Probleem pole vihakõne, vaid võõra ideoloogia pealesurumine

Andsin ajakirjale Hea Kodanik intervjuu nn vihakõne kriminaliseerimise püüdlustega seonduval teemal. Intervjuu on kätte saadav nii Hea Kodaniku veeblilehel kui ka Objektiivis ning üllataval kombel ka ERR-i uudisteportaalis ja Postimehe arvamusportaalis.

“Homoabielu” seadustanud USA Ülemkohus otsustas, et 2+2 ei võrdu tingimata 4

Niisiis, juhtunud on see, mida oligi karta: USA Ülemkohus otsustas – lihtsalt otsustas, rakendades oma elavat kujutlusvõimet konstitutsioonilise vabadusõiguse tõlgendamisel –, et abielu ei ole tingimata mehe ja naise vaheline liit ning et ühelgi osariigil ei ole õigust asuda vastupidisele seisukohale, mida iganes inimesed ka ei arva.

Siin on suurepärane näide sellest, milliseks türanniaks on kujunenud kaasaegne “demokraatia”: viis valimata inimest kirjutab rohkem kui 300 miljonile inimesele ette, et 2+2 ei pruugi võrduda 4, vaid võib võrduda ka nt 3 või 5. Igaüks võib enese jaoks pidada õigeks vaid seda, et 2+2=4, aga kellelgi – ei ühelgi inimesel ega ka osariigil – pole õigust oma arvamust teistele peale suruda, mistõttu ei saa niisuguse eelduse ainuõigsusest lähtuda.

Yoko Alender loodab, et julgeolekuasutused teevad SAPTK suhtes “oma töö ära”

Hiljuti koos Eerik-Niiles Krossiga Isamaa ja Res Publica Liidust Reformierakonda üle jooksnud Yoko Alender avaldas reedeses Eesti Päevalehes uue lastekaitseseaduse eelnõud kiitva artikli, milles ta mustab oma endist erakonda ja näitab, et kultuuriliselt sügavama tähendusega küsimuste mõistmine rohkem kui pindmisel tasandil ei kuulu tema tugevuste hulka.

Samas on kõnealuse artikli juures üks tunduvalt huvitavam aspekt. Nimelt väljendab kord ühe, kord teise partei ridades võimu juurde pürgiv Alender avalikult seisukohta, et Eesti julgeolekuteenistused peaks näitama meie sihtasutuse suhtes üles teravdatud tähelepanu ja “oma töö ära tegema”.

Ilmselt lähtub selline seisukohaväljendus juba suvel Eesti Päevalehe poolt käima tõmmatud laimukampaaniast, nagu oleks meil mingid varjatud suhted venemaiste võimuringkondadega ning nagu saaksime me sealt rahastamist. Informeeritud inimesena Alender kindlasti teab, et oleme selliste süüdistuste ja kahtlustuste tõelevastavust korduvalt ja ühemõtteliselt eitanud (vt nt siit, siit ja siit) ning ka Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald on tunnistanud (vt siit), et tal ei ole ühtegi fakti, mis kinnitaks vähimalgi määral vastupidist.

Mina tahaks aga teada, mida Alender siis õieti soovib, et julgeolekuorganid teeks. Kas ta sooviks näha, et Kaitsepolitsei hakkaks meie telefone pealt kuulama? Paigutaks meie kontorisse salakaamerad? Kammiks läbi meie elektroonilised postkastid? Konfiskeeriks meie arvutid? Milles peaks julgeolekuasutuste poolt “oma töö ära tegemine” Alenderi arvates seisnema?

Nagu juba öeldud, ei ole meil venemaa võimuringkondadega mitte mingisuguseid suhteid ning kõik vastupidised väited ja oletused kujutavad endast alatut laimu, mis lähtub üksnes ühest eesmärgist — kahjustada meie sihtasutuse mainet ja õõnestada meie usaldusväärsust meie toetajate silmis. Seega võin ma rahuliku südamega tervitada Kaitsepolitsei töökat kollektiivi, kes teavad sama hästi kui mina, et meil ei ole vaja kõige vähemalgi määral muretseda ega karta, sest meil ei ole saladusi, mida avastada ja paljastada.

Küll aga tõusetub Alendri üleskutse valguses tõsine küsimus, missuguse riigiga on meil tegu, kui peaministripartei esindajad esitavad julgeolekuasutustele üleskutseid pöörata valitsusest sõltumatutele ja valitsuse tegevuse suhtes kriitiliselt meelestatud kodanikeühenduste suhtes kõrgendatud tähelepanu. Samuti tõusetub tõsine küsimus nende poliitikute moraalsest kvaliteedist, kes niisugusel moel käituvad. Kas see ikka on demokraatlikele riikidele omane käitumismall? Mulle näib, et pigem annab selline tegutsemine tunnistust diktatuurilisest mentaliteedist ja kalduvusest, mida saame kardetavasti Eesti poliitilisel maastikul näha ja tunda aina enam.

Ent kuna meil ei ole midagi valgustkartvat varjata, siis ei ole meil ka midagi karta – meie läheme kindlalt oma teed ja seisame meie kultuuri alusväärtuste eest, hoolimata vähimalgi määral Alendri ja teiste temasuguste ara hingega parteisõdurite hirmutamiskatsetest. Seejuures ma siiralt loodan, et inimesed märkavad sellist alatut käitumist, nagu Alender Reformierakonna esindajana praktiseerib, ning peavad seda ka valimistel meeles.

Kristus Kuninga suurpüha

Vana kalendri kohaselt tähistab Katoliku Kirik täna Kristus Kuninga suurpüha. Toon sel puhul välja mõned väga olulised ja mõtlemapanevad lõigud paavst Pius XI 1925. aasta ringkirjast Quas Primas, millega paavst seadis sisse Kristus Kuninga suurpüha vastukaaluks liberaalse demokraatia ülla loosungi taha peituvate massoonlike jõududa üha jõulisematele ja agressivsematele püüdlustele Kristus ja kristlus ühiskonnaelust välja tõrjuda. Entsüklika eestikeelse tõlke leiab portaalist Magisteerium.ee.

See ringkiri esitab ülevaate aluspõhimõtetest, millele tugineb katoliiklik nägemus hüvelise ühiskonnakorralduse alustest. Allpool on mõned paljudest olulistest lõikudest, mis annavad teksti sõnumist selget aimdust:

“Esiteks, maailma üleujutavad hädad on tulenenud sellest, et enamik inimesi on Jeesuse Kristuse ja Tema püha seaduse välja visanud oma isiklikust elust, samuti ka perekonna- ja ühiskondlikust elust; teiseks, rahvaste vahel ei saa kunagi paistma kindlat lootust püsivale rahule, kui nii üksikisikud kui ka rahvad keelduvad tunnistamast meie Issanda ülemvõimu ja valitsemist ja selle tagasi lükkavad. Seepärast, olles kinnitanud, et Kristuse rahu peab otsima Kristuse kuningriigist, kuulutame oma kavatsust teha selles vallas kõik, mis on Meie võimuses. Ütlesime, et Kristuse kuningriigist, sest rahu saavutamiseks ja kindlustamiseks ei näe Me tõhusamat vahendit kui meie Issanda ülemvalitsuse taastamine. /…/

Nüüd on Meie kord hoolitseda kaasaja vajaduste eest, pakkuda tõhusat ravimit katku vastu, mis on ühiskonda kõlbeliselt rikkunud. Me teeme seda, käskides katoliiklikul maailmal austada Kristus-Kuningat. Meie ajastu katk on laitsism oma eksituste ja jumalakartmatute ettevõtmistega.

Nagu te teate, auväärsed vennad, ei ilmunud see õnnetus ootamatult, ta varitses kaua riikide rüpes. See algas Kristuse valitsemise eitamisega kõigi rahvaste üle. Kirikule keelati õigus – mille ta on saanud Kristuselt endalt – õpetada inimkonda ja välja anda seadusi, et juhtida inimesi nende igavesele õndsusele. Seejärel segati Kristuse religioon järk-järgult valede religioonidega ja asetati vähimagi häbita nendega samale tasemele. Siis allutati see tsiviilvõimule ning anti valitsejate omavoli meelevalda. Mõned neist läksid selleni, et tahtsid asendada jumaliku religiooni mingil religioossel tundel põhineva loomuliku religiooniga. Leidus isegi riike, kes arvasid, et võivad Jumalata läbi saada ja et nende religioon seisneb religiooni puudumises ning Jumala teadlikus ja tahtlikus unustamises.

Kristuse hüljanud inimeste ja riikide apostaasiat ja kibedaid vilju, mida see on püsivalt kaasa toonud nii üksikisikutele kui riikidele, oleme kahetsenud ringkirjas Ubi arcano. Kahetseme seda ka täna. Selle apostaasia viljad on igast suunast külvatud vihaidud, rahvastevaheline kadedus ja rivaliteet, mis hoiab hõõgvel rahvusvahelisi tülisid ja segab ka praegu lepitava rahu tulekut, taltsutamatud ambitsioonid, mis peidavad end väga sageli ühiskondlike huvide ja kodumaa-armastuse maski taha ja millel on kurvad tagajärjed ühiskondlike ebakõlade ja pimeda ülisuure egoismi näol, mis järgib vaid isiklikku huvi ja omakasu ning hindab kõiki asju ainult sellelt seisukohalt. Selle apostaasia viljad on ka oma kohustuste unustamise ja südametunnistuse hooletuse läbi segipaisatud kodurahu, ühtsuse ja püsivuse puudumine ebakindlates perekondades. Nii kõigub lõpuks terve ühiskond, ähvardades kokku variseda.”

Jah, inimene allub kellelegi nii või teisiti – valik, mille iga ühiskond peab aga langetama, seisneb selles, kas alluda teisele inimesele või kogu universumi Kuningale.

Siia otsa võib lasta kõlada Bütsantsi sakraalmuusikal Püha Tarkuse katedraalis Konstantinoopolis, mis on kristlikule maailmale kadunud, just nagu see ühiskonnakorraldus, millest räägib entsüklika Quas primas…

Relativistliku sallivusideoloogia diktatuurilistest suundumustest

Priit Pullerits kirjutab Postimehes (vt siit ja siit) sallivusideoloogia diktatuurilistest suundumustest (huvitaval kombel on artiklite tagant kõik kommentaarid kustutatud ja kommentaarium suletud).

Pulleritsu käsitletud teemaga seonduvalt lisan väljavõtte kampaania “Erinevus rikastab” Facebooki lehel peetud vestlusest, millest ilmneb kaunis selgesti, millises suunas sallivusest jutlustajad meie ühiskonda EL-i ja meie oma riigi rahalisel toel tegelikult tüürivad (mõistavad nad seda ise või mitte). Sellest kõigest nähtub, et rääkides homoseksuaalsest käitumisest ja selle õiguslikust tunnustamisest on mängus mõõtmatult enam kui homoseksuaalne käitumine ja selle õiguslik tunnustamine. See on ka ainus ja samas väga mõjuv põhjus, miks sellest teemast üldse rääkida; just selle pärast ei saa ka kuidagi nõustuda nendega, kes väidavad, et ühiskonna seisukohast on tegu väga vähetähtsa küsimusega.

Teateid rubriigist “Erinevus rikastab”

Delfi vahendab, et Prantsusmaal mõisteti “rassiviha õhutamises” kohtulikult süüdi ajakirjanik Éric Zemmour, kes ütles telesaates, et narkodiilerid on peamiselt mustanahalised või araablased. Meest karistati rahatrahviga:

“Kohtusaaga tekitas ka Prantsuse ühiskonnas terava vaidluse sõnavabaduse ja rassismi teemadel. Zemmour, kes kirjutab peamiselt ajalehes Le Figaro, on öelnud, et näeb end vastukaaluna “poliitkorrektsetele liberaalidele”, vahendab Guardian.

Käesolev juhtum sai alguse eelmisel aastal, kui ühes telesaates vaieldi selle üle, kas Prantsuse politsei keskendub kontrolle läbi viies liiga palju rahvusvähemustele. “Kuid miks neid peatatakse 17 korda? Miks? Sest suurem osa diileritest ongi mustad või araablased. Ja see on fakt,” sõnas Zemmour vaidluse käigus.

Prantsusmaal kehtiva korra kohaselt ei tee riik kodanikel rahvuse ja religiooni alusel vahet ning vastava statistika tegemine on keelatud. Seega pole ka ametlikke arve selle kohta, kui palju on kurjategijate seas mitteprantslasi.

Samuti trahviti Zemmouri selle eest, et ta ütles ühes teises telesaates, et tööandjatel on täielik õigus mustanahalisi või araablasi mitte tööle võtta.”

Tegu on poliitilise korrektsuse musternäitega, mille käekiri näib olevat põhimõtteliselt identne juhtumiga Kanadast, kus üks professor mõisteti süüdi selle eest, et ta rääkis avalikult ja detailselt sellest, kui tervistkahjustav on homoseksuaalne eluviis.

Asjalik artikkel Siim Nurklikult

Täna sain paraja üllatuse osaliseks: EPL-i arvamusküljel leidus midagi enamat kui tavaliseks saanud poliitkorrektne sõnademulin. Nimelt on avaldatud Siim Nurkliku kaugelt üle keskmise sisukas arutlus selle üle, kas nn iseseisvusaja põlvkonnast on oodata Eestile uut lootust. Vastus on eitav.

Nurklik selgitab minu jaoks ehk kõige olulisemas lõigus, et relativistlikus mugavuses vegeteeriv põlvkond on õppinud oma maailmavaatelist tühjust maskeerima sallivuse-avatuse-demokraatia kõleda retoorikaga. Ta kirjutab:

Avatus, sallivus ja vabadus, ehkki mõistetena üliolulised, on ilma neid sisuga täitmata pigem moraalne silmapete või katte-vari: väärtused ilma väärtusteta. Kui avatus end tänapäeva Eestis millenagi ilmutab, siis esmaselt ärihuvide peale surutud paindlikkuses ja lõputu kohanemise käsus. Ja inimeste hääletus kuuletumises.

Nurklik nendib, et “põlvkond, kellelt soovitakse Eesti muutmist, on ennekõike üksildane, kartlik ja pidepunktideta”. Tema hinnangul on kõnealuse põlvkonna “empaatiline dimensioon […] peaaegu täiesti taandunud ning asjade sisemine väärtus on endiselt midagi mõistetamatut”.

Moslemid ja Euroopa. Mõistmise, sallivuse ja väärikuse dilemmad

Suursaadik Mart Helme on kirjutanud Õpetajate Lehes väga tõsistel teemadel, rääkides tsivilisatsioonilistest protsessidest Euroopas. Lõigus pealkirjaga “tühi kest ja hedonismikultus” kirjutab ta:

“Kahtlemata tunnistavad Euroopasse asunud moslemid siinset tehnilist üleolekut ning suuremat rikkust. Ent samal ajal vaatavad nad Euroopat ka kriitilise pilguga. Nad näevad, et vaimselt ja religioosselt on Euroopa tühi kest, kus spirituaalse vaakumi on täitnud dekadentlik hedonismikultus, tarbimismaania ja kollane meedia. Nad näevad ka, et Euroopa füüsiline kehand kõduneb, kuna demograafiliselt on Vana Maailm kohe-kohe jõudmas murdepunkti, kus järgnevat kollapsit saab vältida üksnes praegustes tingimustes äärmiselt ebatõenäoline rahvastikuplahvatus.

Moslemid ja nende religioossed juhid on teraselt kaardistanud ka põhjused, miks see nii on. Religiooni kadumine eurooplaste elust, seda asendav moraalne relativism, perekonna kriis, mida naiste emantsipatsiooni järjest uute teetähiste ja homoseksuaalsuse lauspropaganda veelgi enam suurendavad, teatud dogmadest kantud poliitkorrektsus ja defetistlik patsifism on märksõnad, mis tänapäeva Euroopat iseloomustavad ning mis absoluutselt erinevas märksõnade ja väärtushinnangute maailmas elavates moslemites vaid põlgust ja tülgastust tekitavad.

Patriarhaalseid väärtusi ja religioosseid pühadusi kõrgelt, kui mitte lausa üle kõige hindavad moslemid ei taha – või kardavad seda lausa paaniliselt –, et ka nende poegadest saaksid peaaegu sootud meesolendid, kes veel kuldses keskeas koolipinki nühivad, narkouimas pidu panevad ja kõige selle juures vanemate rahakoti peal vegeteerivad. Või et nende tütardest kasvavad euroopalikult vabameelse seksuaalse käitumisega tibid, kellele lastesaamine ei tähenda mitte rõõmu, suguvõsa kestmist ja oma nukleaarse kollektiivi tugevnemist, vaid ebameeldivat kohustust, mis segab nende materialistlikku, naudingutele pühendunud oleskelu.”

Kokkuvõtlikus lõigus lisab ta:

“Dogmatiseeritud väärtused, mida Euroopas lõpmatusena korrutatakse ja mida üldse läänemaise tsivilisatsiooni suurimateks saavutuseks peetakse, ehk demokraatia, inimõigused ja heaoluriik, on moslemitele täiesti teisejärgulised. Nende silmis on esikohal usk ja usu ning koraanlike traditsioonidega seotud väärikus. Siit ka moslemite silmitu raev seoses Muhamedi pilapiltide avaldamisega või muude nende meelest nende väärikust solvavatele aktidele reageerimisega.

Sealjuures võtavad moslemid ka kõiki ametlikke või mitteametlikke sallivusakte endi suhtes eelarvamusega, käsitledes neid – taas ilmselt õigustatult – kui eurooplaste hirmust põhjustatud järeleandmisi või kõrki armuandi islami vähemustele. Moslemeid solvab, et materialistlik Euroopa kujutab ette, nagu oleks raha ja sotsiaalsete hüvede pakkumisega võimalik neid keelitada olema nende silmis mandunud lääne tsivilisatsioonile lojaalsed. Ja kuna nad noore ja kasvava kogukonnana, keda lisaks toetab nende miljardiline tagala kogu islamimaailma näol, tunnevad, et neil on jõudu ennast selles vananevas ja alati varmalt silmakirjalikke kompromisse otsivas ühiskonnas üha jõulisemalt maksma panna, teevadki nad seda. Sestap saabki siit teha vaid ühe järelduse: et moslemeid tõepoolest Euroopasse integreerida, tuleb eurooplastel panna kõigepealt moslemid endast lugu pidama. Selleks tuleb Euroopal muuta aga üldist vasakliberaalset diskursust ja hakata ka ise endast lugu pidama. Ülesanne, mis vähemalt praegu näib kuuluvat võimatute missioonide valdkonda.”

Kui räägime erinevustest ja sellest, kuidas need rikastavad, siis kas oleme tegelikult nõus aktsepteerima moslemeid nende identiteedis või nõuame pigem, et nad integreerudes sellest suures osas loobuksid ja võtaksid omaks liberalistliku ilmavaate? See on küsimus, mida Euroopa relativistliku utoppia rajajad peaksid tõsiselt küsima.

Moraaliseaduste kaitseks (vastulause Linnar Priimägile)

Täna avaldas Postimees (paberlehes) minu vastulause Linnar Priimägile. Kahjuks ei peetud võimalikuks avaldada minu vastulauset Priimägi kriitikaga võrreldavas mahus. Seepärast avaldan siin vastulause tervikteksti.

Moraaliseaduste kaitseks

Septembri keskpaiku avaldas ajaleht Postimees artikli, milles Linnar Priimägi kritiseeris mõningaid seisukohti, mida väljendasin vastates Priit Pulleritsu intervjuuküsimustele („Moraalist ja kultuurist“, 15.09). Järgnevalt juhin tähelepanu nõrkustele Priimägi arutluskäigus.

Moraaliseadused kui inimese loomuse seadused

Esiteks tõstatab Priimägi küsimuse moraaliseaduste päritolust ja kirjutab mind kritiseerides, et „moraaliseadused pärinevad sotsiaalsest keskkonnast, mitte geenidest.“ Ent kui Priimägi intervjuu teksti tähelepanelikult üle loeks, märkaks ta, et ma pole väitnud, nagu pärineksid moraaliseadused geenidest. Ma ei tea, millise kummalise mõtteoperatsiooni kaudu jõudis ta oma vestluse meenutamisest Jaan Krossiga mulle „geneetilise moraalikäsitluse“ omistamiseni.

Moraaliseadustest rääkides pidasin silmas inimese loomuse seaduseid. Ma ei väitnud, et „moraal on inimloomuse seadus“, vaid et moraaliseadused on „kirjutatud“ inimloomusesse. Võibolla leidis Priimägi, et moraaliseadused on sama, mis moraal, ja ainus viis, kuidas need saavad olla „kirjutatud“ inimloomusesse, on nende „kirjutamine“ geenidesse. Ent ma ei pidanud silmas geene, vaid „südant“. Et säästa skeptikuid füsioloogia käsiraamatute lehitsemisest, selgitan, et „südame“ all pean silmas mitte seda lihast, mis kehas verd ringi pumpab, vaid midagi, mis on inimesele eriomane – tema mõistust ja vaba tahet.

Nõustun Priimägiga selles, et loomad ei allu moraaliseadustele (ehk inimese loomuse seadustele), sest neil ei ole mõistuslikku võimet esitada oma enese loomuse kohta küsimusi ega ka vaba tahet, mis võimaldaks otsustada, kas käituda oma loomusega kooskõlas olevalt või mitte. Inimesel kui vaba tahtega mõistuslikul olendil on aga nimetatud võimed olemas ja see teebki temast põhimõtteliselt moraalse ja seega kõrge väärikusega olendi. Inimene on moraalne olend selle tõttu, et ta saab teha mõistuslikke tahteotsuseid, mitte selle tõttu, et tema valikud oleksid geneetiliselt determineeritud. Nõnda on Priimägi kriitika „geneetilise moraalikäsitluse“ osas valesti adresseeritud.

Juhin tähelepanu ka sellele, et seal, kus mina räägin moraaliseadustest, räägib Priimägi moraalist. Ent need on erinevad nähtused. Moraali kujunemist mõjutavad nii pärilikud (bioloogilised) kui keskkondlikud (sotsiokultuurilised) tegurid, ent moraaliseadusi avastab ja tunnetab inimene püüdes mõista seda, mis on õige ja hea ning mis vääritu ja halb. Tema parim arusaamine sellest, mis on ühes või teises olukorras õige teha ja mis vale, on see, mida me tavaliselt nimetame südametunnistuseks. Paraku ei pruugi ta seda südametunnistuse otsustust järgida ja võib kas kartusest tagajärgede ees või madalamate hüvede lootuses valida mingi muu toimimisviisi. Seeläbi määratleb ta ennast moraalselt ja nii kujuneb tema „moraalne pale“. Põhimõtteliselt samal moel kujuneb ka kultuuride moraalne pale. Moraaliseaduste eiramine toob seejuures kaasa südametunnistuse üha süveneva tuhmumise ja seega „pimeduse“ nende seaduste suhtes.

Priimägi väide, et „moraaliseadused pärinevad sotsiaalsest keskkonnast“ tegelikult ei selgita kuidagi moraaliseaduste päritolu, just nagu väide, et elu sai alguse sellest, et „rohelised mehikesed“ tõid selle Maa peale, ei selgita kuidagi elu algust. Kust said moraaliseadused sotsiaalsesse keskkonda? Kuidas see jõudis kokkulepetesse? See küsimus jääb Priimägil vastamata isegi vihjamisi.

Moraaliseaduste rikkumisest ei järeldu, et neid ei eksisteeri

Oma seisukohta, et moraal on pelgalt sotsiaalse keskkonna produkt, põhjendab Priimägi väitega, et „inimkultuuri ajalugu ei tunne mitte ühtegi käitumisseadust, mis kehtiks kogu aeg ja kõikjal.“

Vaadates kultuuride ajalugu maailma eri paigus nähtub, et see väide ei vasta tõele. Suures osas on moraaliseaduseid tunnetatud väga sarnaselt. Kõikjal on järgitud fundamentaalset imperatiivi „tee head ja väldi kurja“ (tõsi, eelkõige „omade“ suhtes) ning nii vooruslikkust (nt vaprus, hoolivus, ausus, truudus, lahkus) kui ka pahelisust (nt argus, hoolimatus, valelikkus, reeturlikkus, kadedus) on põhiosas mõistetud väga ühetaoliselt.

Tundub, et Priimägi vaate, nagu poleks objektiivseid moraaliseadusi olemas ja moraal pärineks vaid kultuurilisest tavast või sotsiaalsest kokkuleppest, tingib see, et ta käsitab moraaliseaduste rikkumist kinnitusena nende seaduste olematuse kohta. Selline arutlus on aga vastuolus loogikaga. Näiteks faktist, et süütuid inimesi tapetakse, ei järeldu kuidagi, et süütute inimeste tapmine ei olegi moraaliseadusega vastuolus. See ei järeldu isegi siis, kui süütute inimeste tapmisest on konkreetses sotsiaalses kontekstis saanud kas tava (nt asteekide seas) või institutsionaliseeritud norm (nt natsi Saksamaal).

Loomulikult mõjutab sotsiaalne keskkond seda, kuidas inimesed moraaliseaduseid tunnetavad. Ent see ei tähenda kaugeltki, et sotsiaalne keskkond ongi moraaliseaduste allikaks.

Relativismi praktilised järelmid

Kui Priimägi ajendas kirjutama ärevus selle pärast, et mulle võidakse Helsingi Ülikooli poolt omistada doktorikraad, siis mind ajendab kirjutama mure selle pärast, millise iseenesestmõistetavuse ja kergekäelisusega postuleerivad mitmed ülikooli õppejõud, kel on tähtis roll noorte inimeste maailmapildi kujundamisel, et moraaliseadustes ei ole midagi loomulikku ning et need ei kujuta endast enamat kui suvalist ühiskondlikku konventsiooni.

Mõte sellise vaate loogilise lõpuni viimisest tekitab külmajudinaid. Üritab ju Priimägi meid kaudselt veenda, et ei mõrvamises, vägistamises, lastepilastamises, kannibalismis, röövimises ega muudes sügavalt ebamoraalseks peetavates tegudes ei ole tegelikult midagi olemuslikult ebamoraalset. See on vaid kokkuleppe küsimus. Kui nii, siis tekib küsimus, miks peaksime üleüldse sellistest tegudest hoiduma? Sest riik käsib? Aga millise moraalse autoriteediga riik siis käsib? Ja mis siis, kui suudame neid tegusid toime pannes riiklikest sanktsioonidest hoiduda või koguni vastavate tegude suhtes „sallivama“ riigikorra kehtestada?

Veelgi enam. Nürnbergis mõisteti natsikurjategijad süüdi toetudes just nimelt ajatutele moraaliseadustele, mis kehtivad isegi siis, kui riik on neid oma õiguskorraga eitanud. Ent kui oleme eitanud absoluutsete moraaliseaduste olemasolu, siis millele apelleerime seistes vastamisi riigiga, mis ei hooli enam oma alluvate õiglasest kohtlemisest ning on ebaõigluse seadustesse kirjutanud? Millele toetudes nõuame, et riik ei tohi käituda ebaõiglaselt? Mis on üleüldse ebaõiglus, kui miski pole iseenesest hea ega halb?

Nii võiks päris lõpuks küsida, kas Priimägi mõistab, et absoluutseid moraaliseaduseid eitades eitab ta tegelikult igasugust võimalust mõistuslikele argumentidele toetudes sotsiaalset ebaõiglust ületada. Kui miski pole iseenesest hea ega halb, siis ei ole seda tõesti miski — isegi mitte orjapidamine ega genotsiid. Hea ja halb taanduvad siis pelgalt võimuküsimuseks, mis lahendatakse lähtudes ei muust kui võimulolijate suvast. See ongi relativismi diktatuur — diktatuur, mis peidab arvamuste paljususe ja sallivuse retoorika taha (teisiti)mõtlemise ja vastuvaidlemise suhtes jõulist sallimatust. Nagu on öelnud suur mõtleja G. K. Chesterton, keda tsiteeris Priimägi isegi, ei saa me suuri seadusi lõhkudes vabadust ega isegi mitte anarhiat; saame üksnes väikesed seadused.

Moraaliseaduseid eitatakse pahatihti vaid selleks, et omandada võim need oma suvast lähtudes ümber tõlgendada. Seda näeme ilmekalt nii Priimägi retoorikast kui ka homoaktivistlikust liikumisest laiemalt. Vastuseisu homoseksuaalse käitumise normaliseerimise püüdlustele vaigistatakse eitades moraaliseaduste olemasolu, ent samal ajal nõutakse homoseksuaalsele käitumisele riiklikku tunnustust, apelleerides just nendele samadele (kuigi nüüd juba ümbertõlgendatud) moraaliseadustele. Kel silmad on, need näevad seda kõikvõimalikest demagoogilistest manipuleerimise püüdlustest hoolimata liigagi selgesti.

“Relativismi HIV” – tõsine artikkel Tõnu Lehtsaarelt

Tõnu Lehtsaar on taas kirjutanud tõsise ja ausa artikli, milles ta vaatleb relativismi kui ühiskondlikku immuunsussüsteemi hävitavat haigust. Ta kirjutab:

Relativism segab praktiliste probleemidega toimetulekut, kuna puudub otsustamiseks vajalik väärtuseline alus. Tulemuseks on tähenduse taandamine üksikotsustele ja visiooni puudumine. Näiteks innustasid meid Natosse saamine ja EL-ga liitumine. Siis tuli resignatsiooniaeg, mida täna pisut elavdab euro ootus. Jaan Tätte fenomen reedab midagi valitsevast vaimsest näljast. Kuhu me läheme, mis meist saab – nendele küsimustele pole ühiskonnas sidusaid vastuseid. Segipaisatuse ja relativismi ajal levivad utoopiad, nagu näiteks ebausk, või müüt moodsatest probleemivabadest tõelisel armastusel rajanevatest kooselu vormidest.

Väärastunud väärtused defineeritakse inimese ümber. Natsionaalsotsialism lõi õpetuse aaria rassist. Kommunism lõi õpetuse uuest inimesest ja saabuvast paradiisist. Sooneutraalne ideoloogia püüab kujutada inimest sooneutraalsena, võrdsoolisena või sootuna. Kui näiteks homoseksualism peaks tõesti olema loomulik seksuaalkäitumise viis, siis oleks ju ükskõik, missoolise käevangus meie pojad ja tütred koolist koju tulevad. Ajalugu õpetab, et loomuvastased ideoloogiad ei pea vastu üle mõne inimpõlve. Häda on selles, et nad jõuavad enne kokkukukkumist hävitada palju inimesi.

Olen hakanud Tõnu Lehtsaart üha kõrgemalt hindama. Neid, kes räägivad samadest fundamentaalsetest probleemidest veiniklaasi taga, on üksjagu. Ent neid, kes julgeks oma seisukohad, mis nn avaliku arvamusega ei ühti, Lehtsaare kombel avalikult välja öelda, on väga-väga vähe — nt Riigikogus ei ole mitte ainsatki. Igaühel on alati oma tegevusetusele õigustus — tavaliselt võtmes “kõik on nii kui nii nii hukas, et enam ei ole mõtet midagi teha” või “ma pean hoidma madalat profiili, et kunagi hakata suuri tegusid tegema” või “partei ei luba”). Selline käitumine, mis on eriti levinud just ambitsioonikate noorte inimeste seas, on aga argpükslik. Ja just seepärast on hea, et leidub mehi, nagu Lehtsaar, kes ei sulge radikaalse ideoloogiaga silmitsi seistes silmi ega suud. Tema tegevus sisendab natukenegi lootust, et ehk hakatakse mingil hetkel tema eeskuju järgima. Nagu ta ütleb, “ka haigel ajal võib igaüks elada tervet elu, minemata kaasa lauslolluste, utoopiatega, loomuvastasusega, paratamatusega, relativismiga ja tühisusega.” Ent kas see tähendab tingimata vaikuses endasse ja pereringi tõmbumist? Või võiks see tähendada ka oma seisukohtade eest väljaastumist?

Paavsti oluline kõne Westminister Hall’is

Järgnev on veidi kärbitud tõlge paavst Benedictus XVI kõnest, mille ta pidas 17. septembril Westminister Hall’is ühiskonna-, kultuuri-, teaduse-, äri- ja usutegelastele ning diplomaatilisele korpusele. Teksti tõlkis Toomas Vooglaid ning see avaldati esmakordselt tema blogis Tabernaakel. Punasega tehtud rõhuasetused on minupoolsed.

Kõneldes selles ajaloolises paigas, mõtlen ma lugematutele meestele ja naistele läbi sajandite, kes on mänginud oma osa nende müüride vahel aset leidnud tähtsates sündmustes ning on kujundanud paljude generatsioonide brittide ja ka teiste elu. Eriti tahan meelde tuletada püha Thomas More’i, inglise suure õpetlase ja riigitegelase kuju, keda imetlevad ühtmoodi nii usklikud kui mitte-usklikud, meelekindluse tõttu, millega ta järgis oma südametunnistust, isegi suverääni põlu alla sattumise hinnaga, kelle “hea teenija” ta oli, kuna ta otsustas teenida eelkõige Jumalat. Dilemma, mille ees More seisis nendel rasketel aegadel, igavene küsimus suhtest selle vahel, mida võlgnetakse tseesarile ja mida Jumalale, annab mulle võimaluse mõtiskleda koos teiega lühidalt religioosse usu õige koha üle poliitilises protsessis.

Selle maa parlamentaarne traditsioon võlgneb paljugi rahvuslikule mõõdukuse-instinktile, soovile saavutada tõelist tasakaalu valitsuse legitiimsete nõuete ja selle alamate õiguste vahel. Ehkki mitmel puhul teie ajaloos on astutud otsustavaid samme võimu teostamisele piiride seadmiseks, on rahva poliitilised institutsioonid saanud kujuneda märkimisväärse stabiilsusega. Selle protsessi käigus on Britannia esile kerkinud pluralistliku demokraatiana, mis hindab kõrgelt sõnavabadust, poliitilise kuuluvuse vabadust ja lugupidamist seaduse vastu, koos tugeva tajuga indiviidi õigustest ja kohustustest ning kõigi kodanike võrdsusest seaduse ees. Olgugi erinevas sõnastuses, on katoliiklikul sotsiaaldoktriinil selle lähenemisega palju ühist — läbivas püüdes kaitsta iga inimisiku unikaalset väärikust, isiku, kes on loodud Jumala näo ja kuju järgi, ning rõhuasetuses tsiviilvõimu kohusele edendada ühist hüve.

Mõned sõnad Postimehe intervjuu järelkajade kohta

Intervjuu, mis Priit Pullerits minuga tegi ja mis Postimehes avaldati, on andnud rohkelt kõneainet. Selle kohta öeldut silmas pidades võiks kommenteerida õige paljut, ent piirdun siin kohal mõne üksiku tähelepanekuga. Linnar Priimägi kinnitas oma avaliku vastusega minu öeldut, et homoideoloogia filosoofiliseks aluseks on tõepoolest moraalirelativism, mida püütakse ühiskonnas vastu inimeste loomuliku tunnetust läbi suruda. Priimägi öeldust kirjutan aga eraldi.

Veel leiab tagasisidet vaadates kinnitust mu väide, et homoideoloogiat edutavad sallivusetrummi põristajad ei ole ise teisitimõtlejate suhtes just kuigi sallivad. Üks vana tuttav, kes on varem EPL-i veergudel kirglikult homoaktivismi viljelenud ja kellega veel hiljuti ühes pulmas sõbralikult vestlesin, kirjutas minu ja Priit Pulleritsu kohta avalikult, et “Eesti Ku Klux Klani esindajad on teineteist leidnud.”

Kõnekam on aga heita pilk sellele, mida on kirjutanud väidetavalt teadusliku maailmavaate propageerimisega tegeleva MTÜ Eesti Skeptik juhataja Martin Vällik oma organisatsiooni kodulehel:

“Varro Vooglaid õhutab otseselt vaenu ühe osa kodanike vastu süüdistades neid moraali allakäigus, vandenõus inimolemuse vastu, Eesti suveräänsuse õõnestamises, totalitarismiihaluses jne. Nimetab ta seda “kultuurisõjaks”. Kus on sõda, seal on vaenlased, lahingud, ohvrid.”

Vaenu õhutamine, milles Martin Vällik mind süüdistab, on Karistusseadustiku § 151 kohaselt kuritegu, mille eest on karistusena ette nähtud kuni kolmeaastane vangistus. Arvata võib, et  hästiinformeeritud inimesena on Martin Vällik sellest teadlik. Siit nähtub, et nagu paljud teised võitlevad homoaktivistid, soovib Vällik tõepoolest homoideoloogiaga mittenõustujaid vaigistada, püüdes veenda avalikkust, et tegemist on inimestega, keda tuleks nende veendumuste tõttu riiklikult karistada või vähemalt sellise karistuse ähvardusega hirmutada, et nad loobuksid oma veendumuste väljendamisest (avalikus ruumis).

Praegu võib see tunduda naljakas või ebareaalne, aga mida suuremat osa ühiskonnast (sh kohtunikest) suudavad homoaktivistid panna jagama oma tõlgendust vaenu õhutamisest, seda vähem naljakaks asi muutub. Mitmete Euroopa riikide praktikast nähtub, et suundumus on just selline, et veel hiljuti mõeldamatuna tunduv on aina enam teoks saamas. Ohvriks on muidugi ennekõike usu-, mõtte- ja sõnavabadus.

Sama küsimuse osas on naljakas täheldada, et Reimo Mets eitas Postimehe veergudel (vt siit) kategooriliselt, et homoaktivistid püüavad teisitimõtlejaid vaigistada. Ta selgitab, et nende süüdistamine vihavägivallas ja sellega seonduvalt nende ähvardamine kohtuga väljendavat lihtsalt soovi pidada dialoogi. Siin tekib aga küsimus, mida sõna “dialoog” all õige silmas peetakse.

Taas kord kinnitab Mets seda, mida ütlesin Pulleritsulegi: homoaktivistide eesmärk ei ole, et inimesed homoseksuaalselt käituvaid inimesi ei diskrimineeriks — eesmärgiks on, et ühiskond aktsepteeriks sellise käitumise igati terve ja moraalse inimseksuaalsuse väljendusena. Ja just selle tõttu, et homoaktivistid püüavad sundida inimesi muutma oma maailmavaatelisi tõekspidamisi — just nimelt sundida, mitte veenda läbi mõistusliku argumentatsiooni –, heidetaksegi neile ette, et nad suruvad end peale.

48 võimuseadust

Olles lugenud minu mõtte- ja kohati mõttetusevahetust Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu (EMSL) infojuhi Alari Rammoga EMSL-i ajaveebis Hea Kodanik, kirjutas mulle sõber H ja soovitas tutvuda raamatuga, mis kannab pealkirja 48 Laws of Power (välja antud ka eesti keeles pealkirja all “48 võimuseadust”). See aitavat mõista, miks paljud inimesed käituvad just nii, nagu nad käituvad.

Ei ole kahtlustki, et suur hulk inimesi elab nende reeglite järgi, kas teadlikult või mitte. Nt Keskerakonna raudvara Heimar Lenk räägib õhinaga Õhtulehele:

“48 võimuseadust” — tohutult huvitav poliitikute raamat, 48 reeglit, kuidas olla, võita sõpru ja nii edasi. Lugesin läbi ja tegin endale konspekti.

See on hirmutav, aga ennekõike kurvastav. Selle maailma edukuse valemeid uurides ei ole küll raske aimata, miks kõrgetele võimupositsioonidele jõuavad nii tihti alalhoidlikud ja põhimõttelagedad, halvas mõttes keskpärased inimesed. Mark Twain on sellist asjade käiku kommenteerinud öeldes, et tarvis on vaid ignorantsust ja enesekindlust, siis on edu kindel.

Jah, sellise “edu” retsept on lihtne, kuid mis on selle hind — eneseväärikuse kaotus kindlasti, aga äkki veel midagi? Kas see “edu” on üleüldse edu ja kas pole mitte selle hind liialt kõrge? “Mis kasu on inimesel kogu maailma võitmisest, kui ta seejuures kaotab oma enda hinge?” (Mt 16:26)