Õiglusest ja poliitikast

Seoses konverentsiga “Millist Eestit me tahame?” korrastasin mõtteid seonduvalt õigluse ja poliitikaga. Tegelikult tahaks seda teha oluliselt põhjalikumalt ja ehk avaneb mitte liialt kauges tulevikus selleks ka võimalus.

Objektiivi hooaja kokkuvõte

Eelmisel nädalal salvestasime Markusega selle hooaja viimase Objektiivi saate. Selle napi tunni jooksul, mis alati nii kiiresti möödub, peatusime põgusalt uute parteide esimestel sammudel parlamendis, puhkenud immigratsiooni-teemalisel hüsteerial ja Iirimaa referendumil, millega anti toetus abielu õiguslikuks ümbermääratlemiseks moel, mis kätkeb ka homoseksuaalseid suhteid.

Objektiivi hooaeg on aga jälle läbi saanud, sel aastal peamiselt Markuse eestvedamisel. Paljud inimesed on öelnud, et sellise saate järele, kus püütakse ühiskonnas toimuvat lahtimõtestada kristliku maailmatunnetuse pinnalt, on Eestis vajadus. Loodan minagi, et saade jätkub uuel hooajal uue hooga – ehk lennukamaltki kui seni, sest probleemid, millele tähelepanu pöörata, paraku üksnes süvenevad ja muudkui kasvavas tempos.

Hea ja meeldiva koostöö eest tänan südamest Pereraadio pealikku Mare Pihlakut ja Liina Kütsonit, meie hindamatut abimeest ja toredat saatekaaslast, kellega koos oleme saanud veeta palju lõbusaid hetki.

Saadet saab kuulata siit. Varasemad Objektiivi saated on kuulatavad Pereraadio arhiivist.

Veel mõned sõnad Sirbi kallutatusest

Eelmises postituses kirjutasin sellest, kuidas Sirbi peatoimetaja Ott Karulin keeldub avaldamast minu ja Toomas Vooglaidi artiklit, mis vaatleks kriitilise pilguga väidet, nagu oleks Eesti Vabariigil inimõigustest tulenev kohustus kooseluseaduse vastuvõtmiseks. Lisan juba kirjutatule veel ühe repliigi, mis kinnitab minu eelnevalt väljendatud väiteid Sirbi kallutatusest.

Nimelt juhiti eile minu tähelepanu asjaolule, et reedeses Sirbis on avaldatud juba järgmine kooseluseaduse läbisurumist pooldav artikkel, mis kannab pealkirja “Kooseluseadus ja liberaalse rahvusriigi paradoks” ning mille autoriks on Aro Velmet. Sealjuures on irooniline asjaolu, et kuigi mina ise Sirbis sõna ei saa, saab sõna Velmet, kes mainib minu nime ei vähem ega rohkem kui 16 korral ning kelle tekst kujutab endast otseselt minu (väidetavate) positsioonide kriitikat.

Keeldumist meie artikli vastuvõtmisest põhjendas hr Karulin väitega, et Sirp eelistab anda sõna uutele häältele, “kes pole muudes väljaannetes oma seisukohti juba väljendanud”. Ometi on Aro Velmet sel teemal muudes väljaannetes oma temaatilisi seisukohti korduvalt väjendanud, hiljuti pikas artiklis, mis avaldati ERR-i uudisteportaalis (varem nt Postimehes). Seega ei anna Sirp sõna mulle, küll aga annab seda neile, kes soovivad minu seisukohti kritiseerida – isegi, kui nad on oma seisukohti varem sel teemal korduvalt väljendanud.

Millest tuleneb hr Ott Karulini kallutatus homoteema käsitlemisel?

Niisiis nähtub jällegi Sirbi näotu kallutatus ning vassimine seonduvalt selle eitamise ja varjamisega. Igal juhul on põhjendatud küsimus, kas on vastuvõetav, et riiklikult rahastatud kultuurilehe peatoimetajaks on isik, kes ei suuda olla üle oma isiklikest eelistustest ja kalduvustest ega suuda kohelda respektiga neid inimesi, kel on tema omadest erinevad seisukohad.

Seejuures jääb õhku küsimus, millest hr Karulini selline kallutatus tuleneb?

Kui meie positsioone püütakse diskrediteerida viitega meie poolt täiesti mittevarjatud asjaolule, et oleme kristlased, siis võiks ju ka teine pool öelda avatult välja väga olulised asjaolud oma tausta kohta, sh selle, milline on nende suhe nn homo- või biseksuaalsusega – see kehtib nii Ott Karulini ja Aro Velmeti kui ka võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepperi ja Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsperi kohta.

Siis oleks kõigile pilt selgem ja mitte ainult ühepoolselt – see oleks mäng avatud kaartidega, aus ja härrasmehelik.

Seitse surmapattu kui tõelise vabaduse ja eneseteostuse tee

Täna hommikul kohtasin tänaval suurepärast kaasajal prevalentse inimesepildi, nn loomuliku inimese representatsiooni – suurelt ja avalikult keset linna, kõigile (sh lastele) vaatamiseks.

Sõnum on lihtne ja fundamentaalne: ära raiska oma elu tegeledes sellega, kuidas saada hüvelisemaks, paremaks inimeseks, pingutades ületamaks oma pahesid ja kasvamaks vooruses, vaid võta vabalt ja ole selline nagu oled, ühes oma paljude pahedega, ja parem NAUDI kõike, mida elul pakkuda on.

Et meedia ning reklaami- ja meelelahutustööstus sellist inimesepilti propageerib, on muidugi arusaadav, sest sedasi luuakse oma pahedest orjastatud ja seetõttu oma käitumise üle mõistuslik-tahtelise kontrolli minetanud inimestest koosnevat täiuslikult manipuleeritavat ja rohkelt tarbivat amorfset massi.

Sama inimesepildi leiame kaasaegse inimõiguste doktriini keskmest, kus prevaleeriv vabaduse kui piiramatuse taotlus on täielikult lahti seotud inimesest kui hea ja kurja vahel seisvast ja vaba tahte alusel oma tegusid ühele või teisele poole suunavast olendist ning tema kõlbelistest kohustustest iseenda ja teiste ees.

Vabaks peab saama mitte pahedest, vaid vabadust allasuruvast voorusest ja voorusetaotlusest – siis leiad tõelise mina, loomaliku ja toore, ning jõuad ülima eneseteostuse, oma inimsuse realiseerimise teele. Lipukirjaks on mitte väärikus voorus ja au, vaid seks, raha ja edu. Ühelt poolt ei tohiks ju olla raske aimata, millises suunas sellistele alustele asetatud ühiskond triivib, aga teiselt poolt – keda see siis ikka huvitab.

Teine suur reklaam, mida kohtasin hommikusel linna keskväljakul, teatas Euroopa Liidu ja Tervise Arengu Instituudi rahalisel toel, et kui mees kummi ei kasuta, pole ta üleüldse mees.

Alles see oli – kas mitte sügisel? –, kui naissoole tehti linnatänavail ja teleriekraanil sarnase kampaania raames noorte näitlejate jt popiidolite abil selgeks, et tõeline naine kannab pidevalt kummi kaasas, sest kunagi ju ei tea kus ja millal võib kirehoog kellegi “rajalt maha võtta” ning tingida “vajaduse” kumm käiku lasta. Nüüd on siis meessoo kord. Mida iganes me sellest ka ei arva, teame vähemalt, kuidas need institutsioonid inimestesse suhtuvad.

“Tsau naine! Kas sina oled üks nendest, kes ei kanna ise kummi kaasas? Mis sul viga on!?” Tõepoolest, pereemad, pensionärid jt – mis teil on viga?

Sõnum lähtub muidugi eelpooltoodud inimesepildist: HIV-i, raseduse [sic] ja muude sugulisel teel levivate haiguste vastu võitlemiseks ei ole tarvis mitte enesepiiramist ja vooruslikku käitumist, vaid kaitsevahendeid.

Inimese andumine surmapattudele on tema püha vabadusesfäär, millesse ei tohi sekkuda isegi mitte soovitustega järele mõelda, surmapatust hoidumise soovitamisest rääkimata. Enesepiiramine on tabu! Küll aga võib soovitada kombelõtvuse praktiseerimist selliste tehniliste abivahenditega, mis aitavad riske maandada. Mõni võiks muidugi küsida, et kas selliste käitumismustrite propageerimine ikka on eetiline, teades, et “kumm” ei taga kaugeltki mitte absoluutset kaitset, aga no kes jõuab selliste tagurlike progressi vaenlastega vaielda.

Samas on sõnum ka vastuoluline, kas pole, sest kui ühelt poolt apelleeritakse kampaania raames kummikasutust propageerides mehelikkusele (mis peaks siis leidma erilise väljenduse viljatus seksuaalsuses) ja mehelikele stereotüüpidele (kasutades väljendeid nagu “tõeline isane” ja “alfaisane”), rahastavad samad institutsioonid teiselt poolt sugude ja soorollide dekonstrueerimist.

Kokkuvõttes võiks lõpuks ära otsustada, kas eesmärgiks on sugude ja soorollide täielik dekonstrueerimine või pigem nende fundamentaalne ümbermõtestamine. Kui eesmärk on korralikult paigas, siis saaks kõik need miljonid, mis antud kampaaniatesse kanditakse, palju tõhusamalt ära kasutada.

Julmuse kultuur

Olen kaugel sellest, et kirjutada alla “staar-eetik” Peter Singeri vaatele, et inimesed ei ole loomadest olemuslikult väärutslikumad olendid (seda vaadet väljendab ka Singeri vaadetele toetuv film nimega “Earthlings“, mis on ideoloogilist poolt mitte arvestades siiski väga informatiivne). See utilitaristlik ideoloogia on viinud olukorrani, kus paljud hoolivad inimesed on rohkem mures loomade kannatuste kui süütute inimeste tapmise pärast… Oleks huvitav teada, kuidas suhestuvad meie ühiskonnas teineteisesse lastekodudele tehtud annetuste ja lemmikloomade pidamisele kulutatud summad (või isegi lastekodudele ja loomade hoiupaikadele tehtud annetused). Arvata võib, et pilt oleks väga mõtlemapanev.

Elagem ilma valeta!

Seoses eelmise postitusega riputan üles Aleksandr Solženitsõni teksti, mis minusse kunagi kustumatu jälje jättis. Tekst on täna vähemalt sama aktuaalne kui 36 aasta eest, mil see sai kirja pandud. Ühiskond on endiselt valedest läbiimbunud ja tõtt-öelda on täna valitsevad valed oma peenekoelisuse, varjatuse ja nende levitamise tehnoloogia täiustumise tõttu märksa ohtlikumadki. Tekst levis käest kätte väga paljude inimesteni. Ka Eestis levis see samal viisil, ilma et oleks teada, kes on tõlke autoriks.

Seda, mida oli Solženitsõnil öelda konkreetselt lääne ühiskonna valede kohta, võib lugeda tema 1978. aasta kõnest Harvardi Ülikoolis (“A World Split Apart”), millest jäi mulle eriliselt meelde järgmine tähelepanek:

A Decline in Courage…
… may be the most striking feature which an outside observer notices in the West in our days. The Western world has lost its civil courage, both as a whole and separately, in each country, each government, each political party and of course in the United Nations. Such a decline in courage is particularly noticeable among the ruling groups and the intellectual elite, causing an impression of loss of courage by the entire society. Of course there are many courageous individuals but they have no determining influence on public life. Political and intellectual bureaucrats show depression, passivity and perplexity in their actions and in their statements and even more so in theoretical reflections to explain how realistic, reasonable as well as intellectually and even morally warranted it is to base state policies on weakness and cowardice. /…/ Should one point out that from ancient times decline in courage has been considered the beginning of the end?

Vähemalt sama mõtlemapanevad on Solženitsõni sõnad humanismi ja selle tagajärgede kohta:

This new way of thinking, which had imposed on us its guidance, did not admit the existence of intrinsic evil in man nor did it see any higher task than the attainment of happiness on earth. It based modern Western civilization on the dangerous trend to worship man and his material needs. Everything beyond physical well-being and accumulation of material goods, all other human requirements and characteristics of a subtler and higher nature, were left outside the area of attention of state and social systems, as if human life did not have any superior sense. That provided access for evil, of which in our days there is a free and constant flow. Merely freedom does not in the least solve all the problems of human life and it even adds a number of new ones.

However, in early democracies, as in American democracy at the time of its birth, all individual human rights were granted because man is God’s creature. That is, freedom was given to the individual conditionally, in the assumption of his constant religious responsibility. Such was the heritage of the preceding thousand years. Two hundred or even fifty years ago, it would have seemed quite impossible, in America, that an individual could be granted boundless freedom simply for the satisfaction of his instincts or whims. Subsequently, however, all such limitations were discarded everywhere in the West; a total liberation occurred from the moral heritage of Christian centuries with their great reserves of mercy and sacrifice. State systems were becoming increasingly and totally materialistic. The West ended up by truly enforcing human rights, sometimes even excessively, but man’s sense of responsibility to God and society grew dimmer and dimmer. In the past decades, the legalistically selfish aspect of Western approach and thinking has reached its final dimension and the world wound up in a harsh spiritual crisis and a political impasse. All the glorified technological achievements of Progress, including the conquest of outer space, do not redeem the Twentieth century’s moral poverty which no one could imagine even as late as in the Nineteenth Century.

ELAGEM ILMA VALETA!

Aleksandr Solženitsõn

Oli aeg, kus me ei tihanud isegi sosistada. Nüüd aga kirjutame Samizdatile ja loeme seda. Ja TUI suitsetamisnurgakestes kurdame üksteisele südamest: mida nad kõike kokku ei soperda, nad meid küll mässivad! Milleks tarbetu ärplemine kosmoselendudega, kui maa on laostunud ja vaene; milleks kaugete metsikute režiimide tugevdamine ja kodusõdade lõkkelepuhumine; milleks oli tarvis Mao Zedongi arutult upitada (meie vahenditega), aga meid saadetakse ju tema vastu, ja minna tuleb, sest pääsu ei ole. Ja kohut mõistavad nad kelle üle heaks arvavad, ja terveid inimesi panevad hullumajja. Nemad teevad kõike seda, meie aga oleme jõuetud.

Põhi juba paistab, meid kõiki on tabanud üldine vaimne hukatus, iga hetk võib meid ja meie lapsi süüdata ja põletada ka füüsiline häving — meie aga naeratame endistviisi areldi ja laliseme kidakeelselt: “Kuidas meie saame takistada, meil ei ole jõudu.”

Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik – põhimõtted, oma hinge, esivanemate pingutused, kõik võimalused tulevastele põlvedele — et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi. Meis ei ole enam enesekindlust, ei uhkust ega südamesoojust. Me ei karda enam isegi üldist aatomisurma, ei karda kolmandat maailmasõda (vahest õnnestub pakku pugeda) — me kardame ainult julgeid kodanikusamme. Peaasi, et karjast maha ei jääks, et poleks vaja astuda sammukestki omal jalal, sest siis võid äkki ilma jääda valgest saiapätsist, gaasipliidist või elamisõigusest Moskvas.

Nii nagu meile poliitringides pähe tuubiti, nii see ka meisse juurdus: elu on hea, saab alati hea olema. Keskkonnast, sotsiaalsetest tingimustest juba välja ei hüppa, olemine määrab teadvuse. Meil ei jää midagi üle, meie ei suuda midagi.

Tegelikult aga suudame KÕIKE! Me vaid valetame iseendale, et ennast rahustada. Pole sugugi mingisugused nemad kõiges süüdi — süüdi oleme meie ise, ainult meie!

Väidetakse vastu: kuid tõepoolest pole ju võimalik midagi välja nuputada! Meie suud on kinni topitud, meid ei võeta kuulda, meie käest ei küsita. Kuidas siis panna neid kuulma meid?

Neid ümber veenda on võimatu. Loomulik oleks nad ümber valida! Aga ümbervalimisi meie maal ei toimu.

Läänes on inimestel streigid, protestidemonstratsioonid. Meid on aga liiga maha materdatud, meid see kohutab: kuidas siis äkki — loobuda tööst, kuidas siis äkki — minna tänavale?

Ka kõik teised saatuslikud teed, mida viimase sajandi jooksul kibedas Venemaa ajaloos ära on proovitud, pole ammugi meie jaoks, ja õigust ütelda — pole vajagi! Nüüd, kus kõik kirved on oma töö teinud, kus külvatu on tärganud, näeme me, kuidas eksisid, kuidas kõrbesid läbi need enesekindlad noorukid, kes mõtlesid terrori, verise ülestõusu ja kodusõjaga riiki õiglaseks ja õnnelikuks teha. Ei, täname, isad-õpetajad! Nüüd me juba teame, et jälgid meetodid sigitavad jälke tagajärgi. Meie käed jäägu puhtaks!

Niisiis — ring sulgus? Ja väljapääsu tõepoolest ei ole? Ja meil jääb üle ainult tegevusetult oodata: äkki juhtub iseendast midagi?

Kuid iseendast ei juhtu midagi, kui me päev päeva kõrval seda süsteemi tunnustame, ülistame ning kindlustame, kui me ei ütle lahti tema kõige õrnemast kohast — VALEST!

Kui vägivald inimese rahulikku ellu sisse murrab, lõõmab ta pale enesekindlusest ja selline on ka ta kisendav lipukiri: “Mina olen VÄGIVALD! Minge laiali, eest ära, muidu tallan puruks!” Ent vägivald vananeb ruttu, läheb mõni aasta ja ta pole endas enam sugugi kindel. Et püsida ja viisakas välja näha, kutsub ta tingimata endale liitlaseks VALE. Sest vägivallal pole end millegi muuga varjata kui valega, vale aga saab püsida vägivalla abil. Mitte iga päev, mitte igaühe õlale ei lange vägivalla raske kämmal: ta nõuab meilt ainult kuuletumist valele, igapäevast osalemist vales – selles seisnebki kogu truualamlikkus.

Ja just siin peitub meie tähele panemata jäetud, kõige lihtsam, kõige käepärasem tee vabanemiseks: ISIKLIK OSAVÕTMATUS VALEST! Las vale varjutab kõik, las võimutseb kõige üle, meie alustame vastupanu kõige vähemast: ärgu ta võimutsegu MINU VAHENDUSEL!

See on läbimurd meie tegevusetuse näilisest ringist — kõige hõlpsam meile, kõige hävitavam valele. Sest kui inimesed tõmbuvad valest eemale, lakkab vale lihtsalt olemast. Ta sarnaneb nakkusega, mis saab eksisteerida ainult inimeste seas.

Ei maksa kedagi üles kutsuda, me pole veel küpsed astumaks väljakule ja kuulutamaks tõde, ei maksa valjusti öelda, mida me mõtleme, see kohutab. Aga vähemasti ärgem rääkigem seda, mida me ei mõtle!

See ongi meie tee, kõige hõlpsam ja käepärasem meisse loomupäraselt juurdunud arguse tõttu, märksa hõlpsam — jube öelda — kui Gandhi passiivne vastupanuliikumine. Meie tee on: TEADLIKULT MITTE MILLESKI TOETADA VALET! Tunnetanud, kus on vale piir (igaüks näeb seda esialgu erinevalt), tuleb sellest gangreenipiirkonnast eemale taganeda. Pole tarvis ideoloogia surnud luid ja soomuseid kokku kleepida, pole tarvis mädanenud räbalaid — ja me imestame, kui kiiresti ja abitult vale maha pudeneb ning see, mis peab olema alasti, ilmnebki maailmale oma alastiolekus.

Las nüüd igaüks valib, vastavalt oma arenguastmele, kas ta jääb teadlikuks vale teenriks (oo, mõistagi mitte kalduvusest, vaid toitmaks perekonda, kasvatamaks lapsi vale vaimus), või on tal aeg saada ausaks inimeseks ja pälvida oma laste ja kaasaegsete austust. Ja sellest päevast peale tema:

• Ei kirjuta, ei kinnita oma allkirjaga, ei lao trükikojas, ei trüki mingil muul viisil ainustki rida, mis tema arvates moonutab tõde;
• Ei lausu ega loe maha ühtegi taolist fraasi ei erajutuajamises ega suurema auditooriumi ees agitaatorina, õpetajana, kasvatajana, näitlejana esinedes;
• Ei loo, ei levita ainustki vale mõtet, ainustki moonutatud tõde, mida eraldada suudab maalis, skulptuuris, fotodel, tehnikas ja muusikas;
• Ei kasuta suuliselt ega kirjalikult ainustki “juhtivat” tsitaati, et olla meele järele ja kindlustada edu ametialal, kui ta tsiteeritavat mõtet ise täielikult ei jaga või see asja juurde ei kuulu;
• Ei lase ennast demonstratsioonile või miitingule sundida, kui ta seda ei soovi või ei taha. Ei võta kätte, ei kanna ühtki transparenti või loosungit, mida ta täielikult ei poolda;
• Ei tõsta kätt ettepaneku poolt, mida ta siiralt ei toeta, ei hääleta salaja ega avalikult inimese poolt, keda peab väärituks või kelles ta kahtleb;
• Ei lase ennast ajada koosolekule, kus võib oodata küsimuse sunniviisilist, moonutatud arutelu;
• Lahkub otsekohe istungilt, koosolekult, loengult, kinoseansilt, kui kuuleb kõneleja suust valet, ideoloogilist jama või häbitut propagandat;
• Ei telli ega osta sellist ajalehte või ajakirja, kus informatsiooni moonutatakse, algfakte varjatakse…

Mõistagi ei loendanud me kõiki võimalikke ja vajalikke valest eemaldumise teid. Ent see, kes hakkab juba puhastuma, suudab selginenud pilguga ka teisi juhtumeid eraldada.

Esialgu kõik muidugi ei laabu. Mõni kaotab ajutiselt töökoha. Noortel, kes soovivad tõe vaimus elada, muudab see algul elu väga keeruliseks, sest ka koolitunnid on tulvil valet ja sealgi tuleb valida. Kuid igaühele, kes tahab aus olla, on see ainus tee, sest mitte ükski ei tohiks (isegi ohututes tehnilistes teadustes) ainsastki nimetatud punktist kõrvale hiilida. On võimalik hoida tõe poole või vale poole, vaimse iseseisvuse või vaimse orjalikkuse poole. Ja see, kellel ei jätku julgust isegi oma hinge kaitsmiseks, ärgu uhkeldagu oma eesrindlike vaadetega, ärgu eputagu, et ta on akadeemik või rahvakunstnik, teeneline tegelane või kindral, vaid öelgu enesele: “Ma olen tõbras ja argpüks, mulle on peamine, et mu kõht oleks täis ja tuba soe.”

Isegi see tee — mõõdukaim kõigist vastupanuteedest — ei ole meiesugustele molutajatele kerge. Kuid ta on võrratult kergem iseenese põletamisest või näljastreigist: leek ei haara sinu keha, silmad ei lõhke kuumusest, aga musta leiba ja puhast vett leidub sinu perekonnale ikka.

Meie poolt reedetud ja petetud tõeliselt suur Euroopa rahvas — tšehhid — ometi ju näitasid, kuidas isegi palja rinnaga, kui selles tuksub väärikas süda, võib tankidele vastu seista.

See pole kerge tee, ent siiski kõigist võimalikest teedest kergeim. Sugugi mitte kerge valik kehale, aga ainuvõimalik hingele. Raske tee, kuid ometi on meilgi inimesi, isegi kümneid inimesi, kes aastaid peavad kinni kõigist neist punktidest, elades tõe vaimus.

Niisiis ei tule sellele teele astuda esimestena, vaid teistega ühineda! Mida üksmeelsemalt ja arvukamalt me sellele teele asume, seda kergemaks ja lühemaks osutub ta meile kõigile! Kui meid on juba tuhandeid, ei suuda mitte keegi toime tulla, nad pole võimelised midagi tegema. Kui meist aga saavad kümned tuhanded, ei tunne me oma kodumaad äragi!

Kui me aga vedelaks lööme, siis aitab halamisest, nagu ei laseks keegi meil hingata — me ise ei võimalda seda endile. Küürutame veelgi madalamale, ootame veel — meie vennad bioloogid aga aitavad lähemale tuua aega, mil suudetakse mõtteid lugeda ja meie geene ümber teha.

Ja kui me ikka araks jääme, siis oleme tegelikult tühised ja lootusetud ning väärt vaid Puškini põlastust:

Miks neile priiust täie vaega,
kui ihk on kanda iket uut?
Neil pärisosaks ajast aega
on ahelad ja kupja nuut

Moslemid ja Euroopa. Mõistmise, sallivuse ja väärikuse dilemmad

Suursaadik Mart Helme on kirjutanud Õpetajate Lehes väga tõsistel teemadel, rääkides tsivilisatsioonilistest protsessidest Euroopas. Lõigus pealkirjaga “tühi kest ja hedonismikultus” kirjutab ta:

“Kahtlemata tunnistavad Euroopasse asunud moslemid siinset tehnilist üleolekut ning suuremat rikkust. Ent samal ajal vaatavad nad Euroopat ka kriitilise pilguga. Nad näevad, et vaimselt ja religioosselt on Euroopa tühi kest, kus spirituaalse vaakumi on täitnud dekadentlik hedonismikultus, tarbimismaania ja kollane meedia. Nad näevad ka, et Euroopa füüsiline kehand kõduneb, kuna demograafiliselt on Vana Maailm kohe-kohe jõudmas murdepunkti, kus järgnevat kollapsit saab vältida üksnes praegustes tingimustes äärmiselt ebatõenäoline rahvastikuplahvatus.

Moslemid ja nende religioossed juhid on teraselt kaardistanud ka põhjused, miks see nii on. Religiooni kadumine eurooplaste elust, seda asendav moraalne relativism, perekonna kriis, mida naiste emantsipatsiooni järjest uute teetähiste ja homoseksuaalsuse lauspropaganda veelgi enam suurendavad, teatud dogmadest kantud poliitkorrektsus ja defetistlik patsifism on märksõnad, mis tänapäeva Euroopat iseloomustavad ning mis absoluutselt erinevas märksõnade ja väärtushinnangute maailmas elavates moslemites vaid põlgust ja tülgastust tekitavad.

Patriarhaalseid väärtusi ja religioosseid pühadusi kõrgelt, kui mitte lausa üle kõige hindavad moslemid ei taha – või kardavad seda lausa paaniliselt –, et ka nende poegadest saaksid peaaegu sootud meesolendid, kes veel kuldses keskeas koolipinki nühivad, narkouimas pidu panevad ja kõige selle juures vanemate rahakoti peal vegeteerivad. Või et nende tütardest kasvavad euroopalikult vabameelse seksuaalse käitumisega tibid, kellele lastesaamine ei tähenda mitte rõõmu, suguvõsa kestmist ja oma nukleaarse kollektiivi tugevnemist, vaid ebameeldivat kohustust, mis segab nende materialistlikku, naudingutele pühendunud oleskelu.”

Kokkuvõtlikus lõigus lisab ta:

“Dogmatiseeritud väärtused, mida Euroopas lõpmatusena korrutatakse ja mida üldse läänemaise tsivilisatsiooni suurimateks saavutuseks peetakse, ehk demokraatia, inimõigused ja heaoluriik, on moslemitele täiesti teisejärgulised. Nende silmis on esikohal usk ja usu ning koraanlike traditsioonidega seotud väärikus. Siit ka moslemite silmitu raev seoses Muhamedi pilapiltide avaldamisega või muude nende meelest nende väärikust solvavatele aktidele reageerimisega.

Sealjuures võtavad moslemid ka kõiki ametlikke või mitteametlikke sallivusakte endi suhtes eelarvamusega, käsitledes neid – taas ilmselt õigustatult – kui eurooplaste hirmust põhjustatud järeleandmisi või kõrki armuandi islami vähemustele. Moslemeid solvab, et materialistlik Euroopa kujutab ette, nagu oleks raha ja sotsiaalsete hüvede pakkumisega võimalik neid keelitada olema nende silmis mandunud lääne tsivilisatsioonile lojaalsed. Ja kuna nad noore ja kasvava kogukonnana, keda lisaks toetab nende miljardiline tagala kogu islamimaailma näol, tunnevad, et neil on jõudu ennast selles vananevas ja alati varmalt silmakirjalikke kompromisse otsivas ühiskonnas üha jõulisemalt maksma panna, teevadki nad seda. Sestap saabki siit teha vaid ühe järelduse: et moslemeid tõepoolest Euroopasse integreerida, tuleb eurooplastel panna kõigepealt moslemid endast lugu pidama. Selleks tuleb Euroopal muuta aga üldist vasakliberaalset diskursust ja hakata ka ise endast lugu pidama. Ülesanne, mis vähemalt praegu näib kuuluvat võimatute missioonide valdkonda.”

Kui räägime erinevustest ja sellest, kuidas need rikastavad, siis kas oleme tegelikult nõus aktsepteerima moslemeid nende identiteedis või nõuame pigem, et nad integreerudes sellest suures osas loobuksid ja võtaksid omaks liberalistliku ilmavaate? See on küsimus, mida Euroopa relativistliku utoppia rajajad peaksid tõsiselt küsima.

“Relativismi HIV” – tõsine artikkel Tõnu Lehtsaarelt

Tõnu Lehtsaar on taas kirjutanud tõsise ja ausa artikli, milles ta vaatleb relativismi kui ühiskondlikku immuunsussüsteemi hävitavat haigust. Ta kirjutab:

Relativism segab praktiliste probleemidega toimetulekut, kuna puudub otsustamiseks vajalik väärtuseline alus. Tulemuseks on tähenduse taandamine üksikotsustele ja visiooni puudumine. Näiteks innustasid meid Natosse saamine ja EL-ga liitumine. Siis tuli resignatsiooniaeg, mida täna pisut elavdab euro ootus. Jaan Tätte fenomen reedab midagi valitsevast vaimsest näljast. Kuhu me läheme, mis meist saab – nendele küsimustele pole ühiskonnas sidusaid vastuseid. Segipaisatuse ja relativismi ajal levivad utoopiad, nagu näiteks ebausk, või müüt moodsatest probleemivabadest tõelisel armastusel rajanevatest kooselu vormidest.

Väärastunud väärtused defineeritakse inimese ümber. Natsionaalsotsialism lõi õpetuse aaria rassist. Kommunism lõi õpetuse uuest inimesest ja saabuvast paradiisist. Sooneutraalne ideoloogia püüab kujutada inimest sooneutraalsena, võrdsoolisena või sootuna. Kui näiteks homoseksualism peaks tõesti olema loomulik seksuaalkäitumise viis, siis oleks ju ükskõik, missoolise käevangus meie pojad ja tütred koolist koju tulevad. Ajalugu õpetab, et loomuvastased ideoloogiad ei pea vastu üle mõne inimpõlve. Häda on selles, et nad jõuavad enne kokkukukkumist hävitada palju inimesi.

Olen hakanud Tõnu Lehtsaart üha kõrgemalt hindama. Neid, kes räägivad samadest fundamentaalsetest probleemidest veiniklaasi taga, on üksjagu. Ent neid, kes julgeks oma seisukohad, mis nn avaliku arvamusega ei ühti, Lehtsaare kombel avalikult välja öelda, on väga-väga vähe — nt Riigikogus ei ole mitte ainsatki. Igaühel on alati oma tegevusetusele õigustus — tavaliselt võtmes “kõik on nii kui nii nii hukas, et enam ei ole mõtet midagi teha” või “ma pean hoidma madalat profiili, et kunagi hakata suuri tegusid tegema” või “partei ei luba”). Selline käitumine, mis on eriti levinud just ambitsioonikate noorte inimeste seas, on aga argpükslik. Ja just seepärast on hea, et leidub mehi, nagu Lehtsaar, kes ei sulge radikaalse ideoloogiaga silmitsi seistes silmi ega suud. Tema tegevus sisendab natukenegi lootust, et ehk hakatakse mingil hetkel tema eeskuju järgima. Nagu ta ütleb, “ka haigel ajal võib igaüks elada tervet elu, minemata kaasa lauslolluste, utoopiatega, loomuvastasusega, paratamatusega, relativismiga ja tühisusega.” Ent kas see tähendab tingimata vaikuses endasse ja pereringi tõmbumist? Või võiks see tähendada ka oma seisukohtade eest väljaastumist?