajumala esilemanamine.”

Rohkem ei olegi nagu midagi lisada – eeltooduga on kõik oluline öeldud.


Uus tase: riiklik propagandateenistus (ERR) võrdleb Vene Õigeusu Kirikut al-Qaidaga

April 30, 2015

Mõni kord juhtub, et midagi kuuldes või nähes kukub suu lihtsalt lahti. Nii läks ka esmaspäeva õhtul, kui nägin külas olles vilksamisi videolõiku ETV välispoliitika saatest “Välisilm”, kus saatejuht Astrid Kandle initsiatiivil võrreldi Vene Õigeusu Kirikut terroriühendusega al-Qaida.

Nimelt ütles Venemaa presidendi endine nõunik Andrei Illarionov saatejuhi suunavale küsimusele vastates, et ei ole mõtet rääkida Vene õigeusust, vaid fundamentalismist. Erinevus al-Qaidaga seisnevat selles, et Vene õigeusu fundamentalistidel on olemas oma suur riik koos armee, relvastuse ja tuumarelvaga. “Ja see eristabki meie õigeusklikku al-Qaidat väikesest nõrgast islami al-Qaidast,” jutustas Illarionov, kes viibis Tallinnas seoses kaheksanda Lennart Meri konverentsiga.

Ehk siis kokkuvõtlikult: ERR-i vahendusel ja osalusel süüdistatakse Vene Õigeusu Kirikut terroristlikuks organisatsiooniks olemises, kuna president Vladimir Putin on õigeusklik ja Vene Õigeusu Kirik omab Venemaal laialdast kandepinda. Loomulikult on tegu täiesti jabura ja ebaloogilisele arutlusele tugineva väitega, aga paraku ka väitega, mille järelmiks on see, et mitte ainult valdav osa venelastest, vaid ka suur osa Eestis elavatest inimestest tembeldatakse pelgalt nende religioosse kuuluvuse pärast terroristliku organisatsiooni liikmeks. Võimalik, et eksin, aga minu hinnangul on siin ERR-il rohkem kui küllalt põhjust avalikuks vabandamiseks.

(Alternatiivselt võib muidugi sama rauda edasi taguda – peagi avaneb ERR-il võimalus kohalikule venekeelsele elanikkonnale seda sama sõnumit ka eraldi kanalis ja nende emakeeles näkku öelda, et neid vene meedia propagandistlike valede küüsist vabastada. Sellisel moel jätkates ei ole aga kuigi raske aimata, kui kibedaid vilju on sellelt “integratsiooniprojektilt” oodata.)

Veel viie aasta eest oleks ilmselt nii mõnedki ühiskonnas mõjujõudu omava sõnaga inimesed sellise täiesti absurdse jutu ERR-i eetris vaatajate ette paiskamise peale protesti või vähemasti hämmeldust avaldanud. “Tulge mõistusele, head ajakirjanikud – võtke end kokku ja lõpetage see jama ära,” oleks olnud igati ootuspärane reaktsioon. Aga nüüd elame ajal, mil meedia produtseerib igapäevaselt sellises koguses rämpsu, et ilmselt on pea kõik vähegi tundliku moraalse närviga inimesed end oma vaimse tervise säilitamise huvides sellest isoleerinud.

Paraku nähtub sellistest “analüüsidest” ja “uudistest” iga päevaga üha selgemalt, kuidas ERR tegutseb aina jõulisemalt riikliku propagandateenistusena, teostades “rahva psühholoogilist kaitset” (loe: reaalsust omakasupüüdlikult moonutavat ideoloogilist ja poliitilist ajupesu), mida valitsus meile lahkelt osutab. Seda tunnistades tekib aga küsimus, et kuidas niisuguste seisukohtade levitamine rahvusringhäälingu vahendusel erineb Vene meedias levitatavast naeruväärsest laimust, nagu oleks Eestis toimumas suur natsismipuhang. Üks absurdne vaenulik vale kõik.

Muuseas, alles mõne päeva eest kohtusin Vihula mõisas juhuslikult ühe sümpaatse noore mehega Sankt Peterburgist, kes oli tulnud koos oma abikaasaga Eestisse puhkama – juba õige mitmendat korda, sest talle meeldivat siin väga. Vestlesime veidi maast ja ilmast ning ei läinud palju aega, kuni jõudsime ka poliitikani. Ütlesin, et see vaenulikkus, mis valitseb kahe riigi vahelistes suhetes, on kahetsusväärne. Ent tema vastas väga rahulikult, et vaenulikkus eksisteerib pigem poliitilise juhtkonna tasandil, mitte rahva seas. “Loomulikult on reaalsus täiesti erinev kui see, kuidas meedia seda inimestele esitab,” ütles ta lihtsalt ja kindlameelselt ning lisas, et inimesed näevad valedest läbi. Ma oskasin vaid sõbralikult noogutada ning inimliku siiruse ja aususe pärast oma heameelt väljendada.

Kahjuks on asjad üha enam just nõnda, nagu too noormees kirjeldas – mitte ainult Venemaa poolt Eestisse vaadatuna, vaid ka Eestist Venemaa poole vaadatuna. Kui poliitiline juhtkond ja rahvusringhääling selle häälekandjana arvab, et valesid saab neutraliseerida valedega, laimu laimuga ja vaenulikkust vaenulikkusega, siis kahetsusväärselt on tagajärjeks mitte valede, laimu ja vaenulikkuse lahustumine, vaid nende mitmekordistumine ja võimendumine ning meie kõigi vaimse keskkonna reostamine, selle veelgi ulatuslikum valedest läbiimmutamine. Pole raske arvata, millele see teed sillutab – kindlasti mitte leppimisele, rahule ja inimlikule osadusele. Ka see on valik, aga kindlasti mitte hea ega õige valik – tõtt-öelda on see äärmiselt kahetsusväärne valik, mis ei tee Eestile kõige vähemalgi määral au.

(Algse postituse lõpp)


(Mõned jätkumõtted küsimust laiemalt vaadatuna)

Omaette huvitav on kõige eelneva taustal seisev küsimus sellest, millest üleüldse lähtuvad niisugused süüdistused, nagu oleks Vene Õigeusu Kirik fundamentalistlik ja terroristlik organisatsioon. Kuivõrd sellisteks süüdistusteks ilmselgelt puuduvad argumendid, on oluline vaadata, mis on niisuguse ärrituse esile kutsunud, et ollakse valmis kalduma nõnda labase vaenamise teele.

Ilmselt ei ole vastust väga raske aimata ning suures osas on see võimalik taandada süllogistilisele struktuurile: (a) Venemaal Kirik võimule lähedal ja (b) seda võimu peetakse meile ohtlikuks (vähemalt nii on meile alati sisendatud) – (c) järelikult on ka see Kirik meile ohtlik. “Terrorist”, seevastu, on viimase 10-15 aastal üks kõige enamlevinud sünonüüme suurimale võimalikule ohuallikale. Teisisõnu näib küsimus olevat paljuski selles, et Vene Õigeusu Kiriku fundamentalistlikuks ja terroristlikuks tembeldamiseks piisab Veiko Vihuri poolt tabavalt progressiusu fundamentalistideks nimetatud seltskonnale asjaolust, et Venemaa poliitiline juhtkond ei pea õigeks ega ka vajalikuks Kirikut ühiskondliku elu korraldamisest välja tõrjuda, nagu seda on (rohke verevalamise abil) tehtud Euroopas ja Ameerika Ühendriikides, vaid on kinnitanud, et Kirikul on ühiskondlikus elus riigi kõrval ja riigi partnerina oluline koht.

Nagu suured mõtlejad on juba ammu täheldanud, on demokratismist ja liberalismist kasvanud välja omamoodi religiooni aseaine, mis omab ideoloogilise ainuvalitsemise taotlust ning on valmis sallima teisi maailmavaatelisi veendumusi üksnes niivõrd, kui need on kas temaga ühitatavad või vähemasti ei sea kahtluse alla tema hierarhiliselt kõrgeimat positsiooni avalikus elus. Sellisena kujutab demokratism endast kahtlemata justkui pseudoreligiooni, mille kohta on Erik Kuehnelt-Leddihn tabavalt märkinud, et see osutub progressiusu raames kergesti tõelise religiooni aseaineks. See kõik on oluline mõistmaks, miks ei suuda progressiusu fundamentalistid taluda mõtet, mõni teine religioon võiks demokraatia- ja liberalismireligiooni hegemoonilise positsiooni kahtluse alla seada.

big_05

Iseenesest on muidugi mõistetav, et selline olukord, kus üks maailma suurtest ja vägevatest riikidest keeldub lääne ideoloogilisele hegemooniale alistumast, püüab kommunistlikust katastroofist üle saada ja taastada oma enda kristlikku identiteeti (selle asemel, et võtta omaks talle väljastpoolt ettekirjutatut), on progressiusu fundamentalistidele talumatu. Võib vaid ette kujutada, kuidas neid häirivad nt sellised (meie meedia poolt üldjuhul maha vaikitud) avaldused, millega esines president Putin 2013. aastal toimunud Valdai klubi kohtumisel:

“Oleme jätnud nõukogude ideoloogia selja taha ja mingit pöördumist selle juurde ei tule. Fundamentaalse konservatismi pooldajad, kes idealiseerivad 1917. aasta eelset Venemaad, tunduvad olevat reaalsusest samavõrd kaugel kui need, kes pooldavad äärmuslikku, lääne stiilis liberalismi. … Kuid ilmselgelt on võimatu edasi liikuda ilma vaimse, kultuurilise ja rahvusliku enesemääramiseta.”

(Viimases lauses räägib Putin Venemaast, aga see on kohane iga riigi puhul. Huvitav, mis vastuse saaksime, kui me selle tõdemuse pinnalt formuleeriksime küsimuse Eesti enda teekonna kohta viimase 25 aasta jooksul?)

“Me näeme, kuidas paljud euro-atlantilised maad on hülgamas oma juuri, muu hulgas ka kristlikke väärtusi, mis kujutavad endast lääne tsivilisatsiooni alust. Nad eitavad moraalseid põhimõtteid ja traditsioonilisi identiteete: rahvuslikke, kultuurilisi, religioosseid ja isegi soolisi. Nad rakendavad poliitikaid, mis võrdsustavad suured perekonnad homoseksuaalide partnerlustega, usu Jumalasse usuga Saatanasse.

Liialdamine nn poliitilise korrektsusega on jõudnud sinnamaale, kus inimesed räägivad tõsimeeli niisuguste poliitiliste parteide registreerimisest, mis juhinduvad eesmärgist propageerida pedofiiliat. Paljudes Euroopa riikides pelgavad inimesed rääkida oma usulistest veendumustest või religioossest kuuluvusest. Kalendripühasid tühistatakse või need nimetatakse ümber millekski muuks; seejuures varjatakse nende tähendust, just nagu ka nende moraalset alust. Ja sellist ühiskonnakorralduslikku mudelit püütakse agressiivselt eksportida kõikjale üle maailma. Olen veendunud, et see avab otsetee allakäigu ja primitivismi poole, mis omakorda päädib sügava demograafilise ja moraalse kriisiga.”

Loomulikult võib väita, et kõik, mida lausub president Putin, on Saatanast ning et ainuüksi tema öeldu tsiteerimine, refereerimine või sellele osundamine muus kui hukkamõistvas võtmes annab tunnistust kas riigireeturlikest kalduvustest või agendiks olemisest. Aga niivõrd, kui mõtlemine kätkeb definitsiooni kohaselt loogilist arutlust, võib eelnimetatud suhtumist mõtlemiseks nimetada vaid tinglikult. Kui miski on tõene, siis ei väära seda ka asjaolu, et lausujaks on keegi, kes meile ei meeldi või keda me ei austa – selle elementaarse tõsiasja eitamine tähistab sisuliselt mõtlemisest loobumist.

Igal juhul on oluline küsida, kas lääneriigid tegelikult on valmis tunnustama Venemaa õigust käia enese valitud rada? Kas nad on nõus leppima, et Venemaa ei ole kohustatud võtma omaks sellist pseudodemokraatlikku ja liberalistlikule vabadusekäsitlusele toetuvat ühiskonnakorralduse mudelit, mis iseloomustab USA-d ja praeguse aja Euroopa riike? Või lähtutakse eeldusest, et Venemaa peab läänelike väärtuste omaksvõtmise ülla loosungi all käsukorras asendama ateistlik-kommunistlikud dogmad ateistlik-liberalistlike dogmadega, mida surutakse peale revolutsionääridele omase fanatismi, kuid erineva metoodikaga? Kui nii, siis kas tõesti usutakse, et Venemaa on kunagi valmis sellist teed minema ja sellega kaasneva alanduse alla neelama? Need on väga olulised küsimused, mida tuleks küsida vähemalt sellise tõsidusega, nagu see, millega nõutakse Venemaalt (igati õigustatult), et too respekteeriks teiste riikide õigust valida oma teed.

Kirill 1

Patriarh Kirill on sõnastanud need samad mõtted oma essees pealkirjaga “Vene Kirik ning inimõiguste ja vabaduste probleemi kristlik mõõde”, mis on ka eesti keeles avaldatud 2012. aastal välja antud kogumikus “Vabadus ja vastutus harmoonia otsinguil”:

“Meeldib see kellelegi või mitte, kuid Venemaa kuulub Euroopasse kultuuriliselt, geograafiliselt, ajalooliselt, poliitiliselt, psühholoogiliselt, aga me ei pea sellele vaatamata praeguse integratsiooniprotsessi käigus tingimusteta vastu võtma liberaalseid käitumisstereotüüpe ega moraalseid väärtusi, mis on kujundatud meie otsese osavõtuta. Venemaa ei pea oma tuhandeaastase vaimse, kultuurilise, teoloogilise, intellektuaalse traditsiooniga kriitilise analüüsita üle võtma ideid, mis on tekkinud Lääne-Euroopa kultuuri kontekstis, kuid ei pea neid ka nö käigu pealt tagasi lükkama üksnes seetõttu, et need on võõramaist päritolu.”

Nagu selle lõigu viimasest lausest nähtub, on siin väljendatud valmisolekut dialoogiks, aga üksnes tingimusel, et tegu on tõepoolest dialoogi ehk suhtega, kus mõlemad pooled on valmis teineteist kuulama ning teise positsioonidega ka arvestama, omamata (meie sallivusekuulutajatele omast) üleolevat ootust, nagu tuleks tema positsioonid tingimata ainuõigeks kuulutada. Sama mõtet on veelgi selgemini väljendatud essees pealkirjaga “Inimkonna mitmepalgelisus ja maailma integreerumine”, mida tsiteerin selle sõnumi olulisust silmas pidades pikalt:

“Mitte kunagi, isegi mitte kõige pingelisematel aastatel, ei idas ega läänes ole surnud mõte Euroopa ühtsuse taastamisest usulises, kultuurilises ja isegi poliitilises plaanis. Ühtse Euroopa, kõikehõlmava rahvusvahelise liidu ja isegi ühise riigi idee Euroopa alal on kestnud juba tuhat aastat.

Tuleb aga mõista, et Euroopa idapoolsed maad ei taha pimesi järgida reegleid, mis on kunagi kellegi poolt nende osavõtuta ja nende elanike maailmavaadet arvesse võtmata välja töötatud. Nad ei soovi järgida nimetatud reegleid vaid seepärast, et need praegusel hetkel materiaalselt heal järjel olevates lääneriikides käibivad.

Idakristlik tsivilisatsioon nagu iga teinegi on loonud oma algupärase eluviisi. Selle filosoofia ja vorm tekkisid paljude õigeusklike sugupõlvede jõupingutuste tulemusena, kes püüdsid rajada isiklikku ja ühiskondlikku elu oma kultuurilis-religioossest traditsioonist lähtuvale alusele.

Olen sügavalt veendunud, et nüüdisaegne sotsiaalne ülesehitus peab andma inimestele võimaluse elada ja tegutseda vastavalt nende usu normidele. Seepärast ei tohi piirata Kirikut ega teisi religioone, lastes meil osaleda üksnes niisuguste küsimuste aruteludes, mis puudutavad meie õiguslikku staatust, religioonidevahelisi suhteid jne.

Religioossetel liidritel on, mida poliitikuile öelda. Me oleme aga valmis ka neid kuulama – kuulama, et mõista, kuidas paremini teenida inimesi, neid lepitada ja ühendada. Loodan, et meie dialoog Euroopat juhtivate struktuuridega muutub pidevaks ja süstemaatiliseks, avatuks ja tõsiseks, teenides meie kontinendil elavate inimeste heaolu.”

Selle positsiooni väga selge ja konkreetse kokkuvõtte võib leida patriarh Kirilli seisukohaväljendustest läbivalt, kuid kui tuua vaid üks näide, siis võiks selleks olla 2012. aasta 2. septembril Smolenskis peetud kõnes lausutu: “Venemaa eesmärk on mitte näiline, vaid tõeline iseseisvus, mille mõõdupuuks on võime kaitsta oma seisukohti maailmaareenil sõltumata sellest, kas need lähevad vastuollu võimsate riikide tahtega või mitte – kuigi tänapäeva maailmas on palju neid, kellele Venemaa iseseisev kurss on talumatu, ei saa rahu saavutamise hinnaks olla Venemaa ümberkujundamine välisjõudude poolt.” Kas selline seisukoht on kuidagi ebamõistlik või on selles tõeliselt iseseisva riigi mõtlemisele midagi kohatut?

Oluline on meeles pidada, et igasugune teineteisemõistmine ja heanaaberlikkus on mõeldamatu ilma teadliku püüdluseta mõista neid, kes mõtlevad meist erinevalt ning kelle arusaamine elust ühiskonnas ei ühti meie kultuuriruumis dominantseks tõstetud sekularistlike, relativistlike ja liberalistlike ideedega. Kõiges, mis puudutab Venemaad, on eesti võimu- ja meediaringkondades aga pea võimatu sellist püüdlust täheldada – see puudub täielikult. Paradoksaalselt räägitakse pluralismist seda rohkem ja seda valjemini, mida vähem tahetakse ennast allutada selle nõudmistele.

Loomulikult ei pea me kõiges Venemaaga nõustuma ja seal, kus näeme siiralt tõsiseid probleeme ja valesid, peame neile ka vastu astuma – ühemõtteliselt ja selgelt. Ent samas ei tohi unustada, et ilma püüdluseta kuulata, mõista ja arvestada jääb meist endist järele just niisugune tühipaljalt dogmaatiline, vaenulik ja samas piinlikult arglik ärplemine, mille ilminguks on ka Vene Õigeusu Kiriku rahvusringhäälingu eetris terroriorganisatsiooniks tembeldamine. Kes sellest kokkuvõttes võidab? Kui üldse keegi, siis kindlasti mitte Eesti riik ega rahvas.

Lõpetuseks veel üks isiklik remark: ilmselgelt oleks mulle kasulikum üldse mitte sel teemal sõna võtta ega midagi sellest kirjutada – tean väga hästi, et nii mõnedki inimesed ja huvigrupid ootavad õhinaga võimalust kõike siin kirjutatut alatult minu vastu kasutada ning serveerida seda justkui kinnitusena minu ja SAPTK-i suhtes levitatud laimule, nagu oleks meil vene võimuringkondadega mingid varjatud suhted. Teised jällegi peavad mind niisuguste seisukohtade väljendamise pärast nn kasulikuks idioodiks.

Aga paraku olen jõudnud äratundmiseni, et olukorras, kus nn poliitiline korrektsus on võimust võtmas ning lämmatamas kodanike vaba mõtlemist ja eneseväljendust, on kõigi eneseväärikuse ja südametunnistusega inimeste esmaseks kohustuseks mitte loobuda tõe väljaütlemisest ja hoiduda enesetsensuuri sisseseadmisest. Siin ei ole küsimus enam üldse Venemaas ega välispoliitikas – olgugi, et aina kasvava vaenuõhkkonna tingimustes on selgete ohumärkide kuhjumine ka eraldiseisvana äärmiselt muret-tekitav –, vaid milleski palju enamas. Küsimus on isiklikus ja ühiskondlikus vabaduses, millest me ei tohi loobuda, ka mitte hirmuõhkkonnas – ükskõik, kui tugevalt meid selleks ka ei survestata ja kui iganes jõuliselt meid ideoloogilisele stampmõtlemisele alluma painutada ei püüta.

Mis aga Venemaasse puutub, siis oskan kokkuvõtteks vaid nõustuda ühe minu erudeeritud venelasest tuttava poolt väljendatud arvamusega, et Venemaa (ja ühes sellega Euroopa) saatuse seisukohast on kõige kriitilisema tähtsusega, kas riik suudab ületada oma kommunistliku mineviku ja taastada kristliku identiteedi või mitte. See on küsimus, mida on võimatu ületähtsustada – ja vastus sellele küsimusele on paraku kõike muud kui ilmne.


Eesti meedia ei olegi ideoloogiliselt kallutatud!?

April 28, 2015
juri_udi_klubi_2014__rain_kooli__by_valdna-d76vg6e

ERR-i uudisteportaali peatoimetaja Rain Kooli oskab etteheidete peale meedia ideoloogilises kallutatuses vaid käsi laiutada.

Rain Kooli riiklikust propagandateenistusest* ei nõustu Mart Helme etteheidetega eesti meedia kallutatuse osas ning peab vastavasisulist kriitikat täiesti põhjendamatuks. On huvitav, et siin ei näe Kooli asja isegi mitte pooltoonides – tema hinnangul lihtsalt probleemi kui sellist ei eksisteeri, sest meedia olevat üht moodi kriitiline kõigi ja kõige suhtes, mis poliitilisel maastikul toimub.

Nimelt rääkis Helme nädalavahetusel peetud EKRE kongressil: “Pluralism, mille eest paljud siin­viibijad 25 aastat tagasi võitlesid, on asendunud Eestis – ja laiemalt ka Euroopas – kitsa­rinnaliselt doktrinäärsete vasak­liberaalsete stampidega, millede ainu­õigsuses kahtlemine või millele oponeerimine põhjustavad koheselt aja­kirjanduslikule tule­riidale saatmise.“

Kooli selgitab aga, et sellised etteheited on alusetud ning et Eesti meedia olevat igati neutraalne, objektiivne ja tasakaalukas. “Millegipärast ei mäleta ma, et Keskerakonna või EKRE ridadest oleks kostnud protestihääli, kui Reformierakonna toetust laastas rahastamisskeemide päevavalgele tirimine sellessamas ajakirjanduses, kui Jürgen Ligi on oma väljaütlemiste pärast korduvalt meedia tulipunktis olnud, kui Eesti ajakirjandus avalikustas IRLi poliitikute viisaäri, kui on kirjutatud sotsiaaldemokraatide rahavoogude võimalikust ulatumisest idapiiri taha,” selgitab Kooli

Mina, millegipärast jällegi ei mäleta, et ERR, EPL või PM oleks rünnanud liberaale ja sotsialiste pelgalt nende maailmavaateliste veendumuste pärast, ideoloogilistel kaalutlustel, nii, nagu seda on järjepidevalt tehtud nii SAPTK kui ka EKRE suhtes.

  • Kus oli teie kriitika siis, kui kooseluseaduse läbisurumiseks avalikkust järjepidevalt eksitati?
  • Kus oli teie kriitika siis, kui selleks kasutati varjatud mehhanisme, mh kinnimakstud suhtekorraldusbüroode abi?
  • Kus olid teie kriitilised silmad siis, kui protsessi suunati välissaatkondadest, mis sekkusid selgelt Eesti siseasjadesse?
  • Kuidas juhtus, et ERR vaikis maha nii SAPTK poolt rohkem kui 38 000 allkirjaga petitsiooni üleandmise riigikogule ning aasta hiljem ka enam kui 35 000 protestikirja toimetamise parlamendi fraktsioonidele?
  • Ja miks läks nõnda, et meie meeleavalduse kohta Toompeal avaldati ERR-i poolt reaalsust piinlikult moonutavad arvamuslood ja kommentaarid (vt nt siit või siit)?

Siin kohal võiks küsida Kooli enda sõnadega, miks nii: kas ehk sellepärast, et see sobib teie poliitiliste ja ideoloogiliste eesmärkidega, teie vasak-liberaalsete sümpaatiatega?

* ERR-ile viitamine kui riiklikule propagandateenistusele ei ole vähem põhjendatud kui viitamine EKRE-le kui paremäärmuslikule erakonnale.


Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 1,049 other followers