Mis toimub halvatud inimese “sees”?

July 19, 2010

Hiljuti jäi BioEdge’i vahendusel silm pidama ühel juhtumil Ühendkuningriigis, mis tõstatab mitmed olulised küsimused.

43-aastane kahe lapse isa Richard Rudd sattus eelmise aasta oktoobris mootorrattaõnnetusse, mille tagajärjel sai ta raske aju- ja selgrookahjustuse, mis omakorda põhjustas liikumis- ja suhtlemisvõime kaotuses seisneva halvatuse. Richard ei olnud jätnud sellises olukorras toimimiseks selgeid juhiseid, kuid tema perekond mäletas seda, mida ta olla kord öelnud ühe oma halvatuks jäänud sõbra kohta: “Kui see peaks minuga juhtuma, siis ei soovi ma edasi minna. Ma ei taha olla nii, nagu tema.”

Seega, kui Richardi olukord stabiliseerus, väljendas tema perekond arvamust, et arstid peaksid elutoetavad süsteemid eemaldama.

Siis aga juhtus midagi ootamatut. Teostades nö viimaste ülevaatust märkas Richardi arst, et mees suudab halvatusest hoolimata oma silmi liigutada. See tähendas, et kuigi ta oli kehaliselt liikumatu, sai temaga suhelda. Kuue kuu möödumisel, olles eelnevalt põhjalikult veendunud halvatu võimes suhelda, küsis arst Richardilt, kas ta soovib edasi elada. Vastuseks oli ühemõtteline “jah”. “Küsisin küsimuse uuesti ja ta vastas kolm korda selgesti, ainult jah/ei vastustega, et ta oli oma vastuses kindel,” ütles professor David Mennon Addenbrooke’i haiglast Cambridges.

Sellest ajast saati on Richardi olukord järjepidevalt paranenud. Ta suudab naeratada ja tema pikaajaline mälu on säilinud.

Loo kõige mõtlemapanevama aspekti võtab kokku Richardi isa, kelle nimi on samuti Richard Rudd. Ta rääkis juhtumist dokumentaalfilmi väntavale BBC-i võttegrupile:

“Tihti istume me pubis või kontoris ja lausume kergekäeliselt ‘kui see minuga juhtub, lülitage masin välja; tehke seda, tehke teist’. Kuid see on kõik hüpoteetiline ja me tegelikult ei tea enne, kui see meiega juhtub. Perekonna ja sõpradena tunneme mõni kord, et kui inimene ei saa enda eest otsustada, siis võime seda teha nende eest… Kuid nüüd on Richard olukorras, kus see on tegelikult juhtunud. See on tegelik elu, mitte väljamõeldis. Ta on tõesti selles olukorras. Ja elutahe võtab võimust… Mina olen aga õnnelik, et ta on elus ning et ta ei teinud õnnetuse eelselt viimase tahte avaldust.”

Sellised juhtumid panevad küsima, kui palju me tegelikult teame elust ja surmast ning nende vahele jäävast alast. Kui palju teame sellest, millises seisus on inimene, kes on kaotanud väljendusvõime? Milline on tema sisemine elu ja kui palju ta mõistab tema ümber toimuvat? Ja milline on tema tegelik tahe oma elu suhtes ja mil määral võib seda eeldada? Samuti panevad need küsima, kui palju tähtsust on õige omistada õnnetusjuhtumi eelselt tehtud tahteavaldustele ja mil määral on eetiline, et lähedased langetavad elu ja surma puudutavad küsimused halvatud inimeste eest.

BBC dokumentaalfilm pealkirjaga Between Life and Death on vähemalt teatud osas vaadatav YouTube’i vahendusel siit.

Advertisements

Tähelepanuväärsed kohtuotsused

June 26, 2010

Viimastel päevadel on Euroopas langetatud kaks põhimõttelise tähtsusega kohtuotsust.

Esiteks kordas Euroopa Inimõiguste Kohus asjas Schalk ja Kopf vs Austria oma varasemat seisukohta, et riikidel ei lasu kohustust tunnustada õiguslikult samast soost isikute liitusid perekonna või mingis muus vormis tsiviilliiduna. Ehk teisisõnu: ei eksisteeri inimõigust nõuda riigilt tunnustust samast soost isikute vahelisele liidule ning sellise tunnustuse puudumine ei kujuta endast põhjendamatut erinevat kohtlemist ehk diskrimineerimist.

See otsus kinnitab tõsiasja, mida on oma hiljutises raportis nentinud ka Eesti Inimõiguste Keskus, et “Rahvusvaheline õigus … ei nõua, et samasoolistele paaridele võimaldataks abielluda”.

Otsuse juures on aga oluline täheldada ettevaatlikku keelekasutust, millega kohus oma seisukoha sõnastab:

The Court cannot but note that there is an emerging European consensus towards legal recognition of same-sex couples. Moreover, this tendency has developed rapidly over the past decade. Nevertheless, there is not yet a majority of States providing for legal recognition of same-sex couples. The area in question must therefore still be regarded as one of evolving rights with no established consensus, where States must also enjoy a margin of appreciation in the timing of the introduction of legislative changes

Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt demonstreerinud, et inimõiguste kontseptsioon, millest ta lähtub, ei rajane nägemusel loomuõigusest, vaid on puht-poliitiline, sõltudes ennekõike ühiskonna ideoloogilisest hetkeseisundist. Kohus käsitleb inimõigusi mitte eel-poliitiliste ja muutumatutena, vaid nö areneva nähtusena (vt ülalaltsiteeritud lõigus sõnapaari “evolving rights”). See jätab avatuks võimaluse, et EIK võib tulevikus asuda seisukohale, et on “kujunenud välja” õigus nõuda samasooliste liitudele riiklikku tunnustust perekonnana. Et see juhtuks pigem varem kui hiljem, selle eest töötavad väga jõuliselt paljud hästi rahastatud rahvusvahelised lobigrupid (vt lähemalt nt Jakob Cornidese analüüsi sellest, kuidas inimõigustega manipuleeritakse “loomingulise tõlgendamise” teel loomaks illusiooni, et eksisteerib õigus “abielluda” samast soost isikutega).

Teine oluline otsus pärineb Saksamaa Föderaalkohtult, mis asus “Erika K” asjas seisukohale, et koomas viibiva naispatsiendi otsene eutanaasiakatse ei olnud seadusevastane, kuna viimane oli selleks eelnevalt oma nõusoleku andnud. Selle otsusega seadustas kohus põhimõtteliselt otsese eutanaasia, märkides et “patsiendi otsesed sooviavaldused … õigustasid mitte ainult ravi lõpetamist toiteainete manustamise peatamise näol, vaid ka aktiivseid samme lõpetamaks või välistamaks ravi, mida ta enam ei soovinud.”

Kõnealuse kohtuotsusega tühistati madalama astme kohtu otsus, millega mõisteti tahtlikus tapmises süüdi jurist, kes soovitas koomas viibiva 70ndates aastates naise tütrel oma ema toitmisseadeldise voolik kääridega läbi lõigata pärast seda, kui hooldekodu personal oli keeldunud toitlustamist lõpetamast.

Alama astme kohus oli mõistnud tütre oma ema tapmise süüdistuse osas õigeks, kuna ta oli “ekslikult” järginud oma juristi nõuandeid. Jurist Wolfgang Putz mõisteti aga süüdi ja talle määrati tingimisi 9-kuuline vangistus, kuigi riiklik süüdistaja oli taotlenud karmimat karistust. Putz väitis, et toiteseadeldise kasutamine kujutab endast “sunnitud ravi” ning et tütrel oli õigus see oma ema viimast tahet järgides lõpetada.

Kuigi Saksamaa kantsler Angela Merkel on varem kinnitanud, et on vastu igasuguse assisteeritud enesetapu seadustamisele, tervitas Saksamaa justiitsminister Sabine Leutheusser-Schnarrenberger värsket kohtuotsust, öeldes et “inimese vaba tahte alusel formuleeritud tahteavaldust peab respekteerima igas elu olukorras.”

Nagu Hollandi kogemus näitab, on sellisel regulatsioonil tendents hakata laienema. Kui on kord aktsepteeritud, et süütu inimese tapmine ei ole absoluutselt lubamatu, siis jääb ainsaks küsimuseks, millistel tingimustel peaks seadus seda lubama. 2003. aastal sai Hollandist Saksamaa natsirežiimi langemise järgselt esimene riik Euroopas, mis eutanaasia seadustas. Viimasel kahel aastal on eutanaasiajuhtumite arv järsult kasvanud (2008. aastal 10% ja 2009. aastal 13 %). Selle aasta maikuus ajakirjas Canadian Medical Association Journal avaldatud raporti kohaselt enam kui 30%-l Hollandis registreeritud eutanaasiajuhtumitest ei olnud patsiendi tahteavaludust fikseeritud. Ühe 2005. aastast pärineva uuringu kohaselt põhjustavad eutanaasiajuhtumid, mille korral arstid ei järgi patsientide või nende perekondade nõusoleku saamiseks ettenähtud õiguslikke protseduure, Hollandis aastas ligi 550 surmajuhtumit.

Dr Els Borst, Hollandi endine terviseminister ja asepeaminister, kes oli ametis eutanaasia seadustamise ajal, on avaldanud eutanaasiajuhtumite arvu kasvamise üle kahetsust ning öelnud, et see on praktiliselt hävitanud riigi hooldusravi süsteemi.

Allikas: LifeSiteNews.com

Vaata lisaks:


Evangelium Vitae 15. aastapäev: demokraatiast võib kujuneda türannia

March 25, 2010

Täna 15 aastat tagasi andis paavst Johannes Paulus II välja ühe oma kõige mõjukamatest paavstlikest ringkirjadest, tänase kultuurilise ja sotsiaalse kriisi lahtimõtestamiseks üliolulise teksti, mis kannab pealkirja Evangelium Vitae ehk Elu evangeelium. Lähima kuu jooksul peaks see tekst ka eesti keelsena kaante vahele saama.

Tänasel päeval, mil Katoliku Kirik tähistab Issanda kuulutamise suurpüha ehk paastumaarjapäeva ning maailmas (nii Kirikus kui väljaspool seda) tähistatakse sündimata inimeste päeva, on paslik meenutada mõnda lõiku Evangelium Vitaest, mis kõlavad aktuaalsemalt kui kunagi varem. Rasvased rõhuasetused on minupoolsed.

Kui eneseteostust mõistetakse täieliku autonoomia saavutamisena, siis jõuavad inimesed vältimatult selleni, et eitatakse teist – kui vaenlast, kelle eest tuleb end kaitsta. Nii muutub ühiskond kõrvuti elavate, kuid ilma igasuguste omavaheliste sidemeteta indiviidide massiks. Igaüks tahab kuulutada end teistest sõltumatuks ja maksma panna omaenda huvisid. Sarnaste huvidega inimestel tuleb jõuda mingile kompromissile, kui soovitakse ühiskonda, kus igale indiviidile on tagatud võimalikult suur vabadus. Sel viisil kaovad igasugused ühised väärtused ja kõiki siduv absoluutne tõde ning ühiskondlik elu libiseb absoluutse relativismi vajuvale liivale. Siis on kõik kaubeldav ja kõik müüdav, isegi esimene põhiõigustest – õigus elule.

Read the rest of this entry »


Inimelu ja -väärikust austavas ühiskonnas ei tohiks kunagi eutanaasiat seadustada

November 11, 2009

Mõne päeva eest palus üks Postimehe ajakirjanik minult eutanaasiaküsimuses kommentaari. Siin on tekst, mille kiiruga vastuseks koostasin. Loodan seda teemat edaspidi sügavamalt käsitleda, ent enne pean leidma aega, et end temaatiliste materjalidega paremini kurssi viia. Tundub, et sellega tuleb kiirustada, sest eutanaasia seadustamine muutub ühiskonna individualiseerumise ja sellega kaasneva põlvkondade vahelise solidaarsuse hääbumise, rahvastiku vananemise ja haigete eest hoolitsemiseks üha vähem raha jätva majanduskriisi tingimustes aina aktuaalsemaks.

Viimastel päevadel on ajaleht Postimees tõstatanud küsimuse eutanaasia seadustamisest Eestis ning teemal on oma seisukohti väljendanud mitmed meditsiinialal tegutsevad inimesed. On küsitud, kas eutanaasia tuleks Eestis seadustada ja kas Eesti ühiskond on üleüldse valmis sel teemal arutlema. Järgnevalt toon välja argumendid selgitamaks, miks eutanaasia seadustamine ei ole hea mõte.

Mida eutanaasia all silmas pidada?

Kõigepealt tuleb teha üks sissejuhatav märkus. Olenemata sellest, millist eriarvamusi kätkevat küsimust arutama hakatakse, oleks esmalt vajalik mõisted täpselt ära määratleda. Vastasel korral ei ole põhjust loota, et arutelu osapooled suudavad üleüldse teineteise seisukohti mõista või et see, mida nimetatakse aruteluks, võiks mõttekaks osutuda.

Selle tõsiasja illustreerimiseks võib heita pilgu kasvõi kahele PM-s avaldatud artiklile: lugedes pealkirju „Mardna pooldab inimese õigust taotleda eutanaasiat“ ja „Arst: eutanaasia seadustamine ei saa kõne allagi tulla“ võib jääda mulje, et dr Mardna ja dr Oro, kellele viitab sõna „arst“ teises pealkirjas, on eutanaasia seadustamise küsimuses risti vastupidisel arvamusel. Ometi ei ole see nii, kuna neis kahes pealkirjas on eutnaasia all peetud silmas sootuks erinevaid nähtuseid: kui dr Mardna räägib peaasjalikult inimese õigusest keelduda lootusetus tervislikus seisundis kunstlikust elushoidmisest, siis dr Oro peab silmas inimese õigust nõuda, et keegi teine inimene (konkreetsel juhul arst) abistaks teda tema elu lõpetamisel.

Ülalosundatud mõistelised tähenduserinevused on kriitilise tähtsusega. Kunstlikult elu pikendamisest loobumisel ei ole eutanaasiaga kuigi palju pistmist. Inimene, kes keeldub teistkordsest südamesiirdamise operatsioonist või kolmandast kemoteraapiakuurist, ei soorita enesetappu, vaid pigem lepib oma surma paratamatusega. Samuti arst, kes hoidub paranemislootuseta patsiendi palvel ravi rakendamisest või lõpetab selle, mitte ei tapa patsienti, vaid pigem nõustub tema sooviga mitte oma elu kunstlikult pikendada.

Eutanaasia sõna korrektses tähenduses seisneb aga mitte inimesel surra laskmises, vaid tema elu tahtlikus lõpetamises. Nii ei pooldatata eutanaasia seadustamise vastu seistes inimese elu kunstlikku pikendamist vastu tema tahtmist, vaid pigem ollakse vastu aktiivsete või passiivsete meetmete rakendamisele, mis juhinduvad eesmärgist lõpetada inimese elu enne selle loomuliku lõpu saabumist. Järgnevalt toodud argumendid lähtuvad kõik viimatitoodud eutanaasia määratlusest, kuigi ka sellisel on omakorda sisemised alajaotused.

Read the rest of this entry »