Vao süütamine kui kingitus vasakliberaalsele eliidile

September 4, 2015

Screen Shot 2015-09-04 at 10.18.42

Vao süütamine on kahetsusväärne ja lubamatu tegu, mis võinuks lõppeda väga tõsiste tagajärgedaga. Aga mis ei ole vähem oluline – see oli erakordselt rumal tegu, sõltumata sellest, millised olid teo toimepanija motiivid.

Vasakliberaalsele poliitilisele ja ideoloogilisele eliidile, mis püüab juurutada ka Eestis kõikjal hävingut külvanud multikulturalismi mudelit ja nn vihakõne keelu abil teisitimõtlejaid vaigistada, on see juhtum nagu taevast sülle kukkunud kingitus – umbes samuti, nagu oli Reformierakonnale kingituseks nii valimiste eelsele ajale langenud Ukraina konflikt kui ka pronksiöö.

Ühelt poolt räägitakse sellest, kui jube ja kole see kõik on, aga teiselt poolt samal ajal piltlikult öeldes korgitakse pudel lahti, sest tuntakse ilmselt väga hästi ka ise, et kasvab soodus pinnas olukorra enda kasuks pööramiseks. See, millise innukusega on asutud juhtumit oma ideoloogilise programmi teenistusse rakendama, on kahtlemata muljetavaldav.

Uurimine pole jõudnud veel õieti alatagi – ehk on süütamise taustaks väidetavalt uurimata jäetud grupiviisilise vägistamise juhtum või mõni muu isiklik konflikt; ehk on tegu mõne nõdrameelsega? –, kuid juba on tehtud põhjapanevad järeldused kogu ühiskonda läbiva vihkamise kohta, millele tuleb asuda kohe päitseid pähe suruma ning mida meedia abil võimalikult laialdaselt ja enesekindlalt, lausa triumfaalselt kuulutatakse.

Screen Shot 2015-09-04 at 09.49.01

Screen Shot 2015-09-04 at 11.32.14

Hüsteerilises õhkkonnas kaotavad inimesed sageli kaine mõtlemise võime. Ilmselt vaatavad praegugi nii mõnedki nt Sven Mikseri või Erkki Koorti ülalosundatud sõnavõttu kuulates, et ehk on tõesti tarvis nn vihakuritegude ja vihakõne karistatavust laiendada – olgugi, et puudub igasugune arusaam, mida sõnad “vihakuritegu” või “vihakõne” endast üldse kujutab või kuidas seda eristada muudest kuritegudest, nagu nt süütamine, mõrv, mõrvakatse, raskete tervisekahjustuse tekitamine vms, mis on kõik meil kehtiva õiguse kohaselt niigi karistatavad.

Screen Shot 2015-09-04 at 10.23.46 Screen Shot 2015-09-04 at 10.44.48

Just samuti oleks praegu kehtiva õiguse kohaselt karistatav, kui keegi teinuks selliseks süütamiseks avalikke üleskutseid:

Screen Shot 2015-09-04 at 10.25.40

Aga see kõik ei loe suurt midagi, sest küsimus näib olevat milleski hoopis muus kui kaines mõtlemises ja adekvaatses õiguslikus regulatsioonis. Küsimus näib üha selgemalt olevat selles, kuidas tõrjuda avalikust ruumist vasakliberaalse programmi teel ees seisvaid ideoloogiliselt sobimatuid hoiakuid, tõekspidamisi ja seisukohti ning kehtestada nende kandjates hirmuõhkkonda (mis paratamatult tekib olukorras, kus ei teata enam, milliste väljaütlemiste pärast võib sulle osaks saada riiklik karistus ja sellega kaasnev sotsiaalne stigma).

Kust jooksevad nn vihakõne ja vaenu õhutamise keelu piirid? Homoaktivistid nõuavad, et karistatav oleks ka seksuaalvähemuste solvamine ja nende õiguste pisendamine, mida iganes see ka ei tähenda.

Kust jooksevad nn vihakõne või vaenu õhutamise keelu piirid? Homoaktivistid nõuavad, et karistatav oleks ka seksuaalvähemuste solvamine ja nende õiguste pisendamine, mida iganes see ka ei tähenda.

Mida enam ühiskondlikud pinged kasvavad, seda parem neile, kes on asunud “euroopalike väärtuste” loosungi all organiseeritult ja hästi rahastatult “vihkamise”, “sallimatuse”, “tagurluse”, “radikaalsuse”, “pimeduse”, “fundamentalismi”, “venemeelsuse”, “ühiskonna äärealadelt purskuva kurjuse” jms (ehk sageli lihtsalt traditsiooniliste tõekspidamiste, ühiskonna kultuurilise terviklikkuse ja rahvusriigi mudeli) vastasesse võitlusse; seda lihtsam on taas kord välja mängida nn vene kaart ja sisendada elanikkonnale, et meie ees on vaid kaks valikut: kas saada vägistatud Putini Venemaa poolt või heita ühte meie lääneliitlastega (loe: loobuda rahvuslikust väärikusest ja riiklikust iseseisvusest täielikult ning alistuda vasakliberaalse ideoloogia pealetungile).

Iga selline süütamine või muu rumal tegu annab vasakliberaalsele eliidile retoorilist laskemoona, et meie kultuuriline pale radikaalselt ümber kujundada ja tunda end seejuures tõeliselt heade, suure südamega, progressil eesrindel rühkivate hoolivate inimestena, ilma, et isiklikult peaks selleks tooma kõige vähematki ohvrit – loobuma ühestki puhkusereisist, restoranikülastusest, toredast töökohast võimustruktuurides, mõnusast avarast elamispinnast või nö heasse seltskonda kuulumise privileegist.

MEIE ETTE ASETATUD VALIK:
leppida loobumisega rahvusriigi mudelist ja avada uksed massilisele immigratsioonile või langeda Putini rüppe

Screen Shot 2015-09-04 at 09.29.38Screen Shot 2015-09-04 at 10.59.24

Screen Shot 2015-09-04 at 11.01.16


ERR palub uudise pealkirja moonutamise pärast vabandust

September 3, 2015

Täna hommikul leidsin ootamatult oma postkastist kirja, kus ERR-i uudisteportaali peatoimetaja Rain Kooli palub “Vabariigi kodanike” kajastuse pealkirja moonutamise pärast vabandust, lubab välja selgitada, kes oli pealkirja muutmise taga ning pidada maha tõsise kollegiaalse vestluse. Uudis, mille pealkirja reaalsust moonutavale muutmisele eilses postitutses viitasin, on nüüd taas algse pealkirjaga. Tänan!

Uudis ERR-i uudisteportaalis moonutavalt muudetud pealkirjaga:

Screen Shot 2015-09-02 at 08.03.13

Uudis ERR-i uudisteportaalis tagasi algseks muudetud pealkirjaga:

Screen Shot 2015-09-03 at 09.55.06


“One day ISIS will run into the wrong Christians”

September 3, 2015

crusader3

Üks hea sõber kirjutas mõne päeva eest: “One day ISIS will run into the wrong Christians.”
 
Kuid tegelikult on küsitav, kas kristlastel on enam sisemist veendumust ja sellest võrsuvat jõudu, et kurjusega silmitsi seistes tõe, headuse ja ilu kaitseks välja astuda. Praeguste tendentside jätkudes ei ole sugugi võimatu, et see küsimus asetatakse Euroopas taas kord meie ette ning me peame oma valikute ja tegudega vastust andma.
 
Paraku ei ole väljavaated head, sest kristlusest võõrutatud Euroopa on minetanud oma sisemise jõu – jõu, mis ammutatakse tõest, mille nimel ollakse valmis surema. Inimesed on muutunud mugavaks, lõdiks, pehmeks ja põhimõttelagedaks ning hakanud oma eksistentsi pidama mitte millekski selliseks, mida tuleb igal ajahetkel olla valmis kaitsma ja välja teenima, vaid inimõiguseks, mis tuleb neile kellegi teise poolt tagada.
 
Enesekeskne eluviis ja oma enda mugav äraolemine ei ole aga vundament, millele rajada tugevat ühiskonda. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et Euroopal on vaja kristlust tunduvalt rohkem kui kristlusel Euroopat.

Meedia kõverpeegel ehk mõned mõtted seonduvalt eilse “Vabariigi kodanike” saate kajastusega

September 2, 2015

Screen Shot 2015-09-02 at 10.01.30

Eile õhtul osalesin ETV saates “Vabariigi kodanikud”, kus arutati pagulaste vastuvõtmisega seonduvaid küsimusi. Teemaks ei olnud pagulasprobleem kui selline, vaid see, kas Eesti on valmis pagulasi vastu võtma ning kuidas peaks toimima, et asi võiks minna võimalikult valutult.

Muu hulgas selgitasin oma seisukohta, et kui tahame reaalselt kedagi aidata, siis ei tohiks püüda rakendada tuima järjekindlusega samu skeeme, mis on igal pool Euroopas toonud vaid probleeme ja läbikukkumisi. Peaksime olema suutelised analüüsima teiste vigu, õppima neist ning mõtlema iseseisvalt ja loovalt, kuidas saaks tegelikult kedagi inimlikult aidata ilma, et me heast tahtest kantuna kutsume ka oma ühiskonnas esile tõsised kultuurilised ja ühiskondlikud probleemid, mis ähvardavad päädida konflikti ja verevalamisega.

Ühe võimalusena käisin välja mõtte aidata neid, kes vajavad abi kõige enam ehk võtta peredesse vastu orbusid. Lapsed kasvaksid üles mitte kusagil anonüümse riikliku sotsiaalabi projekti raames, vaid perekonnas ehk loomulikus ja armastusele tuginevas keskkonnas, mis soosiks kahtlemata nende saamist meie kultuuriruumi osaks. Ütlesin ka seda, et põhimõtteliselt oleks minugi perekond valmis ühe orvu vastu võtma, et omalt poolt inimlikku abi osutada, ning et perekondi, kes oleks nõus talitama samal moel, on ilmselt sadu – eriti, kui riik seda nt teatud maksuvabastustega soosiks.

Omamoodi huvitav on aga vaadata, kuidas meedia sõnumit moonutab. Kui algselt kajastas ERR-i uudisteportaal minu seisukohta võrdlemisi neutraalselt, pannes üles uudise pealkirjaga “Vooglaid “Vabariigi kodanikes”: mina oleksin nõus võtma ühe pagulasest orvu oma perekonda”, siis veidi hiljem muudeti teadmata põhjusel uudise pealkirja moel, mis naeruvääristab ettepanekut, luues mulje, nagu ma oleksin nõrgamõistuslik ja arvaksin, et ühe orvu enese perekonda võtmine võiks kujutada endast pagulaskriisi lahendust.

Algne uudis:

Screen Shot 2015-09-02 at 08.02.45

Uudis muudetud pealkirjaga:

Screen Shot 2015-09-02 at 08.03.13

Inimene, kes sellele uudisele pealkirja välja mõtles, võiks nüüd saate rahulikult üle vaadata ja osundada, kus, millal ja kuidas ma väljendasin seisukohta, et ühe orvu oma perekonda võtmine oleks minu hinnangul pagulaskriisi lahendus.

Tõsi, selline samm võiks olla lahenduseks ühele väikesele, elus kõik kaotanud lapsele, just nagu võiks paljude orbude vastuvõtmine olla lahenduseks meie ees seisvale küsimusele, kuidas anda oma tagasihoidlik, ent siiski oluline inimlik panus suure probleemi leevendamiseks. Aga loomulikult ei ole see lahenduseks pagulaskriisile kui sellisele, mille mastaap on ammu ületanud meile lahendamiseks jõukohased proportsioonid.

Ilmselgelt ei ole pagulaskriis üleüldse lahendatav ei 150, 200, 500, 1 000, 5 000, 10 000 ega ka 50 000 inimese Eestisse vastuvõtmise teel. Vähemalt mind on õpetatud, et probleemi lahendamiseks tuleb tuvastada selle põhjused ja tegeleda nende kõrvaldamisega, mitte rapsida võideldes tagajärgedega. Katrin Laur ütles eilses EPL-s avaldatud artiklis tabavalt, et mida rohkem immigrante vastu võtta, seda rohkem hakkab neid tulema, sest lõppu pole kusagilt näha.

Nagu ma ka saates ütlesin, ei ole meie senises avalikus arutelus (mida ei saagi tegelikult aruteluks pidada, sest peaasjalikult on olnud tegu suhtekorraldusliku manipulatsiooniga) probleemi sügavamatele põhjustele pea üldse tähelepanu pööratud, nende põhjuste kõrvaldamise võimaluste analüüsimisest rääkimata.

  • Miks on Iraagis, Liibüas, Süürias, Ukrainas ja teistes praegustes kriisikolletes nii mastaapne humanitaarne katastroof valla pääsenud?
  • Kes on selle põhjustanud, seda soosinud või sellele kaasa aidanud, kuidas see on toimunud ning kelle huvides on asjade niisugune käik aset leidnud?
  • Kas see nn demokraatia eksportimine, mida oleme näinud nii Afganistaanis, Iraagis, Liibüas kui ka mujal pommitamise teel ning nt Egiptuses ja Süürias revolutsiooniliste liikumiste õhutamise ja toetamise teel, on olnud vastutustundlik ja kandnud head vilja? Olemasolevad sotsiaalsed ja poliitilised struktuurid on purustatud, ent mida on sellega saavutatud?
  • Kes võtab kujunenud olukorra eest vastutuse ja kuidas see vastutus peaks teostuma?
  • Mida saame tulevikuks toimunust õppida, et samade vigade kordamist vältida?
  • Milline on praeguseks kujunenud pagulastetulvas inimkaubanduse osa? Kes seda veavad, kes on sellega seotud, kuidas see kõik toimib?
  • Jne

Neid küsimusi ei taheta kuigivõrd esitada, nende ausast analüüsimisest rääkimata.

Kokkuvõttes peab tõdema, et arutelu võimalused ükskõik millises ideoloogiliselt ja poliitiliselt tundlikus küsimuses on jäänud väga ahtaks. Sageli on “arutelu” taandatud detailidele ning sellele, kuidas ette langetatud otsuseid kõige paremini ellu viia.

Põhimõttelisel tasandil aga hoidutakse sisulisest arutelust selle üle, millised võiks üldse lahendused olla, sest see ohustaks ette langetatud otsuste takistusteta täideviimist ning sunniks meid ka reaalselt pürgima mitte selle poole, mida meile väljastpoolt ette kirjutatakse, vaid mis meie enda parima äratundmise kohaselt võiks olla õiglane, hea ja vastutustundlik.

Paraku näeme just sellist asjade käiku pagulaskriisi puudutavates aruteludes – just nagu nägime seda ka kooseluseaduse kontekstis: avalik kommunikatsioon on ennekõike kantud väljastpoolt dikteeritud lahenduste õigustamise ja rahvale nö seeditavaks tegemise püüdlusest, mitte parimate lahenduste leidmise taotlusest.

Ja kui ühelt poolt püüab poliitiline eliit mõistusevastaseid ettekirjutatud “lahendusi” õigustada – mh tühjade ja demagoogiliste juttudega solidaarsusest, demokraatiast, inimõigustest, euroopalikest väärtustest, Putinile mõjusfääri langemise ohust jms-st –, siis teiselt poolt levib rahva seas üha enam totaalne ja aina sagedamini ka arusaadavalt vihane vastuseis, mille pinnalt ei olda nõus üldse millestki konstruktiivselt rääkima; paljuski ka seetõttu, et poliitilise juhtkonna suhtes on minetatud igasugune usaldus.

Kahjuks ei ole selles midagi uut ega üllatavat, küll aga süvendab see ühiskonnas maad võtvat ühiskondlikku, poliitilist ja kultuurilist konflikti.

Kõigest hoolimata tänan “Vabariigi kodanike” toimetust võimaluse eest kaasa rääkida!

PS! Üks väike asi vajab veel õiendamist. Nimelt ütles Eesti Pagulasabi MTÜ esindaja Eero Janson eilses saates, ilma, et ma saanuksin sellele vastu väita, et radikaliseerumine võib tekkida iga religiooni pinnalt. Jah, põhimõtteliselt võib küll – just nagu võib see tekkida ka ateismi, sekularismi, liberalismi, sotsialismi või mõne muu ideoloogia pinnalt –, ent samas on vale kujundada muljet, nagu oleks kõik religioonid radikalismile ühte moodi soodsad kasvulavad. Lihtne pilguheit reaalsusele näitab ühemõtteliselt, millise religiooni pinnalt praegu Iraagis, Süürias, Liibüas ja ka Euroopas suured pinged ja verised konfliktid on kasvamas. Olgem ausad, see ei ole kristlus!

.


Kus on vastused olulistele pagulaspoliitikat puudutavatele küsimustele?

August 30, 2015

isis-end-of-christianity

Olen püüdnud leida vastuseid olulistele pagulaspoliitikat puudutavatele küsimustele, ent seni üpris edutult. Muu hulgas ei ole mul õnnestunud leida vastust ka alljärgnevatele küsimustele:

  1. Kust riigist kavatsetakse põgenikke vastu võtta?
  2. Millise religioosse taustaga põgenikke kavatsetakse vastu võtta?
  3. Millisest soost ja vanuses põgenikke kavatsetakse vastu võtta?
  4. Kes langetab otsuse selle kohta, milliseid inimesi vastu võtta ja milliste kriteeriumide alusel?
  5. Kuidas on tagatud, et siia saabuvad inimesed REAALSELT vastavad meie poole seatud tingimustele?
  6. On räägitud, et põgenike valimisel eelistatakse kristlasi, aga kas selline põgenike kohtlemine religioosse kuuluvuse alusel eristaval alusel on ka tegelikult teostatav, pidades silmas nn võrdse kohtlemise standardeid, mida püütakse fanaatilise järjekindlusega igas võimalikus ja võimatus olukorras rakendada?
  7. Kuhu konkreetselt kavatsetakse pagulased elama panna?

Siseministeeriumi lehel on temaatiline küsimuste ja vastuste sektsioon, ent ülaltoodud küsimustele selget vastust sealt leida ei ole. Küll aga leidsin sealt ühe lõigu, mis näib osundavat, et ka valitsusel endal puudub selgus, kas ja millises ulatuses üldse ümberpaigutatavate isikute valikul meil sõnaõigust oleks:

“Ümberpaigutamisel on olemas ainult otsuse eelnõu ja täpsemad protseduurid ja reeglid ei ole veel kehtestatud. KUI SEE PEAKS VÕIMALIK OLEMA, oleksid Eesti poolt eelistatud isikud, kellel on kõige suurem potentsiaal Eesti ühiskonnas edukalt kohaneda ja hakkama saada, samuti haavatavad grupid (nt orvud, alaealised, piinamise ohvriks langenud naised, üksikemad), perekonnad, kristlased.”

Eelnevat silmas pidades näib olevat selgelt eksitav ka jutt, mida laialt levitatakse ning mille kohaselt saavad Eestisse tulevad pagulased olema kristlased. Sellist juttu on olnud kuulda nii ministrite suust kui ka mujalt. Näiteks ripub meil Pühade Peetruse ja Paluluse katedraali sissekäigus üleskutse toetada pagulasi, millel on esitatud kindlas kõneviisis väide, et Eestisse tulevad pagulased saavad olema kristlased.

20150802_115741_resized

Keegi innukas inimene oli tõmmanud kuulutusele risti. Tänaseks on kuulutus endiselt alles, kuid väljavahetatud kujul ilma mahakriipsutuseta.

Jutt sellest, et siia tulevad pagulased saavad olema kristlased, näib mulle millegi sellisena, mis võiks pärineda mõne PR-firma soovituste arsenalist ja teenida ennekõike eesmärki kujundada soosivamat avalikku arvamust.

Ajal, mil Süürias ja Iraagis leiab aset väga ulatuslik kristlaste tagakiusamine, mis on saavutanud genotsiidi mõõtmed, on niisuguse jutuga lihtne inimeste kaastunnet äratada. Ent kuigi kaastunne on inimestel ilmselt olemas, puudub neil paraku usaldus valitsuse suhtes, sh selle suhtes, et kõnealusel jutul võiks ka tõepõhi all olla.

Isegi, kui keegi valitsuse liikmeist soovib ja loodab, et siia tulevad pagulased oleks kristlased, on raske ette kujutada, kuidas võiks niisugune lahendus teostuda, pidades silmas juba osundatud ideoloogilist fiksatsiooni seonduvalt nn võrdse kohtlemise põhimõttega.


Uhke tunne on olla sellise isa poeg!

August 28, 2015

KAAS-vooglaid_rek

“Demagoogia on võimas jõud araks kasvatatud tohmanite maal.”

– Ülo Vooglaid

Isa saab homme 80-aastaseks. Selleks puhuks on koostatud tema mõtteid ja tegevust kokku võttev raamat pealkirjaga “Aeg ja Vaim”.

Raamatu koostaja Ivar Tröner kirjutab: “Ülo Vooglaiu oluline roll seisneb selles, et ta oli äärmiselt julge ajastul, kus inimesed üldiselt ei olnud väga julged oma mõtteid realiseerima.”

Tröner jätkab:

“Vooglaid oli nõukogude sotsioloogias kriitilise suuna esindaja. Analüütiline häälestatus ühiskonna protsesside uurimisele on ta põhiline iseloomuomadus, mis on õnneks tänaseni säilinud ega sõltu ühiskondlikust korrast. Tema peamine üleskutse noore ajakirjanikuna ajalehe Edasi toimetuses ja hiljem uuriva sotsioloogina oli üsna ühene: võim, nii Nõukogude võim kui ka kaasajal prevaleeriv administratiivne võim – nii kurb, kui see ka pole – kujundas ja kujundab inimestest ülalpeetavaid, surub otse või kaudselt maha inimeste ettevõtlikkust, individuaalsust ja mõttejulgust öelda ja mõelda…

[V]aatamata üle kogu Nõukogude Liidu levivale kuulsusele, või just selle tõttu, tegi EKP Keskkomitee 1975. aastal otsuse TRÜ sotsioloogialabor likvideerida. Sest Ülo Vooglaidi oli võimatu “parandada”, ta oli väga selge poliitilise taibuga ega püüdnud oma sotsioloogilist maailmavaadet, iseennast ja oma tööd mugandada nõukogude oludega. Nõukogude ühiskond, teaduse olukord ning juhmid ülemused olid sotsiloogialaboris terava kriitika ja arvustamise objekti. Aga ilma kriitilise lähenemiseta oleks Vooglaidi õpilastel olnud väga raske nõukogude ideoloogia lummuse alt vabaneda. EKP TRÜ Komitee liikmeid ning teisi võimumehi häiris Vooglaidi ja tema lähemate kaastööliste ideoloogiline sõltumatus, sest nõukogude inimene ei tohtinud kunagi tegutseda väljaspool kommunistlikku kontrollivat kollektiivi…”

Tartu Riikliku Ülikooli Sotsioloogialabori likvideerimise dokumentatsioonist on toodud välja mh järgmine lõik:

“Kuni 1975. aasta kevadeni me uskusime, et Vooglaid on üldiselt aktiivne, pisut boheemlane, intelligent, töörühkija, pisut mõnes mõttes arvustav intelligent. Suhete kohta TRÜ rektoraadi ideoloogia töösektori ja Ülo Vooglaiu vahel võib öelda, et Vooglaid töötab permanentse virisemisega ja see mõjub halvemini kui ühekordne järsk väljaütlemine. Seltsimehed, nii kurb, kui see ka ei ole, seltsimees Vooglaiu evolutsioon – see on täiesti seaduspärane. See, et ta lõpetas kontrrevolutsioonilise kirjandusega, on täiesti seaduspärane. Ta on kangekaelne, ta ei tunnista partei distsipliini.”

Uhke tunne on olla sellise isa poeg!


Veel mõned sõnad uute ideoloogiatöötajate esiletõusust

July 1, 2015

article-1

Kuulasin laupäeval autos sõites jupiti kahte poliitika teemalist vestlussaadet ja huvitav oli täheldada, kuidas arutlustes (nii seal kui meedias laiemalt) kordub sama muster, mida nägime kooseluseaduse kontekstis.

See, kui suur osa ühiskonnast ei kiida poliitilise ja ideoloogilise kliki poolt toetatud ja väljastpoolt Eestit lähtuvate ambitsioonide elluviimist heaks, tembeldatakse edumeelse ajakirjandusliku ja poliitilise eliidi poolt juba eelduslikult vihkamiseks, sallimatuseks, rassismiks, kitsarinnalisuseks, hirmuks ja muuks koledaks.

Pealtnäha intelligentsetel inimestel näib tekkivat tõsine probleem väga lihtsatest asjadest arusaamisega.

Näiteks ei ole ju tarvis geniaalsust mõistmaks, et see, kui keegi ei nõustu abielu tähenduse radikaalse ümbermääratlemise või moslemiimmigratsioonile ukse avamise osas iseseisvale riigile kohase otsustusõiguse loovutamisega, ei tähenda, et tema seisukohtade ainus võimalik tagamaa on kitsarinnalisus või hirm.

Just samuti on jabur arvata, nagu oleks rahva vastuseisust poliitilis-ideoloogilise kliki ambitsioonide läbisurumisele võimalik järeldada üksnes seda, et läbisurutavaid ambitsioone ei ole avalikkusele piisavalt selgitatud. Mõte, et vahest ei ole lihtsalt tegu heade ja mõistlike plaanidega, ei näi üldse tõusetuvat – pole kahtlustki, et plaanid on õiged ja head, ainult et loll, tagurlik ja tänamatu pööbel ei saa sellest paraku aru.

Nagu Malle Pärn tabavalt kirjutab, kutsudes ajakirjanikke üles järgima ise “erinevus rikastab” standardit, mida kogu ühiskonnale jutlustatakse:

“Vähemalt ajakirjanikud võiksid sellest aru saada ning mitte pidada tagurlikuks või rassistlikuks näiteks mõtlejat, kes püüab meid manitseda oma tegevuse tagajärgi tõsisemalt kaaluma. Nad peaksid olema talle tänulikud, sest tema teeb ajakirjanduse mõtleva inimese jaoks huvitavaks. Arukas ajakirjanik arvestab mõtleva inimesega rohkem kui sellisega, kes ei mõtle, kes võtab vastu talle pakutud „mannapudru” ja on sellega kenasti rahul.”

Kui miski annab tunnistust hirmust ja kitsarinnalisusest, siis just niisugune ülbe ja samas arglik hoiak, mis ei luba väljaspool väga kitsaid ideoloogilisi raame mõtiskleda ja millest kumab pidevalt läbi alalhoidlik ja samas ambitsioonikas püüd olla tubli ja eeskujulik arvamusliider, kes on vankumatult ajaloolise progressi poolel ja selle teenistuses.

Eksponaat Kuressaare Lossi muuseumiosas, mis räägib nõukogude võimu diktatuuri kehtestamisest Eestis.

Just täna hommikul nähtud eksponaat Kuressaare Lossi muuseumiosas, mis räägib nõukogude võimu diktatuuri kehtestamisest Eestis. Ajalool on halb komme end korrata, eriti seal, kus ei suudeta vigadest õppida.

Taas kord meenuvad Toomas Haugi poolt hiljuti kirja pandud väga tabavad sõnad uutest ideoloogiatöötajatest:

“Avalikus debatis (mis ajuti võib olla ka lihtsalt ühesuunaline propagandavoog) kerkib seoses pagulaste teemaga esile nimesid, rääkijaid, keda varem polegi eriti märganud Eesti probleemide pärast nii tõsiselt muret tundmas. Nüüd on nad järsku platsis ja räägivad sellest, kuidas Eestil on kohustus hakata vastu võtma tunduvalt rohkem pagulasi. Nende põhiline argument on see, et tegu on paratamatusega, ajalugu lihtsalt kulgeb nii, tulemas on uus, teistsugune ja ilmselt ka parem maailm, mille vääriliseks me peame alles saama.

Selle platvormi vastaseid kujutatakse inimestena, kes ei ole uusi arenguid mõistnud, kes on kitsarinnalised ja inimlikult väiksed, vahel lausa kurjad ja sallimatud. Uued rääkijad, uued ideoloogiatöötajad, uute väärtuste kandjad, ei ole huvitatud sisulisest diskussioonist niisuguste inimestega, aga on lahkesti valmis neid selgitustööga järele aitama. Kõik näib kena ja loogiline, uute ideoloogitöötajate väike probleem on aga selles, et nende kasvatusobjektiks on eesti rahva enamus.

Ideoloogiatöötaja on omamoodi huvitav nähtus. Omal aja arvasin, et see on midagi spetsiifilist Nõukogude režiimile, nüüd pean vähemasti osaliselt oma arvamust korrigeerima. Ideoloogiatöötaja on inimene, kes toob teateid tulevikust, kelle teadvus esindab juba arengu järgmist etappi. Ta näeb meist kaugemale, seisab n.-ö. hiiglaste õlgadel. Ja vastavalt sellele ei hinda eriti seda tarkust, mida omandatakse minevikku vaadates. Seepärast on loomulik, et ideoloogiatöötaja ei allu ka demokraatlikule valikule, sest rahva enamus on ikka rohkem oma isikliku mineviku ja sealt juurduvate väärtuste kammitsas. Näiteks kooseluseaduse vastuvõtmise eel seletati, et on asju, mida ei saa otsustada demokraatliku enamuse või nn. rahva arvamuse kaudu. On ilmne, et need asjad kuuluvad rohkem valgustatute ampluaasse.

Olukord pagulastega ongi mõnevõrra sarnane kooseluseaduse vastuvõtmisega. Ka siin võib ees oodata kiire ülesõit enamuse arvamusest, kui küsimus liigitatakse mitte demokraatia, vaid ideoloogiatöötajate otsustusvaldkonda.”

Et küsimus on just nimelt liigitatud sageli teineteise poolt vastastikku ekspertideks hüütavate ideoloogiatöötajate otsustusvaldkonda, sellele viitas ka mõne päeva eest ERR-i uudisteportaalis avaldatud lugu, mille pealkiri kutsus esile spontaanse naerupahvaku: “Eksperdid: põgeniketeemalist debatti iseloomustab rassism ja vihakõne”.
Screen Shot 2015-07-01 at 13.36.00

Just nagu kooseluseaduse kontekstis, on taas kord platsis ideoloogiliselt truud ideoloogiatöötajad, “poliitikaekspert” Alari Rammo ja “suhtekorraldusekspert” Ilona Leib ning nende retoorika oleks välja käidud justkui copy-paste meetodil – põgeniketeema on käest ära lastud, lokkab vihkamine, hirm ja rassism, valitsus pole piisavalt selgitanud jne.

Omamoodi põnev on ka viidatud artikli viimane lõik, mis ütleb järgmist:

Ehk kokkuvõtlikult öeldes saame teada, et valitsuse kommunikatsioonibüroo juures või vähemasti selle osalusel käib koos (teadmata koosseisus) töörühm, mis hakkab järgmisel nädalal (teadmata ajal ja kohas) kohtuma (teadmata) “kodanikuühiskonna organisatsioonide” (loe: valitsuse ja välismaiste huvigruppide käepikenduse) esindajate, (teadmata) poliitikute ja (teadmata) ametnikega, et koordineerida, kuidas peaks avaliku arvamuse suunamise ja kujundamisega edasi liikuma.

Teema on hea kokku võtta sellega, mida ütles Priit Hõbemägi tänases Keskpäevatunni saates. Nimelt selgitas üks tema vestluspartneritest, et ehk peaks Ilmar Raagi juhtimisel pakkuma rahvale pagulasküsimuses usinamalt psühholoogilist kaitset, mis peale vastas hr Hõbemägi, et kui aus olla, siis käib vist jutt mitte rahvale psühholoogilise kaitse teostamisest, vaid pigem psühholoogilisest rünnakust oma rahva vastu.

Mis aga laupäevaste arutlussaadete kuulamisse puutub, siis sellega tundub olevat lugu mõneti sarnane alkoholi tarvitamisega – tervise säilitamise huvides tuleb rangelt piiri pidada ja kui võimalik, siis üldse loobuda. Samas on inimestel muidugi loomulik soov ühiskonnas toimuva osas kaasa mõelda, mistõttu oleks väga vaja, et tekiks alternatiivseid arutlusringe, kus püütakse ühiskonnas toimuvat lahtimõtetada, näidates üles oluliselt enam ausat tõetaotlust.


Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 1,071 other followers