Teateid rubriigist “Erinevus rikastab”

Delfi vahendab, et Prantsusmaal mõisteti “rassiviha õhutamises” kohtulikult süüdi ajakirjanik Éric Zemmour, kes ütles telesaates, et narkodiilerid on peamiselt mustanahalised või araablased. Meest karistati rahatrahviga:

“Kohtusaaga tekitas ka Prantsuse ühiskonnas terava vaidluse sõnavabaduse ja rassismi teemadel. Zemmour, kes kirjutab peamiselt ajalehes Le Figaro, on öelnud, et näeb end vastukaaluna “poliitkorrektsetele liberaalidele”, vahendab Guardian.

Käesolev juhtum sai alguse eelmisel aastal, kui ühes telesaates vaieldi selle üle, kas Prantsuse politsei keskendub kontrolle läbi viies liiga palju rahvusvähemustele. “Kuid miks neid peatatakse 17 korda? Miks? Sest suurem osa diileritest ongi mustad või araablased. Ja see on fakt,” sõnas Zemmour vaidluse käigus.

Prantsusmaal kehtiva korra kohaselt ei tee riik kodanikel rahvuse ja religiooni alusel vahet ning vastava statistika tegemine on keelatud. Seega pole ka ametlikke arve selle kohta, kui palju on kurjategijate seas mitteprantslasi.

Samuti trahviti Zemmouri selle eest, et ta ütles ühes teises telesaates, et tööandjatel on täielik õigus mustanahalisi või araablasi mitte tööle võtta.”

Tegu on poliitilise korrektsuse musternäitega, mille käekiri näib olevat põhimõtteliselt identne juhtumiga Kanadast, kus üks professor mõisteti süüdi selle eest, et ta rääkis avalikult ja detailselt sellest, kui tervistkahjustav on homoseksuaalne eluviis.

Kui inimesi karistatakse tõe rääkimise eest — olgugi, et see tõde võib olla väga ebamugav –, siis on midagi väga-väga valesti. Selline on selle ideoloogia tegelik nägu, mis maskeerib end retoorikaga sallivusest, rikastavast erinevusest, pluralismist jms-st. Et inimesed ei peaks kuulama ebamugavat tõde, mis võib pealegi põhjustada ühiskondlikke pingeid, selleks üritatakse poliitiliselt ebakorrektseid hääli avalikust ruumist välja tõrjuda.

Selle taustal teeb mõnevõrra murelikuks jutt “vajadusest” seada sisse ühiskonna psühholoogiline kaitse (vt lähemalt siit). Kes nüüd täpselt teab, millega selle näol tegemist on — kuidas seda teostatakse, kes seda teostab, millistest kriteeriumidest lähtudes ja millises ulatuses –, aga ei näi ebamõistlik arvata, et siin on vähemalt elemente millestki sellisest, mida võiks nimetada meelsuspolitseiks.

Éric Zemmouri ja sellega sarnaste juhtumite (eeldatavasti taotluslikuks) tagajärjeks on see, et teatud teemadel suretatakse igasugune avalik arutelu. Keegi ei julge enam poliitiliselt ebakorrektseid seisukohti väljendada, eriti veel avalikkuses, sest sellega võib kaasneda mitte üksi tema häbimärgistamine, vaid koguni tema kriminaalkorras karistamine ja seeläbi temst kurjategija tegemine. Tulemuseks ongi see, et meie “avalikud arutelud” on täpselt nii ühekülgsed, nagu juuresolev pilt Postimehe veebist näitab.

Näide poliitkorrektsest "avalikust arutelust" kvaliteetajalehes Postimees. Küsimuse all "Kas homopartnerlus tuleks seadustada?" on kolm artiklit, mis kõik vastavad selgelt "jah". Kui ühiskondlik arvamus on nii uniformseks kujunenud, siis jääb üle vaid asjakohased seadusemuudatuse ellu viia.

Mäletan hästi, kuidas sügisel toimunud “Erinevus rikastab” propagandaüritusel (mida nimetati arusaamatul põhjusel konverentsiks) selgitasid meie juhtivad “progressiivid” ülevoolate emotsioonidega, miks karistusseadustiku § 151 (vaenu õhutamine) vajaks reformimist, et see ikka reaalselt toimiks (st, et inimesi saaks ikka reaalselt selle alusel süüdi mõista üksnes poliitilise korrektsuse piiride ületamise eest, ilma et peaks näitama, et nende sõnade tulemusel on reaalselt kellelegi kahju sündinud). Nagu näha, Prantsusmaal asi toimib. Toimib ka Kanadas ja paljudes teistes riikides. Seega peab toimima ka meil!

9 Responses to Teateid rubriigist “Erinevus rikastab”

  1. Vanker says:

    See on küll veider arusaam, nagu psühholoogiline kaitse oleks mingisugune poliitkorrektse tsensuuri loomine homoseksuaalsuse propageerimiseks.

    Psühholoogilisest kaitsest on rääkinud arukamad inimesed kui keegi Vilja Kiisler. http://www.eata.ee/2010/02/iseseisvuse-sailimine-tugineb-meie-maad-koduks-pidavate-inimeste-kaitsetahtele.html

    Ja selle sisu on lahti seletatud ka riiklikus kaitsestrateegias:
    Psühholoogiline kaitse on ühiskonna sidususe ja turvatundega seotud ühisväärtuste
    arendamine, hoidmine ja kaitsmine. Psühholoogilise kaitse eesmärk on vältida
    paanika teket, vaenuliku mõjutustegevuse ja väärkuulduste levikut ning mõju, tagades
    sellega usalduse riigi ja riigikaitselise tegevuse suhtes.
    93. Psühholoogiline kaitstus väljendub ühiskonna vastupanuvõimes vaenulikule
    mõjutustegevusele ning Eesti suutlikkuses kaitsta oma julgeolekuhuvisid
    rahvusvahelises inforuumis. Rahvusvahelistunud meediaruumis on sise- ja
    välisarengud ning -mõjud läbipõimunud.

    http://www.mod.gov.ee/files/kmin/img/files/Riigikaitse_strateegia.pdf

    • vooglaid says:

      Esiteks, oleks kena, kui kommenteerija ei varjaks oma nime, nagu mina kirjutan oma nime varjamata.

      Ma pole omateada kirjutanud, nagu oleks “psühholoogiline kaitse mingisugune poliitkorrektse tsensuuri loomine homoseksuaalsuse propageerimiseks.” Need on ikka eraldi küsimused. Mind teeb ärevaks, et mingid mehed kusagil otsustavad, millise info eest mind peab kaitsma. See väljendab riigi poolt kaunis ebameeldivat paternalistlikku suhtumist inimestesse. Kui kellelegi selline voli juba antakse ja meedia üle riiklik kontroll sisse seatakse, siis ei ole keeruline neid piire nihutama hakata. Kes lõppude lõpuks otsustab selle üle, mis täpselt mahub “ühiskonna sidususe ja turvatundega seotud ühisväärtuste arendamise, hoidmise ja kaitsmise” alla? See ei ole retooriline küsimus. Miks ei võiks sellise “kaitsmisena” kvalifitseeruda nt kõige sellise info piiramine, mida annab ühel või teisel moel tõlgendada ohuna pluralismi, kapitalismi, demokratismi ja stabiilsuse ehk meie nn ühisväärtuste suhtes?

  2. Heido says:

    “Mind teeb ärevaks, et mingid mehed kusagil otsustavad, millise info eest mind peab kaitsma.”

    Kas samat suhtumist ei peaks siis ka rakendama Leedu “julgele keelule homopropaganda vastu”, mis keelas homoseksuaalsuse positiivses valguses näitamise põhjusel, et inimesi on vaja sellise tervistkahjustava ja ebamoraalse nähtuse eest “kaitsta”? Kas saab võtta endale õiguse säärased küsimused rahva eest ette ära otsustada?

    • vooglaid says:

      Jajah, mõistan küsimusepüstitust. Samas julgen arvata, et siin on olulisi erinevusi. Ühel puhul räägime lastest, keda peab kindlasti neid kahjustava info eest kaitsma. Teisel puhul räägime täiskasvanud inimestest. Ühel puhul räägime konkreetsest informatsioonist, teisel puhul mingist umbmäärasest psühholoogilise kaitse vajadusest, mille puhul ei ole üldse selge, milline informatsioon selle alla käib, milline mitte.

      • Tarmo Jüristo says:

        Jah, aga Heido remark vist puudutaski seda, et see eristus ei pruugi ka laste puhul niisama lihtne ja probleemidetu olla. Eestiski näib olevat terve hulk inimesi, kes leiavad, et lapsi tuleks kuidagi kaitsta kristluse ja religiooni eest üldse.

        Samuti, kui koolisüsteem põlistab teatud normatiivsust (olgu see siis seksuaalsuse, religiooni, ajaloo või mille iganes muu osas), siis oleks ju veidi naiivne oodata, et inimesed käivad selle läbi ja ühel päeval täiskasvanuks saades ühtäkki suudavad sellest välja astuda ning hakata informatsiooni mingitelt teistel ja üldisematelt alustelt hindama.

        Tulles tagasi Leedu keelu juurde – Varro, kas Teile tundub, et see keeld on õigustatud laste kaitsmise eesmärgil, aga peaks seeläbi kehtima üldiselt – kuivõrd ilmselt ei ole võimalik hoida lapsi eemale üldisest avalikust ruumist?

  3. vooglaid says:

    Keegi pseudonüümi “Vanker” taha peituv inimene postitas veel ühe kommentaari. Kui inimene ei julge sõna võtta oma nime varjamata, siis ma ei pea vajalikuks ka seda kommentaari avaldada ega sellele vastata.

  4. vooglaid says:

    Kindlasti ei ole eristus täiesti selgepiiriline ja nõuab kaalumist. Ent homoseksuaalse käitumisega (nagu nt tubaka ja narkootikumidega) on asi päris lihtne, sest erinevalt kristlusest on see lihtsalt väga otseselt ja tõsiselt tervist kahjustav.

    Lapsed vajavad erilist kaitset, kuna nende isiksus ei ole veel välja kujunenud ning nad ei ole oma kogenematuse tõttu ka suutelised adekvaatselt hindama oma tegude tähendust ja tagajärgi. Just selle pärast ei lubata lastel nt kasiinos hasartmänge mängida, teatud vanusest alates seda aga lubatakse.

    Eks sõnavabaduse piiramine ole delikaatne küsimus ja erinevate huvide kaalumine ei pruugi olla lihtne. Soovi korral saab oluliselt vähendada laste kokkupuudet avaliku ruumiga, aga kui lapsed kooli usaldatakse, siis tahaks iga lapsevanem ikkagi kindel olla, et nende lastele neid kahjustavat informatsiooni ei anta.

    • Tarmo Jüristo says:

      Ma olen ise kahe lapse isa ja püüdsin hetkel mõelda, et kas on olemas mingit sellist infot, mille osas ma leiaks, et see võiks põhimõtteliselt mu lapsi kahjustada — ja ei tule küll esimese hooga midagi sellist pähe. On küll tõesti asju, mille puhul ma leiaks, et tegu on asjadega, mis on lihtsalt kohatud (siia alla võiks käia asjad nagu pornograafia või vägivald, mille puhul on pigem siiski tegu sellega KUIDAS midagi esitatakse, mitte asjas, MIDA esitatakse), aga info on siiski lihtsalt teadmine millestki või mille kohta. Kui see teadmine on vale, siis on seda ju võimalik ka lapsele selgitada, koos siis vastavalt argumentatsiooni või andmetega, mis üht või teist väidet kinnitavad või ümber lükkavad. Ehk siis kokkuvõtlikult — põhimõtteliselt olen ma nõus, et laste olukord on täiskasvanutest erinev, mulle lihtsalt tundub, et vähemalt infosse puutuvas vajavad nad mitte niivõrd kaitset selle eest, kui abi selle mõistmisel.

      • vooglaid says:

        Selles küsimuses jääme siis lihtsalt eriarvamusle, sest ma leian tõesti, et ainuüksi teatud asjadest teadlikuks saamine liiga varajases lapsepõlves võib last tõsiselt kahjustada.

        Ma tahaks, et mu lapsel oleks võimalik olla laps ning et ta ei peaks saama teadlikuks kõigest sellest kurjast, mida see maailm nii ohtralt kätkeb. Nt oleks väga kahetsusväärne, kui talle räägitaks koolis detailselt kõikvõimalikest sõjakoledustest, inimkatsetest, piinamistehnikatest, perverssustest jms.

        Muidugi võib üritada kodus kõike koolis kuuldut nö kriitiliselt hinnata (ja peabki), aga esiteks ei ole see realistlik (vanemad ei pruugi paljudest asjadest teadlikukski saada) ja teiseks omab informatsioon inimesele mõju olenemata sellest, kuidas seda pärast kohendada. Inimene ei ole puht-ratsionaalne olend. Nagu Nietzsche tabavalt ütles: kui vaatad kuristikku, vaatab kuristik ka sinusse. Seetõttu ei tasu enne kuristikku vaadata, kui inimene selleks valmis on.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: