Õiglusest ja poliitikast

Seoses konverentsiga “Millist Eestit me tahame?” korrastasin mõtteid seonduvalt õigluse ja poliitikaga. Tegelikult tahaks seda teha oluliselt põhjalikumalt ja ehk avaneb mitte liialt kauges tulevikus selleks ka võimalus.

Verum, bonum, pulchrum

Püha Thomas õpetab meile kõige olulisemate asjade kohta, et Tõde, Headus ja Ilu on trantsendentaalselt ühtsed, selles mõttes et kõik kujutavad endast olemist hoomatuna erinevates modaalsustes.

Tõde on olemine õigesti mõistetuna, Headus olemine õigesti tahetuna, ja Ilu olemine õigesti tunnetatuna. Selle koha võiks ka öelda, et Tõde on olemise märk mõistuses, Headus olemise märk tahtes ja Ilu olemise märk tunnetes. Kuivõrd trantsendentaalid on olemusühtsed, on nad ka ülekanduvad – kus on Tõde, seal on ka Headust ja Ilu, kus on Headust, seal on ka Tõde ja Ilu ning kus on Ilu, seal on ka Tõde ja Headust.

Alltoodud muusika on selle elavaks kinnituseks, andes tunnistust millestki palju suuremast kui muusika ise. Hing puhkab sellest läbiimbudes, sest ta resoneerub olemisega selle totaalsuses… Ja siit ilmneb kunsti ainus tõeline ja sügav tähendus – tuua läbi ilu esile olemise sügavust, millega kokku puutudes saab kõik täiuslikumaks.

Eetikaprofessorilt ootaks midagi hoopis muud

Jaak Aaviksoo väljaütlemiste ümber puhkenud diskussiooni lisas tänase Postimehe veergudel oma kirjaliku panuse ka Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor, TÜ Filosoofia ja Semiootika Instituudi ning TÜ Eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop. Kahjuks pean ütlema – ja teen seda täies teadmises, et minu kolleegid TÜ-s ei pruugi sellele hästi vaadata –, et TÜ eetikaprofessori seesugune suhestumine antud diskussiooni valmistab tõsise pettumuse.

Kas tõesti oleme oma kultuurilises allkäigus jõudnud nii kaugele, et mitte üksi ei ole poliitikute poolne valetamine tavaline, vaid isegi rahvusülikooli eetikaprofessor ei näe midagi taunimisväärset selles, kui valitsuse liikmed kuulutavad avalikult, et riigil on õigus valedele, ja hakkavad teisiti arvajaile hoopis jutlustama, kuidas peaksime filosofeerivat ministrit kõrgemalt hindama?

Elagem ilma valeta!

Seoses eelmise postitusega riputan üles Aleksandr Solženitsõni teksti, mis minusse kunagi kustumatu jälje jättis. Tekst on täna vähemalt sama aktuaalne kui 36 aasta eest, mil see sai kirja pandud. Ühiskond on endiselt valedest läbiimbunud ja tõtt-öelda on täna valitsevad valed oma peenekoelisuse, varjatuse ja nende levitamise tehnoloogia täiustumise tõttu märksa ohtlikumadki. Tekst levis käest kätte väga paljude inimesteni. Ka Eestis levis see samal viisil, ilma et oleks teada, kes on tõlke autoriks.

Seda, mida oli Solženitsõnil öelda konkreetselt lääne ühiskonna valede kohta, võib lugeda tema 1978. aasta kõnest Harvardi Ülikoolis (“A World Split Apart”), millest jäi mulle eriliselt meelde järgmine tähelepanek:

A Decline in Courage…
… may be the most striking feature which an outside observer notices in the West in our days. The Western world has lost its civil courage, both as a whole and separately, in each country, each government, each political party and of course in the United Nations. Such a decline in courage is particularly noticeable among the ruling groups and the intellectual elite, causing an impression of loss of courage by the entire society. Of course there are many courageous individuals but they have no determining influence on public life. Political and intellectual bureaucrats show depression, passivity and perplexity in their actions and in their statements and even more so in theoretical reflections to explain how realistic, reasonable as well as intellectually and even morally warranted it is to base state policies on weakness and cowardice. /…/ Should one point out that from ancient times decline in courage has been considered the beginning of the end?

Vähemalt sama mõtlemapanevad on Solženitsõni sõnad humanismi ja selle tagajärgede kohta:

This new way of thinking, which had imposed on us its guidance, did not admit the existence of intrinsic evil in man nor did it see any higher task than the attainment of happiness on earth. It based modern Western civilization on the dangerous trend to worship man and his material needs. Everything beyond physical well-being and accumulation of material goods, all other human requirements and characteristics of a subtler and higher nature, were left outside the area of attention of state and social systems, as if human life did not have any superior sense. That provided access for evil, of which in our days there is a free and constant flow. Merely freedom does not in the least solve all the problems of human life and it even adds a number of new ones.

However, in early democracies, as in American democracy at the time of its birth, all individual human rights were granted because man is God’s creature. That is, freedom was given to the individual conditionally, in the assumption of his constant religious responsibility. Such was the heritage of the preceding thousand years. Two hundred or even fifty years ago, it would have seemed quite impossible, in America, that an individual could be granted boundless freedom simply for the satisfaction of his instincts or whims. Subsequently, however, all such limitations were discarded everywhere in the West; a total liberation occurred from the moral heritage of Christian centuries with their great reserves of mercy and sacrifice. State systems were becoming increasingly and totally materialistic. The West ended up by truly enforcing human rights, sometimes even excessively, but man’s sense of responsibility to God and society grew dimmer and dimmer. In the past decades, the legalistically selfish aspect of Western approach and thinking has reached its final dimension and the world wound up in a harsh spiritual crisis and a political impasse. All the glorified technological achievements of Progress, including the conquest of outer space, do not redeem the Twentieth century’s moral poverty which no one could imagine even as late as in the Nineteenth Century.

ELAGEM ILMA VALETA!

Aleksandr Solženitsõn

Oli aeg, kus me ei tihanud isegi sosistada. Nüüd aga kirjutame Samizdatile ja loeme seda. Ja TUI suitsetamisnurgakestes kurdame üksteisele südamest: mida nad kõike kokku ei soperda, nad meid küll mässivad! Milleks tarbetu ärplemine kosmoselendudega, kui maa on laostunud ja vaene; milleks kaugete metsikute režiimide tugevdamine ja kodusõdade lõkkelepuhumine; milleks oli tarvis Mao Zedongi arutult upitada (meie vahenditega), aga meid saadetakse ju tema vastu, ja minna tuleb, sest pääsu ei ole. Ja kohut mõistavad nad kelle üle heaks arvavad, ja terveid inimesi panevad hullumajja. Nemad teevad kõike seda, meie aga oleme jõuetud.

Põhi juba paistab, meid kõiki on tabanud üldine vaimne hukatus, iga hetk võib meid ja meie lapsi süüdata ja põletada ka füüsiline häving — meie aga naeratame endistviisi areldi ja laliseme kidakeelselt: “Kuidas meie saame takistada, meil ei ole jõudu.”

Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik – põhimõtted, oma hinge, esivanemate pingutused, kõik võimalused tulevastele põlvedele — et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi. Meis ei ole enam enesekindlust, ei uhkust ega südamesoojust. Me ei karda enam isegi üldist aatomisurma, ei karda kolmandat maailmasõda (vahest õnnestub pakku pugeda) — me kardame ainult julgeid kodanikusamme. Peaasi, et karjast maha ei jääks, et poleks vaja astuda sammukestki omal jalal, sest siis võid äkki ilma jääda valgest saiapätsist, gaasipliidist või elamisõigusest Moskvas.

Nii nagu meile poliitringides pähe tuubiti, nii see ka meisse juurdus: elu on hea, saab alati hea olema. Keskkonnast, sotsiaalsetest tingimustest juba välja ei hüppa, olemine määrab teadvuse. Meil ei jää midagi üle, meie ei suuda midagi.

Tegelikult aga suudame KÕIKE! Me vaid valetame iseendale, et ennast rahustada. Pole sugugi mingisugused nemad kõiges süüdi — süüdi oleme meie ise, ainult meie!

Väidetakse vastu: kuid tõepoolest pole ju võimalik midagi välja nuputada! Meie suud on kinni topitud, meid ei võeta kuulda, meie käest ei küsita. Kuidas siis panna neid kuulma meid?

Neid ümber veenda on võimatu. Loomulik oleks nad ümber valida! Aga ümbervalimisi meie maal ei toimu.

Läänes on inimestel streigid, protestidemonstratsioonid. Meid on aga liiga maha materdatud, meid see kohutab: kuidas siis äkki — loobuda tööst, kuidas siis äkki — minna tänavale?

Ka kõik teised saatuslikud teed, mida viimase sajandi jooksul kibedas Venemaa ajaloos ära on proovitud, pole ammugi meie jaoks, ja õigust ütelda — pole vajagi! Nüüd, kus kõik kirved on oma töö teinud, kus külvatu on tärganud, näeme me, kuidas eksisid, kuidas kõrbesid läbi need enesekindlad noorukid, kes mõtlesid terrori, verise ülestõusu ja kodusõjaga riiki õiglaseks ja õnnelikuks teha. Ei, täname, isad-õpetajad! Nüüd me juba teame, et jälgid meetodid sigitavad jälke tagajärgi. Meie käed jäägu puhtaks!

Niisiis — ring sulgus? Ja väljapääsu tõepoolest ei ole? Ja meil jääb üle ainult tegevusetult oodata: äkki juhtub iseendast midagi?

Kuid iseendast ei juhtu midagi, kui me päev päeva kõrval seda süsteemi tunnustame, ülistame ning kindlustame, kui me ei ütle lahti tema kõige õrnemast kohast — VALEST!

Kui vägivald inimese rahulikku ellu sisse murrab, lõõmab ta pale enesekindlusest ja selline on ka ta kisendav lipukiri: “Mina olen VÄGIVALD! Minge laiali, eest ära, muidu tallan puruks!” Ent vägivald vananeb ruttu, läheb mõni aasta ja ta pole endas enam sugugi kindel. Et püsida ja viisakas välja näha, kutsub ta tingimata endale liitlaseks VALE. Sest vägivallal pole end millegi muuga varjata kui valega, vale aga saab püsida vägivalla abil. Mitte iga päev, mitte igaühe õlale ei lange vägivalla raske kämmal: ta nõuab meilt ainult kuuletumist valele, igapäevast osalemist vales – selles seisnebki kogu truualamlikkus.

Ja just siin peitub meie tähele panemata jäetud, kõige lihtsam, kõige käepärasem tee vabanemiseks: ISIKLIK OSAVÕTMATUS VALEST! Las vale varjutab kõik, las võimutseb kõige üle, meie alustame vastupanu kõige vähemast: ärgu ta võimutsegu MINU VAHENDUSEL!

See on läbimurd meie tegevusetuse näilisest ringist — kõige hõlpsam meile, kõige hävitavam valele. Sest kui inimesed tõmbuvad valest eemale, lakkab vale lihtsalt olemast. Ta sarnaneb nakkusega, mis saab eksisteerida ainult inimeste seas.

Ei maksa kedagi üles kutsuda, me pole veel küpsed astumaks väljakule ja kuulutamaks tõde, ei maksa valjusti öelda, mida me mõtleme, see kohutab. Aga vähemasti ärgem rääkigem seda, mida me ei mõtle!

See ongi meie tee, kõige hõlpsam ja käepärasem meisse loomupäraselt juurdunud arguse tõttu, märksa hõlpsam — jube öelda — kui Gandhi passiivne vastupanuliikumine. Meie tee on: TEADLIKULT MITTE MILLESKI TOETADA VALET! Tunnetanud, kus on vale piir (igaüks näeb seda esialgu erinevalt), tuleb sellest gangreenipiirkonnast eemale taganeda. Pole tarvis ideoloogia surnud luid ja soomuseid kokku kleepida, pole tarvis mädanenud räbalaid — ja me imestame, kui kiiresti ja abitult vale maha pudeneb ning see, mis peab olema alasti, ilmnebki maailmale oma alastiolekus.

Las nüüd igaüks valib, vastavalt oma arenguastmele, kas ta jääb teadlikuks vale teenriks (oo, mõistagi mitte kalduvusest, vaid toitmaks perekonda, kasvatamaks lapsi vale vaimus), või on tal aeg saada ausaks inimeseks ja pälvida oma laste ja kaasaegsete austust. Ja sellest päevast peale tema:

• Ei kirjuta, ei kinnita oma allkirjaga, ei lao trükikojas, ei trüki mingil muul viisil ainustki rida, mis tema arvates moonutab tõde;
• Ei lausu ega loe maha ühtegi taolist fraasi ei erajutuajamises ega suurema auditooriumi ees agitaatorina, õpetajana, kasvatajana, näitlejana esinedes;
• Ei loo, ei levita ainustki vale mõtet, ainustki moonutatud tõde, mida eraldada suudab maalis, skulptuuris, fotodel, tehnikas ja muusikas;
• Ei kasuta suuliselt ega kirjalikult ainustki “juhtivat” tsitaati, et olla meele järele ja kindlustada edu ametialal, kui ta tsiteeritavat mõtet ise täielikult ei jaga või see asja juurde ei kuulu;
• Ei lase ennast demonstratsioonile või miitingule sundida, kui ta seda ei soovi või ei taha. Ei võta kätte, ei kanna ühtki transparenti või loosungit, mida ta täielikult ei poolda;
• Ei tõsta kätt ettepaneku poolt, mida ta siiralt ei toeta, ei hääleta salaja ega avalikult inimese poolt, keda peab väärituks või kelles ta kahtleb;
• Ei lase ennast ajada koosolekule, kus võib oodata küsimuse sunniviisilist, moonutatud arutelu;
• Lahkub otsekohe istungilt, koosolekult, loengult, kinoseansilt, kui kuuleb kõneleja suust valet, ideoloogilist jama või häbitut propagandat;
• Ei telli ega osta sellist ajalehte või ajakirja, kus informatsiooni moonutatakse, algfakte varjatakse…

Mõistagi ei loendanud me kõiki võimalikke ja vajalikke valest eemaldumise teid. Ent see, kes hakkab juba puhastuma, suudab selginenud pilguga ka teisi juhtumeid eraldada.

Esialgu kõik muidugi ei laabu. Mõni kaotab ajutiselt töökoha. Noortel, kes soovivad tõe vaimus elada, muudab see algul elu väga keeruliseks, sest ka koolitunnid on tulvil valet ja sealgi tuleb valida. Kuid igaühele, kes tahab aus olla, on see ainus tee, sest mitte ükski ei tohiks (isegi ohututes tehnilistes teadustes) ainsastki nimetatud punktist kõrvale hiilida. On võimalik hoida tõe poole või vale poole, vaimse iseseisvuse või vaimse orjalikkuse poole. Ja see, kellel ei jätku julgust isegi oma hinge kaitsmiseks, ärgu uhkeldagu oma eesrindlike vaadetega, ärgu eputagu, et ta on akadeemik või rahvakunstnik, teeneline tegelane või kindral, vaid öelgu enesele: “Ma olen tõbras ja argpüks, mulle on peamine, et mu kõht oleks täis ja tuba soe.”

Isegi see tee — mõõdukaim kõigist vastupanuteedest — ei ole meiesugustele molutajatele kerge. Kuid ta on võrratult kergem iseenese põletamisest või näljastreigist: leek ei haara sinu keha, silmad ei lõhke kuumusest, aga musta leiba ja puhast vett leidub sinu perekonnale ikka.

Meie poolt reedetud ja petetud tõeliselt suur Euroopa rahvas — tšehhid — ometi ju näitasid, kuidas isegi palja rinnaga, kui selles tuksub väärikas süda, võib tankidele vastu seista.

See pole kerge tee, ent siiski kõigist võimalikest teedest kergeim. Sugugi mitte kerge valik kehale, aga ainuvõimalik hingele. Raske tee, kuid ometi on meilgi inimesi, isegi kümneid inimesi, kes aastaid peavad kinni kõigist neist punktidest, elades tõe vaimus.

Niisiis ei tule sellele teele astuda esimestena, vaid teistega ühineda! Mida üksmeelsemalt ja arvukamalt me sellele teele asume, seda kergemaks ja lühemaks osutub ta meile kõigile! Kui meid on juba tuhandeid, ei suuda mitte keegi toime tulla, nad pole võimelised midagi tegema. Kui meist aga saavad kümned tuhanded, ei tunne me oma kodumaad äragi!

Kui me aga vedelaks lööme, siis aitab halamisest, nagu ei laseks keegi meil hingata — me ise ei võimalda seda endile. Küürutame veelgi madalamale, ootame veel — meie vennad bioloogid aga aitavad lähemale tuua aega, mil suudetakse mõtteid lugeda ja meie geene ümber teha.

Ja kui me ikka araks jääme, siis oleme tegelikult tühised ja lootusetud ning väärt vaid Puškini põlastust:

Miks neile priiust täie vaega,
kui ihk on kanda iket uut?
Neil pärisosaks ajast aega
on ahelad ja kupja nuut

Moraaliseaduste kaitseks (vastulause Linnar Priimägile)

Täna avaldas Postimees (paberlehes) minu vastulause Linnar Priimägile. Kahjuks ei peetud võimalikuks avaldada minu vastulauset Priimägi kriitikaga võrreldavas mahus. Seepärast avaldan siin vastulause tervikteksti.

Moraaliseaduste kaitseks

Septembri keskpaiku avaldas ajaleht Postimees artikli, milles Linnar Priimägi kritiseeris mõningaid seisukohti, mida väljendasin vastates Priit Pulleritsu intervjuuküsimustele („Moraalist ja kultuurist“, 15.09). Järgnevalt juhin tähelepanu nõrkustele Priimägi arutluskäigus.

Moraaliseadused kui inimese loomuse seadused

Esiteks tõstatab Priimägi küsimuse moraaliseaduste päritolust ja kirjutab mind kritiseerides, et „moraaliseadused pärinevad sotsiaalsest keskkonnast, mitte geenidest.“ Ent kui Priimägi intervjuu teksti tähelepanelikult üle loeks, märkaks ta, et ma pole väitnud, nagu pärineksid moraaliseadused geenidest. Ma ei tea, millise kummalise mõtteoperatsiooni kaudu jõudis ta oma vestluse meenutamisest Jaan Krossiga mulle „geneetilise moraalikäsitluse“ omistamiseni.

Moraaliseadustest rääkides pidasin silmas inimese loomuse seaduseid. Ma ei väitnud, et „moraal on inimloomuse seadus“, vaid et moraaliseadused on „kirjutatud“ inimloomusesse. Võibolla leidis Priimägi, et moraaliseadused on sama, mis moraal, ja ainus viis, kuidas need saavad olla „kirjutatud“ inimloomusesse, on nende „kirjutamine“ geenidesse. Ent ma ei pidanud silmas geene, vaid „südant“. Et säästa skeptikuid füsioloogia käsiraamatute lehitsemisest, selgitan, et „südame“ all pean silmas mitte seda lihast, mis kehas verd ringi pumpab, vaid midagi, mis on inimesele eriomane – tema mõistust ja vaba tahet.

Nõustun Priimägiga selles, et loomad ei allu moraaliseadustele (ehk inimese loomuse seadustele), sest neil ei ole mõistuslikku võimet esitada oma enese loomuse kohta küsimusi ega ka vaba tahet, mis võimaldaks otsustada, kas käituda oma loomusega kooskõlas olevalt või mitte. Inimesel kui vaba tahtega mõistuslikul olendil on aga nimetatud võimed olemas ja see teebki temast põhimõtteliselt moraalse ja seega kõrge väärikusega olendi. Inimene on moraalne olend selle tõttu, et ta saab teha mõistuslikke tahteotsuseid, mitte selle tõttu, et tema valikud oleksid geneetiliselt determineeritud. Nõnda on Priimägi kriitika „geneetilise moraalikäsitluse“ osas valesti adresseeritud.

Juhin tähelepanu ka sellele, et seal, kus mina räägin moraaliseadustest, räägib Priimägi moraalist. Ent need on erinevad nähtused. Moraali kujunemist mõjutavad nii pärilikud (bioloogilised) kui keskkondlikud (sotsiokultuurilised) tegurid, ent moraaliseadusi avastab ja tunnetab inimene püüdes mõista seda, mis on õige ja hea ning mis vääritu ja halb. Tema parim arusaamine sellest, mis on ühes või teises olukorras õige teha ja mis vale, on see, mida me tavaliselt nimetame südametunnistuseks. Paraku ei pruugi ta seda südametunnistuse otsustust järgida ja võib kas kartusest tagajärgede ees või madalamate hüvede lootuses valida mingi muu toimimisviisi. Seeläbi määratleb ta ennast moraalselt ja nii kujuneb tema „moraalne pale“. Põhimõtteliselt samal moel kujuneb ka kultuuride moraalne pale. Moraaliseaduste eiramine toob seejuures kaasa südametunnistuse üha süveneva tuhmumise ja seega „pimeduse“ nende seaduste suhtes.

Priimägi väide, et „moraaliseadused pärinevad sotsiaalsest keskkonnast“ tegelikult ei selgita kuidagi moraaliseaduste päritolu, just nagu väide, et elu sai alguse sellest, et „rohelised mehikesed“ tõid selle Maa peale, ei selgita kuidagi elu algust. Kust said moraaliseadused sotsiaalsesse keskkonda? Kuidas see jõudis kokkulepetesse? See küsimus jääb Priimägil vastamata isegi vihjamisi.

Moraaliseaduste rikkumisest ei järeldu, et neid ei eksisteeri

Oma seisukohta, et moraal on pelgalt sotsiaalse keskkonna produkt, põhjendab Priimägi väitega, et „inimkultuuri ajalugu ei tunne mitte ühtegi käitumisseadust, mis kehtiks kogu aeg ja kõikjal.“

Vaadates kultuuride ajalugu maailma eri paigus nähtub, et see väide ei vasta tõele. Suures osas on moraaliseaduseid tunnetatud väga sarnaselt. Kõikjal on järgitud fundamentaalset imperatiivi „tee head ja väldi kurja“ (tõsi, eelkõige „omade“ suhtes) ning nii vooruslikkust (nt vaprus, hoolivus, ausus, truudus, lahkus) kui ka pahelisust (nt argus, hoolimatus, valelikkus, reeturlikkus, kadedus) on põhiosas mõistetud väga ühetaoliselt.

Tundub, et Priimägi vaate, nagu poleks objektiivseid moraaliseadusi olemas ja moraal pärineks vaid kultuurilisest tavast või sotsiaalsest kokkuleppest, tingib see, et ta käsitab moraaliseaduste rikkumist kinnitusena nende seaduste olematuse kohta. Selline arutlus on aga vastuolus loogikaga. Näiteks faktist, et süütuid inimesi tapetakse, ei järeldu kuidagi, et süütute inimeste tapmine ei olegi moraaliseadusega vastuolus. See ei järeldu isegi siis, kui süütute inimeste tapmisest on konkreetses sotsiaalses kontekstis saanud kas tava (nt asteekide seas) või institutsionaliseeritud norm (nt natsi Saksamaal).

Loomulikult mõjutab sotsiaalne keskkond seda, kuidas inimesed moraaliseaduseid tunnetavad. Ent see ei tähenda kaugeltki, et sotsiaalne keskkond ongi moraaliseaduste allikaks.

Relativismi praktilised järelmid

Kui Priimägi ajendas kirjutama ärevus selle pärast, et mulle võidakse Helsingi Ülikooli poolt omistada doktorikraad, siis mind ajendab kirjutama mure selle pärast, millise iseenesestmõistetavuse ja kergekäelisusega postuleerivad mitmed ülikooli õppejõud, kel on tähtis roll noorte inimeste maailmapildi kujundamisel, et moraaliseadustes ei ole midagi loomulikku ning et need ei kujuta endast enamat kui suvalist ühiskondlikku konventsiooni.

Mõte sellise vaate loogilise lõpuni viimisest tekitab külmajudinaid. Üritab ju Priimägi meid kaudselt veenda, et ei mõrvamises, vägistamises, lastepilastamises, kannibalismis, röövimises ega muudes sügavalt ebamoraalseks peetavates tegudes ei ole tegelikult midagi olemuslikult ebamoraalset. See on vaid kokkuleppe küsimus. Kui nii, siis tekib küsimus, miks peaksime üleüldse sellistest tegudest hoiduma? Sest riik käsib? Aga millise moraalse autoriteediga riik siis käsib? Ja mis siis, kui suudame neid tegusid toime pannes riiklikest sanktsioonidest hoiduda või koguni vastavate tegude suhtes „sallivama“ riigikorra kehtestada?

Veelgi enam. Nürnbergis mõisteti natsikurjategijad süüdi toetudes just nimelt ajatutele moraaliseadustele, mis kehtivad isegi siis, kui riik on neid oma õiguskorraga eitanud. Ent kui oleme eitanud absoluutsete moraaliseaduste olemasolu, siis millele apelleerime seistes vastamisi riigiga, mis ei hooli enam oma alluvate õiglasest kohtlemisest ning on ebaõigluse seadustesse kirjutanud? Millele toetudes nõuame, et riik ei tohi käituda ebaõiglaselt? Mis on üleüldse ebaõiglus, kui miski pole iseenesest hea ega halb?

Nii võiks päris lõpuks küsida, kas Priimägi mõistab, et absoluutseid moraaliseaduseid eitades eitab ta tegelikult igasugust võimalust mõistuslikele argumentidele toetudes sotsiaalset ebaõiglust ületada. Kui miski pole iseenesest hea ega halb, siis ei ole seda tõesti miski — isegi mitte orjapidamine ega genotsiid. Hea ja halb taanduvad siis pelgalt võimuküsimuseks, mis lahendatakse lähtudes ei muust kui võimulolijate suvast. See ongi relativismi diktatuur — diktatuur, mis peidab arvamuste paljususe ja sallivuse retoorika taha (teisiti)mõtlemise ja vastuvaidlemise suhtes jõulist sallimatust. Nagu on öelnud suur mõtleja G. K. Chesterton, keda tsiteeris Priimägi isegi, ei saa me suuri seadusi lõhkudes vabadust ega isegi mitte anarhiat; saame üksnes väikesed seadused.

Moraaliseaduseid eitatakse pahatihti vaid selleks, et omandada võim need oma suvast lähtudes ümber tõlgendada. Seda näeme ilmekalt nii Priimägi retoorikast kui ka homoaktivistlikust liikumisest laiemalt. Vastuseisu homoseksuaalse käitumise normaliseerimise püüdlustele vaigistatakse eitades moraaliseaduste olemasolu, ent samal ajal nõutakse homoseksuaalsele käitumisele riiklikku tunnustust, apelleerides just nendele samadele (kuigi nüüd juba ümbertõlgendatud) moraaliseadustele. Kel silmad on, need näevad seda kõikvõimalikest demagoogilistest manipuleerimise püüdlustest hoolimata liigagi selgesti.

“Relativismi HIV” – tõsine artikkel Tõnu Lehtsaarelt

Tõnu Lehtsaar on taas kirjutanud tõsise ja ausa artikli, milles ta vaatleb relativismi kui ühiskondlikku immuunsussüsteemi hävitavat haigust. Ta kirjutab:

Relativism segab praktiliste probleemidega toimetulekut, kuna puudub otsustamiseks vajalik väärtuseline alus. Tulemuseks on tähenduse taandamine üksikotsustele ja visiooni puudumine. Näiteks innustasid meid Natosse saamine ja EL-ga liitumine. Siis tuli resignatsiooniaeg, mida täna pisut elavdab euro ootus. Jaan Tätte fenomen reedab midagi valitsevast vaimsest näljast. Kuhu me läheme, mis meist saab – nendele küsimustele pole ühiskonnas sidusaid vastuseid. Segipaisatuse ja relativismi ajal levivad utoopiad, nagu näiteks ebausk, või müüt moodsatest probleemivabadest tõelisel armastusel rajanevatest kooselu vormidest.

Väärastunud väärtused defineeritakse inimese ümber. Natsionaalsotsialism lõi õpetuse aaria rassist. Kommunism lõi õpetuse uuest inimesest ja saabuvast paradiisist. Sooneutraalne ideoloogia püüab kujutada inimest sooneutraalsena, võrdsoolisena või sootuna. Kui näiteks homoseksualism peaks tõesti olema loomulik seksuaalkäitumise viis, siis oleks ju ükskõik, missoolise käevangus meie pojad ja tütred koolist koju tulevad. Ajalugu õpetab, et loomuvastased ideoloogiad ei pea vastu üle mõne inimpõlve. Häda on selles, et nad jõuavad enne kokkukukkumist hävitada palju inimesi.

Olen hakanud Tõnu Lehtsaart üha kõrgemalt hindama. Neid, kes räägivad samadest fundamentaalsetest probleemidest veiniklaasi taga, on üksjagu. Ent neid, kes julgeks oma seisukohad, mis nn avaliku arvamusega ei ühti, Lehtsaare kombel avalikult välja öelda, on väga-väga vähe — nt Riigikogus ei ole mitte ainsatki. Igaühel on alati oma tegevusetusele õigustus — tavaliselt võtmes “kõik on nii kui nii nii hukas, et enam ei ole mõtet midagi teha” või “ma pean hoidma madalat profiili, et kunagi hakata suuri tegusid tegema” või “partei ei luba”). Selline käitumine, mis on eriti levinud just ambitsioonikate noorte inimeste seas, on aga argpükslik. Ja just seepärast on hea, et leidub mehi, nagu Lehtsaar, kes ei sulge radikaalse ideoloogiaga silmitsi seistes silmi ega suud. Tema tegevus sisendab natukenegi lootust, et ehk hakatakse mingil hetkel tema eeskuju järgima. Nagu ta ütleb, “ka haigel ajal võib igaüks elada tervet elu, minemata kaasa lauslolluste, utoopiatega, loomuvastasusega, paratamatusega, relativismiga ja tühisusega.” Ent kas see tähendab tingimata vaikuses endasse ja pereringi tõmbumist? Või võiks see tähendada ka oma seisukohtade eest väljaastumist?

Kui Islam hülgas mõistuse

LifeSiteNews.com on avaldanud väga huvitava ja informatiivse intervjuu raamatu The Closing of the Muslim Mind autori Robert R Reilly’ga. Arutlusest nähtub, et islam vaevleb juba enam kui tuhande aastase ajalooga konfliktis, mille ühel poolel on need, kes näevad mõistust esmase vahendina Jumala tunnetamiseks, teisel pool aga need, kes eitavad seda täielikult. Sellest, kumb leer osutub islamimaailmas prevaleerivaks, sõltub paljuski ka Euroopa tsivilisatsiooni tulevik. Toon siinkohal ära ühe olulise lõigu nimetatud intervjuust.

* * *

Brian Saint-Paul: Islam exploded out of Arabia as a kind of nomadic religion. In its earliest generations, it was less interested in philosophical issues than it was with general expansion and succession. But that changed. How?

Robert R. Reilly: The first four caliphs remained on the Arabian peninsula. At first, they kept their troops quarantined outside the cities they had conquered so that Muslims wouldn’t be contaminated by alien cultures and beliefs. After the founding of the Umayyad caliphate around 660, the center of the new empire moved to Damascus, and then later the Abbasids moved it to Baghdad. They couldn’t maintain the quarantine, and they encountered peoples for whom philosophy had been second nature, as it was infused in Christian apologetics at the time.

So in their conversations with Christians, they felt the need to develop philosophical tools to advance or defend the Muslim faith. They needed their own apologetics. The question then arose: Is it legitimate for us to use these tools, like logic and philosophy, and what is permitted for us to know through these means?

BSP: This transformation centered around a particular school of Islamic thought — the Mu’tazilites.

RRR: Yes. The Mu’tazilites asserted the primacy of reason, and that one’s first duty is to engage in reason and, through it, come to know God. They also thought it their duty to understand revelation in a way that comported with reason, so that if something in the Koran seemed inconsistent with reason, it should not be read literally. It should therefore be taken as metaphor or analogy.

The Mu’tazilites held that God Himself is Reason, and that man’s reason is a gift from Him so that he can come to know Him through the order of His creation. Abd al-Jabbar, one of the great theologians, made the statement, “It is obligatory for you to carry out what accords with reason.”

This was because the Mu’tazilites held that reason could come to know what is good and evil, just and unjust. This knowledge is available to all, not just to Muslims. Therefore, it is incumbent upon everyone to reason, come to know the good, and to behave according to it. Unless reason was capable of moral knowledge, how could God expect man to behave morally?

The Mu’tazilites were sponsored by the Caliph al-Ma’mun, who was the greatest supporter of Greek thought in Islamic history. He is said to have had a dream in which Aristotle appeared to him. He asked the philosopher, “What is the good?” and Aristotle answered, “It is what is rationally good.” And so al-Ma’mun embraced this rational school of theology — the Mu’tazilites — and also sponsored al-Kindi, the first Arab philosopher.

BSP: In its broad outline, this view of God is quite compatible with that of Christianity, isn’t it?

RRR: It sounds very familiar to us. And when reading Abd al-Jabbar, one is struck by how similar it is to Christian apologetics, or to what we might call Natural Theology. In fact, his arguments for the existence of God are very much the same as those we find in Christian Natural Theology. This should not surprise us, as they were influenced by the same Greek sources.

BSP: But this is entirely unlike what we would associate with modern Muslim theology. What happened?

RRR: Not all of this went over well with the more traditional Muslims. Out of this opposition arose another school of theology that came to be known as the Ash’arites, after its founder al-Ash’ari. They denied, point by point, everything the Mu’tazalites said. They claimed God isn’t reason but pure will and power. He can do anything He wants — He’s not restrained or constrained by anything, including His own word. There is no way one can know what is good or evil through reason, but only through revelation.

Al-Ghazali, the great Ash’arite theologian, said that “no obligations flow from reason, but from the Sharia.” So nothing you can know through your reason can guide you in your life as to what is good or just. There is no moral philosophy.

BSP: That has a heavy consequence when it comes to the objective morality of things.

RRR: The key here is that God does not forbid murder because it is bad; rather, it is bad because He forbids it. He could change His mind tomorrow and demand ritual murder, and no one could gainsay Him, because things are themselves neither good nor evil, but are only made so by God’s commands. Therefore, for salvation, you have to know His commands, and you cannot come to that knowledge through reason.

In interpreting God’s laws, there is a principle in Islamic jurisprudence which states, “Reason is not a legislator.” In other words, the only laws that apply to you are the ones God gave you. Reason has no authority or status in creating laws, or even in interpreting them.

The political consequences of such a view are easy to see: If reason is not a legislator, then why have legislatures at all? They have no standing, because reason has no standing.

BSP: Without reason, then, you cannot have representative democracy.

RRR: Right, you would simply see democracy as a cover for the rule of the stronger. It would simply be another exercise of the imposition of power through force — in this case, the force of the majority.

So the Ash’arite school rejects the primacy of reason in favor of the primacy of pure will and power, and this is why constitutional democratic rule did not develop indigenously in the Islamic world.

BSP: That’s a tremendous shift, because in separating reason from God, one undercuts causality, and with it, the knowable universe.

RRR: Yes, that’s one of the by-products of this loss of reason. God acts for no reasons. Therefore, what He does is unintelligible. One of the things He does is to create the universe, which itself then becomes unintelligible.

RRR: It’s hard to comprehend events in the natural world if they’re not tied together in a narrative of cause and effect. They are just a series of miracles. As such, they become incomprehensible. This is the consistent emphasis of the Ash’arite school, that there is no inherent order in nature, only the second-to-second manifestation of God’s will.

God is not teleologically ordered. God is unknowable. What He has done in the Koran is not to reveal Himself, but to set out rules which He expects us to obey. But do not presume to think that you can know Allah or interrogate Him as to the reasons for which He acts, because you can’t.

Loe edasi portaalist LifeSiteNews.com.

Evolutsiooni hümn

Sattusin lugema C. S. Lewise poeemi nimega Evolutionary Hymn. Las need read räägivad ise enda eest. Kes mõistab, mõistab kommentaaridetagi; kes mitte, sel pole ka kommentaaridest kasu.

Lead us, Evolution, lead us
Up the future’s endless stair;
Chop us, change us, prod us, weed us.
For stagnation is despair;
Groping, guessing, yet progressing
Lead us nobody knows where.

Wrong or justice in the present,
Joy or sorrow, what are they
While there’s always jam to-morrow,
While we tread the onward way?
Never knowing where we’re going,
We can never go astray.

To whatever variation
Our posterity may turn
Hairy, squashy, or crustacean,
Bulbous-eyed or square of stern,
Tusked or toothless, mild or ruthless,
Towards that unknown god we yearn.

Ask not if it’s god or devil,
Brethren, lest your words imply
Static norms of good and evil
(As in Plato) throned on high;
Such scholastic, inelastic,
Abstract yardsticks we deny.

On then! Value means survival –
Value. If our progeny
Spreads and spawns and licks each rival,
That will prove its deity
(Far from pleasant, by our present
Standards, though it well may be).

Evangelium Vitae 15. aastapäev: demokraatiast võib kujuneda türannia

Täna 15 aastat tagasi andis paavst Johannes Paulus II välja ühe oma kõige mõjukamatest paavstlikest ringkirjadest, tänase kultuurilise ja sotsiaalse kriisi lahtimõtestamiseks üliolulise teksti, mis kannab pealkirja Evangelium Vitae ehk Elu evangeelium. Lähima kuu jooksul peaks see tekst ka eesti keelsena kaante vahele saama.

Tänasel päeval, mil Katoliku Kirik tähistab Issanda kuulutamise suurpüha ehk paastumaarjapäeva ning maailmas (nii Kirikus kui väljaspool seda) tähistatakse sündimata inimeste päeva, on paslik meenutada mõnda lõiku Evangelium Vitaest, mis kõlavad aktuaalsemalt kui kunagi varem. Rasvased rõhuasetused on minupoolsed.

Kui eneseteostust mõistetakse täieliku autonoomia saavutamisena, siis jõuavad inimesed vältimatult selleni, et eitatakse teist – kui vaenlast, kelle eest tuleb end kaitsta. Nii muutub ühiskond kõrvuti elavate, kuid ilma igasuguste omavaheliste sidemeteta indiviidide massiks. Igaüks tahab kuulutada end teistest sõltumatuks ja maksma panna omaenda huvisid. Sarnaste huvidega inimestel tuleb jõuda mingile kompromissile, kui soovitakse ühiskonda, kus igale indiviidile on tagatud võimalikult suur vabadus. Sel viisil kaovad igasugused ühised väärtused ja kõiki siduv absoluutne tõde ning ühiskondlik elu libiseb absoluutse relativismi vajuvale liivale. Siis on kõik kaubeldav ja kõik müüdav, isegi esimene põhiõigustest – õigus elule.

Moraalse allakäigu anatoomia

Aitäh, Tõnu, suurepärase loo eest Delfis.

Tõestad jätkuvalt, et intellektuaalide seas leidub veel inimesi, kes julgevad oma seisukohad avalikult välja öelda, isegi kui need valitseva ideoloogiaga ei ühti. Oled eeskuju, kelle poole võiksid paljud mõtlejad ja nö arvamusliidrid vaadata ja nähtu pinnalt omad järeldused teha.

Esiteks, tasub märkida, et paljud inimesed ei tunnista moraalset allakäiku üleüldse. Reaalsusest irdununa käitutakse just nagu hullumeelsed, kes keelduvad põlevast hullumajast lahkumast, kuna käimas on hiiglama vahva pidu.

Kui aga allakäiku tunnistatakse, siis enamasti öeldakse, et selle põhjuste tuvastamine on väga keeruline kui mitte võimatu. Kindlasti ei ole tervikpildi kokkupanemine lihtne, sest siin on faktoreid palju, aga siiski tundub mulle, et filosoofilises plaanis ei ole küsimus sugugi ületamatu.

Nõustun, et allakäigu põhjuseks on moraalirelativism. Kui moraaliseaduseid ei eksisteeri ning õige ja vale on vaid maitse-eelistused, siis on põhimõtteliselt mõttetu moraalsusest rääkida. Moraalirelativismi loogiliseks jätkuks on liberalism: kui moraali vallas ei eksisteeri õiget ja valet, siis ei või ka õiguskord lähtuda kellegi nägemusest selle kohta, mis on õige ja vale, vaid peab tagama inimestele tegevusvabaduse, mille ainsaks piiriks on teiste inimeste vabadus. Vabadus seotakse hüve kategooriast lahti ning muudetakse sisutuks (muidugi on ka see lähtumine teatud nägemusest selle kohta, mis on õige ja vale, aga sellest ei ole kombeks rääkida).

Teaduslikud, ebateaduslikud ja ületeaduslikud teadmised

Lugesin hommikul Delfist kunagise kolleegi professor Jüri Saare artiklit pealkirjaga “Meedia toetagu teaduslikku maailmapilti”. Et professor Saar tõstatab julgelt olulise küsimuse, mõtlesin omalt poolt kaasa ning saatsin talle alltoodud sisuga kirja. Et professor Saare artikkel kujutab endast avalikku mõtteavaldust, siis eeldan, et ka minu kommentaare selle suhtes, olgugi et saatsin need otse autorile, ei tule käsitleda privaatsena.

* * *

Tere Jüri!

Aitäh Sulle täna Delfis avaldatud artikli eest. Probleem, mida käsitled, on kahtlemata oluline, ning ütled välja nii mõnedki asjad, mida enamik ühiskondlikult arvestatavat positsiooni omavaid inimesi avalikult öelda ei julgeks. Ebateaduste vohamine ja inimestega manipuleerimine — mitte üksi ebateaduste valdkonnas — on avalikus ruumis tõepoolest lausa normiks kujunenud.

Et Sinuga kaasa mõelda, lisaksin omalt poolt mõtlemisaineks nii palju, et paralleelselt Sinu artiklis tooduga tasub meeles pidada sedagi, et elu kõige olulisematele, st metafüüsilistele küsimustele — nagu nt mis on inimeseks olemise sügavam tähendus, milles seisneb hea elu, mis on au, väärikus, õiglus, vabadus või milline käitumine on moraalne — ei ole teadus, mille objektiks on teatavasti materiaalne osa reaalsusest, põhimõtteliselt suuteline vastama. Teadmiste tõsikindlus kipub olema nende olulisusega pöördvõrdelises suhtes.

Teisisõnu, Sinu kirjeldatuga vähemalt sama ohtlik on tendents redutseerida maailm üksnes mateeriale ja käsitleda nn objektiivse teadmisena vaid seda osa teadmisest, mis on teadusliku meetodi rakendamise kaudu (st eksperimentaalselt) verifitseeritav. Sellele teele asumine ähvardab nii üksikisiku kui ühiskonna jaoks sulgeda eksistentsi sügavama ja inimolemist tõeliselt rikastava tähenduse. Tõe tunnetamise teid on õige mitmeid (nt teaduslik, religioosne, kunstiline) ning ehkki mõned inimesed usuvad — just nimelt usuvad — vastupidist, ei ole teadusliku tunnetuse absolutiseerimises või esmatähtsaks arvamises midagi teaduslikku. Teaduslikud teadmised, nagu kõigi teiste tunnetusviiside vahendusel omandatud teadmised, on paradigmaatilised ning kriteerium, mille alusel teaduslik paradigma teistest kõrgemale seada, ei ole ise kuidagi teaduslikult põhjendatud.

Niisiis nõustun Sinuga, et peaksime üritama vaimupimedust vältida, kuid samas julgen arvata, et vaimseks valguseks jääb teadusest üksi väheks. Kes meist ei oleks kohanud inimesi, kel on väga vähe nn teaduslikku teadmist, kuid kelle vaimuvalgus ületab kordades nii mõnegi teadlase oma… Mulle tundub, et õiget suunda vaimuvalguse poole aitab mõista vahetegu ühelt poolt ebateaduslike (ehk teadusega vastuolus olevate) ja teiselt poolt ületeaduslike (ehk teaduse haaret ületavate) teadmiste vahel. Ehk teisisõnu, vaimse pimeduse allikaks on üht moodi nii ebateaduslike teadmiste jaatamine kui teaduse haardeulatusest väljapoole jäävate teadmiste eitamine.

Sind veel kord oluliste küsimuste tõstatamise eest tänades ja tervitades,

Varro