Probleem pole vihakõne, vaid võõra ideoloogia pealesurumine

October 28, 2015

Andsin ajakirjale Hea Kodanik intervjuu nn vihakõne kriminaliseerimise püüdlustega seonduval teemal. Intervjuu on kätte saadav nii Hea Kodaniku veeblilehel kui ka Objektiivis ning üllataval kombel ka ERR-i uudisteportaalis ja Postimehe arvamusportaalis.


“Homoabielu” seadustanud USA Ülemkohus otsustas, et 2+2 ei võrdu tingimata 4

June 27, 2015

Supreme Court Hears Arguments On California's Prop 8 And Defense Of Marriage Act

Niisiis, juhtunud on see, mida oligi karta: USA Ülemkohus otsustas – lihtsalt otsustas, rakendades oma elavat kujutlusvõimet konstitutsioonilise vabadusõiguse tõlgendamisel –, et abielu ei ole tingimata mehe ja naise vaheline liit ning et ühelgi osariigil ei ole õigust asuda vastupidisele seisukohale, mida iganes inimesed ka ei arva.

Siin on suurepärane näide sellest, milliseks türanniaks on kujunenud kaasaegne “demokraatia”: viis valimata inimest kirjutab rohkem kui 300 miljonile inimesele ette, et 2+2 ei pruugi võrduda 4, vaid võib võrduda ka nt 3 või 5. Igaüks võib enese jaoks pidada õigeks vaid seda, et 2+2=4, aga kellelgi – ei ühelgi inimesel ega ka osariigil – pole õigust oma arvamust teistele peale suruda, mistõttu ei saa niisuguse eelduse ainuõigsusest lähtuda.

Read the rest of this entry »


Yoko Alender loodab, et julgeolekuasutused teevad SAPTK suhtes “oma töö ära”

November 16, 2014

yoko alender (suurem)

Hiljuti koos Eerik-Niiles Krossiga Isamaa ja Res Publica Liidust Reformierakonda üle jooksnud Yoko Alender avaldas reedeses Eesti Päevalehes uue lastekaitseseaduse eelnõud kiitva artikli, milles ta mustab oma endist erakonda ja näitab, et kultuuriliselt sügavama tähendusega küsimuste mõistmine rohkem kui pindmisel tasandil ei kuulu tema tugevuste hulka.

Samas on kõnealuse artikli juures üks tunduvalt huvitavam aspekt. Nimelt väljendab kord ühe, kord teise partei ridades võimu juurde pürgiv Alender avalikult seisukohta, et Eesti julgeolekuteenistused peaks näitama meie sihtasutuse suhtes üles teravdatud tähelepanu ja “oma töö ära tegema”.

Ilmselt lähtub selline seisukohaväljendus juba suvel Eesti Päevalehe poolt käima tõmmatud laimukampaaniast, nagu oleks meil mingid varjatud suhted venemaiste võimuringkondadega ning nagu saaksime me sealt rahastamist. Informeeritud inimesena Alender kindlasti teab, et oleme selliste süüdistuste ja kahtlustuste tõelevastavust korduvalt ja ühemõtteliselt eitanud (vt nt siitsiit ja siit) ning ka Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald on tunnistanud (vt siit), et tal ei ole ühtegi fakti, mis kinnitaks vähimalgi määral vastupidist.

Mina tahaks aga teada, mida Alender siis õieti soovib, et julgeolekuorganid teeks. Kas ta sooviks näha, et Kaitsepolitsei hakkaks meie telefone pealt kuulama? Paigutaks meie kontorisse salakaamerad? Kammiks läbi meie elektroonilised postkastid? Konfiskeeriks meie arvutid? Milles peaks julgeolekuasutuste poolt “oma töö ära tegemine” Alenderi arvates seisnema?

Nagu juba öeldud, ei ole meil venemaa võimuringkondadega mitte mingisuguseid suhteid ning kõik vastupidised väited ja oletused kujutavad endast alatut laimu, mis lähtub üksnes ühest eesmärgist — kahjustada meie sihtasutuse mainet ja õõnestada meie usaldusväärsust meie toetajate silmis. Seega võin ma rahuliku südamega tervitada Kaitsepolitsei töökat kollektiivi, kes teavad sama hästi kui mina, et meil ei ole vaja kõige vähemalgi määral muretseda ega karta, sest meil ei ole saladusi, mida avastada ja paljastada.

Küll aga tõusetub Alendri üleskutse valguses tõsine küsimus, missuguse riigiga on meil tegu, kui peaministripartei esindajad esitavad julgeolekuasutustele üleskutseid pöörata valitsusest sõltumatutele ja valitsuse tegevuse suhtes kriitiliselt meelestatud kodanikeühenduste suhtes kõrgendatud tähelepanu. Samuti tõusetub tõsine küsimus nende poliitikute moraalsest kvaliteedist, kes niisugusel moel käituvad. Kas see ikka on demokraatlikele riikidele omane käitumismall? Mulle näib, et pigem annab selline tegutsemine tunnistust diktatuurilisest mentaliteedist ja kalduvusest, mida saame kardetavasti Eesti poliitilisel maastikul näha ja tunda aina enam.

Ent kuna meil ei ole midagi valgustkartvat varjata, siis ei ole meil ka midagi karta – meie läheme kindlalt oma teed ja seisame meie kultuuri alusväärtuste eest, hoolimata vähimalgi määral Alendri ja teiste temasuguste ara hingega parteisõdurite hirmutamiskatsetest. Seejuures ma siiralt loodan, et inimesed märkavad sellist alatut käitumist, nagu Alender Reformierakonna esindajana praktiseerib, ning peavad seda ka valimistel meeles.


Kristus Kuninga suurpüha

October 27, 2013

Image

Vana kalendri kohaselt tähistab Katoliku Kirik täna Kristus Kuninga suurpüha. Toon sel puhul välja mõned väga olulised ja mõtlemapanevad lõigud paavst Pius XI 1925. aasta ringkirjast Quas Primas, millega paavst seadis sisse Kristus Kuninga suurpüha vastukaaluks liberaalse demokraatia ülla loosungi taha peituvate massoonlike jõududa üha jõulisematele ja agressivsematele püüdlustele Kristus ja kristlus ühiskonnaelust välja tõrjuda. Entsüklika eestikeelse tõlke leiab portaalist Magisteerium.ee.

See ringkiri esitab ülevaate aluspõhimõtetest, millele tugineb katoliiklik nägemus hüvelise ühiskonnakorralduse alustest. Allpool on mõned paljudest olulistest lõikudest, mis annavad teksti sõnumist selget aimdust:

“Esiteks, maailma üleujutavad hädad on tulenenud sellest, et enamik inimesi on Jeesuse Kristuse ja Tema püha seaduse välja visanud oma isiklikust elust, samuti ka perekonna- ja ühiskondlikust elust; teiseks, rahvaste vahel ei saa kunagi paistma kindlat lootust püsivale rahule, kui nii üksikisikud kui ka rahvad keelduvad tunnistamast meie Issanda ülemvõimu ja valitsemist ja selle tagasi lükkavad. Seepärast, olles kinnitanud, et Kristuse rahu peab otsima Kristuse kuningriigist, kuulutame oma kavatsust teha selles vallas kõik, mis on Meie võimuses. Ütlesime, et Kristuse kuningriigist, sest rahu saavutamiseks ja kindlustamiseks ei näe Me tõhusamat vahendit kui meie Issanda ülemvalitsuse taastamine. /…/

Nüüd on Meie kord hoolitseda kaasaja vajaduste eest, pakkuda tõhusat ravimit katku vastu, mis on ühiskonda kõlbeliselt rikkunud. Me teeme seda, käskides katoliiklikul maailmal austada Kristus-Kuningat. Meie ajastu katk on laitsism oma eksituste ja jumalakartmatute ettevõtmistega.

Nagu te teate, auväärsed vennad, ei ilmunud see õnnetus ootamatult, ta varitses kaua riikide rüpes. See algas Kristuse valitsemise eitamisega kõigi rahvaste üle. Kirikule keelati õigus – mille ta on saanud Kristuselt endalt – õpetada inimkonda ja välja anda seadusi, et juhtida inimesi nende igavesele õndsusele. Seejärel segati Kristuse religioon järk-järgult valede religioonidega ja asetati vähimagi häbita nendega samale tasemele. Siis allutati see tsiviilvõimule ning anti valitsejate omavoli meelevalda. Mõned neist läksid selleni, et tahtsid asendada jumaliku religiooni mingil religioossel tundel põhineva loomuliku religiooniga. Leidus isegi riike, kes arvasid, et võivad Jumalata läbi saada ja et nende religioon seisneb religiooni puudumises ning Jumala teadlikus ja tahtlikus unustamises.

Kristuse hüljanud inimeste ja riikide apostaasiat ja kibedaid vilju, mida see on püsivalt kaasa toonud nii üksikisikutele kui riikidele, oleme kahetsenud ringkirjas Ubi arcano. Kahetseme seda ka täna. Selle apostaasia viljad on igast suunast külvatud vihaidud, rahvastevaheline kadedus ja rivaliteet, mis hoiab hõõgvel rahvusvahelisi tülisid ja segab ka praegu lepitava rahu tulekut, taltsutamatud ambitsioonid, mis peidavad end väga sageli ühiskondlike huvide ja kodumaa-armastuse maski taha ja millel on kurvad tagajärjed ühiskondlike ebakõlade ja pimeda ülisuure egoismi näol, mis järgib vaid isiklikku huvi ja omakasu ning hindab kõiki asju ainult sellelt seisukohalt. Selle apostaasia viljad on ka oma kohustuste unustamise ja südametunnistuse hooletuse läbi segipaisatud kodurahu, ühtsuse ja püsivuse puudumine ebakindlates perekondades. Nii kõigub lõpuks terve ühiskond, ähvardades kokku variseda.”

Jah, inimene allub kellelegi nii või teisiti – valik, mille iga ühiskond peab aga langetama, seisneb selles, kas alluda teisele inimesele või kogu universumi Kuningale.

Siia otsa võib lasta kõlada Bütsantsi sakraalmuusikal Püha Tarkuse katedraalis Konstantinoopolis, mis on kristlikule maailmale kadunud, just nagu see ühiskonnakorraldus, millest räägib entsüklika Quas primas…


Relativistliku sallivusideoloogia diktatuurilistest suundumustest

June 19, 2011

Priit Pullerits kirjutab Postimehes (vt siit ja siit) sallivusideoloogia diktatuurilistest suundumustest (huvitaval kombel on artiklite tagant kõik kommentaarid kustutatud ja kommentaarium suletud).

Pulleritsu käsitletud teemaga seonduvalt lisan väljavõtte kampaania “Erinevus rikastab” Facebooki lehel peetud vestlusest, millest ilmneb kaunis selgesti, millises suunas sallivusest jutlustajad meie ühiskonda EL-i ja meie oma riigi rahalisel toel tegelikult tüürivad (mõistavad nad seda ise või mitte). Sellest kõigest nähtub, et rääkides homoseksuaalsest käitumisest ja selle õiguslikust tunnustamisest on mängus mõõtmatult enam kui homoseksuaalne käitumine ja selle õiguslik tunnustamine. See on ka ainus ja samas väga mõjuv põhjus, miks sellest teemast üldse rääkida; just selle pärast ei saa ka kuidagi nõustuda nendega, kes väidavad, et ühiskonna seisukohast on tegu väga vähetähtsa küsimusega.

Read the rest of this entry »


Teateid rubriigist “Erinevus rikastab”

February 19, 2011

Delfi vahendab, et Prantsusmaal mõisteti “rassiviha õhutamises” kohtulikult süüdi ajakirjanik Éric Zemmour, kes ütles telesaates, et narkodiilerid on peamiselt mustanahalised või araablased. Meest karistati rahatrahviga:

“Kohtusaaga tekitas ka Prantsuse ühiskonnas terava vaidluse sõnavabaduse ja rassismi teemadel. Zemmour, kes kirjutab peamiselt ajalehes Le Figaro, on öelnud, et näeb end vastukaaluna “poliitkorrektsetele liberaalidele”, vahendab Guardian.

Käesolev juhtum sai alguse eelmisel aastal, kui ühes telesaates vaieldi selle üle, kas Prantsuse politsei keskendub kontrolle läbi viies liiga palju rahvusvähemustele. “Kuid miks neid peatatakse 17 korda? Miks? Sest suurem osa diileritest ongi mustad või araablased. Ja see on fakt,” sõnas Zemmour vaidluse käigus.

Prantsusmaal kehtiva korra kohaselt ei tee riik kodanikel rahvuse ja religiooni alusel vahet ning vastava statistika tegemine on keelatud. Seega pole ka ametlikke arve selle kohta, kui palju on kurjategijate seas mitteprantslasi.

Samuti trahviti Zemmouri selle eest, et ta ütles ühes teises telesaates, et tööandjatel on täielik õigus mustanahalisi või araablasi mitte tööle võtta.”

Tegu on poliitilise korrektsuse musternäitega, mille käekiri näib olevat põhimõtteliselt identne juhtumiga Kanadast, kus üks professor mõisteti süüdi selle eest, et ta rääkis avalikult ja detailselt sellest, kui tervistkahjustav on homoseksuaalne eluviis.

Read the rest of this entry »


Asjalik artikkel Siim Nurklikult

December 28, 2010

Täna sain paraja üllatuse osaliseks: EPL-i arvamusküljel leidus midagi enamat kui tavaliseks saanud poliitkorrektne sõnademulin. Nimelt on avaldatud Siim Nurkliku kaugelt üle keskmise sisukas arutlus selle üle, kas nn iseseisvusaja põlvkonnast on oodata Eestile uut lootust. Vastus on eitav.

Nurklik selgitab minu jaoks ehk kõige olulisemas lõigus, et relativistlikus mugavuses vegeteeriv põlvkond on õppinud oma maailmavaatelist tühjust maskeerima sallivuse-avatuse-demokraatia kõleda retoorikaga. Ta kirjutab:

Avatus, sallivus ja vabadus, ehkki mõistetena üliolulised, on ilma neid sisuga täitmata pigem moraalne silmapete või katte-vari: väärtused ilma väärtusteta. Kui avatus end tänapäeva Eestis millenagi ilmutab, siis esmaselt ärihuvide peale surutud paindlikkuses ja lõputu kohanemise käsus. Ja inimeste hääletus kuuletumises.

Nurklik nendib, et “põlvkond, kellelt soovitakse Eesti muutmist, on ennekõike üksildane, kartlik ja pidepunktideta”. Tema hinnangul on kõnealuse põlvkonna “empaatiline dimensioon […] peaaegu täiesti taandunud ning asjade sisemine väärtus on endiselt midagi mõistetamatut”.

Read the rest of this entry »