Sotsialistlik totalitarism tugevdab haaret

December 28, 2009

Saatsin täna Postimehe välistoimetuse juhatajale alltoodud kirja:

Tere!

Mõtlesin juhtida Teie tähelepanu ühele väga tõsisele juhtumile Rootsis, mis on ühelt poolt kujuteldamatult sügav perekondlik tragöödia, ent ehk veelgi olulisemalt karm näide Euroopa sotsialistlikes heaoluriikides pead tõstvast sügavalt ebainimlikust totalitarismi vaimust:

http://www.hslda.org/hs/international/Sweden/200909160.asp

Minu arvates oleks kindlasti vajalik juhtumit Eesti meedias kajastada nii põhjalikult kui võimalik — ma ei saa tõtt-öelda aru, miks seda seni tehtud ei ole. Hea oleks küsida selgitust Rootsi Kuningriigi suursaatkonnalt. Usun, et nõustute, et kui riik leiab endal olevat õiguse röövida inimestelt nende lapsi üksnes põhjusel, et need inimesed tahavad oma last ise harida ja kasvatada, mitte anda last riiklikesse kasvatusasutustesse, siis seisame silmitsi ühemõtteliselt ja rängalt totalitaarse olukorraga — olukorraga, kus riik arvab, et lapsed on tema omand ning röövib endale õigused, mis kuuluavad võõrandamatult perekonnale.

Antud juhtum väärib erilist tähelepanu ka seetõttu, et tegu ei ole ühekordse isoleeritud intsidendiga, vaid sarnased trendid on täheldatavad ka teistes Euroopa riikides, nt Saksamaal. Rootsi parlament plaanib aga laste kodus õpetamise üleüldse keelustada.

Palun andke teada, kas kavatsete küsimusega tegeleda või mitte. Algul mõtlesin sel teemal saata arvamusartikli, kuid pärast seda, kui vähamalt viis viimast minu saadetud artiklit on avaldamata jäetud (arvamustoimetaja pole isegi vastatud), olen aru saanud, et mul ei ole mõtet peaga vastu seina joosta.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

Advertisements

Homoküsimuses toimub manipuleerimine, mitte avalik arutelu

December 12, 2009

Ükskõik milliseid ühiskondlikke protsesse jälgides on kõige häirivam, kui inimestega manipuleeritakse. Manipuleerides alandatakse inimesi, koheldes neid mitte kui kõrge väärikusega isikuid — eesmärke iseeneses — vaid kui vahendeid, mille ebaausate võtetega kontrollimise teel püütakse saavutada varjatud omakasupüüdlikke eesmärke.

Manipuleerimist, mis väljendub demagoogias, valetamises, tõe salgamises või pooliku tõe rääkimises, võib homoaktivistide retoorikas ja ettevõtmistes kohata rohkem kui kusagil mujal. Tõepoolest, manipuleerimine näib olevat selles liikumises mitte juhuslik, vaid olemuslik.

Eelöeldu kinnituseks võib heita pilgu homoaktivistide juhtfiguuri Reimo Metsa hiljuti Delfis avaldatud artiklile pealkirjaga “Kas algas uus ristisõda?” (3.12).

Kristlaste vastandamine ülejäänud ühiskonnale

Nagu on hästi teadnud kõik revolutsionäärid, on ühiskondliku reformi kiireks läbisurumiseks üks tõhusamaid strateegiaid inimeste vahel kunstlike vastanduste rõhutamine ja seeläbi klassivaenu õhutamine. Ja millele oleks tänases üha sekulariseeruvas ning kultuuriliselt ja religioosselt aina viletsama kirjaoskusega ühiskonnas parem vastanduda kui kristlusele ja kristlastele?

Algatuseks püüab hr Mets vastandada kristlasi ülejäänud ühiskonnale, jättes mulje, et vastuseis homoseksuaalsusele on tühipaljas kristlik igand, millele ei tohiks kaasaegses progressiivses ühiskonnas ja edumeelsete inimeste seas mingit kohta olla. Vormular on lihtne: kui sa homoseksuaalset käitumist heaks ei kiida, pooldad järelikult kristluse teistele jõuga pealesurumist. Oskuslikult portreteerib hr Mets homoseksuaalse käitumise taunimist ja perekonna institutsiooni kaitsmise püüdlusi uue ristisõjana ja kutsub sellisele “usu pealesurumisele” vastu seisma apelleerides inimeste rahvusromantilistele sentimentidele.

Tõde, mida hr Mets üritab sellise demagoogiaga peita, on aga lihtne: selleks, et näha homoseksuaalse käitumise vastuolu inimloomusega ja seega selle ebamoraalsust, ei ole Piiblit tarvis — piisab toetumisest tervele mõistusele. Perekonna kaitseks astuvad üldjuhul välja kristlased, kuna nad tunnevad erilist kohustust seista ühiskonnas mitte üksi erahuvide, vaid ühise hüve, sh moraaliseaduste austamise eest. Kuid see ei muuda tõsiasja, et lisaks kristlastele, juutidele ja moslemitele peavad homoseksuaalset käitumist mõistusele tuginedes ebamoraalseks väga paljud inimesed, kes ei määratle end üldse religioossena.

Read the rest of this entry »


Eeskujulik demagoogia

December 4, 2009

Üks lähedane inimene saatis mulle huvitava teksti, mis on tõesti väga mõtlemapanev, sest on hämmastav, millise järjekindlusega ühtesid ja samu demagoogilisi argumente erinevates kontekstides kasutatakse — justkui oleks olemas õpik nimega “Ühiskondliku manipulatsiooni ja subversiooni käsiraamat”.

* * *

Homoaktivist Reimo Mets kirjutab Delfis miskit vähemuste kohta: “Kas algas uus ristisõda?”

Võtsin selle Metsa teksti ja vahetasin mõned sõnad. Vaadake, tuttav retoorika, kas pole? Natuke teise sõnadega ja teises kontekstis on seda ennegi kohatud, ent siis tundus see (retoorika) kõigile vastuvõetamatu.

Pada Konn: Kas algas uus (maru)rahvusliikumine?

Kodanikuorganisatsioonide ja Eesti Üliõpilaste Seltsi eestvõttel algatatud allkirjadekogumine “Ei” riigikeele kaotamisele või vene keele seadustamisele riigikeelena on uus agitatsioon, mille eesmärk on taaskord diskrimineerida rahvusvähemusi.

Halenaljakaks teeb kogu selle sündmuse asjaolu, et kodanikkond laseb sel kõigel mitte midagi tegemata sündida. Arusaamatuks jääb minu kui kodaniku jaoks asjaolu, et miks peaks keegi kellegi vastu allkirju koguma. Kusjuures seda teeb veel kodanikuorganisatsioon. Minu jaoks meenutab taoline agitatsioon kõige ehtsamal kujul uut rahvuslikku liikumist 2009. aastal. Täpselt samasuguse rahvuslikkuse levitamisega tungiti juba 19. sajandil maale „matsirahvast“ oma rahvusse pöörama. Nüüd siis oleme ajaloos jälle jõudnud sinnamaale, kus üks rahvuse eest seisev organistasioon rõhutab oma keele (ja rahvuse) ülimlikkust ja püüab vastukampaania raames sundida peale oma tõekspidamisi.

Miks on vaja üldse võidelda kellegi vastu jääb arusaamatuks. Venelased ega ka venekeelsed isikud ei võitle mitte kellegi vastu, vaid küsivad riigilt võrdset kohtlemist ja sotsiaalseid tagatisi samasugustel alustel nagu see on täna võimalik eestikeelsetel isikutel.

Ühe institutsiooni (rahvus) olemasolu tõttu ei saa ega tohi diskrimineerida teisi oma riigi maksumaksjaid. Võrdne kohtlemine peab olema tagatud kõigile riigi kodanikele, olenemata nende rahvusest või keeleoskusest. Venelased ei võitle eesti keele kui insitutsiooni vastu. Enamgi veel ei ohusta ükski vene keele kasutusvõimalus eestlasi või eesti keelt kõnelevaid isikuid, vastupidine seaks küsimuse alla mida siis tegelikult kaitstakse. Tegemist on siiski keelekasutuse võimaluse, mitte normiga, mis peaks keelt kasutama sundima.

Tobeduse tipp aga on see, et kogu see üritus toimub ajal, mil meil on kehtiv demokraatlik riigikord, me oleme liitunud Inimõiguste deklaratsiooniga ning on kehtestanud seaduslikul tasandil võrdse kohtlemise ja võrdõiguslikkuse põhimõtted. Kui rahvusühendused tahaks reaalselt kellegi vastu võidelda, siis võiksid nad oma energia suunata Hiina Rahvavabariigi vastu ja seista tiibetlaste tagakiusamise eest sealse riigivõimu poolt. Praegune situatsioon tekitab aga paratamatult Euroopa kontekstis küsimuse, et miks me peaks oma kaaskodanike õiguste vastu võitlema. Iga mõistusega olend peaks siinkohal esitama endale küsimuse, kas ta saab ikka aru, mille vastu ta võitleb.

Venelased ei nõua venekeele rääkimise kohustust, vaid võimalust oma keele kasutamiseks. Seega võitlus olematuse vastu tundub pigem teema kontekstist väljarebimisena ja ühe sotsiaalse grupi vastu vaenu õhutamisena.