Objektiivile jutlust pidav ERR ei taha ise järgida elementaarseid ajakirjanduseetika põhimõtteid

January 5, 2017

Kas see on vastuvõetav, et rahvusringhäälingu ajakirjanikud salvestavad ERRi stuuditehnikat kasutades (st justkui oma töö rutiinse osana) salaja ideoloogilistele oponentidele tehtud telefonikõnesid ja siis avaldavad neist omal valikul sobivaid fragmente, isegi, kui see, kellega kõne salvestati, ütles selgesõnaliselt, et ta ei soovi ERRile kommentaari anda?

Just nii talitas eile ERRi ajakirjanik Indrek Lepik mulle helistades. Sellega seonduvalt esitasin kaebuse ERRi ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerkile, küsides temalt niisuguse käitumise kohta hinnangut:

Tere, hr Tammerk!

Esitan käesolevaga kaebuse ERRi ajakirjaniku Indrek Lepiku käitumise suhtes, kuna ta salvestas minuga tehtud telefonikõne ja avalikustas selle kõne fragmendi ilma minule ütlemata, et ta üldse kõne salvestab, rääkimata salvestuse avalikustamise kavatsusest teavitamisest.

http://www.err.ee/raadioklipp/586ccfb714f036142c4dc255

Minu arusaamise kohaselt eeldab ajakirjaniku eetiline käitumine, et kui on soov kõne salvestada, siis tuleks sellest teisele poolele selgelt teada anda. Hr Lepik küsis minult veel kõne jooksul selgelt, kas ma oleks nõus sel teemal kommentaari andma ja ma vastasin, et ei ole, kuivõrd ei ole selge, mida on Objektiiv valesti teinud.

Kui see on ERRis vastuvõetav ajakirjanduslik praktika, et ajakirjanikud salvestavad salaja telefonikõnesid ja avalikustavad neist omal valikul endale sobivaid fragmente, siis palun ka selle kohta kinnitust. Selles, et mind ei informeeritud kõne salvestamisest, võite ise veenduda, küsides hr Lepikult kõne terviksalvestuse faili.

Lugupidamisega

Varro Vooglaid

Ajakirjanike niisugune käitumine annab tunnistust tõsisest ajakirjandusliku professionaalsuse defitsiidist ja austuse puudumisest ajakirjanduseetika elementaarsete põhimõtete vastu. Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi (EAK) punkt 3.7 ütleb väga selgelt: “Ajakirjanik hangib heli- ja pildiülesvõtteid ning informatsiooni avalikult. Erandid on lubatud ülekaaluka avaliku huvi olemasolul, kui materjali pole võimalik teisiti hankida.”

Kui Tarmu Tammerk peaks vastama, et ERR ei näe siin EAK-s sätestatust hoolimata ajakirjanduseetika põhimõtete rikkumist, siis tuleb sellest kahtlemata teha tõsised järeldused. Muu hulgas tuleb edaspidi ERRi esindajatega suheldes lähtuda eeldusest, et vestlust võidakse salaja salvestada ning sellest salvestisest võidakse vabalt valitud fragmente vabalt valitud kontekstis eetrisse lasta.

Minu hinnangul ei peaks niisugused inimesed, kes lubavad endale tahtlikku ajakirjanduseetika põhimõtete rasket rikkumist, ERRis töötama. Kuigi, tõsi, ERRi puhul ei üllata enam peaaegu miski – latt on niivõrd madalale lastud, et teistele epistli lugemine ajakirjanduseetika ja professionaalse ajakirjanduse osas ajab lihtsalt naerma.


Õiglusest ja poliitikast

November 15, 2016

Seoses konverentsiga “Millist Eestit me tahame?” korrastasin mõtteid seonduvalt õigluse ja poliitikaga. Tegelikult tahaks seda teha oluliselt põhjalikumalt ja ehk avaneb mitte liialt kauges tulevikus selleks ka võimalus.


Politsei: teise inimese nime ja pildi all avalikult arvamusartiklite avaldamine ei ole tingimata identiteedivargus

March 12, 2016

identity-thief-page-break-1

Mõtlesin teha kiire kokkuvõte ühest väikesest vahejuhtumist, mille tähendus ületab antud juhtumi piirid.

Märtsi alguses avaldas portaali NIHILIST.fm toimetus minu nime ja pilti kasutades mina-vormis kirjutatud arvamusartikli, mida mina ei ole kirjutanud. Kuivõrd toimetus ei soostunud täitma minu palvet artikkel maha võtta ega ilmselt ei kavatsenudki seda teha, siis küsisin Politsei- ja Piirivalveametilt nõu, kuidas niisuguses olukorras peaks Eestis kehtivate seaduste kontekstis tegutsema:

Tere!

Oleksin tänulik, kui aitaksite selgusele jõuda, kuidas tuleks tegutseda olukorras, kus portaal NIHILIST.fm on avaldanud mina-vormis kirjutatud artikli, märkides selle autoriks minu nime ja tähistades autori ka minu pildiga, samas kui mina ei ole seda artiklit kirjutanud:

http://nihilist.fm/demokraatias-seisan-olg-ola-korval…/

Seejuures palusin nii artikli kommentaaris kui ka toimetusele kirjutades artikli sellisel kujul maha võtta, mida aga ei ole paraku tehtud ja ilmselt ei plaanitagi teha. Ainuke asi, mis tehti, oli see, et artikli lõppu lisati irooniline märkus:

“Järelsõna. Kallid lugejad, vabandame segaduse eest, mis kommentaarides ilmnes. Selle loo autor ei ole tõepoolest Varro Vooglaid, sest antud artikkel on arukas, aus ja õiglane. Teie alandlik peatoimetaja, Siim Sinamäe”

Karistusseadustik ütleb §-s 157 secunda, mis kannab pealkirja “Teise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamine”, et teist isikut tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete tema nõusolekuta kasutamise eest eesmärgiga luua teise isikuna esinemise teel temast teadvalt ebaõige ettekujutus, kui sellega on tekitatud kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

Tahan loota, et selline käitumine ei saa olla Eesti Vabariigis õiguspärane, mistõttu palun olukorrale hinnang anda.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

Screen Shot 2016-03-12 at 11.06.43

Eile laekus mulle PPA-lt vastus, milles sedastati alljärgnevat:

Teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta nr 16230101225

Pöördusite politsei poole teatega selle kohta, et avalikus internetiportaalis „nihilist“ on ilmunud artikkel, milles autorina viidatakse Teile. Kuna Te pole antud artiklit kirjutanud, soovite, et see maha võetakse. Samuti olete häiritud artikli lõppu kirjutatud iroonilisest märkusest.

Käesolevaga teatan, et ainuke võimalus antud juhtumisse sekkuda oleks kriminaal- või väärteomenetluse alustamine, mida aga Teie avalduse põhjal võimalik ei ole, kuna selles esinevad andmed ei anna alust nimetatud menetluste alustamiseks.

Teie poolt esitatud avalduse läbivaatamisel esinesid KrMS § 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud, kuna selles ühtki süüteokoosseisu ei tuvastatud.

Leiate oma kuriteoavalduses, et nimetatud teoga on toime pandud K arS § 157 – 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu.

Käesoleval juhul on oluline, kas on täidetud Karistusseadustiku § 1572 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivne koosseis, s.t. isik pidi tegutsema vähemalt ühel §1572 dispositsioonis loetletud eesmärgil. Isiku õigusi kahjustavateks tegudeks saab lugeda teise isiku poolt tema nime all internetis kommenteerimise, suhtlusvõrgustikus kasutajakonto ja profiili loomisega, kui selle teoga edastatakse informatsiooni, mis on ebaõige, laimav või solvav või kui kahjustatakse identiteedi õige omaniku mainet, teda naeruvääristatakse, rikutakse tema suhteid teiste isikutega.

Käesoleval juhul materjalidest nähtub, et ilma Teie nõusolekuta lisati veebilehel „nihilist“ ilmunud artiklile Teie nimi ja foto. Hiljem nimi muudeti. Samas ei ole Teie poolt põhjendatud kuidas on antud artikli ilmumisega kahjustatud Teie identiteeti, kuna artikkel oma sisult ei ole ei solvav ega loo kellestki valeettekujutust.

Screen Shot 2016-03-01 at 16.59.52Arusaadavalt on tegemist olukorraga mis häirib Teie igapäevast elu. Ülalkirjutatu võib anda vaid aluse veebilehe „Nihilist“ valdajate suhtes nõude esitamiseks tsiviilkohtupidamise korras ning selle edasine käsitlemine väljuks kriminaalmenetluse raamidest. Teise isiku laimamise (au teotamise) eest kedagi kriminaalkorras vastutusele ei võeta ning vastava hagiavaldusega on avaldajal õigus pöörduda tsiviilkohtusse.

Tulenevalt kehtivast kriminaalmenetlusõigusest toimetatakse kriminaalmenetlust kuritegude uurimise ja süüdlase karistamise eesmärgil. Kuritegudeks on aga mitte igasugused õigusrikkumised, vaid need, mida on KarS § 3 lg 3 tulenevalt ammendavalt kuritegudena karistusseadustiku eriosas kirjeldatud. Muude õigusrikkumiste osas on kriminaalmenetluse läbiviimine mõeldamatu ning lubamatu.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 1 sätestatud asjaolud. Sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluse alustamisele kujutab endast olulist õiguslikku garantiid isiku põhiõiguste kaitsel, sest põhjendamatu kohtueelse uurimisega võidakse riivata nende isikute õigusi, kelle suhtes uurimine läbi viiakse. Samuti väldib sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluslike vahendite alusetult kasutamist. Kriminaalmenetluse alustamise otsus sisaldab endas kaalumist, kas esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele ja kas kuriteo toimepanemist on võimalik tõendada.

Kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsusega mittenõustumise korral on vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku § 207 järgi Teil õigus kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate saamisest alates 10 päeva jooksul esitada kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri (aadressil: Tatari 39, Tallinn 10134). Prokuratuur lahendab nimetatud kaebuse selle saamisest alates 15 päeva jooksul

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Helen Pallon
politseikapten
Põhja prefektuur, kriminaalbüroo, raskete kuritegude talitus, üldkuritegude teenistus juhtivuurija

Mida siis kokkuvõttes PPA vastusest järeldada? Ilmselt seda, et nende tõlgenduse kohaselt ei ole Eesti Vabariigis teise isiku teadmata ja nõusolekuta tema nime ja pilti ehk tema identiteeti kasutades arvamusartiklite avaldamises tingimata midagi õigusvastastast. Ehk siis nagu ma aru saan, võiks menetlust alustada eeldusel, et mina põhjendaksin ära, kuidas nimetatud artikkel on kahjustanud minu identitteti.

Nii et kes soovib nt president Ilvese, peaminister Rõivase, Riigikohtu esimehe, õiguskantsleri või kellegi teise nime ja pilti kasutades arvamusartikleid kirjutama ja avaldama asuda, see lasku käia – peaasi, et seda tehes nende identiteeti ei kahjustataks. Kui kellelegi aga tundub, et tema identiteedi kasutamine tema teadmata ja nõusolekuta on tema identiteeti kahjustav, siis on juba tema ülesanne seda tõendama asuda.

Need, kelle identiteeti kasutades nende nimel arvamusartikleid aga avaldatakse, peavad leppima teadmisega, et PPA tõlgenduse kohaselt ei ole see tingimata identiteedivargus ning ilmtingimata ei ole selles ka midagi õigusvastast. Eeldus, et teise isiku nõusolekuta ja ka teadmiseta tema identiteedi kasutamine aravamuslugude avaldamiseks on meie riigis iseenesest ebaseaduslik ja õiguslikult lubamatu, ei pea aga paika.


January 4, 2016

Screen-Shot-2016-01-01-at-21.00.24

“Bravo!”, “Super!”, “Geniaalne!”, “Hindamatu!”, “Võimas lõppakord!”… Sedalaadi hinnangutega kajastas Delfi “Tujurikkuja” finaalklippi, milles oli rakendatud Alo Mattiiseni legendaarne ärkamisajalaul “Ei ole üksi ükski maa” Eesti rahva suhtes põlguse väljendamise ja ideoloogilise propaganda teenistusse.
Delfi-väljavõte Screen-Shot-2016-01-01-at-22.28.24

Võib-olla. Aga ma ei ole ammu näinud nii murtud meest kui mu isa, pärast seda, kui ta oli selle klipi ära näinud. Istus teine tükk aega vaikides, vaatas nõutult tühja ja siis ütles: “Uskumatu… ma poleks uskunud, et nad… et nad hakkavad niimoodi meie iseseisvuse aadet mõnitama… rahvustelevisioonis…” Lause jäi lõpetamata.

Tõsi ta on, et ilmselt tabas see lugu, millega kujutati kümnetele tuhandetele noortele inimestele iidoleiks olevate poppartistide abil kogu Eesti rahvast ühe suure vihkamisest, sallimatusest ja kitsarinnalisusest vaevatud lumpenina, paljusid, kes pühendasid olulise osa oma elust Eesti rahva ja kultuuri püsimajäämise kindlustamisele ning Eesti iseseisvuse taastamisele, otse südamesse, nagu Delfi juubeldab.

Võin vaid ette kujutada, kui valusalt võis see paroodia haavata näiteks meie maa ja rahva tuleviku pärast südant valutavat Tõnis Mägit, kes laulis laulu algsel kujul sisse ning kes tegi seda osana oma vabadusvõitlusest – vabadusvõitlusest, mille kohta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia dotsent Anu Kõlar kirjutab kokkuvõtlikult:

“See lugu sümboliseerib mu meelest kõige paremini tollast siirust, erakordset lootust, püüdlusi, ühtehoidmist. See oli lugu, mida oskasid nii sülelapsed kui raugad, autojuhid ja akadeemikud. Me pole vististi mitme viimase põlvkonna vältel, võibolla kogu 20. sajandi jooksul olnud nii üksmeelsed. See oli ja on meie üksteise aitamise ja vabadusjanu sümbol. Püha laul. Pühadusele sülitati, järjekordselt. Mis rahvas see on, kes ise hävitab oma pühad lood, olulised sümbolid ja identiteedi? On häbi ja kurb.”

Neid, kellele teeb teistele inimestele südamesse torkamine ja neile sihilikult haiget tegemine nalja, ei ole palju nimetada maniakkideks.

Peale on kasvanud uus põlvkond, mis ei mõista isegi mitte meie rahva lähiajalugu, sügavamast ajaloolisest tunnetusest rääkimata. Need on inimesed, kes mitte üksi ei ole kunagi tunnetanud Eesti ärkamisaja vaimu, vaid ilmselt ei suuda seda ka endale vähegi adekvaatsel moel ette kujutada.

Samuti ei mõista see põlvkond, et on asju – “Tujurikkuja” varasemale praktikale viidates näiteks laste seksuaalne ärakasutamine ja küüditamine (vt lähemalt siit) –, mille suhtes ei tohi nalja teha, rääkimata selliste naljade rakendamisest äri, ideoloogilise propaganda või odava populaarsuse teenistusse, sest vastasel juhul pilatakse ja pilastatakse seda, mis on püha ning õõnestatakse kultuuri aluseid.

“Tujurikkuja” käitumist on ilmselt lihtsam lahti mõtestada, tuletades meelde Märt Avandi poolt mitte kuigi ammu lausutud sõnu, millest nähtub tema ja tema mõttekaaslaste suhtumine Eesti rahvasse ja meie rahvuslikku identiteeti: “Mina ei uskunud, et meie eestlased oleme niivõrd rassistlik, julm, ülbe rahvas. Ütlengi täitsa tõsiselt välja, mul on meie rahva pärast häbi.”

Peaministri vaimustust aitab tõlgendada tõsiasi, et "Tujurikkuja" produtsent on ühtlasi üks Reformierakonna kampaaniameistritest.

Peaministri vaimustust aitab tõlgendada tõsiasi, et “Tujurikkuja” produtsent on ühtlasi üks Reformierakonna kampaaniameistritest.

Selles, et suur osa noortest, kes tahaks olla kultuurieliidi osaks, jookseb oma tegude tagajärgi hoomamata võõra ideoloogiaga kaasa ning püüab oma enda rahva suhtes põlgust väljendades iga hinna eest oma edumeelsust tõestada, sisendades teineteisele innukalt oma moraalset ülimuslikkust, ei ole midagi uut ega üllatavat.

Eks ole seda ennegi nähtud, ent naljakat ei ole selles endiselt mitte midagi – vastupidi, kultuurieliidi võõrandumine rahvast ehk muutumine oma rahva suhtes vaenulikuks jõuks, on kurjakuulutav ajamärk, seda enam, kui vastavat ambitsiooni toetab isegi rahvusringhääling.

Siiski loodan, et inimesed, kes neid “nalju” tegid ja neid heaks kiitsid, taipavad kord ka ise oma eksitust ning mõistavad, et on asju, mida ei peaks naeruvääristama.


Screen Shot 2016-01-03 at 19.54.53


Riikliku iseseisvuse eelduseks on usk selle võimalikkusesse

November 23, 2015

EKRE kutsel avanes mul 19. novembril võimalus osaleda ettekandega Riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul, mis keskendus Eesti Vabariigi suveräänsusele. Allpool on minu ettekande tekst. Paraku ei olnud ettekande koostamiseks kuigivõrd aega, ent loodetavasti said mõned olulised sõnumid siiski parlamendis kõlama pandud. Riigikogus toimunud arutelu kajastasid ka TV3Delfi ja Tallinna TV.

Read the rest of this entry »


Kommentaariks Eesti Naistearstide Seltsi presidendi väidetele

January 15, 2015

Täna oli Vikerraadio saates Uudis+ teemaks alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamine, mis plaanitakse raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse (RKSS) muutmisega ära teha. Just eile kirjutasin sel teemal lähemalt.

Saate tuumaks oli intervjuu Eesti Naistearstide Seltsi presidendi, dr Made Laanperega, kuid mõne minuti jooksul küsiti kommentaari ka minult (saatelõigus ajavahemikus 5:32-i 9:37). Päeval ma saadet ei jälginud, ent nüüd õhtul seda kuulates täheldasin mitmeid väiteid, mis väärivad lähemat vaatlemist. Allpool olen neist peamised välja toonud.

Eesti Naistearstide Seltsi president Made Laanpere

Eesti Naistearstide Seltsi president Made Laanpere

Read the rest of this entry »


Kooseluseaduse rahvahääletusele panemise lubatavusest

October 11, 2014

Viimastel päevadel jagavad paljud inimesed parastavalt ja kahjurõõmsalt viidet minu 2007. aasta artiklile Postimehes, kus kritiseerisin Portugalis rahvahääletusel langetatud otsust jätta sündimata lapsed ilma õigusest elule ning kus kirjutasin muu hulgas järgmist:

“Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!”

Neile sõnadele viidates väidavad inimesed, nagu oleksin kooseluseaduse rahvahääletusele panemist toetades käitunud vastupidiselt oma tõekspidamistele. Just seda püüdis väita ka BNS-i ajakirjanik Sven Harjo, kes esimesena antud küsimusega ka minu poole pöördus hetk tagasi laekunud e-kirjas, kus seisab:

2007. aasta 20. veebruari Postimehes ilmunud arvamusloos ütlete muuhulgas “Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!”

Äsjastel kooseluseaduse vastastel protestidel oli üks teie ja SAPTK-i põhinõudmine selle eelnõu rahvahääletusele panek. Üks teie kooseluseaduse põhiargumente on ka erinevates uuringutes väljatoodud rahva enamuse vastusesis kooseluseadusele.

Mis on sundinud teid 2007. aasta leheloos korduvalt väljatoodud seisukohtadest taganema?

Alljärgnev on minu vastus, mille tuumaks on väide, et ma ei ole oma seisukohtadest taganenud, neid ümber vaadanud ega ka nendega vastuolus olevalt käitunud – vastupidised osundused näitavad kas puudulikku arusaamist kooseluseadusega seonduvatest küsimustest või lihtsalt pahatahtlikkust.

Tänan küsimuse eest! Vastuseks võin öelda, et ma ei ole oma varasematest seisukohtadest taganenud, sest ma pole kordagi väitnud, nagu oleks õige kellegi inimõiguste üle rahvahääletusel otsustada.

Kui vaatate, mis kontekstis on minu väide 2007. aastal esitatud, siis näete, et seal käib jutt rahvahääletusel selle üle otsustamisest, kas võtta ära ühiskonna kõige haavatavama grupi esindajatelt õigus elule ehk kõige fundamentaalsem õigus üldse.

Kui täna oleks küsimus selles, kas võtta homoseksuaalse kalduvusega inimestelt ära õigus elule (või ka õigus elada oma eraelu endale meelepärasel viisil, eeldusel, et sellega teisi ei kahjustata), siis oleksin esimene, kes sellele vastu seisaks ning tauniks ka püüdlust sellist küsimust rahvahääletusele panna. Paraku ei ole küsimus kooseluseaduse vastuvõtmisest ja homosuhetele riikliku tunnustuse andmisest küsimus inimõigustest — nagu ka õiguskantsler Allar Jõks on kinnitanud, ei kohusta meie riiki selliseks sammuks mitte ükski inimõigusleping, EL-i õigus ega ka põhiseadus. Et tegu on poliitilise otsustuse küsimusega, seda selgitasin avalikult ka allviidatud videos:

Omamoodi huvitav on muidugi see, et need inimesed ja ühendused, kes ja mis väidavad end meie ühiskonnas inimõiguste eest seisvat, ei tee samas üldse välja tõsiasjast, et valitsuse rahalisel toel tapetakse Eestis igal aastal tuhandeid sündimata lapsi, mis on reaalselt tõsine inimõigusteprobleem – minu kindla veendumuse kohaselt kõige tõsisem inimõiguste alane probleem üldse tänases Eestis ja maailmas.

Loodan, et minu vastus rahuldab Teid.

Täpsustamist minu 2007. aasta väide siiski väärib, sest põhimõtteliselt seondub inimõigustega vähemal või rohkemal määral pea iga õiguslik küsimus, mis loomulikult ei tähenda, et ühtegi õiguslikku küsimust ei või rahvahääletusele panna. Pidades silmas konteksti, kus minu väide sai välja käidud, oli sellega konkreetsemalt peetud silmas, et rahvahääletusele ei tohiks panna küsimust kelleltki elemantaarsete inimõiguste äravõtmisest.

Screen Shot 2014-10-11 at 16.05.18

22-nädala vanuselt abordi läbi tapetud laps