Silmakirjalik õiguskantsler

Postimees annab teada, et õiguskantsler Indrek Teder väitis Riigikogu ees kõneledes, et ta kuuleb laste õiguste teemal pelgalt poliitilist retoorikat. Ta lausus: “[R]iikliku regulatsiooni tasandil eriti laste õigustest ei hoolita ning laste õigused on pigem õhuvõngutamine konverentsidel ja poliitilistel diskussioonidel.”

Neid ridu on väga veider lugeda teades, et Teder ise asus mitte kuigi ammu seisukohale, et sündimata laste (massilise) tapmise rahastamine riigieelarvest ei ole põhiseaduse vastane, olgugi et riigil on põhiseadusest tulenev kohustus kaitsta sündimata laste õigust elule.

Süüdistada nüüd teisi laste õiguste kaitsmata jätmises … milline silmakirjalikkus!

Inimõigused ideoloogilise manipuleerimise teenistuses

Täna siis riputati Euroopa Liidu ja Sotsiaalministeeriumi heldel rahalisel toel (kampaania kogumaksumus olevat 3,6 miljonit (!) krooni) mitmes Eesti linnas üles hulk plakateid, millega püütakse eesti ühiskonnas juurutada nägemust, et homoseksuaalne käitumine on igati terve ja moraalne. Kodutänava nurgalgi on suur plakat kirjaga “AGA KUI SINU POEG TAHAB ABIELLUDA MEHEGA?” — just trükitähtedes, et sõnum lastelegi kohale jõuaks.

Meedia on muidugi varmas aitama kampaanial võimalikult laia kõlapinda saavutada. Postimeheski ilmus mitu artiklit, millest ühes selgitab kampaaniat eest vedava Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Marianne Meiorg, et ettevõtmine lähtub soovist edutada võrdset kohtlemist.

Aga mida ta õige võrdse kohtlemise all silmas peab? “Seda, et inimestel peab olema vabadus olla häbi tundmata just sellised, nagu nad on, kartmata enamuse halvakspanu”. Huvitav, kas pole — mina arvasin seni, et võrdne kohtlemine tähendab inimeste võrdsust seaduse ees. Aga ei, tuleb välja, et võrdne kohtlemine tähendab, et ühiskond peab aktsepteerima kõiki inimesi just sellisena, nagu nad on, midagi halvaks panemata. See on radikaalselt uus nägemus võrdsest kohtlemisest, mis ei jäta kuigivõrd ruumi veendumustevabadusele väljaspool liberalistlikku paradigmat.

Et kirjeldatud nägemus võrdsest kohtlemisest on jabur, nähtub kasvõi asjaolust, et sellest juhindudes tuleks tühistada peaaegu kogu karistusseadustik, mis väljendab ühiskonna “enamuse halvakspanu” käitumise suhtes, mida peetakse just nimelt häbiväärseks.

“Relativismi HIV” – tõsine artikkel Tõnu Lehtsaarelt

Tõnu Lehtsaar on taas kirjutanud tõsise ja ausa artikli, milles ta vaatleb relativismi kui ühiskondlikku immuunsussüsteemi hävitavat haigust. Ta kirjutab:

Relativism segab praktiliste probleemidega toimetulekut, kuna puudub otsustamiseks vajalik väärtuseline alus. Tulemuseks on tähenduse taandamine üksikotsustele ja visiooni puudumine. Näiteks innustasid meid Natosse saamine ja EL-ga liitumine. Siis tuli resignatsiooniaeg, mida täna pisut elavdab euro ootus. Jaan Tätte fenomen reedab midagi valitsevast vaimsest näljast. Kuhu me läheme, mis meist saab – nendele küsimustele pole ühiskonnas sidusaid vastuseid. Segipaisatuse ja relativismi ajal levivad utoopiad, nagu näiteks ebausk, või müüt moodsatest probleemivabadest tõelisel armastusel rajanevatest kooselu vormidest.

Väärastunud väärtused defineeritakse inimese ümber. Natsionaalsotsialism lõi õpetuse aaria rassist. Kommunism lõi õpetuse uuest inimesest ja saabuvast paradiisist. Sooneutraalne ideoloogia püüab kujutada inimest sooneutraalsena, võrdsoolisena või sootuna. Kui näiteks homoseksualism peaks tõesti olema loomulik seksuaalkäitumise viis, siis oleks ju ükskõik, missoolise käevangus meie pojad ja tütred koolist koju tulevad. Ajalugu õpetab, et loomuvastased ideoloogiad ei pea vastu üle mõne inimpõlve. Häda on selles, et nad jõuavad enne kokkukukkumist hävitada palju inimesi.

Olen hakanud Tõnu Lehtsaart üha kõrgemalt hindama. Neid, kes räägivad samadest fundamentaalsetest probleemidest veiniklaasi taga, on üksjagu. Ent neid, kes julgeks oma seisukohad, mis nn avaliku arvamusega ei ühti, Lehtsaare kombel avalikult välja öelda, on väga-väga vähe — nt Riigikogus ei ole mitte ainsatki. Igaühel on alati oma tegevusetusele õigustus — tavaliselt võtmes “kõik on nii kui nii nii hukas, et enam ei ole mõtet midagi teha” või “ma pean hoidma madalat profiili, et kunagi hakata suuri tegusid tegema” või “partei ei luba”). Selline käitumine, mis on eriti levinud just ambitsioonikate noorte inimeste seas, on aga argpükslik. Ja just seepärast on hea, et leidub mehi, nagu Lehtsaar, kes ei sulge radikaalse ideoloogiaga silmitsi seistes silmi ega suud. Tema tegevus sisendab natukenegi lootust, et ehk hakatakse mingil hetkel tema eeskuju järgima. Nagu ta ütleb, “ka haigel ajal võib igaüks elada tervet elu, minemata kaasa lauslolluste, utoopiatega, loomuvastasusega, paratamatusega, relativismiga ja tühisusega.” Ent kas see tähendab tingimata vaikuses endasse ja pereringi tõmbumist? Või võiks see tähendada ka oma seisukohtade eest väljaastumist?

Tõsine artikkel Martin Helmelt

Martin Helme otsekohene ütlemine ja emotsionaalne toon võib meeldida või mitte meeldida, aga ei saa eitada, et ta kirjutab tõsistest asjades moel, mida kohtab eesti meedias väga harva — ilma paksu poliitkorrektsuse sordiinita.

Siin on üks artikkel, milles ta käsitleb eurole üleminekuga seonduvaid ja tegelikult märksa ulatuslikuma tähtsusega küsimusi:

“Euro usaldusväärsusest on naeruväärne rääkida ka olukorras, kus Euroopas on juba tervelt kolm riiki, kelle valitsuste eurodes müüdavaid võlakirju ei osta mitte keegi peale Euroopa Keskpanga. Viimane teeb seda muidugi eriti usaldusttekitaval moel, rikkudes ilmselt seda viimast punkti stabiilsuspaktis, mida siiani veel rikutud pole ja mis keelab valitsuste päästmise pankrotist teiste eurotsooni riikide maksumaksja rahaga. Eestigi maksab oma solidaarsusummat Kreeka, Portugali ja Iiri valitsuste päästmiseks ning euro vee peal hoidmiseks. Tõmmake püksirihma koomale eestlased, ees ootavad ka Hispaania ja Itaalia võlgade tasumised.”

Artikli lõpetuseks kirjutab Helme:

“Karm tõde on selles, et kui võtta valemist välja usaldus ja heaolu kasv, siis jääb järele ainult hinnatõus, võlalõks ja solidaarsusmaksed. Ja seda kõike toovad meile fanfaarihelide saatel samad inimesed, kes lubasid viia viie rikkama hulka, saime aga kuue vaeseme sekka. Kes lubasid 2003. aastal, et elu läheb paremaks, läks aga ainult kallimaks. Kas keegi tõesti usub veel neid?

Võibolla meil veab veel, võibolla hävitab Euroopast raginal üle rulliv võlakriis euro enne 1. jaanuarit ja meie poliitikutel ei õnnestu parimast tahtmisest hoolimata oma rahast loobuda. Ja võibolla hakatakse siis tõsisemalt mõtlema krooni kursi vabaks laskmisele ning heaolu saavutamise aluseks võetakse tegelik oma majandus, mitte laenumull ja enda taskust makstavad abirahad. Karta aga võib, et saame hoopis uuesti üle elada ühe võõra raha krahhi, mis meid kõiki jälle puruvaeseks teeb. Ärge siis unustage, et selle variandi kasuks otsustasid inimesed juba siis, kui nad hääletasid faustiliku tehingu kasuks — elu läheb paremaks, kui me loobume oma asjade üle ise otsustamast. Iseseisvus on ju kõigest sõnakõlks…”

Vt samal teemal:

• The Financial Times: Portugali olukord halvenes järsult (23.09.2010)

Kristluse vihkamise musternäide

Inglismaa võitlev esiateist Richard Dawkins on paavsti visiidi ülevoolavast edust nii ärritunud, et muutub oma vihapursetes lausa haletsusväärseks (vt tema artiklit pealkirjaga “Ratzinger on inimsuse vaenlane” ajalehes The Guardian). Soovitan teksti lugeda, et saada aimdust, mida tõeline vihkamine endast kujutab.

Meenutuseks nii palju, et tegu on mehega, kelle arvates võis elu Maal saada alguse nii, et rohelised mehikesed transportisid selle siia, ent kes peab samal ajal võimalust, et elu alge on Jumalik, naeruväärseks. Aukartust äratav teaduslikkus!

“Benedict’s predecessor, John Paul II, was respected by some as a saintly man. But nobody could call Benedict XVI saintly and keep a straight face. Whatever this leering old fixer may be, he is not saintly. Is he intellectual? Scholarly? That is often claimed, although it is far from clear what there is in theology to be scholarly about. Surely nothing to respect.”

Paavsti oluline kõne Westminister Hall’is

Järgnev on veidi kärbitud tõlge paavst Benedictus XVI kõnest, mille ta pidas 17. septembril Westminister Hall’is ühiskonna-, kultuuri-, teaduse-, äri- ja usutegelastele ning diplomaatilisele korpusele. Teksti tõlkis Toomas Vooglaid ning see avaldati esmakordselt tema blogis Tabernaakel. Punasega tehtud rõhuasetused on minupoolsed.

Kõneldes selles ajaloolises paigas, mõtlen ma lugematutele meestele ja naistele läbi sajandite, kes on mänginud oma osa nende müüride vahel aset leidnud tähtsates sündmustes ning on kujundanud paljude generatsioonide brittide ja ka teiste elu. Eriti tahan meelde tuletada püha Thomas More’i, inglise suure õpetlase ja riigitegelase kuju, keda imetlevad ühtmoodi nii usklikud kui mitte-usklikud, meelekindluse tõttu, millega ta järgis oma südametunnistust, isegi suverääni põlu alla sattumise hinnaga, kelle “hea teenija” ta oli, kuna ta otsustas teenida eelkõige Jumalat. Dilemma, mille ees More seisis nendel rasketel aegadel, igavene küsimus suhtest selle vahel, mida võlgnetakse tseesarile ja mida Jumalale, annab mulle võimaluse mõtiskleda koos teiega lühidalt religioosse usu õige koha üle poliitilises protsessis.

Selle maa parlamentaarne traditsioon võlgneb paljugi rahvuslikule mõõdukuse-instinktile, soovile saavutada tõelist tasakaalu valitsuse legitiimsete nõuete ja selle alamate õiguste vahel. Ehkki mitmel puhul teie ajaloos on astutud otsustavaid samme võimu teostamisele piiride seadmiseks, on rahva poliitilised institutsioonid saanud kujuneda märkimisväärse stabiilsusega. Selle protsessi käigus on Britannia esile kerkinud pluralistliku demokraatiana, mis hindab kõrgelt sõnavabadust, poliitilise kuuluvuse vabadust ja lugupidamist seaduse vastu, koos tugeva tajuga indiviidi õigustest ja kohustustest ning kõigi kodanike võrdsusest seaduse ees. Olgugi erinevas sõnastuses, on katoliiklikul sotsiaaldoktriinil selle lähenemisega palju ühist — läbivas püüdes kaitsta iga inimisiku unikaalset väärikust, isiku, kes on loodud Jumala näo ja kuju järgi, ning rõhuasetuses tsiviilvõimu kohusele edendada ühist hüve.

Karmid sõnad TÜ õigusteaduskonna ja eesti juristkonna kohta

Ando Leps on kirjutanud artikli (Õhtuleht, 11.09.2010), milles annab eesti juristkonnale ja ennekõike just õigusharidusele karmi hinnangu. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kohta kirjutab ta järgmist:

Mis puutub TÜ õigusteaduskonna lõpetanutesse, siis praktikute käest olen kuulnud, et nende tase on järjest muutunud halvemaks ja seda eriti 10 viimasel aastal. Seda asjaolu püütakse võrdlemisi kohmakalt selgitada, et ega TÜ õigusteaduskonnas antav massiharidus ei saagi kõrgtasemeline olla. Kuid siin on tegu hoopis teise nähtusega. Pikka aega (2000–2009) oli TÜ õigusteaduskonna dekaan endine EKP Tartu Linnakomitee sekretär ja EKP KK ideoloogiaosakonna juhataja (üldse parteitööl aastatel 1976–1990) Kalle Merusk, kes kaitses EKP Parteiajaloo Instituudis 1984. aastal oma «teadustööd» «Kommunistid Eesti kodanluse kohtu ees aastatel 1918–1940» ja sai selle eest kompartei ajaloo kandidaadiks. Nimetatud «töö» käsitles meile teada-tuntud bandet: Lauristinid, Tellmannid, Vares, Keerdo jt, kes käisid Stalinit põlvili palumas, et see võtaks Eesti vastu NSV Liidu «vennalikku perre». Kas siis TÜ õigusteaduskonnas korralikke õppejõude ei olegi? On küll. Näiteks võiks tuua siin keskmisest ja vanemast põlvkonnast professoreid Raul Naritsat, Jaan Sootaki, Paul Varulit ning noorematest professor Lauri Mälksood.

Leps lõpetab oma artikli tõdedes, et “tugevaid juriste, sh õigusteadlasi, kes on võimelised otsustavalt sekkuma meie riigi edasise ellujäämise nimel, jääb tänase haridus- ja teadusministri kahetsusväärse tegevuse tõttu järjest vähemaks ja vähemaks.”

Seda, et õigushariduse ja juristkonnaga ei ole lood head, räägivad privaatses kontekstis paljud — ka õiguspraktikud ja ülikooli õppejõud ise. Aga vähesed julgevad seda avalikult välja öelda, veel vähemad rääkida avalikult probleemi tõelistest põhjustest.

Mõned sõnad Postimehe intervjuu järelkajade kohta

Intervjuu, mis Priit Pullerits minuga tegi ja mis Postimehes avaldati, on andnud rohkelt kõneainet. Selle kohta öeldut silmas pidades võiks kommenteerida õige paljut, ent piirdun siin kohal mõne üksiku tähelepanekuga. Linnar Priimägi kinnitas oma avaliku vastusega minu öeldut, et homoideoloogia filosoofiliseks aluseks on tõepoolest moraalirelativism, mida püütakse ühiskonnas vastu inimeste loomuliku tunnetust läbi suruda. Priimägi öeldust kirjutan aga eraldi.

Veel leiab tagasisidet vaadates kinnitust mu väide, et homoideoloogiat edutavad sallivusetrummi põristajad ei ole ise teisitimõtlejate suhtes just kuigi sallivad. Üks vana tuttav, kes on varem EPL-i veergudel kirglikult homoaktivismi viljelenud ja kellega veel hiljuti ühes pulmas sõbralikult vestlesin, kirjutas minu ja Priit Pulleritsu kohta avalikult, et “Eesti Ku Klux Klani esindajad on teineteist leidnud.”

Kõnekam on aga heita pilk sellele, mida on kirjutanud väidetavalt teadusliku maailmavaate propageerimisega tegeleva MTÜ Eesti Skeptik juhataja Martin Vällik oma organisatsiooni kodulehel:

“Varro Vooglaid õhutab otseselt vaenu ühe osa kodanike vastu süüdistades neid moraali allakäigus, vandenõus inimolemuse vastu, Eesti suveräänsuse õõnestamises, totalitarismiihaluses jne. Nimetab ta seda “kultuurisõjaks”. Kus on sõda, seal on vaenlased, lahingud, ohvrid.”

Vaenu õhutamine, milles Martin Vällik mind süüdistab, on Karistusseadustiku § 151 kohaselt kuritegu, mille eest on karistusena ette nähtud kuni kolmeaastane vangistus. Arvata võib, et  hästiinformeeritud inimesena on Martin Vällik sellest teadlik. Siit nähtub, et nagu paljud teised võitlevad homoaktivistid, soovib Vällik tõepoolest homoideoloogiaga mittenõustujaid vaigistada, püüdes veenda avalikkust, et tegemist on inimestega, keda tuleks nende veendumuste tõttu riiklikult karistada või vähemalt sellise karistuse ähvardusega hirmutada, et nad loobuksid oma veendumuste väljendamisest (avalikus ruumis).

Praegu võib see tunduda naljakas või ebareaalne, aga mida suuremat osa ühiskonnast (sh kohtunikest) suudavad homoaktivistid panna jagama oma tõlgendust vaenu õhutamisest, seda vähem naljakaks asi muutub. Mitmete Euroopa riikide praktikast nähtub, et suundumus on just selline, et veel hiljuti mõeldamatuna tunduv on aina enam teoks saamas. Ohvriks on muidugi ennekõike usu-, mõtte- ja sõnavabadus.

Sama küsimuse osas on naljakas täheldada, et Reimo Mets eitas Postimehe veergudel (vt siit) kategooriliselt, et homoaktivistid püüavad teisitimõtlejaid vaigistada. Ta selgitab, et nende süüdistamine vihavägivallas ja sellega seonduvalt nende ähvardamine kohtuga väljendavat lihtsalt soovi pidada dialoogi. Siin tekib aga küsimus, mida sõna “dialoog” all õige silmas peetakse.

Taas kord kinnitab Mets seda, mida ütlesin Pulleritsulegi: homoaktivistide eesmärk ei ole, et inimesed homoseksuaalselt käituvaid inimesi ei diskrimineeriks — eesmärgiks on, et ühiskond aktsepteeriks sellise käitumise igati terve ja moraalse inimseksuaalsuse väljendusena. Ja just selle tõttu, et homoaktivistid püüavad sundida inimesi muutma oma maailmavaatelisi tõekspidamisi — just nimelt sundida, mitte veenda läbi mõistusliku argumentatsiooni –, heidetaksegi neile ette, et nad suruvad end peale.

Maailmamajanduse kollapsist 3 minutiga

Kommentaar Leon Glikmani artiklile

Viimastel päevadel on Postimehes avaldatud mitu homoküsimusega seonduvat teksti (vt siit ja siit). Kui aega saan, loodan neid lähemalt kommenteerida, sest kommenteerimisväärset on küllaga. Siin kohal piirdun aga vaid kommentaariga Glikmani seisukohale, mille kirjutasin Postimees.ee-sse:

Tuleb nõustuda nende kommenteerijatega, kes tabavad ära, et Glikman on väga kavalalt kirjutanud teksti, mis jätab pealiskaudsel vaatlusel mulje, nagu oleks homoideoloogia vastu, ent tegelikkuses on selle poolt. Küsimus ei olegi niivõrd selles, kuidas homode liitu nimetada, vaid selles, kas sellele antakse riigi poolt ühiskondlik tunnustus või mitte. Kui seda hakatakse reguleerima õiguslikult nt tsiviilliiduna, siis on antud ühiskonnale selge sõnum, et kahe (või enama) samast soost isiku omavaheline seksuaalne läbikäimine on moraalne ja tunnustust vääriv käitumine. Selles seisnebki kogu vaidluse tuum ja just seda eesmärki soovivadki homoaktivistid saavutada.

Keelatud teleklipp tõest inimese elu kohta enne sündi

Siin on üks väga jõuline teleklipp, mille Iiri valitsus väidetavalt keelustas, kuna materjaliga edastatav sõnum olevat liialt poliitiline. Klipi tootis organisatsioon nimega Youth Defence.

Peapiiskop Chaput lääne ühiskonna kultuurilisest olukorrast ja suundumustest

Denveri peapiiskop Charles J. Chaput pidas mõne aja eest Slovakkias väga sisuka ettekande, milles ta analüüsis süviti lääne kultuuri hetkeolukorda ja selle suundumusi. Soovitan soojalt võtta aega, et see tekst läbi lugeda. Autor räägib asjadest, mille teadvustamine on ennekõike kristlastele ülehindamatult oluline. Toon tekstist välja mõned olulised momendid.

Esiteks sedastab peapiiskop Chaput, et täna lääne ühiskonnas prevaleeriv materialistlik-ateistlik (peenema nimetusega sekularistlik) ideoloogia on olemuslikult samane 20. sajandi “mõrvarideoloogiatega” — erinev on vaid selle avaldumise vorm:

Today, in an era of global interconnection, the challenges that confront Catholics in America are much the same as in Europe: We face an aggressively secular political vision and a consumerist economic model that result — in practice, if not in explicit intent — in a new kind of state-encouraged atheism.

To put it another way: The Enlightenment-derived worldview that gave rise to the great murder ideologies of the last century remains very much alive. Its language is softer, its intentions seem kinder, and its face is friendlier. But its underlying impulse hasn’t changed — i.e., the dream of building a society apart from God; a world where men and women might live wholly sufficient unto themselves, satisfying their needs and desires through their own ingenuity.

This vision presumes a frankly “post-Christian” world ruled by rationality, technology and good social engineering. Religion has a place in this worldview, but only as an individual lifestyle accessory. People are free to worship and believe whatever they want, so long as they keep their beliefs to themselves and do not presume to intrude their religious idiosyncrasies on the workings of government, the economy, or culture.

Autor jätkab selgitades, et täna avaldub see ideoloogia palju peenemas vormis, mistõttu on selle inimvaenulikku olemust märksa keerulisem märgata:

Today’s secularizers have learned from the past. They are more adroit in their bigotry; more elegant in their public relations; more intelligent in their work to exclude the Church and individual believers from influencing the moral life of society. Over the next several decades, Christianity will become a faith that can speak in the public square less and less freely. A society where faith is prevented from vigorous public expression is a society that has fashioned the state into an idol. And when the state becomes an idol, men and women become the sacrificial offering.

Cardinal Henri de Lubac once wrote that “It is not true … that man cannot organize the world without God. What is true, is that without God, [man] can ultimately only organize it against man. Exclusive humanism is inhuman humanism.”

The West is now steadily moving in the direction of that new “inhuman humanism.” And if the Church is to respond faithfully, we need to draw upon the lessons that your Churches learned under totalitarianism.

Priit Pullerits: “Mis homoabielu? Las kõik abielluvad kõigiga”

Tänases Postimehes avaldati julge (üheaegselt humoorikas ja asjalik) artikkel Priit Pulleritsult. Kui meil toimuks antud teemal ühiskondlik arutelu, siis oleks mõistlik oodata Pulleritsuga mittenõustujate vastuargumente. Siiski julgen arvata, et pigem langeb Pulleritsule osaks ignoreerimine või tema naeruvääristamine läbi ad hominem rünnakute. Arutelu ei eksisteeri. Dicit Pullerits:

Kasutage homoabieludele oponeerimiseks väidet, et homod ei suuda omavahel kuidagi lapsi saada, ja kuulete vastu retoorilist küsimust: kes ütles, et abielu eesmärgiks peab olema lapsi saada? Järelikult kõlbab sama vastuväide – ega abielu eesmärgiks pea olema lapsi saada – ka neile, kes on vastu lähisugulaste abielule. (Ja, muide, ega Oidipuse lapsed olnud väärakad.)

Üks peamisi argumente homoabielu pooldajate suust kõlab, et samasooliste abielu ei ohusta teiste inimeste abielu. Olgu, aga raske on mõelda ka sellele, mis moodi see, kui naabri-Juku abiellub oma õega või ärimees Aadu elab kahe naisega, segab kellegi Vilja abiellumist kellegi Taimoga.

See, miks homod oma abiellumissoovile sugugi avalikku toetust ei võida, tuleneb lihtsast tõsiasjast: nad lähenevad küsimusele üleliia egoistlikult. Aga vaat kui nad saaks oma paati meelitada ka kobar- ja ahelabielulised, mitmenaisepidajad ja verepilastajad, omandaks nende võitlus kohe laiema diapasooni.

Imikutapu normaliseerimine

Kuivõrd sündimata- ja vassündinud beebid ei ole olemuslikult erinevad, sobivad sündimata laste tapmise õigustamiseks kasutatavad argumendid ka vastusündinud laste tapmise õigustamiseks (vabadus valida, mida teha oma keha ja selle viljadega ning kuidas ennast teostada). Seepärast on ammu ennustatud, et sündimata laste tapmise aktsepteerimine ühiskonnas viib ka vastsündinud laste tapmise samm-sammulise heakskiitmiseni. Mitmetes riikides, nt Hollandis (vt siit), praktiseeritakse juba nn imikute eutanaasiat, mis tähendab eufemismidest lahtiriietatult, et tervisehädaga sündinud vastsündinud beebi näljutatakse surnuks.

LifeSiteNews.com annab teada, et nn pro-choice huvigruppide survel on Mehhiko Guanajuato osariigi guberneri ja kohtuniku otsusel vabastatud seitse eelnevalt lapsetapmises süüdi mõistetud naist. Kogu teemakäsitlusest nähtub, et moraalne vahetegu sündimata ja vastsündinud laste tapmise vahel ei ole põhimõtteline ning kui üht käsitletakse seadusliku valikuna, siis on ebaloogiline käsitleda teist raske kuriteona. Et mõista, millise barbaarsuse suunas ühiskond liigub aktsepteerides laste tapmise seaduspärase valikuna, tasub lugeda alltoodud lõiku:

Among those to be released is María Araceli Camargo, 26, convicted of infanticide after giving birth to her child and leaving it to die in a rural latrine.  According to the La Jornada newspaper, Camargo claimed that she thought she had diarrhea, but instead gave birth to an infant 53 centimeters in length, an average size for a newborn, while in the latrine.

La Jornada reports that Camargo cut the umbilical cord and left her baby, then went to her family claiming that she felt unwell.  Doctors at the hospital where she was taken immediately recognized that she had given birth, and alerted prosecutors, who found the child at the bottom of the latrine, with fecal matter in its respiratory system. Prosecutors concluded following an autopsy that the baby was born healthy, with a full life expectancy.  Camargo was sentenced to 26 years in prison, but will now be released after serving 8.

Mehhiko City’s valitsev sotsialistlik partei PDR on viimase aasta jooksul rahvusvaheliste survegruppide toetusel seadustanud samasooliste “abielu” ja sündimata laste tapmise ning plaanis on seadustada ka prostitutsioon.

12-aastase Lia Millsi kaitsekõned sündimata laste elule

Alltoodud videod kujutavad endast head näidet selle kohta, et abordi moraalse väärsuse mõistmine mõistusliku arutluse läbi on väga lihtne. Piisab ausast tõetaotlusest, elementaarsest mõtlemisvõimest ja julgusest teha järeldusi, mis võivad osutuda (nii üksikisiku kui ühiskonna jaoks) ebamugavaks.