Kas Eesti rahva hääbumine on tõesti paratamatus?

February 25, 2014

Eile õhtul Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisel nähtu ja kuuldu pani taas kord imestama selle üle, millisel viisil mõtlevad inimesed, kes on pääsenud ühiskonnas kas kultuurilisele või poliitilisele juhtpositsioonile. Kirjutada võiks siin paljust, ent piirdun vaid mõne tähelepanekuga.

Esiteks tegi nalja see, kuidas avalik homoseksuaal ja meelelahutusärimees Peeter Rebane rääkis ERR-ile antud intervjuus, et eestlastel läheks oluliselt paremini, kui oleksime avatumad, sallivamad ning et peamine asi, mida meie rahval oleks tarvis, on suurem usk iseendasse ja oma võimete piiramatusse.

Selle väite kinnituseks tõi ta näiteks Arvo Pärdi, saamata isegi aru, et kuivõrd Arvo Pärt on Arvo Pärt mitte usu tõttu iseendasse, vaid kellessegi mõõtmatult suuremasse, oli see ehk kõige selgem viis tõestada oma väite mõttetust. Samas oli see ka kurb kokkuvõtte meie rahva seas levivast mentaliteedist mitte “alandada” end usuga kellessegi või millessegi “vähemasse” kui iseendasse – mentaliteedist, mida võiks nimetada ka egotsentrismiks.

Sarnasest (kui mitte samast) hoiakust lähtus ka president Toomas-Hendrik Ilvese kõne, mille kohaselt on kolm kõige olulisemat tingimust Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade inimeste tervis, haridus ja Eesti julgeolek, mille suhtes on kõik ülejäänu – seega ka rahva vaimne ja kõlbeline seisund – teisejärguline.

Võrrelgem seda seisukohta kunagise Tartu Ülikooli kuraatori ja haridusministri Peeter Põllu poolt 1929. aastal lausutuga:

“Kui tahame kindlustada Eesti tulevikku ja võita praegusaja sisepoliitilised ja majanduslikud raskused, siis peame kõige suuremat tähelepanu pöörama rahva vaimsete ja kõlbeliste varade hoiule, elustamisele ja kasvatamisele.”

Milline kontrast! Ajalugu saab külma õiglusega tõestama, et Põllul oli õigus ja et Eesti rahvale olnuks kasulik, kui ka meie tänased riigijuhid saanuks sellest aru. Aga nad ei saa sellest aru, sest nemad on uue aja, 21. sajandi inimesed, kes ei häbene avalikult deklareerida, et “see, mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.”

Selle sõnumiga harmoneerus veel üks märkimisväärne aspekt Ilvese kõnest – nimelt tema täielikult allaandev suhtumine seonduvalt Eesti ees seisva demograafilise kriisiga. Nagu tema kõnest nähtus, on Ilves loobunud igasugusest üleskutsest kõlbelisele tervenemisele ja rahvana kasvamisele – sellele, et abielluda, olla abikaasadena teineteisele truud ning hoida teineteist nii heas kui ka halvas, saada rohkem lapsi ja luua suured, tugevad perekonnad.

Vastupidi, Ilves kutsus üles arvestama peremudelite muutumisega ning nentis muiates, et meie niigi pisikese rahvaarvu kahanemine on paratamatus, millega peame lihtsalt leppima, sest eesti naised ei pöördu enam kunagi 19. sajandi mudeli “lapsed, köök ja kirik” juurde. Seepärast sedastas president, et “ainus viis Eesti püsimajäämist ilma massilise sisserändeta kindlustada on töötada kauem” (olgugi, et on väga raske mõista, kuidas võiks kellegi kauem töötamine tõsta eestlaste arvukust).

Ühelt poolt võiks küsida, miks ei võiks saada Eesti pered keskmiselt kolm või enam last? Kas see on tõesti võimatu? Mille pärast ei võiks ka poliitiline arutelu keskenduda küsimusele sellest, kuidas luua eeludusi noorte perede toimetulekuks ning suurperede kasvamiseks ja õitsenguks? Jne.

Aga teiselt poolt – kui isegi vabariigi president pigem alandab perekeskset eluviisi ja iseloomustab seda aegununa, selle asemel, et kutsuda üles sellele uuesti elu sisse puhuma, seda uuesti au sisse tõstma, siis ei maksa demograafilise probleemi jätkuvat süvenemist kindlasti üllatuseks pidada.

perekond põld lastega

Peeter Põld koos abikaasa Helmiga, kellega neil oli 11 last.
Milline on selles osas tänaste riigijuhtide isiklik eeskuju?

Retoorikat, mille kohaselt nõuavad uued ajad ja uued väljakutsed väärtuste ümberhindamist ning aegunud veendumustest väljakasvamist, on ennegi kuuldud. Just selline on olnud revolutsiooniliste ideoloogiate argumentatiivne peatelg veenmaks ühiskonda oma tõekspidamistest ja traditsioonidest lahti ütlema. Aga nagu meie rahva kogemus peaks olema meile õpetanud, on see pelgalt meelitus ja pettekujutelm.

Seepärast julgen vastupidiselt presidendile arvata, et meie rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks saab eeldusi luua mitte palavikuline püüdlus leida imenippe ja kavalaid lahendusi enesekeskse eluviisi jätkusuutlikuks muutmiseks, vaid just see, mis on meid siiani toonud – usk, lootus, armastus, alandlikkus, õiglus, töökus, perekonnakesksus, mõõdukus, ausameelsus, teenimisvalmidus, ühtehoidmine, orienteeritus ühisele hüvele ja muud voorused, mis on olnud aastasadu meie kultuuri (ja üleüldse Euroopa kristliku tsivilisatsiooni) keskmeks.


Poliitilise kultuuri tühjuse musternäide

January 12, 2014

Screen Shot 2014-01-12 at 13.01.45

Täna hommikul Postimehe veebis esimesena kuvatud uudise pealkiri võttis tabavalt kokku meie poliitilise kultuuri olemuse. On langetatud kindel otsus asutada uus erakond ja murda sellega parlamenti, kuid veel ei ole teada, milline saab olema erakonna nimi ja poliitiline suund (st milliste põhimõtete eest hakatakse seisma). Kõlab, nagu naljalugu, aga paraku ei ole tegu naljaga.

Autos kuulsin ERR-i uudistesaate raames ka väikest intervjuud asutatava erakonna juhtfiguuriks oleva Andres Herkeliga, kelle sõnadest jäi kõlama, et tarvis on muutusi mitte niivõrd selles, mille eest seista, kuivõrd selles, kuidas seda teha – küsimus on poliitilises stiilis. Niisiis näib, et ka parteide esindajad hakkavad tasapisi tunnistama, et sisulises plaanis ei ole (vähemalt fundamentaalsete küsimuste osas) suurt vahet, millise erakonna poolt hääletatakse – valikuvabadus taandub pigem võimalusele eelistada erinevaid poliitilisi stiile.

Aga iseensest on huvitav jälgida, kuidas nomenklatuur on asunud iseennast uuestisünnitama. IRL-st sünnib juba osundatud veel teadmata poliitilise suunaga erakond; Reformierkonnast on (avalikuks tulnud pettuste tõttu kõrvale tõrjutud) Kristiina Ojulandi juhtimisel koorumas mingi üllitis ja kindlasti ootab ka Reformierakonda ennast eest põjalik imidživärskendus.

Kõik see näib nagu teatris dekoratsioonide uuendus kahe vaatuse vahel, et pärast väikest värskendust saaks show edasi minna. Samal teemal rääkis hiljuti üpris avameelselt USA tuntud poliitiline vaatleja ja endine kohtunik Andrew Napolitano, kes esitas Fox Newsi eetris terve rea nö poliitiliselt ebakorrektseid küsimusi, seades kahtluse alla, kas mitte ei teeni kogu nn demokraatlik süsteem rahvamasside lollitamise ja nende ohjes hoidmise eesmärki. Nende küsimuste seesugune avalikkuse ette paiskamine läks Napolitanole maksma töökoha, mistõttu ei ole raske arvata, miks me ei kuule nt Aarne Rannamäed “Vabariigi kodanikes” selliseid küsimusi küsimas.


Püha Miikaeli Poistekoor – 25 aastat

January 8, 2014

SONY DSC

Täna tähistas Püha Miikaeli Poistekoor (PMPK) Mustpeade Majas toimunud kontserdiga oma 25. juubelit (vt lähemalt siit). Mul paluti öelda kontserdi alguses mõned sõnad, sest olin üks neist poistest, kes nüüd juba rohkem kui veerand sajandit tagasi nõukogude aja lõpus 1988. aastal Vanalinna Muusikamajas poistekooris alustas.

Ma ei soovinud öelda muud kui väljendada (nii hästi või halvasti kui oskan) oma sügavat tänu, et mul on olnud võimalus selle koori raames kasvada. PMPK-l (ja hiljem ansamblil LinnaMuusikud) on olnud minu identiteedi kujunemises väga oluline osa. PMPK ei ole lihtsalt muusikaline kollektiiv, see on kultuuriline fenomen. Poistekoor asutatigi selge intentsiooniga hakata pealekasvavat põlvkonda pärast nõukogude aja kultuurikatkestust taasühendama Euroopa tsivilisatsiooni aluseks oleva kristliku traditsiooni ja kultuuriga.

Ei ole kahtlustki, et poistekoori repertuaaris domineerinud gregooriuse koraalidel, paljudel reisidel Euroopa imelistesse kirikutesse ja kloostritesse ning osalemistel suurejoonelistes liturgilistes talitustes on olnud minu maailmatunnetusele väga suur mõju – see on aidanud mul armuda kristliku kultuuri vaimustavasse ilusse ja selle taga seisvasse vaimsesse reaalsusse. Usun, et selle armastuse seemned on jäänud paljude poiste südamesse.

Selle eest tahan tänada nii koori asutajaid alates oma emast kuni Taivo Niitvägi ja Reet (Nikkel) Marttilani kui ka selle kannatlikke ja pikameelseid vedajaid, kellest tõstaksin isikliku kogemuse pinnalt eriliselt esile Kadri Hundi, Karin Veissmanni ja Igor Kaasiku. Ilmselgelt ei ole ma suutnud seda tänutunnet piisavalt väljendada, aga samas näib, et iga mööduv aasta aitab paremini mõista kõike seda head, mille eest on põhjust tohutuks tänulikkuseks. Aitäh!

Soovin PMPK-le, kus täna laulab juba minu pojake, palju aastaid ning ustavust oma missioonile, mis on mõõtmatult sügavam ja olulisem kui laste laulma õpetamine.


Allaheitliku isikukultuse seemned

December 27, 2013

ilves_obama

Eesti Päevalehe ja Delfi arvamustoimetused – jah, märkimisväärselt just arvamustoimetused in corpose, mitte lihtsalt üksikud ajakirjanikud – on üllitanud president Toomas-Hendrik Ilvese 60. juubeli puhul sellise isikukultusliku kiidulaulu, mida ei ole minu silmad taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kontekstis ühegi riigijuhi suhtes veel näinud.

Allpool on toodud sellest tekstist mõned stiilinäited. Aga neid näiteid lugedes tasub meeles pidada, et jutt käib mehest, kes kuulub küll mõjukatesse globalistlikesse võimuringkondadesse (vt ka siit) ja saab USA-st mitmesuguseid demokraatia eriauhindu, ent kelle ametiajal on presidendi institutsiooni toetus Eesti rahva seas langenud rekordmadalale; mehest, kes ei ole minule teadaolevalt kordagi üheski vähegi tõsises küsimuses vähegi tõsisel moel meie rahvuslike, kultuuriliste ja riiklike huvide kaitseks USA-le või EL-ile vastandudes välja astunud, ent kes näib kasutavat ära iga võimaluse pingestada meie suhteid Venemaaga.

President Ilves on rahvusvaheline mees

Ta mõtleb märksa kõrgemal tasandil kui Eesti „konnatiik“. Seepärast võib kaudselt ka mõista tema pahameelt „tintla“ suhtes. /…/ Oma sõnades seisab president Ilves ilusa maailma eest, kus valitsevad inimõigused ja demokraatia ning varisevad türannid. Tema nägemus on sama ilus kui see, mida jutlustavad Ameerika Ühendriigid, kelle mõtte saadikuks ta Eestis kahtlemata on. /…/

President Ilves on ka välisminister

President Ilves on ilma kõhkluseta Eesti parimaid välispoliitika analüütikuid ja tema rahvusvaheline haare võib ühtlasi olla ka tema siseriiklikuks nõrkuseks. Tema mõtetes on haaret ja suutlikkust maailmas käivaid protsesse omavahel siduda. Teinekord on suisa kahju, et tal on amet, mis ei luba avalikult välja öelda kõike, mida ta maailmas näeb.

Ja on kahju, et vaevalt sellise klassiga analüütikut suudab Eesti niisama kergelt pärast ta ametiaja lõppu ülal pidada. Eriti tuleb Ilvese sära ja intellekt välja tema algses emakeeles ehk inglise keeles: ta on vaimukas, kiire reaktsiooniga, pillub kalambuure ja tõesti täidab elektriliselt õhku. Selles on stiili, mida saab kergesti tõlgendada ka stiilse ülbusena.

President Ilves – tõenäoliselt suurima lugemusega riigipea

Ühte peavad kõik tunnistama – presidendi lugemus on piiritu. Ta suudab igapäevaselt meenutada tsitaate raamatutest, mida ta luges tudengina, samuti teab ta täpselt mainida ja meenutada kaasaegeid kohalikke ning rahvusvahelisi autoreid, nende tsitaate ja positsioneerimist ühiskonnas. /…/

President Ilves julgeb olla (liiga) arrogarntne

President Ilveses on (kergelt) arrogantset sarmi ning samas julgust kombata piire – mõelgem või tema kikilipsule ja kunagisele rätsepistele. Lennart Merit ehk välja ei anna, aga eks ole ka lastetuba teine, lääne oma. Igal juhul taas – särav juht ja mitte mingi tuim Ida-Euroopa tšinovnik.

President Ilves püüab seda kõike ka edukalt maha müüa. Palju on räägitud, et Eesti peaks valima endale sihi, meie oma Nokia. Midagi, mille poole pärast ELi ja NATOt ja eurot enam üldse püüelda.

Ajal, mil teised kemplevad, on Ilves selle sihi endale ja ühtlasi ka meile kõigile seadnud. E-E-E. Küberkaitse, e-hõlvamine, pilvetehnoloogiad… Kui see kõik kõlab mumbo-jumbona, pole te võib-olla lihtsalt presidendiga intellektuaalselt võrdne. /…/

President Ilves – kodurahu president

President Ilvese valitsemisajal on Eesti elanud üle ka siseriiklikult üle ühe stabiilseima perioodi, kus kriisid nagu pronksöö või majanduskrahh ületati siiski võrdlemisi valutult. Oleks võinud minna palju hullemini – ühel juhul verevalamine, teisel vähemalt Läti stsenaarium. Rahvast ühendava tegurina ei saa presidendi rolli siin alahinnata. Ning ka välispoliitikas pole Eesti olnud kunagi nii usaldusväärne ning tõsiseltvõetav partner kui praegu.

Eelneva taustal on naljakas lugeda Eesti Päevalehest kriitilist artiklit pealkirjaga “Putini isikukultus levib Venemaal” (sarnaseid artikleid on üllitatud ka Delfis, Õhtulehes, Postimehes ja ERR-is)…

Muidugi ei ole selles midagi imelikku, et suured meediumid soovivad presidendile tema juubeli puhul õnne ning teevad ka tema ametiajast kokkuvõtte. Lihtsalt on raske mõista, miks peaks seda tegema sellisel pugejalikul moel ilma igasuguste märkideta kriitilisest mõtlemisest.

Igal juhul võiks keegi ajaloolane otsida välja mõned kohalikus meedias avaldatud artiklid eelmise sajandi 40ndate lõpust või 50ndate algusest, kus räägiti sellest, kui fantastiline mees juhib Nõukogude Liitu. Usun, et sarnasused oleks ulatuslikud.


Veidi nalja demokraatia teemal

December 10, 2013

albright

Ega siin midagi kommenteerida olegi – lihtsalt kõnekas on neid pealkirju kõrvuti lugeda.

“Ilvese ajal on presidendi usaldusväärsus langenud rekordmadalale”, Delfi, 17.05.2013

“President Ilves saab Washingtonis demokraatia auhinna”, ERR, 09.12.2013

“Peaministripartei toetus on langenud 18%-le”, ERR, 15.11.2013

“Albright: Eesti on demokraatlike väärtuse vallas maailma üks liidreid”, Postimees, 10.12.2013

Jääb üle küsida, mida auhindade andjad ja tunnustajad demokraatia all silmas peavad – ilmselgelt mitte valitsemist rahva poolt ja rahva hüvanguks.


Järjekordne kinnitus demokraatia näilisusest

November 28, 2013

riigikogu

Eilne Pealtnägija paotas jälle pisut kaant avalikult saladuselt, et demokraatia Eestis on paras farss.

Nimelt valgustati Riigikogus juba poliitiliseks traditsiooniks saanud nn katuserahade jaotamise riitust, mille käigus jagavad parlamendiparteid miljoneid eurosid maksumaksjate raha, et seda siis oma äranägemist mööda oma liikmetele, nendega seotud ettevõtmistele või toetajatele edasi jagada.

Kogust sellest näotust probleemideringist saab teha terve rea olulisi järeldusi.

Esiteks nähtub siit tõsiasi, et parlamendierakondadele ei piisa sellest, et nad on oma võimulpüsimiseks kirjutanud endale ebademokraatlikul moel riigieelarvest välja iga-aastased miljonitesse eurodesse ulatuvad tegevustoetused. Lisaks sellele on peetud vajalikuks võtta hämaral ja varjatud moel igal aastal riigieelarvest välja veel miljoneid eurosid, mida vastavalt oma suvale erinevatele (ja sageli oma parteiga ühel või teisel moel seotud) ettevõtmistele jagada.

Teiseks on siin ilmne näide vanast reaalpoliitilise tehnoloogia alustõest, et võimu säilitamiseks on vaja jagada toetajatele hüvesid ning muuta võimalikult suur osa ühiskonnast avaliku võimu heldusest sõltuvaks ja seeläbi ka võimutruuks. “Kui te meid toetate, siis saate ehk järgmiselgi aastal palukese…

Sama mudel toimib mitte ainult “katuserahade” jaotamisel, vaid sellele on mh allutatud ka riiklikult rahastatud kultuurisektor, mille taltsutamist ei tohi selle loomupärase võimukriitilisuse tõttu alahinnata (nagu Sirbi ümber toimuv kinnitab). Ja muidugi ei ole tõhusamat taltsutamise viisi kui rahuldamine rahajagamise teel. “Kui te väga palju ei kiru ega kritiseeri, siis saate ehk edaspidigi üht-teist…”

Kolmandaks nähtub “katuserahade” praktikast, et avaliku raha jaotamise ja kasutamise läbipaistvus ja toimimine võrdsetel alustel on ideaalid, millele vilistatakse otse poliitilise võimu keskmes, parlamendis. Asjade nii olles ei maksa imestada, kui seda tehakse ka ühiskondliku organisatsiooni madalamatel astmetel.

Neljandaks on sümptomaatiline, et ükski Riigikogu liige ei taha “katuseraha” jagamisest kaamera ees rääkida. Ent poliitikute soovimatusest kõnealust küsimusteringi kommenteerida nähtub, et nad teavad ka ise väga hästi, et tegemist on piinliku ettevõtmisega. Ometi ei kohku nad tagasi selle praktika jätkamisest aastast aastasse ehk toimimast viisil, mida teavad isegi olevat ebahüveline.

Viiendaks on tähelepanuväärne ka opositsiooni vaikimine. Võiks ju arvata, et siin on opositsioonile kuldne võimalus paljastada valitsusparteide alatu käitumine avaliku raha käsitlemisel ning kutsuda esile valitsuskriis. Aga ei – ei midagi sellist. Ühelt poolt on koalitsioon selle sama “katuserahaga” opositsiooni suu kinni toppinud, andes sellest osa ka neile. Teiselt poolt loodavad opositsioonierakonnad tõenäoliselt sellele, et jälle võimule tulles on ju tore omada ka ise seda võimalust supipotist suuremat osa omatahtsi omadele laiali jagada. Pragmaatika par excellence.

Probleemi täiendav aspekt, millest Pealtnägija ei kõnelenud, seondub küsimusega sellest, kes kontrollib “katuserahana” laialijagatud vahendite sihtotstarbelist kasutamist. Nagu mina asjast aru saan, ei jagata raha lihtsalt niisama, vaid (nt erinevate ministeeriumite eelarvest) ikka mingiteks projektideks. Aga kes kontrollib – või õigemini, kellel on huvi kontrollida – projektide korrektset elluviimist olukorras, kus on algusest peale teada, et projekti esitamine oli vaid formaalne ettekääne raha ülekandmiseks? Ehk teisisõnu on põhjust arvata, et kaugeltki mitte alati ei kasutata projektideks väljamakstud “katuseraha” viisil, mis projektist nähtub.

Kõige olulisem järeldus seisneb aga selles, mis on ideoloogiliselt hüpnotiseerimata inimestele niigi selge – demokraatia Eestis on paljuski illusoorne.

  • Absurdne häälte ülekandmist võimaldav valimissüsteem;
  • võimaluse puudumine parlemendiliikmeid tagasi kutsuda;
  • võimaluse puudumine kutsuda rahva poolt esile referendum;
  • pea mitte kunagi ühegi küsimuse rahvahääletusele panemine (mida on pärast põhiseaduse vastuvõtmist 1992. aastal tehtud vaid ühe korra, 2003. aastal Euroopa Liiduga liitumiseks, ja siiski ammu ette langetatud otsusele ulatusliku valitsusepoolse propaganda abil pitseri saamiseks);
  • rahvaalgatuse õiguse puudumine;
  • presidendivalimistel osalemise võimaluse puudumine;
  • massiivne maksumaksjate raha kanaliseerimine parlamendiparteidele ja nende seeläbi muude kodanikeühendustega radikaalsesse eelispositsiooni asetamine;
  • ametnikkonna ning haridus- ja kultuuriasutuste politiseerimine;
  • parteiliste huvide eelistamine ühise hüve suhtes ning parteihuvide põimumine ärihuvidega;
  • parlamendiparteide ideoloogiline ühepalgelisus ja tõsiste erimeelsuste puudumine suurtes küsimustes (riiklikust suveräänsusest ja oma rahast loobumine, globalistlikes vallutussõdades osalemine, sündimata laste tapmise riiklik rahastamine jne jne);
  • parlamendiliikmete iseseisvuse sisuline puudumine;
  • 5% künnise abil uute poliitiliste jõudude parlamenti pürgimise väga keeruliseks muutmine;
  • absurdselt suure osa riigivõimu teostamist puuduvata informatsiooni salastamine;
  • poliittehnoloogiate abil valitsusekriitiliste protestiliikumiste lämmatamine (või koguni fabritseerimine ja kontrollimine);
  • maksumaksjate raha omavoliline ümberjagamine ja seeläbi parteitruuduse kasvatamine;
  • jne

– kõik see annab tunnistust mitte üksi demokraatia kriisist, vaid selle näilisusest.

Minu arvates on väga oluline see taas ja taas välja öelda ning mitte elada illusioonides, sest ei saa olla tervenemist ilma hüpnootilistest pettekujutelmadest vabanemata. Nagu Aleksandr Solženitsõn on öelnud oma kuulsas essees “Elagem ilma valeta!” – mida üksmeelsemalt ja arvukamalt me tõe teele asume, seda kergemaks ja lühemaks osutub see meile kõigile.

Vt seonduval teemal:


Paavst Franciscus tänas mitut ilmikut kriitiliste tähelepanekute eest

November 21, 2013
palmaro

Mario Palmaro

Sel nädalal võttis paavst Franciscus isiklikult ühendust vähemalt kahe ilmik-katoliiklasega, et tänada neid kriitiliste märkuste eest.

Ühe telefonikõne saajaks oli itaalia raadioajakirjanik Mario Palmaro, kes vallandati oma töökohalt Itaalia Raadio Mariast pärast seda, kui oli koos oma kolleegi Alessandro Gnocchiga teinud saate, mis kandis pealkirja “Meile ei meeldi see paavst”. Saates väideti paavsti viimase aja vabas vormis ja laialdaselt  segadust tekitanud väljaütlemistele osundades, et neist nähtub rohkem püüdlus saada maailma tunnustust kui tõetruudust.

Palmaro oli küll õnnetu, et info paavsti telefonikõne kohta lekkis meediasse, ent tema sõnul kinnitas paavst, et on end kriitiliste märkustega kurssi viinud ning mõistab, et need lähtuvad armastusest Kiriku ja paavsti vastu. Lisaks kinnitas paavst, et peab selle kriitika saamist väga oluliseks.

Kohe telefonivestluse alguses väljendas paavst oma lähedust Palmarole, kes on vähki suremas. “Paavst Franciscus ütles, et on teadlik minu raskest haigusest ning et ta on mulle väga lähedal. Tundsin selgelt tema sügavat empaatiat ja siirast tähelepanu inimisiku kui sellise suhtes, sõltumata konkreetse inimese ideedest ja arvamustest, ajal, mil elan läbi suuri kannatusi,” ütles Palmaro.

“See oli minu jaoks hämmastav ja vaimustav, ent ennekõike liigutav: minu kui katoliiklase jaoks oli see üks elu kõige ilusamatest kogemustest. Kuid ma tundsin kohustust meenutada paavstile, et kuigi meie kriitika oli suunatud spetsiifiliselt tema teatavate sammude ja sõnade suhtes, kinnitan ma oma täielikku ustavust temale kui Kiriku peale,” lisas Palmaro.

“Paavst peaaegu ei võimaldanud mul lauset lõpetada, öeldes et ta mõistab, et see kriitika on kantud armastusest ning et tema jaoks oli väga oluline sellest teadlikuks saada.”

“Need sõnad andsid mulle suurt kosutust,” võttis Palmaro oma mõtted kokku.

Eeltoodust nähtub paavst Franciscuse  terve suhtumine paavsti autoriteeti ning ka ilmikute kohustusse olla alati Kiriku Õpetuse ja Traditsiooni teenreiks, nagu paavst ise.

Väljendades tänu armastusest kantud kriitika eest, tunnustab paavst ise selgelt minu eelmises postituses kirja pandud põhimõtet, et usk ja kuulekus ei vabasta usklikku inimest mõtlemise, analüüsi ja eristamise võimest, vaid pigem kohustab teda selleks.

Loomulikult on väga oluline säilitada alati armastav suhtumine ja alandlikkus, ent sama oluline on mitte minetada arusaamist sellest, et inimlikult mugavate suhete nimel ei tohi loobuda kuulekusest südametunnistusele ja tõele.

Sama terve kuulekuse põhimõtet väljendab väga selgelt ka Kanoonilise Õiguse Koodeksi kaanon 212 § 3: “Vastavalt oma teadmistele, kompetentsile ning võimetele on [usklikel] õigus, vahel isegi kohustus, pühadele hingekarjastele Kiriku hüvet puudutavates küsimustes oma arvamust avaldada ning – säilitades usu ja kommete rikkumatuse, aupaklikkuse karjaste vastu ning võttes arvesse Kiriku ühist hüve ja isikuväärikust – anda seda arvamust teadmiseks teistele usklikele.”

On rõõmsutav teada, et paavst Franciscus oskab heatahtlikku kriitikat hinnata ning näha selles püüdlust toetada paavsti tema kohustuses olla Kiriku heaks karjaseks. Sellega saadab paavst selge sõnumi mitte ainult ilmikutele, vaid näitab eeskuju ka temast hierarhiliselt allpool seisvatele piiskoppidele, osundades, et alandlikus vaimus esitatud kriitikat ei pea tingimata käsitlema kuuletumatuse või koguni mässu ilminguna.

Vt lähemalt siit.


Follow

Get every new post delivered to your Inbox.