Õigusriigi paroodia

July 28, 2016

Siin on üks ma ei tea kui paljudest näidetest selle kohta, kuidas EPL-i ja ERR-i poolt enam-vähem täpselt kahe aasta eest laiali lennutatud laim SAPTK ja minu isiku suhtes elab oma elu.

Screen Shot 2016-07-27 at 18.05.30 copy

Pressinõukogu on ammu tuvastanud (vt ka siit), et süüdistused ja kahtlustused, nagu oleks SAPTK-l mingid sidemed Venemaa võimuringkondadega, olid täiesti alusetud. Ometi on laim nagu džinn, mida naljalt pudelisse tagasi ei püüa.

Kunagi arutasin küsimust ka ühe asjatundliku advokaadiga, küsides, kas selliste kommentaaride pinnalt, nagu alltoodud pildil näha, ei saaks pöörduda kohtusse. Tema vastuse tuum oli järgmine:

“[P]ean teie kurvastuseks ütlema, et eeltõendamismenetlus raames ei ole võimalik enam anonüümseid netikommentaatoreid leida. Varasemalt oli kohtupraktika, kus eeltõendamismenetluse raames tuvastasid kostja ja siis esitasid tema vastu hagi. Nüüd on viimased aastad kohtud oma praktikat muutnud ning on asunud seisukohale, et eeltõendamismenetluse eesmärk ei ole kostjate leidmine. Ma tean, et selles osas on justiitsministeeriumis plaanis teha seadusemuudatus, kuid hetkel…”

Screenshot_2015-01-06-20-45-59

Kui nüüd just tänaseks midagi oluliselt muutunud ei ole, siis tähendab eelöeldu sisuliselt seda, et praktiliselt ei olegi võimalik (niisuguste juhtumite korral) Eesti Vabariigis kohtulikult oma head nime kaitsta. Kommentaatorid võivad kirjutada sinu kohta kindlas kõneviisis laimu ja midagi teha polegi. Seega on põhiseaduse §-s 17 sätestatud printsiip “Kellegi au ega head nime ei tohi teotada” mitte lihtsalt tagamata, vaid tagamatu.

Kui küsisin advokaadilt arutelu lõpetuseks, et kui anonüümses kommentaaris väidetakse minu kohta asju, mis ei vasta tõele ja on laimavad, siis kuidas ma peaksin üldse oma õigusi kaitsma, sain vastuseks nõutu õlakehituse ja tõdemuse, et nii see tõesti olema ei peaks… Raske on nimetada sedasi toimivat riiki õigusriigiks.


Valitsus teeb tervise kaitse loosungi all homopropagandat

July 13, 2016

Sel nädalal alustas Tervise Arengu Instituut (TAI) juba kes teab mitmendat korda suvist kampaaniat “Kumm on seks!”, mis sedapuhku keskendub meestega seksivatele meestele. Nii nime kui ka sisu poolest lameda kampaaniaga, mille raames riputati Tartus ja Tallinnas bussipeatustesse plakatid intiimselt teineteise embuses olevatest meestest, seonduvad mitmed põhimõttelised probleemid.

Valelikud selgitused

Esiteks on ilmne, et kampaania eestvedajate selgitused kampaania eesmärkide kohta on valelikud. Kuigi Sotsiaalministeeriumi haldusalas tegutsev TAI selgitab, justkui lähtuks kampaania eesmärgist teadvustada meestega seksivatele meestele paremini suguhaiguste vältimise võimalusi, on läbinähtav, et tegelikult teenib kampaania ennekõike homopropagandistlikku eesmärki harjutada ühiskonda mõttega, et homoseksuaalsed suhted on igati normaalsed, moraalsed ja ühiskondlikku heakskiitu väärivad.

Kampaania tegelik mõte on ärritada avalikkust ning istutada poiste ja noorte meeste hinge teadmine, et nende suhted teiste poiste või meestega võivad võtta ka seksuaalse vormi ning selles pole midagi imelikku.

123

Ainuüksi mõte kõnetada meestega seksivaid mehi, keda on TAI hinnangul Eestis ca üheksa tuhat, mitte homosaunades ja -klubides, vaid kogu avalikkuse silme all ning ka tänaval jalutavate ja ühistranspordiga liiklevate laste tähelepanuväljas, on pehmelt öeldes absurdne.

Pigem on kampaania mõte ärritada avalikkust ning istutada poiste ja noorte meeste hinge teadmine, et nende suhted teiste poiste või meestega võivad võtta ka seksuaalse vormi ning selles pole midagi imelikku.

Tegelike probleemide eiramine

Teiseks on tähelepanuväärne, et TAI ignoreerib oma kampaanias täielikult homoseksuaalsete suhete terviseohtlikkuse tegelikke põhjusi ning hoopis julgustab mehi astuma suhetesse, mis on olemuslikult loomuvastased ja väga kõrge riskifaktoriga.

Ühelt poolt TAI küll teadvustab, et homoseksuaalsed suhted on tervistkahjustavad. Kampaania selgituseks öeldi, et 2014. aastal diagnoositi Euroopa Liidu riikides 42 protsenti uutest HIVi juhtudest just meestega seksivate meeste seas ning et eelkõige Lääne-Euroopas on meestega seksivad mehed peamiseks HIVi riskigrupiks, kelle seas uute HIVi juhtude arv aina kasvab. Samuti nenditakse, et meestega seksivad mehed on Euroopas ka üheks peamiseks seksuaalsel teel levivate infektsioonide riskirühmaks, sest enam kui kolmandik gonorröa juhte diagnoositakse just selles grupis.

Ent milline on nende faktide pinnalt kampaania kaudu ühiskonnale edastava sõnum? Kas see, et meeste vahelised seksuaalsuhted on raskelt tervistkahjustavad ning et neist tuleks hoiduda? Loomulikult mitte, sest selline sõnum oleks küll tõepärane, aga samas läheks see vastuollu seksuaalrevolutsiooni ideoloogilise dogmaga, mille kohaselt on kõik vabatahtlikud seksuaalsuhted üht moodi head ja väärtuslikud ning mitte mingis vormis seksuaalset läbikäimist ei tohiks avalikult taunida. Seetõttu ei püüa TAI vähimalgi määral edastada tervemõistuslikku sõnumit, et loomuvastastest ja raskelt terviseohtlikest homoseksuaalsetest suhetest tuleks hoiduda, vaid toonitab, et meeste vaheliste seksuaalsuhete juures on ainsaks probleemiks see, kui ei kasutata kondoomi.

Seejuures on homoseksuaalsete suhete propageerimine, justkui need oleks kondoomi kasutamisel turvalised, eksitav või koguni kuritegelik, teades, et nende suhete anatoomiliselt loomuvastane iseloom on igal juhul tervist kahjustav ning et ka suguhaigustesse nakatumise risk on ka nn kummi kasutamisel oluliselt kõrgem kui mehe ja naise vaheliste seksuaalsuhete puhul.

Väärastunud nägemus inimseksuaalsusest

Kolmandaks nähtub kampaaniast “Kumm on seks!”, nii nagu see on aastate jooksul korduvalt avalikkuse ette toodud, meie riigis võimu juures oleva seltskonna sügavalt väärastunud nägemus inimseksuaalsusest.

Kui sel korral on kampaania keskmes positiivse kuvandi loomine meestega seksivatest meestest, siis varem on sama kampaaniaga ühiskonnale sisendatud, et kui mees kummi ei kasuta, pole ta üldse mees, ning et tõelised naised peaks alati kummi kaasas kandma, sest kunagi ju ei tea kus ja millal võib kirehoog kellegi “rajalt maha võtta” ning tingida “vajaduse” kumm käiku lasta.

“Tsau naine! Kas sina oled üks nendest, kes ei kanna ise kummi kaasas? Mis sul viga on!?” Tõepoolest, pereemad, pensionärid jt – mis teil on viga?

Sõnum, mis läbistab kogu kampaaniat “Kumm on seks!”, lähtub primitiivsest või koguni loomalikust inimesepildist: HIV-i, raseduse [sic] ja muude sugulisel teel levivate haiguste vastu võitlemiseks ei ole tarvis mitte enesepiiramist ja vooruslikku käitumist, vaid kaitsevahendeid. Inimese andumine oma kirgedele on tema püha vabadusesfäär, millesse ei tohi sekkuda isegi mitte soovitustega järele mõelda, kirele andumisest hoidumise soovitamisest rääkimata, sest enesepiiramine on vabadusele kui piiramatusele orienteeritud ühiskonnas tabu.

Või nagu kirjutasid kunagi oma väga tabavas kommentaaris pealkirjaga “Julgegem rääkida truudusest” Maria Joanna Madise ja Tiina Veissmann:

“Kampaania sõnum on, et inimene on oma seksuaaltungi ori, tal ei ole valikuvabadust ega võimalust jääda kõlbeliseks ning sellele loomalikule seadusele alluvad kõik sõltumata vanusest, haridusest, partneri soost või elukutsest. Sellest lähtuvalt soovitatakse noortel teist inimest käsitleda mitte isiksuse ega subjektina, vaid üksnes oma seksuaalvajaduste rahuldamise objektina. Veel saame teada, et seksil pole mingit seost armastusega ning et lapsed on seksuaalsuhte sama ebameeldiv ja kardetud tagajärg nagu suguhaigused. /…/ Kokkuvõttes õhutab kampaania hüperseksuaalsust, naeruvääristab truudust ning õõnestab usaldust mehe ja naise vahel. /…/ Inimest käsitletakse loomana, kes oma käitumises juhindub instinktidest.”

Haiglased prioriteedid

Neljandaks on tähelepanuväärne, milliste väärtuste või pigem pseudoväärtuste esiletõstmisele Sotsiaalministeerium ning selle allasutused keskenduvad.

2014. aasta juulis, kui TAI viis läbi eriti labast ja vulgaarset ning ilmselgelt ka äärmiselt kallist episoodi kampaaniast “Kumm on seks”, saatsin nimetatud asutusele teabenõude ja palusin maksumaksjate raha seesuguse kasutamise kohta mõne küsimusega selgitust. Muu hulgas küsisin, kas TAI on viinud läbi või toetanud ka mõnda kampaaniat, mis propageerib perekonnakesksust, abiellumist, abikaasade vahelist truudust ja hoidumist seksuaalsuhetest enne abielu.

Vastus, mis mulle laekus, oli ühemõtteline ning kinnitas, et TAI ei ole mitte kunagi viinud ellu ega ka toetanud mitte ühtegi kampaaniat, mis propageeriks perekonnakesksest eluviisi, abiellumist, abikaasade vahelist truudust ja hoidumist seksuaalsuhetest enne abielu – olgugi, et selline eluviis ilmselgelt soosib hoidumist suguhaigustest ja soovimatutest rasedustest.

Samasisulise teabenõude saatsin ka Sotsiaalministeeriumile, kust laekus TAI-ga väga sarnande vastus: “Sotsiaalministeerium ei ole läbi viinud või toetanud kampaaniaid perekonnakesksuse, abiellumise, abikaasade vahelise truuduse ja enne abielu seksuaalsuhetest hoidumise propageerimiseks.”

Küll aga on Sotsiaalministeerium toetanud järjepidevalt homopropagandistlikke kampaaniaid nagu “Erinevus rikastab” ja “Kumm on seks!”.

Seejuures on TAI kui Sotsiaalministeeriumi hallatava riigiasutuse põhimääruse järgseks põhieesmärgiks Eesti rahvastiku tervise järjepidev areng ning elukvaliteedi püsiv tõus. Ilmselt perekondlik eluviis, abiellumine, abikaasade vaheline truudus jms ei ole TAI hinnangul rahvastiku tervise järjepideva kasvu ning elukvaliteedi tõusu seisukohast siis olulised faktorid (erinevalt ulatuslikust kummikasutusest kõikvõimalikes juhusuhetes).

Kokkuvõtteks

Ilmselt võiks siin kohal hakata esitama miks-küsimusi, püüdes jõuda selgusele, millistel põhjustel valitsus ja selle allasutused ülalkirjeldatud moel käituvad. Aga jäägu nende vastuste üle mõtisklemine igaühe enda hooleks.

Üks on aga selge: vasakliberaalse ideoloogia omaks võtnud valitsus propageerib süstemaatiliselt ja rahva enamuse tõekspidamisi ja kultuurilisi traditsioone eirates mitte ideaale, voorusi ja väärtusi, mis nõuavad inimestelt kasvamist suurema väärikuse poole, vaid vastupidi – eluviisi, mis baseerub lodevusel, madalatele tungidele andumisel ja minnalaskmisel.

See, et sotside üheks peamiseks leivanumbriks on inimloomusele rajaneva kõlbelise korra lammutamine ning selle osana ka homoseksuaalsete suhete propageerimine, ei ole enam ammu üllatus. Küll aga on halvaks üllatuseks asjaolu, et end konservatiivse erakonnana esitleva IRL-i esimees Margus Tsahkna, kes on koos Jevgeni Ossinovskiga üks kahest Sotsiaalministeeriumi pealikust, laseb niisugustel asjadel ilma protesti tõstmata juhtuda. Näib, nagu ei usuks IRL enam isegi oma juttu sellest, et ollakse konservatiivne erakond.

Ilmselt võimegi jääda ootama aega, mil valitsus tuleb välja terve ühiskonna aluseks olevaid väärtusi esiletõstvate kampaaniatega, sest see, mis on meie ühiskonnale tegelikult hea ja vajalik, ei näi neid juba ammu enam huvitavat. Pigem ollakse mures selle pärast, kuidas lääne isandatele rohkem meele järele olla. Ja kuidas paremini tõestada oma ideoloogilist truudust ja kuulekust, kui luues avaliku kampaaniaga positiivset kuvandit meestega seksivatest meestest…


Vastus Eesti Ekspressile kommentaariks paavst Franciscuse väljaütlemistele

June 27, 2016

Pope_Francis_speaks_to_journalists_on_the_flight_from_Rome_to_Armenia_June_24_2016_Credit_Edward_Pentin_CNA

Eesti Ekspressi toimetusest küsiti minu käest kommentaari paavst Franciscuse poolt järjekordses lennukis antud intervjuus tehtud väljaütlemisele, mis on saanud liberaalses meedias (vt ERR ja Delfi) hiiglaslikku kajastust ning tekitanud meelevaldsetele tõlgendustele ainest andes ka rohkelt segadust. Alljärgnev on minu vastus.

Tere!

Paavst Franciscuse poolt erinevates intervjuudes tehtud väljaütlemised on kahjuks põhjustanud palju vääritimõistmist ja segadust, mitte ainult selles, vaid ka mitmetes muudes küsimustes. Et saada autoriteetne seisukoht, kuidas paavsti avaldusi tõlgendada, oleks kõige mõistlikum pöörduda piiskop Philippe Jourdani poole.

Mina kui tavaline ilmikust katoliiklane püüan lähtuda paavsti avalduste tõlgendamisel Katoliku Kiriku õpetusest ehk mõtestada neid lahti viisil, mida toetab Kiriku õpetuslik autorieet. Katoliku Kiriku Katekismus ütleb punktides 2357 ja 2358, et ühest küljest on homoseksuaalne kalduvus vastuolus inimloomusega ning sellisena “objektiivselt väärastunud” (objectively disordered), ent teisest küljest tuleb inimesi, kes sellise kalduvuse all kannatavad, kohelda lugupidamise, kaastunde ja taktiga ning nende suhtes tuleb hoiduda ebaõiglasest diskrimineerimisest (vt lähemalt siit).

Ka SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks tegevuses oleme alati püüdnud lähtuda sellest samast põhimõttest, eristades inimesi ja nende tegusid ning mõistes hukka mitte patustaja, vaid patu kui loomuvastase ja ebamoraalse teo – kusjuures patuks ei ole ükski loomuvastane kalduvus kui selline, vaid sellele kalduvusele andumine. Nagu kirjutasin 2014. aata kevadel väljaantud bukletis: “Me peame alati säilitama homoseksuaalse kalduvusega inimeste vastu lugupidava suhtumise, kuid see ei tähenda, et peame loobuma tõe rääkimisest homoseksuaalsuse ja homosuhete kohta. Hoolimist ja armastust ei eksisteeri väljaspool tõde.”

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

Aga iseenesest on problemaatiline ja segadust tekitav see, et paavst Franciscus väljendab nüüd juba võiks öelda teatavat mustrit järgides kultuuriliselt tundlikes moraalsetes küsimustes seisukohti viisil, mis küll ei ole Kiriku õpetusega vastuolus, ent väljendab seda samas vaid valikuliselt, tuues välja neid aspekte, mida liberaalid armastavad suureks puhuda lahutatuna teistest olulistest aspektidest, mida sugugi ei sallita. John-Henry Western nimetas sellist lähenemist tabavalt väljendiga cherry-picking.

Sel korral väljendus see muster siis nõnda, et paavst rõhutas vajadust kohelda homoseksuaalse kalduvusega inimesi lugupidamisega ja taktitundega, aga samas ei maininud sõnagi selle kohta, et Kiriku õpetuse kohaselt homoseksuaalsed suhted on reaalselt loomuvastased ja moraalselt väärad. Selle seisukoha ilmestamiseks toon ingliskeelsena välja nii paavsti poolt Armeeniast naastes lennukis öeldud sõnad kui ka temaatilised punktid Katekismusest.

Paavsti poolt öeldu:

“I repeat what the Catechism of the Catholic Church says: that they must not be discriminated against, that they must be respected and accompanied pastorally. The problem is a person that has a condition, that has good will and who seeks God, who are we to judge? And we must accompany them well…this is what the catechism says, a clear catechism.”

Katekismuses öeldu:

Chastity and homosexuality

2357 Homosexuality refers to relations between men or between women who experience an exclusive or predominant sexual attraction toward persons of the same sex. It has taken a great variety of forms through the centuries and in different cultures. Its psychological genesis remains largely unexplained. Basing itself on Sacred Scripture, which presents homosexual acts as acts of grave depravity, tradition has always declared that “homosexual acts are intrinsically disordered.” They are contrary to the natural law. They close the sexual act to the gift of life. They do not proceed from a genuine affective and sexual complementarity. Under no circumstances can they be approved.

2358 The number of men and women who have deep-seated homosexual tendencies is not negligible. This inclination, which is objectively disordered, constitutes for most of them a trial. They must be accepted with respect, compassion, and sensitivity. Every sign of unjust discrimination in their regard should be avoided. These persons are called to fulfill God’s will in their lives and, if they are Christians, to unite to the sacrifice of the Lord’s Cross the difficulties they may encounter from their condition.

2359 Homosexual persons are called to chastity. By the virtues of self-mastery that teach them inner freedom, at times by the support of disinterested friendship, by prayer and sacramental grace, they can and should gradually and resolutely approach Christian perfection.

Hea kokkuvõtte probleemile on kirjutanud ise aastaid homoseksuaalsetes suhetes elanud Joseph Sciambra, kes selgitab, et Katoliku Kirik (õigemini küll selle hierarhia) peaks tõepoolest homoseksuaalidelt vabandust paluma, aga hoopis muudel põhjustel kui need, mida meedia armastab rõhutada:

“Kas Katoliku Kirik peaks homoseksuaalide ees vabandama? Nende meeste ees, kes kaotasid oma elu, sest neid vedasid alt segaduses preestrid, peaks Kirik vabandama küll. Aga mis sellest praegu kasu oleks?

Kirik peaks vabandama ka selle eest, et on aastakümneid sallinud preestreid ja teisi kiriku esindajaid, kes on levitanud valeõpetust homoseksuaalsuse kohta, ning preestrite eest, kes väidavad, et homoseksuaalid on “lihtsalt sellisena sündinud”.

USA Katoliku Kirikus tegutseb kuri “geisid” pooldav liikumine. Homoseksuaalset elustiili propageerivaid misjoni- ja pastoraalprogramme leidub kõikides suuremates USA piiskopkondades.

Hiljutisel kohtumisel “geikogukonna” liikmetega rääkisin ühe noore katoliikliku “geimehega” oma elust pärast homoseksualismi. Me arutasime, millal ja mispärast ma jätsin “geide” elustiili ning rääkisime rahulolust ja rõõmust, mida tundsin, kui võtsin omaks sugulise karskuse. Selle peale hüüdis ta koheselt: “Oh ei, seda meile Pühima Lunastaja kirikus küll ei räägita!”

Seega, armas paavst Franciscus, vabandage halva katehheesi, halbade pastoraalprogrammide, halbade preestrite ja apaatsete piiskoppide eest, kes ei tee midagi, et nende eksimusi parandada. Mis aga puudutab ammu surnuid, kes lahkusid siit elust liiga noorena, sest keegi isegi ei vaevunud neile Tõde rääkima, siis neid ei too tagasi ükski vabandus.”


Brexit ja majaneegrid Eesti poliitikas

June 24, 2016

Eilsel ajaloolisel referendumil otsustasid britid öelda “EI” üha agressiivsemate föderaliseerumisambitsioonidega Euroopa Liidule ning võtta oma suveräänsuse tagasi, taastades seeläbi olulise osa rahvusliku iseotsustamise õigusest ja võimalusest.

Brittide otsus on vallandanud tõelise meediatormi ühes kõikvõimalike arvamusdiilerite reaktsioonidega. Selles arvamuste massiivis on mitmeid tähelepanuväärseid aspekte, ent neist üks – meie kohalike globalistlike lakeide kaeblik nutulaul – torkab eriliselt silma. Toon siinkohal esile vaid mõned näited.

— Peaminister Taavi Rõivase sõnul valmistab brittide otsus pettumust, kuna Lääne ühtsus ja ühine tegutsemisvõime olevat Eestile eluliselt oluline.

— Sotside esimehe Jevgeni Ossinovski hinnangul on Ühendkuningriigi peaminister David Cameron käitunud Euroopa Liidu liikmelisuse küsimuse rahvahääletusele panemisega vastutustundetult, praktiseerinud enesetapjalikku populismi, lasknud vene ruletti mängides endalt aju välja ning haavanud seeläbi Euroopa ajaloo edukaimat rahuprojekti.

— Endine Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas ütles aga Ühendkuningriigi rahva enamuse otsust halvustades, et Euroopa Liidust lahkumise pooldajad saavutasid võidu populistlikult demokraatlikke mehhanisme rünnates ning röökides ja valetades.

— Europarlamendi saadiku Indrek Tarandi sõnul “nakatab” brittide otsus ka teisi rahvaid ning puutumata ei pruugi sellest jääda ka Eesti. Tema kolleeg Euroopa Parlamendis, Urmas Paet, toonitas aga, et Brexiti tulemus on hoiatuseks teistele riikidele selle kohta, mis võib juhtuda, kui valitsused hakkavad liigselt rahva häälest juhinduma.

—Riigikogu väliskomisjoni liige Marko Mihkelson teatas aga, et brittide otsus on “suur šokk”, mis “seab tõsise surve alla kogu demokraatliku läänemaailma sisemise ühtsuse ning solidaarsuse” ning kuulutab “lääne ühtse väärtusruumi murenemist”. Mihkelsoni hinnangul olevat brittide otsus “vaba maailma piiril ning läänemaailma ühtsust kõrgelt hindavale Eestile” halb uudis, kuna see kahjustavat meie rahvuslikke huve ja julgeolekut.

— Riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimees Kalle Palling avaldas kahetsust öeldes, et brittide lahkumisega “on raske leppida”, kuna “tugev ja ühtne Euroopa Liit” jäävat nüüd nõrgemaks.

— Veel üks valitsuse liige, Jürgen Ligi, süüdistas aga britte Euroopa väiksemaks tegemises, Lääne ühtsuse lõhkumises ja rahvusliku suveräänsuse taastamise ambitsioonide vallandamises kogu Euroopas.

Nagu näha, ei pööra ükski nimetatud arvajatest tähelepanu neile väga tõsistele probleemidele, mis tingisid suurema osa brittide soovi Euroopa Liidust välja astuda. Keegi neist ei püüa analüüsida, mis on ühendatud Euroopa projektis läinud sedavõrd valesti, et üks liidu suurimaid liikmesriike otsustas liidust sootuks lahkuda. Samuti ei püstita nad küsimust sellest, mida tuleks Euroopa Liidu juures Euroopa ühtsuse säilitamiseks tõsiselt muuta.

Seevastu läbistab justkui punase niidina kõiki neid seisukohti ja iseloomustab nende esitajaid nägemus, mille kohaselt oleks kõige parem, kui üha suurem osa Eesti ja teiste Euroopa riikide iseseisvusest kantaks üle globalistlikele võimustruktuuridele. Keegi neist arvajatest ei usu, et Eesti või mõni teine Euroopa (väike)riik võiks hakkama saada tegelikult iseseisva, suveräänse riigina, mistõttu nad ka ei tööta selle ideaali nimel.

Meie kohalikud majaneegrid

Vaadates ülaltoodud väljaütlemisi ning paljusi teisi kaeblikke ja hädaldavaid seisukohaväljendusi, milles puudub vähimgi uhkus selle üle, et üks rahvas on otsustanud selja sirgu ajada ja Euroopa Liidu ees koogutamise lõpetada, meenus mulle 1960ndatel USA-s mustanahaliste õiguste eest seisnud aktivisti Malcolm X‘i 1963. aasta kõne Michigani ülikoolis. Täpsemalt see, kuidas hiljem avalikul koosolekul maha lastud inimõiguslane kirjeldas selles kuulsas kõnes “majaneegrite” ja “põlluneegrite” erinevust.

Malcolm X’i näide tuleneb konkreetsest ajaloolisest ja ühiskondlikust kontekstist, kuid tegelikult iseloomustab see mitte üht või teist tüüpi neegreid, vaid fundamentaalselt erinevaid vaimseid hoiakuid, mis avalduvad igal ajal ja igas ühiskonnas.

Seega lubagem siinkohal kõneleda Malcolm X’il endal:

“Niisiis on kahte tüüpi neegreid. Vana tüüp ja uus tüüp. Enamik teist teab vana tüüpi. Kui te loete tema kohta ajaloolistest allikatest, siis orjanduslikul ajal hüüti teda “Onu Tomiks”. Tema oli majaneeger. Ent orjanduslikul ajal oli kaks erinevat neegrit. Oli majaneeger ja oli põlluneeger.

Majaneeger elas tavaliselt oma isanda lähedal. Ta riietus oma isanda moodi. Ta kandis oma isanda poolt kõrvale heidetud rõivaid. Ta sõi oma isanda poolt lauale jäetud toitu. Ja ta elas oma isanda majas, tavaliselt keldris või pööningul, kuid siiski oma isandaga ühe katuse all.

Seega, millal iganes tuli majaneegril end identifitseerida, tegi ta seda alati just sellisel moel, nagu identifitseeris end tema isand. Kui tema isand ütles: “Meil on hea toit,” vastas majaneeger: “Jah, meil on küllaga head toitu.” Kui tema isand ütles: “Meil on siin kena elamine,” vastas majaneeger: “Jah, meil on siin õige kena elamine.” Kui isand jäi haigeks, siis samastus majaneeger end niivõrd oma peremehega, et ütles: “Mis lahti, isand, kas me oleme haiged?” Isanda valu oli tema valu. Ja tal oli piinarikkam taluda oma isanda haigust kui ise seda põdeda. Kui majas süttis tulekahju, võitles majaneeger selle kustutamise eest innukamalt kui majaisand ise.

Kuid põllul oli ka teine neeger. Majaneeger kuulus vähemuse hulka, massid moodustusid aga põlluneegritest. Nemad kujutasid endast enamust. Kui isand jäi haigeks, palvetasid nad, et ta sureks. Kui tema maja süttis, palvetasid nad, et tõuseks tuul ja lõõtsutaks leegid suuremaks.

Kui keegi tuli majaneegri juurde ja ütles talle: “Tule, läheme oma teed,” vastas Onu Tom loomupäraselt: “Läheme kuhu? Mida ma suudan ilma isandata teha? Kus ma elaksin? Kuidas ma riided selga saaksin? Kes mind kaitseks?” Selline on majaneeger. Aga kui keegi läks põlluneegri juurde ja ütles: “Tule, läheme oma teed,” siis ta isegi ei küsinud, kuhu või kuidas. Ta vastas: “Jah, lähme juba.” Sellega oli küsimus lõpetatud.”

Au ja väärikus või allaheitlik turvalisus?

Kas see pole mitte täpne kirjeldus meie riigis poliitilise võimu juurde saanud inimeste vaimsest hoiakust? Nn majaneegris kehastub ka meie rahva ajaloost tuntud orjalik hoiak (“kubjas, kilter, aidamees, need on põrgus kõige ees”), mis tegelikult ei tahagi vabadust ja iseseisvust, vaid pelgab ja võõristab seda. Tegu on argpüksliku hoiakuga, mille kandjad mitte ainult ei taha ega julge saada ise vabaks, vaid ka aktiivselt põlgavad või on koguni valmis represseerima neid, kes seda sooviks, kartes, et status quo kõigutamisega võib ohtu sattuda ka nende positsioon, mis on küll ebaväärikas ja alandav, aga vähemalt turvaline.

Sellisena on meie parteiline “eliit” pigem võõrvõimude esindajaks oma rahva ees kui rahva esindajaks võõrvõimude ees – just nagu majaneeger oli isanda esindajaks põlluneegrite ees, mitte põlluneegrite esindajaks majaisanda ees.

Hea on teada, et mitmetes Euroopa riikides leidub riigimehi, kes lähtuvad oma tegevuses au ja väärikuse ning tõelise vabaduse ja riikliku iseseisvuse ideaalidest. Annaks Jumal, et sellised riigimehed kasvaksid suuremaks ja pääseks võimu juurde ka Eestis.

Tõsi, au, väärikus, vabadus ja iseseisvus ei ole ideaalid, mida saaks mugavuse, stabiilsuse ja turvalisusega sujuvalt ühitada. Aga nii indiviidi kui ka rahvana on mõõtmatult parem elada auliselt, väärikalt ja vabalt, taludes ebakindlust ja raskusi, kui turvaliselt, mugavalt ja orjalikult, taludes alandust ja häbi.


Euroopa Inimõiguste Kohus kordas, et abielu määratlemine üksnes mehe ja naise liiduna pole diskrimineerimine

June 11, 2016

Euroopa Inimõiguste Kohus asus 9. juunil avaldatud otsuses seisukohale, et kellelgi ei ole õigust inimõigustele apelleerides nõuda abielu institutsiooni ümbermääratlemist nii, et see hõlmaks ka homoseksuaalseid suhteid.

9. juunil avalikustatud otsuses asus Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK) seisukohale, et abielu institutsiooni määratlemine üksnes mehe ja naise vahelise liiduna ei kujuta endast diskrimineerimist.

Otsuses kohtuasjas Chapin ja Charpentier vs Prantsusmaa leidis kohus üksmeelselt, et vaidlusaluses küsimuses ei ole rikutud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 12 (õigus abielluda) koostoimes artikliga 14 (diskrimineerimise keeld) ega ka artiklit 8 (õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu) koostoimes artikliga 14. Seega ei kujutanud EIÕK hinnangul asjaolu, et Prantsusmaa ei võimaldanud kahel mehel omavahel abielluda (enne, kui riigis nn homoabielu seadus läbi suruti), endast Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumist.

Kaasuse taustaks olevad sündmused said alguse 2004. aasta mais, kui kaks meest esitasid Bègles’i linnavalitsusele avalduse nendevahelise abielu registreerimiseks. Sama aasta juunis sõlmis linnapea Noel Mamere meeste vahel abielu hoolimata tõsiasjast, et riigis kehtiv seadus ei näinud ette samast soost isikute abiellumise võimalust, millele juhtisid spetsiaalselt tähelepanu ka Bordeaux’ piirkonna kohtuvõimud. Juulikuus tühistas kohus õigusvastaselt sõlmitud abielu, misjärel püüdsid Chapnin ja Charpentier kohtu otsuse kõrgema astme kohtutes vaidlustada, nõudes oma abielu kehtivaks tunnistamist. Ent loodetud tulemus jäi saavutamata, mistõttu esitasid mehed Prantsusmaa vastu kaebuse EIÕK-le, väites, et neid on seksuaalse orientatsiooni alusel diskrimineeritud.

Eile kinnitas aga EIÕK Prantsusmaa kõrgeima kohtu (Cour de Cassation) seisukohta, et riigi keeldumine võimaldada kahel samast soost isikul abielluda ei kujuta endast diskrimineerimist. Seega kinnitas kohus, et abielu ja perekonnaga seonduvates küsimustes tuleb austada Euroopa inimõiguste konventsiooniga liitunud riikide eneseregulatsiooni õigust.

Konkreetselt kohtusse pöördunud isikute seisukohast ei ole kohtuotsusel suurt praktilist väärtust, kuna pärast nn Taubira seaduse vastuvõtmist 2013. aastal on Prantsusmaal nii või teisiti abielu institutsiooni tähendus homoseksuaalide nõudmisel ümber kirjutatud. Küll aga on otsus oluline laiemas kontekstis, kuna see kinnitab, et kellelgi ei ole Euroopa inimõiguste konventsioonile apelleerides õigust nõuda üheltki konventsiooni osapooleks olevalt riigilt nn homoabielu seadustamist.

Kõnealune kaasus on juba kolmas kord (vt viiteid eelmistele kordadele siit ja siit), mil homoliikumise püüdlused saavutada EIÕK-sse pöördumise teel nn strateegilise menetluse algatamise kaudu abielu institutsiooni ümbermõtestamine kukuvad läbi. Olgugi et üldiselt on EIÕK tuntud oma liberaalsete hoiakute poolest ning on ka sageli asunud vasakliberaalselt meelestatud aktivistide poolele, on kohus seoses abielu ümbermääratlemise püüdlustega käitunud ettevaatlikult.

Ilmselt on see ühelt poolt seletatav sellega, et Euroopa inimõiguste konventsioonis tõepoolest puuduvad igasugused viited sellele, nagu peaks abielu käsitlema ka homoseksuaalseid suhteid hõlmava ühendusena (raske oleks eeldada midagi muud, pidades silmas, et konventsioon võeti vastu juba 1950. aastal ehk aastakümneid enne homoliikumise esiletõusu). Väita vastupidist oleks ilmselgelt absurdne, võttes arvesse, et konventsiooni artikkel 12 viitab selgelt abielule kui mehe ja naise vahelisele liidule: “Abieluealisel mehel ja naisel on õigus abielluda ja luua perekond vastavalt selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele.”

Teiselt poolt on kohtu ettevaatlikkus tõenäoliselt põhjendatud sellega, et vähemalt 16 konventsiooni osapooleks olevat riiki on määratlenud abielu oma põhiseaduses selgesõnaliselt mehe ja naise vahelise liiduna. Seejuures püüab üha enam riike sätestada oma põhiseaduses abielu konstitutsioonilise kaitse, saates seeläbi ka EIÕK-le selge sõnumi, et kohtulikku aktivismi ja omavolitsemist, millega kohtunikud püüavad konventsiooni sätetest meelevaldselt tuletada ideoloogiliselt meelepäraseid järeldusi – nagu hiljuti tegi kaasuses Obergefell jt vs Hodges USA Ülemkohus, kuulutades kogu riigis kehtetuks seadused, mis ei luba homoseksuaalidel omavahel abielluda –, ei ole vastuvõetavad. Ehk kui EIÕK kohtunikud asuksid oma võimu kuritarvitades Euroopa riikidele abielu tähenduse moonutamist inimõiguste loosungi all jõuga peale suruma, võiks see tuua kaasa prognoosimatu kriitika- ja protestilaine, mis ähvardaks omakorda seada ohtu kohtu enda tegevuse jätkumise.

Seega pole põhjust arvata, nagu võiks EIÕK eilsest otsusest lugeda välja mingeid ideoloogilisi suunamuutusi või nagu nähtuks sellest kohtu soov kaitsta abielu ja perekonna loomulikku tähendust. Vastupidi, EIÕK varasemat tegevust vaadates on üpris selge, et see lähtub programmilisest püüdlusest normaliseerida inimõiguste loosungi all n-ö seksuaalrevolutsiooni ideoloogilisi nõudmisi ning lammutada seda takistavaid ühiskondlike tavasid ja norme, rakendades selleks sageli doktriini konventsioonist kui “elavast instrumendist”, mille kohaselt on konventsiooni tähendus ajas muutuv. Kuniks aga konventsiooni osapoolteks olevad riigid säilitavad oma vastuseisu, ei ole siiski tõenäoline, et kohus hakkaks otseselt abielu institutsiooni tähendust ründama.

Pigem lähtub EIÕK peenemast taktikast, püüdes muuta abielu institutsiooni määratlust tähtsusetuks, samastades homoseksuaalsed suhted kõigis ühiskondlikult olulistes aspektides abieluliste suhetega, nimetamata neid samas abieluks. Just samast strateegiast on lähtunud ka kooseluseaduse läbisurumine, pidades silmas, et selle alusel sõlmitavaid liite küll ei nimetata abieluks, aga samas kohaldub neile praktiliselt sama õiguslik raamistik kui abielule.

EIÕK on nimelt andnud mõista (asjas Schalk ja Kopf vs Austria), et homoseksuaalseid suhteid tuleks käsitleda perekondlike suhetena konventsiooni artikkel 8 tähenduses ning et samasoolistele paaridele tuleks tagada õiguslik tunnustus. Niisugust seisukohta ei ole siiani kuigivõrd põhjendatud ning ilmselgelt ongi seda ka raske põhjendada. Kuivõrd konventsiooni artikkel 12 viitab ühelt poolt selgelt abielule kui mehe ja naise vahelisele liidule ning teiselt poolt seob abielu ja perekonna mõisted, siis on läbinähtavalt meelevaldne tõlgendada artiklis 8 sisalduvat mõistet “perekonnaelu” nii, justkui hõlmaks see ka homoseksuaalseid suhteid.

Igal juhul on EIÕK 9. juuni otsuses võimalik näha positiivset. Kindlasti tuli otsus olulisel hetkel, kuna paljud riigid nii Euroopas kui ka mujal on allutatud enneolematult tugevale rahvusvaheliste organisatsioonide ja suurriikide survele kirjutada abielu tähendus oma seadustes ümber nii, et see hõlmaks ka homoseksuaalseid suhteid. Seejuures avaldatakse riikidele survet apelleerides just sellele, nagu nõuaksid abielu tähenduse radikaalset ümbermääratlemist inimõigused, olgugi et mitte ükski inimõiguste alane rahvusvaheline leping ei näe ette, et peaks riigid käsitama abielu ka samast soost isikutele avatud institutsioonina.

Kohtu eilne otsus aitab meelde tuletada, et inimõigust nn homoabielu seadustamisele ja tunnistamisele ei eksisteeri, isegi mitte liberaalselt meelestatud Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgendustes.


Uuriva ajakirjanduse muljetavaldav töövõit

May 30, 2016

13245271_1164780636873654_8892148003326870875_n

Kroonika ja Õhtuleht on jõudnud põrmustava paljastuseni – seda, et õnnestub “vahele võtta” inimene, kes “trimpab” lõuna ajal ühe õlle, ei juhtu just iga päev. Seejuures on huvitav, et kõmupress teab minust paremini, kus ma “mõni minut pärast kella 11” viibisin ja mida tegin. Ise arvasin, et kohtusin 11.00 kuni ca 11.30/11.40 Kolde puiesteel politseijaoskonnas uurijaga, et anda mu poja ratta varguse kohta ütlusi. Kuid samas on tõsi, et väljendit “mõni minut pärast ühtteist” saab kange tahtmise korral tõlgendada ka keskpäeva ja poole ühe vahemikku jääva kellaaja tähistamiseks, sest kes ütleb, mida “mõni minut” tähendab ja et näiteks 75 minutit ei ole selle sõnapaariga tähistatav. Aga mis siin ikka rääkida – jääb üle õnnitleda uurivat ajakirjandust muljetavaldava töövõidu puhul!


Järjekordne suurepärane artikkel Jaak Valgelt

April 9, 2016

Täna Postimehes avadlatud artikkel pealkirjaga “Kas okupatsioon muutis meid sovetlikeks?” on järjekordne meistriteos Jaak Valgelt. Sellist ausat ja sirgjoonelist, ent samas viisakat ja teravmeelset stiili valdavad vähesed. Ja neist, kes seda valdavad, ei julge suur osa seda kasutada, mistõttu on Jaagu teguviis sõna otseses mõttes eeskujulik – nõnda kõneleb ja kirjutab tõeline ühiskondlik eliit.

“Arvan, et sovetlus, niipalju kui seda ühiskonnas on, peitubki eelkõige meie ebaõiges ettekujutuses meist endist – ehk alaväärsuses. Mille kohaselt pole meie ühiskond pädev ise otsustama, vaid peab teiste otsuseid täitma.

Minu arvates on sovetlust poliitladvikus rohkem kui ühiskonnas tervikuna. President Ilves kinnitab jätkuvalt, et äärmuslike poliitiliste jõudude kasvav populaarsus Euroopas on suurem väljakutse kui põgenikekriis. Tõsi, äärmuslasi on tõepoolest nii Lääne- kui Ida-Euroopas. Kuid äärmuslik ei saa olla suure osa ühiskonna hoiak ja need poliitilised jõud, kes on esile kerkinud demokraatliku protsessi käigus reaktsioonina varasemale poliitikale. See ongi demokraatia.

Presidendi ja osa poliitikute arvates teeb aga ühiskond õigeid ja valesid valikuid, ning need valikud, mis neile endile või neile, keda nad peavad oma peremeesteks, ei meeldi, kuulutatakse äärmuslikeks. See autoritaarsusele ja sallimatusele viitav hoiak on nõukogude ajast väga tuttav – see ongi sovetlik. Seega, mõni eriti andekas suudab sovetlik olla ilma sovetirežiimi kogemusetagi.

Rahva valik ei ole ohtlik Eestile ega teistele Euroopa ühiskondadele, vastupidi, ohtlikke otsuseid toob kaasa rahva valiku eiramine. Ning lõpetuseks, et ohtlikke otsuseid tulevikus vältida, peame oma ühiskonnale tagasi võitlema õiguse algatada siduvaid rahvahääletusi.”


Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 1,339 other followers