Järjekordne kinnitus demokraatia näilisusest

Eilne Pealtnägija paotas jälle pisut kaant avalikult saladuselt, et demokraatia Eestis on paras farss.

Nimelt valgustati Riigikogus juba poliitiliseks traditsiooniks saanud nn katuserahade jaotamise riitust, mille käigus jagavad parlamendiparteid miljoneid eurosid maksumaksjate raha, et seda siis oma äranägemist mööda oma liikmetele, nendega seotud ettevõtmistele või toetajatele edasi jagada.

Kogust sellest näotust probleemideringist saab teha terve rea olulisi järeldusi.

Esiteks nähtub siit tõsiasi, et parlamendierakondadele ei piisa sellest, et nad on oma võimulpüsimiseks kirjutanud endale ebademokraatlikul moel riigieelarvest välja iga-aastased miljonitesse eurodesse ulatuvad tegevustoetused. Lisaks sellele on peetud vajalikuks võtta hämaral ja varjatud moel igal aastal riigieelarvest välja veel miljoneid eurosid, mida vastavalt oma suvale erinevatele (ja sageli oma parteiga ühel või teisel moel seotud) ettevõtmistele jagada.

Teiseks on siin ilmne näide vanast reaalpoliitilise tehnoloogia alustõest, et võimu säilitamiseks on vaja jagada toetajatele hüvesid ning muuta võimalikult suur osa ühiskonnast avaliku võimu heldusest sõltuvaks ja seeläbi ka võimutruuks. “Kui te meid toetate, siis saate ehk järgmiselgi aastal palukese…

Sama mudel toimib mitte ainult “katuserahade” jaotamisel, vaid sellele on mh allutatud ka riiklikult rahastatud kultuurisektor, mille taltsutamist ei tohi selle loomupärase võimukriitilisuse tõttu alahinnata (nagu Sirbi ümber toimuv kinnitab). Ja muidugi ei ole tõhusamat taltsutamise viisi kui rahuldamine rahajagamise teel. “Kui te väga palju ei kiru ega kritiseeri, siis saate ehk edaspidigi üht-teist…”

Kolmandaks nähtub “katuserahade” praktikast, et avaliku raha jaotamise ja kasutamise läbipaistvus ja toimimine võrdsetel alustel on ideaalid, millele vilistatakse otse poliitilise võimu keskmes, parlamendis. Asjade nii olles ei maksa imestada, kui seda tehakse ka ühiskondliku organisatsiooni madalamatel astmetel.

Neljandaks on sümptomaatiline, et ükski Riigikogu liige ei taha “katuseraha” jagamisest kaamera ees rääkida. Ent poliitikute soovimatusest kõnealust küsimusteringi kommenteerida nähtub, et nad teavad ka ise väga hästi, et tegemist on piinliku ettevõtmisega. Ometi ei kohku nad tagasi selle praktika jätkamisest aastast aastasse ehk toimimast viisil, mida teavad isegi olevat ebahüveline.

Viiendaks on tähelepanuväärne ka opositsiooni vaikimine. Võiks ju arvata, et siin on opositsioonile kuldne võimalus paljastada valitsusparteide alatu käitumine avaliku raha käsitlemisel ning kutsuda esile valitsuskriis. Aga ei – ei midagi sellist. Ühelt poolt on koalitsioon selle sama “katuserahaga” opositsiooni suu kinni toppinud, andes sellest osa ka neile. Teiselt poolt loodavad opositsioonierakonnad tõenäoliselt sellele, et jälle võimule tulles on ju tore omada ka ise seda võimalust supipotist suuremat osa omatahtsi omadele laiali jagada. Pragmaatika par excellence.

Probleemi täiendav aspekt, millest Pealtnägija ei kõnelenud, seondub küsimusega sellest, kes kontrollib “katuserahana” laialijagatud vahendite sihtotstarbelist kasutamist. Nagu mina asjast aru saan, ei jagata raha lihtsalt niisama, vaid (nt erinevate ministeeriumite eelarvest) ikka mingiteks projektideks. Aga kes kontrollib – või õigemini, kellel on huvi kontrollida – projektide korrektset elluviimist olukorras, kus on algusest peale teada, et projekti esitamine oli vaid formaalne ettekääne raha ülekandmiseks? Ehk teisisõnu on põhjust arvata, et kaugeltki mitte alati ei kasutata projektideks väljamakstud “katuseraha” viisil, mis projektist nähtub.

Kõige olulisem järeldus seisneb aga selles, mis on ideoloogiliselt hüpnotiseerimata inimestele niigi selge – demokraatia Eestis on paljuski illusoorne.

• Absurdne häälte ülekandmist võimaldav valimissüsteem;
• võimaluse puudumine parlemendiliikmeid tagasi kutsuda;
• võimaluse puudumine kutsuda rahva poolt esile referendum;
• pea mitte kunagi ühegi küsimuse rahvahääletusele panemine (mida on pärast põhiseaduse vastuvõtmist 1992. aastal tehtud vaid ühe korra, 2003. aastal Euroopa Liiduga liitumiseks, ja siiski ammu ette langetatud otsusele ulatusliku valitsusepoolse propaganda abil pitseri saamiseks);
• rahvaalgatuse õiguse puudumine;
• presidendivalimistel osalemise võimaluse puudumine;
• massiivne maksumaksjate raha kanaliseerimine parlamendiparteidele ja nende seeläbi muude kodanikeühendustega radikaalsesse eelispositsiooni asetamine;
• ametnikkonna ning haridus- ja kultuuriasutuste politiseerimine;
• parteiliste huvide eelistamine ühise hüve suhtes ning parteihuvide põimumine ärihuvidega;
• parlamendiparteide ideoloogiline ühepalgelisus ja tõsiste erimeelsuste puudumine suurtes küsimustes (riiklikust suveräänsusest ja oma rahast loobumine, globalistlikes vallutussõdades osalemine, sündimata laste tapmise riiklik rahastamine jne jne);
• parlamendiliikmete iseseisvuse sisuline puudumine;
• 5% künnise abil uute poliitiliste jõudude parlamenti pürgimise väga keeruliseks muutmine;
• absurdselt suure osa riigivõimu teostamist puuduvata informatsiooni salastamine;
• poliittehnoloogiate abil valitsusekriitiliste protestiliikumiste lämmatamine (või koguni fabritseerimine ja kontrollimine);
• maksumaksjate raha omavoliline ümberjagamine ja seeläbi parteitruuduse kasvatamine;
• jne

– kõik see annab tunnistust mitte üksi demokraatia kriisist, vaid selle näilisusest.

Minu arvates on väga oluline see taas ja taas välja öelda ning mitte elada illusioonides, sest ei saa olla tervenemist ilma hüpnootilistest pettekujutelmadest vabanemata. Nagu Aleksandr Solženitsõn on öelnud oma kuulsas essees “Elagem ilma valeta!” – mida üksmeelsemalt ja arvukamalt me tõe teele asume, seda kergemaks ja lühemaks osutub see meile kõigile.

Vt seonduval teemal:

• “See ei ole demokraatia”, De Civitate, 13.03.2011
• “Objektiiv 3: Valimistest ja demokraatiast”, De Civitate, 19.10.2013
• “Objektiiv 4: Kodanikuühiskonnast”, De Civitate, 2.11.2013

Paavst Franciscus tänas mitut ilmikut kriitiliste tähelepanekute eest

Mario Palmaro

Sel nädalal võttis paavst Franciscus isiklikult ühendust vähemalt kahe ilmik-katoliiklasega, et tänada neid kriitiliste märkuste eest.

Ühe telefonikõne saajaks oli itaalia raadioajakirjanik Mario Palmaro, kes vallandati oma töökohalt Itaalia Raadio Mariast pärast seda, kui oli koos oma kolleegi Alessandro Gnocchiga teinud saate, mis kandis pealkirja “Meile ei meeldi see paavst”. Saates väideti paavsti viimase aja vabas vormis ja laialdaselt  segadust tekitanud väljaütlemistele osundades, et neist nähtub rohkem püüdlus saada maailma tunnustust kui tõetruudust.

Palmaro oli küll õnnetu, et info paavsti telefonikõne kohta lekkis meediasse, ent tema sõnul kinnitas paavst, et on end kriitiliste märkustega kurssi viinud ning mõistab, et need lähtuvad armastusest Kiriku ja paavsti vastu. Lisaks kinnitas paavst, et peab selle kriitika saamist väga oluliseks.

Kohe telefonivestluse alguses väljendas paavst oma lähedust Palmarole, kes on vähki suremas. “Paavst Franciscus ütles, et on teadlik minu raskest haigusest ning et ta on mulle väga lähedal. Tundsin selgelt tema sügavat empaatiat ja siirast tähelepanu inimisiku kui sellise suhtes, sõltumata konkreetse inimese ideedest ja arvamustest, ajal, mil elan läbi suuri kannatusi,” ütles Palmaro.

“See oli minu jaoks hämmastav ja vaimustav, ent ennekõike liigutav: minu kui katoliiklase jaoks oli see üks elu kõige ilusamatest kogemustest. Kuid ma tundsin kohustust meenutada paavstile, et kuigi meie kriitika oli suunatud spetsiifiliselt tema teatavate sammude ja sõnade suhtes, kinnitan ma oma täielikku ustavust temale kui Kiriku peale,” lisas Palmaro.

“Paavst peaaegu ei võimaldanud mul lauset lõpetada, öeldes et ta mõistab, et see kriitika on kantud armastusest ning et tema jaoks oli väga oluline sellest teadlikuks saada.”

“Need sõnad andsid mulle suurt kosutust,” võttis Palmaro oma mõtted kokku.

Eeltoodust nähtub paavst Franciscuse  terve suhtumine paavsti autoriteeti ning ka ilmikute kohustusse olla alati Kiriku Õpetuse ja Traditsiooni teenreiks, nagu paavst ise.

Väljendades tänu armastusest kantud kriitika eest, tunnustab paavst ise selgelt minu eelmises postituses kirja pandud põhimõtet, et usk ja kuulekus ei vabasta usklikku inimest mõtlemise, analüüsi ja eristamise võimest, vaid pigem kohustab teda selleks.

Loomulikult on väga oluline säilitada alati armastav suhtumine ja alandlikkus, ent sama oluline on mitte minetada arusaamist sellest, et inimlikult mugavate suhete nimel ei tohi loobuda kuulekusest südametunnistusele ja tõele.

Sama terve kuulekuse põhimõtet väljendab väga selgelt ka Kanoonilise Õiguse Koodeksi kaanon 212 § 3: “Vastavalt oma teadmistele, kompetentsile ning võimetele on [usklikel] õigus, vahel isegi kohustus, pühadele hingekarjastele Kiriku hüvet puudutavates küsimustes oma arvamust avaldada ning – säilitades usu ja kommete rikkumatuse, aupaklikkuse karjaste vastu ning võttes arvesse Kiriku ühist hüve ja isikuväärikust – anda seda arvamust teadmiseks teistele usklikele.”

On rõõmsutav teada, et paavst Franciscus oskab heatahtlikku kriitikat hinnata ning näha selles püüdlust toetada paavsti tema kohustuses olla Kiriku heaks karjaseks. Sellega saadab paavst selge sõnumi mitte ainult ilmikutele, vaid näitab eeskuju ka temast hierarhiliselt allpool seisvatele piiskoppidele, osundades, et alandlikus vaimus esitatud kriitikat ei pea tingimata käsitlema kuuletumatuse või koguni mässu ilminguna.

Vt lähemalt siit.

Kimbatus – kiri paavst Franciscusele

Allpool on Mehhiko katoliiklasest pereema Lucrecia Rego de Planase kiri paavst Franciscusele, milles on väljendatud muret viimase pontifikaadi algusajal toimunu pärast. Kiri saab avaldatud minu blogis põhjusel, et Eestis puudub siiani katoliiklik meedium, kus arutada Kiriku siseseid probleeme.

Kirja avaldamise põhjuseks on tõsiasi, et paavst Franciscuse mitmed sammud ja väljaütlemised on pannud paljusid katoliiklasi küsima küsimusi, mis on alltoodud kirjas selgelt ja lugupidavalt kirja pandud (vt nt siit, siit ja siit). Need küsimused on seda olulisemad, et viimastel aastakümnetel on Katoliku Kirikus ja veel enam kirikukauges maailmas levinud vastuolulised arusaamad paavstivõimust, paavstile kuuluvatest privileegidest ja paavstile osutatavast kuulekusest.

Ma ei pea siin silmas mitte ainult laialt levinud kuuletumatust paavstlikule autoriteedile, vaid ka vastupidist hoiakut. Ühelt poolt küll tunnistatakse paavsti õpetusliku eksimatuse dogmat, kuid ekslikult arvatakse see eksimatus laienevat kõigele, mida iganes paavst ütleb, olgu või tegu päevakajalistele poliitiliste avalduste või privaatsete arvamustega – eriti, kui sellised avaldused juhtuvad toetama inimese enda eluviisi või ideoloogilis-poliitilisi eelistusi.

Nagu on öelnud paavst Benedictus XVI: “Paavst ei ole absoluutne monarh, kelle tahe on seadus, vaid ta on autentse Traditsiooni valvur, olles ise esmaseks eeskujuks kuulekusest sellele. Ta ei saa teha, mis ja kuidas talle meeldib – mis teeb tema hoiakust erilise vastandi neile, kes tahavad realiseerida, mis iganes neile pähe tuleb. Ka nemad, nagu paavst, on kohustatud kuulekuseks usus.”

Usk ja kuulekus ei vabasta usklikku inimest mõtlemise, analüüsi ja eristamise võimest, vaid pigem kohustab teda selleks. Võib tulla ette olukordi, kus see kohustab teda isegi kiriku karjaste noomimiseks, nende suhtes protestimiseks või äärmuslikes olukordades isegi vastupanuks ja kuuletumatuseks, et olla kuulekas sellele, kellele kuulub ainsana absoluutne kuulekuse kohustus – Jumalale.

Selline arusaamine autoriteedist ja kuulekusest, mis oli elav kristliku tsivilisatsiooni kõrgajal keskajal, on andnud meile mitmeid näiteid usklikest, vagadest, arukatest ja samas julgetest ja kohusetundlikest naisterahvastest, kes ei kohkunud tagasi vajaduse korral ka paavsti kritiseerimast, noomimast ja meelemuutusele üles kutsumast.

Ei tea, kas järgmise kirja autor satub Kiriku ajaloos ühte ritta püha Hildegardiga Bingenist, püha Birgittaga Vadstenast või püha Katariinaga Sienast, kuid Kirikuõiguse Koodeksis kirjapandud õiguse ja kohustuse eeskujulikku täitmist kujutab järgnev kiri kindlasti.

Nimelt sedastab Kanoonilise Õiguse Koodeks kaanonis 212 § 3, et “Vastavalt oma teadmistele, kompetentsile ning võimetele on [usklikel] õigus, vahel isegi kohustus, pühadele hingekarjastele Kiriku hüvet puudutavates küsimustes oma arvamust avaldada ning – säilitades usu ja kommete rikkumatuse, aupaklikkuse karjaste vastu ning võttes arvesse Kiriku ühist hüve ja isikuväärikust – anda seda arvamust teadmiseks teistele usklikele.”

Verum, bonum, pulchrum

Püha Thomas õpetab meile kõige olulisemate asjade kohta, et Tõde, Headus ja Ilu on trantsendentaalselt ühtsed, selles mõttes et kõik kujutavad endast olemist hoomatuna erinevates modaalsustes.

Tõde on olemine õigesti mõistetuna, Headus olemine õigesti tahetuna, ja Ilu olemine õigesti tunnetatuna. Selle koha võiks ka öelda, et Tõde on olemise märk mõistuses, Headus olemise märk tahtes ja Ilu olemise märk tunnetes. Kuivõrd trantsendentaalid on olemusühtsed, on nad ka ülekanduvad – kus on Tõde, seal on ka Headust ja Ilu, kus on Headust, seal on ka Tõde ja Ilu ning kus on Ilu, seal on ka Tõde ja Headust.

Alltoodud muusika on selle elavaks kinnituseks, andes tunnistust millestki palju suuremast kui muusika ise. Hing puhkab sellest läbiimbudes, sest ta resoneerub olemisega selle totaalsuses… Ja siit ilmneb kunsti ainus tõeline ja sügav tähendus – tuua läbi ilu esile olemise sügavust, millega kokku puutudes saab kõik täiuslikumaks.