Rahvale (valede abil) nn psühholoogilise kaitse teostamine võtab tuure üles

February 27, 2015

Minu tähelepanu juhiti mõne päeva eest Kanal 2 eetris olnud saatele “Kuidas peatada Putinit?”.

Pean tunnistama, et tegu on väga kõneka materjaliga, millest nähtub, kuidas rahvale nn psühholoogilise kaitse teostamisel lisatakse gaasi ehk kuidas poliitilise eliidi, jõustruktuuride ja meedia koostöös jõuliste hoobadega rahva meelsust vormitakse – mh valede abil.

Loomulikult saab oma osa kätte ka SAPTK, mida julgeolekueksperdiks tituleeritud Eerik-Niiles Kross ühes saate autoritega püüab täiesti naeruväärsel moel näidata Kremli käsilase ja vene propaganda instrumendina.

Screen Shot 2015-02-27 at 17.52.48

Kaader saatest “Kuidas peatada Putinit?”, kus SAPTK-st luuakse teadlikult ja samas täiesti alusetult kuvandit kui Venemaa käsilasest.

Mille pärast, küsite? Aga eks ikka selle pärast, et me püüame kaitsta aastasadu meie kultuuri aluseks olnud üldinimlikke väärtusi ja tõekspidamisi, mida tõstab juhtumisi esile ka Venemaa poliitiline juhtkond ja Ortodoksi Kirik. Kas mingeid fakte ka välja tuuakse, mis õigustaks SAPTK seostamist vene võimuringkondadega? Loomulikult mitte – kellele neid fakte tarvis on!?

Oleme ei tea kui palju kordi kategooriliselt eitanud suhteid Venemaa võimuringkondadega, sh igasugust venemaist rahastust (vt nt siit, siit ja siit). Tähelepanuväärselt oleme seda teinud ka Kanal 2 saatele “Radar” antud intervjuus, nagu alltoodud videoklipist näha. (Täpselt sama selgitasin veidi põhjalikumalt Pealtnägijale antud intervjuus.) Vastupidiste süüdistuste ja kahtlustuste alusetus on leidnud kinnitust ka Pressinõukogu otsustega (vt siit ja siit). Ja ometi jätkub alusetute kahtlust külvamine, ikka ja jälle, tundub, et lõputult.

Sellisena on ilmselgelt tegu teadliku püüdlusega diskrediteerida ja häbimärgistada SAPTK-i ja keerutada meie suhtes üles alusetuid kahtlusi ja kõhklusi. Väite sisemine struktuur on seejuures täiesti naeruväärne, justkui oleks kodanike poolt perekonna ja abielu ning ühiskonna moraalsete alusväärtuste kaitseks organiseeritud kujul väljaastumine automaatselt märk töötamisest Venemaa võimuringkondade teenistuses või nende kasuks. Tegelikult ei ole selline väide mitte üksi naeruväärne, vaid annab tunnistust pahatahtlikkusest, lausrumalusest või mõlemast.

Ühtlasi aktualiseerub taas küsimus, kuidas selline asi on ühitatav Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punktiga 1.4., mille kohaselt peab ajakirjandusorganisatsioon kandma hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.

Samuti on raske mõista, kuidas niisugune massimanipulatsioon, mille raames esitatakse infot valikuliselt ja ühekülgselt ning luuakse täiesti meelevaldseid ja alusetud seoseid, erineb sellest, mida oleme juba harjunud kohtama CNN-i või RT vahendusel. Üks psühholoogiline kaitse kõik – rahva eneseteadvuse kujundamine mh valede abil, nagu Jaak Aaviksoo kunagi kaitseministrina Eesti kaitsedoktriini enesekindlalt õigustas (vt siit ja siit).

Screen Shot 2015-02-27 at 17.54.29

Eerik-Niiles Kross annab oma panuse õigustamaks avalikkusega manipuleerimist rahvale “psühholoogilise kaitse” pakkumise loosungi all.

Eriti jäi saatest kõlama Eerik-Niiles Krossi selgitus, mille ta andis saate lõpuosas vastuseks küsimusele, kuidas saaksime end turvaliselt tunda ja rahulikult magada:

“On üks läbiv narratiiv, mida Kremlist erinevate kanalite läbi sugereeritakse, ka Eestisse. Ja see on see, et me ei ole ise suutelised ennast valitsema, meie demokraatlikud institutsioonid on nõrgad, valitsus on korrumpeerunud, kedagi ei saa usaldada. Tegelikult murendatakse eneseusku, tekitatakse ebakindlust ja see on see, millele tuleb igal juhul vastu hakata – tuleb [rahva] eneseusku säilitada.

Mõelgem nende sõnade järelmitele ehk sellele, kuidas peaks nendest lähtudes rahvale nn psühholoogilise kaitse teostamine reaalselt välja nägema.

  • Kas valitsuse, jõustruktuuride ja meedia koostöös tuleks hakata vastu inimestele ja kodanikeühendustele, kes või mis heidavad valitsusele ning teistele institutsioonidele ette nõrkust, korrumpeeritust ja ebausaldusväärsust.
  • Milles see “vastu hakkamine” peaks seisnema ning kes ja kuidas peaks seda teostama?
  • Kas neid inimesi ja ühendusi peaks meedia vahendusel avalikult häbimärgistama, nagu siin saates tehakse SAPTK-ga?
  • Või peaks neile jõustruktuuride abil survet avaldama?
  • Ja millist rolli mängib kriitika põhjendatus ehk selle tõelevastavus – on sel üldse tähtsust?

Loomulikult tekib siin tõsine küsimus ka sellest, kuidas lepitada niisugust lähenemist sõnavabaduse ja poliitilise vabaduse ideaalidega ning kas siin ei ole meil tegu märkidega diktatuurilistest suundumustest Eesti ühiskonnas.

Igal juhul on väga kõnekas, kui poliitiline eliit hakkab jõuga oma kuvandit ehitama mitte selle läbi, et käituda auväärsel ja lugupidamist väärival moel, vaid sirutab käe pigem propaganda poole, et oma positiivset kuvandit manipulatsioonide ja valede abil kindlustada.

Jah, paraku omandab niisugune “psühholoogilise kaitse” projekt üha ebameeldivamaid ja hüsteerilisemaid varjundeid ning mõjub nendele inimestele, kelle hinges elab armastus tõe vastu, soovitule vastupidiselt – see mitte ei kasvata usku meie riigi poliitilisse juhtkonda, meediasse ja jõustruktuuridesse, vaid loob nende suhtes umbusku või koguni põlgust.


Kõige suurem vale poliitikas

February 16, 2015

Reform Kesk

Hiljuti kirjutasin SAPTK toetajatele ja paljudele teistele inimestele sellest, mida nimetasin KÕIGE SUUREMAKS VALEKS POLIITIKAS:

“Kõige suurem vale poliitikas, millega on pikka aega rahvast petetud, seisneb sisuliselt väites, et inimesed peaksid andma oma hääle halbadele poliitikutele või parteidele, sest muidu tulevad võimule veel halvemad poliitikud või parteid.

Vabadele kodanikele peaks selline manipulatiivne mõtteviis olema mitte ainult võõras, vaid eemaletõukav!

Just sellele hirmutamistaktikale tuginedes on suurerakonnad meelitanud aastast aastasse hääletama enda poolt paljusid inimesi, kes neid tegelikult ei toeta – Keskerakond kasutab seda Reformierakonna vastu, just nagu Reformierakond kasutab seda Keskerakonna vastu. Just selle vale abil kindlustavad erakonnad oma võimupositsiooni, hoides uued tulijad parlamendist eemal.

Ent olgem ausad: tegelikult mõtleb ainult ori nii, et targem on toetada oma ebaõiglast ja vägivaldset isandat, sest vastasel juhul võib ta sattuda veel ebaõiglasema ja veel vägivaldsema isanda meelevalda.

Aeg on selle orjaliku vale kütkeist välja murda! Seepärast rõhutan tungivalt: keda iganes Te ka ei vali, ärge mingil juhul hääletage ühegi kandidaadi ega partei poolt, kelle tegevus või vaated on Teile tegelikult moraalselt vastuvõetamatud. Vastasel korral jäävadki meid alatiseks valitsema poliitikud, keda me tegelikult ei toeta.

Seepärast on ülimalt oluline, et mitte keegi ei annaks oma häält kandidaadile ega parteile kartusest veel halvema ees. Vabad kodanikud peaks valima oma südametunnistuse järgi, lähtudes kandidaatide moraalsest kvaliteedist, mitte poliitikute manipulatsioonide ja valede kohaselt.”

Ja nüüd pakub peaminister Taavi Rõivas meile justkui tellimuse peale täiusliku näite, kuidas kõnealust vale ikka ja jälle häbematu manipulatiivsusega maksimaalselt lüpsta, nagu hingevaakuvat lehma. Sisuliselt võib tehnika kokku võtta nii:

“Kallid noored, te PEATE TULEMA valima ja ANDMA OMA HÄÄLE MEILE – mitte selle pärast, et me seda vääriksime, vaid selle pärast, et vastasel korral läheb teie olukord veel palju hullmeks. Ja seda te ju ei taha, kallikesed, või mis?”

Naeruväärne või traagiline? Sõltub vaatenurgast – naeruväärne, et nii labaseid manipulatsioone nii häbematult kasutatakse; traagiline, et nii labased manipulatsioonid nii paljude inimeste puhul ka toimivad ja endiselt edu toovad.

Esimene näide:

Teine näide:

Kolmas näide:

Väljavõte Delfi päisest 19. veebruari hommikul ehk ajal, mil agasid e- ja eelvalimised.

Väljavõte Delfi päisest 19. veebruari hommikul ehk ajal, mil agasid e- ja eelvalimised.

Neljas näide (Keskerakonna esituses):

Screen Shot 2015-02-19 at 11.01.24


Urmas Viilma ametissepühitsemise tseremoonia ülevusest

February 3, 2015
Foto: Delfi

Foto: Delfi

Urmas Viilma ametissepühitsemise tseremoonia oli silmapaistvalt hästi korraldatud. Ja mis  eriti tähelepanuväärne – tseremooniat, mis sarnanes olulistes aspektides koronatsioonile ehk kuninga ametissepühitsemisele, läbis selge monarhistlik toon ning sellega kaasnev ülevus.

Just võimuga kaasnevast ülevusest ja seda kandavatest kõrgetest voorustest on egalitarismi ja demokraatia printsiipidest juhinduvas ühiskonnas, kus võimus nähakse pigem huvide teostamise meediumit kui kõrget ja äärmiselt vastutusrikast, teiste inimeste ja kõrgemate printsiipide isetu teenimise põhimõttel rajanevat kutsumust, tohutu puudus.

Seejuures oli Urmas Viilma valmistanud ette väga ilusa ja sügava sõnumiga jutluse, millest – nagu ka Toomkooli lastekoori laulu sõnadest – kumas selgelt läbi, kuivõrd on riigil rohkem vaja Kirikut kui Kirikul riiki.

Urmas Viilmale kui EELK uuele peapiiskopile soovin jätkuvat sirgeselgsust, ustavust, vaprust ja vastupidavust!


Tuhkatriinu 2.0

January 27, 2015

CNN pakub võimaluse vaadata, millises suunas lääne kultuur on liikumas (degenereerumas). Magusas kastmes lugu räägib nn progressiivse eliidi seas üha laiemalt levinud nähtusest nimega “polüamooria” ehk “mitmikarmastus”. Sisuliselt on tegu monogaamia kui normi eitamisega.

Screen Shot 2015-01-27 at 11.06.42

Neli partnerit, üks armastus – saage tuttavaks, see on polüamooria.

Noor naisterahvas Miju Han selgitab, et tema on nagu Tuhkatriinu 2.0 – ta on küll kihlatud, ent samas on tal täiesti avalikult lähisuhe ka ühe naisega, kellega ta kohtub regulaarselt, ning kahe mehega, keda ta kohtab ca korra kuus. Selline eluviis olevat lihtsalt uus ja loominguline alternatiiv traditsioonilisele “üks mees, üks naine” suhtevormile.

“On ka varjupool,” kurdab Han: “Polüamoorsed inimesed kohtavad sageli diskrimineerimist.” Ja kui temalt küsitakse, mis on sellise elukorralduse juures raskeim asi, vastab ta “ajaplaneerimine”. “Minu kohtamistekalender on väga tihke ja minu töö väga nõudlik,” ütleb Han, kes kasutab oma kohtingute planeerimiseks Google’i kalendrit. “Raske on tasakaalustada suhteid, mida sooviksin näha süvenemas, kõigi oma muude eluvajadustega.”

Loomulikult on ajaloos ka varem olnud inimesi, kes elavad oma elu sellisel promiskuiteetsel moel. Aga radikaalselt uus on see, kuidas kõnealusele eluviisile nõutakse nö rikastava erinevuse loosungi all ühiskonna heakskiitu ja tunnustust ning võrdset kohtlemist.

Nagu näha, on homoliikumine oma püüdlusega perekonna ja normaalsete lähisuhete ümberdefineerimisega juba eilne päev – elu liigub kiiresti edasi. Tõsi, monogaamia kui normi eitamine on olnud alati oluline osa ka homoliikumise strateegiast. Nagu üks homoseksuaalist kirjanik on tabavalt öelnud: “Püüe leida meeshomoseksuaalide seast monogaamiat sarnaneb püüdlusele leida mullast trühvleid.”

Ilmselgelt ei saa niisugused enesekesksed ja hedonistlikud hoiakud ja ellusuhtumised piirduda vaid homoliikumisega, vaid osaliselt selle kaudu kujuneb sellest aktsepteeritud norm kogu ühiskonna jaoks. Selline näib olevat meie ühiskonna ja kultuuri tulevik – kui aega antakse.

Igal juhul on siin mõtlemiskoht ka kooseluseaduse pooldajatele, eestvedajatele ja läbisurujatele – ilmselt oleks mõistlik suunata pilk tulevikku ja võtta arvesse mitte üksi homoseksuaalide, vaid ka polüamoristide huve. Kooseluseaduse § 1 lg 1 sõnastus, et kooselulepingu võivad sõlmida vaid kaks füüsilist isikut, näib olevat ajale jalgu jäänud.


Ühe uudisloo metamorfoos

January 24, 2015

Omamoodi kõneka ja teatud mõttes ka humoorika näitena sellest, kuidas meie ajakirjandus tegutseb, toon kokkuvõtlikult välja lühiülevaate ühe uudisloo metamorfoosist.

Neljapäeval, 22. jaanuaril avaldas Postimees alljärgneva pealkirjaga uudise. Pealkirja keskseks verbiks oli “pommitab”.

10403121_1638527292954320_1243129135769298028_n

Kui ajakirjanik mulle pärast uudise avaldamist lõuna ajal helistas, et ka meie kommentaar võtta (ma küll arvasin, et osapoolte kommentaari tuleks taotleda enne uudise avaldamist, aga see selleks), küsisin muu hulgas, miks nimetatakse uudise pealkirjas ühe viisaka kirja saatmist pommitamiseks. Ajakirjanik jäi vastuse võlgu ja lubas asja üle vaadata. Mõne aja pärast muudetigi uudise pealkiri ära ja see asendati alltooduga. Nagu näha, sai nüüd uudise keskseks verbiks “nõuab”.

Selle peale kirjutasin Postimehe tegevtoimetajale ja selgitasin, et ka niisugune kajastus moonutab reaalsust:

“Pöördun Teie kui ajalehe Postimees tegevtoimetaja poole palvega, et Postimees lõpetaks eksitava info levitamise SAPTK ettevõtmiste kohta. Eile avaldatud artiklis sisaldub selline lõik:

“SAPTK märgib küsimustikus, et küsimustele vastamine on kohustuslik ning hiljem avalikustamisele kuuluvad vastused tuleb ära saata hiljemalt 27. jaanuari südaööks.”

Tegelikult ei ole küsimustele vastamine kohustuslik ja on arusaamatu, kust võetakse vastupidist. Iga kandidaat saab ise otsustada, kas vastata küsimustele või mitte. Et saaksite selles veenduda, lisan Teile vaatamiseks ka kirja, millega kandidaatide poole pöördusime. /…/ Eelnevat silmas pidades palun, et Postimees lõpetaks eksitava info levitamise ja avaldaks vastava paranduse.”

Pärast mõne kirja vahetamist artikli autoriks oleva ajakirjaniku Tiina Kaukverega jõudis asi nii kaugele, et sain alljärgneva vastuse:

“Tegin artiklisse parandused ja avaldame selle uuesti meie esileheküljel. Vabandan ja rääkisin ka meie koostööpartneri BNSi reporteriga, kes selle lause nii sõnastas.”

Tulemuseks on see, et uudislugu sai veel kolmandagi pealkirja, mis enam ei halvusta, vaid annab lihtsalt edasi informatsiooni – algses versioonis kasutatud verbi “pommitab” ja teises versioonis sisaldunud tegusõna “nõuab” asemele on saanud sõna “küsib”.

Screen Shot 2015-01-24 at 16.45.01

Uudise kehas avaldati selline parandus:

BNS kirjutas, et SAPTK märgib küsimustikus, et küsimustele vastamine on kohustuslik. Varro Vooglaid lükkas selle väite aga ümber. «Iga kandidaat saab ise otsustada, kas vastata küsimustele või mitte,» teatas Vooglaid.

Paraku ei jõua pidevalt selliseid mõttetuid kadalippe läbi kolistada, mistõttu jäävad enamasti kallutatud ja reaalsust moonutavad kajastused parandamata. Aga vähemasti oli ajakirjanik valmis viga tunnistama – asi seegi.

* Ajakirjanik Tiina Kaukvere palvel toon eraldi välja, et väärinfo, nagu nõudnuks me kandidaatidelt küsimustikule vastuseid kohustuslikus korras, pärines BNS-lt.


Eesti Ekspress levitab alusetuid kuulujutte

January 23, 2015

Eesti Ekspress levitab nn sahinate rubriigis anonüümselt täiesti alusetuid kuulujutte, millel ei ole reaalsusega absoluutselt mitte mingit kokkupuutepunkti. Ja küll on inimestel ikka hirmud… Piisaks ühest kõnest või meilist veendumaks, et sellised jutud kuuluvad täielikult fantaasia valdkonda. Aga ilmselt ei ole mitte tõetaotlus see, millest niisuguste juttude levitamine lähtub.

8989_903311173020603_6852262699293984822_n


Postimees levitab eksitavat teavet

January 23, 2015

10403121_1638527292954320_1243129135769298028_nEile kirjutas Postimees, nagu selgitaksime riigikogu kandidaatidele, et neil on kohustus vastata meie küsimustikule, millega püüame selgitada välja parlamenti pürgijate seisukohad seonduvalt kooseluseadusega. Selline väide on loomulikult täiesti alusetu ja eksitav, mistõttu saatsin Postimehe tegevtoimetajale alltoodud kirja.

Omamoodi kõnekas on ka uudisloo pealkiri ja selle keskmes olev verb “pommitama”. Selline väljendus on väga tendentslik ja tõsiselt kallutatud. Tõde on see, et saatsime ühe viisaka kirja igale kandidaadile ja palusime vastata kolmele lihtsale küsimusele, et valijad teaksid kandidaatide seisukohti antud küsimuses – nii, nagu asjad demokraatlikus riigis peaks käima.

Aga veider on see küll, kuidas paljud kandidaadid ärrituvad sellest, kui neil palutakse oma seisukohti väljendada – justkui selle näol oleks tegu ebaviisaka sekkumisega eraellu.

Selgitasin meie püüdlust lähemalt eile õhtul Tallinna TV-le antud intervjuus.

Read the rest of this entry »


Follow

Get every new post delivered to your Inbox.