Kuidas Riigikogust esitatud kutse minult tagasi võeti

May 30, 2017

Siin on näide sellest, kuidas meie riigis asjad käivad ning kuidas reaalseid ja põhimõttelisi eriarvamusi ei taheta poliitilistesse aruteludesse kaasata. Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjonist võeti minuga 17. mail ühendust ja küsiti, kas oleksin nõus pidama 5. juunil toimuval komisjoni istungil ca 15 minutilise ettekande seonduvalt küsimusega sellest, kas Eestis tuleks seadustada nn surrogaatemadus. Samal päeval tänasin kutse eest, kinnitasin, et valmistan istungil osalemiseks ettekande ette (mida olengi juba teinud, koondades selleks materjali) ning saatsin vastavalt palvele ka oma ettekande põhiseisukohtade lühikese selgituse:

“[U]ldjoontes kavatsen kindlasti põhjendada, miks nn surrogaatemaduse seadustamine on vale samm (ennekõike lapse väärikuse ja õiguste seisukohast – laps pole asi ja lapsekandmine teenus, millega kaubelda). Lisaks sellele tahan põhjendada, miks see ei ole rahvastikukriisi lahendamise seisukohast sugugi mitte oluline ega vajalik, erinevalt mitmetest muudest sammudest, mis tuleks reaalselt rahvaastikukriisi ületamise suunas liikumiseks astuda.”

Eile võeti minuga aga Riigikogust uuesti ühendust ja teatati, et esitatud kutse võetakse minult sisuliselt tagasi, ettekande võimalus antakse hoopis Eesti Kirikute Nõukogule ja mina võin soovi korral saada sõna kuni kaheks minutiks. Omalt poolt oskasin vaid imestust väljendada, millisel moel asju aetakse ning vastasin nõnda:

Tere!

Pean tunnistama, et ma ei mõista niisugust asjaajamise korda. Eeldan, et kui minu poole on pöördutud ettepanekuga pidada ettekanne ja kui selles on ka kokku lepitud, siis peetakse kokkuleppest ka kinni. Sisuliselt on antud juhul tegu kokkuleppest taganemise ja kutse tagasivõtmisega, sest kahe minutiga ei saa [tõsisel teemal] ettekannet pidada viisil, mis võimaldaks küsimuse vähegi adekvaatset käsitlust. Ettekande kutse tagasivõtmine on kahtlemata ebaväärikas ja kui riigikogu komisjon lubab endale sellist käitumist, tuleb seda pidada kahetsusväärseks. Mina omalt poolt pole endale kunagi kellegi suhtes niisugust käitumist lubanud ega aktsepteeri sellist käitumist ka enese suhtes, mistõttu loobun niisugusel juhul istungil osalemisest. Loodetavasti ollakse tulemusega rahul ning istung saab peetud tavapärses ideoloogiliselt üheülbalises meeleolus, kus sisulised ja selgelt esitatud vastuväited nn surrogaatemaduse seadustamisega edasiliikumsieks puuduvad.

Pettumusega

Varro Vooglaid

Seni ei ole minult tõesti ühtegi kutset tagasi võetud, aga ükskord on ikka esimene. Pealegi potsatas mulle täna postkasti juba uus kutse samale üritusele, kuigi, tõsi, sedapuhku kutsuti mind juba mitte seisukohta väljendama, vaid kuulama:

Kutsun Teid komisjoni esimehe nimel Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjoni avalikule istungile 5. juunil, kus keskendutakse asendusemadusele. Komisjoni eesmärgiks on algatada ühiskonnas debatt asendusemaduse riikliku reguleerimise küsimuses.

Palume ennast registreerida hiljemalt neljapäeval 1. juunil e-posti aadressil kylli.mathiesen@riigikogu.ee

Istung avalik ja toimub ka ülekanne. Istungit on võimalik vaadata https://www.riigikogu.ee/live/4/et

Istungil teevad ettekande Eesti Naistearstide Seltsi president dr. Made Laanpere, Eesti Kirikute Nõukogu asepresident Meego Remmel ja Justiitsministeeriumieraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus.

Istung algab kell 13.15. Palun Teil kohale tulla 10-15 minutit varem ja võtta kaasa pildiga dokument.

Palume tähele panna, et parkimine Riigikogu hoone esisel platsil ei ole võimalik. Kui tulete autoga, soovitame selle jätta Harjuoru parklasse.

Täpsustus: meenus, et tegelikult on see siiski teine kord, mil mulle esitatud kutse on tagasi võetud – eelmine kord tegi seda TV3.

Advertisements

Rahvaalgatuse õigus tuleks taastada päriselt, mitte näiliselt

March 19, 2017

Proovisin üle pika aja saada ühe arvamusloo avaldatud ajalehes Postimees, mitte niivõrd omal initsiatiivil, aga lähtudes laiema ringi inimeste soovist juhtida artikli objektiks olevatele probleemile avalikkuse tähelepanu. Nagu arvata võis, ei võtnud Postimees artiklit vastu, olgugi, et teema on oluline ja aktuaalne ning minu artikkel on mu parima arusaamise kohaselt igati korrektne, argumenteeritud ja esitab seisukoha, mida pole sel teemal veel peavoolumeedias väljendatud. Iseenesest on tänuväärne, et Postimehe arvamustoimetusest üldse vastati – varasemad kogemused näitavad, et sageli ei saa arvamustoimetusest enne mitut järelepärimist üldse vastust. ERRi uudisteportaal võttis aga artikli kohe avaldamiseks ja avaldas selle terviklikul kujul.


Valitsuskoalitsiooni plaan rahvaalgatuse taastamiseks on üksnes näiline ja sisuliselt mõttetu, sest ilukõnest hoolimata ei muudaks see kehtiva korraga võrreldes praktiliselt mitte midagi.

Mõne päeva eest tõi valitsuskoalitsioon avalikkuse ette plaani taastada Eesti Vabariigis rahvaalgatuse õigus. Peaminister Jüri Ratas ütles plaani põhjendades, et riik peab tulema vastu rahva soovile riigiasjades kaasa rääkida ning looma selleks suuremad võimalused.

Ühelt poolt on tervitatav, et valitsuserakonnad tunnistavad lõhet rahva ja võimulolijate vahel ning et nad väljendavad põhimõttelist soovi seda lõhet ületada. Ent teiselt poolt tuleb koalitsioonierakondade plaani lähemalt vaadeldes tõdeda, et välja pakutud meede ei ole selle lõhe ületamiseks kaugeltki piisav.

Read the rest of this entry »


Presidendi kõne suhtekorralduslik soojus

January 2, 2017

Eile öösel kell 00:44 Delfis avaldatud kommentaaris kiitis suhtekorraldaja Ivo Rull president Kersti Kaljulaiu kõnet, selgitades, et tegu oli nii sisuliselt kui ka vormiliselt igati sümpaatse, inimliku ja sooja etteastega.

Kuigi ma ei tea, kas Rulli sõnavõtt on osa presidendi suhtekorraldustööst, jääb sellest igal juhul niisugune mulje, sest justkui vägisi positiivset kuvandit kujundav iseloomustus on reaalsusega vastuolus. Tõsi, oli näha, et erinevalt alatasa rahvast hurjutanud Toomas Hendrik Ilvesest püüdis Kaljulaid koos oma kõnekirjutajate ja suhtekorraldusmeeskonnaga püüdlikult inimlikkust ja soojust väljendada, ent kuna seda tehti ebasiiralt, formaalselt ja tehislikult, oli mulje vastupidine.

Paraku on aga suhtekorralduskunsti tõhususe eelduseks just nimelt see, et paljud inimesed kipuvad “oma seisukohti” kujundama toetudes mitte oma kogemustele, vaid sellele, mida autoriteediks peetavas ajalehes-teles-raadios räägitakse-kirjutatakse, isegi kui see on reaalsusega risti vastupidine. Antud juhulgi ei üllataks, kui kiiduavaldus Kaljulaiu kõne suhtes oli kirja pandud veel enne, kui kõne üldse eetrisse läks.

Lisaks oli tähelepanuväärne, et kaksteist aastat kõrge euroametnikuna töötanud presidendi kõnest puudusid igasugused riiklikud sümbolid, mistõttu jäi mulje, nagu oleks tegu mitte riigipea uusaastakõne, vaid klassijuhataja või kelle iganes sõnavõtuga. Presidendi selja taga laiuv Kumu aatriumi hall tühjus oli sama iseloomutu kui kõne ise.


Mida arvata 2016. aasta kokkuvõtteks?

December 29, 2016

Panin Objektiivi peatoimetaja Veiko Vihuri palvel kirja mõned read vastuseks küsimusele sellest, kuidas iseloomustada 2016. aastat nii Eestis kui ka maailmas laiemalt. Teiste toimetuse liikmete vastused samale küsimusele on kättesaadavad siit.

Mõeldes sellele, millised olid 2016. aasta kesksed sündmused, on raske midagi originaalset öelda, sest avaliku tähelepanu keskmes olnud asjad on niigi kõigile teada.

Poliitika vaatevinklist jäädakse Eestis möödunud aastat mäletama ilmselt parajaks farsiks kujunenud presidendimääramise, Edgar Savisaare Keskerakonna juhi kohalt tõrjumise ja Reformierakonna opositsiooni kukkumisega päädinud valitsusevahetuse kaudu. Märkimisväärset lootust, et need sündmused võiks sillutada teed põhimõttelistele ühiskondlikele muutustele, ei ole põhjust hellitada. Pigem on tõenäoline, et ideoloogilises plaanis jätkub poliitiline elu enam-vähem samas võtmes, sest eks ole kaasaegse liberaalse poliitilise paradigma keskmes just nimelt eesmärk tagada ühiskonna liikumine üldjoontes ühes ja samas suunas sõltumata sellest, milliste parteide käes juhtub konkreetsel ajahetkel n-ö jäme ots olema.

Raske on muutustele loota ka teadmises, et Eesti Vabariik on iseseisev üksnes vormiliselt – iseotsustamise piirid jäävad aina ahtamaks ning samuti kuivavad kokku iseseisvuse kui autarktilisuse moraalsed, kultuurilised, demograafilised, militaarsed, rahanduslikud ja majanduslikud eeldused. Selles kontekstis näib üha enam, et poliitilised positsioonid on täidetud mitte iseseisva riigi valitsejate ning oma rahva esindajate ja teenijate, vaid globaalsete võimusüsteemide asehalduritega.

Maailmamastaabis olid enim kõneainet pakkunud konkreetseteks sündmusteks Brexit ehk Suurbritannia otsus lahkuda Euroopa Liidust ja Trumpi valimine USA presidendiks. Laiemas plaanis andsid aastale tooni verised sündmused Süürias ja Iraagis ning Euroopat tabanud massilise immigratsiooni laine. Paljud inimesed näevad Brexitit ja Trumpi tõusmist USA presidendiks märkimisväärsete tagasilöökidena globalistliku võimu tsentraliseerimise projekti elluviimisele, ent kas see ka reaalselt nii on, seda näitab aeg. Rutakalt ei tahaks selles osas järeldusi teha, kuna avalikus ruumis valitsev desinformatsioon ja selle kaudu elluviidav manipulatsioon on kolossaalne. Samas ei saa välistada, et nt Brexit kuulutab Euroopa Liidu lagunemist – kas see nii on, selle kohta saab rohkem öelda pärast tuleva aasta aprillis toimuvaid Prantsusmaa presidendivalimisi.

Paraku on väga raske näha lääne ühiskonna jaoks ilma vaimse pöördumiseta kusagilt lootust terendamas. Kogu revolutsiooniline projekt, mille keskmes on juba aastasadu olnud õhtumaade ühiskonna lahtirebimine oma religioossest, moraalsest, kultuurilisest ja ajaloolisest identiteedist ning selle asendamine väärastunud inimese- ja vabadusekäsitlusel rajaneva raha-, naudingu- ja riigikultusega, päädib varem või hiljem katastroofiga. Perekonna lagundamine, sootuseideoloogia kehtestamine ja inimloomuse tunnetuse moonutamine, austuse puudumine inimelu vastu ja sündimata laste massiline tapmine, nn multikultuurse ühiskonnamudeli juurutamine ja ühiskonna islamiseerumine ning riigi mõjusfääri ja riiklike struktuuride jätkuv paisutamine annavad paralleelselt äärmiselt tõsise demograafilise kriisiga tunnistust elamisest reaalsusest irdunud ideoloogilistes pettekujutelmades. Küsimuseks jääb, kas ühiskondlik katastroof saab olema totaalne või jääb veel võimalus meeleparanduseks.

Igal juhul on raske eitada pingete hüppelist kasvu ühiskonnas. Varem või hiljem päädib selline protsess vägivalla ja verevalamisega. Pingete lahenduseks ei saa aga olla loobumine vastuseisust ühiskonda loomuseadusest lahtirebivate revolutsiooniliste ambitsioonide elluviimisele, vaid lahtiütlemine revolutsiooniliste ambitsioonide ühiskonnale pealesurumisest. Ühiskonda ei lõhesta ega lõhu mitte konservatiivid, kes seisavad ilusa, õige ja hea kaitsel, vaid end erinevate imalate ja üha vähemaid inimesi veenvate valelike loosungitega ehtinud revolutsionäärid.


Õiglusest ja poliitikast

November 15, 2016

Seoses konverentsiga “Millist Eestit me tahame?” korrastasin mõtteid seonduvalt õigluse ja poliitikaga. Tegelikult tahaks seda teha oluliselt põhjalikumalt ja ehk avaneb mitte liialt kauges tulevikus selleks ka võimalus.


Homoaktivistid otsivad kooseluseaduse läbisurumiseks abi kohtult

September 13, 2016

a55373353f710eaf63f59fd478afb61d33249e417146c925bf86d31a7e262dd5

Eelmisel nädalal sai avalikkus Kanal 2 saate “Radar” vahendusel teada, et homoaktivistid on läinud kooseluseaduse läbisurumise lõpule viimiseks uuele rünnakule.

Kokkuvõtlikult öeldes on ühe kõige agressiivsema homoaktivistina tuntud Reimo Mets otsustanud minna Eesti Vabariigi vastu kohtusse, sest ta ei ole rahul olukorraga, kus riigikogus ei ole siiani õnnestunud kooseluseaduse rakendusakte läbi suruda.

Metsa hinnangul on kooseluseadus praegusel kujul, kus see on justkui vastu võetud, sisuliselt mõttetu, kuna rakendusaktide puudumise tõttu ei saa seda jõustada. Sellist olukorda nimetab ta homoseksuaalide mõnitamiseks.

Poliitikute survestamine kohtu abil

Mets ise väidab, et ta ei taha, et tema ettevõtmisest jääks mulje, nagu püüaks ta poliitikuid survestada. Ent samas kinnitab ta enesele otseselt vastu rääkides, et just seda ta teha püüabki, lootes kohtu abil survestada seaduseandjat ehk parlamenti kooseluseaduse läbisurumist lõpule viima.

“Ma lihtsalt üritan saavutada teiste meetoditega seda, mida ma olen algusest peale rääkinud. Töötage välja üks korralik regulatsioon – tehke midagi,” avab Mets oma eesmärkide tagamaid ja lisab, et “kui kohus ütleb, et nüüd tuleb teha midagi, siis see on väga oluline indikaator poliitikutele, et nüüd tegelikult ka tuleb hakata midagi tegema.”

Read the rest of this entry »


Ligi ja teised Reformierakonna multitalendid

September 13, 2016

Tänane uudis selle kohta, et peaminister tegi ettepaneku nimetada välisministriks Jürgen Ligi ja haridusministriks Maris Lauri, annab tunnistust tõsiasjast, et valitsuses jaotatakse portfelle mitte lähtudes kompetentsusest, vaid positsioonist partei hierarhias.

Nii mõndagi reformierakonna ministrit vaadates võib vaid imestada, kust sellised multitalendid leitakse.

Hanno Pevkur on noorest east hoolimata jõudnud istuda nii sotsiaalministri, justiitsministri kui ka siseministri toolil. Reformierakonna halliks kardinaliks nimetatava Rain Rosimannuse abikaasa Keit Pentus-Rosimannus on aga arvatud kompetentseks täitma nii keskkonnaministri kui ka välisministri rolli. Peagi haridusministri ametisse astuv Maris Lauri tegutses aga eelnevalt rahandusministrina, samal ajal kui praegu majandus- ja taristuministri ülesandeis olev parteibroiler Kristen Michal pidas veel mitte kuigi ammu justiitsministri ametit.

Ent Reformierakonna tõeline jokker on nüüd välisministeeriumi ohje oma pihku haarav Jürgen Ligi, kes on varem arvatud võimeliseks juhtima nii rahandusministeeriumit, kaitseministeeriumit kui ka haridusministeeriumit. Sümfooniaorkestri kontekstis tähendaks Ligi üleinimlike võimete diapasoon suutlikkust olla solistiks nii viiulil, oboel, harfil kui ka tromboonil. Olümpiamängudel võimaldaks selline talendi mitmekesisus sekkuda aga medalikonkurentsi nii maadluses, iluuisutamises, kujundujumises kui ka teivashüppes.

Read the rest of this entry »