Inimelu ja -väärikust austavas ühiskonnas ei tohiks kunagi eutanaasiat seadustada

Mõne päeva eest palus üks Postimehe ajakirjanik minult eutanaasiaküsimuses kommentaari. Siin on tekst, mille kiiruga vastuseks koostasin. Loodan seda teemat edaspidi sügavamalt käsitleda, ent enne pean leidma aega, et end temaatiliste materjalidega paremini kurssi viia. Tundub, et sellega tuleb kiirustada, sest eutanaasia seadustamine muutub ühiskonna individualiseerumise ja sellega kaasneva põlvkondade vahelise solidaarsuse hääbumise, rahvastiku vananemise ja haigete eest hoolitsemiseks üha vähem raha jätva majanduskriisi tingimustes aina aktuaalsemaks.

Viimastel päevadel on ajaleht Postimees tõstatanud küsimuse eutanaasia seadustamisest Eestis ning teemal on oma seisukohti väljendanud mitmed meditsiinialal tegutsevad inimesed. On küsitud, kas eutanaasia tuleks Eestis seadustada ja kas Eesti ühiskond on üleüldse valmis sel teemal arutlema. Järgnevalt toon välja argumendid selgitamaks, miks eutanaasia seadustamine ei ole hea mõte.

Mida eutanaasia all silmas pidada?

Kõigepealt tuleb teha üks sissejuhatav märkus. Olenemata sellest, millist eriarvamusi kätkevat küsimust arutama hakatakse, oleks esmalt vajalik mõisted täpselt ära määratleda. Vastasel korral ei ole põhjust loota, et arutelu osapooled suudavad üleüldse teineteise seisukohti mõista või et see, mida nimetatakse aruteluks, võiks mõttekaks osutuda.

Selle tõsiasja illustreerimiseks võib heita pilgu kasvõi kahele PM-s avaldatud artiklile: lugedes pealkirju „Mardna pooldab inimese õigust taotleda eutanaasiat“ ja „Arst: eutanaasia seadustamine ei saa kõne allagi tulla“ võib jääda mulje, et dr Mardna ja dr Oro, kellele viitab sõna „arst“ teises pealkirjas, on eutanaasia seadustamise küsimuses risti vastupidisel arvamusel. Ometi ei ole see nii, kuna neis kahes pealkirjas on eutnaasia all peetud silmas sootuks erinevaid nähtuseid: kui dr Mardna räägib peaasjalikult inimese õigusest keelduda lootusetus tervislikus seisundis kunstlikust elushoidmisest, siis dr Oro peab silmas inimese õigust nõuda, et keegi teine inimene (konkreetsel juhul arst) abistaks teda tema elu lõpetamisel.

Ülalosundatud mõistelised tähenduserinevused on kriitilise tähtsusega. Kunstlikult elu pikendamisest loobumisel ei ole eutanaasiaga kuigi palju pistmist. Inimene, kes keeldub teistkordsest südamesiirdamise operatsioonist või kolmandast kemoteraapiakuurist, ei soorita enesetappu, vaid pigem lepib oma surma paratamatusega. Samuti arst, kes hoidub paranemislootuseta patsiendi palvel ravi rakendamisest või lõpetab selle, mitte ei tapa patsienti, vaid pigem nõustub tema sooviga mitte oma elu kunstlikult pikendada.

Eutanaasia sõna korrektses tähenduses seisneb aga mitte inimesel surra laskmises, vaid tema elu tahtlikus lõpetamises. Nii ei pooldatata eutanaasia seadustamise vastu seistes inimese elu kunstlikku pikendamist vastu tema tahtmist, vaid pigem ollakse vastu aktiivsete või passiivsete meetmete rakendamisele, mis juhinduvad eesmärgist lõpetada inimese elu enne selle loomuliku lõpu saabumist. Järgnevalt toodud argumendid lähtuvad kõik viimatitoodud eutanaasia määratlusest, kuigi ka sellisel on omakorda sisemised alajaotused.

Tapmine ei ole kannatustele kohane lahendus

Hirmujutud pikaleveninud valu ja kannatuste perioodidest, mille leevendamise vajadusega eutanaasiat tihti õigustatakse, on eksitavad. Nagu on kinnitanud üks eutanaasiat pooldav Hollandi arst, dr Peter Admiraal, „on põhimõtteliselt igasugune valu kontrollitav [mistõttu on] eutanaasia valu leevendamise eesmärgil ebaeetiline.“ Vähktõve üle elanud dr Ian Gawler on lisanud, et „paljude aastate jooksul, mil olen surmaga silmitsi seisvate inimestega töötanud, ei ole mul kordagi tulnud rinda pista olukorraga, kus pragmaatiline vajadus enneaegselt surm esile kutsuda oleks vajaduse jätkuva kaastundliku abi osutamise järele üles kaalunud“. Meditsiinilised edusammud hooldusravi vallas muudavad valu ohjamise üha tõhusamaks.

Veelgi enam, eutanaasia ei ole haigete inimeste kannatustele kohane lahendus. Kannatavad inimesed soovivad mitte seda, et nende elu lõpetataks, vaid et nende valu leevendataks. Tasmaania arst Paul Dunne, kinnitab, et olles töötanud enam kui tuhande sureva inimesega on ta vaid viiel korral puutunud kokku väljendatud sooviga eutanaasia järele. USA-s pannakse aastas toime enam kui 30 000 enesetappu, samas kui vaid 2-4% juhtudest teevad seda surmavalt haiged inimesed.

Seejuures on kahjuks tõsiasi, et hooldusravi on suhteliselt väljakujunemata meditsiinivaldkond ning ka selle rakendamise osas on palju arenguruumi. See, kui palju energiat ja tähelepanu hooldusravi kvaliteedi tõstmisse ja selle kättesaadavusse ühiskonnas paigutatakse, sõltub paljuski sellest, kas eutanaasia seadustatakse või mitte. Kui inimese elu lõpetamist nähakse tema kannatustele kohase lahendusena, siis milleks kulutada väärtuslikku aega, energiat ja raha kuluka hooldusravi edendamisele ja praktiseerimisele?

Inimese dehumaniseerimine ja inimelu desakraliseerimine

Eutanaasia seadustamise surve tagant paistavad selgesti hoiakud, millele voli andmine viib veelgi ulatuslikuma inimese ja ühiskonna dehumaniseerimise ja inimelu desakraliseerimiseni.

Esiteks tähistaks eutanaasia seadustamine järjekordset sammu süütu inimese tahtliku tapmise aktsepteerimise rajal — rajal, millel on lääne ühiskonnas käidud juba väga pikad ja sügavete jälgedega sammud seoses sündimata inimeste tapmise seadustamisega. Süütute inimeste tapmise mingis vormis aktsepteerimisega tehakse väga põhimõtteline otsus — tunnustatakse, et eksisteerib selline nähtus nagu elu, mis ei vääri elamist ja kaitset. Edaspidi on küsimus üksnes selles, kes, kuidas ja millistel tingimustel võib süütu inimese elu lõpetada. Kõigepealt langevad ohvriks kõige nõrgemad ühiskonnaliikmed: sündimata lapsed, vanurid, raskelt haiged inimesed. Kuivõrd inimelu ei käsitleta enam püha ja absoluutselt väärtuslikuna, hakkab ring vaikselt laienema. Abordi seadustamisega on juba tunnustatud ka õigust otsustada teiste inimeste elu ja surma üle nende endi tahet arvestamata.

Eutanaasia seadustamisel hakatakse inimelu pühadusse suhtuma veelgi enam kui pelka sentimentalismi ning domineerima pääsevad külmad kalkulatsioonid. Vaadakem näiteks dr Mardna sõnu: „Meil jääb valida, kas ravime 18-aastast inimest, kelle ravi võib anda tulemuse, või hoiame elus 85-aastast inimest, kes meie tegevusest hoolimata ei saa mitte kunagi oma eluga ise hakkama. See on ühiskonna valikute küsimus.“ Kui eutanaasiat nähakse osana lahendusest tervishoiusüsteemi rahastamise probleemile, siis on pehmelt öeldes põhjust ärevuseks — seda enam, kui sellised utilitaristlikud vaated levivad ametkondlikul tasandil ning nende eest ei peljata enam avalikult välja astuda. Selles mõttes on ka üksnes ootuspärane, et eutanaasia teema on kerkinud üles just nüüd, kui meditsiinisüsteemis on rahaga kitsas.

Eelnevat silmas pidades on  tähelepanuväärne, et hoolimata kõikvõimalikest riigieelarve kärbetest ei ole endiselt lõpetatud Haigekassa raha kasutamist sündimata laste tapmiseks. Selle tõsiasja tagant nähtuvat “loogikat” järgides võib aimata, et eutanaasia seadustamise järel arvatakse ka see elu lõpetamise viis — nii mõistusevastaselt, kui see ka ei kõla — Haigekassa poolt rahastatavate tervishoiuteenuste nimekirja. Lõppude-lõpuks on Haigekassal märksa odavam rahastada elu lõpetamist kui selle elu pikaaegset toetamist.

Eutanaasia seadustamine tähendab astumist ohtlikult libedale nõlvakule

Siin nähtub selgelt ka järgmine põhjus, miks isegi assisteeritud enesetapu seadustamine ei ole sugugi hea mõte. Kui juba süütu inimese tapmist või isegi sellele kaasaaitamist ühiskondlikult aksepteeritava teona tunnistatakse, hakatakse aja möödudes kahtlemata välja tulema üha uute põhjendustega, miks peaks ühiskonna „kasutute“ ja „ebaproduktiivsete“ elude toetamise koormast vabastama.

Nt Hollandis on tänaseks aksepteeritud eutanaasia rakendamine ka puudega vastsündinud beebidele — muidugi ei ole siin surmatava isiku vabatahtlikkuse nõudest juttugi. Beebide eutanaasia seadustamise eest ka mujal maailmas seisab teiste seas aktiivselt Princetoni Ülikooli prof Peter Singer — üks tuntumaid „progressiivseid“ bioeetikuid, kelle mõtete regulaarse edastamise eest Eesti ühiskonnale hoolitseb Eesti Päevaleht. Ja arvata võib, et puudeliste beebidega tahtevastase eutanaasia piiride laienemine ei peatu. Ajalugu pakub küllalt näiteid, et kui kord aksepteeritake selline asi nagu elamisvääritu elu ning õigus süütult inimeselt teatud tingimustel elu võtta, siis hakkab sellisena käsitletavate elude ring üha laienema.

Jällegi pakub selgust pilguheit sellele, mis on toimunud maailmas esimese riigina eutanaasia legaliseerinud Hollandis. Eutanaasiapraktikat suunavatest juhistest on hirmuäratavalt tihti kõrvale kaldutud. Hollandi eutanaasiapraktikat detailideni uurinud dr John Keown kinnitab, et nt 1990. aastal toimunud 10 558-st arsti poolt surma saabumise kiirendamise juhtumist 52% kordadel puudus otsene patsiendipoolne palve sedasi toimida. Veelgi enam, 1991. aastal Hollandi valitsuse juhtimisel läbiviidud nn Remmelinki raportiga tuvastati, et igal aastal rakendatakse eutanaasiat ilma patsiendi vastavasisulise sooviavalduseta enam kui tuhandele inimesele. Niisiis, Hollandi eksperimendi näitel on päris selge, et isegi rangete kontrollmehhanismide sisseseadmise korral avatakse nn vabatahtliku eutanaasia seadustamisega Pandora laegas.

Eelnevaga on kriiskavas kontrastis tõsiasi, et enese eest seismiseks võimetute inimeste kuritarvitamise eest kaitsmine peaks olema riigi üks kõige olulisemaid ülesandeid. Ent mida enam eutanaasiaseaduseid laiendatakse, seda keerulisemaks muutub õigustada nende inimeste elu kaitsmist, kes on ühiskonna silmis muutunud kasutuks ning kes seega enam ei kvalifitseeru maksumaksjate taskust laekuvate rahaliste resursside eraldamisele.

Väärastunud nägemus armastusest, solidaarsusest ja kaastunudest

Eutanaasia seadustamise soov lähtub muu seas tuhmunud või väärastunud arusaamast selle kohta, mida tähendab armastus, solidaarsus ja kaastunne. Eutanaasia eitab armastuse tõelist tähendust, mis seisneb alati ühel või teisel moel ohverduses kellegi teise heaks.

Dr David van Gend on tabavalt probleemi kokku võtnud öeldes järgmised sõnad: „Olles katkestanud solidaarsuse oma järeltulijatega seadustades valikabordi, ja oma abikaasadega seadustades abielulahutuse, vabaneme eutanaasia seadustamise teel ka solidaarsusest oma vanematega. See õõnestab kogukonda, sest et kui keegi jääb üksikuks või väsib elust, tuleb kogukond tema juurde mitte julgustuste ja abipakkumiste, vaid süstlaga. See õõnestab iseloomu, sest inimlik ideaal käia julgelt ja terve huumoriga elutee lõpuni hüljatakse kui liig-raske; lihtsam on peatükk „Suremine“ eluloost välja rebiba. Lihtsam on olla surmatud kui surra.“

Lõppude-lõpuks koosneb elu mitte üksnes selles osast, mis seisneb naudingutes ja mis on allutatav subjekti täielikule kontrollile, vaid ka sellest, mille loomulikuks osaks on kannatused ja sõltumine oma lähedastest. Kuigi eutanaasia pooldajad väidavad ekslikult, et surmavalt haige inimene võib kannatusi taludes minetada oma inimväärikuse, tuleks pigem mõelda sellele, kas pole oma elutee sirgeselgselt lõpuni käimine osa inimväärikusest. Inimväärikust ei tohiks segamini ajada inimliku uhkusega. Vähetähtis ei ole ka see, et paljud inimesed väidavad olevat just kannatustest leidnud eksistentsi sügavama mõtte ja seeläbi tõelise õnnelikkuse ning teised kinnitavad, et pereliikme raske haigus on liitnud perekondi tugevamalt kui miski muu. Eelnevat silmas pidades on põhjust karta, et viimaste vaatuste inimelu draamast väljaviskamine põhjustab inimeseks olemise vaesumist nii individuaalses kui kogukondlikus plaanis.

Tahtevabaduse probleem

Eutanaasia seadustamise eest seisjate keskseks argumendiks on inimese tahteautonoomia põhimõtte rakendamine. Nende väide kõlab tavaliselt umbes nii: „Vabas ühiskonnas ei tohi inimestele keelata nende vaba tahte otsust käituda ükskõik millisel moel, millega teistele kahju ei tehta.“

Esiteks lähtub see argument eeldusest, et eutanaasia puutub vaid inimesse, kelle elu lõpetamisest jutt käib. Kahjuks ei ole see eeldus korrektne, kuna niivõrd, kui jutt käib eutanaasiast sõna korrektses tähenduses, on kõne all mitte üksi haige inimese saatus, vaid ka vähemalt ühe teise inimese roll haige isiku saatuse kujundamises (rääkimata nendest surija lähedastest inimestest, keda eutanaasiaotsus väga vahetult puudutab). Õigus nõuda eutanaasiat tähendaks inimese õigust nõuda, et tema elu lõpetamises osaleksid teised inimesed.

Ent ehk veelgi suurem probleem seisneb selles, et praktiliselt võimatu on garanteerida, et inimeste poolt väljendatud eutanaasiasoov oleks alati tõepoolest nende vaba tahte otsustuse tulemus. Kurb tõsiasi on, et eutanaasia seadustamist pooldavad enamasti inimesed, kes ei pea vähemalt konkreetsel eluperioodil seda valikut ise kaaluma. Ehk teisisõnu, eutanaasiat tahetakse teistele märksa rohkem kui iseendale. Mõelgem näiteks Hollandis läbiviidud küsitlusele, mille tulemustest selgus, et kui üldpopulatsiooni lõikes toetas eutanaasia seadustamist 70% inimestest, siis hooldekodudes viibijatest olid 90% vastanuist eutanaasia seadustamise vastu.

Eutanaasia seadustamisega saadetakse sügavalt väär signaal neile ühiskonna liikmetele, kel puudub loomulik kalduvus või soov oma elu enneaegselt lõpetada. Professor Malcolm Fischer on täheldanud, et „Hollandi patsiente — ja see on hästi dokumenteeritud — , kes tegelikult ei soovi eutanaasiat, mõjutatakse ja survestatakse selleks nende perekondade poolt, ja selline asjade seis tundub mulle väga probleemne.“

Mõelgem selle peale veidi põhjalikumalt: eutanaasia seadustamisega antakse ühiskonnas muu seas selge sõnum, et oma elu enneagne lõpetamine või lõpetada laskmine on oma elu loomuliku lõpuni elamise mõistlik alternatiiv. Sellest järeldub omakorda, et raskelt haige inimene hakkab oma soovi elada elu loomuliku lõpuni tunnetama oma lähedasi ja kogu ühiskonda koormava kapriisina, kuna ta vajab selle tee lõpuni käimiseks tõepoolest rohkelt lähedaste armastust ja hoolt ning meditsiinisüsteemi resursse. Kapriisina hakkab see kahtlemata tunduma ka paljudele pereliikmetele ja ühiskonnale — esimesed tunnetavad isekat sekkumist nende eraellu (jah, eraelu puutumatusest räägitakse täna ka perekonna siseselt) ning teine vastutustundetut ühiskonna ressursside kasutamist. Sellest tulenevalt ei ole sugugi ebatõenäoline, et paljud niisuguses olukorras viibivad inimesed hakkavad väljendama „vaba tahet“ lasta oma elu lõpetada pelgalt seetõttu, et nad ei soovi teistele koormaks olla. Sellisel formaalselt korrektsel tahteväljendusel on aga sisulises plaanis vabadusega väga vähe pistmist. Võib arvata, et oma elu lõpetada laskmise poole hakatakse inimesi suunama ka meditsiinisüsteemi poolt, nt hooldusravi väljaarvamise teel Haigekassa poolt rahastatud tervishoiuteenuste nimekirjast.

Et eutanaasia seadustamisega selline skeem tõepoolest rakendub ning et seega satuvad väetid inimesed väga ebaõiglasesse olukorda, sellele leiab rohkem kui piisavalt kinnitust vaadates abordi seadustamise kogemusele erinevates riikides. Nimelt on uuringutega (mille tulemustega saab tutvuda nt Ellioti Instituudi kodulehe vahendusel) leidnud kinnitust, et enamik naisi, kes väljendavad abordikliinikutes aborditegemise soovi, teevad seda tegelikult kaugeltki mitte vabatahtlikult, vaid teiste survel. Loomulikult tunnevad ka need naised, et otsus mitte aborti teha oleks kapriisne ja isekas, sest on ju ühiskond abordi seadustamisega andnud signaali, et abort ei ole iseenesest halb valik, mida peaks tingimata vältima.

Raskes olukorras inimesele saab nii abordi- kui eutanaasiaotsuse langetamiseks survet avaldada muidugi õige mitmel moel, alustades hoolimatuse ülesnäitamisest nii pereliikmete kui arstide poolt kuni ähvardamiseni välja. Eutanaasia seadustamise pooldajad räägivad küll palju kõikvõimalike tahtevabaduse garanteerimise mehhanismide sisseseadmisest, kuid ülalmainitut silmas pidades peaks olema selge, et eutanaasia seadustamise järel ei ole selle inimestele pealesurumise vältimiseks võimalik kehtestada ühtegi vettpidavat süsteemi.

Usalduse kadumine meditsiiniprofessiooni suhtes

Viimase argumendina võib välja tuua tõsiasja, et eutanaasia kahandaks märkimisväärselt usaldust meditsiiniprofessiooni vastu. Mitte ilma asjata ei ole Hippokratese vandes kirjutatud „kõik, mis kahjustab või vigastab haiget, tahan neilt eemal hoida“ ja „ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu.“ (Muuseas, samas vandes seisavad ka järgmised unustusehõlma vajunud sõnad: „Samuti ei anna ma kunagi naisele vahendit idaneva elu hävitamiseks.“)

Aktsepteerides meedikute osalemise inimeste elu enneaegses lõpetamises, ei saaks nõdrad, vanad ja haiged inimesed enam kuidagi kindlad olla, et arstid lähtuvad oma tegevuses ainult ühest eesmärgist, nimelt eesmärgist ravida. Muidugi mõista vajavad haiged ja kannatustes inimesed hingerahu ja kindlustunnet, mitte ärevust ja hirmu selle pärast, mida arstid nendega teha võivad. See, et inimestel oleks täielik usaldus, et arstid lähtuvad üksnes eesmärgist patsiendi elu ja tervist hoida, on ilmselgelt väga oluline.

Eutanaasia seadustamine on aja küsimus

Eeltoodud põhjustel ei tohiks kunagi assisteeritud enesetappu ega eutanaasiat seadustada. Selle asemel tuleks teha rohkem pingutusi selleks, et vanad ja haiged inimesed tunneksid nii oma pereringis kui meditsiiniasutustes, et neist hoolitakse ning et neid toetatakse ka nende eluõhtul. Nagu märgiti 1993. aastal Briti Lordidekoja raportis: „Sõnum, mille ühiskond saadab haavatavatele ja viletsas olukorras inimestele, ei tohiks seisneda — ükskõik kui peenelt seda ka ei väljendata — nende surmaotsinguile julgustamises, vaid meie hoolitsuse ja toetuse taaskinnitamises.“

Samuti on mõtlemapanev Lordidekoja Meditsiinieetika Komitee 1984. aastal eutanaasiateemal tehtud järeldus: „Ei ole ühtegi piisavalt kaalukat põhjust, mis õigustaks õigussüsteemi ja ühiskondlike suhete nurgakivi, inimese tahtliku tapmise keelu nõrgestamist. Üksikjuhtumeid ei saa võtta lähtealuseks riiklikule poliitikale, mis omab ühiskonnale sedavõrd tõsiseid ja laiaulatuslikke järelmeid. Eutanaasia-küsimuses ei või üksikisiku huvisid käsitleda eraldisesvana ühiskonna kui terviku huvidest.“

Olles esitanud nägemuse sellest, miks eutanaasiat ei tohiks kunagi aktsepteerida, pean lõpetuseks aga kurvastusega nentima, et mul ei ole kahtlust, et hoolimata ükskõik millistest ohtudest ja kuitahes tugevatest vastuargumentidest on eutanaasia seadustamine Eestis vaid aja küsimus — just nagu ka samasoolistele isikutele „abiellumise“ ja lapsendamise õiguse andmine. Need küsimused on liiga olulised, et neid otsustada lähtudes parimatest argumentidest või rahva tahtest — need küsimused otsustatakse lähtuvalt ühiskonna üle kontrolli omavast ideoloogiast. Enne peab aga mõned aastad avalikku arvamust kujundama, et otsuse võiks ellu viia demokraatia sildi all.

Lääne tsivilisatsiooni üle võimust võtnud globaliseerumistaotlusega ateistlik libralismi, relativismi ja individualismi külvav ideoloogia näeb ükskõik millises riigis eutanaasia keeldu (just nagu ka abordikeeldu, traditsioonilist abielu, igasugust arusaama objektiivsest moraalist ja tõelisest religioonist ning inimeste sõltumatust riigist) vaieldamatult vanade kristlike aegade igandina, oma lõpliku triumfi teel seisva takistusena, mis tuleb kõhklemata kõrvaldada. See ideoloogia, mis väidab end seadvat kõige mõõduks inimese, on oma ettevõtmistes sügavalt inimvaenulik ega hooli vähimalgi määral sellest, mis on vajalik tingimuste loomiseks inimeste tõelise õnnelikkuse saavutamiseks. Oma eesmärkide saavutamise nimel defineerib see ideoloogia ümber inimolemise võtmemõisted, nagu armastus ja vabadus, asendades nende tähenduse seni mõistetule risti vastupidisega. Veelgi enam, see ideoloogia defineerib ümber ka arusaamise inimolemisest endast, dehumaniseerides inimese, käsitledes teda puht-materiaalse olendina, mitte millegi poolest kõrgemana teistest loomadest. Ja just nagu koeri ja kasse pannakse magama, nii tuleks toimida ka inimestega — olulist erinevust ju ei ole.

Tõepoolest, ei ole mõtet salata, et elame kristlusest ja selle elusõnumist üha enam lahtiütlevas ja surmast läbiimbunud kultuuris. 1956. aastast on meie maal tapetud emaüsas enam kui poolteist miljonit beebit ja praegugi tapetakse igal aastal ligi 9000 kõige kaitsetumat pisikest inimest. Riik, mis deklareerib oma põhiseaduses, et igaühe õigus elule on kaitstud, ning mille õiguskantsler kinnitab, et põhiseadus kaitseb ka sündimata inimeste elu, pannes sedasi riigile kohustuse nende elu kaitsta, rahastab iga sündimata inimese tapmist 2/3 protseduuri maksumuse ulatuses. Kes võiks tõsimeeli uskuda, et ühiskonnas, kus sellisel viisil suhtutakse kõige süütumate inimeste elusse ja kus on pea täielikult kõrvaldatud inimese elu kaitse selle algfaasis, võiks osutuda tõenäoliseks seista edukalt vastu püüdlustele kõrvaldada kaitse inimese elult selle lõppfaasis?

Eutanaasia seadustamine saab toimuma valutult

Seejuures saab eutanaasia seadustamine toimuma õige mitmel põhjusel suhteliselt valutult.

Esimeseks põhjuseks on asjaolu, et materialistlik-liberalistlik-relativistliku dogma omaks võtnud ja kõrgeima väärtusena tolerantsust ülistavad inimesed on muutunud moraalselt kirjaoskamatuteks, pidades moraalsuse ainsaks möödupuuks seda, kas mingi käitumine põhjustab kellelegi teisele otseselt kahju või mitte — eeldusel, et nad üleüldse sellist nähtust nagu moraal tunnistavad.

Teise põhjusena võib välja tuua selle, et Eestis puudub ausatel põhimõtetel toimiv avaliku arutelu foorum. Inimestele jäetakse mulje, et meil on vaba ajakirjandus, kus igati avatud mõtlemisega ajakirjanikud ja rahva helgeimad pead ausatest tõetaotlustest lähtudes parimaid lahendusi otsivad, ent muidugi ei ole see midagi enamat kui pettepilt. Võib olla kindel, et kui sel teemal midagi sellist, mida avalikuks aruteluks nimetatakse, kord tekib, täidab meie selgelt liberaalse hoiakuga lehtede külgi kordades enam emotsioonidel põhinevaid eutanaasiat pooldavaid artikleid kui tekste, milles seistakse mõistusele tuginedes eutanaasia seadustamise vastu. Kuivõrd enamik inimesi peab moraali subjektiivseks kategooriaks ja maitse üle ei vaielda, saab kogu „arutelu“ olema suure tõenäosusega hästi kontrollitud ja suunatud emotsionaalne vahutamine, millega üritatakse luua muljet, et ühiskonnas on toimunud avalik arutelu ning et eutanaasia seadustamine on üksnes rahva hääle kuuldavõtmise akt. Nagu nähtub praegu intensiivselt toimuvast homopropagandast eesti ajakirjanduses, on meedia üheks olulisemaks funktsiooniks ühiskonnas avaliku arvamuse vorpimine.

Kolmandaks põhjuseks on fakt, et Eestis puudub arvestatav jõud, kes võiks eutanaasia seadustamise vastu välja astuda. Meil ei ole tõsiselt võetavat konservatiivset erakonda, mis sõandaks kristlike põhimõtete eest seista või mis üleüldse inimelu kaitse küsimusi oluliseks peaks. Samuti on meie maal tegutsevate religioossete ühenduste juhid sedavõrd arad ja alalhoidlikud, et nad ei läbe üheski vähegi olulises küsimuses valitsusele ega meediale vastanduda.

Vaata lisaks:

5 Responses to Inimelu ja -väärikust austavas ühiskonnas ei tohiks kunagi eutanaasiat seadustada

  1. mina says:

    Suremine ja surra laskmine abituna kujuteldamatutes kestvates kannatustes, mida ei meditsiin ega usk pole võimeline leevendama, pole ei inimväärikuse austamine ega inimelu aus hoidmine. See on formaalne kummardus umbisikulistele põhimõtetele, mis on reaalsest inimelust- ja väärikusest sama kaugel kui Austraalia Soomest.

  2. vooglaid says:

    Paistab, et Te ei ole minu teksti kuigi põhjalikult lugenud: kirjutasin, et tänapäeva meditsiini tingimustes on pea igasugune valu kontrollitav, mistõttu ei saa eutanaasia seadustamist õigustada pelgalt valu leevendamise eesmärgiga. Kommentaari viimane lause ei ole kuigi informatiivne.

  3. mina says:

    Olgu, ma sellel teemal ei vaidle, kuid asetan küsimuse teistpidi. Mõned näited sellest, mida peetakse eutanaasiaks:

    Kas surmavalt haigel patsiendil on õigus loobuda näiteks edasisest ravist, kui see tähendaks tema surma (samas kui ravi võiks seda pikendada)?

    Kas ajusurmas oleval patsiendil, kes ei ärka enam kunagi teadvusele, on õigus keerata teda elus hoidvad seadmed kinni kui patsient ise on täie mõistuse juures olles avaldanud soovi mitte olla kunstlikult elus hoitud?

    Kas surmavalt haigel patsiendil on õigus valida elust lahkumuse aeg, kui ta saaks sellega säästa ennast tarbetutest kannatustest ning lahkuda väärikalt?

    Ma usun, et valu osas peaksite konsulteerima Piibli ja umbisikulise eetika asemel näiteks onkoloogidega, kes ühel hetkel ei tohi enam manustada patsiendile valu tuimestamiseks vajaliku ravimihulka, kuna see tapaks patsiendi ja kvalifitseeruks teie kontekstis eutanaasiana.

    Kommentaar: eutanaasia ja abordi sidumine on teie enda eelarvamustest ja vaadetest tulenev kiiks. See, et te olete sidunud ühe teema argumendid teise teemaga ning usute, et neil teemadel on mingi eetiline-empiiriline-prognostiline sarnasus, ei tee neid (argumente) selle teise teema juures valiidseks.

  4. Oudekki says:

    Minu arvates ei ole surralaskmise ja eutanaasia puhul suurt vahet. Ka passiivse eutanaasia puhul on tegemist arsti teoga: arst laseb patsiendil surra. Kui näiteks inimene ei oleks pöördumatult haige ja arst talle ravi ei osutaks, siis loetaks niisugune “surralaskmine” arsti poolt tahtlikuks teoks. Mis puutub valusse, siis “surralaskmine” võib olla märgatavalt pikem ja piinarikkam protsess kui aktiivne sekkumine, miks peaks surralaskmist eelistama?

    Kuidas on inimelu pühadusega? Kui ütelda, et inimelu mingil puhul võtta ei või, siis see tähendab, et enesekaitseks tapmine on keelatud. Kui enesetapp on keelatud, siis on keelatud ka enda asetamine ohtu, et näiteks päästa teist inimest – sõjaväljal roomata haavatasaanud kaaslase juurde, et see ära tuua? Oma lapse päästmiseks tehtav tegu, mis mu enda hävitab? Mulle tundub, et kui keelata niisuguseid tegusid, siis hävitab hoopis see inimlikkust. Seega, ma ei usu, et igasugune inimelu hävitamine oleks tingimata moraalselt lubamatu või tingimata ühiskonda materialiseeriv. Seega võiks eutanaasia üle arutleda küll.

    Mis puutub sellesse tõsisesse probleemi, et kas eutanaasia mitte ei hägusta arstikutset ja ei tekita lihtsama lahenduse automaatset valikut, siis ka see ei ole minu arvates nii ühene.

    Mõnes mõttes on arstikutse nagunii tehnoloogia arenguga hägustunud. Mida tähendab “elu säilitamine”? Kas bioloogilise toimimise säilitamine või inimese säilitamine niisugusena nagu ta ise ennast tunnetab ja defineerib?

    Teisest küljest, eutanaasia ja ka abistatud enesetapp (siis see juhtum, kui inimene ei ole terminaalselt haige, aga ikka tahab surra) peaksid olema väga karmilt reguleeritud, niiviisi, et see rakenduks tõesti ainult nendele vähestele juhtumitele, kus inimene näeb, et tema edasine eksistents on vaid bioloogiline vegeteerimine ja tema elukvaliteeti ei eksisteeri – ning ta on saanud adekvaatset depressiooniravi, nõustamist (soovil ka usulist), kui protseduuril on topeltkontroll mitmete arstide näol ning lähedaste näol. See peaks ära hoidma just probleemi, et surm muutub “teenuseks”, haiguse tüüplahendiks. Viimaseks muutuks ta ju siis, kui selle võimaluse kasutamine osutuks massiliseks.

    Ma arvan, et lubatavaid eutanaasiajuhtumeid ongi samas suurusjärgus, kui neid hetki, kus vanem peab oma elu ohverdama lapse nimel… See ei tee inimelu väärtusetumaks, vastupidi väärikamaks.

    Kirjutasin ka kunagi sel teemal: http://8mai.wordpress.com/2008/06/27/oigus-surmale/

  5. vooglaid says:

    Kas surmavalt haigel patsiendil on õigus loobuda näiteks edasisest ravist, kui see tähendaks tema surma (samas kui ravi võiks seda pikendada)?

    Arvan, et peaks olema. Kellelegi ei tohiks tema elu kunstlikku pikendamist peale suruda. Kuivõrd kirjutasin sellest, nähtub jällegi, et Te kommenteerite teksti, mida ei ole lugenud. See ei ole mõistlik.

    “Kas ajusurmas oleval patsiendil, kes ei ärka enam kunagi teadvusele, on õigus keerata teda elus hoidvad seadmed kinni kui patsient ise on täie mõistuse juures olles avaldanud soovi mitte olla kunstlikult elus hoitud?”

    Ma arvan, et siin on küsimus paljuski ajusurma diagnoosi täpsuses ja selle konditsiooni pöördumatuses. Enne vastuse andmist peaks neid küsimusi täpsemalt uurima.

    “Kas surmavalt haigel patsiendil on õigus valida elust lahkumuse aeg, kui ta saaks sellega säästa ennast tarbetutest kannatustest ning lahkuda väärikalt?”

    Enesetappu ei saa õiguslikult keelata. Ent nagu tekstis põhjendasin, oleks assisteeritud enesetapu ja eutanaasia seadustamine viga.

    “Ma usun, et valu osas peaksite konsulteerima Piibli ja umbisikulise eetika asemel näiteks onkoloogidega, kes ühel hetkel ei tohi enam manustada patsiendile valu tuimestamiseks vajaliku ravimihulka, kuna see tapaks patsiendi ja kvalifitseeruks teie kontekstis eutanaasiana.”

    Kui oleksite minu teksti lugenud, siis oleksitega märganud, et ma viitasin valu osas meditsiinispetsialistide seisukohtadele. Milleks rääkida konsulteerimisest Piibliga?

    Ei, valuvaigistite andmine ei kvalifitseeruks sellisel juhul eutanaasiana, kuna eutanaasia olemuslikuks komponendiks on intensioon põhjustada patsiendi surm. Antud juhul käib aga jutt intensioonist kontrollida valu ning kui tõesti patsient sureb, on see mitte eesmärk, vaid kahetsusväärne mittesoovitult kaasnenud tagajärg. Töötada tuleks selle nimel, et leida võimalikult ohutud valu ohjamise võimalused.

    “Kommentaar: eutanaasia ja abordi sidumine on teie enda eelarvamustest ja vaadetest tulenev kiiks. See, et te olete sidunud ühe teema argumendid teise teemaga ning usute, et neil teemadel on mingi eetiline-empiiriline-prognostiline sarnasus, ei tee neid (argumente) selle teise teema juures valiidseks.”

    Nii abordi kui eutanaasia puhul käib jutt süütu inimese tahtlikust tapmisest. See on arvestatav ja väga oluline ühisosa.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: