Rahvaalgatuse õigus tuleks taastada päriselt, mitte näiliselt

Proovisin üle pika aja saada ühe arvamusloo avaldatud ajalehes Postimees, mitte niivõrd omal initsiatiivil, aga lähtudes laiema ringi inimeste soovist juhtida artikli objektiks olevatele probleemile avalikkuse tähelepanu. Nagu arvata võis, ei võtnud Postimees artiklit vastu, olgugi, et teema on oluline ja aktuaalne ning minu artikkel on mu parima arusaamise kohaselt igati korrektne, argumenteeritud ja esitab seisukoha, mida pole sel teemal veel peavoolumeedias väljendatud. Iseenesest on tänuväärne, et Postimehe arvamustoimetusest üldse vastati – varasemad kogemused näitavad, et sageli ei saa arvamustoimetusest enne mitut järelepärimist üldse vastust. ERRi uudisteportaal võttis aga artikli kohe avaldamiseks ja avaldas selle terviklikul kujul.


Valitsuskoalitsiooni plaan rahvaalgatuse taastamiseks on üksnes näiline ja sisuliselt mõttetu, sest ilukõnest hoolimata ei muudaks see kehtiva korraga võrreldes praktiliselt mitte midagi.

Mõne päeva eest tõi valitsuskoalitsioon avalikkuse ette plaani taastada Eesti Vabariigis rahvaalgatuse õigus. Peaminister Jüri Ratas ütles plaani põhjendades, et riik peab tulema vastu rahva soovile riigiasjades kaasa rääkida ning looma selleks suuremad võimalused.

Ühelt poolt on tervitatav, et valitsuserakonnad tunnistavad lõhet rahva ja võimulolijate vahel ning et nad väljendavad põhimõttelist soovi seda lõhet ületada. Ent teiselt poolt tuleb koalitsioonierakondade plaani lähemalt vaadeldes tõdeda, et välja pakutud meede ei ole selle lõhe ületamiseks kaugeltki piisav.

Et eelnevat väidet põhjendada, tasub heita pilk sellele, kuidas oli rahvaalgatuse õigus tagatud Eesti Vabariigi esimeses, 1920. aasta põhiseaduses. Nimelt oli selles nähtud ette, et vähemalt 25 000 inimesel on õigus algatada parlamendis seaduseelnõu menetlemine ja kui parlament ei võta eelnõud seadusena vastu, siis läheb see automaatselt rahvahääletusele. Kui siis rahvahääletusel otsustati eelnõu siiski vastu võtta, tähendas see ühtlasi umbusalduse avaldamist riigikogule, sest rahvaesindajad olid eiranud rahva enamuse tahet. Sarnase mehhanismiga sai rahvahääletusele suunata ka riigikogu poolt juba vastu võetud seadused.

Praegu valitsuskoalitsiooni poolt välja pakutud lahendus jääks aga niisuguse korralduse taastamisest väga kaugele, sest sellest on välja jäetud rahvaalgatuse instrumendi kõige olulisem osa. Küsimus taandub peaasjalikult sellele, mis saab rahvaalgatuse korras algatatud eelnõust, kui riigikogu otsustab seda mitte vastu võtta. Kui tõelise rahvaalgatuse mehhanismi toimides peaks see minema rahvahääletusele, siis valitsuskoalitsiooni plaani kohaselt rändaks vähemalt kümne tuhande inimese poolt algatatud eelnõu piltlikult öeldes prügikasti, ilma, et sellega kaasneks mingeid järelmeid.

Kokkuvõttes ei ole raske mõista, mida tuleks valitsuskoalitsioonil teha, et saaks rääkida reaalsetest sammudest rahvale kui kõrgeima riigivõimu kandjale oma staatuse teostamiseks vajalike, ent 1934. aasta riigipöördega kaotsi läinud demokraatlike võimaluste tagastamisest. Küsimus on pigem selles, kas neid samme tahetakse tegelikult astuda või mitte, kuna nende sammude tulemusel peaks parteid poliitiliste otsuste langetamise monopoli rahvaga jagama ja leppima sellega, et rahva tahe on nende endi tahte suhtes tõesti ülimuslik.

Kavandatud kujul on aga valitsuskoalitsiooni plaan sisuliselt mõttetu, sest see ei muudaks kehtiva olukorraga võrreldes praktiliselt mitte midagi. Ka praegu on vähemalt tuhandel inimesel õigus esitada parlamendile kollektiivse pöördumise korras seaduse muutmise ettepanek, ilma, et see kohustaks parlamenti vastavat seaduseelnõud vastu võtma või seda rahvahääletusele panema. Samuti saab eelnõusid algatada kasvõi üks ainuke parlamendiliige. Rahvaalgatuse instrumendil on mõtet üksnes niivõrd, kui selle kaudu eelnõude algatamisel oleks parlamendi jaoks tunduvalt laiemad järelmid kui muidu ehk selle kaudu peaks olema tagatud, et kui parlament eelnõud vastu ei võta, siis otsustab eelnõu üle rahvas ise.

Küsitlused on tõestanud, et rahvaalgatuse õiguse taastamist soovib ülekaalukas osa Eesti Vabariigi kodanikest, sest rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja võimalusi osaleda poliitiliste otsuste langetamisel ei peeta piisavaks. Jääb üle loota, et päev, mil võimu juures olevad inimesed võtavad seda soovi kuulda ja astuvad selle teostamseks reaalseid samme, ei ole enam kaugel. Seni tuleb aga töötada niisuguste inimeste võimu juurde pääsemise nimel.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: