Tähelepanekud seoses Süüria vastu suunatud keemiarelva kasutamise süüdistustega

April 21, 2018

Alates 8. aprillist, kui maailmameedias hakati massiliselt levitama ja võimendama Süüria valitsuse vastu esitatud süüdistusi, nagu oleks too sel päeval pannud Douma linnas toime keemiarelvarünnaku, olen teemat jälginud tavapärsest tähelepanelikumalt. Samuti olen kirjutanud oma tähelepanekutest Facebookis. Mõtlesin koondada need tähelepanekud siia kokku, et hiljem oleks neid lihtsam üles leida. Eeldusel, et Süüria konflikt püsib endiselt teravana, kirjutan ilmselt ka edaspidi oma tähelepanekutest siia.


20.04.2018

Kui kedagi peaks huvitama Venemaa ametlik positsioon Süüria viimaste sündmuste osas, sel tasub vaadata BBC intervjuud Venemaa välisministri Sergei Lavroviga. Intervjuu toon on küll nii muljet avaldavalt vaenulik ja erapoolik, et parimagi tahtmise korral ei ole selles võimalik tunda ära sõltumatule ajakirjandusele omast hoiakut – pigem jääb mulje, nagu oleks küsitleja briti valitsusametnik (mida ta BBC esindajana muiudugi põhimõtteliselt ongi).

* * *

20.04.2018

Järjekordne näide sellest, kuidas massimeedia peab publikumi imbetsillideks.

 * * *

20.04.2018

Siin on seni kõige detailsem videokaadritega reportaaž Douma linnast, kus AONN-i Trumpi toetajast ajakirjanik Pearson Sharp käis uurimas süüdistusi, et Süüria valitsus kasutas seal 7. aprillil keemiarelva. Nagu Sharp juba oma esimeses, oma sõnadega antud intervjuu-reportaažis selgitas, ei leidnud ta MITTE ÜHTEGI märki sellest, nagu vastaks keemiarelva kasutamise süüdistused tõele. Siin räägivad sellest kohalikud inimesed oma sõnadega. Soovitan tungivalt seda videot vaadata.

Sama mehe esimene, oma sõnadega antud ülevaade on refereeritud siin:

Taustaks tasub vaadata-kuulata ka seda väga asjalikku intervjuud ühe Süüria koomikuga – intervjuu on siiski kõike muud kui koomiline, ent see-eest väga informatiivne:

Veel Sharpi intervjuusid kohalikega Douma linnas:

* * *

20.04.2018

Ron Paul intervjueeris oma saates “Liberty Report” Peter Fordi, kes on endine briti suursaadik Süürias ja kes töötas pärast seda ka kaheksa aastat ÜRO heaks Lähis-Idas. Väga huvitav kuulamine. Kõlama jäi üks tabav lause: “Kuidas on võimalik, et Trumpile ei selgitatud, et valged kiivrid, kellelt pärinevad väited keemiarünnaku toimepanemise kohta Süüria valitsuse poolt, on tegelased, kes osalevad inimestelt peade maha võtmises. Olukord on sama absurdne, kui pidada hunti Punamütsikese kohta käiva info usaldusväärseks allikaks. Uskumatu ja tõesti naeruväärne!” Fordi sõnul peab keemiarelva kasutamise süüdistuste uskumiseks olema inimesel aju asemel kapsas. Ta toonitab, et juba aastaid tagasi oli selge, et Assad on USA sihtmärkide nimekirjas ja et režiimivahetuse eesmärgist Süürias ei taanduta. Allpool on lingid veel mitmele huvitavale intervjuule sama mehega, mida ei hakka siin lähemalt refereerima.

“Kui Assad maha võetakse, tuleb Süürias täielik kaos ja veresaun.”

http://www.bbc.com/news/av/uk-39562082/syria-will-implode-if-assad-goes-says-peter-ford

Raadiointervjuu BBC-le. Ford selgitab, et Süüriaga seoses toimuv paistab ettevalmistavat suuremat sõjalist konflikti ka Iraani ning võimalik et ka Venemaaga.

Sama mees Tucker Carlsoni saate. Carlson ise on peamine kuju USA peavoolumeedias, kes on antud küsimuses säilitanud kaine mõistuse ning küsib elementaarseid kriitilisi küsimusi, nagu ajakirjandus peakski seda tegema, selle asemel, et võimendada propagandanarratiivi sellele võimalikult innukalt kaasa kiites.

Kohe raketirünnaku järgselt antud intervjuu ilmselgelt vaenulikule ja kallutatud Sky Newsile. Ford selgitab, et Lääneriigid on oma rutakate reaktsioonidega andnud džihadistidele tuhat põhjust lavastada uusi ja uusi keemiarünnakuid.

Šoti BBC-le antud raadiointervjuu, salvestatud enne raketirünnakut, 10. aprillil. Ford ütleb, et isegi laps saab aru, et korrektne reaktsioon keemiarelva kasutamise süüdistustele oleks sõltumatu uurimise läbiviimine, mitte relvastatud rünnak suveräänseriigi vastu, toetudes džihadistlike rühmituste poolt esitatud süüdistustele. Otsuste langetamisel tuleb tugineda ajutegevusele, mitte üles köetud emotsioonidele. Ford pöördub otsesõnu ajakirjaniku poole ja palub tal tungivalt kasutada juhtumi analüüsimiseks oma aju – selle peale lõpetab ajakirjanik intervjuu.

* * *

20.04.2018

Esindajatekoja liige Thomas Massey andis eile teada, et valitsus ei esitanud Kongressile antud ülevaates kõige vähematki tõendusmaterjali selle kohta, nagu oleks USA käsutuses tõendeid 7. aprillil Douma linnas keemiarelva kasutamise kohta Süüria valitsuse poolt. Massey järeldas sellest, et USA-l kas ei ole selliseid tõendeid või seda varjatakse rahvaesindajate eest. Mõlemal juhul, ütleb ta, on asi pehmelt öeldes näotu.

* * *

20.04.2018

Oluline lugemine neile, kel ajutegevus pole lakanud ning kel on käinud peast läbi mõte, et ehk ei olegi kogu sõjateatri tegelik mõte kokku võetud meile prestituutide ja poliitikute poolt esitatud ja ilmselt idiootide veenmiseks mõeldud narratiivis.

http://objektiiv.ee/suuria-pihta-antud-raketiloogi-taustast-ja-tagajarjedest/

* * *

20.04.2018

Siin on hea näide riigipeale kohasest väärikusest. Midagi pole öelda, mehel on klassi: “Süüria tagastas Prantsusmaale president Bashar al-Assadile antud maineka Auleegioni ordeni, teatas valitsus neljapäeval, lisades, et riigipea ei kanna USA orja autasu.”

https://www.err.ee/823376/suuria-tagastas-prantsusmaale-assadile-antud-auleegioni-ordeni

* * *

19.04.2018

Olgem ausad, viimastel nädalatel on nii mõnedki meediaväljaannete kui ka poliitikute väljaütlemised seisnud sellele piirile väga lähedal või isegi teisel pool piiri.

KarS § 92. Sõjapropaganda
(1) Sõjale või muul viisil relvajõu kasutamisele üleskutsumise eest, kui sellega eiratakse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid, –
karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik,
– karistatakse rahalise karistusega.

* * *

19.04.2018

Vaatlesime Markusega veel kord Süüria kaasust, tuues esile, kuidas siis, kui asjad lähevad kriitiliseks, loobub põhimõtteliselt kogu kohalik meedia koos poliitilise eliidiga iseseisvast mõtlemisest ja paneb peale etteantud plaadi. Jutud sellest, kuidas meedia ülesanne on esitada kriitilisi küsimusi, mitte näidata üles võimutruudust, on kõige selle taustal lihtsalt naeruväärsed.

http://objektiiv.ee/fookuses-toendid-suuria-keemiarunnakutest-puuduvad-tanaseni/

* * *

19.04.2018

Olukord Eesti ajakirjandusega on pehmelt öeldes haletsusväärne – jutud vabast ja sõltumatust, avaliku võimu teostamist kontrollivast ajakirjandusest on sügavalt valelikud. Kriitilise tähtsusega küsimustes ei küsi meedia mitte mingeid küsimusi, vaid lihtsalt kiidab täielikus üksmeeles võimuringkondade esitatud narratiivile takka, tehes nõnda mitte ajakirjanduslikku, vaid propagandistlikku tööd.

http://objektiiv.ee/juhtkiri-vaba-meedia-illusioon-ja-riiklik-pugejalikkus/

* * *

18.04.2018

Endine briti kuningliku mereväe ülemjuhataja (!), admiral Sir Alan West avaldab BBC eetris tõsist kahtlust Süüria valitsuse vastu esitatud süüdistuste suhtes, et too pani 7. aprillil Douma linnas toime keemiarelvarünnaku, selgitades et vastavasisulised väited on strateegiliselt mõistusevastased ja ka usutavate tõenditega põhistamata. Samuti selgitab ta, et kui ta oli Bosnia pommitamise ajal briti luureülem, avaldati talle tõsist poliitilist survet rääkida pommitamise tulemuste kohta mitmesuguseid asju, mis ei vastanud lihtsalt tõele.

* * *

18.04.2018

Mida tegi Donald Trump samal ajal, kui Saudi Araabia tappis möödunud aasta detsembris Jeemenis toime pandud õhurünnakutes 48 tunni jooksul rohkem kui 70 tsiviilisikut, kellest 14 olid lapsed? Sõimas Twitteris Saudi printsi elajaks? Ei, ta sõlmis Saudi Araabiaga USA ajaloo kõige suurema relvamüügitehingu, mille väärtuseks oli 350 miljardit (!) dollarit (mastaabi hoomamiseks: jutt käib summast, mis on Eesti riigieelarvest ligi 30 korda suurem). Ka britid ei istu käed rüpes, vaid lõikavad kasu kuis saavad: “Uudistekanali Euronews andmetel … on [Euroopa riikidest saudide sõjategevusest] peamisteks kasusaajateks Suurbritannia (u 4 miljardit eurot) ja Prantsusmaa (u 1,6 miljardit eurot). Need on aga veel konservatiivsed hinnangud. Suurbritannias tegutseva valitsusvälise heategevusorganisatsiooni War Child UK andmetel on Briti relvatootjad teeninud Jeemeni sõja vältel koguni u 7 miljardit eurot relvatehingutelt Saudi Araabiaga.” Kusjuures “War Childi konflikti- ja humanitaarnõuniku Rocco Blume sõnul Suurbritannia mitte ainult ei müü relvi Saudi Araabia vägedele, vaid ka hooldab neid.” Sügavamas plaanis on igati asjakohane ka Martin Vaheri kommentaar, et “kui süütute laste kaitsmine Trumpile ja tema liitlastele tõeliselt korda läheks, siis võiksid nad Tomahawki raketid sama hästi suunata arvukate Planned Parenthoodi abordikliinikute pihta, kus tuhandeid süütuid lapsi igapäevaselt [riiklikul rahastusel] emaüsas tapetakse, sealjuures ka keemiarelvadega.” Kogu probleemi võtab hästi kokku artikli autori järledus: “Ühest küljest pigistavad USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa seega Saudi Araabia väidetavate sõjakuritegude osas silma või kaks kinni, kartuses rikkuda kasulikke liitlas- ja eelkõige kaubandussuhteid, kuid teisalt etendavad Süüria puhul mitte just kuigi usutavalt ega tõsiseltvõetavalt ühtäkki moraalseid majakaid ja väetite kaitsjaid, kelle suurimaks südameasjaks on süütute naiste ja laste kannatused. Please. Kui Saudi Araabiale rullitakse vaatamata humanitaarkatastroofi põhjustamisele ja tsiviilisikute tapmisele lahti punane vaip ning teda kostitatakse veel ka kopsaka relvatehinguga, siis Süüriat kostitatakse väidetava, ent senini tõendamata keemiarünnaku sooritamise eest hoopiski Tomahawkide rahega, lähtudes printsiibist: esmalt tulistan, seejärel esitan küsimusi. Ma loodan, et ma pole ainus, kes sellist käitumist sügavalt silmakirjalikuks ja moraalselt vastuvõetamatuks peab.” Võimalik, et probleem on minu väheses tähelepanelikkuses, aga ma ei ole näinud, et meie juhtivpolitikud, välisiministeeriumist või Stenbocki majast rääkimata, oleks saudide kuriteod ning nendeks USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt relvade äritsemise hukka mõistnud. Teadagi miks. Häirivat ei paista meie võimumehi seegi, et Saudi Araabias raiutakse karistusmeetmena inimestel rutiinselt linnaväljakutel mõõgaga päid maha või et saudid on pikaajaliselt ja ulatuslikult rahastanud Iraagis ja Süürias tegutsevaid džihadistlikke kõrilõikajaid. Olgu kuidas on, aga meie isanda sõber on ka meie sõber, eks ole?!

http://objektiiv.ee/silmakirjatsejad-ja-nende-geopoliitilised-topeltstandardid/

* * *

18.04.2018

Senaator Rand Paul selgitas CNN-ile antud intervjuus, et siiani ei ole USA esitanud avalikkusele mitte mingisugust vähegi usaldusväärset tõestust selle kohta, nagu oleks Süüria valitsus pannud 7. aprillil Doumas toime keemiarünnaku. Senaator Paul ütleb, et kui Süüria valitsus seda teinud oleks, peaks Assad olema maailma kõige lollim diktaator, astudes just selle ainsa sammu, mida globalistid on oodanud ettekäändena Süüriale avalikult kallaletungimiseks.

* * *

18.04.2018

Siin on täna avaldatud artikkel tuntud ja tunnustatud ajakirjanikult, Robert Fiskilt, kes on pikka aega olnud Süüria valitsuse terav kriitik, ent käies nüüd Douma linnas olukorraga tutvumas, oli sunnitud tõdema, et mitte mingeid märke väidetava keemiarelvarünnaku toimepanemisest ei olnud leida. Üks vanemarst, kellega Fisk vestles, ütles, et maailma õõvastanud videod kannatavatest lastest olid autentsed, ainult et need lapsed ei kannatanud mitte mürgigaaside, vaid hapnikupuuduse tõttu, mis oli tekkinud viibimisest äärmiselt tolmustes maaalustes tunnelites ja keldrites, kus nad sõja eest varjusid ning kus olukord läks eriti halvaks öösel tõusnud liivatormi tõttu. Samal ajal, kui lapsi ja teisi abivajajaid tohterdati, olevat ühel hetkel hakanud haiglapalati uksele ilmunud “valge kiiver” karjuma “Gaas! Gaas!”, mispeale asusid inimesed teineteist veega üle valama ning puhkes paanika. See omakorda jõudiski samal ajal üles filmitud ja hiljem maailmas levitatud videokaadritesse. Jääme ootama uusi, täiendavaid kajastusi, et pilt toimunust saaks võimalikult selgeks ning tõde tõuseks ja vale vajuks.

https://www.independent.co.uk/voices/syria-chemical-attack-gas-douma-robert-fisk-ghouta-damascus-a8307726.html

* * *

17.04.2018

Siin on esimene mitte-džihadistidelt tulev ja koha peal tehtud käsitlus selle kohta, mis Douma linnas juhtus. Nagu reporter Pearson Sharp ütleb, ei õnnestunud tal ei kohalike inimeste, sõdurite ega arstidega suheldes tuvastada mitte mingeid tõendeid selle kohta, nagu oleks keemiarünnak 7. aprillil Doumas aset leidnud. Ta lisab, et see küll ei tõenda lõplikult, et niisugust rünnakut ei toimunud, aga fakt on see, et ühtegi märki sellest leida ei õnnestunud. Ilmselgelt tuleb kõigisse esitatud väidetesse suhtuda praeguses massiivses infomüras ettevaatlikult, aga vähemalt Wikipaediale toetudes ei ole põhjust allika usaldusväärsust välistada. Päris kindlasti ei näe ma põhjust, miks sellist allikat peaks usaldama vähem kui džihadiste, kellelt Doumas keemiarelva kasutamise süüdistused pärinevad. Eks lähipäevad toovad selles osas rohkem selgust, aga igal juhul osutavad olemasolevad märgid järeldusele, et lääne võimuringkondade poolt Douma linnas toimunu kohta esitatud ning meie meedia ja poliitikute poolt innukalt korrutatud süüdistused on pigem väärad kui tõesed.

* * *

17.04.2018

Endise USA kongresmeni, libertaanist Ron Pauli tervemõistuslikku juttu lugedes tekib küsimus, kus on meie poliitilisel ja ajakirjanduslikul maastikul inimesed, kes võrreldava asusega elementaarseid küsimusi tõstataks. Pange tähele, et ka Eesti vaba mõtte häälekandjaks nimetatud Postimehe arvamusplatsil ei ole avaldatud absoluutselt mitte ühtegi arvamusartiklit, mis tõstataks lääne võimuringkondade poolt esitatud ja Postimehe enda poolt innukalt võimendatud Süüria vastase narratiivi aluseks olevate väidete suhtes elementaarseid kriitilisi küsimusi. Mitte üht ainsatki – lihtsalt puhas null! Selline ongi Eesti “vaba meedia” tegelik pale – kriitilise tähtsusega küsimustes ei näe me mitte mingit arvamuste paljusust ega mitte mingit ausat arutelu.

http://objektiiv.ee/trumpi-katastroofiline-runnak/

* * *

16.04.2018

Endine Suurbritannia suursaadik Süürias, Peter Ford, vastuseks BBC saatejuhi küsimusele, kas ta usub, et Douma linnas väidetavalt aset leidnud keemiarelvarünnaku eest on vastutav Assad: “Ei, ma ei usu, sest tõendusmaterjal on äärmiselt pinnapealne, põhimõtteliselt olematu. Kogu info selle väidetava rünnaku kohta pärineb džihadistlikelt rühmitustelt – absoluutselt kogu info, ilma ühegi erandita. Selle kohta, mis Doumas tegelikult toimus, ei ole infot mitte ainsastki sõltumatust allikast. Seevastu on rohkelt põhjust arvata, et islamistid on kogu juhtumi lavastanud, et tõmmata lääneriigid sügavamalt konflikti… Seega on kõige olulisem saada OPWC inspektorid Doumasse sündmuskohale, et nad kinnitaksid seda, mida ma just ütlesin.”

* * *

16.04.2018

Kuivõrd OPCW eksperdid on Süürias ning neile on lubatud tagada vaba ligipääs väidetavale keemiarünnaku paigale, siis kindlasti peaks neil avanema suurepärane võimalus tuvastada ka need massiivsed jäljed, mis pidid raketitabamuse saanud keemiarelvaladude/laborite plahvatamisest maha jääma – eeldusel, et seal reaalselt ka olid keemiarelvad. Küsimuseks jääb, miks ei palunud USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa OPCW esindajatel kontrollida, kas neis ladudes/laborites oli keemiarelvi või mitte – selle asemel, et need kohad õhku lasta ja praalida, et väidetavad keemiarelvalaod said hävitatud. Mõned vandenõuteoreetikud ja muud hüsteerikud võiksid ju arvata, et ehk on asi selles, et kogu jutt neist keemiarelvaladudest on üks suur vale. Aga olgu minust sellised ketserlikud mõtted kaugel…

* * *

16.04.2018

Samal ajal kui poliitikud ja prestituudid kiidavad USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt Süüria vastu toime pandud agressioonile takka, ütlevad rahvusvahelise õiguse asjatundjad, et tegu oli rahvusvahelise õiguse murettekitava rikkumisega. Sotsiaalmeedias väljendas seda seisukohta teiste hulgas ka Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor, akadeemik Lauri Mälksoo.

http://objektiiv.ee/professor-lauri-malksoo-suuria-vastu-suunatud-raketirunnak-kujutab-endast-rahvusvahelise-oiguse-rikkumist/

* * *

15.04.2018

“Tegu on brutaalse agressiooniakti ning ilmselge rahvusvahelise õiguse ja ÜRO põhikirja rikkumisega, sest see on põhjendamatu kallaletung ÜRO liikmeks olevale suveräänsele riigile,” toonitatakse avalduses. Kirikujuhtide sõnul “põhjustab see rünnak suurt valu, kuna toimepanijaiks on vägevad riigid, kellele Süüria ei ole teinud mingilgi moel mitte mingisugust kahju.”

http://objektiiv.ee/suuria-kirikupead-moistame-hukka-usa-ja-tema-liitlaste-agressiooni-meie-kodumaa-vastu/

* * *

15.04.2018

Täna oleme kahjuks sunnitud tõdema, et Eestis ei ole mitte ühtegi parteid, mis oleks valmis USA poolse agressiooni ja selle kaudu toime pandud rahvusvahelise õiguse jämeda rikkumise hukka mõistma. Olgu parteide erimeelsused muudes küsimustes millised iganes – globalistide sõjamasinale teevad positiivset kommunikatsiooni kõik parteid ühte moodi, sõltumata sellest, kui jämedalt see rahvusvahelist õigust rikub ja riikide tsiviliseeritud kooselu aluseks olevatest normidest üle sõidab. Kui on tarvis õigustada meie välismaiste isandate poolset rahvusvahelise õiguse rikkumist kõige kõrgemal tasemel, siis leiavad jürirattad, markomihkelsonid, svenmikserid, kerstikaljulaiud, urmaspaedad ja EKRE mehed koos ERR-i ja Postimehega nagu imeväel ühise keele – kõik nad räägivad USA ja Suurbritannia võimuladviku jutupunkte korrates Süüria valitsuse poolt toime pandud keemiarelvarünnakust nagu faktist, olgugi et kõik teavad seda tehes väga hästi, et ühtegi tõendit nende süüdistuste põhistamiseks pole esitatud ning et süüdistuste esitajad on sarnastes olukordades varem korduvalt jultunult valetanud. Ütlen siiralt, et olen sügavalt pettunud – eriti neis, kellest tahaks kangesti loota paremat.

* * *

15.04.2018

Kuulasin just “Räägime asjast” saadet, mille alguses andsin ka ise kommentaari seonduvalt riigikohtu otsusega kooseluseaduse küsimuses. Päris kahetsusväärne on aga see, et ka rahvus-konservatiivid võtavad sarnaselt mikserite, mihkelsonide ja luikedega oma arutelude ja kommentaaride eelduseks lääne propaganda väited, käsitledes neid aksioomidena, ega küsi kordagi põhilisi kriitilisi küsimusi, ei selle kohta, kas Süüria valitsus üldse on Douma linnas väidetavalt toimunud keemiarelvarünnaku eest vastutav, ega ka selle kohta, millise õigusega USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa kasutavad teise suveräänse riigi vastu omavoliliselt relvastatud jõudu. Kui põhilised küsimused lükatakse vaiba alla, ei saa ausast analüüsist rääkida. Rääkimata sellest, et on mõistusevastane pigistada silm kinni nende rahvusvahelise õiguse normide lammutamise suhtes, mille püsimine peaks olema Eesti esmane julgeolekupoliitiline huvi.

* * *

Süüria kirikute juhid, nii katoliiklased kui ortodoksid, mõistavad ühemõtteliselt USA, Ühgendkuningriigi ja Prantsusmaa rünnaku Süüriale hukka: “Meie (…) mõistame avalikult hukka brutaalse agressiooni, mille USA, Ühendkuningriigid ja Prantsusmaa meie kalli Süüria vastu täna hommikul toime panid, toetudes põhjendamata süüdistustele, et Süüria valitsus on kasutanud keemiarelva… See põhjustab meile suurt valu, et agressioon tuleb vägevatelt riikidelt, kellele Süüria pole teinud ühelgi viisil midagi halba.”

http://www.thetablet.co.uk/news/8898/catholic-and-orthodox-church-leaders-condemn-syria-attack

* * *

14.04.2018

Mustmiljon näidet ajalugu teab,
et tugev nõrka kõiges süüdi peab;
kuid me ei hakka ajalugu kirjutama,
vaid valmi keeles kinnitame sama.
Üks Tall läks kuumal päeval oja äärde jooma,
ja ega õnnetused tulles hüüa,
ta pidi kohtama seal Hunti, kurja looma,
kes kohe tahtis teda ära süüa.
Et aga seaduslikku nägu anda teole,
Hunt käratab: “Ma näitan sulle, reole!
Sa ütle, et
mis õigusega
sa ajad sogaseks ja segad
siin minu selget joogivett?
Su kaela murran selle eest, va vastik voon!”
Kui Hiilgus arvab heaks ka mulle sõna anda,
siis alandlikult tahan ette kanda,
et mina sada sammu allpool voolu joon
mispärast, julgen öelda, pole õige see,
et mina sogastan teil joogivee.”
“Mind ära valelikuks tee,
sa nurjatu! Et kuule aga hullu!
Ei ole veel mul meelest minna lastud,
kuis tunamullu
sa sama toorelt haukusid mu vastu.”
“Oi heldeke; ma pole aastanegi,”
nüüd lausub Talleke.” “Su vend siis seda tegi!”
“Mul pole vendi.” – Aga sinu tõugu
üks lurjus lõksutas sii mullu lõugu,
Võib – olla äi, või vader, nimekaim,
kust mina seda teadma pean.
Teil, karjastel ja koertel, sama vihavaim
on minu vastu, küllap ma seda tean
ma ammust ajast; mõtlete vaid kurja
ja kavatsete karata mu turja!
Kuid sinuga kõik arved õiendan ma nüüd.”
“Mis on minu süü?”
“Pea suu! Sind kuulda ma ei taha!
On aeg, et hambad sulle sisse lüüa.
Ka seel on sinu süü, et mina tahan süüa!”
Nii ütles Hunt – ja murdis Talle maha.

– Ivan Krõlov, “Hunt ja talleke”

* * *

14.04.2018

USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa panid täna varahommikul Süüria vastu relvajõudu kasutades toime räige rahvusvahelise õiguse rikkumise. Pean end rahvusvahelise õiguse asjatundjaks ja ütlen selle pinnalt, et tegu on mitte hinnangu, vaid faktiga. Fakt on seegi, et kuigi pasundatakse nagu ühest suust, et rünnakutega hävitati Süüria keemiarelvalaod, ei ole avalikkusele esitatud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et Süürial üldse keemiarelvi oleks – just nagu ei ole esitatud tõendeid väitele, et Süüria valitsus kasutas 7. aprillil Douma linnas keemiarelva. On vaid üks suur propagandanarratiiv, mis logiseb absoluutselt igast otsast ja muutub seda naeruväärsemaks, mida fanaatilisemalt seda ühiste ja ilmselt täisidiootide veenmiseks mõeldud jutupunktidega Washingtonist, Londonist ja Pariisist pasundatakse. Igal juhul on sõja järele ihalejad Postimehes ja mujal saanud oma haiglasele kihule jälle veidi rahuldust – palju õnne! Mõne päeva eest kirjutasin ühes kommentaaris: “Pange tähele, kui raketid teele lastakse, on päris kindlasti õhtul AK-s kas Mihkelson, Mikser, Luik või keegi nende semu sellele sammule nn positiivset kommunikatsiooni tegemas, rääkides, kuidas USA-l ei olnud muud võimalust ning et tegelikult on see kõik rahvusvahelise õigusega kooskõlas ja rahvusvahelise rahu ja julgeoleku teenistuses.” Andke nüüd minna, poisid – töö vajab tegemist ja ustavus isandatele tõestamist! Pidage ainult meeles, et õigustades relvajõu kasutamise keelu rikkumist USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt, annate sellega rohelise tule samasuguseks käitumiseks ka Venemaa poolt.

* * *

14.04.2018

Vaatasin hetk tagasi ära 2016. aastal vändatud dokumentaalfilmi sellest, kuidas USA kukutas (Suurbritannia õhutusel ja abistamisel) 1953. aastal esimest korda CIA kaudu kõikvõimalikke alatusi kasutades teise riigi valitsuse. Toona langes ohvriks Iraan, mis oli silmapaistva riigimehe Mohammad Mossadeghi juhtimisel igati demokraatlik ja liberaalne riik. Kuigi propagandanarratiivis toodi põhjenduseks kommunismioht, oli riigipöörde tegelikuks põhjuseks Iraani otsustavad sammud vabanemaks sügavalt ebaõiglasest olukorrast, kus britid vanas heas kolonialistlikus ekspluateerimise vaimus Iraani nafta endale röövisid, samal ajal kui Iraan ise vireles vaesuses. Pärast Kermit Roosevelti juhtimisel USA Teherani saatkonna keldriruumidest ko-ordineeritud riigipööret on CIA korranud sarnast mustrit teistes riikides kümneid kordi, kuna see on ebameeldivatest valitsustest vabanemiseks tuhandeid kordi odavam kui otsene sõjaline sekkumine – pealegi on tegevus varjatud, mistõttu on ka mainekahju sõja alustamisega võrreldes mõõtmatult väiksem. Loomulikult on sel kõigel ka neil päevil maailmas toimuvaga väga selged paralleelid… Lõpetuseks üks tähelepanuväärne detail: selle kompanii nimeks, mis hakkas pärast riigipööret teostama Iraanis nafta väljapumpamist ja sellest koos ameeriklastega hiigelkasumite kogumist, sai nimeks …wait for it… British Petroleum (BP), brittide au ja uhkus ning tänagi üks maailma suuremaid naftakompaniisid. Nagu filmis toonitati, oli enne 1953. aasta augustis ülimalt amoraalsete vahenditega teostatud verist operatsiooni iraanlaste suhtumine USA-sse väga positiivne, kuna erinevalt brittidest nähti neid kolonialismivastase jõuna. Aga pärast kõnealust sündmust on suhtumine põhjendatult kujunenud vastupidiseks, samal ajal kui USA-st on saanud maailma peamine uuskolonialistlik jõud. Sellest, kui erinev võinuks olla Lähis-Ida ajalugu viimase poolsajandi jooksul, kui piirkonna kõige olulisemas riigis poleks omakasuihalusest demokraatlikku riigivalitsemist kukutatud ja diktatuuriga asendatud, ei hakka rääkimagi. Kahjuks oli film täna viimast päeva ETV2 vahendusel järelvaadatav, aga ilmselt leiab selle ingliskeelse versiooni ka veebiavarustest. Film kannab pealkirja “American Coup” (“Ameeriklaste korraldatud riigipööre”) ning selle tegijaks on Joe Ayella.

https://etv2.err.ee/v/haridussaated/dokfilmid/saated/98ec2349-c14f-40f5-9db8-51211b0d4631/ameeriklaste-korraldatud-riigipoore-american-coup-usa-2016

* * *

13.04.2018

Väga kõnekas, kas pole?! Endine briti sõjaväe ohvitser lõigatakse kohe eetrist välja, kui ta hakkab rääkima globalistide agendat õõnestavat juttu sellest, et sõja võidu veerel seistes oleks täiesti ebaloogiline eeldada, et Assad hakkaks kasutama keemiarelva.

* * *

13.04.2018

Paneb mõtlema, et olukorras, kus ka Eestile potentsiaalselt katastroofiliste tagajärgedega kolmanda maailmasõja puhkemine on lähemal kui kunagi varem, on paljud muidu vägagi häälekad arvajad nii paremalt kui ka vasakult justkui kõnevõime kaotanud, tegemata piuksugi. Selle vaikimisega öeldakse aga (enese kohta) vägagi palju. Igale vähegi ausale inimesele on ju selge, et potentsiaalselt kiiresti üleilmseks tuumakonfliktiks paisuda võiva kokkupõrke äärele tüürivad asja USA ja Suurbritannia, mitte Venemaa, aga just see on asi, mida ei ole nö poliitiliselt korrektne lausuda. Kel vähegi südametunnistus toimib ja kes omab avaliku arvamuse mõjutamise positsiooni, peaks seda kasutama, et sõjahüsteeria üleskütjatele vähemalt sõnades vastu astuda.

* * *

13.04.2018

Tibake kainemõistuslikku analüüsi Markuselt ajal, mil meedias valitseb propagandaga üles köetud hüsteeriaõhkkond. Eriti tähelepanuväärne on see, mida praegu Postimehe tegevuses nähtava räige propaganda taustal rääkis mitte kuigi ammu PMi “arvamusliidrite” lõunal Jüri Luik, rõhutades kui tänuväärset tööd nimetatud väljaanne teeb kvaliteetmeedia põllu kündmiseks. Luige mõtteavaldus on kommentaari lõpus välja toodud.

* * *

12.04..2018

Kas keegi suudab end täielikult naeruväärseks tegemeta selgitada, kuidas saab demokraatlikuks pidada riiki, mille peaminister on valmis kinnitamata süüdistuste alusel sõtta minema, ilma selleks parlamendilt nõusolekut taotlemata?! Vähemalt selles mõttes on niisugused kaasused kasulikud, et need toovad välja demokraatia TOTAALSE ILLUSIOONI.

http://objektiiv.ee/theresa-may-valmis-rundama-suuriat-parlamendi-nousolekuta/

* * *

12.04.2018

Poliitilise tsentraliseerituse ja selle ülima vormina globalismi probleem lühidalt kokkuvõetuna.

* * *

11.04.2018

“Ma ei väsi rõhutamast seda, mida olen palju kordi öelnud. Nimelt ma tõepoolest siiralt usun sellesse, et väikeriigina peaks meie esmaseks huviks olema seista selle eest, et rahvusvahelistes suhetes säiliks austus rahvusvahelise õiguse vastu. See on meie kõige kindlam garantii – ma tõesti usun sellesse. Kui muutuvad olukorrad ja suurjõudude huvid, siis võime end ühel hetkel avastada situatsioonist, kus meie ainsaks vihmavarjuks on rahvusvaheline õigus. Aga kui me ise kiidame takka rahvusvahelise õiguse rikkumisele nende jõudude poolt, kes on parasjagu meie selja taga, siis me aitame hävitada vihmavarju, mis võiks olla meie ainsaks kaitseks olukorras, kus see jõud enam meie selja taga ei seisa. Ja pangem tähele siin huvitavat vastuolu. Ühelt poolt me ei ole sugugi rahul sellega, et Venemaa sekkub sõjaliselt Krimmis ja Ida-Ukrainas – ja õigusega ei ole rahul, sest ei tohikski sekkuda, kuna Venemaa peaks austama teiste riikide territoriaalset terviklikkust. Aga kui me samal ajal kiidame takka sellele, et USA räigelt rikub näiteks Süüria territoriaalset terviklikkust, pommitades rakettidega Süüria vägesid ja rahastades liikumisi, mis kasutavad relvajõudu Süüria valitsuse kukutamiseks, siis me otseselt aitame hävitada selle rahvusvahelise õiguse normi vettpidavust, millest kinnipidamist me nõuame Venemaalt suhetes Ukrainaga ning millest kinnipidamine võiks olla ka meie kõige tugevamaks kaitsepunktiks suhetes Venemaaga Eestis. Selline käitumine on paraku lihtsalt irratsionaalne.”

* * *

11.04.2018

Hüsteeriaõhkkond on korralikult üles kõetud, nii et võib hakata tuld andma – kaks maailma suurimat tuumariiki on militaarse kokkupõrke jalamil. Palju õnne kõigile sõjaõhutajatele!

* * *

11.04.2018

Mõne päeva eest väitis Postimees oma juhtkirjas kindlas kõneviisis, et Süürias väidetavalt toimunud keemiarelvarünnaku eest vastutab kohalik valitsus (vt viidet altpoolt). Ometi ei ole siiani avalikkusele esitatud mitte ühtegi tõendit, mis võimaldaks niisugust faktiväidet esitada. Seega tegutseb Postimees ühemõtteliselt propagandistlikult, mitte ajakirjandusele omasel moel, rikkudes selgelt ajakirjanduseetika elementaarseid põhimõtteid. Neist ja seonduvatest küsimustest rääkisime Markusega lähemalt selle nädala “Fookuses”, püüdes esile tuua elementaarsed küsimused, mida “ajakirjanikud” ja poliitikud ei läbe lääne võimuringkondade poolt esitatud ja igast otsest logiseva narratiivi kohta püstitada.

* * *

10.04.2018

Kõneleb sõjakurjategija, kes peaks ammu vangis istuma.

http://objektiiv.ee/iraagi-soja-algataja-tony-blair-suurbritannia-peab-osalema-sojategevuses-suuria-vastu/

* * *

10.04.2018

Kui ei ole enam kedagi, kes küsiks skeptilisi küsimusi, hakkavad enamasti toimuma koledad asjad. Ainuüksi sel põhjusel peavad kõik südametunnistusega inimesed sõjaõhutajate väidetele vastama elementaarsete küsimuste esitamisega, nõudes neile ka vastuseid. Tucker Carlson annab selles osas suurepärast eeskuju!

* * *

10.04.2018

Kohalik globalistidest sõjaõhutajate hääletoru Postimees väidab kindlas kõneviisis ja üliemotsionaalseid väljendeid kasutades, et pühapäeval leidis Douma linnas aset keemiarünnak ning et selle eest on vastutav Süüria valitsus, olgugi et MITTE ÜHTEGI selliseid väiteid kinnitavat tõendit ei ole avalikkusele esitatud. Veelgi enam: sisuliselt kutsutakse USA-d üles sõjalisele kallaletungile Süüria vastu, mida nimetatakse otseselt kurjuseks. Niisugune tegevus on OTSESELT ja RASKELT vastuolus mitte ainult ajakirjanduseetika,* vaid ka üldinimliku eetikaga. Anda oma panus potentsiaalselt väga tõsiste tagajärgedega sõjalise konflikti õhutamisse, on pehmelt öeldes vastutustundetu. Kui Postimehe eesmärk oleks tõetaotlus, mitte propagandanarratiivi edatamine, siis tehtaks tööd mõlema poole väidete analüüsimise ning neist nõrkuste esiletoomisega, mitte ei pasundataks süüdimatult ühe poole jutupunkte. Aga nagu teame, on Postimees ise määratlenud Eesti välispoliitilise eesmärgina mitte tõetaotluse, vaid orienteerituse “Anglosaksi kilbile”. Selle taustal on propagandistlik tegevus kahtlemata arusaadav, aga vähemalt samavõrd ka häbiväärne.

* Eesti Ajakirjanduseetika Koodeks, punkt 4.1: “Uudismaterjal põhinegu tõestataval ja tõenditega tagatud faktilisel informatsioonil.” Vt ka sama koodeksi punkt 1.2. (“Ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta”) ja 1.4. (“Ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest. Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.”).

https://arvamus.postimees.ee/4465413/juhtkiri-kuidas-vastab-laas

* * *

09.04.2018

Niimoodi arutlevad terve mõistusega inimesed, kes langetavad otsuseid tuginedes faktidele, mitte sellele, kuidas olla kellelgi meelepärane.

http://objektiiv.ee/kaheksa-pohjust-miks-suudistused-viimase-suuria-keemiarunnaku-kohta-peaaegu-kindlasti-taielik-nonsenss/

* * *

9.04.2018

Kui vastab tõele, et Iisrael ründas hävitajatelt lastud rakettidega Süüria õhuväebaasi, siis pandi toime otsene rahvusvahelise õiguse rikkumine, kasutades teise riigi vastu sõjalist jõudu mitte enesekaitseks ja ilma ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadita. Kui nii, siis jääme ootama Mikseri, Mihkelsoni ja kohaliku meedia hukkamõistu, sest me ju ei taha, et rahvusvahelistes suhetes austus relvastatud jõu kasutamise keelu vastu lõplikult ära kaoks ning et ka Venemaa saaks seeläbi õigustuse samasuguseks käitumiseks.

http://www.arabnews.com/node/1281416/middle-east

* * *

08.04.2018

Mis oleks loomulikum ja ootuspärasem kui see, et võidu lävel seistes tõmbab Süüria valitsus endale keemiarelva kasutamisega uuesti kaela pikisilmi sellist võimalust ootava USA jt lääne võimuringkondade viha? Mingit uurimist ei ole loomulikult veel toimunud, mingeid tõendeid pole esitatud, aga juba pasundab lääne meedia üksmeelses teadmises, kes on süüdi ja keda tuleb karistada. The fun never stops!

https://www.err.ee/744443/usa-peab-suuria-gaasirunnaku-eest-vastutavaks-ka-venemaad-moskva-eitab

 

Advertisements

Eesti välispoliitikat aetakse ususektidele omasel moel

March 26, 2018

29060648_1825368567481521_6119134042186303264_o

„Kui miski prääksub nagu part ja kõnnib nagu part, siis ta ongi part.“ Nii selgitas välisminister Sven Mikser eile välisministeeriumis toimunud pressikonverentsil oma veendumust, et väidetava närvimürgirünnaku eest topeltagent Sergei Skripali vastu Salisbury linnas vastutab Venemaa, kes on sellega pannud toime “erakordselt jämeda rahvusvahelise õiguse rikkumise”, mida “ei saa tolereerida”.

Tundub pea uskumatu, et üks valitsuse minister võib põhjapanevate ja potentsiaalselt väga kaugele ulatuvate tagajärgedega riiklike otsuste aluseks olevaid järeldusi põhjendada niisugusel tasemel. Ühelt poolt ei esitata Eesti avalikkusele mitte mingisuguseid tõendeid, vaid lihtsalt nõutakse USKU võimu- ja meediaringkondade poolt jõuliselt esitatud narratiividesse. Teisalt on Eesti valitsus ise valmis rakendama “liitlaste” survel Venemaa suhtes sanktsioone, omamata tegelikku kindlust, kas süüdistused, millele toetudes sanktsioone rakendatakse, peavad üldse paika.

Niisugune olukord väärib lähemat tähelepanu. Tavaliselt saavad kõik vähegi mõtlevad inimesed aru, et kedagi ei saa ühegi teo eest süüdi mõista ilma, et tema süüd kinnitaks ümberlükkamatud tõendid. Seetõttu me õnneks ei kuule, et inimesi pandaks vangi pelgalt selle pärast, et süüdistaja hinnangul paistavad nad olevat vargad või mõrvarid, olgugi et otseseid tõendeid selle kohta ei ole. Samuti saadakse aru elementaarsest põhimõttest, et keegi ei pea tõendama oma süütust, vaid süü tõestamise kohustus on süüdistajal. (Kõrvalepõikena võib märkida ka seda, et jääb arusaamatuks, kuidas peaks Venemaa üldse saama Suurbritanniale juhtumi suhtes omapoolset mõtestatud selgitust anda, kui Suurbritannia ei võimalda ligipääsu väidetavalt kogutud tõenditele.)

Rahvusvaheliste suhete tasandil eeldatakse aga Lääneriikide avalikkuselt süü tuvastamise elementaarsest standardist lahtiütlemist ja usutruudust võimuladviku poolt jõuliselt esitatud väidetele. Neisse, kes küsivad siiski tõendeid, suhtutakse kui ketseritesse või usutaganejatesse. Paraku on niisugune mõtte- ja käitumisviis omane mitte õigusriigile, vaid ususektidele, mille liikmetelt nõutakse grupi juhtide poolt väidetu pimesi uskumist ja järgimist.

Sarnaselt ülejäänud avalikkusele ei tea mina, kas Skripali väidetava mürgitamise taga olid Venemaa võimuringkonnad või mitte – võimalik et olid, võimalik et ei olnud. Küll aga tean ma, et siiani ei ole esitatud mitte mingeid vähegi arvestatavaid tõendeid, mis süüdistust kinnitaks. Kuivõrd tõendeid esitatud ei ole, siis kõlavad kõikvõimalikud kindlas kõneviisis esitatud väited propagandistlikena. Arvestades, kui häbitult geopoliitilisel areenil pidevalt avalikkusele valetatakse, ei saa paljasõnaliste väidete pinnalt nende tõesuse kohta põhjendatud järeldusi teha.

Igal juhul on Skripali juhtumi muster väga sarnane sellele, mida nägime eelmise aasta kevadel seoses Süüria valitsusele esitatud ja meedia poolt tohutu intensiivsusega levitatud süüdistustega, et too vastutab Khan Sheikhuni linnas väidetavalt toime pandud keemiarünnakute eest. Ka toona oli teiste seas ka meie poliitilisele eliidile (ja meediale) kohe eksimatult selge, et süüdi on al-Assad – juba jõuti avaldada toetust ka USA plaanile Süüriat rünnata. Mida aga polnud ega ole siiani, on tõendid, mis süüdistuste paikapidavust kinnitaks.

Loomulikult on sama mustrit nähtud palju kordi ka varem – kõige kurikuulsamalt seoses sissetungiga Iraaki, mis nüüdseks on nõudnud juba sadu tuhandeid inimohvreid ja põhjustanud raskekujulise humanitaarkatastroofi. Mäletatavasti toetas meie võimuladvik innukalt ka seda avantüüri ning rakendas selle teenistusse meie kaitseväe, ilma et USA oleks esitanud vähegi veenvaid tõendeid rünnaku aluseks olnud väidetele Saddam Husseni käsutuses olevatest massihävitusrelvadest. Nagu hiljem selgus, olid esitatud “tõendid” pesuehtne fabrikatsioon ja teadlik vale vallutussõja õigustamiseks. Ei meenu, et sellise avaliku pettuse ja sellele toetuva räige rahvusvahelise õiguse rikkumise tõttu oleks ühtegi USA diplomaati Eestist välja saadetud.

Mis puutub aga Mikseri arutlusse, et see, mis prääksub nagu part ja kõnnib nagu part, ongi part, siis tekib küsimus, mida arvata Mikserist endast. Tema arutluskäiku rakendades võiks järeldada, et kui keegi paistab välja nagu sülekoer ning liputab saba, klähvib ja käib vestike seljas nööri otsas nagu sülekoer, siis ta ongi sülekoer. Minul puudub igal juhul selliste inimeste suhtes igasugune usaldus – ma ei usu hetkekski, et nad seisavad ennekõike Eesti parimate huvide eest, tõe ja õigluse teenimisest rääkimata.


Sooneutraalne mõistusevarjutus ehk mõned järelmõtted Tallinna TV saatele “Ajurünnak”

March 2, 2018

Mõne päeva eest Tallinna TV eetris olnud ja sooneutraalsuse probleemile keskendunud saade “Ajurünnak”, kus lisaks Harry Raudverele, Marianne Mikkole ja Barbi Pilvrele osalesin ka mina, väärib mõne järelmõtte kirja panemist.

Esiteks olgu öeldud, et saade on läinud korda tavatult paljudele inimestele. Kunagi varem ei ole nii paljud inimesed mulle helistanud ja kirjutanud ning tänu avaldanud. Ise ma küll ei tundnud, et oleks saates osaledes midagi erakordset teinud. Pigem vastupidi, saate järel oli päris vilets ja tühi tunne, nagu niisugustel puhkudel ikka, kui tunned, et arukas ja sisuliselt huvitav arutelu pole paraku võimalik ning et ainus, mida teha saad, on valelike ideoloogiliste loosungite tagasitõrjumine.

Samas on selle saate näol tegu tänuväärse materjaliga selles mõttes, et inimesed saavad näha, kui abitud ja saamatud on reaalset vastupanu kohates need kõrgetel poliitilistel positsioonidel olevad riigipalgalised ideoloogid, kes on harjunud nii Eestis kui ka Euroopa Liidu struktuurides kõikvõimalike komisjonide, töögruppide, paneelide, seminaride, konverentside, arutelude, saadete ja muude üritust raames ainult pähe tuubitud ideoloogilisi loosungeid ette kandma ega ole vähimalgi määral harjunud, et nendega jäädakse põhimõttelisel tasandil eriarvamusele ning et oma seisukohti tuleb ka argumenteeritult kaitsta. Põhimõtteliselt tekib sellises olukorras lihtsalt paanika, millest annab tunnistust ka alltoodud klipp.

Saates sai kuulda palju mõistusevastaseid väiteid, millest vaid vähestele avanes võimalus tähelepanu juhtida. Iga kord, kui sõna sain, olin märkinud üles juba vähemalt viis punkti, mis väärinuks eraldi tähelepanu, oma mõtete esitamisest rääkimata. Juba saate ajal mõtlesin, et on ikka küll lugu – teatud mõttes ei ole nõukogude ajaga võrreldes olukord kuigivõrd muutunud, sest ikka on võimu juures rohkelt inimesi, kes usuvad täiesti mõistusevastaseid ideid (nagu nt idee sellest, et keegi saab oma sugu vahetada) ning soovivad neid õilsate loosungite kattevarjus, ent absoluutselt naeruväärsete argumentidega kogu ülejäänud ühiskonnale riikliku sunni jõuga peale suruda.

Eriliselt hiilgas muidugi ignorantsuse, enesekindluse ja agaruse surmavat kombinatsiooni demonstreerinud Mikko, kelle juttu kuulates tekkis küll mitmeid tõsiseid küsimusi, mida ei ole viisakas avalikult kirja panna. Ainuüksi ülaltoodud klipis esile toodud stseen on oma reljeefsuses väärt kohta Eesti avaliku arutelu ja poliitilise kultuuri(tuse) klassikas. Et panna väga lühikese ajaga ritta nii palju absurdseid ja otseselt vääraid väiteid – mh osutus, nagu eksisteeriks põhjendatud kahtlus, et Tallinna TV saate on maksnud kinni katoliku kirik –, see nõuab erilist annet. Kokkuvõtlikult annab Mikko argumenteerimise tasemest ülevaate asjaolu, et ta korrutas alates saate algusest kokku vist neljal korral, et elame ikkagi 21. sajandil ja seega … – justkui see oleks mingi argument.

Vast üks kõige kõnekamaid momente saabus aga päris saate lõpus, kui publiku hulgast küsiti hinnangut asjaolule, et Ameerikas lastakse sooideoloogia praktilise väljendusena end naiseks pidavad mehed MMA-ringi naisi kolkima. Oli vägagi tähelepanuväärne, et aastaid Eesti ühe esifeministina tuntud Barbi Pilvrel ei olnud selle kohta midagi kriitilist öelda. Ainuke asi, mille ta suutis vastusena kuuldavale tuua, oli jutt sellest, et kui ikka on tegu andekate sportlastega, siis peaks neil olema õigus võistelda ning et on spordiorganisatsioonide endi otsustada, kuidas reeglid paika panna.

Niisiis: end feministiks nimetav inimene ei suuda hukka mõista olukorda, kus (end naiseks pidavad) mehed – jah, mehed, unustage ära absurdne jutt mingitest “transsoolistest naistest” – kolgivad brutaalselt naisi ruiskate ja jalgadega näkku, kõhtu ja igale poole mujale, loobivad neid vastu põrandat ja väänavad neil valuvõtteid rakendades liikmeid. Põhjust, miks niisuguse otsese ja jõhkra naistevastase vägivalla hukkamõistmine käis Pilvrele üle jõu, pole ka raske aimata, sest seda tehes oleks tulnud minna vastuollu transsoolisuse ideoloogia postulaatidega (naisena tuleb käsitleda igaüht, kes end naiseks peab) ja avada võimalus transfoobia süüdistuste kaela saamiseks. Ei ole sugugi liialdus öelda, et niisugune olukord annab tunnistust sõna otseses mõttes tõsisest mõistusevarjutusest, mis on saavutanud intellektuaalse halvatuse taseme.

Kommenteerida võiks veel nii mõndagi, aga ilmselt pole sel mõtet. Pigem tasub igaühel ise see saade üle vaadata ja soovitada sama teistelegi, sest nagu olen varemgi öelnud, ei saa keegi vasakliberaalide ideoloogilistele ambitsioonidele rohkem kahju teha kui nad ise, eeldusel et nad lasevad oma mõttemaailmal avalikult paista. Selles mõttes jääb üle saatekaaslasi hea töö eest tänada.

Tallinna TV 28.02.2018 saadet “Ajurünnak” saab tervikuna vaadata siit:


Noor Ilves kui näide nomenklatuuri elust paralleeluniversumis

February 21, 2018

Screen Shot 2018-02-21 at 22.22.43

Täna pakuti meile Delfi vahendusel suurepärane näide sellest, kuidas nomenklatuur elab Eestis justkui paralleelreaalsuses. President Kersti Kaljulaiult riikliku teenetemärgi vastuvõtmisel rääkis endise presidendi poeg, aastaid Brüsselis riigi- ja euroametnikuna töötanud Luukas Kristjan Ilves nii.

Reporter: “Kui Te toote välja ühe asja, mis on praeguses Eestis eriti hästi, siis mis see oleks?”

Ilves: “Uhh, kas ma pean ainult ühe valima või?”

Reporter: “Võib ka mitu öelda.”

Ilves: “Ma ei tea. Mul on nüüd see, et ma elan, eks ole, juba neli aastat Eestist eemal. Iga kord kui ma tagasi tulen, tundub mulle, et see koht on järjest kihvtimaks [sic] ja huvitavamaks kohaks muutunud. Aga kui ma pean ühe asja valima, siis ikka inimesed.” [Vägev klišee, kas pole?!]

Reporter (pärast nõutut pausi): “Aga mis võiks olla veel paremini?”

Ilves (pärast põgusat mõttehetke): “Ma tunnen kahest asjast puudust. Talvisel ajal päikesest. Seda me vast nagu väga ei muuda, kui me just kuidagi kosmilist süsteemi muutma ei hakka. Ja noh, paar täiendavat lennuühendust võiks olla soojale maale – need oleks tänu sellele pimedusele kasulikud. Aga need on enam-vähem ainsad asjad.”

Olgugi, et noorel Ilvesel oli küsimustele vastates pidevalt mõnus muie näol, pole see tegelikult sugugi naljakas. Pigem on asjaolu, et võimu juures olevad inimesed ei näegi ühiskonnas mitte mingeid reaalseid probleeme, tunnistuseks empaatiavõimetusest ning sellest, et elatakse tõepoolest omas mullis, millel kokkupuutepunkt ühiskondliku reaalsusega praktiliselt puudub.

Ametlike andmete kohaselt elab vähemalt viiendik Eesti ühiskonnast suhtelises vaesuses (tegelikult väidetavalt tunduvalt suurem osa). Hambaravi käib paljudele inimestele üle jõu – olude sunnil elatakse teine pool elust (pool)tühja suuga. Hindade tase on võrreldav Lääne-Euroopa riikidega või ületab seda, aga palgatase on kordades madalam. Suur osa kaupade ja teenuste hindadest moodustub pankade intressimaksetest, samal ajal kui pankadele on mängitud kätte hiigelkasumid kodanikele kohustuslikuks tehtud pensionifondide haldamisest. Rahvas on kõrvuni võlgades.

Perekonnad purunevad, paljud lapsed elavad ühe vanemaga või üldse ilma vanemateta. Üksikemade hulk on piinlikult suur. Hooramine on muutunud (isegi riikliku tervishoiupoliitika eeldusena) normaalsuseks, seriaalne mitmenaisepidamine samuti. Igal aastal tehakse tuhandeid aborte, valitsus maksab selle kinni, hoolimata kohustusest kaitsta sündimata laste õigust elule. Seejuures on ohvriks tihti nii sündimata lapsed kui ka nende emad, keda lähedaste poolt abordile survestatakse või kellele ei pakuta laste vastuvõtmiseks kohast toetust.

Vohab narkomaania ja alkoholism. Paljud vaevlevad hasartmängusõltuvusega ja hävitavad sellele alla jäädes oma (ja lähedaste) elu. Internetis, meedias, meelelahutuses, teles, kinos, arvutimängudes ja mujal laiutab võigas vägivallakultus. Pornograafia, mis on isegi oma eriti räigetes vormides kõigile vaid mõne hiirekliki kaugusel, levib nagu katk, purustades abielusid ja perekondi ning pakkudes sageli lastele ja noorukitele esimest kokkupuudet inimseksuaalsusega, tõmbistades selles osas nende loomulikku tunnetust.

Lastepilastamine on häbiväärselt levinud. Naisepeks samuti. Maad on võtnud raskekujuline kõlbeline laostumine, samuti sügav rahvastikukriis, mille jätkudes ootab meie rahvast ja kultuuri hääbumine. Kristlikud ühendused on lagunenud ega suuda või taha enam oma ühiskondlikku rolli täita, ei hingehoiu mõttes ega õigete moraalsete põhimõtete kaitsjana.

Maapiirkondades elu kärbub, väikeettevõtjad väljaspool tõmbekeskusi panevad alatasa pille kotti või tegutsevad makse maksmata, kartes pidevalt pealekaebamist ja karistust. Suur osa põllumajandusest ja muust majandusest hingitseb üksnes tänu eurotoetustele, olles iseseisvalt jätkusuutmatu. Eesti põllumehed saavad seejuures Lõuna- ja Lääne-Euroopa ametivendadega võrreldes kordades väiksemaid toetusi ega ole seetõttu ühisturul konkurentsivõimelised. Mitmed tulusamad majanduse sektorid on suures osas välismaiste kontsernide poolt üle võetud, tihti makstakse suurte kasumite juures kohalikele töötajatele häbiväärselt madalat palka. Edu saadab üldjuhul mitte reaalset majandustegevust, vaid sahkerdamist, spekuleerimist, vahendamist, liigkasuvõtmist ja muud sellist, mida on kohasem nimetada krematistikaks (teiste loodud ressursside oma taskusse kanaliseerimise kunstiks) kui majanduseks (ressursside loomiseks).

Maksukoormus on jaburalt kõrge, palgatöötaja palgafondist läheb julgelt üle poole (reeglina 60–90%) otseste või kaudsete maksudena riigile. Inimeste sõltuvussuhe riigiga muudkui kasvab – pea igas olulises eluaspektis ollakse avalikust võimust rippuv. Ühe tuluteenijaga lasterikastel peredel on peaaegu võimatu hakkama saada. Rohkem kui kolme lapsega perekondadel on suur risk langeda vaesusse. Paljud inimesed on emigreerunud, sest tööd ja rakendust ei ole, lootust olukorra paranemiseks samuti mitte. Teised pendeldavad Soome vahet, et perele elatist teenida. Regionaalne tasakaalustamatus on katastroofiline, maapoode, -haiglaid ja -päästekomandosid suletakse. Rääkimata sellest, et suur hulk inimesi on lihtsalt depressioonis või muul moel õnnetud, tunnetades hingelist tühjust ja katkiolekut ning suutmatust pakkuda oma lähedastele armastust ja tuge, mida need vajavad ja väärivad.

Politsei on raskelt alarahastatud ja -mehitatud, patrulle on kriitiliselt vähe, liikluspolitsei peaaegu puudub, suur hulk süütegusid jääb ressursi puudusel menetlemata. Pinnal püütakse püsida vabatahtlikele abipolitseinikele toetudes. Piir Venemaaga on väljaehitamata, raha pole. Eestil puudub igasugune iseseisev välispoliitika – kõik otsused lähtuvad üksnes omakasu püüdlustest, mitte sellest, mis on õige ja hea. Ja isegi kasulikkuse äratundmises tihtipeale eksitakse. Rahva seas külvatakse regulaarsete doosidena sõjahirmu, et selle kaudu oma võimupositsiooni kindlustada ning seda ainuvõimalikuna kujutades ükskõik milliseid otsuseid rahvale söödavaks teha. Rahanduspoliitika on kasvavas mastaabis vastutustundetu ja diletantlik. Fiskaalpoliitilised otsused on otseselt riigile ja rahvale kahjulike tagajärgedega, seonduvates prognoosides eksitakse kümnete miljonitega.

Rahvastikupoliitika on diletantlik ja keskendub pseudoprobleemidele, immigratsioonipoliitika vastutustundetu. Välismaiste isandate ees orjameelselt lömitav poliitiline eliit on rahvast võõrandunud. Rahva poole pöördutakse vaid oma võimupositsiooni kinnitamise või parandamise huvides. Sisulises plaanis riiklik iseseisvus muudkui kahaneb, vormilises plaanis pannakse aga vastupidise mulje loomisele aina rohkem rõhku. Rahvast reaalselt ühendavaid väärtusi hägustatkse ja lahustatakse, ent ühiskonna kooshoidmiseks kasvatatakse (eufemistlikult strateegiliseks kommunikatsiooniks nimetatud) riikliku propaganda kulutusi.

Samas rahvale reaalset ühiskonnaelu küsimuste otsustamise õigust ei võimaldata, ei rahvaalgatuse ega presidendi otsevalimiste taastamise näol – olgugi, et rohkem kui 70% kodanikkonnast leiab, et rahval pole poliitiliste otsuste langetamises osalemiseks piisavat võimalust. Parlamendis on terve rida inimesi, kel tegelikult rahva mandaati ei ole, positsioon on saadud vaid mõnesaja häälega tänu soojale kohale partei nimekirjas. Samuti ei ole neil (nagu ka paljudel teistel avalikel teenistujatel) elementaarset kompetentsust oma ametikohal vastustundlikuks tegutsemiseks. Poliitiline vastutus on üleüldse sõnakõlks, tavaks on see, et keegi ei võta poliitiliste möödalaskmiste eest mingit vastutust.

Presidendiks on parteide tagatubade kokkuleppel pukki pandud euroametnik, kes isegi mitte ei kandideerinud sellele kohale, rääkimata valituks osutumisest või rahvalt mandaadi saamisest. Eelmise presidendi poolt ettevõtlustoetuste sisulisele omistamisele ja muule ärmatamisele vaatab avalik võim läbi sõrmede.

Isamaad armastavaid konservatiivselt, kristlikult ja/või rahvuslikult meelestatud inimesi, kes valitseva ideoloogiaga ei nõustu ja sellele vastu räägivad, tembeldatakse poliitikute ja meedia poolt alatasa häbimärgistavalt populistideks, venemeelseteks, tagurlasteks, sallimatuteks, vihkajateks jne. Paljud inimesed elavad sisepaguluses, tundmata neile olulisi väärtusi jalge alla tallava riigivõimuga ühisosa. Veel rohkemad on allutanud end enesetsensuurile, kuna poliitilise korrektsuse õhkkonnas ei läbeta ka varem elementaarseks peetud, ent nüüdseks n-ö parketikõlbmatuks tembeldatud seisukohti väljendada.

Riigi kahe peamise linna vahelist maanteed ei ole siiani suudetud neljarealiseks ehitada, samaväärse või veelgi suurema liikluskoormusega Pärnu maanteest rääkimata. Sellest tingitud liiklusõnnetustes hukkub pidevalt kaugelt liiga palju inimesi. Samal ajal surutakse läbinähtavalt valelike argumentidega läbi suurele osale ühiskonnast täiesti vastuvõetamatut, looduskeskkonda ruineerivat, majanduslikult jätkusuutmatut ja ultrakallist Rail Balticu projekti, millel puudub igasugune mõte ja millest erainvestorid ei taha kuuldagi. Haritlaste protestile vilistatakse.

Koolid muudetakse aina enam ideoloogilise kasvatustöö keskusteks, lastele surutakse manipulatiivselt peale kõige haiglasemaid ideid (à la mehelikkus ja naiselikkus on sotsiaalsed konstruktsioonid, mida kasutakse rõhuvate võimusuhete põlistamiseks, igaüks võib ise otsustada oma sooidentiteedi üle, muuta oma sugu jne). Koolisüsteem ei võta arvesse poiste ja tüdrukute tõsiseid arenguerinevusi, mistõttu on poisid süstemaatiliselt justkui defektsete tüdrukute rollis ning langevad koolist välja.

Laste ja noorte tervis on tõsiselt allakäinud. Suur osa ajast raisatakse labast või otseselt pahelist meelelahutust tarbides, sotsiaalmeedias vedeledes või arvutimänge mängides. Füüsiline ja intellektuaalne aktiivsus langeb, rasvumine kasvab – kõikvõimalikud psüühilised ja vaimsed hälbed samuti. Ehmatavalt suur osa noortest meestest ei kvalifitseeru tervislikel põhjustel ajateenistusse ega ole suutelised oma elus vastutust kandma. Kasvav hulk mehi ja naisi ei ole soojätkamiseks füüsiliselt võimelised, rääkimata moraalsetest ja vooruslikest eeldustest truuks ja harmooniliseks abieluks ning perekonna loomiseks ja hoidmiseks.

Rahvusülikool ei suuda või ei taha mitmetel olulistel erialadel, muuhulgas filosoofias, pakkuda enam eestikeelset doktori- ega isegi mitte magistriõpet. Ülikoolides on õppe- ja teadustöö kvaliteet sageli piinlikult madal, eriti sotsiaalteaduste vallas. Tihti pakutakse reaalse hariduse asemel ideoloogilist propagandat ning koolitatakse välja mh Twitteri avangardi nime all tuntud kultuurimarksistlikke revolutsionääre. Ülikoolide õppejõud ei eitagi, et sisulises plaanis on tase kõvasti alla käinud, akadeemilise vaimu on lämmatanud administratiivne elutus ning ülikoolid on muutunud konveieriks.

Iseseisev kaitsevõime riigil mitte ainult ei puudu, vaid on väga kaugel sellest, kus see võiks olla. Oma kaitsevõime kasvatamise asemel (nt rahva üldise relvastamise teel) kasutatakse kaitsejõude Eestiga mitte mingit puutumust omavates ja rahvusvahelise õigusega vastuolus olevates globalistlikes vallutussõdades osalemiseks. Samas enese ja oma lähedaste kaitseks relvade omamise õigust püütakse muudkui koomale tõmmata. Mustmiljonit eurodirektiivi analüüsiv, menetlev, kontrolliv, monitooriv, arutav, tõlkiv, kohaldav ja haldav riigiaparaat aina paisub, samal ajal kui maksumaksjate hulk väheneb. Kõikvõimalike regulatsioonide kriiskav üleküllus suretab ettevõtlust ja sellega tegelemise soovi.

Eestit raiutakse metsast paljaks, protestid kõlavad taas kurtidele kõrvadele. Põldusid mürgitatakse massiliselt, liigirikkus pidevalt kahaneb, mesilased kõngevad. Loomi peetakse tihtipeale tööstuslikult tingimustes, mida on raske nimetada muuks kui loomapiinamiseks. Rahvas on omavahel enneolematult tülli aetud ja lõhestatud. Valitsuse liikmed nimetavad (põhiseaduse alusena määratletud) rahvusriigi ideaali avalikult ohtlikuks ja inimvaenulikuks düstoopiaks ega näe mingit põhjust selle pärast tagasi astuda – samuti ei näe selleks põhjust nende kamraadid.

Poliitiline süsteem lonkab kahte jalga, kõik on parteide pidevast omavahelisest jagelemisest väsinud. Valdavas osas väga üheülbalised parteid naudivad samal ajal ülevoolavat riiklikku rahastust, olles võtnud ise vastu seadused (või sallides selliseid seadusi), mis võimaldavad kodanike raha oma taskusse kanaliseerida, ilma et kodanikud oleks seda neile annetanud. Maksumaksjate raha laristatakse mõõdutundetult, aga lastehaiglatesse hädavajaliku sisseseade soetamiseks kogutakse jõulutunneli kaudu annetusi. Mujal maailmas turvalisuse kaalutlustel kõrvale jäetud e-valimiste suhtes puudub märkimisväärsel osal ühiskonnast usaldus.

Inimõigustest räägitakse söögi alla ja söögi peale, aga reaalseid kodanikuõigusi ja -vabadusi püütakse pidevalt mitte avardada, vaid koomale tõmmata. Aina paisub jälgimisühiskond, kus inimeste kohta kogutakse ennekuulmatus koguses isikuandmeid ning neid säilitatakse ja kasutatakse ebaseaduslikult. Kaitsepolitsei tegevuse üle puudub põhimõtteliselt igasugune tsiviilkontroll – seda kontrolli teostama pidava parlamendi komisjoni esimeheks on … kaitsepolitsei endine peadirektor.

Kohtumenetlus on enamikele inimestele õigussüsteemi keerukuse ja kvaliteetse õigusabi jaburalt kõrgete kulude tõttu kättesaamatu ja võtab absurdselt pika aja. Kohtud langetavad demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid jultunult eirates kehtiva õigusega otseselt vastuolus olevaid otsuseid. Aga kuivõrd need otsused edendavad n-ö õiget ideoloogilist agendat, siis pigistatakse selle suhtes silm kinni. Sageli on tõsiste kuritegude eest määratud karistused rahva õiglustunnet riivavalt väikesed.

Ravijärjekorrad on mitte harva uskumatult pikad. Inimesi sureb vähki epideemilises mastaabis. Puudega laste vanematele ja raskes seisus vanainimeste põetajatele puudub tihti praktiliselt igasugune riiklik tugi. Koolihariduse kvaliteet on piirkonniti tohutult kõikuv, kvaliteetne haridus maapiirkondades sageli üldse kättesaamatu – just nagu ka arstiabi, korrakaitse ja muud avalikud teenused.

Kõlbeline kasvatus koolides on olematu. Tihti ka perekondades või neis kooslustes, mis perekondadest alles on jäänud. Perekonna ja abielu mõisted on pideva ja agressiivse ideoloogilise rünnaku objektiks, kusjuures rünnakus osalevad aktiivselt paljud otseselt või kaudselt riigipalgalised tegelased.

Meedia kvaliteet on allapoole igasugust arvestust – vale ja tõde on pidevalt ärasegatud, uudiste ja meelelahutuse eraldusjooned kõike muud kui selged. Kommertsmeedias on tõetaotlus allutatud kasumijanule ning laialdaselt tegeletakse pigem ühiskonna manipuleerimise kui tema informeerimisega. Konflikte õhutatakse, võimendatakse ja ekspluateeritakse, et sellest profiiti lõigata. Eriti teravalt ilmneb probleem seonduvalt rahvusringhäälinguga, mille raskekujulist ideoloogilist kallutatust ei suudeta juba ammu varjata. Poliitiliste protsesside suunamiseks ja avaliku võimu ohjamiseks võimelist reaalset organiseerunud kodanikuühiskonda peaaegu ei eksisteeri, selle asemel vohab valitsuse käepikendusena tegutsev ja võimuringkondade ideoloogiliste huvide eest seisev riiklikult rahastatud võltskodanikuühiskond. Jne, jne, jne…

Aga presidendilt valgetähe IV klassi teenetemärgi saanud Luukas Kristjan Ilves ei näe muud probleemi kui see, et talvel võiks olla rohkem päikest ning ka paar lennuliini soojale maale võiks olla rohkem.

Selline on Eesti elu AD 2018.

 

Päev hiljem saime näha sama mentaliteedi väljendust ka teeneka eurobürokraadi, president Kersti Kaljulaiu esituses.


Kuidas Riigikogust esitatud kutse minult tagasi võeti

May 30, 2017

Siin on näide sellest, kuidas meie riigis asjad käivad ning kuidas reaalseid ja põhimõttelisi eriarvamusi ei taheta poliitilistesse aruteludesse kaasata. Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjonist võeti minuga 17. mail ühendust ja küsiti, kas oleksin nõus pidama 5. juunil toimuval komisjoni istungil ca 15 minutilise ettekande seonduvalt küsimusega sellest, kas Eestis tuleks seadustada nn surrogaatemadus. Samal päeval tänasin kutse eest, kinnitasin, et valmistan istungil osalemiseks ettekande ette (mida olengi juba teinud, koondades selleks materjali) ning saatsin vastavalt palvele ka oma ettekande põhiseisukohtade lühikese selgituse:

“[U]ldjoontes kavatsen kindlasti põhjendada, miks nn surrogaatemaduse seadustamine on vale samm (ennekõike lapse väärikuse ja õiguste seisukohast – laps pole asi ja lapsekandmine teenus, millega kaubelda). Lisaks sellele tahan põhjendada, miks see ei ole rahvastikukriisi lahendamise seisukohast sugugi mitte oluline ega vajalik, erinevalt mitmetest muudest sammudest, mis tuleks reaalselt rahvaastikukriisi ületamise suunas liikumiseks astuda.”

Eile võeti minuga aga Riigikogust uuesti ühendust ja teatati, et esitatud kutse võetakse minult sisuliselt tagasi, ettekande võimalus antakse hoopis Eesti Kirikute Nõukogule ja mina võin soovi korral saada sõna kuni kaheks minutiks. Omalt poolt oskasin vaid imestust väljendada, millisel moel asju aetakse ning vastasin nõnda:

Tere!

Pean tunnistama, et ma ei mõista niisugust asjaajamise korda. Eeldan, et kui minu poole on pöördutud ettepanekuga pidada ettekanne ja kui selles on ka kokku lepitud, siis peetakse kokkuleppest ka kinni. Sisuliselt on antud juhul tegu kokkuleppest taganemise ja kutse tagasivõtmisega, sest kahe minutiga ei saa [tõsisel teemal] ettekannet pidada viisil, mis võimaldaks küsimuse vähegi adekvaatset käsitlust. Ettekande kutse tagasivõtmine on kahtlemata ebaväärikas ja kui riigikogu komisjon lubab endale sellist käitumist, tuleb seda pidada kahetsusväärseks. Mina omalt poolt pole endale kunagi kellegi suhtes niisugust käitumist lubanud ega aktsepteeri sellist käitumist ka enese suhtes, mistõttu loobun niisugusel juhul istungil osalemisest. Loodetavasti ollakse tulemusega rahul ning istung saab peetud tavapärses ideoloogiliselt üheülbalises meeleolus, kus sisulised ja selgelt esitatud vastuväited nn surrogaatemaduse seadustamisega edasiliikumsieks puuduvad.

Pettumusega

Varro Vooglaid

Seni ei ole minult tõesti ühtegi kutset tagasi võetud, aga ükskord on ikka esimene. Pealegi potsatas mulle täna postkasti juba uus kutse samale üritusele, kuigi, tõsi, sedapuhku kutsuti mind juba mitte seisukohta väljendama, vaid kuulama:

Kutsun Teid komisjoni esimehe nimel Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjoni avalikule istungile 5. juunil, kus keskendutakse asendusemadusele. Komisjoni eesmärgiks on algatada ühiskonnas debatt asendusemaduse riikliku reguleerimise küsimuses.

Palume ennast registreerida hiljemalt neljapäeval 1. juunil e-posti aadressil kylli.mathiesen@riigikogu.ee

Istung avalik ja toimub ka ülekanne. Istungit on võimalik vaadata https://www.riigikogu.ee/live/4/et

Istungil teevad ettekande Eesti Naistearstide Seltsi president dr. Made Laanpere, Eesti Kirikute Nõukogu asepresident Meego Remmel ja Justiitsministeeriumieraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus.

Istung algab kell 13.15. Palun Teil kohale tulla 10-15 minutit varem ja võtta kaasa pildiga dokument.

Palume tähele panna, et parkimine Riigikogu hoone esisel platsil ei ole võimalik. Kui tulete autoga, soovitame selle jätta Harjuoru parklasse.

Täpsustus: meenus, et tegelikult on see siiski teine kord, mil mulle esitatud kutse on tagasi võetud – eelmine kord tegi seda TV3.


Rahvaalgatuse õigus tuleks taastada päriselt, mitte näiliselt

March 19, 2017

Proovisin üle pika aja saada ühe arvamusloo avaldatud ajalehes Postimees, mitte niivõrd omal initsiatiivil, aga lähtudes laiema ringi inimeste soovist juhtida artikli objektiks olevatele probleemile avalikkuse tähelepanu. Nagu arvata võis, ei võtnud Postimees artiklit vastu, olgugi, et teema on oluline ja aktuaalne ning minu artikkel on mu parima arusaamise kohaselt igati korrektne, argumenteeritud ja esitab seisukoha, mida pole sel teemal veel peavoolumeedias väljendatud. Iseenesest on tänuväärne, et Postimehe arvamustoimetusest üldse vastati – varasemad kogemused näitavad, et sageli ei saa arvamustoimetusest enne mitut järelepärimist üldse vastust. ERRi uudisteportaal võttis aga artikli kohe avaldamiseks ja avaldas selle terviklikul kujul.


Valitsuskoalitsiooni plaan rahvaalgatuse taastamiseks on üksnes näiline ja sisuliselt mõttetu, sest ilukõnest hoolimata ei muudaks see kehtiva korraga võrreldes praktiliselt mitte midagi.

Mõne päeva eest tõi valitsuskoalitsioon avalikkuse ette plaani taastada Eesti Vabariigis rahvaalgatuse õigus. Peaminister Jüri Ratas ütles plaani põhjendades, et riik peab tulema vastu rahva soovile riigiasjades kaasa rääkida ning looma selleks suuremad võimalused.

Ühelt poolt on tervitatav, et valitsuserakonnad tunnistavad lõhet rahva ja võimulolijate vahel ning et nad väljendavad põhimõttelist soovi seda lõhet ületada. Ent teiselt poolt tuleb koalitsioonierakondade plaani lähemalt vaadeldes tõdeda, et välja pakutud meede ei ole selle lõhe ületamiseks kaugeltki piisav.

Read the rest of this entry »


Presidendi kõne suhtekorralduslik soojus

January 2, 2017

Eile öösel kell 00:44 Delfis avaldatud kommentaaris kiitis suhtekorraldaja Ivo Rull president Kersti Kaljulaiu kõnet, selgitades, et tegu oli nii sisuliselt kui ka vormiliselt igati sümpaatse, inimliku ja sooja etteastega.

Kuigi ma ei tea, kas Rulli sõnavõtt on osa presidendi suhtekorraldustööst, jääb sellest igal juhul niisugune mulje, sest justkui vägisi positiivset kuvandit kujundav iseloomustus on reaalsusega vastuolus. Tõsi, oli näha, et erinevalt alatasa rahvast hurjutanud Toomas Hendrik Ilvesest püüdis Kaljulaid koos oma kõnekirjutajate ja suhtekorraldusmeeskonnaga püüdlikult inimlikkust ja soojust väljendada, ent kuna seda tehti ebasiiralt, formaalselt ja tehislikult, oli mulje vastupidine.

Paraku on aga suhtekorralduskunsti tõhususe eelduseks just nimelt see, et paljud inimesed kipuvad “oma seisukohti” kujundama toetudes mitte oma kogemustele, vaid sellele, mida autoriteediks peetavas ajalehes-teles-raadios räägitakse-kirjutatakse, isegi kui see on reaalsusega risti vastupidine. Antud juhulgi ei üllataks, kui kiiduavaldus Kaljulaiu kõne suhtes oli kirja pandud veel enne, kui kõne üldse eetrisse läks.

Lisaks oli tähelepanuväärne, et kaksteist aastat kõrge euroametnikuna töötanud presidendi kõnest puudusid igasugused riiklikud sümbolid, mistõttu jäi mulje, nagu oleks tegu mitte riigipea uusaastakõne, vaid klassijuhataja või kelle iganes sõnavõtuga. Presidendi selja taga laiuv Kumu aatriumi hall tühjus oli sama iseloomutu kui kõne ise.