Neljapäeval teavitati avalikkust Harju maakohtu kohtuniku Leili Raedla otsusest kiita heaks ringkonnaprokurör Ülle Jaanholdi ettepanek lõpetada oportuniteediga politseile valeütluste andmise tõttu Mary Krossi vastu algatatud kriminaalmenetlus.
Ootuspäraselt tingis see ühiskonnas suure pahameelelaine, sest Krossi valekaebus tõmbas eelmise aasta lõpus käima meedia ja poliitiliste oponentide poolt suurejooneliselt EKRE vastu välja mängitud skandaali.
Juba samal päeval ilmus aga Eesti Ekspressi veebiväljaandes artikkel, kus Mikk Salu õigustas prokuratuuri vastavat ettepanekut ja selle kohtu poolt heaks kiitmist, heites küll prokuratuurile ette oma seisukoha viletsat kommunikeerimist.
Sarnast sõnumit on viimastel päevadel väljendatud terves reas arvamusartiklites, intervjuudes ja saadetes, ent vastupidine seisukoht ei ole teadaolevalt kajastunud üheski suuremas väljaandes avaldatud käsitluses (kui mõne ministri seisukohti kajastavad uudiseid mitte arvestada), olgugi, et niimoodi arvavaid inimesi on palju. Read the rest of this entry »
Vähem kui kahe kuu pärast algavad riigikogu valimised ning peagi avalikustavad kõik erakonnad oma valimisprogrammid. Sellega seonduvalt panin kirja punktid, mida tahaks erakondade programmides näha.
Olen toonud välja punktid, mida võiks pidada Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks seisukohast prioriteetseks. Loetelu ei ole kindlasti ammendav ega kata kõike olulist, samuti ei ole punktid seatud järjekorda olulisuse alusel.
Eeldades, et rahvaesindajaks pürgivad isikud ei tohiks riigielu puudutavates küsimustes oma seisukohti varjata ning peaks need võimalikult ulatuslikult ja selgelt teatavaks tegema, oleks nendes küsimustes oma seisukoha väljendamine elementaarne. Mitte mingil juhul ei tohiks vastutustundlikud kodanikud anda valimistel oma häält kandidaatidele, kes pole andnud selgesõnalist lubadust seista konkreetse valija jaoks kõige olulisemate põhimõtete kaitsel.
Eriti mage on aga see, kui valijad lasevad end rahaliste lubadustega ära osta – see on valijate poolt lihtsalt ebaväärikas käitumine, mis toidab parteide ebaväärikat käitumist. Mida rohkem on inimesi, kes langetavad valimistel oma otsuse lähtudes isiklikust kasust, seda enam parteid just sellele saamahimule apelleerivad.
Minu kindla veendumuse kohaselt ei tohiks valimiskampaanias üldse anda lubadusi, millega jagatakse ümber inimestelt riikliku karistuse ähvardusel maksudena ära võetud raha , sest sisuliselt on see häälte ostmine. Paraku just sellele on suur osa valimistest taandatud – parteid võistlevad paljuski just selles, kes suudab rohkem, usutavamalt ning kõige suuremat ühiskonnagruppi veenvalt raha ümberjagamise lubadusi anda. Erilised „meistrid“ on selles Keskerakond ja sotsid.
Väärikad kodanikud peaksid taolise käitumise vastu näitama üles täielikku leppimatust. Selleks tuleb esmalt teha isiklik otsus anda valimistel oma hääl lähtudes põhimõttelistest kaalutlustest, mitte saamahimust, ning veenda ka teisi toimima samamoodi. Kodanikuvastutus väljendub ka selles, et oma häält ei anta kergekäeliselt, näiteks lihtsalt sellele, kes ilusasti laulab, toredaid telesaateid teeb või säravamat valimisnänni jagab.
Märtsikuistel valimistel on võimalik teha tõsine konservatiivne ja rahvuslik pööre. Selle möödapääsmatuks eelduseks on konservatiivselt ja rahvuslikult meelestatud valijate poolt oma vastutuse tunnetamine ning sellest lähtumine nii isiklike otsuste puhul kui ka võimalikult paljude teiste inimeste veenmine tegutsema samamoodi.
Kui mõned järgnevatest ettepanekutest tunduvad eriti olulised, tasub need meelde jätta ning küsida nende kohta kandidaatidelt, kes teie uksele koputavad, telefonitsi ühendust võtavad või tänavanurgal pastaka ulatavad. Isiklikult suheldes saate teada, kas ta ka sisuliselt on huvitatud teie kui valija küsimustest. Udutava ja keerutava vastusega ei tohiks seejuures leppida. Read the rest of this entry »
Alates 8. aprillist, kui maailmameedias hakati massiliselt levitama ja võimendama Süüria valitsuse vastu esitatud süüdistusi, nagu oleks too sel päeval pannud Douma linnas toime keemiarelvarünnaku, olen teemat jälginud tavapärsest tähelepanelikumalt. Samuti olen kirjutanud oma tähelepanekutest Facebookis. Mõtlesin koondada need tähelepanekud siia kokku, et hiljem oleks neid lihtsam üles leida. Eeldusel, et Süüria konflikt püsib endiselt teravana, kirjutan ilmselt ka edaspidi oma tähelepanekutest siia.
20.04.2018
Kui kedagi peaks huvitama Venemaa ametlik positsioon Süüria viimaste sündmuste osas, sel tasub vaadata BBC intervjuud Venemaa välisministri Sergei Lavroviga. Intervjuu toon on küll nii muljet avaldavalt vaenulik ja erapoolik, et parimagi tahtmise korral ei ole selles võimalik tunda ära sõltumatule ajakirjandusele omast hoiakut – pigem jääb mulje, nagu oleks küsitleja briti valitsusametnik (mida ta BBC esindajana muiudugi põhimõtteliselt ongi).
* * *
20.04.2018
Järjekordne näide sellest, kuidas massimeedia peab publikumi imbetsillideks.
* * *
20.04.2018
Siin on seni kõige detailsem videokaadritega reportaaž Douma linnast, kus AONN-i Trumpi toetajast ajakirjanik Pearson Sharp käis uurimas süüdistusi, et Süüria valitsus kasutas seal 7. aprillil keemiarelva. Nagu Sharp juba oma esimeses, oma sõnadega antud intervjuu-reportaažis selgitas, ei leidnud ta MITTE ÜHTEGI märki sellest, nagu vastaks keemiarelva kasutamise süüdistused tõele. Siin räägivad sellest kohalikud inimesed oma sõnadega. Soovitan tungivalt seda videot vaadata.
Sama mehe esimene, oma sõnadega antud ülevaade on refereeritud siin:
Taustaks tasub vaadata-kuulata ka seda väga asjalikku intervjuud ühe Süüria koomikuga – intervjuu on siiski kõike muud kui koomiline, ent see-eest väga informatiivne:
Veel Sharpi intervjuusid kohalikega Douma linnas:
* * *
20.04.2018
Ron Paul intervjueeris oma saates “Liberty Report” Peter Fordi, kes on endine briti suursaadik Süürias ja kes töötas pärast seda ka kaheksa aastat ÜRO heaks Lähis-Idas. Väga huvitav kuulamine. Kõlama jäi üks tabav lause: “Kuidas on võimalik, et Trumpile ei selgitatud, et valged kiivrid, kellelt pärinevad väited keemiarünnaku toimepanemise kohta Süüria valitsuse poolt, on tegelased, kes osalevad inimestelt peade maha võtmises. Olukord on sama absurdne, kui pidada hunti Punamütsikese kohta käiva info usaldusväärseks allikaks. Uskumatu ja tõesti naeruväärne!” Fordi sõnul peab keemiarelva kasutamise süüdistuste uskumiseks olema inimesel aju asemel kapsas. Ta toonitab, et juba aastaid tagasi oli selge, et Assad on USA sihtmärkide nimekirjas ja et režiimivahetuse eesmärgist Süürias ei taanduta. Allpool on lingid veel mitmele huvitavale intervjuule sama mehega, mida ei hakka siin lähemalt refereerima.
“Kui Assad maha võetakse, tuleb Süürias täielik kaos ja veresaun.”
Raadiointervjuu BBC-le. Ford selgitab, et Süüriaga seoses toimuv paistab ettevalmistavat suuremat sõjalist konflikti ka Iraani ning võimalik et ka Venemaaga.
Sama mees Tucker Carlsoni saate. Carlson ise on peamine kuju USA peavoolumeedias, kes on antud küsimuses säilitanud kaine mõistuse ning küsib elementaarseid kriitilisi küsimusi, nagu ajakirjandus peakski seda tegema, selle asemel, et võimendada propagandanarratiivi sellele võimalikult innukalt kaasa kiites.
Kohe raketirünnaku järgselt antud intervjuu ilmselgelt vaenulikule ja kallutatud Sky Newsile. Ford selgitab, et Lääneriigid on oma rutakate reaktsioonidega andnud džihadistidele tuhat põhjust lavastada uusi ja uusi keemiarünnakuid.
Šoti BBC-le antud raadiointervjuu, salvestatud enne raketirünnakut, 10. aprillil. Ford ütleb, et isegi laps saab aru, et korrektne reaktsioon keemiarelva kasutamise süüdistustele oleks sõltumatu uurimise läbiviimine, mitte relvastatud rünnak suveräänseriigi vastu, toetudes džihadistlike rühmituste poolt esitatud süüdistustele. Otsuste langetamisel tuleb tugineda ajutegevusele, mitte üles köetud emotsioonidele. Ford pöördub otsesõnu ajakirjaniku poole ja palub tal tungivalt kasutada juhtumi analüüsimiseks oma aju – selle peale lõpetab ajakirjanik intervjuu.
* * *
20.04.2018
Esindajatekoja liige Thomas Massey andis eile teada, et valitsus ei esitanud Kongressile antud ülevaates kõige vähematki tõendusmaterjali selle kohta, nagu oleks USA käsutuses tõendeid 7. aprillil Douma linnas keemiarelva kasutamise kohta Süüria valitsuse poolt. Massey järeldas sellest, et USA-l kas ei ole selliseid tõendeid või seda varjatakse rahvaesindajate eest. Mõlemal juhul, ütleb ta, on asi pehmelt öeldes näotu.
* * *
20.04.2018
Oluline lugemine neile, kel ajutegevus pole lakanud ning kel on käinud peast läbi mõte, et ehk ei olegi kogu sõjateatri tegelik mõte kokku võetud meile prestituutide ja poliitikute poolt esitatud ja ilmselt idiootide veenmiseks mõeldud narratiivis.
Siin on hea näide riigipeale kohasest väärikusest. Midagi pole öelda, mehel on klassi: “Süüria tagastas Prantsusmaale president Bashar al-Assadile antud maineka Auleegioni ordeni, teatas valitsus neljapäeval, lisades, et riigipea ei kanna USA orja autasu.”
Olgem ausad, viimastel nädalatel on nii mõnedki meediaväljaannete kui ka poliitikute väljaütlemised seisnud sellele piirile väga lähedal või isegi teisel pool piiri.
KarS § 92. Sõjapropaganda
(1) Sõjale või muul viisil relvajõu kasutamisele üleskutsumise eest, kui sellega eiratakse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid, –
karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik,
– karistatakse rahalise karistusega.
* * *
19.04.2018
Vaatlesime Markusega veel kord Süüria kaasust, tuues esile, kuidas siis, kui asjad lähevad kriitiliseks, loobub põhimõtteliselt kogu kohalik meedia koos poliitilise eliidiga iseseisvast mõtlemisest ja paneb peale etteantud plaadi. Jutud sellest, kuidas meedia ülesanne on esitada kriitilisi küsimusi, mitte näidata üles võimutruudust, on kõige selle taustal lihtsalt naeruväärsed.
Olukord Eesti ajakirjandusega on pehmelt öeldes haletsusväärne – jutud vabast ja sõltumatust, avaliku võimu teostamist kontrollivast ajakirjandusest on sügavalt valelikud. Kriitilise tähtsusega küsimustes ei küsi meedia mitte mingeid küsimusi, vaid lihtsalt kiidab täielikus üksmeeles võimuringkondade esitatud narratiivile takka, tehes nõnda mitte ajakirjanduslikku, vaid propagandistlikku tööd.
Endine briti kuningliku mereväe ülemjuhataja (!), admiral Sir Alan West avaldab BBC eetris tõsist kahtlust Süüria valitsuse vastu esitatud süüdistuste suhtes, et too pani 7. aprillil Douma linnas toime keemiarelvarünnaku, selgitades et vastavasisulised väited on strateegiliselt mõistusevastased ja ka usutavate tõenditega põhistamata. Samuti selgitab ta, et kui ta oli Bosnia pommitamise ajal briti luureülem, avaldati talle tõsist poliitilist survet rääkida pommitamise tulemuste kohta mitmesuguseid asju, mis ei vastanud lihtsalt tõele.
* * *
18.04.2018
Mida tegi Donald Trump samal ajal, kui Saudi Araabia tappis möödunud aasta detsembris Jeemenis toime pandud õhurünnakutes 48 tunni jooksul rohkem kui 70 tsiviilisikut, kellest 14 olid lapsed? Sõimas Twitteris Saudi printsi elajaks? Ei, ta sõlmis Saudi Araabiaga USA ajaloo kõige suurema relvamüügitehingu, mille väärtuseks oli 350 miljardit (!) dollarit (mastaabi hoomamiseks: jutt käib summast, mis on Eesti riigieelarvest ligi 30 korda suurem). Ka britid ei istu käed rüpes, vaid lõikavad kasu kuis saavad: “Uudistekanali Euronews andmetel … on [Euroopa riikidest saudide sõjategevusest] peamisteks kasusaajateks Suurbritannia (u 4 miljardit eurot) ja Prantsusmaa (u 1,6 miljardit eurot). Need on aga veel konservatiivsed hinnangud. Suurbritannias tegutseva valitsusvälise heategevusorganisatsiooni War Child UK andmetel on Briti relvatootjad teeninud Jeemeni sõja vältel koguni u 7 miljardit eurot relvatehingutelt Saudi Araabiaga.” Kusjuures “War Childi konflikti- ja humanitaarnõuniku Rocco Blume sõnul Suurbritannia mitte ainult ei müü relvi Saudi Araabia vägedele, vaid ka hooldab neid.” Sügavamas plaanis on igati asjakohane ka Martin Vaheri kommentaar, et “kui süütute laste kaitsmine Trumpile ja tema liitlastele tõeliselt korda läheks, siis võiksid nad Tomahawki raketid sama hästi suunata arvukate Planned Parenthoodi abordikliinikute pihta, kus tuhandeid süütuid lapsi igapäevaselt [riiklikul rahastusel] emaüsas tapetakse, sealjuures ka keemiarelvadega.” Kogu probleemi võtab hästi kokku artikli autori järledus: “Ühest küljest pigistavad USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa seega Saudi Araabia väidetavate sõjakuritegude osas silma või kaks kinni, kartuses rikkuda kasulikke liitlas- ja eelkõige kaubandussuhteid, kuid teisalt etendavad Süüria puhul mitte just kuigi usutavalt ega tõsiseltvõetavalt ühtäkki moraalseid majakaid ja väetite kaitsjaid, kelle suurimaks südameasjaks on süütute naiste ja laste kannatused. Please. Kui Saudi Araabiale rullitakse vaatamata humanitaarkatastroofi põhjustamisele ja tsiviilisikute tapmisele lahti punane vaip ning teda kostitatakse veel ka kopsaka relvatehinguga, siis Süüriat kostitatakse väidetava, ent senini tõendamata keemiarünnaku sooritamise eest hoopiski Tomahawkide rahega, lähtudes printsiibist: esmalt tulistan, seejärel esitan küsimusi. Ma loodan, et ma pole ainus, kes sellist käitumist sügavalt silmakirjalikuks ja moraalselt vastuvõetamatuks peab.” Võimalik, et probleem on minu väheses tähelepanelikkuses, aga ma ei ole näinud, et meie juhtivpolitikud, välisiministeeriumist või Stenbocki majast rääkimata, oleks saudide kuriteod ning nendeks USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt relvade äritsemise hukka mõistnud. Teadagi miks. Häirivat ei paista meie võimumehi seegi, et Saudi Araabias raiutakse karistusmeetmena inimestel rutiinselt linnaväljakutel mõõgaga päid maha või et saudid on pikaajaliselt ja ulatuslikult rahastanud Iraagis ja Süürias tegutsevaid džihadistlikke kõrilõikajaid. Olgu kuidas on, aga meie isanda sõber on ka meie sõber, eks ole?!
Senaator Rand Paul selgitas CNN-ile antud intervjuus, et siiani ei ole USA esitanud avalikkusele mitte mingisugust vähegi usaldusväärset tõestust selle kohta, nagu oleks Süüria valitsus pannud 7. aprillil Doumas toime keemiarünnaku. Senaator Paul ütleb, et kui Süüria valitsus seda teinud oleks, peaks Assad olema maailma kõige lollim diktaator, astudes just selle ainsa sammu, mida globalistid on oodanud ettekäändena Süüriale avalikult kallaletungimiseks.
* * *
18.04.2018
Siin on täna avaldatud artikkel tuntud ja tunnustatud ajakirjanikult, Robert Fiskilt, kes on pikka aega olnud Süüria valitsuse terav kriitik, ent käies nüüd Douma linnas olukorraga tutvumas, oli sunnitud tõdema, et mitte mingeid märke väidetava keemiarelvarünnaku toimepanemisest ei olnud leida. Üks vanemarst, kellega Fisk vestles, ütles, et maailma õõvastanud videod kannatavatest lastest olid autentsed, ainult et need lapsed ei kannatanud mitte mürgigaaside, vaid hapnikupuuduse tõttu, mis oli tekkinud viibimisest äärmiselt tolmustes maaalustes tunnelites ja keldrites, kus nad sõja eest varjusid ning kus olukord läks eriti halvaks öösel tõusnud liivatormi tõttu. Samal ajal, kui lapsi ja teisi abivajajaid tohterdati, olevat ühel hetkel hakanud haiglapalati uksele ilmunud “valge kiiver” karjuma “Gaas! Gaas!”, mispeale asusid inimesed teineteist veega üle valama ning puhkes paanika. See omakorda jõudiski samal ajal üles filmitud ja hiljem maailmas levitatud videokaadritesse. Jääme ootama uusi, täiendavaid kajastusi, et pilt toimunust saaks võimalikult selgeks ning tõde tõuseks ja vale vajuks.
Siin on esimene mitte-džihadistidelt tulev ja koha peal tehtud käsitlus selle kohta, mis Douma linnas juhtus. Nagu reporter Pearson Sharp ütleb, ei õnnestunud tal ei kohalike inimeste, sõdurite ega arstidega suheldes tuvastada mitte mingeid tõendeid selle kohta, nagu oleks keemiarünnak 7. aprillil Doumas aset leidnud. Ta lisab, et see küll ei tõenda lõplikult, et niisugust rünnakut ei toimunud, aga fakt on see, et ühtegi märki sellest leida ei õnnestunud. Ilmselgelt tuleb kõigisse esitatud väidetesse suhtuda praeguses massiivses infomüras ettevaatlikult, aga vähemalt Wikipaediale toetudes ei ole põhjust allika usaldusväärsust välistada. Päris kindlasti ei näe ma põhjust, miks sellist allikat peaks usaldama vähem kui džihadiste, kellelt Doumas keemiarelva kasutamise süüdistused pärinevad. Eks lähipäevad toovad selles osas rohkem selgust, aga igal juhul osutavad olemasolevad märgid järeldusele, et lääne võimuringkondade poolt Douma linnas toimunu kohta esitatud ning meie meedia ja poliitikute poolt innukalt korrutatud süüdistused on pigem väärad kui tõesed.
* * *
17.04.2018
Endise USA kongresmeni, libertaanist Ron Pauli tervemõistuslikku juttu lugedes tekib küsimus, kus on meie poliitilisel ja ajakirjanduslikul maastikul inimesed, kes võrreldava asusega elementaarseid küsimusi tõstataks. Pange tähele, et ka Eesti vaba mõtte häälekandjaks nimetatud Postimehe arvamusplatsil ei ole avaldatud absoluutselt mitte ühtegi arvamusartiklit, mis tõstataks lääne võimuringkondade poolt esitatud ja Postimehe enda poolt innukalt võimendatud Süüria vastase narratiivi aluseks olevate väidete suhtes elementaarseid kriitilisi küsimusi. Mitte üht ainsatki – lihtsalt puhas null! Selline ongi Eesti “vaba meedia” tegelik pale – kriitilise tähtsusega küsimustes ei näe me mitte mingit arvamuste paljusust ega mitte mingit ausat arutelu.
Endine Suurbritannia suursaadik Süürias, Peter Ford, vastuseks BBC saatejuhi küsimusele, kas ta usub, et Douma linnas väidetavalt aset leidnud keemiarelvarünnaku eest on vastutav Assad: “Ei, ma ei usu, sest tõendusmaterjal on äärmiselt pinnapealne, põhimõtteliselt olematu. Kogu info selle väidetava rünnaku kohta pärineb džihadistlikelt rühmitustelt – absoluutselt kogu info, ilma ühegi erandita. Selle kohta, mis Doumas tegelikult toimus, ei ole infot mitte ainsastki sõltumatust allikast. Seevastu on rohkelt põhjust arvata, et islamistid on kogu juhtumi lavastanud, et tõmmata lääneriigid sügavamalt konflikti… Seega on kõige olulisem saada OPWC inspektorid Doumasse sündmuskohale, et nad kinnitaksid seda, mida ma just ütlesin.”
* * *
16.04.2018
Kuivõrd OPCW eksperdid on Süürias ning neile on lubatud tagada vaba ligipääs väidetavale keemiarünnaku paigale, siis kindlasti peaks neil avanema suurepärane võimalus tuvastada ka need massiivsed jäljed, mis pidid raketitabamuse saanud keemiarelvaladude/laborite plahvatamisest maha jääma – eeldusel, et seal reaalselt ka olid keemiarelvad. Küsimuseks jääb, miks ei palunud USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa OPCW esindajatel kontrollida, kas neis ladudes/laborites oli keemiarelvi või mitte – selle asemel, et need kohad õhku lasta ja praalida, et väidetavad keemiarelvalaod said hävitatud. Mõned vandenõuteoreetikud ja muud hüsteerikud võiksid ju arvata, et ehk on asi selles, et kogu jutt neist keemiarelvaladudest on üks suur vale. Aga olgu minust sellised ketserlikud mõtted kaugel…
* * *
16.04.2018
Samal ajal kui poliitikud ja prestituudid kiidavad USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt Süüria vastu toime pandud agressioonile takka, ütlevad rahvusvahelise õiguse asjatundjad, et tegu oli rahvusvahelise õiguse murettekitava rikkumisega. Sotsiaalmeedias väljendas seda seisukohta teiste hulgas ka Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor, akadeemik Lauri Mälksoo.
“Tegu on brutaalse agressiooniakti ning ilmselge rahvusvahelise õiguse ja ÜRO põhikirja rikkumisega, sest see on põhjendamatu kallaletung ÜRO liikmeks olevale suveräänsele riigile,” toonitatakse avalduses. Kirikujuhtide sõnul “põhjustab see rünnak suurt valu, kuna toimepanijaiks on vägevad riigid, kellele Süüria ei ole teinud mingilgi moel mitte mingisugust kahju.”
Täna oleme kahjuks sunnitud tõdema, et Eestis ei ole mitte ühtegi parteid, mis oleks valmis USA poolse agressiooni ja selle kaudu toime pandud rahvusvahelise õiguse jämeda rikkumise hukka mõistma. Olgu parteide erimeelsused muudes küsimustes millised iganes – globalistide sõjamasinale teevad positiivset kommunikatsiooni kõik parteid ühte moodi, sõltumata sellest, kui jämedalt see rahvusvahelist õigust rikub ja riikide tsiviliseeritud kooselu aluseks olevatest normidest üle sõidab. Kui on tarvis õigustada meie välismaiste isandate poolset rahvusvahelise õiguse rikkumist kõige kõrgemal tasemel, siis leiavad jürirattad, markomihkelsonid, svenmikserid, kerstikaljulaiud, urmaspaedad ja EKRE mehed koos ERR-i ja Postimehega nagu imeväel ühise keele – kõik nad räägivad USA ja Suurbritannia võimuladviku jutupunkte korrates Süüria valitsuse poolt toime pandud keemiarelvarünnakust nagu faktist, olgugi et kõik teavad seda tehes väga hästi, et ühtegi tõendit nende süüdistuste põhistamiseks pole esitatud ning et süüdistuste esitajad on sarnastes olukordades varem korduvalt jultunult valetanud. Ütlen siiralt, et olen sügavalt pettunud – eriti neis, kellest tahaks kangesti loota paremat.
* * *
15.04.2018
Kuulasin just “Räägime asjast” saadet, mille alguses andsin ka ise kommentaari seonduvalt riigikohtu otsusega kooseluseaduse küsimuses. Päris kahetsusväärne on aga see, et ka rahvus-konservatiivid võtavad sarnaselt mikserite, mihkelsonide ja luikedega oma arutelude ja kommentaaride eelduseks lääne propaganda väited, käsitledes neid aksioomidena, ega küsi kordagi põhilisi kriitilisi küsimusi, ei selle kohta, kas Süüria valitsus üldse on Douma linnas väidetavalt toimunud keemiarelvarünnaku eest vastutav, ega ka selle kohta, millise õigusega USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa kasutavad teise suveräänse riigi vastu omavoliliselt relvastatud jõudu. Kui põhilised küsimused lükatakse vaiba alla, ei saa ausast analüüsist rääkida. Rääkimata sellest, et on mõistusevastane pigistada silm kinni nende rahvusvahelise õiguse normide lammutamise suhtes, mille püsimine peaks olema Eesti esmane julgeolekupoliitiline huvi.
* * *
Süüria kirikute juhid, nii katoliiklased kui ortodoksid, mõistavad ühemõtteliselt USA, Ühgendkuningriigi ja Prantsusmaa rünnaku Süüriale hukka: “Meie (…) mõistame avalikult hukka brutaalse agressiooni, mille USA, Ühendkuningriigid ja Prantsusmaa meie kalli Süüria vastu täna hommikul toime panid, toetudes põhjendamata süüdistustele, et Süüria valitsus on kasutanud keemiarelva… See põhjustab meile suurt valu, et agressioon tuleb vägevatelt riikidelt, kellele Süüria pole teinud ühelgi viisil midagi halba.”
Mustmiljon näidet ajalugu teab,
et tugev nõrka kõiges süüdi peab;
kuid me ei hakka ajalugu kirjutama,
vaid valmi keeles kinnitame sama.
Üks Tall läks kuumal päeval oja äärde jooma,
ja ega õnnetused tulles hüüa,
ta pidi kohtama seal Hunti, kurja looma,
kes kohe tahtis teda ära süüa.
Et aga seaduslikku nägu anda teole,
Hunt käratab: “Ma näitan sulle, reole!
Sa ütle, et
mis õigusega
sa ajad sogaseks ja segad
siin minu selget joogivett?
Su kaela murran selle eest, va vastik voon!”
Kui Hiilgus arvab heaks ka mulle sõna anda,
siis alandlikult tahan ette kanda,
et mina sada sammu allpool voolu joon
mispärast, julgen öelda, pole õige see,
et mina sogastan teil joogivee.”
“Mind ära valelikuks tee,
sa nurjatu! Et kuule aga hullu!
Ei ole veel mul meelest minna lastud,
kuis tunamullu
sa sama toorelt haukusid mu vastu.”
“Oi heldeke; ma pole aastanegi,”
nüüd lausub Talleke.” “Su vend siis seda tegi!”
“Mul pole vendi.” – Aga sinu tõugu
üks lurjus lõksutas sii mullu lõugu,
Võib – olla äi, või vader, nimekaim,
kust mina seda teadma pean.
Teil, karjastel ja koertel, sama vihavaim
on minu vastu, küllap ma seda tean
ma ammust ajast; mõtlete vaid kurja
ja kavatsete karata mu turja!
Kuid sinuga kõik arved õiendan ma nüüd.”
“Mis on minu süü?”
“Pea suu! Sind kuulda ma ei taha!
On aeg, et hambad sulle sisse lüüa.
Ka seel on sinu süü, et mina tahan süüa!”
Nii ütles Hunt – ja murdis Talle maha.
– Ivan Krõlov, “Hunt ja talleke”
* * *
14.04.2018
USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa panid täna varahommikul Süüria vastu relvajõudu kasutades toime räige rahvusvahelise õiguse rikkumise. Pean end rahvusvahelise õiguse asjatundjaks ja ütlen selle pinnalt, et tegu on mitte hinnangu, vaid faktiga. Fakt on seegi, et kuigi pasundatakse nagu ühest suust, et rünnakutega hävitati Süüria keemiarelvalaod, ei ole avalikkusele esitatud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et Süürial üldse keemiarelvi oleks – just nagu ei ole esitatud tõendeid väitele, et Süüria valitsus kasutas 7. aprillil Douma linnas keemiarelva. On vaid üks suur propagandanarratiiv, mis logiseb absoluutselt igast otsast ja muutub seda naeruväärsemaks, mida fanaatilisemalt seda ühiste ja ilmselt täisidiootide veenmiseks mõeldud jutupunktidega Washingtonist, Londonist ja Pariisist pasundatakse. Igal juhul on sõja järele ihalejad Postimehes ja mujal saanud oma haiglasele kihule jälle veidi rahuldust – palju õnne! Mõne päeva eest kirjutasin ühes kommentaaris: “Pange tähele, kui raketid teele lastakse, on päris kindlasti õhtul AK-s kas Mihkelson, Mikser, Luik või keegi nende semu sellele sammule nn positiivset kommunikatsiooni tegemas, rääkides, kuidas USA-l ei olnud muud võimalust ning et tegelikult on see kõik rahvusvahelise õigusega kooskõlas ja rahvusvahelise rahu ja julgeoleku teenistuses.” Andke nüüd minna, poisid – töö vajab tegemist ja ustavus isandatele tõestamist! Pidage ainult meeles, et õigustades relvajõu kasutamise keelu rikkumist USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt, annate sellega rohelise tule samasuguseks käitumiseks ka Venemaa poolt.
* * *
14.04.2018
Vaatasin hetk tagasi ära 2016. aastal vändatud dokumentaalfilmi sellest, kuidas USA kukutas (Suurbritannia õhutusel ja abistamisel) 1953. aastal esimest korda CIA kaudu kõikvõimalikke alatusi kasutades teise riigi valitsuse. Toona langes ohvriks Iraan, mis oli silmapaistva riigimehe Mohammad Mossadeghi juhtimisel igati demokraatlik ja liberaalne riik. Kuigi propagandanarratiivis toodi põhjenduseks kommunismioht, oli riigipöörde tegelikuks põhjuseks Iraani otsustavad sammud vabanemaks sügavalt ebaõiglasest olukorrast, kus britid vanas heas kolonialistlikus ekspluateerimise vaimus Iraani nafta endale röövisid, samal ajal kui Iraan ise vireles vaesuses. Pärast Kermit Roosevelti juhtimisel USA Teherani saatkonna keldriruumidest ko-ordineeritud riigipööret on CIA korranud sarnast mustrit teistes riikides kümneid kordi, kuna see on ebameeldivatest valitsustest vabanemiseks tuhandeid kordi odavam kui otsene sõjaline sekkumine – pealegi on tegevus varjatud, mistõttu on ka mainekahju sõja alustamisega võrreldes mõõtmatult väiksem. Loomulikult on sel kõigel ka neil päevil maailmas toimuvaga väga selged paralleelid… Lõpetuseks üks tähelepanuväärne detail: selle kompanii nimeks, mis hakkas pärast riigipööret teostama Iraanis nafta väljapumpamist ja sellest koos ameeriklastega hiigelkasumite kogumist, sai nimeks …wait for it… British Petroleum (BP), brittide au ja uhkus ning tänagi üks maailma suuremaid naftakompaniisid. Nagu filmis toonitati, oli enne 1953. aasta augustis ülimalt amoraalsete vahenditega teostatud verist operatsiooni iraanlaste suhtumine USA-sse väga positiivne, kuna erinevalt brittidest nähti neid kolonialismivastase jõuna. Aga pärast kõnealust sündmust on suhtumine põhjendatult kujunenud vastupidiseks, samal ajal kui USA-st on saanud maailma peamine uuskolonialistlik jõud. Sellest, kui erinev võinuks olla Lähis-Ida ajalugu viimase poolsajandi jooksul, kui piirkonna kõige olulisemas riigis poleks omakasuihalusest demokraatlikku riigivalitsemist kukutatud ja diktatuuriga asendatud, ei hakka rääkimagi. Kahjuks oli film täna viimast päeva ETV2 vahendusel järelvaadatav, aga ilmselt leiab selle ingliskeelse versiooni ka veebiavarustest. Film kannab pealkirja “American Coup” (“Ameeriklaste korraldatud riigipööre”) ning selle tegijaks on Joe Ayella.
Väga kõnekas, kas pole?! Endine briti sõjaväe ohvitser lõigatakse kohe eetrist välja, kui ta hakkab rääkima globalistide agendat õõnestavat juttu sellest, et sõja võidu veerel seistes oleks täiesti ebaloogiline eeldada, et Assad hakkaks kasutama keemiarelva.
* * *
13.04.2018
Paneb mõtlema, et olukorras, kus ka Eestile potentsiaalselt katastroofiliste tagajärgedega kolmanda maailmasõja puhkemine on lähemal kui kunagi varem, on paljud muidu vägagi häälekad arvajad nii paremalt kui ka vasakult justkui kõnevõime kaotanud, tegemata piuksugi. Selle vaikimisega öeldakse aga (enese kohta) vägagi palju. Igale vähegi ausale inimesele on ju selge, et potentsiaalselt kiiresti üleilmseks tuumakonfliktiks paisuda võiva kokkupõrke äärele tüürivad asja USA ja Suurbritannia, mitte Venemaa, aga just see on asi, mida ei ole nö poliitiliselt korrektne lausuda. Kel vähegi südametunnistus toimib ja kes omab avaliku arvamuse mõjutamise positsiooni, peaks seda kasutama, et sõjahüsteeria üleskütjatele vähemalt sõnades vastu astuda.
* * *
13.04.2018
Tibake kainemõistuslikku analüüsi Markuselt ajal, mil meedias valitseb propagandaga üles köetud hüsteeriaõhkkond. Eriti tähelepanuväärne on see, mida praegu Postimehe tegevuses nähtava räige propaganda taustal rääkis mitte kuigi ammu PMi “arvamusliidrite” lõunal Jüri Luik, rõhutades kui tänuväärset tööd nimetatud väljaanne teeb kvaliteetmeedia põllu kündmiseks. Luige mõtteavaldus on kommentaari lõpus välja toodud.
* * *
12.04..2018
Kas keegi suudab end täielikult naeruväärseks tegemeta selgitada, kuidas saab demokraatlikuks pidada riiki, mille peaminister on valmis kinnitamata süüdistuste alusel sõtta minema, ilma selleks parlamendilt nõusolekut taotlemata?! Vähemalt selles mõttes on niisugused kaasused kasulikud, et need toovad välja demokraatia TOTAALSE ILLUSIOONI.
Poliitilise tsentraliseerituse ja selle ülima vormina globalismi probleem lühidalt kokkuvõetuna.
* * *
11.04.2018
“Ma ei väsi rõhutamast seda, mida olen palju kordi öelnud. Nimelt ma tõepoolest siiralt usun sellesse, et väikeriigina peaks meie esmaseks huviks olema seista selle eest, et rahvusvahelistes suhetes säiliks austus rahvusvahelise õiguse vastu. See on meie kõige kindlam garantii – ma tõesti usun sellesse. Kui muutuvad olukorrad ja suurjõudude huvid, siis võime end ühel hetkel avastada situatsioonist, kus meie ainsaks vihmavarjuks on rahvusvaheline õigus. Aga kui me ise kiidame takka rahvusvahelise õiguse rikkumisele nende jõudude poolt, kes on parasjagu meie selja taga, siis me aitame hävitada vihmavarju, mis võiks olla meie ainsaks kaitseks olukorras, kus see jõud enam meie selja taga ei seisa. Ja pangem tähele siin huvitavat vastuolu. Ühelt poolt me ei ole sugugi rahul sellega, et Venemaa sekkub sõjaliselt Krimmis ja Ida-Ukrainas – ja õigusega ei ole rahul, sest ei tohikski sekkuda, kuna Venemaa peaks austama teiste riikide territoriaalset terviklikkust. Aga kui me samal ajal kiidame takka sellele, et USA räigelt rikub näiteks Süüria territoriaalset terviklikkust, pommitades rakettidega Süüria vägesid ja rahastades liikumisi, mis kasutavad relvajõudu Süüria valitsuse kukutamiseks, siis me otseselt aitame hävitada selle rahvusvahelise õiguse normi vettpidavust, millest kinnipidamist me nõuame Venemaalt suhetes Ukrainaga ning millest kinnipidamine võiks olla ka meie kõige tugevamaks kaitsepunktiks suhetes Venemaaga Eestis. Selline käitumine on paraku lihtsalt irratsionaalne.”
* * *
11.04.2018
Hüsteeriaõhkkond on korralikult üles kõetud, nii et võib hakata tuld andma – kaks maailma suurimat tuumariiki on militaarse kokkupõrke jalamil. Palju õnne kõigile sõjaõhutajatele!
* * *
11.04.2018
Mõne päeva eest väitis Postimees oma juhtkirjas kindlas kõneviisis, et Süürias väidetavalt toimunud keemiarelvarünnaku eest vastutab kohalik valitsus (vt viidet altpoolt). Ometi ei ole siiani avalikkusele esitatud mitte ühtegi tõendit, mis võimaldaks niisugust faktiväidet esitada. Seega tegutseb Postimees ühemõtteliselt propagandistlikult, mitte ajakirjandusele omasel moel, rikkudes selgelt ajakirjanduseetika elementaarseid põhimõtteid. Neist ja seonduvatest küsimustest rääkisime Markusega lähemalt selle nädala “Fookuses”, püüdes esile tuua elementaarsed küsimused, mida “ajakirjanikud” ja poliitikud ei läbe lääne võimuringkondade poolt esitatud ja igast otsest logiseva narratiivi kohta püstitada.
* * *
10.04.2018
Kõneleb sõjakurjategija, kes peaks ammu vangis istuma.
Kui ei ole enam kedagi, kes küsiks skeptilisi küsimusi, hakkavad enamasti toimuma koledad asjad. Ainuüksi sel põhjusel peavad kõik südametunnistusega inimesed sõjaõhutajate väidetele vastama elementaarsete küsimuste esitamisega, nõudes neile ka vastuseid. Tucker Carlson annab selles osas suurepärast eeskuju!
* * *
10.04.2018
Kohalik globalistidest sõjaõhutajate hääletoru Postimees väidab kindlas kõneviisis ja üliemotsionaalseid väljendeid kasutades, et pühapäeval leidis Douma linnas aset keemiarünnak ning et selle eest on vastutav Süüria valitsus, olgugi et MITTE ÜHTEGI selliseid väiteid kinnitavat tõendit ei ole avalikkusele esitatud. Veelgi enam: sisuliselt kutsutakse USA-d üles sõjalisele kallaletungile Süüria vastu, mida nimetatakse otseselt kurjuseks. Niisugune tegevus on OTSESELT ja RASKELT vastuolus mitte ainult ajakirjanduseetika,* vaid ka üldinimliku eetikaga. Anda oma panus potentsiaalselt väga tõsiste tagajärgedega sõjalise konflikti õhutamisse, on pehmelt öeldes vastutustundetu. Kui Postimehe eesmärk oleks tõetaotlus, mitte propagandanarratiivi edatamine, siis tehtaks tööd mõlema poole väidete analüüsimise ning neist nõrkuste esiletoomisega, mitte ei pasundataks süüdimatult ühe poole jutupunkte. Aga nagu teame, on Postimees ise määratlenud Eesti välispoliitilise eesmärgina mitte tõetaotluse, vaid orienteerituse “Anglosaksi kilbile”. Selle taustal on propagandistlik tegevus kahtlemata arusaadav, aga vähemalt samavõrd ka häbiväärne.
* Eesti Ajakirjanduseetika Koodeks, punkt 4.1: “Uudismaterjal põhinegu tõestataval ja tõenditega tagatud faktilisel informatsioonil.” Vt ka sama koodeksi punkt 1.2. (“Ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta”) ja 1.4. (“Ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest. Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.”).
Kui vastab tõele, et Iisrael ründas hävitajatelt lastud rakettidega Süüria õhuväebaasi, siis pandi toime otsene rahvusvahelise õiguse rikkumine, kasutades teise riigi vastu sõjalist jõudu mitte enesekaitseks ja ilma ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadita. Kui nii, siis jääme ootama Mikseri, Mihkelsoni ja kohaliku meedia hukkamõistu, sest me ju ei taha, et rahvusvahelistes suhetes austus relvastatud jõu kasutamise keelu vastu lõplikult ära kaoks ning et ka Venemaa saaks seeläbi õigustuse samasuguseks käitumiseks.
Mis oleks loomulikum ja ootuspärasem kui see, et võidu lävel seistes tõmbab Süüria valitsus endale keemiarelva kasutamisega uuesti kaela pikisilmi sellist võimalust ootava USA jt lääne võimuringkondade viha? Mingit uurimist ei ole loomulikult veel toimunud, mingeid tõendeid pole esitatud, aga juba pasundab lääne meedia üksmeelses teadmises, kes on süüdi ja keda tuleb karistada. The fun never stops!
„Kui miski prääksub nagu part ja kõnnib nagu part, siis ta ongi part.“ Nii selgitas välisminister Sven Mikser eile välisministeeriumis toimunud pressikonverentsil oma veendumust, et väidetava närvimürgirünnaku eest topeltagent Sergei Skripali vastu Salisbury linnas vastutab Venemaa, kes on sellega pannud toime “erakordselt jämeda rahvusvahelise õiguse rikkumise”, mida “ei saa tolereerida”.
Tundub pea uskumatu, et üks valitsuse minister võib põhjapanevate ja potentsiaalselt väga kaugele ulatuvate tagajärgedega riiklike otsuste aluseks olevaid järeldusi põhjendada niisugusel tasemel. Ühelt poolt ei esitata Eesti avalikkusele mitte mingisuguseid tõendeid, vaid lihtsalt nõutakse USKU võimu- ja meediaringkondade poolt jõuliselt esitatud narratiividesse. Teisalt on Eesti valitsus ise valmis rakendama “liitlaste” survel Venemaa suhtes sanktsioone, omamata tegelikku kindlust, kas süüdistused, millele toetudes sanktsioone rakendatakse, peavad üldse paika.
Niisugune olukord väärib lähemat tähelepanu. Tavaliselt saavad kõik vähegi mõtlevad inimesed aru, et kedagi ei saa ühegi teo eest süüdi mõista ilma, et tema süüd kinnitaks ümberlükkamatud tõendid. Seetõttu me õnneks ei kuule, et inimesi pandaks vangi pelgalt selle pärast, et süüdistaja hinnangul paistavad nad olevat vargad või mõrvarid, olgugi et otseseid tõendeid selle kohta ei ole. Samuti saadakse aru elementaarsest põhimõttest, et keegi ei pea tõendama oma süütust, vaid süü tõestamise kohustus on süüdistajal. (Kõrvalepõikena võib märkida ka seda, et jääb arusaamatuks, kuidas peaks Venemaa üldse saama Suurbritanniale juhtumi suhtes omapoolset mõtestatud selgitust anda, kui Suurbritannia ei võimalda ligipääsu väidetavalt kogutud tõenditele.)
Rahvusvaheliste suhete tasandil eeldatakse aga Lääneriikide avalikkuselt süü tuvastamise elementaarsest standardist lahtiütlemist ja usutruudust võimuladviku poolt jõuliselt esitatud väidetele. Neisse, kes küsivad siiski tõendeid, suhtutakse kui ketseritesse või usutaganejatesse. Paraku on niisugune mõtte- ja käitumisviis omane mitte õigusriigile, vaid ususektidele, mille liikmetelt nõutakse grupi juhtide poolt väidetu pimesi uskumist ja järgimist.
Sarnaselt ülejäänud avalikkusele ei tea mina, kas Skripali väidetava mürgitamise taga olid Venemaa võimuringkonnad või mitte – võimalik et olid, võimalik et ei olnud. Küll aga tean ma, et siiani ei ole esitatud mitte mingeid vähegi arvestatavaid tõendeid, mis süüdistust kinnitaks. Kuivõrd tõendeid esitatud ei ole, siis kõlavad kõikvõimalikud kindlas kõneviisis esitatud väited propagandistlikena. Arvestades, kui häbitult geopoliitilisel areenil pidevalt avalikkusele valetatakse, ei saa paljasõnaliste väidete pinnalt nende tõesuse kohta põhjendatud järeldusi teha.
Igal juhul on Skripali juhtumi muster väga sarnane sellele, mida nägime eelmise aasta kevadel seoses Süüria valitsusele esitatud ja meedia poolt tohutu intensiivsusega levitatud süüdistustega, et too vastutab Khan Sheikhuni linnas väidetavalt toime pandud keemiarünnakute eest. Ka toona oli teiste seas ka meie poliitilisele eliidile (ja meediale) kohe eksimatult selge, et süüdi on al-Assad – juba jõuti avaldada toetust ka USA plaanile Süüriat rünnata. Mida aga polnud ega ole siiani, on tõendid, mis süüdistuste paikapidavust kinnitaks.
Loomulikult on sama mustrit nähtud palju kordi ka varem – kõige kurikuulsamalt seoses sissetungiga Iraaki, mis nüüdseks on nõudnud juba sadu tuhandeid inimohvreid ja põhjustanud raskekujulise humanitaarkatastroofi. Mäletatavasti toetas meie võimuladvik innukalt ka seda avantüüri ning rakendas selle teenistusse meie kaitseväe, ilma et USA oleks esitanud vähegi veenvaid tõendeid rünnaku aluseks olnud väidetele Saddam Husseni käsutuses olevatest massihävitusrelvadest. Nagu hiljem selgus, olid esitatud “tõendid” pesuehtne fabrikatsioon ja teadlik vale vallutussõja õigustamiseks. Ei meenu, et sellise avaliku pettuse ja sellele toetuva räige rahvusvahelise õiguse rikkumise tõttu oleks ühtegi USA diplomaati Eestist välja saadetud.
Mis puutub aga Mikseri arutlusse, et see, mis prääksub nagu part ja kõnnib nagu part, ongi part, siis tekib küsimus, mida arvata Mikserist endast. Tema arutluskäiku rakendades võiks järeldada, et kui keegi paistab välja nagu sülekoer ning liputab saba, klähvib ja käib vestike seljas nööri otsas nagu sülekoer, siis ta ongi sülekoer. Minul puudub igal juhul selliste inimeste suhtes igasugune usaldus – ma ei usu hetkekski, et nad seisavad ennekõike Eesti parimate huvide eest, tõe ja õigluse teenimisest rääkimata.
Mõne päeva eest Tallinna TV eetris olnud ja sooneutraalsuse probleemile keskendunud saade “Ajurünnak”, kus lisaks Harry Raudverele, Marianne Mikkole ja Barbi Pilvrele osalesin ka mina, väärib mõne järelmõtte kirja panemist.
Esiteks olgu öeldud, et saade on läinud korda tavatult paljudele inimestele. Kunagi varem ei ole nii paljud inimesed mulle helistanud ja kirjutanud ning tänu avaldanud. Ise ma küll ei tundnud, et oleks saates osaledes midagi erakordset teinud. Pigem vastupidi, saate järel oli päris vilets ja tühi tunne, nagu niisugustel puhkudel ikka, kui tunned, et arukas ja sisuliselt huvitav arutelu pole paraku võimalik ning et ainus, mida teha saad, on valelike ideoloogiliste loosungite tagasitõrjumine.
Samas on selle saate näol tegu tänuväärse materjaliga selles mõttes, et inimesed saavad näha, kui abitud ja saamatud on reaalset vastupanu kohates need kõrgetel poliitilistel positsioonidel olevad riigipalgalised ideoloogid, kes on harjunud nii Eestis kui ka Euroopa Liidu struktuurides kõikvõimalike komisjonide, töögruppide, paneelide, seminaride, konverentside, arutelude, saadete ja muude üritust raames ainult pähe tuubitud ideoloogilisi loosungeid ette kandma ega ole vähimalgi määral harjunud, et nendega jäädakse põhimõttelisel tasandil eriarvamusele ning et oma seisukohti tuleb ka argumenteeritult kaitsta. Põhimõtteliselt tekib sellises olukorras lihtsalt paanika, millest annab tunnistust ka alltoodud klipp.
Saates sai kuulda palju mõistusevastaseid väiteid, millest vaid vähestele avanes võimalus tähelepanu juhtida. Iga kord, kui sõna sain, olin märkinud üles juba vähemalt viis punkti, mis väärinuks eraldi tähelepanu, oma mõtete esitamisest rääkimata. Juba saate ajal mõtlesin, et on ikka küll lugu – teatud mõttes ei ole nõukogude ajaga võrreldes olukord kuigivõrd muutunud, sest ikka on võimu juures rohkelt inimesi, kes usuvad täiesti mõistusevastaseid ideid (nagu nt idee sellest, et keegi saab oma sugu vahetada) ning soovivad neid õilsate loosungite kattevarjus, ent absoluutselt naeruväärsete argumentidega kogu ülejäänud ühiskonnale riikliku sunni jõuga peale suruda.
Eriliselt hiilgas muidugi ignorantsuse, enesekindluse ja agaruse surmavat kombinatsiooni demonstreerinud Mikko, kelle juttu kuulates tekkis küll mitmeid tõsiseid küsimusi, mida ei ole viisakas avalikult kirja panna. Ainuüksi ülaltoodud klipis esile toodud stseen on oma reljeefsuses väärt kohta Eesti avaliku arutelu ja poliitilise kultuuri(tuse) klassikas. Et panna väga lühikese ajaga ritta nii palju absurdseid ja otseselt vääraid väiteid – mh osutus, nagu eksisteeriks põhjendatud kahtlus, et Tallinna TV saate on maksnud kinni katoliku kirik –, see nõuab erilist annet. Kokkuvõtlikult annab Mikko argumenteerimise tasemest ülevaate asjaolu, et ta korrutas alates saate algusest kokku vist neljal korral, et elame ikkagi 21. sajandil ja seega … – justkui see oleks mingi argument.
Vast üks kõige kõnekamaid momente saabus aga päris saate lõpus, kui publiku hulgast küsiti hinnangut asjaolule, et Ameerikas lastakse sooideoloogia praktilise väljendusena end naiseks pidavad mehed MMA-ringi naisi kolkima. Oli vägagi tähelepanuväärne, et aastaid Eesti ühe esifeministina tuntud Barbi Pilvrel ei olnud selle kohta midagi kriitilist öelda. Ainuke asi, mille ta suutis vastusena kuuldavale tuua, oli jutt sellest, et kui ikka on tegu andekate sportlastega, siis peaks neil olema õigus võistelda ning et on spordiorganisatsioonide endi otsustada, kuidas reeglid paika panna.
Niisiis: end feministiks nimetav inimene ei suuda hukka mõista olukorda, kus (end naiseks pidavad) mehed – jah, mehed, unustage ära absurdne jutt mingitest “transsoolistest naistest” – kolgivad brutaalselt naisi ruiskate ja jalgadega näkku, kõhtu ja igale poole mujale, loobivad neid vastu põrandat ja väänavad neil valuvõtteid rakendades liikmeid. Põhjust, miks niisuguse otsese ja jõhkra naistevastase vägivalla hukkamõistmine käis Pilvrele üle jõu, pole ka raske aimata, sest seda tehes oleks tulnud minna vastuollu transsoolisuse ideoloogia postulaatidega (naisena tuleb käsitleda igaüht, kes end naiseks peab) ja avada võimalus transfoobia süüdistuste kaela saamiseks. Ei ole sugugi liialdus öelda, et niisugune olukord annab tunnistust sõna otseses mõttes tõsisest mõistusevarjutusest, mis on saavutanud intellektuaalse halvatuse taseme.
Kommenteerida võiks veel nii mõndagi, aga ilmselt pole sel mõtet. Pigem tasub igaühel ise see saade üle vaadata ja soovitada sama teistelegi, sest nagu olen varemgi öelnud, ei saa keegi vasakliberaalide ideoloogilistele ambitsioonidele rohkem kahju teha kui nad ise, eeldusel et nad lasevad oma mõttemaailmal avalikult paista. Selles mõttes jääb üle saatekaaslasi hea töö eest tänada.
Tallinna TV 28.02.2018 saadet “Ajurünnak” saab tervikuna vaadata siit:
Täna pakuti meile Delfi vahendusel suurepärane näide sellest, kuidas nomenklatuur elab Eestis justkui paralleelreaalsuses. President Kersti Kaljulaiult riikliku teenetemärgi vastuvõtmisel rääkis endise presidendi poeg, aastaid Brüsselis riigi- ja euroametnikuna töötanud Luukas Kristjan Ilves nii.
Reporter: “Kui Te toote välja ühe asja, mis on praeguses Eestis eriti hästi, siis mis see oleks?”
Ilves: “Uhh, kas ma pean ainult ühe valima või?”
Reporter: “Võib ka mitu öelda.”
Ilves: “Ma ei tea. Mul on nüüd see, et ma elan, eks ole, juba neli aastat Eestist eemal. Iga kord kui ma tagasi tulen, tundub mulle, et see koht on järjest kihvtimaks [sic] ja huvitavamaks kohaks muutunud. Aga kui ma pean ühe asja valima, siis ikka inimesed.” [Vägev klišee, kas pole?!]
Reporter (pärast nõutut pausi): “Aga mis võiks olla veel paremini?”
Ilves (pärast põgusat mõttehetke): “Ma tunnen kahest asjast puudust. Talvisel ajal päikesest. Seda me vast nagu väga ei muuda, kui me just kuidagi kosmilist süsteemi muutma ei hakka. Ja noh, paar täiendavat lennuühendust võiks olla soojale maale – need oleks tänu sellele pimedusele kasulikud. Aga need on enam-vähem ainsad asjad.”
Olgugi, et noorel Ilvesel oli küsimustele vastates pidevalt mõnus muie näol, pole see tegelikult sugugi naljakas. Pigem on asjaolu, et võimu juures olevad inimesed ei näegi ühiskonnas mitte mingeid reaalseid probleeme, tunnistuseks empaatiavõimetusest ning sellest, et elatakse tõepoolest omas mullis, millel kokkupuutepunkt ühiskondliku reaalsusega praktiliselt puudub.
Ametlike andmete kohaselt elab vähemalt viiendik Eesti ühiskonnast suhtelises vaesuses (tegelikult väidetavalt tunduvalt suurem osa). Hambaravi käib paljudele inimestele üle jõu – olude sunnil elatakse teine pool elust (pool)tühja suuga. Hindade tase on võrreldav Lääne-Euroopa riikidega või ületab seda, aga palgatase on kordades madalam. Suur osa kaupade ja teenuste hindadest moodustub pankade intressimaksetest, samal ajal kui pankadele on mängitud kätte hiigelkasumid kodanikele kohustuslikuks tehtud pensionifondide haldamisest. Rahvas on kõrvuni võlgades.
Perekonnad purunevad, paljud lapsed elavad ühe vanemaga või üldse ilma vanemateta. Üksikemade hulk on piinlikult suur. Hooramine on muutunud (isegi riikliku tervishoiupoliitika eeldusena) normaalsuseks, seriaalne mitmenaisepidamine samuti. Igal aastal tehakse tuhandeid aborte, valitsus maksab selle kinni, hoolimata kohustusest kaitsta sündimata laste õigust elule. Seejuures on ohvriks tihti nii sündimata lapsed kui ka nende emad, keda lähedaste poolt abordile survestatakse või kellele ei pakuta laste vastuvõtmiseks kohast toetust.
Vohab narkomaania ja alkoholism. Paljud vaevlevad hasartmängusõltuvusega ja hävitavad sellele alla jäädes oma (ja lähedaste) elu. Internetis, meedias, meelelahutuses, teles, kinos, arvutimängudes ja mujal laiutab võigas vägivallakultus. Pornograafia, mis on isegi oma eriti räigetes vormides kõigile vaid mõne hiirekliki kaugusel, levib nagu katk, purustades abielusid ja perekondi ning pakkudes sageli lastele ja noorukitele esimest kokkupuudet inimseksuaalsusega, tõmbistades selles osas nende loomulikku tunnetust.
Lastepilastamine on häbiväärselt levinud. Naisepeks samuti. Maad on võtnud raskekujuline kõlbeline laostumine, samuti sügav rahvastikukriis, mille jätkudes ootab meie rahvast ja kultuuri hääbumine. Kristlikud ühendused on lagunenud ega suuda või taha enam oma ühiskondlikku rolli täita, ei hingehoiu mõttes ega õigete moraalsete põhimõtete kaitsjana.
Maapiirkondades elu kärbub, väikeettevõtjad väljaspool tõmbekeskusi panevad alatasa pille kotti või tegutsevad makse maksmata, kartes pidevalt pealekaebamist ja karistust. Suur osa põllumajandusest ja muust majandusest hingitseb üksnes tänu eurotoetustele, olles iseseisvalt jätkusuutmatu. Eesti põllumehed saavad seejuures Lõuna- ja Lääne-Euroopa ametivendadega võrreldes kordades väiksemaid toetusi ega ole seetõttu ühisturul konkurentsivõimelised. Mitmed tulusamad majanduse sektorid on suures osas välismaiste kontsernide poolt üle võetud, tihti makstakse suurte kasumite juures kohalikele töötajatele häbiväärselt madalat palka. Edu saadab üldjuhul mitte reaalset majandustegevust, vaid sahkerdamist, spekuleerimist, vahendamist, liigkasuvõtmist ja muud sellist, mida on kohasem nimetada krematistikaks (teiste loodud ressursside oma taskusse kanaliseerimise kunstiks) kui majanduseks (ressursside loomiseks).
Maksukoormus on jaburalt kõrge, palgatöötaja palgafondist läheb julgelt üle poole (reeglina 60–90%) otseste või kaudsete maksudena riigile. Inimeste sõltuvussuhe riigiga muudkui kasvab – pea igas olulises eluaspektis ollakse avalikust võimust rippuv. Ühe tuluteenijaga lasterikastel peredel on peaaegu võimatu hakkama saada. Rohkem kui kolme lapsega perekondadel on suur risk langeda vaesusse. Paljud inimesed on emigreerunud, sest tööd ja rakendust ei ole, lootust olukorra paranemiseks samuti mitte. Teised pendeldavad Soome vahet, et perele elatist teenida. Regionaalne tasakaalustamatus on katastroofiline, maapoode, -haiglaid ja -päästekomandosid suletakse. Rääkimata sellest, et suur hulk inimesi on lihtsalt depressioonis või muul moel õnnetud, tunnetades hingelist tühjust ja katkiolekut ning suutmatust pakkuda oma lähedastele armastust ja tuge, mida need vajavad ja väärivad.
Politsei on raskelt alarahastatud ja -mehitatud, patrulle on kriitiliselt vähe, liikluspolitsei peaaegu puudub, suur hulk süütegusid jääb ressursi puudusel menetlemata. Pinnal püütakse püsida vabatahtlikele abipolitseinikele toetudes. Piir Venemaaga on väljaehitamata, raha pole. Eestil puudub igasugune iseseisev välispoliitika – kõik otsused lähtuvad üksnes omakasu püüdlustest, mitte sellest, mis on õige ja hea. Ja isegi kasulikkuse äratundmises tihtipeale eksitakse. Rahva seas külvatakse regulaarsete doosidena sõjahirmu, et selle kaudu oma võimupositsiooni kindlustada ning seda ainuvõimalikuna kujutades ükskõik milliseid otsuseid rahvale söödavaks teha. Rahanduspoliitika on kasvavas mastaabis vastutustundetu ja diletantlik. Fiskaalpoliitilised otsused on otseselt riigile ja rahvale kahjulike tagajärgedega, seonduvates prognoosides eksitakse kümnete miljonitega.
Rahvastikupoliitika on diletantlik ja keskendub pseudoprobleemidele, immigratsioonipoliitika vastutustundetu. Välismaiste isandate ees orjameelselt lömitav poliitiline eliit on rahvast võõrandunud. Rahva poole pöördutakse vaid oma võimupositsiooni kinnitamise või parandamise huvides. Sisulises plaanis riiklik iseseisvus muudkui kahaneb, vormilises plaanis pannakse aga vastupidise mulje loomisele aina rohkem rõhku. Rahvast reaalselt ühendavaid väärtusi hägustatkse ja lahustatakse, ent ühiskonna kooshoidmiseks kasvatatakse (eufemistlikult strateegiliseks kommunikatsiooniks nimetatud) riikliku propaganda kulutusi.
Samas rahvale reaalset ühiskonnaelu küsimuste otsustamise õigust ei võimaldata, ei rahvaalgatuse ega presidendi otsevalimiste taastamise näol – olgugi, et rohkem kui 70% kodanikkonnast leiab, et rahval pole poliitiliste otsuste langetamises osalemiseks piisavat võimalust. Parlamendis on terve rida inimesi, kel tegelikult rahva mandaati ei ole, positsioon on saadud vaid mõnesaja häälega tänu soojale kohale partei nimekirjas. Samuti ei ole neil (nagu ka paljudel teistel avalikel teenistujatel) elementaarset kompetentsust oma ametikohal vastustundlikuks tegutsemiseks. Poliitiline vastutus on üleüldse sõnakõlks, tavaks on see, et keegi ei võta poliitiliste möödalaskmiste eest mingit vastutust.
Presidendiks on parteide tagatubade kokkuleppel pukki pandud euroametnik, kes isegi mitte ei kandideerinud sellele kohale, rääkimata valituks osutumisest või rahvalt mandaadi saamisest. Eelmise presidendi poolt ettevõtlustoetuste sisulisele omistamisele ja muule ärmatamisele vaatab avalik võim läbi sõrmede.
Isamaad armastavaid konservatiivselt, kristlikult ja/või rahvuslikult meelestatud inimesi, kes valitseva ideoloogiaga ei nõustu ja sellele vastu räägivad, tembeldatakse poliitikute ja meedia poolt alatasa häbimärgistavalt populistideks, venemeelseteks, tagurlasteks, sallimatuteks, vihkajateks jne. Paljud inimesed elavad sisepaguluses, tundmata neile olulisi väärtusi jalge alla tallava riigivõimuga ühisosa. Veel rohkemad on allutanud end enesetsensuurile, kuna poliitilise korrektsuse õhkkonnas ei läbeta ka varem elementaarseks peetud, ent nüüdseks n-ö parketikõlbmatuks tembeldatud seisukohti väljendada.
Riigi kahe peamise linna vahelist maanteed ei ole siiani suudetud neljarealiseks ehitada, samaväärse või veelgi suurema liikluskoormusega Pärnu maanteest rääkimata. Sellest tingitud liiklusõnnetustes hukkub pidevalt kaugelt liiga palju inimesi. Samal ajal surutakse läbinähtavalt valelike argumentidega läbi suurele osale ühiskonnast täiesti vastuvõetamatut, looduskeskkonda ruineerivat, majanduslikult jätkusuutmatut ja ultrakallist Rail Balticu projekti, millel puudub igasugune mõte ja millest erainvestorid ei taha kuuldagi. Haritlaste protestile vilistatakse.
Koolid muudetakse aina enam ideoloogilise kasvatustöö keskusteks, lastele surutakse manipulatiivselt peale kõige haiglasemaid ideid (à la mehelikkus ja naiselikkus on sotsiaalsed konstruktsioonid, mida kasutakse rõhuvate võimusuhete põlistamiseks, igaüks võib ise otsustada oma sooidentiteedi üle, muuta oma sugu jne). Koolisüsteem ei võta arvesse poiste ja tüdrukute tõsiseid arenguerinevusi, mistõttu on poisid süstemaatiliselt justkui defektsete tüdrukute rollis ning langevad koolist välja.
Laste ja noorte tervis on tõsiselt allakäinud. Suur osa ajast raisatakse labast või otseselt pahelist meelelahutust tarbides, sotsiaalmeedias vedeledes või arvutimänge mängides. Füüsiline ja intellektuaalne aktiivsus langeb, rasvumine kasvab – kõikvõimalikud psüühilised ja vaimsed hälbed samuti. Ehmatavalt suur osa noortest meestest ei kvalifitseeru tervislikel põhjustel ajateenistusse ega ole suutelised oma elus vastutust kandma. Kasvav hulk mehi ja naisi ei ole soojätkamiseks füüsiliselt võimelised, rääkimata moraalsetest ja vooruslikest eeldustest truuks ja harmooniliseks abieluks ning perekonna loomiseks ja hoidmiseks.
Rahvusülikool ei suuda või ei taha mitmetel olulistel erialadel, muuhulgas filosoofias, pakkuda enam eestikeelset doktori- ega isegi mitte magistriõpet. Ülikoolides on õppe- ja teadustöö kvaliteet sageli piinlikult madal, eriti sotsiaalteaduste vallas. Tihti pakutakse reaalse hariduse asemel ideoloogilist propagandat ning koolitatakse välja mh Twitteri avangardi nime all tuntud kultuurimarksistlikke revolutsionääre. Ülikoolide õppejõud ei eitagi, et sisulises plaanis on tase kõvasti alla käinud, akadeemilise vaimu on lämmatanud administratiivne elutus ning ülikoolid on muutunud konveieriks.
Iseseisev kaitsevõime riigil mitte ainult ei puudu, vaid on väga kaugel sellest, kus see võiks olla. Oma kaitsevõime kasvatamise asemel (nt rahva üldise relvastamise teel) kasutatakse kaitsejõude Eestiga mitte mingit puutumust omavates ja rahvusvahelise õigusega vastuolus olevates globalistlikes vallutussõdades osalemiseks. Samas enese ja oma lähedaste kaitseks relvade omamise õigust püütakse muudkui koomale tõmmata. Mustmiljonit eurodirektiivi analüüsiv, menetlev, kontrolliv, monitooriv, arutav, tõlkiv, kohaldav ja haldav riigiaparaat aina paisub, samal ajal kui maksumaksjate hulk väheneb. Kõikvõimalike regulatsioonide kriiskav üleküllus suretab ettevõtlust ja sellega tegelemise soovi.
Eestit raiutakse metsast paljaks, protestid kõlavad taas kurtidele kõrvadele. Põldusid mürgitatakse massiliselt, liigirikkus pidevalt kahaneb, mesilased kõngevad. Loomi peetakse tihtipeale tööstuslikult tingimustes, mida on raske nimetada muuks kui loomapiinamiseks. Rahvas on omavahel enneolematult tülli aetud ja lõhestatud. Valitsuse liikmed nimetavad (põhiseaduse alusena määratletud) rahvusriigi ideaali avalikult ohtlikuks ja inimvaenulikuks düstoopiaks ega näe mingit põhjust selle pärast tagasi astuda – samuti ei näe selleks põhjust nende kamraadid.
Poliitiline süsteem lonkab kahte jalga, kõik on parteide pidevast omavahelisest jagelemisest väsinud. Valdavas osas väga üheülbalised parteid naudivad samal ajal ülevoolavat riiklikku rahastust, olles võtnud ise vastu seadused (või sallides selliseid seadusi), mis võimaldavad kodanike raha oma taskusse kanaliseerida, ilma et kodanikud oleks seda neile annetanud. Maksumaksjate raha laristatakse mõõdutundetult, aga lastehaiglatesse hädavajaliku sisseseade soetamiseks kogutakse jõulutunneli kaudu annetusi. Mujal maailmas turvalisuse kaalutlustel kõrvale jäetud e-valimiste suhtes puudub märkimisväärsel osal ühiskonnast usaldus.
Inimõigustest räägitakse söögi alla ja söögi peale, aga reaalseid kodanikuõigusi ja -vabadusi püütakse pidevalt mitte avardada, vaid koomale tõmmata. Aina paisub jälgimisühiskond, kus inimeste kohta kogutakse ennekuulmatus koguses isikuandmeid ning neid säilitatakse ja kasutatakse ebaseaduslikult. Kaitsepolitsei tegevuse üle puudub põhimõtteliselt igasugune tsiviilkontroll – seda kontrolli teostama pidava parlamendi komisjoni esimeheks on … kaitsepolitsei endine peadirektor.
Kohtumenetlus on enamikele inimestele õigussüsteemi keerukuse ja kvaliteetse õigusabi jaburalt kõrgete kulude tõttu kättesaamatu ja võtab absurdselt pika aja. Kohtud langetavad demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid jultunult eirates kehtiva õigusega otseselt vastuolus olevaid otsuseid. Aga kuivõrd need otsused edendavad n-ö õiget ideoloogilist agendat, siis pigistatakse selle suhtes silm kinni. Sageli on tõsiste kuritegude eest määratud karistused rahva õiglustunnet riivavalt väikesed.
Ravijärjekorrad on mitte harva uskumatult pikad. Inimesi sureb vähki epideemilises mastaabis. Puudega laste vanematele ja raskes seisus vanainimeste põetajatele puudub tihti praktiliselt igasugune riiklik tugi. Koolihariduse kvaliteet on piirkonniti tohutult kõikuv, kvaliteetne haridus maapiirkondades sageli üldse kättesaamatu – just nagu ka arstiabi, korrakaitse ja muud avalikud teenused.
Kõlbeline kasvatus koolides on olematu. Tihti ka perekondades või neis kooslustes, mis perekondadest alles on jäänud. Perekonna ja abielu mõisted on pideva ja agressiivse ideoloogilise rünnaku objektiks, kusjuures rünnakus osalevad aktiivselt paljud otseselt või kaudselt riigipalgalised tegelased.
Meedia kvaliteet on allapoole igasugust arvestust – vale ja tõde on pidevalt ärasegatud, uudiste ja meelelahutuse eraldusjooned kõike muud kui selged. Kommertsmeedias on tõetaotlus allutatud kasumijanule ning laialdaselt tegeletakse pigem ühiskonna manipuleerimise kui tema informeerimisega. Konflikte õhutatakse, võimendatakse ja ekspluateeritakse, et sellest profiiti lõigata. Eriti teravalt ilmneb probleem seonduvalt rahvusringhäälinguga, mille raskekujulist ideoloogilist kallutatust ei suudeta juba ammu varjata. Poliitiliste protsesside suunamiseks ja avaliku võimu ohjamiseks võimelist reaalset organiseerunud kodanikuühiskonda peaaegu ei eksisteeri, selle asemel vohab valitsuse käepikendusena tegutsev ja võimuringkondade ideoloogiliste huvide eest seisev riiklikult rahastatud võltskodanikuühiskond. Jne, jne, jne…
Aga presidendilt valgetähe IV klassi teenetemärgi saanud Luukas Kristjan Ilves ei näe muud probleemi kui see, et talvel võiks olla rohkem päikest ning ka paar lennuliini soojale maale võiks olla rohkem.
Selline on Eesti elu AD 2018.
Päev hiljem saime näha sama mentaliteedi väljendust ka teeneka eurobürokraadi, president Kersti Kaljulaiu esituses.
Siin on näide sellest, kuidas meie riigis asjad käivad ning kuidas reaalseid ja põhimõttelisi eriarvamusi ei taheta poliitilistesse aruteludesse kaasata. Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjonist võeti minuga 17. mail ühendust ja küsiti, kas oleksin nõus pidama 5. juunil toimuval komisjoni istungil ca 15 minutilise ettekande seonduvalt küsimusega sellest, kas Eestis tuleks seadustada nn surrogaatemadus. Samal päeval tänasin kutse eest, kinnitasin, et valmistan istungil osalemiseks ettekande ette (mida olengi juba teinud, koondades selleks materjali) ning saatsin vastavalt palvele ka oma ettekande põhiseisukohtade lühikese selgituse:
“[U]ldjoontes kavatsen kindlasti põhjendada, miks nn surrogaatemaduse seadustamine on vale samm (ennekõike lapse väärikuse ja õiguste seisukohast – laps pole asi ja lapsekandmine teenus, millega kaubelda). Lisaks sellele tahan põhjendada, miks see ei ole rahvastikukriisi lahendamise seisukohast sugugi mitte oluline ega vajalik, erinevalt mitmetest muudest sammudest, mis tuleks reaalselt rahvaastikukriisi ületamise suunas liikumiseks astuda.”
Eile võeti minuga aga Riigikogust uuesti ühendust ja teatati, et esitatud kutse võetakse minult sisuliselt tagasi, ettekande võimalus antakse hoopis Eesti Kirikute Nõukogule ja mina võin soovi korral saada sõna kuni kaheks minutiks. Omalt poolt oskasin vaid imestust väljendada, millisel moel asju aetakse ning vastasin nõnda:
Tere!
Pean tunnistama, et ma ei mõista niisugust asjaajamise korda. Eeldan, et kui minu poole on pöördutud ettepanekuga pidada ettekanne ja kui selles on ka kokku lepitud, siis peetakse kokkuleppest ka kinni. Sisuliselt on antud juhul tegu kokkuleppest taganemise ja kutse tagasivõtmisega, sest kahe minutiga ei saa [tõsisel teemal] ettekannet pidada viisil, mis võimaldaks küsimuse vähegi adekvaatset käsitlust. Ettekande kutse tagasivõtmine on kahtlemata ebaväärikas ja kui riigikogu komisjon lubab endale sellist käitumist, tuleb seda pidada kahetsusväärseks. Mina omalt poolt pole endale kunagi kellegi suhtes niisugust käitumist lubanud ega aktsepteeri sellist käitumist ka enese suhtes, mistõttu loobun niisugusel juhul istungil osalemisest. Loodetavasti ollakse tulemusega rahul ning istung saab peetud tavapärses ideoloogiliselt üheülbalises meeleolus, kus sisulised ja selgelt esitatud vastuväited nn surrogaatemaduse seadustamisega edasiliikumsieks puuduvad.
Pettumusega
Varro Vooglaid
Seni ei ole minult tõesti ühtegi kutset tagasi võetud, aga ükskord on ikka esimene. Pealegi potsatas mulle täna postkasti juba uus kutse samale üritusele, kuigi, tõsi, sedapuhku kutsuti mind juba mitte seisukohta väljendama, vaid kuulama:
Kutsun Teid komisjoni esimehe nimel Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjoni avalikule istungile 5. juunil, kus keskendutakse asendusemadusele. Komisjoni eesmärgiks on algatada ühiskonnas debatt asendusemaduse riikliku reguleerimise küsimuses.
Istungil teevad ettekande Eesti Naistearstide Seltsi president dr. Made Laanpere, Eesti Kirikute Nõukogu asepresident Meego Remmel ja Justiitsministeeriumieraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus.
Istung algab kell 13.15. Palun Teil kohale tulla 10-15 minutit varem ja võtta kaasa pildiga dokument.
Palume tähele panna, et parkimine Riigikogu hoone esisel platsil ei ole võimalik. Kui tulete autoga, soovitame selle jätta Harjuoru parklasse.
Täpsustus: meenus, et tegelikult on see siiski teine kord, mil mulle esitatud kutse on tagasi võetud – eelmine kord tegi seda TV3.
Proovisin üle pika aja saada ühe arvamusloo avaldatud ajalehes Postimees, mitte niivõrd omal initsiatiivil, aga lähtudes laiema ringi inimeste soovist juhtida artikli objektiks olevatele probleemile avalikkuse tähelepanu. Nagu arvata võis, ei võtnud Postimees artiklit vastu, olgugi, et teema on oluline ja aktuaalne ning minu artikkel on mu parima arusaamise kohaselt igati korrektne, argumenteeritud ja esitab seisukoha, mida pole sel teemal veel peavoolumeedias väljendatud. Iseenesest on tänuväärne, et Postimehe arvamustoimetusest üldse vastati – varasemad kogemused näitavad, et sageli ei saa arvamustoimetusest enne mitut järelepärimist üldse vastust. ERRi uudisteportaal võttis aga artikli kohe avaldamiseks ja avaldas selle terviklikul kujul.
Valitsuskoalitsiooni plaan rahvaalgatuse taastamiseks on üksnes näiline ja sisuliselt mõttetu, sest ilukõnest hoolimata ei muudaks see kehtiva korraga võrreldes praktiliselt mitte midagi.
Mõne päeva eest tõi valitsuskoalitsioon avalikkuse ette plaani taastada Eesti Vabariigis rahvaalgatuse õigus. Peaminister Jüri Ratas ütles plaani põhjendades, et riik peab tulema vastu rahva soovile riigiasjades kaasa rääkida ning looma selleks suuremad võimalused.
Ühelt poolt on tervitatav, et valitsuserakonnad tunnistavad lõhet rahva ja võimulolijate vahel ning et nad väljendavad põhimõttelist soovi seda lõhet ületada. Ent teiselt poolt tuleb koalitsioonierakondade plaani lähemalt vaadeldes tõdeda, et välja pakutud meede ei ole selle lõhe ületamiseks kaugeltki piisav.
Eile öösel kell 00:44 Delfis avaldatud kommentaaris kiitis suhtekorraldaja Ivo Rull president Kersti Kaljulaiu kõnet, selgitades, et tegu oli nii sisuliselt kui ka vormiliselt igati sümpaatse, inimliku ja sooja etteastega.
Kuigi ma ei tea, kas Rulli sõnavõtt on osa presidendi suhtekorraldustööst, jääb sellest igal juhul niisugune mulje, sest justkui vägisi positiivset kuvandit kujundav iseloomustus on reaalsusega vastuolus. Tõsi, oli näha, et erinevalt alatasa rahvast hurjutanud Toomas Hendrik Ilvesest püüdis Kaljulaid koos oma kõnekirjutajate ja suhtekorraldusmeeskonnaga püüdlikult inimlikkust ja soojust väljendada, ent kuna seda tehti ebasiiralt, formaalselt ja tehislikult, oli mulje vastupidine.
Paraku on aga suhtekorralduskunsti tõhususe eelduseks just nimelt see, et paljud inimesed kipuvad “oma seisukohti” kujundama toetudes mitte oma kogemustele, vaid sellele, mida autoriteediks peetavas ajalehes-teles-raadios räägitakse-kirjutatakse, isegi kui see on reaalsusega risti vastupidine. Antud juhulgi ei üllataks, kui kiiduavaldus Kaljulaiu kõne suhtes oli kirja pandud veel enne, kui kõne üldse eetrisse läks.
Lisaks oli tähelepanuväärne, et kaksteist aastat kõrge euroametnikuna töötanud presidendi kõnest puudusid igasugused riiklikud sümbolid, mistõttu jäi mulje, nagu oleks tegu mitte riigipea uusaastakõne, vaid klassijuhataja või kelle iganes sõnavõtuga. Presidendi selja taga laiuv Kumu aatriumi hall tühjus oli sama iseloomutu kui kõne ise.
Panin Objektiivi peatoimetaja Veiko Vihuri palvel kirja mõned read vastuseks küsimusele sellest, kuidas iseloomustada 2016. aastat nii Eestis kui ka maailmas laiemalt. Teiste toimetuse liikmete vastused samale küsimusele on kättesaadavad siit.
Mõeldes sellele, millised olid 2016. aasta kesksed sündmused, on raske midagi originaalset öelda, sest avaliku tähelepanu keskmes olnud asjad on niigi kõigile teada.
Poliitika vaatevinklist jäädakse Eestis möödunud aastat mäletama ilmselt parajaks farsiks kujunenud presidendimääramise, Edgar Savisaare Keskerakonna juhi kohalt tõrjumise ja Reformierakonna opositsiooni kukkumisega päädinud valitsusevahetuse kaudu. Märkimisväärset lootust, et need sündmused võiks sillutada teed põhimõttelistele ühiskondlikele muutustele, ei ole põhjust hellitada. Pigem on tõenäoline, et ideoloogilises plaanis jätkub poliitiline elu enam-vähem samas võtmes, sest eks ole kaasaegse liberaalse poliitilise paradigma keskmes just nimelt eesmärk tagada ühiskonna liikumine üldjoontes ühes ja samas suunas sõltumata sellest, milliste parteide käes juhtub konkreetsel ajahetkel n-ö jäme ots olema.
Raske on muutustele loota ka teadmises, et Eesti Vabariik on iseseisev üksnes vormiliselt – iseotsustamise piirid jäävad aina ahtamaks ning samuti kuivavad kokku iseseisvuse kui autarktilisuse moraalsed, kultuurilised, demograafilised, militaarsed, rahanduslikud ja majanduslikud eeldused. Selles kontekstis näib üha enam, et poliitilised positsioonid on täidetud mitte iseseisva riigi valitsejate ning oma rahva esindajate ja teenijate, vaid globaalsete võimusüsteemide asehalduritega.
Maailmamastaabis olid enim kõneainet pakkunud konkreetseteks sündmusteks Brexit ehk Suurbritannia otsus lahkuda Euroopa Liidust ja Trumpi valimine USA presidendiks. Laiemas plaanis andsid aastale tooni verised sündmused Süürias ja Iraagis ning Euroopat tabanud massilise immigratsiooni laine. Paljud inimesed näevad Brexitit ja Trumpi tõusmist USA presidendiks märkimisväärsete tagasilöökidena globalistliku võimu tsentraliseerimise projekti elluviimisele, ent kas see ka reaalselt nii on, seda näitab aeg. Rutakalt ei tahaks selles osas järeldusi teha, kuna avalikus ruumis valitsev desinformatsioon ja selle kaudu elluviidav manipulatsioon on kolossaalne. Samas ei saa välistada, et nt Brexit kuulutab Euroopa Liidu lagunemist – kas see nii on, selle kohta saab rohkem öelda pärast tuleva aasta aprillis toimuvaid Prantsusmaa presidendivalimisi.
Paraku on väga raske näha lääne ühiskonna jaoks ilma vaimse pöördumiseta kusagilt lootust terendamas. Kogu revolutsiooniline projekt, mille keskmes on juba aastasadu olnud õhtumaade ühiskonna lahtirebimine oma religioossest, moraalsest, kultuurilisest ja ajaloolisest identiteedist ning selle asendamine väärastunud inimese- ja vabadusekäsitlusel rajaneva raha-, naudingu- ja riigikultusega, päädib varem või hiljem katastroofiga. Perekonna lagundamine, sootuseideoloogia kehtestamine ja inimloomuse tunnetuse moonutamine, austuse puudumine inimelu vastu ja sündimata laste massiline tapmine, nn multikultuurse ühiskonnamudeli juurutamine ja ühiskonna islamiseerumine ning riigi mõjusfääri ja riiklike struktuuride jätkuv paisutamine annavad paralleelselt äärmiselt tõsise demograafilise kriisiga tunnistust elamisest reaalsusest irdunud ideoloogilistes pettekujutelmades. Küsimuseks jääb, kas ühiskondlik katastroof saab olema totaalne või jääb veel võimalus meeleparanduseks.
Igal juhul on raske eitada pingete hüppelist kasvu ühiskonnas. Varem või hiljem päädib selline protsess vägivalla ja verevalamisega. Pingete lahenduseks ei saa aga olla loobumine vastuseisust ühiskonda loomuseadusest lahtirebivate revolutsiooniliste ambitsioonide elluviimisele, vaid lahtiütlemine revolutsiooniliste ambitsioonide ühiskonnale pealesurumisest. Ühiskonda ei lõhesta ega lõhu mitte konservatiivid, kes seisavad ilusa, õige ja hea kaitsel, vaid end erinevate imalate ja üha vähemaid inimesi veenvate valelike loosungitega ehtinud revolutsionäärid.
Seoses konverentsiga “Millist Eestit me tahame?” korrastasin mõtteid seonduvalt õigluse ja poliitikaga. Tegelikult tahaks seda teha oluliselt põhjalikumalt ja ehk avaneb mitte liialt kauges tulevikus selleks ka võimalus.
Eelmisel nädalal sai avalikkus Kanal 2 saate “Radar” vahendusel teada, et homoaktivistid on läinud kooseluseaduse läbisurumise lõpule viimiseks uuele rünnakule.
Kokkuvõtlikult öeldes on ühe kõige agressiivsema homoaktivistina tuntud Reimo Mets otsustanud minna Eesti Vabariigi vastu kohtusse, sest ta ei ole rahul olukorraga, kus riigikogus ei ole siiani õnnestunud kooseluseaduse rakendusakte läbi suruda.
Metsa hinnangul on kooseluseadus praegusel kujul, kus see on justkui vastu võetud, sisuliselt mõttetu, kuna rakendusaktide puudumise tõttu ei saa seda jõustada. Sellist olukorda nimetab ta homoseksuaalide mõnitamiseks.
Poliitikute survestamine kohtu abil
Mets ise väidab, et ta ei taha, et tema ettevõtmisest jääks mulje, nagu püüaks ta poliitikuid survestada. Ent samas kinnitab ta enesele otseselt vastu rääkides, et just seda ta teha püüabki, lootes kohtu abil survestada seaduseandjat ehk parlamenti kooseluseaduse läbisurumist lõpule viima.
“Ma lihtsalt üritan saavutada teiste meetoditega seda, mida ma olen algusest peale rääkinud. Töötage välja üks korralik regulatsioon – tehke midagi,” avab Mets oma eesmärkide tagamaid ja lisab, et “kui kohus ütleb, et nüüd tuleb teha midagi, siis see on väga oluline indikaator poliitikutele, et nüüd tegelikult ka tuleb hakata midagi tegema.”
Tänane uudis selle kohta, et peaminister tegi ettepaneku nimetada välisministriks Jürgen Ligi ja haridusministriks Maris Lauri, annab tunnistust tõsiasjast, et valitsuses jaotatakse portfelle mitte lähtudes kompetentsusest, vaid positsioonist partei hierarhias.
Nii mõndagi reformierakonna ministrit vaadates võib vaid imestada, kust sellised multitalendid leitakse.
Hanno Pevkur on noorest east hoolimata jõudnud istuda nii sotsiaalministri, justiitsministri kui ka siseministri toolil. Reformierakonna halliks kardinaliks nimetatava Rain Rosimannuse abikaasa Keit Pentus-Rosimannus on aga arvatud kompetentseks täitma nii keskkonnaministri kui ka välisministri rolli. Peagi haridusministri ametisse astuv Maris Lauri tegutses aga eelnevalt rahandusministrina, samal ajal kui praegu majandus- ja taristuministri ülesandeis olev parteibroiler Kristen Michal pidas veel mitte kuigi ammu justiitsministri ametit.
Ent Reformierakonna tõeline jokker on nüüd välisministeeriumi ohje oma pihku haarav Jürgen Ligi, kes on varem arvatud võimeliseks juhtima nii rahandusministeeriumit, kaitseministeeriumit kui ka haridusministeeriumit. Sümfooniaorkestri kontekstis tähendaks Ligi üleinimlike võimete diapasoon suutlikkust olla solistiks nii viiulil, oboel, harfil kui ka tromboonil. Olümpiamängudel võimaldaks selline talendi mitmekesisus sekkuda aga medalikonkurentsi nii maadluses, iluuisutamises, kujundujumises kui ka teivashüppes.
Meie hiljutisel ringreisil viibides sain Saaremaal olles kirja ühelt ajakirjanikult, kes soovis rahvaalgatuse teemal ajalehes The Baltic Times avaldamisele tuleva artikli tarvis intervjuud teha ja küsis, kas leiaksin aega, et telefoni teel või kirjalikult küsimustele vastata. Kuivõrd eelistan oluliste asjad korral alati ajakirjanikele vastata kirjalikult, et jääks täpne jälg, mida ja millises kontekstis ma ütlesin, vastasin, et võin püüda hilisõhtul leida aega, et tema küsimustele vastused saata.
Nii tegingi, kella 23 paiku õhtul, olles jõudnud läbi lõputuna näiva vihmasaju sõita Saaremaalt Pärnusse ja sealt edasi Võrusse. Aga kui ajakirjanik saatis mõne päeva eest artikli lõplikul kujul ülevaatamiseks, siis avastasin, et minu vastustest oli kasutatud vaid mõnda lauset ning põhiosa artiklist moodustasid teiste inimeste selgitused selle kohta, miks rahvaalgatuse taastamine ei oleks tegelikult hea mõte. Et minu poolt inglise keeles kirja pandud vastused lihtsalt tühja ei läheks, siis olgu need vähemalt siin välja pandud.
Sel nädalal alustas Tervise Arengu Instituut (TAI) juba kes teab mitmendat korda suvist kampaaniat “Kumm on seks!”, mis sedapuhku keskendub meestega seksivatele meestele. Nii nime kui ka sisu poolest lameda kampaaniaga, mille raames riputati Tartus ja Tallinnas bussipeatustesse plakatid intiimselt teineteise embuses olevatest meestest, seonduvad mitmed põhimõttelised probleemid.
Valelikud selgitused
Esiteks on ilmne, et kampaania eestvedajate selgitused kampaania eesmärkide kohta on valelikud. Kuigi Sotsiaalministeeriumi haldusalas tegutsev TAI selgitab, justkui lähtuks kampaania eesmärgist teadvustada meestega seksivatele meestele paremini suguhaiguste vältimise võimalusi, on läbinähtav, et tegelikult teenib kampaania ennekõike homopropagandistlikku eesmärki harjutada ühiskonda mõttega, et homoseksuaalsed suhted on igati normaalsed, moraalsed ja ühiskondlikku heakskiitu väärivad.
Kampaania tegelik mõte on ärritada avalikkust ning istutada poiste ja noorte meeste hinge teadmine, et nende suhted teiste poiste või meestega võivad võtta ka seksuaalse vormi ning selles pole midagi imelikku.
Eilsel ajaloolisel referendumil otsustasid britid öelda “EI” üha agressiivsemate föderaliseerumisambitsioonidega Euroopa Liidule ning võtta oma suveräänsuse tagasi, taastades seeläbi olulise osa rahvusliku iseotsustamise õigusest ja võimalusest.
Brittide otsus on vallandanud tõelise meediatormi ühes kõikvõimalike arvamusdiilerite reaktsioonidega. Selles arvamuste massiivis on mitmeid tähelepanuväärseid aspekte, ent neist üks – meie kohalike globalistlike lakeide kaeblik nutulaul – torkab eriliselt silma. Toon siinkohal esile vaid mõned näited.
— Peaminister Taavi Rõivasesõnul valmistab brittide otsus pettumust, kuna Lääne ühtsus ja ühine tegutsemisvõime olevat Eestile eluliselt oluline.
— Sotside esimehe Jevgeni Ossinovskihinnangul on Ühendkuningriigi peaminister David Cameron käitunud Euroopa Liidu liikmelisuse küsimuse rahvahääletusele panemisega vastutustundetult, praktiseerinud enesetapjalikku populismi, lasknud vene ruletti mängides endalt aju välja ning haavanud seeläbi Euroopa ajaloo edukaimat rahuprojekti.
— Endine Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallasütles aga Ühendkuningriigi rahva enamuse otsust halvustades, et Euroopa Liidust lahkumise pooldajad saavutasid võidu populistlikult demokraatlikke mehhanisme rünnates ning röökides ja valetades.
— Europarlamendi saadiku Indrek Tarandisõnul “nakatab” brittide otsus ka teisi rahvaid ning puutumata ei pruugi sellest jääda ka Eesti. Tema kolleeg Euroopa Parlamendis, Urmas Paet, toonitas aga, et Brexiti tulemus on hoiatuseks teistele riikidele selle kohta, mis võib juhtuda, kui valitsused hakkavad liigselt rahva häälest juhinduma.
—Riigikogu väliskomisjoni liige Marko Mihkelsonteatas aga, et brittide otsus on “suur šokk”, mis “seab tõsise surve alla kogu demokraatliku läänemaailma sisemise ühtsuse ning solidaarsuse” ning kuulutab “lääne ühtse väärtusruumi murenemist”. Mihkelsoni hinnangul olevat brittide otsus “vaba maailma piiril ning läänemaailma ühtsust kõrgelt hindavale Eestile” halb uudis, kuna see kahjustavat meie rahvuslikke huve ja julgeolekut.
— Riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimees Kalle Pallingavaldas kahetsust öeldes, et brittide lahkumisega “on raske leppida”, kuna “tugev ja ühtne Euroopa Liit” jäävat nüüd nõrgemaks.
— Veel üks valitsuse liige, Jürgen Ligi, süüdistas aga britte Euroopa väiksemaks tegemises, Lääne ühtsuse lõhkumises ja rahvusliku suveräänsuse taastamise ambitsioonide vallandamises kogu Euroopas.
Nagu näha, ei pööra ükski nimetatud arvajatest tähelepanu neile väga tõsistele probleemidele, mis tingisid suurema osa brittide soovi Euroopa Liidust välja astuda. Keegi neist ei püüa analüüsida, mis on ühendatud Euroopa projektis läinud sedavõrd valesti, et üks liidu suurimaid liikmesriike otsustas liidust sootuks lahkuda. Samuti ei püstita nad küsimust sellest, mida tuleks Euroopa Liidu juures Euroopa ühtsuse säilitamiseks tõsiselt muuta.
Seevastu läbistab justkui punase niidina kõiki neid seisukohti ja iseloomustab nende esitajaid nägemus, mille kohaselt oleks kõige parem, kui üha suurem osa Eesti ja teiste Euroopa riikide iseseisvusest kantaks üle globalistlikele võimustruktuuridele. Keegi neist arvajatest ei usu, et Eesti või mõni teine Euroopa (väike)riik võiks hakkama saada tegelikult iseseisva, suveräänse riigina, mistõttu nad ka ei tööta selle ideaali nimel.
Meie kohalikud majaneegrid
Vaadates ülaltoodud väljaütlemisi ning paljusi teisi kaeblikke ja hädaldavaid seisukohaväljendusi, milles puudub vähimgi uhkus selle üle, et üks rahvas on otsustanud selja sirgu ajada ja Euroopa Liidu ees koogutamise lõpetada, meenus mulle 1960ndatel USA-s mustanahaliste õiguste eest seisnud aktivisti Malcolm X‘i 1963. aasta kõne Michigani ülikoolis. Täpsemalt see, kuidas hiljem avalikul koosolekul maha lastud inimõiguslane kirjeldas selles kuulsas kõnes “majaneegrite” ja “põlluneegrite” erinevust.
Malcolm X’i näide tuleneb konkreetsest ajaloolisest ja ühiskondlikust kontekstist, kuid tegelikult iseloomustab see mitte üht või teist tüüpi neegreid, vaid fundamentaalselt erinevaid vaimseid hoiakuid, mis avalduvad igal ajal ja igas ühiskonnas.
Seega lubagem siinkohal kõneleda Malcolm X’il endal:
“Niisiis on kahte tüüpi neegreid. Vana tüüp ja uus tüüp. Enamik teist teab vana tüüpi. Kui te loete tema kohta ajaloolistest allikatest, siis orjanduslikul ajal hüüti teda “Onu Tomiks”. Tema oli majaneeger. Ent orjanduslikul ajal oli kaks erinevat neegrit. Oli majaneeger ja oli põlluneeger.
Majaneeger elas tavaliselt oma isanda lähedal. Ta riietus oma isanda moodi. Ta kandis oma isanda poolt kõrvale heidetud rõivaid. Ta sõi oma isanda poolt lauale jäetud toitu. Ja ta elas oma isanda majas, tavaliselt keldris või pööningul, kuid siiski oma isandaga ühe katuse all.
Seega, millal iganes tuli majaneegril end identifitseerida, tegi ta seda alati just sellisel moel, nagu identifitseeris end tema isand. Kui tema isand ütles: “Meil on hea toit,” vastas majaneeger: “Jah, meil on küllaga head toitu.” Kui tema isand ütles: “Meil on siin kena elamine,” vastas majaneeger: “Jah, meil on siin õige kena elamine.” Kui isand jäi haigeks, siis samastus majaneeger end niivõrd oma peremehega, et ütles: “Mis lahti, isand, kas me oleme haiged?” Isanda valu oli tema valu. Ja tal oli piinarikkam taluda oma isanda haigust kui ise seda põdeda. Kui majas süttis tulekahju, võitles majaneeger selle kustutamise eest innukamalt kui majaisand ise.
Kuid põllul oli ka teine neeger. Majaneeger kuulus vähemuse hulka, massid moodustusid aga põlluneegritest. Nemad kujutasid endast enamust. Kui isand jäi haigeks, palvetasid nad, et ta sureks. Kui tema maja süttis, palvetasid nad, et tõuseks tuul ja lõõtsutaks leegid suuremaks.
Kui keegi tuli majaneegri juurde ja ütles talle: “Tule, läheme oma teed,” vastas Onu Tom loomupäraselt: “Läheme kuhu? Mida ma suudan ilma isandata teha? Kus ma elaksin? Kuidas ma riided selga saaksin? Kes mind kaitseks?” Selline on majaneeger. Aga kui keegi läks põlluneegri juurde ja ütles: “Tule, läheme oma teed,” siis ta isegi ei küsinud, kuhu või kuidas. Ta vastas: “Jah, lähme juba.” Sellega oli küsimus lõpetatud.”
Au ja väärikus või allaheitlik turvalisus?
Kas see pole mitte täpne kirjeldus meie riigis poliitilise võimu juurde saanud inimeste vaimsest hoiakust? Nn majaneegris kehastub ka meie rahva ajaloost tuntud orjalik hoiak (“kubjas, kilter, aidamees, need on põrgus kõige ees”), mis tegelikult ei tahagi vabadust ja iseseisvust, vaid pelgab ja võõristab seda. Tegu on argpüksliku hoiakuga, mille kandjad mitte ainult ei taha ega julge saada ise vabaks, vaid ka aktiivselt põlgavad või on koguni valmis represseerima neid, kes seda sooviks, kartes, et status quo kõigutamisega võib ohtu sattuda ka nende positsioon, mis on küll ebaväärikas ja alandav, aga vähemalt turvaline.
Sellisena on meie parteiline “eliit” pigem võõrvõimude esindajaks oma rahva ees kui rahva esindajaks võõrvõimude ees – just nagu majaneeger oli isanda esindajaks põlluneegrite ees, mitte põlluneegrite esindajaks majaisanda ees.
Hea on teada, et mitmetes Euroopa riikides leidub riigimehi, kes lähtuvad oma tegevuses au ja väärikuse ning tõelise vabaduse ja riikliku iseseisvuse ideaalidest. Annaks Jumal, et sellised riigimehed kasvaksid suuremaks ja pääseks võimu juurde ka Eestis.
Tõsi, au, väärikus, vabadus ja iseseisvus ei ole ideaalid, mida saaks mugavuse, stabiilsuse ja turvalisusega sujuvalt ühitada. Aga nii indiviidi kui ka rahvana on mõõtmatult parem elada auliselt, väärikalt ja vabalt, taludes ebakindlust ja raskusi, kui turvaliselt, mugavalt ja orjalikult, taludes alandust ja häbi.
Täna Postimehes avadlatud artikkel pealkirjaga “Kas okupatsioon muutis meid sovetlikeks?” on järjekordne meistriteos Jaak Valgelt. Sellist ausat ja sirgjoonelist, ent samas viisakat ja teravmeelset stiili valdavad vähesed. Ja neist, kes seda valdavad, ei julge suur osa seda kasutada, mistõttu on Jaagu teguviis sõna otseses mõttes eeskujulik – nõnda kõneleb ja kirjutab tõeline ühiskondlik eliit.
“Arvan, et sovetlus, niipalju kui seda ühiskonnas on, peitubki eelkõige meie ebaõiges ettekujutuses meist endist – ehk alaväärsuses. Mille kohaselt pole meie ühiskond pädev ise otsustama, vaid peab teiste otsuseid täitma.
Minu arvates on sovetlust poliitladvikus rohkem kui ühiskonnas tervikuna. President Ilves kinnitab jätkuvalt, et äärmuslike poliitiliste jõudude kasvav populaarsus Euroopas on suurem väljakutse kui põgenikekriis. Tõsi, äärmuslasi on tõepoolest nii Lääne- kui Ida-Euroopas. Kuid äärmuslik ei saa olla suure osa ühiskonna hoiak ja need poliitilised jõud, kes on esile kerkinud demokraatliku protsessi käigus reaktsioonina varasemale poliitikale. See ongi demokraatia.
Presidendi ja osa poliitikute arvates teeb aga ühiskond õigeid ja valesid valikuid, ning need valikud, mis neile endile või neile, keda nad peavad oma peremeesteks, ei meeldi, kuulutatakse äärmuslikeks. See autoritaarsusele ja sallimatusele viitav hoiak on nõukogude ajast väga tuttav – see ongi sovetlik. Seega, mõni eriti andekas suudab sovetlik olla ilma sovetirežiimi kogemusetagi.
Rahva valik ei ole ohtlik Eestile ega teistele Euroopa ühiskondadele, vastupidi, ohtlikke otsuseid toob kaasa rahva valiku eiramine. Ning lõpetuseks, et ohtlikke otsuseid tulevikus vältida, peame oma ühiskonnale tagasi võitlema õiguse algatada siduvaid rahvahääletusi.”
EKRE kutsel avanes mul 19. novembril võimalus osaleda ettekandega Riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul, mis keskendus Eesti Vabariigi suveräänsusele. Allpool on minu ettekande tekst. Paraku ei olnud ettekande koostamiseks kuigivõrd aega, ent loodetavasti said mõned olulised sõnumid siiski parlamendis kõlama pandud. Riigikogus toimunud arutelu kajastasid ka TV3, Delfi ja Tallinna TV.
Kui mina veel rahvusvahelist õigust õppisin ja õpetasin, siis peeti teiste riikide valitsuse kukutamisele suunatud rühmituste ja liikumiste toetamist, treenimist ja varustamist õigusvastaseks sekkumiseks asjakohaste riikide siseasjadesse.
Ütleb ju ÜRO põhikiri artiklis 4 lõige 2 selgesõnaliselt: “Kõik ÜRO liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega.”
Sellest lähtudes mõistis isegi Rahvusvaheline Kohus 1986. aastal USA süüdi rahvusvahelise õiguse rikkumises seonduvalt relvastatud mässuliste toetamisega Nikaraaguas. (USA loomulikult ei täitnud Rahvusvahelise Kohtu otsust, jättes Nikaraaguale määratud kahjutasu maksmata.)
Kuid nagu rahvusvahelises suhetes ja PR-sõjas ikka, võib ühele ja samale teguviisile anda sootuks erineva õigusliku kvalifikatsiooni sõltuvalt sellest, kes on teo toimepanijaks.
Üks on igal juhul selge: kui Venemaa toetab mässulisi Ukrainas, siis on tegu räige rahvusvahelise õiguse rikkumise ja jultunud sekkumisega teise riigi siseasjadesse, millele ei saa 21. sajandil olla mingit õigustust!
Meeldib see kellelegi või mitte, aga poliitikute sõnavõtte vaadates hakkavad praeguse aja ja nõukogude aja vahelised ajaloolised paralleelid üha selgemalt esile tõusma. Ja üha enamad hakkavad sellest ka rääkima, sest siiski veel usutakse reaalsuse tajumisel rohkem oma silmi kui seda pilti, mida ideoloogiline eliit püüab kramplikult meile reaalsuse pähe esitleda.
Kas välisminister, kelle arvates ei tohi Euroopa Liidu plaanide teostamisel takerduda niisugustesse detailiküsimustesse, nagu küsimus sellest, kas Eestil säilib immigratsioonipoliitika osas iseotsustamise õigus või mitte, esindab eesti rahva huve Euroopa Liidu ees või pigem Euroopa Liidu huve eesti rahva ees?
Fakt on see, et riikliku iseseisvuse seisukohast on immigratsioonipoliitika osas iseotsustamise õiguse säilitamise näol tegu kriitilise tähtsusega küsimusega, mitte detailiga, millesse ei tohiks “tähtsamate asjade” huvides takerduda. Mida Marina Kaljurand sisuliselt selgitab, on ju see, et me ei tohiks takerduda niisugustesse detailidesse, nagu küsimus sellest, kas me üldse tahame iseseisev riik olla või mitte.
Näib, et põhiseaduse aluspõhimõtted on progressiivsele poliitilisele eliidile risti jalgu ette jäänud.
Meie avaliku eluga on pahatihti nii, et asjad ei ole nõnda, nagu neid avalikkusele esitletakse. Paraku on sellest saanud juba norm, millele võib poliitikutega rääkides alatasa kinnitust leida. See, mida räägitakse kaamerate ees, on üks asi, tegelikkus aga sootuks midagi muud.
Näiteks täna kuulsin usaldusväärsest allikast, et võimust sõltumatu kodanikualgatusena reklaamitud ning tolerantsi-ideoloogiat kuulutava liikumise “Sõbralik Eesti” kavandamine oli hiljuti toimunud president Toomas-Hendrik Ilvese juhtimisel kurikuulsas jääkeldris, ühes inimestega, keda seonduvalt Harta 12-ga esitleti avalikkuses võimule vastanduva seltskonnana. Oleks väga huvitav, kui ajakirjandus valgustaks ka seda osa meile avalikkuses etendatud show‘st, ent ilmselt pole mõtet küsida, miks me meedia vahendusel sellest midagi ei kuule.
Mart Helmekirjutab õigesti, et nn vihakõne keelu laiendamise sügavamaks tagamaaks on ideoloogilise diktatuuri kehtestamise püüdlus.
“Lääneriikide kogemuse põhjal on selgelt näha, et niinimetatud vihakõne paragrahve kasutatakse eksklusiivselt immigratsioonivastaste ja ka näiteks homoliikumise kriitikute mahasurumiseks. See on selges vastuolus Eesti põhiseadusega, mis tagab kõigile inimestele õiguse oma isiklikule arvamusele ja selle vabaks väljendamiseks. See on ka karjuvas vastuolus tegelike euroopalike väärtustega, millede eest võitlesid Martin Luther, Voltair, Rousseau ja teised Euroopa vaimsed isad. Vihakõne paragrahv ei ole midagi muud kui totalitaristlike riikide praktika suruda maha valitsuse kritiseerijaid. Et selle kehtestamist nõuab meilt Euroopa Liit, näitab, missuguseks on vorminud selle ühenduse praegused Euroopa poliitilised liidrid.”
Põhimõtteliselt on tõsi, et uus vaikiv ajastu on mitte üksi tulekul, vaid suures osas juba kohal, sest väga paljud (eriti kõrgematel ametikohtadel olevad) inimesed ei julge enam avalikult oma tõekspidamiste eest seista – hirm kaotada kas töökoht, karjäärivõimalused, äripartnerid, sõprade poolehoid vms on kasvanud juba sügavalt haiglaste mastaapideni.
Ebaõnnestunud on aga viide Voltaire’ile ja Rousseau’le kui euroopalike väärtuste eestkõnelejatele. Ikka ja jälle tõusetub küsimus, mida nende müstiliste euroopalike väärtuste all silmas peetakse.
Vao süütamine on kahetsusväärne ja lubamatu tegu, mis võinuks lõppeda väga tõsiste tagajärgedaga. Aga mis ei ole vähem oluline – see oli erakordselt rumal tegu, sõltumata sellest, millised olid teo toimepanija motiivid.
Vasakliberaalsele poliitilisele ja ideoloogilisele eliidile, mis püüab juurutada ka Eestis kõikjal hävingut külvanud multikulturalismi mudelit ja nn vihakõne keelu abil teisitimõtlejaid vaigistada, on see juhtum nagu taevast sülle kukkunud kingitus – umbes samuti, nagu oli Reformierakonnale kingituseks nii valimiste eelsele ajale langenud Ukraina konflikt kui ka pronksiöö.
Ühelt poolt räägitakse sellest, kui jube ja kole see kõik on, aga teiselt poolt samal ajal piltlikult öeldes korgitakse pudel lahti, sest tuntakse ilmselt väga hästi ka ise, et kasvab soodus pinnas olukorra enda kasuks pööramiseks. See, millise innukusega on asutud juhtumit oma ideoloogilise programmi teenistusse rakendama, on kahtlemata muljetavaldav.
Eile õhtul osalesin ETV saates “Vabariigi kodanikud”, kus arutati pagulaste vastuvõtmisega seonduvaid küsimusi. Teemaks ei olnud pagulasprobleem kui selline, vaid see, kas Eesti on valmis pagulasi vastu võtma ning kuidas peaks toimima, et asi võiks minna võimalikult valutult.
Muu hulgas selgitasin oma seisukohta, et kui tahame reaalselt kedagi aidata, siis ei tohiks püüda rakendada tuima järjekindlusega samu skeeme, mis on igal pool Euroopas toonud vaid probleeme ja läbikukkumisi. Peaksime olema suutelised analüüsima teiste vigu, õppima neist ning mõtlema iseseisvalt ja loovalt, kuidas saaks tegelikult kedagi inimlikult aidata ilma, et me heast tahtest kantuna kutsume ka oma ühiskonnas esile tõsised kultuurilised ja ühiskondlikud probleemid, mis ähvardavad päädida konflikti ja verevalamisega.
Ühe võimalusena käisin välja mõtte aidata neid, kes vajavad abi kõige enam ehk võtta peredesse vastu orbusid. Lapsed kasvaksid üles mitte kusagil anonüümse riikliku sotsiaalabi projekti raames, vaid perekonnas ehk loomulikus ja armastusele tuginevas keskkonnas, mis soosiks kahtlemata nende saamist meie kultuuriruumi osaks. Ütlesin ka seda, et põhimõtteliselt oleks minugi perekond valmis ühe orvu vastu võtma, et omalt poolt inimlikku abi osutada, ning et perekondi, kes oleks nõus talitama samal moel, on ilmselt sadu – eriti, kui riik seda nt teatud maksuvabastustega soosiks.
Omamoodi huvitav on aga vaadata, kuidas meedia sõnumit moonutab. Kui algselt kajastas ERR-i uudisteportaal minu seisukohta võrdlemisi neutraalselt, pannes üles uudise pealkirjaga “Vooglaid “Vabariigi kodanikes”: mina oleksin nõus võtma ühe pagulasest orvu oma perekonda”, siis veidi hiljem muudeti teadmata põhjusel uudise pealkirja moel, mis naeruvääristab ettepanekut, luues mulje, nagu ma oleksin nõrgamõistuslik ja arvaksin, et ühe orvu enese perekonda võtmine võiks kujutada endast pagulaskriisi lahendust.
Olen püüdnud leida vastuseid olulistele pagulaspoliitikat puudutavatele küsimustele, ent seni üpris edutult. Muu hulgas ei ole mul õnnestunud leida vastust ka alljärgnevatele küsimustele:
Kust riigist kavatsetakse põgenikke vastu võtta?
Millise religioosse taustaga põgenikke kavatsetakse vastu võtta?
Millisest soost ja vanuses põgenikke kavatsetakse vastu võtta?
Kes langetab otsuse selle kohta, milliseid inimesi vastu võtta ja milliste kriteeriumide alusel?
Kuidas on tagatud, et siia saabuvad inimesed REAALSELT vastavad meie poole seatud tingimustele?
On räägitud, et põgenike valimisel eelistatakse kristlasi, aga kas selline põgenike kohtlemine religioosse kuuluvuse alusel eristaval alusel on ka tegelikult teostatav, pidades silmas nn võrdse kohtlemise standardeid, mida püütakse fanaatilise järjekindlusega igas võimalikus ja võimatus olukorras rakendada?
Kuhu konkreetselt kavatsetakse pagulased elama panna?
“Demagoogia on võimas jõud araks kasvatatud tohmanite maal.”
– Ülo Vooglaid
Isa saab homme 80-aastaseks. Selleks puhuks on koostatud tema mõtteid ja tegevust kokku võttev raamat pealkirjaga “Aeg ja Vaim”.
Raamatu koostaja Ivar Tröner kirjutab: “Ülo Vooglaiu oluline roll seisneb selles, et ta oli äärmiselt julge ajastul, kus inimesed üldiselt ei olnud väga julged oma mõtteid realiseerima.”
Tröner jätkab:
“Vooglaid oli nõukogude sotsioloogias kriitilise suuna esindaja. Analüütiline häälestatus ühiskonna protsesside uurimisele on ta põhiline iseloomuomadus, mis on õnneks tänaseni säilinud ega sõltu ühiskondlikust korrast. Tema peamine üleskutse noore ajakirjanikuna ajalehe Edasi toimetuses ja hiljem uuriva sotsioloogina oli üsna ühene: võim, nii Nõukogude võim kui ka kaasajal prevaleeriv administratiivne võim – nii kurb, kui see ka pole – kujundas ja kujundab inimestest ülalpeetavaid, surub otse või kaudselt maha inimeste ettevõtlikkust, individuaalsust ja mõttejulgust öelda ja mõelda…
[V]aatamata üle kogu Nõukogude Liidu levivale kuulsusele, või just selle tõttu, tegi EKP Keskkomitee 1975. aastal otsuse TRÜ sotsioloogialabor likvideerida. Sest Ülo Vooglaidi oli võimatu “parandada”, ta oli väga selge poliitilise taibuga ega püüdnud oma sotsioloogilist maailmavaadet, iseennast ja oma tööd mugandada nõukogude oludega. Nõukogude ühiskond, teaduse olukord ning juhmid ülemused olid sotsiloogialaboris terava kriitika ja arvustamise objekti. Aga ilma kriitilise lähenemiseta oleks Vooglaidi õpilastel olnud väga raske nõukogude ideoloogia lummuse alt vabaneda. EKP TRÜ Komitee liikmeid ning teisi võimumehi häiris Vooglaidi ja tema lähemate kaastööliste ideoloogiline sõltumatus, sest nõukogude inimene ei tohtinud kunagi tegutseda väljaspool kommunistlikku kontrollivat kollektiivi…”
Kuulasin laupäeval autos sõites jupiti kahte poliitika teemalist vestlussaadet ja huvitav oli täheldada, kuidas arutlustes (nii seal kui meedias laiemalt) kordub sama muster, mida nägime kooseluseaduse kontekstis.
See, kui suur osa ühiskonnast ei kiida poliitilise ja ideoloogilise kliki poolt toetatud ja väljastpoolt Eestit lähtuvate ambitsioonide elluviimist heaks, tembeldatakse edumeelse ajakirjandusliku ja poliitilise eliidi poolt juba eelduslikult vihkamiseks, sallimatuseks, rassismiks, kitsarinnalisuseks, hirmuks ja muuks koledaks.
Pealtnäha intelligentsetel inimestel näib tekkivat tõsine probleem väga lihtsatest asjadest arusaamisega.
Näiteks ei ole ju tarvis geniaalsust mõistmaks, et see, kui keegi ei nõustu abielu tähenduse radikaalse ümbermääratlemise või moslemiimmigratsioonile ukse avamise osas iseseisvale riigile kohase otsustusõiguse loovutamisega, ei tähenda, et tema seisukohtade ainus võimalik tagamaa on kitsarinnalisus või hirm.
Niisiis, juhtunud on see, mida oligi karta: USA Ülemkohus otsustas – lihtsalt otsustas, rakendades oma elavat kujutlusvõimet konstitutsioonilise vabadusõiguse tõlgendamisel –, et abielu ei ole tingimata mehe ja naise vaheline liit ning et ühelgi osariigil ei ole õigust asuda vastupidisele seisukohale, mida iganes inimesed ka ei arva.
Siin on suurepärane näide sellest, milliseks türanniaks on kujunenud kaasaegne “demokraatia”: viis valimata inimest kirjutab rohkem kui 300 miljonile inimesele ette, et 2+2 ei pruugi võrduda 4, vaid võib võrduda ka nt 3 või 5. Igaüks võib enese jaoks pidada õigeks vaid seda, et 2+2=4, aga kellelgi – ei ühelgi inimesel ega ka osariigil – pole õigust oma arvamust teistele peale suruda, mistõttu ei saa niisuguse eelduse ainuõigsusest lähtuda.
Delfi vahendab, et Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker olevat käratanud Brüsselis peetud immigratsiooni- ja pagulaste teemalisel arutelul, et tal on täiesti ükskõik.
Terake otsekohest ausust ei tee iseenesest paha – vastupidi, see on vägagi tänuväärne, võimaldades üha enamatel inimestel aru saada, millise “mänguga” on tegelikult tegu.
Kogu jutt pagulaskvootide vabatahtlikkusest hakkab niisuguste sündmuste taustal järjest piinlikumaks muutuma ning piinlikkus vaid süveneb vaadates uudistest kaadreid sellest, kuidas meie peaminister lipitseb alandlikult suurte onude keskel, kes talle peale käratavad ja teada annavad, et vastuargumentidest on täiesti ükskõik. (Seejuures ma hästi ei usu, et meie peaminister üldse sõandas mingeid reaalseid vastuargumente sõnastada ja neid kaitsta.)
Kui Juncker teatab, et teda ei huvita vastuargumendid, siis võiks peaminister viisakalt püsti tõusta, soovida kõigile kena õhtut ja lihtsalt minema jalutada. Miks peaks suveräänse riigi valitsuspea niisugust alandust taluma ja sellega kogu oma rahvast häbistama?
Läti on võetud homoliikumise poolt uueks keskseks sihtmärgiks, et Ida-Euroopas oma ideoloogiliste ambitsioonide läbisurumisega jõuliselt edasi liikuda. Seetõttu ei ole üllatav, et suurejooneline homokarneval EuroPride2015 korraldati sedapuhku just Riias.
Teiste hulgas marssis paraadil ka meie kõrge riigiametnik, agara homoaktivistina tuntud võrdõiguslikkuse volinik Mari-Liis Sepper, kelle büroo tegevust Eestis rahastab teatavasti suures ulatuses Norra Kuningriik.
Riia paraadi kuldsponsoriteks olid (oma saatkondade läbi) USA ja Saksmaa valitsus, hõbesponsoriteks aga Hollandi ja Norra valitsus. Toetajate ja partnerite seas olid veel Taani valitsus, Ühendkuningriigi valitsus, Kanada valitsus, Prantsusmaa valitsus, Soome valitsus, Rootsi valitsus ja Belgia valitsus.
“Miks kobarseaduseid tehakse? 2011. aastal viitas Eiki Nestor, et valitsus üritab nii mugavuse huvides lihtsalt riigikogust üle sõita. Eeskujust õpitakse.” (Ginter ja Jõks)
Nii ta siis jälle läks. Koalitsioonierakondadesse kuuluvad poliitikud hääletasid kuulekalt maksutõusude poolt, tehes seda täies teadmises, et tegu ei ole Eesti jaoks sisuliselt heade ega õigete sammudega ning et kogu protsess on mitte lihtsalt puudulik, vaid piinlikult vastuolus nende ideaalidega, millele õigusloome peaks meie riigis vastama.
Siia juurde tasub lugeda Carri Ginteri ja Allar Jõksi eilset kommentaari, kus seisab:
“Ühe pauguga ja pikema jututa võetakse vastu omavahel seostamata eelnõud – majutusasutuste käibemaksu ja erinevate aktsiiside tõstmine, sotsiaalmaksu vähendamine ja madalapalgaliste maksusoodustused. Milleks selline sasipundar? Ainult nii saab tagada, et muudatuste üle ei toimuks sisulist arutelu. Kaob võimalus iga muudatuse mõju eraldi kaaluda. Seotakse presidendi käed, kes ei saa põhiseadusega vastuolu tõttu jätta välja kuulutama üksikuid seaduseid vaid peaks tagasi lükkama terve paketi. See on aga suur vastutus. Miks kobarseaduseid tehakse? 2011 viitas Eiki Nestor, et valitsus üritab nii mugavuse huvides lihtsalt riigikogust üle sõita. Eeskujust õpitakse.”
Tähelepanu juhitakse ka täiesti ilmsele ja avalikule silmakirjalikkusele, millega valitsus oma ettevõtmisi õigustab:
“Eelnõu nr 41 seletuskiri sisaldab mitmeid ebasiiraid põhjendusi. Näiteks rahvatervise kaitseks alkoholiaktsiisi tõstmine kõlab üllalt õõnsana. Eriti silmas pidades, et rahvatervise kaitse võetakse kaitsekilbiks siis kui lubaduste katteallikaid napib. Sama kehtib trahvide mitmekordistamise kohta.”
Vaadata tasub ka Eesti Maksumaksjate Liiduarvamust, mille sissejuhatuses on mh kirjutatud:
“Meil on siiralt kahju Rahandusministeeriumi ametnikest, keda sunnitakse praegu ennast kogu ilmarahva ees lolliks tegema ning must-valgel paberile kirja panema kogu selle demagoogia, mis on juba mitu nädalat tagasi Delfis „ribadeks“ kommenteeritud. Kui tõesti peaks toimuma suuremat sorti ametnike koondamine, siis võib nendel tublidel inimestel tekkida raskusi erasektoris töökoha leidmisega. Meie arvates oleks õiglane, kui koalitsioonipoliitikute rumaluste kiitmine oleks ametnikele vabatahtlik – kes tahab poliitikutele pugeda, leiab selleks ise sobiva aja ja koha.”
Selgelt tuntava lootusetuse noodiga ja teades, et ettepanekutega nii või teisiti ei arvestata, sedastab EML:
“Viisakuse pärast ja tulevastele põlvedele meenutuseks kordame oma ettepanekut: loobuda kütuseaktsiisi tõusust ja majutusteenuse käibemaksumäära tõusust ning sotsiaalmaksu määra langetamisest. Selle asemel rakendada sotsiaalmaksu erisusi üksikutele ettevõtjate gruppidele ja valdkondadele, näiteks kehtestada sotsiaalmaksu lagi ja kaotada ära või vähendada sotsiaalmaksu kuumäära, teha soodustusi alustavatele või maapiirkondades tegutsevatele ettevõtjatele, uute töökohtade loojatele jne. Aga eks te ole neid mõtteid juba kuulnud ja lugenud küll.”
Kas selles on meist kellelegi midagi uut või üllatavat? Kas me oskame oodata valitsuselt midagi muud? Paremat, ausamat, siiramat ja rohkem Eesti kui iseenda huvidele mõtlevat käitumist? Ilmselt mitte, sest olukord riigis ongi kujunenud niisuguseks, nagu nõukogude ajal, mil mitte ainult inimesed ei võtnud tõsiselt seda, mida võimuesindajad rääkisid, vaid ka võimuesindajad ise ei eeldanudki, et peaks kõnelema moel, mida inimesed võiks tõsiselt võtta. Poliitilise ladviku sõnade, mõtete ja tegude lahknevus ning ühes sellega (nüüd juba üsna tavapäraselt varjamatu) silmakirjalikkus aina kasvab ning kaasamine on sõna, mille väljaütlemine tekitab poliitikuis ilmselt spontaanseid naerupahvakuid.
Kõige selle kontekstis on kahju neist parteipoliitikuist, kes südames tahaksid head, ent ei suuda mitte olla sellise süsteemi osaks ja kes seega aitavad egaõigluse masinavärgi toimimisele kaasa, kartes muidu kaotada selle vähese, mis on õnnestunud elu jooksul hankida ja mida kaotades ei suudeta oma elu ette kujutada. Nagu Seneca on kirjutanud: “Saatus ei jookse meile otsa harvemini kui meie talle. Häbistav on mitte minna, vaid kanduda ja asjade keerises imestunult küsida: “Kuidas ma siia olen jõudnud?””
Eelmisel nädalal salvestasime Markusega selle hooaja viimase Objektiivi saate. Selle napi tunni jooksul, mis alati nii kiiresti möödub, peatusime põgusalt uute parteide esimestel sammudel parlamendis, puhkenud immigratsiooni-teemalisel hüsteerial ja Iirimaa referendumil, millega anti toetus abielu õiguslikuks ümbermääratlemiseks moel, mis kätkeb ka homoseksuaalseid suhteid.
Objektiivi hooaeg on aga jälle läbi saanud, sel aastal peamiselt Markuse eestvedamisel. Paljud inimesed on öelnud, et sellise saate järele, kus püütakse ühiskonnas toimuvat lahtimõtestada kristliku maailmatunnetuse pinnalt, on Eestis vajadus. Loodan minagi, et saade jätkub uuel hooajal uue hooga – ehk lennukamaltki kui seni, sest probleemid, millele tähelepanu pöörata, paraku üksnes süvenevad ja muudkui kasvavas tempos.
Hea ja meeldiva koostöö eest tänan südamest Pereraadio pealikku Mare Pihlakut ja Liina Kütsonit, meie hindamatut abimeest ja toredat saatekaaslast, kellega koos oleme saanud veeta palju lõbusaid hetki.
Nädalapäevad tagasi esines Reformierakonna peasekretär Martin Kukk ettepanekuga kaotada ära partei liikmete kohustus maksta liikmemaksu. Mind pani selle uudise lugemine tõsiselt muigama, sest tegu on lihtsalt eeskujuliku näitega sellest mentaliteedist, mis poliitilise ladviku seas on võimust võtnud (võib vist olla üpris kindel, et tegu ei ole ettepaneku esitaja originaalse seisukohaga, vaid positsiooniga, mis omab erakonna juhtkonnas märkimisväärset toetust).
Igal juhul on sümptomaatiline, et valimistel ringkonnamandaadist vähem kui 7% kogunud ja ilmselt tänu oluliste teenete eest üleriigilises nimekirjas kõrgele 5. kohale paigutumisele vaid mõnesaja häälega parlamenti pääsenud parteibroiler sooviks kaotada ära erakonna liikmete kohustuse erakonda ülal pidada, olles samal ajal täiesti kindel, ei saa juttugi olla sellest, et kaotada ära Reformierakonna liikmeks mitte olevate inimeste kohustus Reformierakonnale elatusraha maksta.
Riikliku propagandateenistuse (ERR) esilehel oli eile avaldatud tore uudistekomplekt. Kuid nagu nõukogude ajal, nii vajavad need uudised ka nüüd veidi tõlkimist tavainimesele arusaadavasse keelde.
1) Vihamõtted (loe: mõtteroimad ehk maailmavaatelised seisukohad, mis ei ühildu dominantsete vasak-liberaalsete hoiakutega) tuleb “seisata” (loe: maha suruda ja ühiskonnast välja juurida). (Seda, mis on vihamõtted ja kuidas neideristada lihtsalt dominantse ideoloogiaga mitteühilduvatest mõtetest, pole muidugi selgitatud – aga see pole ka lihtinimese asi, sest niisugustele küsimustele vastamiseks on riigiasutustes eksperdid ja küll nemad juba teavad, sest see on ju nende töö.)
2) Euroopa Komisjon teeb ettepaneku (loe: annab korralduse) KVOOTIDE kehtestamiseks, et paigutada põgenikke kõigisse EL-i riikidesse. (Kes sellega ei nõustu, kannab endas vihamõtteid ning on sallivuse, mitmekesisuse, pluralismi, solidaarsuse ja progressi vaenlane. Mida selliste inimestega tuleks teha, selle kohta vt punkti 1.)
3) Haridusminister nimetab vanemate elementaarset õigust valida oma lastele maailmavaateliselt sobilik haridus ja kasvukeskkond “erisooviks”, mida ei tule rahastada ühiskonna “ühisest potist”. (Ühelt poolt võiks ju algatuseks küsida, kas Reformierakonna riiklikku rahastamist tuleks nimetada erivajaduseks või erisooviks – kuid ainuüksi sellise küsimuse tekkimine kellegi peas, eriti veel praegusel tundlikul ajal, annab tunnistust mitte ainult kalduvusest ühiskonna lõhestamisele ja valitsuse autoriteedi õõnestamisele (et mitte öelda riigivastasele tegevusele), vaid ka vihamõtete kasvamisest või koguni nende vohamisest. Kuidas selliste mõtetega toimida, selle kohta vt punkti 1.)
Eile õhtul eetris olnud Aktuaalse Kaamera uudisloos paotati kaant valitsuse plaanilt lõpetada erakoolide tegevuskulude toetuse maksmine. Selline samm oleks paraku järjekordne samm sotsialistlike ideaalide realiseerimise ja ideoloogilise diktatuuri kehtestamise poole, suunates ühiskonda nii, et lapsed kasvatataks üles võimalikult sarnaste maailmavaateliste mallide järele ning ahendades oluliselt vanemate elementaarset õigust valida oma lastele maailmavaateliselt sobilik hariduskeskkond.
Kui riik loobub erakoolide rahastamisest, siis võiks erakoolides käivate laste vanemad loobuda maksude maksmisest, sest haridussüsteemi hoitakse ju ülal kõigi inimeste maksurahast – kui nende lapsed selle süsteemi hüvedest osa ei saa, siis pole neil ka mingit põhjust sellesse süsteemi panustada.
Edu võti seisneb oskuses kiiresti kohanduda, et olla alati võitjate poolel.
Rait Maruste, kes on tuntud nii ühe aktiivsema kooseluseaduse läbisuruja kui ka parlamendi komisjonide istungite salvestiste hävitamise eestkõnelejana, on avaldanud Postimehes arvamusloo pealkirjaga “Vihakõne vääriks kriminaliseerimist”. Artikkel kujutab endast head näidet sellest, kuidas ka Eestis kasvab vasak-liberaalide kihelus edendada oma ideoloogilist projekti läbi selle, et rakendada teisitimõtlejate suhtes riikliku karistusaparaadi raudset rusikat.
Ainuüksi sõnavara, mida Maruste kasutab, on kõnekas – oma artikli kokkuvõtvas lõigus kirjutab ta, et “õigusriiklik kriminaalkaristuse ähvardus taoliste arengute eos elimineerimiseks ja süüdlaste karistamiseks on leebe vahend võrreldes potentsiaalse kahjuga, mida [ühiskonna ideoloogiline] mürgitamine põhjustada võib.”
Ilmselt pole raske arvata, kelle suhtes Maruste ja tema euroopalike väärtuste ülla loosungi all tegutsevad kambajõmmid tahaks oma unistuste regulatsiooni ning sellest lähtuvaid repressioone esmajoones käiku lasta, et tirida Eesti ühiskonda käsukorras nattipidi suurema vabaduse, võrdsuse, vendluse, sallivuse ja mitmekesisuse õilsate ideaalide poole. Kindlasti pole need nt religiooni ja usklikke mõnitavad pilapiltide joonistajad ega krutsifikse uriini sisse uputavad “kunstnikud”.
Mõni kord juhtub, et midagi kuuldes või nähes kukub suu lihtsalt lahti. Nii läks ka esmaspäeva õhtul, kui nägin külas olles vilksamisi videolõiku ETV välispoliitika saatest “Välisilm”, kus saatejuht Astrid Kandle initsiatiivil võrreldi Vene Õigeusu Kirikut terroriühendusega al-Qaida.
Nimelt ütles Venemaa presidendi endine nõunik Andrei Illarionov saatejuhi suunavale küsimusele vastates, et ei ole mõtet rääkida Vene õigeusust, vaid fundamentalismist. Erinevus al-Qaidaga seisnevat selles, et Vene õigeusu fundamentalistidel on olemas oma suur riik koos armee, relvastuse ja tuumarelvaga. “Ja see eristabki meie õigeusklikku al-Qaidat väikesest nõrgast islami al-Qaidast,” jutustas Illarionov, kes viibis Tallinnas seoses kaheksanda Lennart Meri konverentsiga.
Ehk siis kokkuvõtlikult: ERR-i vahendusel ja osalusel süüdistatakse Vene Õigeusu Kirikut terroristlikuks organisatsiooniks olemises, kuna president Vladimir Putin on õigeusklik ja Vene Õigeusu Kirik omab Venemaal laialdast kandepinda. Loomulikult on tegu täiesti jabura ja ebaloogilisele arutlusele tugineva väitega, aga paraku ka väitega, mille järelmiks on see, et mitte ainult valdav osa venelastest, vaid ka suur osa Eestis elavatest inimestest tembeldatakse pelgalt nende religioosse kuuluvuse pärast terroristliku organisatsiooni liikmeks. Võimalik, et eksin, aga minu hinnangul on siin ERR-il rohkem kui küllalt põhjust avalikuks vabandamiseks.
ERR-i uudisteportaali peatoimetaja Rain Kooli oskab etteheidete peale meedia ideoloogilises kallutatuses vaid käsi laiutada.
Rain Kooli riiklikust propagandateenistusest* ei nõustu Mart Helme etteheidetega eesti meedia kallutatuse osas ning peab vastavasisulist kriitikat täiesti põhjendamatuks. On huvitav, et siin ei näe Kooli asja isegi mitte pooltoonides – tema hinnangul lihtsalt probleemi kui sellist ei eksisteeri, sest meedia olevat üht moodi kriitiline kõigi ja kõige suhtes, mis poliitilisel maastikul toimub.
Nimelt rääkis Helme nädalavahetusel peetud EKRE kongressil: “Pluralism, mille eest paljud siinviibijad 25 aastat tagasi võitlesid, on asendunud Eestis – ja laiemalt ka Euroopas – kitsarinnaliselt doktrinäärsete vasakliberaalsete stampidega, millede ainuõigsuses kahtlemine või millele oponeerimine põhjustavad koheselt ajakirjanduslikule tuleriidale saatmise.“
Kooli selgitab aga, et sellised etteheited on alusetud ning et Eesti meedia olevat igati neutraalne, objektiivne ja tasakaalukas. “Millegipärast ei mäleta ma, et Keskerakonna või EKRE ridadest oleks kostnud protestihääli, kui Reformierakonna toetust laastas rahastamisskeemide päevavalgele tirimine sellessamas ajakirjanduses, kui Jürgen Ligi on oma väljaütlemiste pärast korduvalt meedia tulipunktis olnud, kui Eesti ajakirjandus avalikustas IRLi poliitikute viisaäri, kui on kirjutatud sotsiaaldemokraatide rahavoogude võimalikust ulatumisest idapiiri taha,” selgitab Kooli.
Isaga meeleavaldusel. Kahju on sellest põlvkonnast, kes pühendas oma elu Eesti iseseisvumisele ja taasiseseisvunud riigi ülesehitamisele, ent on nüüd sunnitud tõdema, et asjad ei ole läinud sugugi nii, nagu loodeti, ja et valitsus on pöördunud oma enda rahva vastaseks jõuks. (Foto: Delfi)
Astusin ka koos isaga tänasel vihmasel hommikupooliku meeleavalduselt läbi ja vastasin Postimehe reporteri palvel ka mõnele küsimusele. Nagu öeldud, pean põhimõtteliselt valeks tõsta veelgi tavaliste inimeste maksukoormust, mis on niigi haiglaselt kõrge.
Minu hea kolleeg Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, keda peetakse üheks parimatest maksuõiguse spetsialistidest Eestis, selgitas mulle kord kalkulatsioonide näitel, et Eestis läheb ühe keskmise perekonna palgafondist (ehk rahast, mis on vajalik inimese palkamiseks) sõltuvalt tarbimisharjumustest otseste või kaudsete maksudena riigile 60-90% (lisaks sotsiaal- ja tulumaksule käib siin jutt ka käibemaksust, kõikvõimalikest aktsiisidest, riigilõivudest, Eesti Energia kasumist jms-st).
See, et Eestisse tulevad USA alalised sõjaväebaasid, on poliitilise juhtkonna poolt ilmselt juba ammu ära otsustatud. Nüüd on küsimus peaasjalikult selles, kuidas nimetatud otsust samm-sammult ellu viia ja kuidas seda rahvale serveerida moel, nagu oleks see rahva enda tahte väljendus. Üks olulisi tehnikaid selle eesmärgi poole püüdlemisel on pidev hirmutamine, mida praktiseerib th alatasa ka president Ilves.
Ehk eksin, aga minu hinnangul on tegu sedavõrd kaaluka otsusega, et see vääriks referendumit ja väga põhjalikku avalikku arutelu. (Tõsi, põhiseadus ei võimalda riigikaitse alaseid küsimusi rahvahääletusele panna, aga see ei tähenda, nagu ei vääriks iseseisvuse sedavõrd ulatuslik loovutamine rahvahääletust.) Maailma kõige võimsama sõjalise jõu poolt alaliste sõjaväebaaside rajamine meie territooriumile ja selle sama jõu peamise geopoliitilise vastase külje alla ei ole nalja-asi. Ma ei ütle seejuures, kas see on õige otsus või vale – küll aga olen öelnud varem ja ütlen jätkuvalt, et nii kaalukaid otsuseid tuleks langetada teisiti ja ilma rahvast ninapidi vedamata.
Kui Eesti reaalselt tahab olla demokraatlik riik, tuleks ka poliitilisel juhtkonnal vastavaid põhimõtteid järgida mitte üksi siis, kui see on mugav, vaid ka siis, kui see on tülikas.
Pressinõukogu tegi täna teatavaks oma otsused kahe kaebuse osas, mille hiljuti SAPTK nimel esitasime, asudes mõlemal juhul seisukohale, et ajakirjanduseetika põhimõtete rikkumist ei ole toimunud. Otsuseid lugedes tekkis esmalt tõsine kahtlus, et tegu ägaõib olla terase aprillinaljaga, aga paraku see vist nii ikkagi ei ole.
Kanal 2 suhtes esitatud kaebuses osas otsustas Pressinõukogu, et kuivõrd saates pealkirjaga “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa), mis rääkis ühemõtteliselt ja ainult Venemaa vaenulikust mõjutustegevusest naaberriikides, näidati küll kaadreid SAPTK meeleavaldusest ja pressikonverentsist, ent SAPTK nime otseselt ei mainitud, siis ei ole SAPTK-le viidatud:
“Pressinõukogu otsustas, et Kanal 2 ei ole eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu. Kuigi saates näidatakse kooseluseaduse vastu korraldatud meeleavaldusi, ei viita ükski saates esinenud ekspertidest SAPTK-ile.”
Minu käest küsiti, kuidas mõista tänases õhtulehes avaldatud intervjuus minu poolt väljendatud seisukohta, et demokraatia ei ole tingimata parim riigivalitsemise vorm, pidades silmas, et sügisel korraldasime meeleavalduse perekonna ja demokraatia kaitseks.
Vastus on lihtne: kuigi demokraatia ei ole minu hinnangul parim riigivalitsemise vorm, on see oluliselt parem kui oligarhia, ohlokraatia või nende sümbioosist võrsuv partokraatia, mistõttu pean loomulikult vajalikuks demokraatiat ka selle degenereerumise suundumuste eest kaitsta.
Meeldib see meile või mitte, aga Eesti Vabariik peaks põhiseaduse kohaselt olema demokraatlik riik.
Aktuaalne Kaamera pööras 22. veebruaril tähelepanu meie teavituskampaaniale, mille raames saatsime laiali sadu tuhandeid voldikuid, et tuletada inimestele üle Eesti meelde, kes olid kooseluseaduse läbisurujad ning milliseid poliitikuid võib ja milliseid ei või meie hinnangul pereväärtuste seisukohast parlamenti usaldada.
Seejuures väljendas Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni sotsiaaldemokraadist esimees Ardo Ojasalu arvamust, et meie kampaania näol on tegemist keelatud annetusega ja et sellisena on meie ettevõtmine seadusevastane. Sama seisukohta kordas Ojasalu vastates Õhtulehe küsimustele.
Ojasalule sekundeeris poliitikaeksperdiks ja valimiste valvuriks tituleeritud homoaktivist Alari Rammo, kes avaldas samuti Aktuaalsele Kaamerale arvamust, et meie kampaania kujutab endast keelatud annetust, konflikti õhutamist ja hea valimistava rikkumist. (Huvitav, kas veel erapoolikumat “eksperti” ei õnnestunud Aktuaalsel Kaameral leida, pidades silmas kui naeruväärselt kallutatult, pahatahtlikult ja ajakirjanduseetika põhimõtteid rikkudes Rammo sügisel meie meeleavaldust Vikerraadios iseloomustas.)
Eelmises sissekandes juhtisin tähelepanu sellele, kuidas Kanal 2 saates “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa) tehti taas kord tubli pingutus, et teadlikult diskrediteerida ja häbimärgistada SAPTK-i ja keerutada meie suhtes üles alusetuid kahtlusi ja kõhklusi, justkui me tegutseksime Kremli käsilaste ja vene propaganda instrumendina.
Kuivõrd seesugune käitumine Kanal 2 poolt ei ole kooskõlas Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksis esitatud põhimõtetega ja kuivõrd me ei saa leppida oma hea nime kahjustamisega ning SAPTK-i tegevusest sügavalt moonutatud ja eksitava kuvandi loomisega, olime sunnitud taas kord pöörduma kaebusega Pressinõukogu poole.
Kaebuse kokkuvõttes seisab:
“Kokkuvõttes loodi saatega “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa) SAPTK-ist moonutatud, avalikkust eksitav ja meie head nime kahjustav kuvand, mis ei vasta vähimalgi määral reaalsusele. See on vastuolus Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punktiga 1.4., mille kohaselt “ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.”
Lisaks sellele ei ole peetud kinni Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punktist 5.1., mille kohaselt tuleb neile, kelle kohta avaldatakse tõsiseid süüdistusi – mida Venemaa vaenuliku mõjutustegevuse instrumendiks olemise süüdistus või kahtlustus kahtlemata on –, pakkuda kommentaari võimalust samas saates.
Eelnevat silmas pidades palume taunida Pressinõukogu otsusega Kanal 2 tegevust saate “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa) eetrisselaskmisel ja levitamisel järelvaatamise võimaluse pakkumise kaudu.”
Alles möödunud aasta novembrikuus langetas Pressinõukogu kaks otsust (vt siit ja siit), mille kohaselt rikkusid Eesti Päevaleht, Delfi ja ERR ajakirjanduseetika põhimõtteid, avaldades artiklid, milles väideti SAPTK-l olevat lähedased suhted Venemaa võimuringkondadega.
Pean tunnistama, et tegu on väga kõneka materjaliga, millest nähtub, kuidas rahvale nn psühholoogilise kaitse teostamisel lisatakse gaasi ehk kuidas poliitilise eliidi, jõustruktuuride ja meedia koostöös rahva meelsust vormitakse – mh valede abil.
Loomulikult saab oma osa kätte ka SAPTK, mida julgeolekueksperdiks tituleeritud Eerik-Niiles Kross ühes saate autoritega püüab täiesti naeruväärsel moel näidata Kremli käsilase ja vene propaganda instrumendina.
Kaader saatest “Kuidas peatada Putinit?”, kus SAPTK-st luuakse teadlikult ja samas täiesti alusetult kuvandit kui Venemaa käsilasest.
Mille pärast, küsite? Aga eks ikka selle pärast, et me püüame kaitsta aastasadu meie kultuuri aluseks olnud üldinimlikke väärtusi ja tõekspidamisi, mida tõstab juhtumisi esile ka Venemaa poliitiline juhtkond ja Ortodoksi Kirik. Kas mingeid fakte ka välja tuuakse, mis õigustaks SAPTK seostamist vene võimuringkondadega? Loomulikult mitte – kellele neid fakte tarvis on!?
Hiljuti kirjutasin SAPTK toetajatele ja paljudele teistele inimestele sellest, mida nimetasin KÕIGE SUUREMAKS VALEKS POLIITIKAS:
“Kõige suurem vale poliitikas, millega on pikka aega rahvast petetud, seisneb sisuliselt väites, et inimesed peaksid andma oma hääle halbadele poliitikutele või parteidele, sest muidu tulevad võimule veel halvemad poliitikud või parteid.
Vabadele kodanikele peaks selline manipulatiivne mõtteviis olema mitte ainult võõras, vaid eemaletõukav!
Just sellele hirmutamistaktikale tuginedes on suurerakonnad meelitanud aastast aastasse hääletama enda poolt paljusid inimesi, kes neid tegelikult ei toeta – Keskerakond kasutab seda Reformierakonna vastu, just nagu Reformierakond kasutab seda Keskerakonna vastu. Just selle vale abil kindlustavad erakonnad oma võimupositsiooni, hoides uued tulijad parlamendist eemal.
Ent olgem ausad: tegelikult mõtleb ainult ori nii, et targem on toetada oma ebaõiglast ja vägivaldset isandat, sest vastasel juhul võib ta sattuda veel ebaõiglasema ja veel vägivaldsema isanda meelevalda.
Aeg on selle orjaliku vale kütkeist välja murda! Seepärast rõhutan tungivalt: keda iganes Te ka ei vali, ärge mingil juhul hääletage ühegi kandidaadi ega partei poolt, kelle tegevus või vaated on Teile tegelikult moraalselt vastuvõetamatud. Vastasel korral jäävadki meid alatiseks valitsema poliitikud, keda me tegelikult ei toeta.
Seepärast on ülimalt oluline, et mitte keegi ei annaks oma häält kandidaadile ega parteile kartusest veel halvema ees. Vabad kodanikud peaks valima oma südametunnistuse järgi, lähtudes kandidaatide moraalsest kvaliteedist, mitte poliitikute manipulatsioonide ja valede kohaselt.”
Ja nüüd pakub peaminister Taavi Rõivas meile justkui tellimuse peale täiusliku näite, kuidas kõnealust vale ikka ja jälle häbematu manipulatiivsusega maksimaalselt lüpsta, nagu hingevaakuvat lehma. Sisuliselt võib tehnika kokku võtta nii:
“Kallid noored, te PEATE TULEMA valima ja ANDMA OMA HÄÄLE MEILE – mitte selle pärast, et me seda vääriksime, vaid selle pärast, et vastasel korral läheb teie olukord veel palju hullmeks. Ja seda te ju ei taha, kallikesed, või mis?”
Naeruväärne või traagiline? Sõltub vaatenurgast – naeruväärne, et nii labaseid manipulatsioone nii häbematult kasutatakse; traagiline, et nii labased manipulatsioonid nii paljude inimeste puhul ka toimivad ja endiselt edu toovad.
Esimene näide:
Teine näide:
Kolmas näide:
Väljavõte Delfi päisest 19. veebruari hommikul ehk ajal, mil agasid e- ja eelvalimised.
You are currently browsing the archives for the Poliitika category.
Eesmärk
Elame uue paganluse, õhtumaade kristliku kultuuri allakäigu ajastul, mil vähegi tähelepanelik silm märkab kõikjal autentsete väärtuste hülgamise, tsiviliseerituse kadumise, vabadust mahasuruvate totalitaarsete ilmingute kerkimise, tõe eiramise ja eitamise ning mõistusele selja pööramise märke. Paljud inimesed mõtlevad murelikult, kuhu küll on meie kultuur suundumas.
Sel lehel püüan arutleda peamiste kultuuris aktuaalsete filosoofiliste, religioossete, moraalsete, õiguslike ja poliitiliste teemade üle lähtudes kristlikust traditsioonist. Püüan kommenteerida võrdlemisi laia ringi kuuluvaid küsimusi, seades eesmärgiks selguse loomise kõikvõimalike või(s)tlevate arvamuste, maailmavaadete, ideoloogiate ja väärtussüsteemide lõputus rägastikus. Püüan mõista, kuhu on meie kultuur suundumas.
Head lugemist!
Kommenteerimise reeglid
Kommentaarid siin lehel kirjutatu suhtes on teretulnud, kuid selles osas kehtivad mõned lihtsad reeglid:
1. Jätan endale õiguse heade kommetega vastuolus olevaid kommentaare toimetada ja nende avaldamisest keelduda.
2. Suure tõenäosusega jätan avaldamata kommentaarid, mis ründavad minu isikut, milles väljendatakse end ebasündsalt või milles laimatakse kedagi.
3. Kommentaarid peaks olema teemakohased, viisakad, konstruktiivsed ja konkreetsed (paremal juhul mitte pikemad kui 100 sõna).
4. Kuivõrd kirjutan oma nime varjamata, ootan sama ka kommenteerijailt. Avaldan üksnes kommentaarid, mille juures on märgitud kommenteerija täisnimi.
5. Püüan kommentaaridele vastata, kuid ei pruugi seda ajapuudusel alati teha.
6. See lehekülg on mõeldud selleks, et saaksin oma seisukohti väljendada. Kui soovite leida kanali oma vaadete laiemaks tutvustamiseks, soovitan luua oma blogi.
Head kaasamõtlemist!
Tekstide kasutamise reeglid
Siin avaldatud tekste võib reprodutseerida, tsiteerida ja refereerida, andes viite nende algallikale ning saates mulle selle kohta e-postile teate (varro.vooglaid [ät] gmail.com).
"Uus paganlus jälestab mõistust ja on uhke ilu ründamise üle. See esitleb uhkusega muusikat, mis on kakofooniline, ehitisi, mis on eemaletõukavad, pilte, mis kujutavad endast ei muud kui kaost, ning irvitab loogilise arutluse üle, tehes sõnast 'loogiline' põlgliku mõnituse."
Alasdair MacIntyre
"Barbarid ei oota oma hetke teisel pool piire; nad on meid valitsenud juba õige pikka aega. Ja teadmatus sellest moodustab osa meie olukorra raskusest. Me ei oota mitte Godot'd, vaid uut - mõistagi väga erinevat - püha Benedictust."
La Civiltà Cattolica, 1851
"Olles heitnud kõrvale kogu üleloomuliku reaalsuse ning pöördunud paganlikku ratsionalismi, leidsid ühiskonna moderniseerijad, et nad ei suuda enam peatuda. Nad pidid oma hävitustööd jätkama, alustades rünnakutest ühiskondliku olemise ja korra aluseks olevate moraalitõde vastu ning minnes edasi kogu ühiskonna loomuliku orgaanilise struktuuri purustamisega ... Nüüd jääb veel üle saavutada, et üksikisikud kaotaksid kõigi asjade olemuse tunnetamise võime, eitaksid kõiki loogikaseaduseid ja kaevuksid täieliku ignorantsuse pimedusse, kantuna soovist jõuda täiusliku vabaduse kõrgpunkti."
Edmund Burke
"Kurjuse triumfiks ei ole vaja muud, kui heade inimeste tegevusetust." "Keegi ei tee suuremat viga kui tema, kes arvates, et tema võimuses on teha vaid natuke, ei tee mitte midagi."
Otsi
G. K. Chesterton
"Merely having an open mind is nothing. The object of opening the mind, as of opening the mouth, is to shut it again on something solid."
Paavst Benedictus XV
"Inimeste ideedes ja moraalis toimunud muudatused on sedavõrd sügavad, et kui Jumal meile peagi appi ei tule, paistab tsivilisatsiooni lõpp lähedal olevat. ... Seepärast peavad kõik tegema pingutusi, kui meil on mingigi tõeline igatsus rahu ja harmoonia järele inimühiskonnas, et ... tõsta kristlikud põhimõtted taas kord au sisse."
(Ad Beatissimi Apostolorum, 1914)
Arnold Toynbee
"Tsivilisatsioonid surevad mitte mõrvamise, vaid enesetapu läbi."
Erik von Kuehnelt-Leddihn
“Viiskümmend üks protsenti rahvast saab luua totalitaarse režiimi, rõhuda vähemusi ja jääda ikkagi demokraatlikuks.”
Aleksandr Solženitsõn
Pole tarvis ideoloogia surnud luid ja soomuseid kokku kleepida, pole tarvis mädanenud räbalaid — ja me imestame, kui kiiresti ja abitult vale maha pudeneb ning see, mis peab olema alasti, ilmnebki maailmale oma alastiolekus.
Paavst Johannes Paulus II
Demokraatiat ei või kummardamise objektiks muuta niivõrd, et sellest tehakse moraali aseaine või ebamoraalsuse vastane imerohi. Põhimõtteliselt on demokraatia "süsteem" ja sellisena vahend, mitte eesmärk. Demokraatia moraalne väärtus ei tulene automaatselt temast endast, vaid sõltub vastavusest moraaliseadusele, millele see, nagu iga teinegi inimkäitumise vorm, peab alluma. Teisisõnu, demokraatia moraalsus sõltub selle eesmärkide moraalsusest ja selleks kasutatavate vahendite moraalsusest. /.../
[O]n kerge näha, et ilma objektiivse moraalse aluseta pole isegi demokraatia võimeline püsivat rahu kindlustama, seda eriti sellepärast, et rahu, mis ei rajane iga isiku väärikuse ja kõigi rahvaste vahelise solidaarsuse väärtustel, osutub sageli petlikuks. Isegi osaluspõhistes valitsussüsteemides toimub huvide reguleerimine sageli kõige võimsamate kasuks, kuna nemad on kõige võimekamad mitte ainult võimutasanditel manööverdama, vaid ka konsensust kujundama. Sellises olukorras saab demokraatiast tihti tühi sõnakõlks.
Seepärast on ühiskonna tulevikuks ja terve demokraatia arenemiseks tungivalt hädavajalik avastada uuesti need peamised ja loomupärased inimlikud ja moraalsed väärtused, mis lähtuvad inimeseks olemise tõest ning väljendavad ja kaitsevad isiku väärikust – väärtused, mida isik, enamus ega riik ei saa kunagi luua, muuta ega hävitada, vaid mida neil tuleb üksnes tunnustada, austada ja edendada. (Evangelium Vitae)
G. K. Chesterton
"Merely having an open mind is nothing. The object of opening the mind, as of opening the mouth, is to shut it again on something solid."
John Stuart Mill
"Veel ei ole jõudnud kätte aeg, mil saame Inglismaal oma eesmärke kompromiteerimata asuda kristlikku teoloogiat avalikult ründama. Saame sellest üksnes mööda minna, eemaldades selle rahumeelsete vahenditega kõigist filosoofilistest ja ühiskondlikest aruteludest, ning eirates kõiki selle jaoks olulisi küsimusi, väites need olevat igapäevase elu seisukohast tähtsusetud." (Kirjast August Comte'le, 1844)
Thomas Jefferson
“If a nation expects to be ignorant and free, it expects what never was and never will be.”
Max Planck
"Teadus ei saa lahendada looduse ülimat müsteeriumi, sest lõppude-lõpuks oleme me osa loodusest ja seega osa müsteeriumist, mida püüame lahendada."
George Orwell
"Poliitiline retoorika on töötatud välja panemaks valesid kõlama tõepäraselt ja näitamaks mõrva lugupidamist väärivana, ning andmaks tühjale tuulele tõsikindluse ilme."
"Universaalse pettuse ajastul on tõerääkimisest saanud revolutsiooniline akt."
Posted by vooglaid 
Veritas lux mea! 