Silmakirjalik õiguskantsler

September 28, 2010

Postimees annab teada, et õiguskantsler Indrek Teder väitis Riigikogu ees kõneledes, et ta kuuleb laste õiguste teemal pelgalt poliitilist retoorikat. Ta lausus: “[R]iikliku regulatsiooni tasandil eriti laste õigustest ei hoolita ning laste õigused on pigem õhuvõngutamine konverentsidel ja poliitilistel diskussioonidel.”

Neid ridu on väga veider lugeda teades, et Teder ise asus mitte kuigi ammu seisukohale, et sündimata laste (massilise) tapmise rahastamine riigieelarvest ei ole põhiseaduse vastane, olgugi et riigil on põhiseadusest tulenev kohustus kaitsta sündimata laste õigust elule.

Süüdistada nüüd teisi laste õiguste kaitsmata jätmises … milline silmakirjalikkus!


Inimõigused ideoloogilise manipuleerimise teenistuses

September 27, 2010

Täna siis riputati Euroopa Liidu ja Sotsiaalministeeriumi heldel rahalisel toel (kampaania kogumaksumus olevat 3,6 miljonit (!) krooni) mitmes Eesti linnas üles hulk plakateid, millega püütakse eesti ühiskonnas juurutada nägemust, et homoseksuaalne käitumine on igati terve ja moraalne. Kodutänava nurgalgi on suur plakat kirjaga “AGA KUI SINU POEG TAHAB ABIELLUDA MEHEGA?” — just trükitähtedes, et sõnum lastelegi kohale jõuaks.

Meedia on muidugi varmas aitama kampaanial võimalikult laia kõlapinda saavutada. Postimeheski ilmus mitu artiklit, millest ühes selgitab kampaaniat eest vedava Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Marianne Meiorg, et ettevõtmine lähtub soovist edutada võrdset kohtlemist.

Aga mida ta õige võrdse kohtlemise all silmas peab? “Seda, et inimestel peab olema vabadus olla häbi tundmata just sellised, nagu nad on, kartmata enamuse halvakspanu”. Huvitav, kas pole — mina arvasin seni, et võrdne kohtlemine tähendab inimeste võrdsust seaduse ees. Aga ei, tuleb välja, et võrdne kohtlemine tähendab, et ühiskond peab aktsepteerima kõiki inimesi just sellisena, nagu nad on, midagi halvaks panemata. See on radikaalselt uus nägemus võrdsest kohtlemisest, mis ei jäta kuigivõrd ruumi veendumustevabadusele väljaspool liberalistlikku paradigmat.

Et kirjeldatud nägemus võrdsest kohtlemisest on jabur, nähtub kasvõi asjaolust, et sellest juhindudes tuleks tühistada peaaegu kogu karistusseadustik, mis väljendab ühiskonna “enamuse halvakspanu” käitumise suhtes, mida peetakse just nimelt häbiväärseks.

Read the rest of this entry »


“Relativismi HIV” – tõsine artikkel Tõnu Lehtsaarelt

September 25, 2010

Tõnu Lehtsaar on taas kirjutanud tõsise ja ausa artikli, milles ta vaatleb relativismi kui ühiskondlikku immuunsussüsteemi hävitavat haigust. Ta kirjutab:

Relativism segab praktiliste probleemidega toimetulekut, kuna puudub otsustamiseks vajalik väärtuseline alus. Tulemuseks on tähenduse taandamine üksikotsustele ja visiooni puudumine. Näiteks innustasid meid Natosse saamine ja EL-ga liitumine. Siis tuli resignatsiooniaeg, mida täna pisut elavdab euro ootus. Jaan Tätte fenomen reedab midagi valitsevast vaimsest näljast. Kuhu me läheme, mis meist saab – nendele küsimustele pole ühiskonnas sidusaid vastuseid. Segipaisatuse ja relativismi ajal levivad utoopiad, nagu näiteks ebausk, või müüt moodsatest probleemivabadest tõelisel armastusel rajanevatest kooselu vormidest.

Väärastunud väärtused defineeritakse inimese ümber. Natsionaalsotsialism lõi õpetuse aaria rassist. Kommunism lõi õpetuse uuest inimesest ja saabuvast paradiisist. Sooneutraalne ideoloogia püüab kujutada inimest sooneutraalsena, võrdsoolisena või sootuna. Kui näiteks homoseksualism peaks tõesti olema loomulik seksuaalkäitumise viis, siis oleks ju ükskõik, missoolise käevangus meie pojad ja tütred koolist koju tulevad. Ajalugu õpetab, et loomuvastased ideoloogiad ei pea vastu üle mõne inimpõlve. Häda on selles, et nad jõuavad enne kokkukukkumist hävitada palju inimesi.

Olen hakanud Tõnu Lehtsaart üha kõrgemalt hindama. Neid, kes räägivad samadest fundamentaalsetest probleemidest veiniklaasi taga, on üksjagu. Ent neid, kes julgeks oma seisukohad, mis nn avaliku arvamusega ei ühti, Lehtsaare kombel avalikult välja öelda, on väga-väga vähe — nt Riigikogus ei ole mitte ainsatki. Igaühel on alati oma tegevusetusele õigustus — tavaliselt võtmes “kõik on nii kui nii nii hukas, et enam ei ole mõtet midagi teha” või “ma pean hoidma madalat profiili, et kunagi hakata suuri tegusid tegema” või “partei ei luba”). Selline käitumine, mis on eriti levinud just ambitsioonikate noorte inimeste seas, on aga argpükslik. Ja just seepärast on hea, et leidub mehi, nagu Lehtsaar, kes ei sulge radikaalse ideoloogiaga silmitsi seistes silmi ega suud. Tema tegevus sisendab natukenegi lootust, et ehk hakatakse mingil hetkel tema eeskuju järgima. Nagu ta ütleb, “ka haigel ajal võib igaüks elada tervet elu, minemata kaasa lauslolluste, utoopiatega, loomuvastasusega, paratamatusega, relativismiga ja tühisusega.” Ent kas see tähendab tingimata vaikuses endasse ja pereringi tõmbumist? Või võiks see tähendada ka oma seisukohtade eest väljaastumist?


Tõsine artikkel Martin Helmelt

September 23, 2010

Martin Helme otsekohene ütlemine ja emotsionaalne toon võib meeldida või mitte meeldida, aga ei saa eitada, et ta kirjutab tõsistest asjades moel, mida kohtab eesti meedias väga harva — ilma paksu poliitkorrektsuse sordiinita.

Siin on üks artikkel, milles ta käsitleb eurole üleminekuga seonduvaid ja tegelikult märksa ulatuslikuma tähtsusega küsimusi:

“Euro usaldusväärsusest on naeruväärne rääkida ka olukorras, kus Euroopas on juba tervelt kolm riiki, kelle valitsuste eurodes müüdavaid võlakirju ei osta mitte keegi peale Euroopa Keskpanga. Viimane teeb seda muidugi eriti usaldusttekitaval moel, rikkudes ilmselt seda viimast punkti stabiilsuspaktis, mida siiani veel rikutud pole ja mis keelab valitsuste päästmise pankrotist teiste eurotsooni riikide maksumaksja rahaga. Eestigi maksab oma solidaarsusummat Kreeka, Portugali ja Iiri valitsuste päästmiseks ning euro vee peal hoidmiseks. Tõmmake püksirihma koomale eestlased, ees ootavad ka Hispaania ja Itaalia võlgade tasumised.”

Artikli lõpetuseks kirjutab Helme:

“Karm tõde on selles, et kui võtta valemist välja usaldus ja heaolu kasv, siis jääb järele ainult hinnatõus, võlalõks ja solidaarsusmaksed. Ja seda kõike toovad meile fanfaarihelide saatel samad inimesed, kes lubasid viia viie rikkama hulka, saime aga kuue vaeseme sekka. Kes lubasid 2003. aastal, et elu läheb paremaks, läks aga ainult kallimaks. Kas keegi tõesti usub veel neid?

Võibolla meil veab veel, võibolla hävitab Euroopast raginal üle rulliv võlakriis euro enne 1. jaanuarit ja meie poliitikutel ei õnnestu parimast tahtmisest hoolimata oma rahast loobuda. Ja võibolla hakatakse siis tõsisemalt mõtlema krooni kursi vabaks laskmisele ning heaolu saavutamise aluseks võetakse tegelik oma majandus, mitte laenumull ja enda taskust makstavad abirahad. Karta aga võib, et saame hoopis uuesti üle elada ühe võõra raha krahhi, mis meid kõiki jälle puruvaeseks teeb. Ärge siis unustage, et selle variandi kasuks otsustasid inimesed juba siis, kui nad hääletasid faustiliku tehingu kasuks — elu läheb paremaks, kui me loobume oma asjade üle ise otsustamast. Iseseisvus on ju kõigest sõnakõlks…”

Vt samal teemal:


Kristluse vihkamise musternäide

September 23, 2010

Inglismaa võitlev esiateist Richard Dawkins on paavsti visiidi ülevoolavast edust nii ärritunud, et muutub oma vihapursetes lausa haletsusväärseks (vt tema artiklit pealkirjaga “Ratzinger on inimsuse vaenlane” ajalehes The Guardian). Soovitan teksti lugeda, et saada aimdust, mida tõeline vihkamine endast kujutab.

Meenutuseks nii palju, et tegu on mehega, kelle arvates võis elu Maal saada alguse nii, et rohelised mehikesed transportisid selle siia, ent kes peab samal ajal võimalust, et elu alge on Jumalik, naeruväärseks. Aukartust äratav teaduslikkus!

“Benedict’s predecessor, John Paul II, was respected by some as a saintly man. But nobody could call Benedict XVI saintly and keep a straight face. Whatever this leering old fixer may be, he is not saintly. Is he intellectual? Scholarly? That is often claimed, although it is far from clear what there is in theology to be scholarly about. Surely nothing to respect.”


Paavsti oluline kõne Westminister Hall’is

September 20, 2010

Järgnev on veidi kärbitud tõlge paavst Benedictus XVI kõnest, mille ta pidas 17. septembril Westminister Hall’is ühiskonna-, kultuuri-, teaduse-, äri- ja usutegelastele ning diplomaatilisele korpusele. Teksti tõlkis Toomas Vooglaid ning see avaldati esmakordselt tema blogis Tabernaakel. Punasega tehtud rõhuasetused on minupoolsed.

Kõneldes selles ajaloolises paigas, mõtlen ma lugematutele meestele ja naistele läbi sajandite, kes on mänginud oma osa nende müüride vahel aset leidnud tähtsates sündmustes ning on kujundanud paljude generatsioonide brittide ja ka teiste elu. Eriti tahan meelde tuletada püha Thomas More’i, inglise suure õpetlase ja riigitegelase kuju, keda imetlevad ühtmoodi nii usklikud kui mitte-usklikud, meelekindluse tõttu, millega ta järgis oma südametunnistust, isegi suverääni põlu alla sattumise hinnaga, kelle “hea teenija” ta oli, kuna ta otsustas teenida eelkõige Jumalat. Dilemma, mille ees More seisis nendel rasketel aegadel, igavene küsimus suhtest selle vahel, mida võlgnetakse tseesarile ja mida Jumalale, annab mulle võimaluse mõtiskleda koos teiega lühidalt religioosse usu õige koha üle poliitilises protsessis.

Selle maa parlamentaarne traditsioon võlgneb paljugi rahvuslikule mõõdukuse-instinktile, soovile saavutada tõelist tasakaalu valitsuse legitiimsete nõuete ja selle alamate õiguste vahel. Ehkki mitmel puhul teie ajaloos on astutud otsustavaid samme võimu teostamisele piiride seadmiseks, on rahva poliitilised institutsioonid saanud kujuneda märkimisväärse stabiilsusega. Selle protsessi käigus on Britannia esile kerkinud pluralistliku demokraatiana, mis hindab kõrgelt sõnavabadust, poliitilise kuuluvuse vabadust ja lugupidamist seaduse vastu, koos tugeva tajuga indiviidi õigustest ja kohustustest ning kõigi kodanike võrdsusest seaduse ees. Olgugi erinevas sõnastuses, on katoliiklikul sotsiaaldoktriinil selle lähenemisega palju ühist — läbivas püüdes kaitsta iga inimisiku unikaalset väärikust, isiku, kes on loodud Jumala näo ja kuju järgi, ning rõhuasetuses tsiviilvõimu kohusele edendada ühist hüve.

Read the rest of this entry »


Karmid sõnad TÜ õigusteaduskonna ja eesti juristkonna kohta

September 19, 2010

Ando Leps on kirjutanud artikli (Õhtuleht, 11.09.2010), milles annab eesti juristkonnale ja ennekõike just õigusharidusele karmi hinnangu. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kohta kirjutab ta järgmist:

Mis puutub TÜ õigusteaduskonna lõpetanutesse, siis praktikute käest olen kuulnud, et nende tase on järjest muutunud halvemaks ja seda eriti 10 viimasel aastal. Seda asjaolu püütakse võrdlemisi kohmakalt selgitada, et ega TÜ õigusteaduskonnas antav massiharidus ei saagi kõrgtasemeline olla. Kuid siin on tegu hoopis teise nähtusega. Pikka aega (2000–2009) oli TÜ õigusteaduskonna dekaan endine EKP Tartu Linnakomitee sekretär ja EKP KK ideoloogiaosakonna juhataja (üldse parteitööl aastatel 1976–1990) Kalle Merusk, kes kaitses EKP Parteiajaloo Instituudis 1984. aastal oma «teadustööd» «Kommunistid Eesti kodanluse kohtu ees aastatel 1918–1940» ja sai selle eest kompartei ajaloo kandidaadiks. Nimetatud «töö» käsitles meile teada-tuntud bandet: Lauristinid, Tellmannid, Vares, Keerdo jt, kes käisid Stalinit põlvili palumas, et see võtaks Eesti vastu NSV Liidu «vennalikku perre». Kas siis TÜ õigusteaduskonnas korralikke õppejõude ei olegi? On küll. Näiteks võiks tuua siin keskmisest ja vanemast põlvkonnast professoreid Raul Naritsat, Jaan Sootaki, Paul Varulit ning noorematest professor Lauri Mälksood.

Leps lõpetab oma artikli tõdedes, et “tugevaid juriste, sh õigusteadlasi, kes on võimelised otsustavalt sekkuma meie riigi edasise ellujäämise nimel, jääb tänase haridus- ja teadusministri kahetsusväärse tegevuse tõttu järjest vähemaks ja vähemaks.”

Seda, et õigushariduse ja juristkonnaga ei ole lood head, räägivad privaatses kontekstis paljud — ka õiguspraktikud ja ülikooli õppejõud ise. Aga vähesed julgevad seda avalikult välja öelda, veel vähemad rääkida avalikult probleemi tõelistest põhjustest.