Moraalse allakäigu anatoomia

Aitäh, Tõnu, suurepärase loo eest Delfis.

Tõestad jätkuvalt, et intellektuaalide seas leidub veel inimesi, kes julgevad oma seisukohad avalikult välja öelda, isegi kui need valitseva ideoloogiaga ei ühti. Oled eeskuju, kelle poole võiksid paljud mõtlejad ja nö arvamusliidrid vaadata ja nähtu pinnalt omad järeldused teha.

Esiteks, tasub märkida, et paljud inimesed ei tunnista moraalset allakäiku üleüldse. Reaalsusest irdununa käitutakse just nagu hullumeelsed, kes keelduvad põlevast hullumajast lahkumast, kuna käimas on hiiglama vahva pidu.

Kui aga allakäiku tunnistatakse, siis enamasti öeldakse, et selle põhjuste tuvastamine on väga keeruline kui mitte võimatu. Kindlasti ei ole tervikpildi kokkupanemine lihtne, sest siin on faktoreid palju, aga siiski tundub mulle, et filosoofilises plaanis ei ole küsimus sugugi ületamatu.

Nõustun, et allakäigu põhjuseks on moraalirelativism. Kui moraaliseaduseid ei eksisteeri ning õige ja vale on vaid maitse-eelistused, siis on põhimõtteliselt mõttetu moraalsusest rääkida. Moraalirelativismi loogiliseks jätkuks on liberalism: kui moraali vallas ei eksisteeri õiget ja valet, siis ei või ka õiguskord lähtuda kellegi nägemusest selle kohta, mis on õige ja vale, vaid peab tagama inimestele tegevusvabaduse, mille ainsaks piiriks on teiste inimeste vabadus. Vabadus seotakse hüve kategooriast lahti ning muudetakse sisutuks (muidugi on ka see lähtumine teatud nägemusest selle kohta, mis on õige ja vale, aga sellest ei ole kombeks rääkida).

Meie haridussüsteem on relativismist läbiimbunud. Nii õpetajad kui õpikud korrutavad järjepidevalt aastast-aastasse, et õige ja vale on mitte objektiivsed kategooriad, vaid maitse-eelistused, ja moraalinormid kõigest muutustele avatud kokkulepped — kooli lõpuks käsitlevad õpilased seda aksioomina. Meedia ja meelelahutustööstus sisendavad pidevalt sama sõnumit. Kui sellisel viisil laste maailmavaadet kujundatakse, siis ei ole ju millegi üle imestada, kui noored omakorda sellest ilmavaatest tulenevalt oma elu kujundavad.

Miks nad peaks nõustuma, et nt varastamine ja petmine (või miks mitte ka vägistamine või tapmine) on ebamoraalne, kui neile on pidevalt õpetatud, et moraalset tõde pole olemas? Nemad pole mingit ühiskondlikku lepingut kellegagi sõlminud ega näe end kellegi poolt soositud konventsioonidega kuidagi olemuslikult seotuna. Sellele eeldusele tuginedes paluvad nad kritiseerijailt lõpetada “oma tõe” või “oma moraali” pealesurumise. Ja ongi kehtima pandud džungliseadused: kel jõud, sel õigus.

Huvitavamaks läheb asi küsides, mis on omakorda moraalirelativismi juureks. Kas pole selleks mitte ateismi loogiliseks järelmiks olev materialism? Kui ei ole Loojat, kes oleks maailma loonud ratsionaalse plaani alusel ja selle mõtestanud, siis ei ole millelgi iseenesest mingit tähendust. On vaid mõtestamata pime mateeria ja kõik. Tähendust ei ole ka inimesel ega inimeseks olemisel, sest inimesel puudub loomus (selles mõttes on väga tabav kirjutada just moraalse allakäigu anatoomiast, sest see allakäik on nii tihedalt seotud muutustega nägemuses sellest, kes on inimene). Kui aga inimesel loomust pole, on tal põhimõtteliselt võimatu käituda oma loomuse vastaselt, mis tähendab, et tal võimatu käituda ebamoraalselt.

Et inimesel tõepoolest ei ole mingit loomust, selle veendumuse kultiveerimise eest hoolitsetakse ennekõike (kuigi mitte ainult) bioloogia, anatoomia ja ühiskonnaõpetuse tundides, kus taotakse lastele darvinistlikus võtmes pealuu sisse, et nad on pimeda evolutsioonilise protsessi produkt ja seega on sedasama ka moraalinormid. Kasvatamaks selle ideoloogilise seisukoha autoriteeti, nimetatakse seda teaduslikuks.

Moraalirelativism külvab kõigile ebameeldivad, tihti lausa väljakannatamatud tagajärgi. Kes tahaks elada ühiskonnas, kus inimesed peavad nii iseennast kui teisi põhimõtteliselt ei enamaks kui koerad, lambad või sead ja ka käituvad nii iseenda kui teistega vastavalt?

Ent moraalsete absoluutide juurde ei luba meil ühiskonnana naasta sõna otseses mõttes perversne (ehk reaalsust väärastav) ja samas jällegi aksioomiks kujundatud nägemus sekularismist, mille kohaselt ei või ühiskonnaelu korraldamisel üleloomulikku osa reaalsusest – mille osaks on ka moraaliseadused – arvesse võtta. See on haige ideoloogia, mille kohaselt inimesed võivad küll koduseinte vahel endale ette kujutada, et nad on vaimsed olendid, aga ühiskond tuleb korraldada nii, nagu nad seda ei oleks. Vastasel korral toimub nende diskrimineerimine, kes peavadki nii iseennast kui teisi ei enamaks kui loomad. Aga mis õigustab nende diskrimineerimist, kes ei nõustu end pelgalt loomaks pidama ja nõuavad ka teistelt, et neid vastavalt koheldaks?

Moraalirelativismi kõige kurvemaks tagajärjeks on isegi mitte see, et see teeb inimesed lõppkokkuvõttes õnnetuks (suunates neid anduma sellele, mis pakub hetkelist rahuldust, mitte sellest kestva õnnelikkuse nimel loobuma), vaid asjaolu, et see lihtsalt hävitab inimese. See on sügavalt kuri ideoloogia, mis muudab inimese omaenese loomuse suhtes pimedaks ning suunab teda sel viisil käituma oma loomuse vastaselt ehk enesehävituslikult. Eriti kole on see, et kõnealune ideoloogia serveerib enesehävituslikku käitumist ülima eneseteostuseni viiva tõelise vabaduse teena.

Jällegi nähtub, et väsimatult hingede hukatust otsiv Vana Tühi on metafüüsiliselt võimetu ise midagi looma. Seega saab ta oma plaani ellu viia üksnes läbi loodu väärastamise, kus juures erilise innuga väärastab ta neid suurusi, mis on inimeseks olemise juures kõige olulisema tähtsusega, taandades armastuse sentimendile, olemise omamisele, tõe, ilu ja headuse isiklikele eelistustele, vabaduse suvale ning hüve huvile. Samuti nähtub, et filosoofia on ühiskonna mõjutamiseks kõige võimsam vahend — kujunda ümber inimeste mõttemaailm, see, kuidas nad iseenast ja maailma enese ümber mõtestavad, ja oled kujundanud ümber kogu ühiskonna.

One Response to Moraalse allakäigu anatoomia

  1. Mer says:

    Tõesti, see nii-öelda y-generatsioon kujutab endast alalhoitute põlvkonda. Inimestega manipuleeritakse ja tehakse propagandat, ning meedia on muutunud avaliku arvamuse kujundajaks. Võime rääkida küll niinimetatud uuest moraalist, mis põhineb iga inimese isiklikel eeslistustel, kuid see on vaid ettekääne, et saata korda järgmine amoraalsus. Inimesed ei tunneta piire, nad tunnevad end oma elu suveräänina. Ning filosoofiline mõjutamine on saanud võimalikuks, sest see kaasaegne intellektuaal ei julge oma arvamust avaldada ja pürjerlikul pööblil oma arvamus üldse puudud ja see tuleb talle väljastpoolt sisse suruda. Materiaalsus, tootmine, tarbimine, kunstlik käigushoidmine ja lihtne kasutamine on muutunud kultuseks. Liigne eskapism.

    Selle artikliga sobivad perfektselt Oswald Spengleri “Õhtumaa allakäik” ja Jose Orgeta y Gasseti “Masside mäss”

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: