Kimbatus – kiri paavst Franciscusele

francis2

Allpool on Mehhiko katoliiklasest pereema Lucrecia Rego de Planase kiri paavst Franciscusele, milles on väljendatud muret viimase pontifikaadi algusajal toimunu pärast. Kiri saab avaldatud minu blogis põhjusel, et Eestis puudub siiani katoliiklik meedium, kus arutada Kiriku siseseid probleeme.

Kirja avaldamise põhjuseks on tõsiasi, et paavst Franciscuse mitmed sammud ja väljaütlemised on pannud paljusid katoliiklasi küsima küsimusi, mis on alltoodud kirjas selgelt ja lugupidavalt kirja pandud (vt nt siit, siit ja siit). Need küsimused on seda olulisemad, et viimastel aastakümnetel on Katoliku Kirikus ja veel enam kirikukauges maailmas levinud vastuolulised arusaamad paavstivõimust, paavstile kuuluvatest privileegidest ja paavstile osutatavast kuulekusest.

Ma ei pea siin silmas mitte ainult laialt levinud kuuletumatust paavstlikule autoriteedile, vaid ka vastupidist hoiakut. Ühelt poolt küll tunnistatakse paavsti õpetusliku eksimatuse dogmat, kuid ekslikult arvatakse see eksimatus laienevat kõigele, mida iganes paavst ütleb, olgu või tegu päevakajalistele poliitiliste avalduste või privaatsete arvamustega – eriti, kui sellised avaldused juhtuvad toetama inimese enda eluviisi või ideoloogilis-poliitilisi eelistusi.

Nagu on öelnud paavst Benedictus XVI: “Paavst ei ole absoluutne monarh, kelle tahe on seadus, vaid ta on autentse Traditsiooni valvur, olles ise esmaseks eeskujuks kuulekusest sellele. Ta ei saa teha, mis ja kuidas talle meeldib – mis teeb tema hoiakust erilise vastandi neile, kes tahavad realiseerida, mis iganes neile pähe tuleb. Ka nemad, nagu paavst, on kohustatud kuulekuseks usus.”

Usk ja kuulekus ei vabasta usklikku inimest mõtlemise, analüüsi ja eristamise võimest, vaid pigem kohustab teda selleks. Võib tulla ette olukordi, kus see kohustab teda isegi kiriku karjaste noomimiseks, nende suhtes protestimiseks või äärmuslikes olukordades isegi vastupanuks ja kuuletumatuseks, et olla kuulekas sellele, kellele kuulub ainsana absoluutne kuulekuse kohustus – Jumalale.

Selline arusaamine autoriteedist ja kuulekusest, mis oli elav kristliku tsivilisatsiooni kõrgajal keskajal, on andnud meile mitmeid näiteid usklikest, vagadest, arukatest ja samas julgetest ja kohusetundlikest naisterahvastest, kes ei kohkunud tagasi vajaduse korral ka paavsti kritiseerimast, noomimast ja meelemuutusele üles kutsumast.

Ei tea, kas järgmise kirja autor satub Kiriku ajaloos ühte ritta püha Hildegardiga Bingenist, püha Birgittaga Vadstenast või püha Katariinaga Sienast, kuid Kirikuõiguse Koodeksis kirjapandud õiguse ja kohustuse eeskujulikku täitmist kujutab järgnev kiri kindlasti.

Nimelt sedastab Kanoonilise Õiguse Koodeks kaanonis 212 § 3, et “Vastavalt oma teadmistele, kompetentsile ning võimetele on [usklikel] õigus, vahel isegi kohustus, pühadele hingekarjastele Kiriku hüvet puudutavates küsimustes oma arvamust avaldada ning – säilitades usu ja kommete rikkumatuse, aupaklikkuse karjaste vastu ning võttes arvesse Kiriku ühist hüve ja isikuväärikust – anda seda arvamust teadmiseks teistele usklikele.”

KIMBATUS – kiri paavst Franciscusele

 Jagan teiega kirja, mille täna hommikul saatsin meie paavstile Franciscusele. Usun, et ta saab selle paari päeva pärast kätte.

 Huixquilucan, México, 26. september 2013

Kallis paavst Franciscus!

Mul on väga hea meel kasutada võimalust, et Sind tervitada.

Kindlasti ei mäleta Sa mind ja ma mõistan seda, kuna iga päev nii paljusid inimesi nähes on väga raske mäletada kõiki neid, kellega on vesteldud ja mõnel eluhetkel koos oldud.

Viimase kaheteistkümne aasta jooksul oleme mina ja Sina sattunud mitmel korral kokku mõnel rekollektsioonil, kiriklikel koosolekutel ja kongressidel, mis on toimunud Kesk- ja Lõuna-Ameerika linnades erinevatel teemadel (kommunikatsioon, katehhees, haridus). See on andnud mulle võimaluse Sinuga mitmeid päevi koos elada, magades sama katuse all, jagades sama töötuba ja isegi lauda.

Sel ajal olid Sa Buenos Airese peapiiskop ja mina olin ühe tähtsa katoliku kommunikatsioonikanali direktor. Nüüd ei ole Sa ei vähem ega rohkem kui paavst, ja mina olen … ainult pereema, kristlane, kel on väga hea abikaasa ja üheksa last ning kes annab ülikoolis matemaatikatunde ja püüab Kirikuga võimalikult head koostööd teha kohal, kuhu Jumal on mind pannud.

Neist rekollektsioonidest, kus erinevatel aastatel kokku saime, mäletan, et rohkem kui ühel korral pöördusid Sa minu poole, mulle öeldes: «Tüdruk, ütle mulle Jorge Mario, me oleme sõbrad!», millele ma hirmunult vastasin: «Mitte mingil juhul, härra kardinal! Jumal hoidku mind selle eest, et sinatada üht Tema asemikest maa peal!»

Nüüd aga julgen ma Sind sinatada, sest Sa ei ole kardinal Bergoglio, vaid paavst, minu paavst, sulnis maapealne Kristus, kellele ma nagu oma isale usaldan enda juhtimise.

Otsustasin Sulle kirjutada, kuna kannatan ja mul on vaja, et Sa mind lohutaksid. Ma seletan Sulle, mis minuga toimub, ja püüan teha võimalikult lühidalt. Ma tean, et Sulle meeldib lohutada neid, kes kannatavad, ja nüüd olen mina üks neist.

Kui me esimest korda kohtusime, olid Sa kardinal Bergoglio, ja nendel lähedastel koosviibimistel köitis mu tähelepanu ja häiris mind see, et Sa kunagi ei käitunud nii nagu teised kardinalid ja piiskopid. Toon mõningaid näiteid: Sa olid nende seas ainuke, kes ei põlvitanud konsekratsiooni ajal tabernaakli ees; kui kõik piiskopid kandsid sutaani või vaimulikurüüd, sest seda nõudsid rekollektsiooni reeglid, siis Sinul oli seljas tänavaülikond vaimulikukaelusega. Kui kõik istusid piiskoppidele ja kardinalidele reserveeritud kohtadel, siis Sina jätsid kardinal Bergoglio koha tühjaks ja istusid tahapoole, öeldes: «Siin on mul hea, siin meeldib mulle väga.» Kui teised saabusid piiskopi väärikusele vastavas sõidukis, siis Sina saabusid teistest hiljem, kiirustades ja rääkides valjusti oma kohtumistest ühistranspordis, mille olid valinud rekollektsioonile jõudmiseks.

Neid asju nähes – häbi öelda! – ütlesin endale: «Oh! Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et kui tahad olla tõeliselt alandlik ja lihtne, siis on parem käituda nagu teised piiskopid, et jääda märkamatuks.»

Minu Argentiina sõbrad, kes samuti neil rekollektsioonidel viibisid, märkasid mingil viisil minu segadust ja ütlesid mulle: «Ei, sa pole ainuke. Me kõik oleme segaduses, sest ta üllatab meid kogu aeg. Kuid me teame, et tal on selged kriteeriumid, kuna ametlikes sõnavõttudes näitab ta üles veendumusi, mis on Õpetusametile ja Kiriku Traditsioonile alati ustavad. Ta on õige õpetuse julge ja ustav kaitsja. Aga… näib, et talle meeldib kõigiga nõus olla ja kõigi vastu hea olla, nii et ühel päeval võib ta televisioonis rääkida abordi vastu ja järgmisel päeval ilmuda samas TV-kanalis, õnnistades Plaza del Mayol aborti pooldavaid feministe. Ta võib pidada suurepärase kõne vabamüürlaste vastu ja tund hiljem nendega Rotary klubis koos süüa ja juua.»

Minu kallis paavst Franciscus, see oli kardinal Bergoglio, keda lähedalt tundsin: ühel päeval lobiseb ta rõõmsalt monsenjöör Duarte ja monsenjöör Agueriga elu ja liturgia kaitsmisest, ja sama päeva õhtul lobiseb ta sama rõõmsalt monsenjöör Yserni ja monsenjöör Rosa Cháveziga baaskogudustest ja kohutavatest takistustest, milleks on Kiriku dogmaatilised õpetused. Ühel päeval on ta sõber kardinal Cipriani ja kardinal Rodríguez Maradiaga, rääkides ärieetikast ja New Age’i ideoloogia vastu, ja hetk hiljem on ta sõber Casaldáliga ja Boffiga, rääkides klassivõitlusest ja «rikkustest», mida Ida religioossed praktikad võivad Kirikusse tuua.

Tänu eelnevale mõistad, et ajasin silmad pärani, kui pärast Habemus papam kuulsin Sinu nime, ja sellest hetkest alates (enne, kui Sa seda palusid), palvetan Sinu ja minu kalli Kiriku eest. Sealt alates ei ole ma lakanud seda tegemast mitte ühelgi päeval.

Kui ma nägin Sind ilma koorisärgi ja peleriinita rõdule tõusmas, rikkudes tervitusprotokollli ja lugemata teksti ladina keeles, püüdes sellega naeratades erineda teistest paavstidest ajaloos, ütlesin murelikult endamisi: «Jah, pole mingit kahtlust. See on kardinal Bergoglio.»

Valimisele järgnevate päevade jooksul oli mul erinevaid võimalusi leida kinnitust, et Sa oled seesama, keda olin lähedalt tundnud – alati teistest erineda püüdev, sest Sa soovisid erinevaid kingi, erinevat sõrmust, erinevat risti, erinevat tooli ja elasid erinevas majas kui teised paavstid, kes alati olid end alandlikult juba olemasoleva keskele sisse seadnud, palumata enda jaoks erilisi asju.

Neil päevil püüdsin toibuda määratust valust, mida tundsin kalleima ja imetlusväärseima paavsti Benedictus XVI tagasiastumise pärast, kelles ma end algusest peale ära tunnen tema mõtteselguse ja õpetuste pärast (ta on maailma parim õpetaja), tema ustavuse pärast pühale liturgiale, tema jõu pärast kaitsta õiget õpetust Kiriku vaenlaste keskel ja veel tuhande asja pärast, mida ma siin ei jõua nimetada.

Kui tema oli Peetruse paadi tüüri juures, siis tundsin end olevat kui kindlal maapinnal. Ja tema tagasi astudes tundsin, et maa kadus jalge alt, kuid ma mõistsin teda, sest tuul muutus liiga tormiseks ja paavstiks olemine oli talle liiga raske – kuna jõud oli vanuse tõttu vähenenud – kohutavas vägivaldses kultuurisõjas, mis oli valla pääsenud.

Tundsin end otsekui mahajäetuna keset sõda, keset maavärinat, keset kõige raevukamat orkaani. Ja siis tulid Sina teda tüüri juurde asendama. Jumal tänatud, meil on jälle kapten!

Uskusin täielikult (seega ilma igasuguse kahtluseta), et Püha Vaimu abiga, kõigi usklike palvetega, vastustuse raskusega, Vatikani töömeeskonna nõuannetega ja teadmisega, et kogu maailm Sind jälgib, jätab paavst Franciscus maha kardinal Bergoglio eripärad ja vastandumise ilmingud ning võtab armee juhtimise enda kätte, et uue jõuga jätkata pingelist võitlust, mida tema eelkäija oli alustanud.

Kuid minu üllatuseks ja hämmelduseks alustas minu uus kindral, selle asemel, et haarata relvad haarata, paavstiameti pidamist helistamisega oma juuksurile, hambaarstile, koju ja ajalehemüüjale, tõmmates pilke omaenda isikule, mitte paavstlusele omastele asjadele.

Sellest on möödunud kuus kuud ning ma näen armastuse ja meeleliigutusega, et oled teinud tuhandeid häid asju. Mulle meeldivad väga Sinu ametlikud kõned (poliitikutele, günekoloogidele, kommunikatsioonitöötajatele, ülemaailmsel rahupäeval jne) ja Sinu jutlused suurpühadel, sest neis on näha korralikku ettevalmistust ja iga kasutatud sõna sügavat läbimõeldust. Nendes kõnedes ja jutlustes on Su sõnad olnud minu hingele tõeliseks toiduks. Mulle meeldib väga, et rahvas Sind armastab ja Sulle aplodeerib. Sa oled minu paavst, minu Kiriku, Kristuse Kiriku kõrgeim juht!

Kuid ometi, ja see on minu kirja põhjus, pean Sulle ütlema, et olen paljude Sinu sõnade pärast ka kannatanud (ja kannatan), sest Sa oled öelnud asju, mida olen tajunud kui hoope oma siirastele püüdlustele olla ustav paavstile ja Õpetusametile.

Ma olen kurb, kuid parim sõna, väljendamaks minu praegusi tundeid, on «kimbatus». Ma tõesti ei tea, mida pean tegema, ma ei tea, mida pean ütlema või ütlemata jätma, ma ei tea, millele vastu seista ja mis jätta nii, nagu see on. Mul on hädasti vaja, et Sa mind juhiksid, kallis paavst Franciscus. Ma kannatan tõesti väga selle kimbatuse pärast, mis mind halvab.

Minu tõsine probleem on see, et olen suure osa oma elust pühendanud Pühakirja, Pärimuse ja Õpetusameti õpingutele, et mul oleks kindlaid põhjendusi oma usu kaitsmiseks. Ja nüüd on paljud neist kindlatest aluspõhjadest osutunud vasturääkivaiks sellele, mida minu kallis paavst teeb ja ütleb. Olen tõesti segaduses ja mul on vaja, et Sa ütleksid, mida pean tegema.

Ma selgitan seda mõnede näidetega:

Ma ei saa kiita heaks paavsti, kes ei põlvita tabernaakli ees ega konsekratsioonil, nagu näeb ette Missa kord, kuid sama vähe võin ma teda ka kritiseerida, sest ta on paavst!

Benedictus XVI palus instruktsioonis Redemptionis Sacramentum, et me teataksime piiskopile, kui näeme liturgiliste ebaustavuste ja kuritarvituste juhtumeid. Kuid… kas ma pean teatama paavstile või kellelegi temast kõrgemale, et paavst ei austa liturgiat? Või mitte teatada paavstile? Ma ei tea, mida pean tegema. Kas jätta kuuletumata meie emeriitpaavsti juhistele?

Ma ei saa tunda end õnnelikuna, kui Sa oled kasutuselt kõrvaldanud pateeni ja kommunitseerijate põlvituspingid, ja veel vähem saan rõõmustada, et Sa kunagi ei alandu usklikele armulauda andma, et Sa kunagi ei nimeta ennast paavstiks, vaid ainult Rooma piiskopiks, et Sa ei kanna kalamehesõrmust, kuid sama vähe saan ka kaevata, sest Sa oled paavst!

Ma ei saa tunda uhkust, et pesid Suurel Neljapäeval ühe mosleminaise jalgu, sest see on liturgiliste normide rikkumine, kuid ma ei tohi teha piuksugi, sest Sa oled paavst, keda ma austan ja kellele pean kuulekas olema!

Mulle tegi kohutavalt haiget, kui karistasid Patusüüta Neitsi frantsiskaani vendi, kuna nad pidasid Missat vanas riituses, milleks neil oli Sinu eelkäija selgesõnaline luba Summorum Pontificum’i alusel. Neid karistada tähendab minna vastuollu eelmiste paavstide õpetusega. Kuid kellele ma saan rääkida oma valust? Sa oled paavst!

Ma ei tea, mida arvata või öelda, kui Sa avalikult naeruvääristasid gruppi, kes saatis Sulle «vaimuliku palvekimbu», nimetades neid «nendeks, kes loendavad palveid». Kui «vaimulik palvekimp» on imeilus traditsioon Kirikus, siis mida pean ma mõtlema, kui minu paavstile see ei meeldi ja ta pilkab neid, kes seda talle pakuvad?

Mul on tuhat pro-life’i sõpra, kes on eeskujulikud katoliiklased ja keda Sa ühel päeval rabasid, öeldes, et nad kannatavad kinnismõtete ja paanikahäirete all. Mida ma pean tegema? Neid lohutama, pehmendades vääralt Sinu sõnu, või neid veel rohkem haavama, korrates, tahtes olla ustav paavstile ja tema õpetusele, seda, mida Sa neile ütlesid?

Ülemaailmsetel noortepäevadel kutsusid Sa noori üles «tänavatel kära tegema». Niipalju kui mina tean, on sõna «kära» sünonüümideks «korralagedus», «kaos», «segadus». Kas see on tõesti see, millega noori kristlasi tänavail relvastada? Kas segadust ja korratust ei ole piisavalt, et seda peaks veel suurendama?

Tunnen paljusid vanemaid üksikuid (vallalisi) naisi, kes on väga rõõmsameelsed, väga sümpaatsed ja väga suuremeelsed ja kes tundsid end tõesti jalult paisatuna, kui Sa ütlesid nunnadele, et nad ei peaks tegema vanatüdrukute nägu. Sa solvasid mu sõpru väga ja mu hing valutab nende pärast, sest selles pole ju midagi halba, kui jääda üksikuks ja pühendada oma elu heategevusele (katekismuse järgi on vallalisus kutsumus). Mida ma pean oma «vanatüdrukutest» sõbrannadele ütlema? Et paavst ei rääkinud tõsiselt (mida paavst ei või teha) või pigem ütlen neile, et toetan paavsti selles, et kõik vanatüdrukud on kibestunud nunnade nägu?

Paar nädalat tagasi ütlesid, et «aeg, mil me elame, on üks parimaid aegu Kirikule». Kuidas paavst võib nii öelda, kui me kõik teame, et miljonid noored katoliiklased elavad vabaabielus ja mitmed miljonid katoliiklastest abikaasad kasutavad rasestumisvastaseid vahendeid; kui abielulahutus on «meie igapäevane leib» ja miljonid katoliiklastest emad tapavad oma sündimata lapsi katoliiklastest arstide abiga; kui on miljoneid katoliiklastest ettevõtjaid, kes ei juhindu Kiriku sotsiaaldoktriinist, vaid ambitsioonikusest ja ahnusest; kui on tuhandeid preestreid, kes panevad toime liturgia kuritarvitusi; kui on sadu miljoneid katoliiklasi, kes pole kunagi kohtunud Kristusega ja kes ei tea doktriinist kõige tähtsamatki; kui haridus ja valitsused on vabamüürlaste käes ja maailmamajandus sionistide käes? Kas see on tõesti aeg, mil Kirikul pole veel kunagi läinud nii hästi kui praegu?

Kui Sa nii ütled, kallis paavst, tunnen hirmu, kas Sa mõtled seda tõsiselt. Kui kapten ei näe meie ees olevat jäämäge, siis me tõenäoliselt põrkame sellega kokku. Kas Sa ütled seda tõsiselt, sest Sa mõtled siiralt nii, või ütled Sa seda «ainult ütlemise pärast»?

Paljud suured jutlustajad on tundnud masendust, saades teada, mida Sa ütlesid, et ei peaks rääkima teemadel, millest Kirik on juba rääkinud ja mis on katekismuses kirjas. Ütle mulle, kallis paavst Franciscus, mida me peame siis tegema, meie, kristlased, kes me tahame olla ustavad paavstile ja ka Õpetusametile ja Traditsioonile? Kas loobuma jutlustamisest, kuigi püha Paulus on öelnud, et seda tuleb teha nii sobival kui ebasobival ajal? Kas me peame trotsima julgeid jutlustajaid ja sundima nad vaikima, sellal kui me embame patuseid ja ütleme neile õrnalt, et kui nad saavad ja tahavad, siis lugegu katekismust, et saada teada, mida Kirik ütleb?

Iga kord, kui Sa räägid «pastoritest, kes lõhnavad lammaste järele», mõtlen kõigile neile preestritele, kes on nakatatud maistest asjadest ja on kaotanud oma preestrilõhna, et saada külge roiskumislõhna. Ma ei taha lambalõhnalisi karjaseid, vaid tahan lambaid, kes ei lõhna sõnniku järele, sest karjane hoolitseb nende eest ja hoiab nad alati puhtana.

Mõni päev tagasi rääkisid Sa Matteuse kutsumusest nende sõnadega: «Mulle avaldab Matteuse žest muljet. Ta klammerdub raha külge, nagu öeldes: «Ei, mitte mina! Ei, see raha on minu!»» Ma ei suutnud jätta Sinu sõnu võrdlemata Evangeeliumiga (Mt 9:9), mille järgi seesama Matteus räägib oma kutsumusest: Ja sealt edasi minnes nägi Jeesus meest, Matteus nimi, tollihoone juures istuvat, ja ütles talle: «Järgne mulle!» Ja Matteus tõusis ning järgnes talle.

Ma ei näe, kus on see klammerdumine raha külge (sama vähe näen seda Caravaggio maalil). Näen kahte täiesti erinevat narratiivi ja ühte vale eksegeesi. Keda ma siis pean uskuma, kas Evangeeliumit või paavsti, kui ma tahan (nagu ma tõesti tahan) olla ustav nii Evangeeliumile kui paavstile?

Kui Sa rääkisid naisest, kes pärast lahutust ja aborti elab vabaabielus, ja ütlesid, et «nüüd elab ta rahus», küsin ma: kas saab elada rahus naine, kes on vabatahtlikult eemaldunud Jumala armust?

Eelmised paavstid alates Peetrusest kuni Benedictus XVI-ni on öelnud, et Jumalast eemal ei ole rahu leida võimalik, kuid paavst Franciscus on seda meelt. Millele ma pean toetuma, kas alalisele õpetusele või sellele uudsusele? Kas tänasest pean ma kinnitama, olemaks ustav paavstile, et ka patuelus võib leida rahu?

Sa päästsid valla küsimuse, kuid jätsid sellele vastamata – nagu tahaksid avada Pandora laegast –, mida peab tegema pihiisa, teades ju hästi, et on sadu preestreid, kes annavad väära nõu elada edasi vabaabielus. Miks minu paavst, minu kallis paavst, ei ütle meile kasvõi mõne sõnaga, mida peab sellistel juhtudel soovitama, selle asemel, et äratada siirastes südametes kahtlust?

Tundsin kardinal Bergogliot peaaegu perekondlikul tasandil ja olen ustav tunnistaja sellele, et ta on intelligentne, sümpaatne, spontaanne, väga jutukas ja väga teravmeelne. Kuid mulle ei meeldi, et ajakirjandus on avaldanud kõik Sinu ütlused ja sõnamängud, sest Sa ei ole kogudusepreester, Sa ei ole enam ka Buenos Airese peapiiskop, nüüd oled Sa paavst! Ja iga sõna, mida Sa paavstina ütled, omandab Õpetusameti väärtuse paljude jaoks, kes me Sinu sõnu loeme ja kuuleme.

Olgu nagu on, ma olen liiga pikalt kirjutanud ja Sinu aega raisanud, mu hea paavst! Nende näidetega, mis Sulle tõin (kuigi mul on veel palju teisi), usun, et Sulle sai selgeks minu valu, mida tunnen oma ebakindluse ja kimbatuse pärast.

Ainult Sina saad mind aidata. Mul on vaja juhti, kes valgustaks minu samme selle põhjal, mida Kirik on alati öelnud; et ta räägiks julgelt ja selgelt; et ta ei solvaks neid, kes pingutavad, et olla ustavad Jeesuse käsule; et ta nimetaks «leiba leivaks ja veini veiniks», «pattu patuks» ja «voorust vooruseks», isegi kui ta riskeerib seeläbi oma populaarsusega. Mul on vaja Sinu tarkust, Sinu kindlust ja selgust. Ma palun Sinult abi, sest ma kannatan väga.

Ma tean, et Jumal on Sulle andnud väga terava mõistuse, seega, püüdes iseennast lohutada, tahtsin kujutleda, et kõik, mida Sa ütled või teed, on strateegia osa, et ajada vaenlane segadusse, näidates end talle valge lipuga ja saavutades sellega, et ta valvsus nõrgeneb. Ometi meeldiks mulle, kui Sa jagaksid oma strateegiat meiega, kes me võitleme Sinu poolel, sest peale selle, et ajada segadusse vaenlane, oleme ka ise segadusse aetud ega tea enam, kus on meie peakorter ja kus on vaenlase rindejoon.

Ma tänan Sind veelkord kõige hea eest, mida Sa oled teinud ja öelnud suurpühadel, mil Sinu jutlused ja kõned on olnud ilusad, sest mul on neist tõesti olnud tohutult kasu. Sinu sõnad on mind hingestanud ja andnud tõuke armastada rohkem, armastada alati, armastada paremini ja näidata tervele maailmale Jeesuse armastavat palet.

Saadan Sulle õrna lapseliku embuse, minu kallis paavst, ja oma kindlad palved. Palun ka Sinult palveid minu ja mu perekonna pärast, kelle foto ma lisan, et Sa saaksid meie eest palvetada meid nägupidi tundes.

Sinu tütar, kes Sind armastab ja Sinu eest iga päev palvetab,

Lucrecia Rego de Planas

3 Responses to Kimbatus – kiri paavst Franciscusele

  1. Kas paavst on juba midagi vastanud ka?

  2. Lembit Peterson says:

    Kas see kiri on :

    1.paavst Franciscule?
    2.kõigile katoliiklastele?
    3.maailma avalikkusele?
    4.minule?

    Olen segaduses. Kas proua Lucrecia Rego de Planas võiks neile küsimustele vastata?

    Miks ma seda lugesin?

  3. vooglaid says:

    Ma ei tea, et paavst oleks sellele kirjale vastanud. Küll aga on teada, et ta on vastanud mitmele teisele inimesele, kes on väljendanud muret seoses paavsti viimase aja väljaütlemistega. Lähemalt saab sellest lugeda siit:

    http://www.lifesitenews.com/news/pope-francis-thanks-two-conservative-catholics-for-their-criticisms-report

    Juhin eriti tähelepanu sellele lõigule:

    “The Pope almost did not let me finish the sentence, saying that he had understood that those criticisms had been made with love, and how important it had been for him to receive them.”

    Lembitu küsimustele oleks muidugi kõige õigem vastust otsida pr Rego de Planaselt endalt. Aga nii, nagu mina aru saan, on tegemist kirjaga paavst Franciscusele, mis ei ole kunagi mõeldud olema isiklik kiri, vaid avalikult teada kõigile inimestele, kes selle vastu huvi võivad tunda.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: