Isaga meeleavaldusel

April 26, 2015
Foto: Delfi

Isaga meeleavaldusel. Kahju on sellest põlvkonnast, kes pühendas oma elu Eesti iseseisvumisele ja taasiseseisvunud riigi ülesehitamisele, ent on nüüd sunnitud tõdema, et asjad ei ole läinud sugugi nii, nagu loodeti, ja et valitsus on pöördunud oma enda rahva vastaseks jõuks. (Foto: Delfi)

Astusin ka koos isaga tänasel vihmasel hommikupooliku meeleavalduselt läbi ja vastasin Postimehe reporteri palvel ka mõnele küsimusele. Nagu öeldud, pean põhimõtteliselt valeks tõsta veelgi tavaliste inimeste maksukoormust, mis on niigi haiglaselt kõrge.

Minu hea kolleeg Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, keda peetakse üheks parimatest maksuõiguse spetsialistidest Eestis, selgitas mulle kord kalkulatsioonide näitel, et Eestis läheb ühe keskmise perekonna palgafondist (ehk rahast, mis on vajalik inimese palkamiseks) sõltuvalt tarbimisharjumustest otseste või kaudsete maksudena riigile 60-90% (lisaks sotsiaal- ja tulumaksule käib siin jutt ka käibemaksust, kõikvõimalikest aktsiisidest, riigilõivudest, Eesti Energia kasumist jms-st).

Niisugune sotsialistide unelm on tegelikult lihtsalt hullumeelsus ning igasugune jutt sellest, et tarvis oleks inimestelt karistuse ähvardusel veelgi rohkem raha ära võtta, annab tunnistust ka puudulikust mõtlemisvõimest või lihtsalt pahatahtlikkusest. Juba praegu on suur osa ühiskonnast totaalselt sõltuv kõikvõimalikest toetustest ning iga samm selle sõltuvussuhte süvendamise, mitte selle leevendamise suunas, on vastuvõetamatu.

Aga kui parteid tahavad oma lubaduste täitmiseks kusagilt raha juurde leida, siis õigluse huvides peaks alustama erakondade üle mõistuse suure riikliku rahastamise kärpimisest või lõpetamisest – enne, kui see samm on tehtud, ei ole mõtet muudest katteallikatest rääkida. See on põhimõtteline küsimus.

Tänavademokraatia kultuuri edenemine on aga kindlasti väga oluline asi – hea on selles osas arenguid näha, sest siin on üks väheseid võimalusi, mille läbi inimesed saavad aktiivselt poliitiliste protsesside suunamises osaleda.


President Ilves soovib Eestisse võõrriigi alaliste sõjaväebaaside rajamist

April 13, 2015

Ilvese FB lehe päis

See, et Eestisse tulevad USA alalised sõjaväebaasid, on poliitilise juhtkonna poolt ilmselt juba ammu ära otsustatud. Nüüd on küsimus peaasjalikult selles, kuidas nimetatud otsust samm-sammult ellu viia ja kuidas seda rahvale serveerida moel, nagu oleks see rahva enda tahte väljendus. Üks olulisi tehnikaid selle eesmärgi poole püüdlemisel on pidev hirmutamine, mida praktiseerib th alatasa ka president Ilves.

Ehk eksin, aga minu hinnangul on tegu sedavõrd kaaluka otsusega, et see vääriks referendumit ja väga põhjalikku avalikku arutelu. (Tõsi, põhiseadus ei võimalda riigikaitse alaseid küsimusi rahvahääletusele panna, aga see ei tähenda, nagu ei vääriks iseseisvuse sedavõrd ulatuslik loovutamine rahvahääletust.) Maailma kõige võimsama sõjalise jõu poolt alaliste sõjaväebaaside rajamine meie territooriumile ja selle sama jõu peamise geopoliitilise vastase külje alla ei ole nalja-asi. Ma ei ütle seejuures, kas see on õige otsus või vale – küll aga olen öelnud varem ja ütlen jätkuvalt, et nii kaalukaid otsuseid tuleks langetada teisiti ja ilma rahvast ninapidi vedamata.

Kui Eesti reaalselt tahab olla demokraatlik riik, tuleks ka poliitilisel juhtkonnal vastavaid põhimõtteid järgida mitte üksi siis, kui see on mugav, vaid ka siis, kui see on tülikas.


Pühaderõõm

April 13, 2015

Siin on väike, aga meeleolukas meenutus Kristuse Ülestõusmise teise püha ja ühtlasi minu kalli abikaasa sünnipäeva tähistamisest meil kodus, pere ja sõprade seltsis. On palju põhjust tänulikkuseks, kui erinevad põlvkonnad saavad (kohati kasina võimekuse kiuste) sellisel moel pühaderõõmu jagada. Samuti on hea tunne, kui õnnestub põlvest põlve kultuuri kui elamise viisi lastele edasi enda. See kõik sünnib ennekõike kodus.


Pressinõkogu sõnul ei riku SAPTK kujutamine Venemaa vaenuliku mõjutustegevuse instrumendina ajakirjanduseetika põhimõtteid

April 1, 2015

media-manipulationPressinõukogu tegi täna teatavaks oma otsused kahe kaebuse osas, mille hiljuti SAPTK nimel esitasime, asudes mõlemal juhul seisukohale, et ajakirjanduseetika põhimõtete rikkumist ei ole toimunud. Otsuseid lugedes tekkis esmalt tõsine kahtlus, et tegu ägaõib olla terase aprillinaljaga, aga paraku see vist nii ikkagi ei ole.

Kanal 2 suhtes esitatud kaebuses osas otsustas Pressinõukogu, et kuivõrd saates pealkirjaga “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa), mis rääkis ühemõtteliselt ja ainult Venemaa vaenulikust mõjutustegevusest naaberriikides, näidati küll kaadreid SAPTK meeleavaldusest ja pressikonverentsist, ent SAPTK nime otseselt ei mainitud, siis ei ole SAPTK-le viidatud:

“Pressinõukogu otsustas, et Kanal 2 ei ole eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu. Kuigi saates näidatakse kooseluseaduse vastu korraldatud meeleavaldusi, ei viita ükski saates esinenud ekspertidest SAPTK-ile.”

Eesti Päevalehe suhtes esitatud kaebuse osas asuti seisukohale, et väide, nagu oleks SAPTK toetanud EKRE voldikute väljaandmist, ei kujuta endast ajakirjanduseetika põhimõtete rikkumist, kuna Pressinõukogu arvates ei ole kõnealuses artiklis kirjutatud seda, mida seal kirjutati:

“Pressinõukogu otsustas, et Eesti Päevaleht ei ole eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu. Pressinõukogu hinnangul ei ole artiklis kirjas, et toetati EKRE poliitikute voldikute trükkimist, vaid viidatud reklaamidele, kus soovitati vältida kooseluseaduse poolt hääletanud riigikogulasi.”

(Võrrelgem seda seisukohta artiklis kirjutatuga ja otsustagem ise, kui adekvaatne Pressinõukogu seisukoht on: “SA Perekonna ja Traditsioonide [sic] Kaitseks (SAPTK) toetas muu hulgas nende [st EKRE] reklaamvoldikute trükkimist.”)

Screen Shot 2015-02-27 at 17.52.48

Varro Vooglaid kõnelemas SAPTK-i meeleavaldusel perekonna ja demokraatia kaitseks.

Kuidas peatada Putinit 1

SAPTK-i meeleavaldus perekonna ja demokraatia kaitseks.

Kaadrid Kanal 2 saatest "Kuidas peatada Putinit?" (2. osa). Kui siin ei ole viidatud SAPTK-ile, siis kellele või millele siin viidatud on?

SAPTK juhatuse liikmed Varro Vooglaid ja Markus Järvi tutvustavad Nordic Hotel Forumis toimunud pressikonverentsil TNS Emorilt tellitud uuringu tulemusi, millest kajastub rahva enamuse vastuseis kooseluseaduse läbisurumisele. Nagu näha, on siin selgelt viidatud ka kõnealuste isikute nimedele.

Kaadrid Kanal 2 saatest “Kuidas peatada Putinit?” (II osa). Kui siin ei ole viidatud selgelt ja ühemõtteliselt SAPTK-ile, siis kellele või millele siin viidatud on? Alltoodud kaadrid pärinevad samast saatest mõned hetked pärast SAPTK-le viitavaid kaadreid.

Screen Shot 2015-04-15 at 11.35.20

Screen Shot 2015-04-15 at 11.35.32

Nagu ma vastuses Pressinõukogule kirjutasin, tekib nüüd tõsine küsimus, kas edaspidi võibki ajakirjanduses vabalt kujutada konkreetseid isikuid ja ühendusi Venemaa vaenuliku mõjutustegevuse vahendina, eeldusel, et nende nime otseselt ei mainita – isegi, kui sellise kuvandi loomiseks puudub absoluutselt igasugune faktiline aluspõhi. See on küsimus, mis vääriks eraldiseisvana avalikku tähelepanu. (Seejuures ei vasta tõele, et ühtegi isikut ei ole nimetatud – saates olid selgelt kaadrid (vt pilti ülalpool), kus on toodud välja mitte ainult minu ja Markuse pilt, vaid ka meie nimed.)

Eelneva taustal olen taas kord sunnitud väljendama siirast mure meie ühiskonna ja kultuuri (sh meedia) suundumuste pärast. Meedia hävitab ise oma usaldusväärsust ja me näeme iga päevaga üha enam, kuidas inimesed suhtuvad sellesse lihtsalt kui propagandainstrumenti, just nagu see oli nõukogude ajal.

Ja tõepoolest: kas me mitte ei näe siin väga selgelt tuntud mustri kordumist? Kui nõukogude ajal tembeldati ideoloogilisi vaenlasi (ehk kommunistliku ideoloogiaga mittenõustuvaid inimesi) meelevaldselt kodanliku lääne käsilasteks, siis nüüd tembeldatakse maailmavaateliselt ebamugavaid (st liberalismi, relativismi ja sotsialismi dogmadega mittenõustuvaid) isikuid ja ühendusi Putini käsilasteks. Ja seda kõike saab meedia teha täiesti karistamatult.

Ma ei hakka seda asja lähemalt kommenteerima, vaid toon lihtsalt välja oma vastuse Pressinõukogule, milles on probleem konkreetselt lahti kirjutatud. Kui midagi muud sellest kõigest kasu ei ole, siis vähemalt nii palju, et inimesed näevad, mil moel meedia tegutseb ja ringkaitsesse tõmbub. Loodetavasti on see kasulik materjal ka ajakirjanduse õppejõudedele ja üliõpilastele ning ajaloolastele, kes hakkavad tulevikus uurima, kuidas meedia oma usaldusväärsuse lõplikult minetas.


Minu vastus Pressinõukogule (1. aprill 2015):

Tere!

Tänan teate eest. Paraku jääb sellistest otsustest mulje – eriti Kanal 2 suhtes esitatud kaebuse osas –, et ajakirjanduslikud ringkonnad on tõmbumas ringkaitsesse, just nii, nagu Siim Nestor oma hiljutises üleskutses seda näha soovis.

(1) On lihtsalt uskumatu, et oleme jõudnud olukorda, kus ajakirjandus võib luua isikutest täiesti meelevaldset kuvandit ilma, et selle eest tuleks võtta mingigi vastutus. Kanal 2 saade rääkis ühemõtteliselt ja ainult sellest, kuidas Venemaa teostab naaberriikides oma vaenulikku mõjutustegevust ning selles kontekstis esitati ka SAPTK tegevust, kaadritega nii meie pressikonverentsist, kus esitlesime EMORi uuringut kui ka meie meeleavaldusest, olgugi, et meil ei ole Venemaa võimuringkondade ega mõjutustegevusega absoluutselt mitte mingisugust pistmist.

Asuda nüüd seisukohale, et saates “ei ole viidatud SAPTK-le”, on otsene vale ning püstitab küsimuse, kellele siis kõnealustes kaadrites viidatud on, kui nii näidatud pressikonverents kui ka meeleavaldus oli korraldatud ainuisikuliselt SAPTK poolt ja portreteerivad SAPTK juhte. Samuti tekib nüüd küsimus, kas edaspidi võibki ajakirjanduses vabalt kujutada SAPTK-i Venemaa vaenuliku mõjutustegevuse vahendina, eeldusel, et SAPTK-i nime otseselt ei mainita – olgugi, et selleks puudub absoluutselt igasugune faktiline aluspõhi.

Lähtudes Pressinõukogu lähenemisest võiks siis näidata nt pedofiiliavõrgustikust rääkivas saates kaadreid ka meie riigi juhtpoliitikutest, selgitades, et tõsiseid kahtlusi on ka selle osas, kas meie poliitilisse juhtkonda ei ole imbunud pedofiile, ning siis pärast nende isikute protestide korral selgitada, et kuivõrd ühegi poliitiku nime konkreetselt ei mainitud, siis ei ole kellegi suhtes mingit reaalsust moonutavat ega eksitavat infot levitatud.

(2) Mis puutub EPL-i suhtes langetatud otsust, siis ka see on arusaamatu. Fakt on see, et SAPTK ei ole toetanud ühegi EKRE reklaamvoldiku väljaandmist, vaid on andnud omal algatusel välja voldikuid, milles on teiste hulgas tõstetud esile ka EKRE kandidaate (samuti IRL-i, Keskerakonna ja Vabaerakonna kandidaate). Vaielda võib selle üle, kas meie voldikute levitamine kujutab endast keelatud annetuse tegemist või ei kujuta – ja meie hinnangul ei kujuta –, aga väljaspool igasugust kahtlust on see, et SAPTK ei ole toetanud EKRE voldikute väljaandmist. Seega on EPL-i väide ühemõtteliselt vale ning Pressinõukogu otsuse tulemusel tekib küsimus, kas võibki ajakirjandusväljaanne kirjutada asju, mis tõele ei vasta.

Oleksin väga tänulik info eest selle kohta, millised isikud konkreetselt osalesid kõnealuste otsuste langetamisel Pressinõukogus. Kui selline võimalus eksisteeriks, tahaksin kindlasti kõnealused otsused vaidlustada, sest tegu on põhimõttelise küsimusega.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

Vaata seonduval teemal:


Demokraatia või mitte?

March 21, 2015

Minu käest küsiti, kuidas mõista tänases õhtulehes avaldatud intervjuus minu poolt väljendatud seisukohta, et demokraatia ei ole tingimata parim riigivalitsemise vorm, pidades silmas, et sügisel korraldasime meeleavalduse perekonna ja demokraatia kaitseks.

Vastus on lihtne: kuigi demokraatia ei ole minu hinnangul parim riigivalitsemise vorm, on see oluliselt parem kui oligarhia, ohlokraatia või nende sümbioosist võrsuv partokraatia, mistõttu pean loomulikult vajalikuks demokraatiat ka selle degenereerumise suundumuste eest kaitsta.

Meeldib see meile või mitte, aga Eesti Vabariik peaks põhiseaduse kohaselt olema demokraatlik riik.

Igav kangelane


ERR-i eetikanõunik: ERRi uudisteportaal halvustas kohatult SAPTKi

March 20, 2015

Screen Shot 2015-03-19 at 09.57.36

Kroonika huvides toon ära järjekordse näite selle kohta, kuidas SAPTKi tegevuse kajastamisel eksib meedia rutiinselt ajakirjanduseetika põhimõtete vastu. Esmalt toon välja oma pöördumise ERR-i ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerkile, seejärel hr Tammerki vastuse.

Minu pöördumine:

Tere, hr Tammerk!

Kas Te palun selgitaksite, mis põhjusel on SAPTK-ile viitava artikli pealkirjas, mis osundab meie sihtasutusele kui perekonda ja traditsiooni kaitsvale ühendusele, sõnad “perekond ja traditsioon” jutumärkides?

Kas selline halvustamine on rahvusringhäälingu uudisloole kohane, pidades silmas ERR-i heas tavas sõnastatud sõltumatuse põhimõtet, mille kohaselt “töötajad, eriti ajakirjanikud, peavad oma tegevuses vältima kõike, mis võib tekitada õigustatud kahtlusi ERRi erapooletuses”?

Või millega see põhjendatud on? Kas sellega, et ERR-i uudistetoimetuses valdavate ideoloogiliste hoiakute kohaselt ei kaitse SAPTK tegelikult perekonda ja traditsiooni? Kas sellisel juhul on tegu uudis- või arvamuslooga, mis peaks Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punkti 4.1. kohaselt olema selgelt eristatavad?

Ja kas edaspidi hakkabki nii olema, et kuivõrd ERR-i uudistetoimetuse arvates ei kaitse SAPTK perekonda ja traditsiooni, siis viidatakse meie ühingule sellisel halvustaval moel? Kui nii, siis kas seesugune hinanngute andmine uudislugudes saab olema piiratud vaid SAPTK-le või on see ERR-is üldaktsepteeritud tegevusprintsiip?

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid
Juhatuse esimees
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks

Hr Tarmu Tammerki vastus:

Lugupeetud Varro Vooglaid

Jutumärgid pealkirjas sõnade „perekonda ja traditsiooni” ümber tekitasid halvustavat fooni SAPTK-i kohta. Minu hinnangul on asjakohane jutumärgid pealkirjast ära võtta või pealkirja sõnastust muuta, sest ilmunud variant ei ole kooskõlas uudisloolt eeldatava neutraalse stiiliga. Jutumärgid andsid edasi pigem iroonilist hoiakut sihtasutuse tegevuse kohta, tegu ei olnud neutraalse võttega. Ajakirjanduseetika reeglite järgi ei väljenda uudistetoimetus oma arvamust uudisteemade kohta (uudiste ja arvamuse lahususe printsiip).

Praeguseks on uudisteportaali toimetus pealkirja muutnud:

Komisjon: SAPTK-i voldikute näol oli tegu valimisreklaami ja keelatud annetusega

Lugupidamisega

Tarmu Tammerk
ERRi ajakirjanduseetika nõunik


Mitte keelatud annetus, vaid põhiseadusega kaitstud sõnavabadus

March 5, 2015

Aktuaalne Kaamera pööras 22. veebruaril tähelepanu meie teavituskampaaniale, mille raames saatsime laiali sadu tuhandeid voldikuid, et tuletada inimestele üle Eesti meelde, kes olid kooseluseaduse läbisurujad ning milliseid poliitikuid võib ja milliseid ei või meie hinnangul pereväärtuste seisukohast parlamenti usaldada.

Seejuures väljendas Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni sotsiaaldemokraadist esimees Ardo Ojasalu arvamust, et meie kampaania näol on tegemist keelatud annetusega ja et sellisena on meie ettevõtmine seadusevastane. Sama seisukohta kordas Ojasalu vastates Õhtulehe küsimustele.

Ojasalule sekundeeris poliitikaeksperdiks ja valimiste valvuriks tituleeritud homoaktivist Alari Rammo, kes avaldas samuti Aktuaalsele Kaamerale arvamust, et meie kampaania kujutab endast keelatud annetust, konflikti õhutamist ja hea valimistava rikkumist. (Huvitav, kas veel erapoolikumat “eksperti” ei õnnestunud Aktuaalsel Kaameral leida, pidades silmas kui naeruväärselt kallutatult, pahatahtlikult ja ajakirjanduseetika põhimõtteid rikkudes Rammo sügisel meie meeleavaldust Vikerraadios iseloomustas.)

Mida ma oskan selle peale kosta?

Nagu ma Õhtulehe ajakirjaniku küsimustele vastates selgitasin, on meie suhtes esitatud etteheited kummastavad, sest me ei ole ühelegi erakonnale ega kandidaadile mingisuguseid annetusi teinud ja keegi ei ole meilt mingisugust annetust vastu võtnud.

On väga imelik rääkida sellest, et keegi peaks meile selle eest midagi maksma, kuivõrd me pole üheltki poliitikult nende esiletõstmiseks isegi nõusolekut küsinud. Kui meie kampaaniat käsitleda keelatud annetusena, siis on loodud olukord, kus ainult parteid võivad enne valimisi oma seisukohti levitada ja teised kodanikuühendused peavad vait olema. See oleks aga absurdne.

Väljavõte SAPTK poolt erinevates ringkondades levitatud voldikust.

Väljavõte SAPTK poolt erinevates ringkondades levitatud voldikust. Kui tegu on keelatud annetusega, siis millistes osades peaks erakonnad SAPTK-le seda tagastama?

Kui aga käsitleda keelatud annetusena igasugust kodanikeühenduste poolset sammu, mis on vastava tahtmise korral tõlgendatav rahaliselt hinnatava hüve andmisena kandidaatidele või erakondadele, siis tõusetub küsimus ka sellest, kas keelatud annetusi on teinud nt ERR ning teised tele- ja raadiojaamad, just nagu ka ajalehed-ajakirjad, pakkudes osadele kandidaatidele platvormi oma vaadete tutvustamiseks. Kas keelatud annetusi on teinud ka telejaamad, raadiojaamad, ajakirjandusväljaanded ja reklaamiettevõtted, andes parteidele ja kandidaatidele reklaami ostmiseks soodustusi? Kas keelatud annetuse on teinud Äripäev, mis saatis üle Eesti laiali oma lehe soovitusega hääletada Vabaerakonna poolt?

Samuti oleks sellisel juhul väga huvitav teada, kellele me siis õieti keelatud annetuse oleme teinud, kui me ei toeta otseselt ühtegi parteid, vaid esitame oma nägemuse sellest, millised kandidaadid on perekonnasõbralikud, millised perekonnavaenulikud? Kui oleme toonud välja ka kooseluseaduse läbisurujate nimed, kas siis oleme teinud keelatud annetuse ka neile, viies kooseluseaduse pooldajateni info selle kohta, millised kandidaadid nende vaateid esindavad? Ja kui oleme toonud pereväärtuste seisukohast usaldusväärsete inimestena välja nii EKRE, IRL-i, Keskerakonna kui ka Vabaerakonna kandidaate, kellele ja millises ulatuses me siis “keelatud annetusi” teinud oleme?

Näited SAPTK voldikutest, millega informeerisime inimesi üle Eesti sellest, millised kandidaadid on pereväärtuste seisukohast usaldusväärsed, millised mitte.

Näited SAPTK voldikutest, millega informeerisime inimesi üle Eesti sellest, millised kandidaadid on pereväärtuste seisukohast usaldusväärsed, millised mitte.

Küsimusi on veel ja veel ning sasipundar, mis meie kampaania käsitlemisel keelatud annetusena tekiks, näib lõputu.

Algatuseks võib tuua absurdse vastuolu seonduvalt annetuse mõistega erakonnaseaduses: nimelt ei ole §-i 12_3 lõike 1 kohaselt juriidiliste isikute annetused üldse annetused, mistõttu ei saa need loogiliselt olla ka keelatud annetused, sest keelatud annetus on üks annetuse alaliikidest. Keelatud annetuse mõiste tuleneb aga varjatud annetuse mõistest – meie tegevus oma seisukohtade levitamisel ja nende inimestele teadvustamisel on seevastu täiesti avalik. Rääkimata sellest, et keelatud annetuste regulatsioon lähtub ilmselgelt korruptiivse käitumise tõkestamise eesmärgist ega ole mõeldud kodanikuühiskonnas poliitilise aktiivsuse pärssimiseks.

Tegelikult mind täitsa huvitaks näha, kuidas poliitiliste parteide esindajatest liikmetega Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon kavatseb põhjendada seisukohta, et Eestis vaata et ainukese poliitilistes küsimustes aktiivselt kaasa rääkiva ja samas valitsusest sõltumatu kodanikeühenduse poolt valitsusparteide suhtes kriitiliste vaadete levitamine valimiste eel ning perekonnasõbralike kandidaatide omaalgatuslik esiletõstmine kujutab endast keelatud annetust.

Oleks huvitav näha, kuidas niisugust seisukohta õigustatakse demokraatia ja kodanikuühiskonna printsiipide taustal. Eriti põnev oleks aga näha, millise nipiga püütakse selline tõlgendus erakonnaseadusest mahutada põhiseaduse §-i 45 raamesse, mille kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil ja mis lubab vastavat õigust piirata üksnes avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.

45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides.

Tsensuuri ei ole.

Nagu põhiseaduse kommenteeritud väljaandes selgelt öeldud, tohib kvalifitseeritud piiriklausliga põhiõigust (mida sõnavabadus endast põhiseaduse kontekstis kujutab) reeglina piirata ainult piiriklauslis loetletud põhjustel ning sellest põhimõttest kõrvalekaldumine on mõeldav üksnes ülekaalukate huvide, nagu nt riigi julgeoleku tagamise eesmärgist kantuna. Spetsiifiliselt põhiseaduse §-i 45 kommentaaris on aga kirjutatud järgmist:

“Ilma täiemahulise väljendusvabaduseta on teiste õiguste ja vabaduste vaba toimimine piiratud ning üksikisikul on raske vastu seista võimu omavolile või kuritarvitustele ning põhistatud valikute tegemiseks eraelus. Ilma kohase väljendusvabaduseta on avaliku võimu ja selle kandjate hoidmine moraali ja seaduste raames raske, kui mitte võimatu. Väljendusvabadus ei ole oluline ja möödapääsmatu mitte ainult võimu ohjamisel, vaid ka ühiskonnas aset leidva mõistmiseks, ühiskondlike kokkulepete ja ühiskonnale kõige enam sobivate lahenduste leidmiseks ning seeläbi igaühe ja kõigi üldiseks vabaks arenguks ja probleemide lahendamiseks. Väljendusvabaduse sellise fundamentaalse tähenduse tõttu võib väita, et õiguste ja vabaduste konflikti korral domineerib väljendusvabadus ehk teda tuleb üldjuhul püüda eelistada.”

Sama printsiip on sätestatud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklis 10:

Artikkel 10

(1) Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ja vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma võimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest. Käesolev artikkel ei takista riike nõudmast raadio-, televisiooni- ja filmiettevõtete litsentseerimist.

(2) Kuna nende vabaduste kasutamisega kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse seda seostada niisuguste formaalsuste, tingimuste, piirangute või karistustega, mis on fikseeritud seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.

Eeltoodu taustal oleks mitte vähem huvitav näha seda, mil moel Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon põhistab oma positsiooni, olles teadlik Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt korduvalt rõhutatud põhimõttest, et sõnavabaduse piirangute osas tuleb olla eriti ettevaatlik seal, kus kõne all on poliitiline väljendus:

“Kohus tuletab meelde, et väljendusvabadus kujutab endast üht demokraatliku ühiskonna olemuslikest alustest ning ühte selle arengu ja indiviidide eneseteostuse peamistest tingimustest. […] Nagu artiklis 10 sätestatud, eksisteerivad sõnavabaduse suhtes erandid. Siiski peavad sellised erandid olema väga hästi põhjendatud, eriti juhtudel, kui jutt käib poliitilisest, mitte kommertsiaalsest sõnavabadusest.”

Selles, et valitsusparteid tahaksid meile nende suhtes kriitiliste seisukohtade levitamise pärast ebameeldivusi valmistada, ei ole mul kuigivõrd kahtlusi. Ent kui nad ei ole valmis õigusriigi põhimõttele avalikult selga pöörama, tuleb neil siiski olla võimeline põhjendama oma samme kehtiva õiguse foonil. Kui aga minnakse nii kaugele, et hakatakse sanktsioonide ähvardusel maha suruma valitsusest sõltumatute kodanikeühenduste elementaarset sõnavabadust, siis on seegi oluline märk, mis annab tunnistust sellest, millisesse poliitilisse olukorda me oleme jõudnud.

Esmalt surub parlament meedia kaasakiitmise toel, jultunud manipulatsioonide abil ja ülbe enesekindlusega vastu rahva enamuse tahtmist läbi seadusi, mis on raskelt vastuolus meie kultuuri alusväärtustega, ja kui siis kodanikud püüavad seda enne valimisi inimestele meelde tuletada, hakatakse otsima võimalusi selle eest karistada. Parteid, mis aga vastu rahva enamuse tahtmist seadusi läbi surusid, teevad samal ajal rahva raha eest rahvale miljonitesse eurodesse ulatuvate eelarvetega massiivset propagandat, et neid tagasi valitaks.

Kui kodanikeühendustel puudub õigus valimiste eel oma tõekspidamiste eest seista ning iseseisvalt ja omaalgatuslikult kandidaatide kohta infot levitada, siis tuleb järeldada, et kampaaniat võivadki teha vaid erakonnad, tehes rahvale tema enda raha eest selgeks, kuidas tuleb valimisotsuseid langetada. Kas see ongi kaasaegne arusaam demokraatiast?

Kui kodanikeühendustel puudub õigus valimiste eel oma tõekspidamiste eest seista ning iseseisvalt ja omaalgatuslikult kandidaatide kohta infot levitada, siis tuleb järeldada, et kampaaniat võivadki teha vaid erakonnad, tehes rahvale tema enda raha eest selgeks, kuidas tuleb valimisotsuseid langetada. Kas see ongi kaasaegne arusaam demokraatiast?

Ilmselt ma ei ole ainus, kelle silmis annaks sellised sündmused selgelt tunnistust ideoloogilise diktatuuri kujunemisest meie ühiskonnas ning tõstataks küsimuse sellest, kas elamegi nüüd riigis, kus kodanike poolt info levitamist selle kohta, milliseid kandidaate võib usaldada, milliseid mitte, käsitletakse seaduserikkumisena.

Tahan loota, et demokraatia ideaalid Eesti parteipoliitilisel maastikul ei ole veel niivõrd suure põlguse osaliseks saanud, aga eks lähiajal saame teada, kui adekvaatne see lootus on.


Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 26 other followers