Tähelepanuväärsed kohtuotsused

Viimastel päevadel on Euroopas langetatud kaks põhimõttelise tähtsusega kohtuotsust.

Esiteks kordas Euroopa Inimõiguste Kohus asjas Schalk ja Kopf vs Austria oma varasemat seisukohta, et riikidel ei lasu kohustust tunnustada õiguslikult samast soost isikute liitusid perekonna või mingis muus vormis tsiviilliiduna. Ehk teisisõnu: ei eksisteeri inimõigust nõuda riigilt tunnustust samast soost isikute vahelisele liidule ning sellise tunnustuse puudumine ei kujuta endast põhjendamatut erinevat kohtlemist ehk diskrimineerimist.

See otsus kinnitab tõsiasja, mida on oma hiljutises raportis nentinud ka Eesti Inimõiguste Keskus, et “Rahvusvaheline õigus … ei nõua, et samasoolistele paaridele võimaldataks abielluda”.

Otsuse juures on aga oluline täheldada ettevaatlikku keelekasutust, millega kohus oma seisukoha sõnastab:

The Court cannot but note that there is an emerging European consensus towards legal recognition of same-sex couples. Moreover, this tendency has developed rapidly over the past decade. Nevertheless, there is not yet a majority of States providing for legal recognition of same-sex couples. The area in question must therefore still be regarded as one of evolving rights with no established consensus, where States must also enjoy a margin of appreciation in the timing of the introduction of legislative changes

Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt demonstreerinud, et inimõiguste kontseptsioon, millest ta lähtub, ei rajane nägemusel loomuõigusest, vaid on puht-poliitiline, sõltudes ennekõike ühiskonna ideoloogilisest hetkeseisundist. Kohus käsitleb inimõigusi mitte eel-poliitiliste ja muutumatutena, vaid nö areneva nähtusena (vt ülalaltsiteeritud lõigus sõnapaari “evolving rights”). See jätab avatuks võimaluse, et EIK võib tulevikus asuda seisukohale, et on “kujunenud välja” õigus nõuda samasooliste liitudele riiklikku tunnustust perekonnana. Et see juhtuks pigem varem kui hiljem, selle eest töötavad väga jõuliselt paljud hästi rahastatud rahvusvahelised lobigrupid (vt lähemalt nt Jakob Cornidese analüüsi sellest, kuidas inimõigustega manipuleeritakse “loomingulise tõlgendamise” teel loomaks illusiooni, et eksisteerib õigus “abielluda” samast soost isikutega).

Teine oluline otsus pärineb Saksamaa Föderaalkohtult, mis asus “Erika K” asjas seisukohale, et koomas viibiva naispatsiendi otsene eutanaasiakatse ei olnud seadusevastane, kuna viimane oli selleks eelnevalt oma nõusoleku andnud. Selle otsusega seadustas kohus põhimõtteliselt otsese eutanaasia, märkides et “patsiendi otsesed sooviavaldused … õigustasid mitte ainult ravi lõpetamist toiteainete manustamise peatamise näol, vaid ka aktiivseid samme lõpetamaks või välistamaks ravi, mida ta enam ei soovinud.”

Kõnealuse kohtuotsusega tühistati madalama astme kohtu otsus, millega mõisteti tahtlikus tapmises süüdi jurist, kes soovitas koomas viibiva 70ndates aastates naise tütrel oma ema toitmisseadeldise voolik kääridega läbi lõigata pärast seda, kui hooldekodu personal oli keeldunud toitlustamist lõpetamast.

Alama astme kohus oli mõistnud tütre oma ema tapmise süüdistuse osas õigeks, kuna ta oli “ekslikult” järginud oma juristi nõuandeid. Jurist Wolfgang Putz mõisteti aga süüdi ja talle määrati tingimisi 9-kuuline vangistus, kuigi riiklik süüdistaja oli taotlenud karmimat karistust. Putz väitis, et toiteseadeldise kasutamine kujutab endast “sunnitud ravi” ning et tütrel oli õigus see oma ema viimast tahet järgides lõpetada.

Kuigi Saksamaa kantsler Angela Merkel on varem kinnitanud, et on vastu igasuguse assisteeritud enesetapu seadustamisele, tervitas Saksamaa justiitsminister Sabine Leutheusser-Schnarrenberger värsket kohtuotsust, öeldes et “inimese vaba tahte alusel formuleeritud tahteavaldust peab respekteerima igas elu olukorras.”

Nagu Hollandi kogemus näitab, on sellisel regulatsioonil tendents hakata laienema. Kui on kord aktsepteeritud, et süütu inimese tapmine ei ole absoluutselt lubamatu, siis jääb ainsaks küsimuseks, millistel tingimustel peaks seadus seda lubama. 2003. aastal sai Hollandist Saksamaa natsirežiimi langemise järgselt esimene riik Euroopas, mis eutanaasia seadustas. Viimasel kahel aastal on eutanaasiajuhtumite arv järsult kasvanud (2008. aastal 10% ja 2009. aastal 13 %). Selle aasta maikuus ajakirjas Canadian Medical Association Journal avaldatud raporti kohaselt enam kui 30%-l Hollandis registreeritud eutanaasiajuhtumitest ei olnud patsiendi tahteavaludust fikseeritud. Ühe 2005. aastast pärineva uuringu kohaselt põhjustavad eutanaasiajuhtumid, mille korral arstid ei järgi patsientide või nende perekondade nõusoleku saamiseks ettenähtud õiguslikke protseduure, Hollandis aastas ligi 550 surmajuhtumit.

Dr Els Borst, Hollandi endine terviseminister ja asepeaminister, kes oli ametis eutanaasia seadustamise ajal, on avaldanud eutanaasiajuhtumite arvu kasvamise üle kahetsust ning öelnud, et see on praktiliselt hävitanud riigi hooldusravi süsteemi.

Allikas: LifeSiteNews.com

Vaata lisaks:

• Varro Vooglaid: Inimelu ja -väärikust austavas ühiskonnas ei tohiks kunagi eutanaasiat seadustada (11.11.2009)
• Margaret Sommerville: Vaidlused eutanaasia üle kerkivad taas pinnale (16.02.2010)