Eetikaprofessorilt ootaks midagi hoopis muud

Jaak Aaviksoo väljaütlemiste ümber puhkenud diskussiooni lisas tänase Postimehe veergudel oma kirjaliku panuse ka Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor, TÜ Filosoofia ja Semiootika Instituudi ning TÜ Eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop. Kahjuks pean ütlema – ja teen seda täies teadmises, et minu kolleegid TÜ-s ei pruugi sellele hästi vaadata –, et TÜ eetikaprofessori seesugune suhestumine antud diskussiooni valmistab tõsise pettumuse.

Kas tõesti oleme oma kultuurilises allkäigus jõudnud nii kaugele, et mitte üksi ei ole poliitikute poolne valetamine tavaline, vaid isegi rahvusülikooli eetikaprofessor ei näe midagi taunimisväärset selles, kui valitsuse liikmed kuulutavad avalikult, et riigil on õigus valedele, ja hakkavad teisiti arvajaile hoopis jutlustama, kuidas peaksime filosofeerivat ministrit kõrgemalt hindama?

Öelda, et Aaviksoo ei ole väitnud, et riigil on õigus valetada, seab kahtluse alla, kas kommenteerija on üleüldse kõnealuseid tekste lugenud. Aga palun, siin on Aaviksoo sõnad Diplomaatias:

“Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. Tal on õigus millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida jne. Ja kindlasti ma ei tahaks seda õigust võtta ainuüksi Eesti riigile ja rahvale, vaid laiendada seda õigust, või õigemini – elu on seda alati laiendanud – kõikidele organisatsioonidele, kellel eksisteerib mingilgi tajutaval tasemel eneseteadvus.”

Et see seisukoht ei olnud juhuslik, seda kinnitas Aaviksoo ka teises, EPL-s avaldatud artiklis:

“Jah, tõde ei ole [rahvusriigi jt eneseteadlke subjektide] enesemääratluse ainumas koostisosa. Ka valel on sellises enesemääratluses oma koht ja isegi õigustus ning iga sorti pooltõed on vältimatud.”

Miks ei anna Sutrop eetikaprofessorina antud küsimuses sõna võttes sellele selgelt väljendatud seisukohale eetilist hinnangut? Miks ta ei teinud seda ka Reporteri kaamera ees seistes? Kas eetikaprofessorilt oleks ebamõistlik oodata selget vastust lihtsale küsimusele “kas riigil on õigus (informatsiooniliseks enesemääratluseks) valetada või mitte”?

Ja kui see küsimus (ja Aaviksoo seisukoht selle osas) teda kuigivõrd ei liiguta, siis millele toetudes julgeb ta arvata, et ka kõiki teisi jätab see sama ükskõikseks ning et seega on protestid ajendatud vaid madalatest isiklikest kaalutlustest?

Olgu siis selgelt, läbinisti ausalt ja ilma igasuguse kahtluseta öeldud, et nagu paljud mu sõbrad-tuttavad kirjutasin mina petitsioonile alla vaid ühel põhjusel, milleks on tõsiasi, et ma ei saa kuidagi leppida, et vabariigi valitsuse liikmed – kuulugu nad millisesse iganes parteisse – kuulutavad avalikult, et riikidel on õigus valedele. Küsimus on mõõtmatult olulisem kui Aaviksoo isik ja ma ei lepi selle seisukohaga ei täna, homme ega mitte kunagi ning ütlen selle ka alati avalikult välja.

Ja süüdistada seda seisukohta jagavaid inimesi mingis madalas mängus… – kas pole see ise madal (ebasiiras, varjatud motiividel põhinev) mäng? Eriti, kui seisukoha väljendajaks on rahvusülikooli eetikaprofessor ja eetikakeskuse juhata – nö riigi esieetik –, kes valetamise hukkamõistmise asemel hakkab kaitsma valetamist õigustava poliitiku (kes on juhtumisi ka tema endine kolleeg ja tõenäoliselt kui mitte sõber, siis vähemasti hea tuttav) õigust mõtte- ja sõnavabadusele.

Andke andeks, aga see on ausa avaliku arutelu ja demokraatliku ühiskonna farss.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: