Miks on noorte kohtumisel paavstiga lubatud vaid korraldajatega kooskõlastatud küsimused?

Paavsti visiidi ühe peamise sündmusena on kuulutatud välja 25. septembril Kaarli kirikus toimuv oikumeeniline kohtumine noortega. Visiidi kodulehel on kirjutatud, et “Eestist ning meie lähiriikidest pärit noored tulevad kohtuma paavstiga, et laulda, palvetada, temaga rääkida ja tema sõnumit kuulata.”

Paraku ei paista asjad käivat päris nii spontaanselt, kui sündmuse kirjeldus lubaks eeldada. Nimelt kuulsin hiljuti, et ühe kristliku ühenduse noori kutsuti kõnealusele kohtumisele, ent kui kutse peale küsiti, kas noored saavad paavstile ka küsimusi esitada, kuuldi vastuseks, et saavad küll, aga üksnes juhul, kui küsimused on eelnevalt korraldajatega kooskõlastatud ning siiski tuleb küsimused esitada sõna-sõnalt kooskõlastatud vormis.* Selle peale loobus noortegrupp paavstiga kohtumisel osalemisest.

Muidugi on arusaadav ka korraldajate mure. Kui noored saaks küsida spontaanselt neid küsimusi, mida nad ise oluliseks peavad, siis võiks tekkida nii mõnigi pingeline olukord – näiteks kui paavstilt küsitaks, miks ta toetab Euroopa kristlikku kultuuri hävitavat massilist moslemiimmigratsiooni või miks ta saadab abielueetika küsimustes välja segadust tekitavaid või lausa eksitavaid sõnumeid.

Minu konstruktiivne soovitus korraldajatele oleks mitte karta noorte poolt ka keeruliste küsimuste esitamist ja usaldada neile see võimalus, nii et tegu oleks siira ja spontaanse, elava ja sisulise kohtumisega – reaalselt, mitte ainult näiliselt. Niisugune lähenemine oleks seda kohasem, et paavst Franciscus on läbi oma pontifikaadi püüdnud näidata end lihtsa rahvamehena, kes tahab olla inimestele lähedal.

Täiendus (05.08.18) / Selguse huvides olgu öeldud, et minuga võttis ühendust noortekohtumise peakorraldaja ja ütles, et ta ei tea, kes on andnud niisugust infot, nagu saaks noored paavstilt küsida vaid kooskõlastatud küsimusi. Tegelikult ei saavat mitte keegi ühtegi küsimust küsida, kuna osalejaid on selleks liialt palju (rohkem kui 1500) ja aega liiga vähe (üks tund). Minul pole samas põhjust kahelda nende inimeste aususes, kes rääkisid, et just nii, nagu ma alguses selgitasin, olevat keegi korraldajatest neile öelnud.

* Sarnasel moel toimus asi aastaid tagasi kohtumisel Opus Dei prelaadi Javier Echevarriaga. Nimelt nägin Rocca al Mare kooli suures saalis toimunud kohtumisel oma silmaga, kuidas Opus Dei liikmed andsid noortele poistele paberile kirjutatud küsimused kätte, mis said siis nende poiste poolt kohmetult justkui nende endi küsimustena ette loetud.

Miks puudub apostlite usutunnistusest sõna “Jumal”?

Katoliku Kirikus Eestis kasutusel olev apostlite usutunnistuse tõlge kätkeb teadmata põhjusel üht olulist viga. Nimelt on sellest jäänud välja sõna “Jumal”, mis ladinakeelses tekstis on selgelt olemas, olgugi, et Eesti Apostelliku Administratuuri kodulehel toodud ladinakeelses tekstis sõna “Jumal” (Deus) teadmata põhjusel ei ole:

Ladina keeles:

… tértia die resurréxit a mórtuis,
ascéndit in cælos,
sedet ad déxteram […] Patris omnipoténtis, …

Eesti keeles:

… kolmandal päeval üles tõusnud surnuist,
läinud Taevasse,
istub […] oma kõigeväelise Isa paremal käel; …

Samas nt Katoliku Kiriku Katekismuse Kompendiumis ja mujal ametlikes allikates on sees ka sõna “Deus”:

Symbolum Apostolicum

Credo in Deum Patrem omnipoténtem, Creatorem cæli et terræ,  et in Iesum Christum, Filium Eius unicum, Dominum nostrum, qui concéptus est de Spíritu Sancto, natus ex Maria Virgine, passus sub Póntio Piláto, crucifixus, mórtuus, et sepúltus, descéndit ad ínferos, tértia die resurréxit a mórtuis, ascéndit ad cælos, sedet ad déxteram Dei Patris omnipoténtis, inde ventúrus est iudicáre vivos et mórtuos. …

Ka teistes keeltes on apostlite usutunnistuses ladinakeelsele algtekstile vastavalt (osutatud kohas) sõna “Jumal” selgelt olemas – siin on mõned näited, mis kinnitavad, et selles väga olulises aspektis valitseb tõlgetes täielik ühtsus.

Inglise keeles

the third day He rose again from the dead;
He ascended into heaven;
is seated at the right hand of God the Father Almighty; …

Soome keeles

… nousi kolmantena päivänä kuolleista;
astui ylös taivaisiin;
istuu Jumalan, Isän, Kaikkivaltiaan, oikealla puolella; …

Itaalia keeles

il terzo giorno risuscitò dai morti;
ascese al cielo; 
siede alla destra di Dio Padre onnipotente; …

Saksa keeles

am dritten Tage auferstanden von den Toten;
aufgefahren in den Himmel; 
er sitzt zur Rechten Gottes, des allmächtigen Vaters; …

Rootsi keeles

på tredje dagen uppstånden igen ifrån de döda; 
uppstigen till himmelen;
sittande på allsmäktig Gud Faders högra sida; …

Vene keeles

в третий день воскрес из мертвых;
восшёл на небеса;
и восседает одесную Бога Отца Всемогущего; …

Poola keeles

trzeciego dnia zmartwychwstał;
wstąpił na niebiosa;
siedzi po prawicy Boga Ojca wszechmogącego; …

Prantsuse keeles

le troisième jour qu’Il a encore éveillé du mort;
Il est monté dans ciel;
s’assied à la main droite de Dieu, le Tout-puissant du Père; …

Hispaania keeles

al tercer día resucitó de entre los muertos;
subió a los cielos;
y está sentado a la derecha de Dios, Padre todopoderoso; …

Portugali keeles

ressuscitou ao terceiro dia;
subiu aos céus;
está sentado à direita de Deus Pai todo-poderoso; …

Niisiis on selge, et eestikeelsesse tõlkesse apostlite usutunnistusest on sattunud sisse tõsine viga, mis tuleks esimesel võimalusel kõigis käibel olevates tekstides ametlikult parandada. Samuti tuleks katoliiklastele anda sellest parandusest teada, et vigast tõlget enam ei kasutataks.

Probleemist on teadlik ka piiskop Philippe Jourdan ning loodetavasti leiab see peagi lahenduse.

Vastus Eesti Ekspressile kommentaariks paavst Franciscuse väljaütlemistele

Eesti Ekspressi toimetusest küsiti minu käest kommentaari paavst Franciscuse poolt järjekordses lennukis antud intervjuus tehtud väljaütlemisele, mis on saanud liberaalses meedias (vt ERR ja Delfi) hiiglaslikku kajastust ning tekitanud meelevaldsetele tõlgendustele ainest andes ka rohkelt segadust. Alljärgnev on minu vastus.

Tere!

Paavst Franciscuse poolt erinevates intervjuudes tehtud väljaütlemised on kahjuks põhjustanud palju vääritimõistmist ja segadust, mitte ainult selles, vaid ka mitmetes muudes küsimustes. Et saada autoriteetne seisukoht, kuidas paavsti avaldusi tõlgendada, oleks kõige mõistlikum pöörduda piiskop Philippe Jourdani poole.

Mina kui tavaline ilmikust katoliiklane püüan lähtuda paavsti avalduste tõlgendamisel Katoliku Kiriku õpetusest ehk mõtestada neid lahti viisil, mida toetab Kiriku õpetuslik autorieet. Katoliku Kiriku Katekismus ütleb punktides 2357 ja 2358, et ühest küljest on homoseksuaalne kalduvus vastuolus inimloomusega ning sellisena “objektiivselt väärastunud” (objectively disordered), ent teisest küljest tuleb inimesi, kes sellise kalduvuse all kannatavad, kohelda lugupidamise, kaastunde ja taktiga ning nende suhtes tuleb hoiduda ebaõiglasest diskrimineerimisest (vt lähemalt siit).

Ka SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks tegevuses oleme alati püüdnud lähtuda sellest samast põhimõttest, eristades inimesi ja nende tegusid ning mõistes hukka mitte patustaja, vaid patu kui loomuvastase ja ebamoraalse teo – kusjuures patuks ei ole ükski loomuvastane kalduvus kui selline, vaid sellele kalduvusele andumine. Nagu kirjutasin 2014. aata kevadel väljaantud bukletis: “Me peame alati säilitama homoseksuaalse kalduvusega inimeste vastu lugupidava suhtumise, kuid see ei tähenda, et peame loobuma tõe rääkimisest homoseksuaalsuse ja homosuhete kohta. Hoolimist ja armastust ei eksisteeri väljaspool tõde.”

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

Requiem aeternam

Requiem aeternam dona eis, Domine, et lux perpetua luceat eis!

See on üks kõige sügavamalt liigutavaid helilisi vorme, milles tänase päeva hingepalvet on väljendatud. Ei grammigi sentimentalismi – lihtsalt karge ja puhas palve kõrgumas hingesügavikust taeva poole.

Nii lauldi ajal, mil teati, et iga päev võib jääda viimaseks – ajal, mil kardeti mitte ihu, vaid hinge hukatust ning mil lootus igavesest elust oli ühiskonna keskne ja kandev liin.

Paavst Franciscus tänas mitut ilmikut kriitiliste tähelepanekute eest

Mario Palmaro

Sel nädalal võttis paavst Franciscus isiklikult ühendust vähemalt kahe ilmik-katoliiklasega, et tänada neid kriitiliste märkuste eest.

Ühe telefonikõne saajaks oli itaalia raadioajakirjanik Mario Palmaro, kes vallandati oma töökohalt Itaalia Raadio Mariast pärast seda, kui oli koos oma kolleegi Alessandro Gnocchiga teinud saate, mis kandis pealkirja “Meile ei meeldi see paavst”. Saates väideti paavsti viimase aja vabas vormis ja laialdaselt  segadust tekitanud väljaütlemistele osundades, et neist nähtub rohkem püüdlus saada maailma tunnustust kui tõetruudust.

Palmaro oli küll õnnetu, et info paavsti telefonikõne kohta lekkis meediasse, ent tema sõnul kinnitas paavst, et on end kriitiliste märkustega kurssi viinud ning mõistab, et need lähtuvad armastusest Kiriku ja paavsti vastu. Lisaks kinnitas paavst, et peab selle kriitika saamist väga oluliseks.

Kohe telefonivestluse alguses väljendas paavst oma lähedust Palmarole, kes on vähki suremas. “Paavst Franciscus ütles, et on teadlik minu raskest haigusest ning et ta on mulle väga lähedal. Tundsin selgelt tema sügavat empaatiat ja siirast tähelepanu inimisiku kui sellise suhtes, sõltumata konkreetse inimese ideedest ja arvamustest, ajal, mil elan läbi suuri kannatusi,” ütles Palmaro.

“See oli minu jaoks hämmastav ja vaimustav, ent ennekõike liigutav: minu kui katoliiklase jaoks oli see üks elu kõige ilusamatest kogemustest. Kuid ma tundsin kohustust meenutada paavstile, et kuigi meie kriitika oli suunatud spetsiifiliselt tema teatavate sammude ja sõnade suhtes, kinnitan ma oma täielikku ustavust temale kui Kiriku peale,” lisas Palmaro.

“Paavst peaaegu ei võimaldanud mul lauset lõpetada, öeldes et ta mõistab, et see kriitika on kantud armastusest ning et tema jaoks oli väga oluline sellest teadlikuks saada.”

“Need sõnad andsid mulle suurt kosutust,” võttis Palmaro oma mõtted kokku.

Eeltoodust nähtub paavst Franciscuse  terve suhtumine paavsti autoriteeti ning ka ilmikute kohustusse olla alati Kiriku Õpetuse ja Traditsiooni teenreiks, nagu paavst ise.

Väljendades tänu armastusest kantud kriitika eest, tunnustab paavst ise selgelt minu eelmises postituses kirja pandud põhimõtet, et usk ja kuulekus ei vabasta usklikku inimest mõtlemise, analüüsi ja eristamise võimest, vaid pigem kohustab teda selleks.

Loomulikult on väga oluline säilitada alati armastav suhtumine ja alandlikkus, ent sama oluline on mitte minetada arusaamist sellest, et inimlikult mugavate suhete nimel ei tohi loobuda kuulekusest südametunnistusele ja tõele.

Sama terve kuulekuse põhimõtet väljendab väga selgelt ka Kanoonilise Õiguse Koodeksi kaanon 212 § 3: “Vastavalt oma teadmistele, kompetentsile ning võimetele on [usklikel] õigus, vahel isegi kohustus, pühadele hingekarjastele Kiriku hüvet puudutavates küsimustes oma arvamust avaldada ning – säilitades usu ja kommete rikkumatuse, aupaklikkuse karjaste vastu ning võttes arvesse Kiriku ühist hüve ja isikuväärikust – anda seda arvamust teadmiseks teistele usklikele.”

On rõõmsutav teada, et paavst Franciscus oskab heatahtlikku kriitikat hinnata ning näha selles püüdlust toetada paavsti tema kohustuses olla Kiriku heaks karjaseks. Sellega saadab paavst selge sõnumi mitte ainult ilmikutele, vaid näitab eeskuju ka temast hierarhiliselt allpool seisvatele piiskoppidele, osundades, et alandlikus vaimus esitatud kriitikat ei pea tingimata käsitlema kuuletumatuse või koguni mässu ilminguna.

Vt lähemalt siit.

Kimbatus – kiri paavst Franciscusele

Allpool on Mehhiko katoliiklasest pereema Lucrecia Rego de Planase kiri paavst Franciscusele, milles on väljendatud muret viimase pontifikaadi algusajal toimunu pärast. Kiri saab avaldatud minu blogis põhjusel, et Eestis puudub siiani katoliiklik meedium, kus arutada Kiriku siseseid probleeme.

Kirja avaldamise põhjuseks on tõsiasi, et paavst Franciscuse mitmed sammud ja väljaütlemised on pannud paljusid katoliiklasi küsima küsimusi, mis on alltoodud kirjas selgelt ja lugupidavalt kirja pandud (vt nt siit, siit ja siit). Need küsimused on seda olulisemad, et viimastel aastakümnetel on Katoliku Kirikus ja veel enam kirikukauges maailmas levinud vastuolulised arusaamad paavstivõimust, paavstile kuuluvatest privileegidest ja paavstile osutatavast kuulekusest.

Ma ei pea siin silmas mitte ainult laialt levinud kuuletumatust paavstlikule autoriteedile, vaid ka vastupidist hoiakut. Ühelt poolt küll tunnistatakse paavsti õpetusliku eksimatuse dogmat, kuid ekslikult arvatakse see eksimatus laienevat kõigele, mida iganes paavst ütleb, olgu või tegu päevakajalistele poliitiliste avalduste või privaatsete arvamustega – eriti, kui sellised avaldused juhtuvad toetama inimese enda eluviisi või ideoloogilis-poliitilisi eelistusi.

Nagu on öelnud paavst Benedictus XVI: “Paavst ei ole absoluutne monarh, kelle tahe on seadus, vaid ta on autentse Traditsiooni valvur, olles ise esmaseks eeskujuks kuulekusest sellele. Ta ei saa teha, mis ja kuidas talle meeldib – mis teeb tema hoiakust erilise vastandi neile, kes tahavad realiseerida, mis iganes neile pähe tuleb. Ka nemad, nagu paavst, on kohustatud kuulekuseks usus.”

Usk ja kuulekus ei vabasta usklikku inimest mõtlemise, analüüsi ja eristamise võimest, vaid pigem kohustab teda selleks. Võib tulla ette olukordi, kus see kohustab teda isegi kiriku karjaste noomimiseks, nende suhtes protestimiseks või äärmuslikes olukordades isegi vastupanuks ja kuuletumatuseks, et olla kuulekas sellele, kellele kuulub ainsana absoluutne kuulekuse kohustus – Jumalale.

Selline arusaamine autoriteedist ja kuulekusest, mis oli elav kristliku tsivilisatsiooni kõrgajal keskajal, on andnud meile mitmeid näiteid usklikest, vagadest, arukatest ja samas julgetest ja kohusetundlikest naisterahvastest, kes ei kohkunud tagasi vajaduse korral ka paavsti kritiseerimast, noomimast ja meelemuutusele üles kutsumast.

Ei tea, kas järgmise kirja autor satub Kiriku ajaloos ühte ritta püha Hildegardiga Bingenist, püha Birgittaga Vadstenast või püha Katariinaga Sienast, kuid Kirikuõiguse Koodeksis kirjapandud õiguse ja kohustuse eeskujulikku täitmist kujutab järgnev kiri kindlasti.

Nimelt sedastab Kanoonilise Õiguse Koodeks kaanonis 212 § 3, et “Vastavalt oma teadmistele, kompetentsile ning võimetele on [usklikel] õigus, vahel isegi kohustus, pühadele hingekarjastele Kiriku hüvet puudutavates küsimustes oma arvamust avaldada ning – säilitades usu ja kommete rikkumatuse, aupaklikkuse karjaste vastu ning võttes arvesse Kiriku ühist hüve ja isikuväärikust – anda seda arvamust teadmiseks teistele usklikele.”

Kristus Kuninga suurpüha

Vana kalendri kohaselt tähistab Katoliku Kirik täna Kristus Kuninga suurpüha. Toon sel puhul välja mõned väga olulised ja mõtlemapanevad lõigud paavst Pius XI 1925. aasta ringkirjast Quas Primas, millega paavst seadis sisse Kristus Kuninga suurpüha vastukaaluks liberaalse demokraatia ülla loosungi taha peituvate massoonlike jõududa üha jõulisematele ja agressivsematele püüdlustele Kristus ja kristlus ühiskonnaelust välja tõrjuda. Entsüklika eestikeelse tõlke leiab portaalist Magisteerium.ee.

See ringkiri esitab ülevaate aluspõhimõtetest, millele tugineb katoliiklik nägemus hüvelise ühiskonnakorralduse alustest. Allpool on mõned paljudest olulistest lõikudest, mis annavad teksti sõnumist selget aimdust:

“Esiteks, maailma üleujutavad hädad on tulenenud sellest, et enamik inimesi on Jeesuse Kristuse ja Tema püha seaduse välja visanud oma isiklikust elust, samuti ka perekonna- ja ühiskondlikust elust; teiseks, rahvaste vahel ei saa kunagi paistma kindlat lootust püsivale rahule, kui nii üksikisikud kui ka rahvad keelduvad tunnistamast meie Issanda ülemvõimu ja valitsemist ja selle tagasi lükkavad. Seepärast, olles kinnitanud, et Kristuse rahu peab otsima Kristuse kuningriigist, kuulutame oma kavatsust teha selles vallas kõik, mis on Meie võimuses. Ütlesime, et Kristuse kuningriigist, sest rahu saavutamiseks ja kindlustamiseks ei näe Me tõhusamat vahendit kui meie Issanda ülemvalitsuse taastamine. /…/

Nüüd on Meie kord hoolitseda kaasaja vajaduste eest, pakkuda tõhusat ravimit katku vastu, mis on ühiskonda kõlbeliselt rikkunud. Me teeme seda, käskides katoliiklikul maailmal austada Kristus-Kuningat. Meie ajastu katk on laitsism oma eksituste ja jumalakartmatute ettevõtmistega.

Nagu te teate, auväärsed vennad, ei ilmunud see õnnetus ootamatult, ta varitses kaua riikide rüpes. See algas Kristuse valitsemise eitamisega kõigi rahvaste üle. Kirikule keelati õigus – mille ta on saanud Kristuselt endalt – õpetada inimkonda ja välja anda seadusi, et juhtida inimesi nende igavesele õndsusele. Seejärel segati Kristuse religioon järk-järgult valede religioonidega ja asetati vähimagi häbita nendega samale tasemele. Siis allutati see tsiviilvõimule ning anti valitsejate omavoli meelevalda. Mõned neist läksid selleni, et tahtsid asendada jumaliku religiooni mingil religioossel tundel põhineva loomuliku religiooniga. Leidus isegi riike, kes arvasid, et võivad Jumalata läbi saada ja et nende religioon seisneb religiooni puudumises ning Jumala teadlikus ja tahtlikus unustamises.

Kristuse hüljanud inimeste ja riikide apostaasiat ja kibedaid vilju, mida see on püsivalt kaasa toonud nii üksikisikutele kui riikidele, oleme kahetsenud ringkirjas Ubi arcano. Kahetseme seda ka täna. Selle apostaasia viljad on igast suunast külvatud vihaidud, rahvastevaheline kadedus ja rivaliteet, mis hoiab hõõgvel rahvusvahelisi tülisid ja segab ka praegu lepitava rahu tulekut, taltsutamatud ambitsioonid, mis peidavad end väga sageli ühiskondlike huvide ja kodumaa-armastuse maski taha ja millel on kurvad tagajärjed ühiskondlike ebakõlade ja pimeda ülisuure egoismi näol, mis järgib vaid isiklikku huvi ja omakasu ning hindab kõiki asju ainult sellelt seisukohalt. Selle apostaasia viljad on ka oma kohustuste unustamise ja südametunnistuse hooletuse läbi segipaisatud kodurahu, ühtsuse ja püsivuse puudumine ebakindlates perekondades. Nii kõigub lõpuks terve ühiskond, ähvardades kokku variseda.”

Jah, inimene allub kellelegi nii või teisiti – valik, mille iga ühiskond peab aga langetama, seisneb selles, kas alluda teisele inimesele või kogu universumi Kuningale.

Siia otsa võib lasta kõlada Bütsantsi sakraalmuusikal Püha Tarkuse katedraalis Konstantinoopolis, mis on kristlikule maailmale kadunud, just nagu see ühiskonnakorraldus, millest räägib entsüklika Quas primas…

Euroopa Inimõiguste Kohus tühistab oma krutsifiksiotsuse?

2009. aasta novembris kirjutasin Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest asjas Lautsi vs Itaalia, millega rahuldati Iraalias elava soomlanna kaebus ning kuulutati selle igipõlise kristliku ajalooga riigi koolide klassiruumides krutsifikside seintele riputamine Euroopa inimõiguste konventsiooniga vastuolus olevaks. Toona kirjutasin otsuse kirjeldamiseks:

“Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi Kohus) otsustas eile asjas Lautsi v. Itaalia, et Euroopa Nõukogu liikmesriikide avalike koolide klassiruumides ei ole lubatud seinale riputada krutsifikse — vastupidine käitumine rikub Kohtu hinnangul vanemate ja õpilaste õigust haridusele (Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) 1. lisaprotokolli art. 1) ja õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele (EIÕK art. 9). Kuigi kohtuotsus on esialgu olemas vaid prantsuse keeles, saab selle inglise keelset kokkuvõtet lugeda Kohtu kodulehelt.”

Vt lähemalt: “Sekularism laiendab haaret: Euroopa Inimõiguste Kohus keelas koolides krutsifiksid”

Kirjutasin ka sellest, et Itaalia otsustas kohtuotsuse vaidlustada. Nüüd, aasta ja neli kuud hiljem on järg jõudnud nii kaugele, et tuleval reedel, 18. märtsil teeb Kohus teatavaks seda apellatsiooni menetlenud 17-st kohtunikust koosneva Suurkoja otsuse.

Oluline on, et minu kõrvu on jõudnud vihjed, et Kohus otsustab 7-st kohtunikust koosneva Koja algse otsuse (mida saab inglise keeles lugeda siit) tühistada. Kohtu köögipoolega hästi kursis olev vihje autor ütles, et EIÕK käsitleb algset otsust “töö-õnnetusena” ning et on absurdne ühe (teiselt maalt pärit) inimese kaebuse peale sellisel moel Euroopa kristliku ajalugu ja identiteet prügikasti visata. Elame-näeme. Kui Kohus tõesti otsustab algse otsuse tühistada, siis on tegemist mõnevõrra ootamatu, ent seda olulisema sammuga, mis annab mõista, et inimõiguslike küsimuste otsustamisel ei tohi lähtuda kitsalt õiguslikest kaalutlustest, vaid et tarvis on arvestada ka üldkultuurilise dimensiooniga.

Riigikogu liige: Heino Nurga tagandamine EELK õpetajaametist on seaduslik

Ajalehes Eesti Kirik on avaldatud juristist Riigikogu liikme Erik Salumäe artikkel pealkirjaga “Euroopa õigus austab kirikute kaadrivaliku põhimõtteid”. Salumäe  asub võrdse kohtlemise seaduse §-ile 10 toetudes seisukohale, et EELK otsus hiljuti Geikristlaste Kogu asutanud Heino Nurk vaimuliku ametist tagandada on igati õiguspärane. Artikli kokkuvõttes seisab:

“Geikristlaste Kogu põhikirjaline eesmärk – taotleda seksuaalvähemustele võrdseid võimalusi usulistes ühendustes – välistab olulistes küsimustes lähtumise EELK kirikukogu vastuvõetud seisukohtadest. Kuna konsistoorium peab ühemõtteliselt lähtuma kiriku kõrgeima organi poolt otsustatust, oli 5. oktoobri otsus Gei kristlaste Kogu juhatusse kuuluva Heino Nurga vaimulikust ametist tagandamise kohta igati õiguspärane ning täies kooskõlas mitte ainult kirikuõigusega, vaid ka Euroopa Liidu ja Eesti õigusaktidega.”

Saab olema huvitav näha, millisele õiguslikule alusele toetudes kavatseb Heino Nurk EELK otsuse vaidlustada.

Nii palju siis riigi ja kiriku lahutatusest

Tänases Postimehes on hea näide sellest, kuidas kohtud üha julgemalt eitavad riigi ja kiriku lahutatuse põhimõtte kehtivust:

Soome kõrgeim kohus mõistis pastor Ari Norro süüdi soolises diskrimineerimises, kuna ta ei keeldus koostööst naisvaimulikuga.

Kohus jättis jõusse alama astmete kohtute otsused ning määras Soome Luterliku Evangeeliumiühenduse Hyvinkää koguduse pastorile 320 euro suuruse rahatrahvi, vahendas YLE.

2007. aastal aset leidnud intsidendi käigus keeldus Norro koostööst naispastor Petra Pohjanraitoga. Koguduse õpetaja määras viimase jumalateenistusel abistavaks vaimulikuks, kuid Norro hinnangul polnud see kooskõlas apostliku korraga, mille järgi ei saa naine vaimulikuna teenida.

Riigi ja kiriku lahutatuse põhimõttele toetutakse tihti seal, kus sel ei ole mingit tähendust — nt eitamaks kristlaste õigust ühiskonnaellu puutuvates küsimustes kaasa rääkida või lähtuda oma tegevuses avalikus teenistuses oma religioossetest tõekspidamistest –, aga seda eitatakse seal, kus see peaks kehtima: välistamaks riigi sekkumist kiriku siseasjadesse.

Huvitavad vastandused EELK-s

Geikristlaste Kogu annab oma leheküljel www.kristlased.ee teada:

“EELK konsistoorium tagandast teisipäeval, 5. oktoobril vaimuliku ametist Geikristlaste Kogu asutajaliikme emeriitõpetaja Heino Nurga ja kustutas ta vaimulike nimekirjast. Kirikuvalitsus süüdistab teda kirikuseadustiku § 384 punktide 2 ja 3 alusel kõlblusvastase teo sooritamises ning usulise väärõpetuse levitamises. Leheküljel lisatakse, et kirikuvalitsus langetas otsuse tagaselja vahetult pärast seda, kui levis kuuldus Geikristlaste Kogu asutamisest. Heino Nurk on töötanud Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus õpetajana alates 1983. aastast.”

Saab olema huvitav jälgida, mil moel hakkavad nüüd sündmused hargnema. Mõeldes sellele, kuidas on sarnased dissitentlikud organisatsioonid tegutsenud teistes riikides, võib suure tõenäosusega arvata, et Nurk vaidlustab konsistooriumi otsuse ja ehk kaebab selle ka ilmalikku kohtusse, et seeläbi sundida usuühendusi loobuma oma tõekspidamistest homoseksuaalse käitumise moraalsuse osas. Siis saab näha, kas Eesti Vabariigis toimib riigi ja kiriku lahutatuse printsiip ka selle algupärases rollis — nimelt hoidmaks ära riigi sekkumist kiriku siseasjadesse.

Võrdse kohtlemise seadus, mille rakendamist usuühenduste suhtes just Nurki juhtumiga analoogses kontekstis on kardetud juba ammu, ütleb §-s 2 lg 2 p 1 ja 2

“Isikute diskrimineerimine nende usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tõttu on keelatud:

1) töö saamise, füüsilisest isikust ettevõtjaks saamise ja kutsealale pääsemise tingimuste kehtestamisel, sealhulgas värbamis- ja valikukriteeriumide kehtestamisel, samuti edutamisel;

2) töö- või teenuste osutamise lepingu sõlmimisel või ametisse nimetamisel või valimisel, töötingimuste kehtestamisel, korralduste andmisel, töötasustamisel, töö- või teenuste osutamise lepingu lõpetamisel või ülesütlemisel, ametist vabastamisel”

Heino Nurk, kes on ka EELK Usuteaduste Instituudi lektor, esindab kristlasi täna toimuval üritusel nimega “Erinevus rikastab”, mille raames peetakse paneeldiskussioon nimega “seksuaalne orientatsioon ja usk”, kus arutatakse mh küsimust “kas usuühendustel on õigus diskrimineerida inimesi homoseksuaalse tõttu”. Eile avaldas ta samal üritusel seisukohta, et haridusminister Tõnis Lukas oleks pidanud oma hiljutiste väljaütlemiste tõttu Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil (kus ta väljendas seisukohta, et koolides ei hakata samast soost isikute suhteid käsitlema perekonnana ja mille peale homoaktivistid süüdistasid teda vaenu õhutamises) tagasi astuma.

Kristluse vihkamise musternäide

Inglismaa võitlev esiateist Richard Dawkins on paavsti visiidi ülevoolavast edust nii ärritunud, et muutub oma vihapursetes lausa haletsusväärseks (vt tema artiklit pealkirjaga “Ratzinger on inimsuse vaenlane” ajalehes The Guardian). Soovitan teksti lugeda, et saada aimdust, mida tõeline vihkamine endast kujutab.

Meenutuseks nii palju, et tegu on mehega, kelle arvates võis elu Maal saada alguse nii, et rohelised mehikesed transportisid selle siia, ent kes peab samal ajal võimalust, et elu alge on Jumalik, naeruväärseks. Aukartust äratav teaduslikkus!

“Benedict’s predecessor, John Paul II, was respected by some as a saintly man. But nobody could call Benedict XVI saintly and keep a straight face. Whatever this leering old fixer may be, he is not saintly. Is he intellectual? Scholarly? That is often claimed, although it is far from clear what there is in theology to be scholarly about. Surely nothing to respect.”

Informatiivne artikkel Katoliku Kiriku olukorrast Euroopas

Ajakirjas The Economist on informatiivne artikkel Katoliku Kiriku olukorrast erinevates Euroopa riikides ja Euroopas üldiselt. Toon siin kohal ära vaid ühe lõigu, tervet artiklit saab lugeda siit.

On closer inspection French Catholicism is not dead, but it is splintering to the point where the centre barely holds. The brightest flickers are on the fringes: individuals like Abbé Pierre, founder of the Emmaus movement for the homeless; “charismatics” whose style draws on Pentecostalism, and traditionalists who love Latin rites and processions. Meanwhile, the church’s relatively liberal mainstream is almost in free fall. As conservatives like Abbé Francis see it, it is largely the liberals’ own fault: “They keep selling and closing properties, while we [traditionalists] are busy building and restoring.”

Ajaga kaasas käia üritav katoliiklus hääbub aja möödudes. Alles jääb väike, aga tugev Kirik, mis on jäänud kindlaks usule selle terviklikkuses, tegemata maailmaga kompromisse.

Homopreestrid geiklubides

Rorate Caeli vahendab, et Katoliku Kirikut Itaalias on raputamas uus skandaal. Itaalia peaministrile ja meediamagnaadile Silvi Perlusconile kuuluv ajakiri Panorama avaldas varjatud kaamera abil (vt pilte siit) läbiviidud uurimise järel põhjaliku artikli (pdf, itaalia keeles) sellest, kuidas kolm preestrit külastasid homoklubisid ja astusid seal juhuslikesse seksuaalvahekordadesse. Artiklis märgitakse, et nii mõnedki preestrid elavad üllatavat kaksikelu:

Päeval on nad tavalised preestrid, kes kannavad vaimulikukraed ja puha, ent öösiti heidetakse see ühes sutaaniga kõrvale ja võetakse täielikult integreerunud liikmeina sisse koht Itaalia pealinna geielus.

Viimasel ajal pedofiiliajuhtumite pärast tähelepanu all olnud Itaalia Piiskoppide Konverents ei ole seni asja kommenteerinud. Rooma piiskopkond tegi aga avalduse, milles palus homoseksuaalset eluviisi viljelevatel preestritel “kapist välja tulla” ja preestriametist lahkuda.

Olemuslikult sarnased probleemid (st homoseksuaalne käitumine preestriks (ja ka piiskopiks) pühitsetud isikute poolt) ei ole Kirikule sugugi uudsed, sest homoseksuaalset eluviisi praktiseerivate inimeste imbumine liberaalselt meelestatud seminaridesse (ja sealt edasi liberaalselt meelestatud piiskopkondadesse) võttis viimastel aastakümnetel väga suured mastaabid. Need probleemid ei ole Katoliku Kirikule vöörad ka Eestis, kuigi konkreetne preester, kellega seonduvalt seesugused probleemid ilmnesid, on juba mitme aasta eest pastoraalsest tegevusest taandatud.

Belgia Kiriku allakäik

Mõne päeva eest viis Belgia politsei läbi haarangu laste pilastamises süüdistatavate katoliku preestrite asjus, otsides muu seas läbi kohaliku peapiiskopi residentsi ning konfiskeerides hulga dokumente ja mitmed arvutid. Samuti otsiti läbi jaanuaris ametist lahkunud endise peapiiskopi Godried Danneelsi kodu.

Nagu Postimees vahendab (vt siit ja siit), on Vatikan reageerinud valulikult: riigisekretär kardinal Bertone olla öelnud, et tegemist oli tõsise ja uskumatu rikkumisega, mis sarnaneb kommunistlike režiimide tegevusele. Kardinal Danneels ise ütleb (vt siit), et on juhtunust “tõsiselt šokeeritud”.

Kuid vaevalt on tal põhjust olla rohkem šokeeritud kui nt Bruges’i elanikel, kes said käimasoleva aasta algul teadlikuks, et nende piiskop ja kardinal Danneelsi lähedane sõber Roger Vangeluwe oli nii enne piiskopiks saamist kui kogu oma piiskopi aja vältel pedofiil ja kuritarvitas teiste seas ka oma 11-aastast nõbu.

See, kui ulatuslik on olnud modernismile ja liberalismile andunud piiskoppide juhitud Kiriku allakäik Belgias (ja mujal) pärast Vatikani II Kirikukogu 60ndatel aastatel, ei ole mingi saladus. Nõnda ei ole põhjust ka kõnealuse politseihaarangu üle imestada, kuna see on aastaid väldanud protsesside loomulikuks tagajärjeks.

Lugedes murelikku iseloomustust katoliiklikust elust Belgias kardinal Danneelsi valitsemise ajal, mille on pannud kirja katoliiklasest viie lapse ema ja Belgia parlamendi liige dr Alexandra Colen (vt siit), tundub mulle, et politsei teravdatud tähelepanu nimetatud meeste tegemiste ja saladuste suhtes on igati põhjendatud ning tuleb Kirikule lõpp-astmes üksnes kasuks.

Ka Eesti Kirikule ei ole hoiak, nagu oleks Kirikus üldjoontes kõik hästi, kaugeltki võõras. Nt eelmisel pühapäeval ütles piiskop Philippe Jourdan oma jutluses, et arvamus, nagu oleks Kirikust saanud erievate huvigruppide võitlusväli, olevat haletsusväärne. Olgu sellega, kuidas on, mulle tundub, et Kirikule ei tule kasuks, kui temas esinevad tõsised probleemid kas maha vaikitakse või kui neid koguni eitatakse. Muidugi on ignorantne positsioon mugav, kuna võimaldab õigustada tegevusetust ja vana allakäigutee jätkamist.

Kuidas natsid Kiriku suhtes moraalset paanikat külvasid

Vähe on päikese all uut! Itaalia religioonisotsioloog Massimo Introvigne on kirjutanud suurepärase artikli, milles ta näitab, et sellel, kuidas suured meediahiiud külvavad preestrite suhtes moraalset paanikat ja üritavad selle eest ka paavsti süüdistades inimesi Katoliku Kiriku vastu meelestada, on väga palju ühiseid jooni kampaaniaga, mille orkestreerisid natsid Kiriku vastu 1937. aastal pärast seda, kui paavst Pius XI (1857-1939) oli paar kuud varem oma ringkirjas Mit brennender Sorge natsiideoloogia hukka mõistnud:

“Whoever exalts race, or the people, or the State, or a particular form of State, or the depositories of power, or any other fundamental value of the human community – however necessary and honorable be their function in worldly things – whoever raises these notions above their standard value and divinizes them to an idolatrous level, distorts and perverts an order of the world planned and created by God; he is far from the true faith in God and from the concept of life which that faith upholds.” (Mit brennender Sorge, 8)

Just nagu tänased inimvaenulikud ideoloogilised jõud nägid ka toonased “maailmaparandajad” Katoliku Kirikus kui inimväärikuse väsimatus kaitsjas oma suurimat vaenlast, kes tuli ühiskonna oma ideoloogilise kontrolli alla saamiseks tingimata täielikult diskrediteerida (ja parem kui üldse hävitada). Ajalugu aga teab, kes sellest võitlusest võitjana väljus.

Moraalne paanika

Tabernaakel vahendab eesti keelde tõlgitult Massimo Introvinge artiklit, mis avaldati algselt portaalis MercatorNet. Mõtlemapanevad tähelepanekud:

Miks kaevatakse 2010. aastal päev-päeva järel välja vanad ja sageli läbiuuritud juhtumid, rünnates alati paavsti? See on paradoksaalne, kui võtta arvesse suurt rangust antud teema osas nii toonase kardinal Ratzingeri kui praeguse paavst Benedictus XVI puhul. Moraali-ärimeestel, kes paanikat organiseerivad, on agenda, mis saab üha selgemaks ja mis ei seisne just laste kaitsmises. Praegu on aeg, mil nii Euroopas kui mujal tehakse poliitilisi, juriidilisi ja isegi elektoraalseid valikuid aborditableti RU-486 [mifepristoon], eutanaasia ja samasooliste liitude tunnustamise osas. Elu ja perekonna kaitseks kostab ainult paavsti ja Kiriku hääl. Teatud artiklite lugemine meedias näitab, et väga mõjuvõimsad lobby-rühmitused püüavad seda häält vaigistada halvima võimaliku laimuga — mida on kahjuks kerge teha — nimelt pedofiilia soodustamise või sallimise süüdistusega.

Vatikani riigisekretär: lastepilastamise probleemil on seos homoseksuaalsusega

Vatikani riigisekretär ehk nö teine mees Vatikanis tegi üleeile Postimehe pooltki äramärkimist leidnud, kuid ootuspäraselt maha vaikitud avalduse, et Kiriku probleemid pilastajapreestritega on olnud tingitud mitte preesterliku tsölibaadi nõudest, nagu meedia üritab väita, vaid homoseksuaalsusest.

“Paljud psühholoogid ja psühhiaatrid on tõestanud, et tsölibaadi ja pedofiilia vahel ei eksisteeri mingit seost,” vahendab LifeSiteNews.com kardinal Bertone poolt eile Tšiilis toimunud pressikonverentsil öeldut. “Kuid paljud teised on tõestanud, ja on mulle seda hiljuti ka kinnitanud, et eksisteerib seos homoseksuaalsuse ja pedofiilia vahel.”

“See on tõde, see on probleem,” lisas kardinal Bertone ning kinnitas, et paavst Benedictus XVI plaanib seksuaalse kuritarvitamise juhtumite ohjeldamiseks uusi muljetavaldavaid meetmeid.

Riigi ja Kiriku lahutatusest

Eilne Postimees vahendas regionaalministri sõnu, et riik ja Kirik ei peaks olema lahutatud. Siim-Valmar Kiisler märgib, et “See on selline nõukogude aegne seisukoht, et riik ja kirik peavad olema lahtutatud. Meie põhiseadus seda ei ütle, see ütleb, et ei ole riigikirikut.”

Nagu omapoolses kommentaaris kirjutasin, ei saa sellise seisukohaga päriselt nõustuda, sest meie poliitilises süsteemis on riigi ja Kiriku lahutatuse põhimõttel kindel koht. Oluline on aga mõista, milles see põhimõte üleüldse seisneb:

“Enne hädakisa vallapäästmist [see on suunatud kommentaariumis väljendatud hüsteeriale, mitte ministri sõnadele] võiks proovida mõisted määratleda. Mida tähendab riigi ja Kiriku lahutatus? Kas seda, et riigil ei tohi olla Kirikuga mingeid formaalseid suhteid? Ei. Kas seda, et Kirik ja kristlased ei tohi ühiskonnaelu korralduslikes küsimustes kaasa rääkida? Ei. Kas seda, et riigivalitsemises ei tohi lähtuda religioossetest tõekspidamistest? Ei. Kas seda, et Kirik ei tohi sekkuda üksnes riigi kompetentsi puutuvaisse küsimustesse ja riik ei tohi sekkuda üksnes Kiriku kompetentsi (sh eneseorganisatsiooni) puutuvaisse küsimustesse? Jah.

Kui riigi ja Kiriku lahutatus korrektselt määratleda, siis muidugi peavad need meie poliitilist süsteemi silmas pidades olema lahutatud. Probleem on lihtsalt sellest, et enamasti nõutakse riigi ja Kiriku lahutatuse põhimõttele toetudes palju enamat, kui see põhimõte endas kätkeb.”

Tõepoolest, riigi ja Kiriku lahutatuse põhimõtte esmaseks otstarbeks on tagada Kiriku sõltumatus riigist. Selles valguses on kõnealuses artiklis huvipakkuvam hoopis üks teine lõik. Nimelt ütleb Kiisler, et ta on Kirikute Nõukogus korduvalt kutsunud kirikute esindajaid üles ühiskonda erutavatel teemadel aktiivsemalt kaasa rääkima. Ent miks seda siis korduvatest üleskutsetest hoolimata ei tehta? Kardan, et juhtlõnga sellele küsimusele vastamiseks leiab järgmisest lõigust:

“Kristliku misjoniga tegelev Eesti Kirikute Nõukogu sai tänavu riigilt tegevustoetuseks 7,5 miljonit krooni.”

Briti ateistid töötavad paavst Benedictus XVI Inglismaal arreteerimise nimel

Guardian vahendab, et briti esiateistid Richard Dawkins ja Christopher Hitchens on palganud inimõigustele spetsialiseerunud tuntud juristid nõudmaks võimudelt paavst Benedictus XVI arreteerimist tema Inglismaa visiidi ajal septembris süüdistatuna inimsusevastastes kuritegudes seonduvalt laste pilastamise skandaaliga Kirikus.

Huvitav on väide, et paavstil kui riigipeal ei ole selliste süüdistuste suhtes immuniteeti, kuna Vatikan ei ole ÜRO liige. Väidet, et riigipea immuniteet seondub tema riigi ÜRO liikmelisusega, kuulen küll esimest korda. Rahvusvahelises õiguses ei ole sellel mingit toetuspinda. Thomas More Law Centre on andnud kõnealusele initsiatiivile ammendava õigusliku hinnangu, millega saab tutvuda siin.

Michael Cook küsib portaalis MercatorNet kõnealust afääri kommenteerides, et miks siis piirduda ainult paavstiga — on ju teisigi ühenduste ja organisatsioonide juhte, kelle alluvuses on hulgaliselt seksuaalkuritegusid toime pandud. Esimesena võiks kohtupinki lisada ÜRO peasekretäri:

Kirik on sügavas kriisis, pole kahtlustki

Minu Delfis avaldatud artikli kommentaare vaadates jäi silma veel üks punkt, mille suhtes tundsin olevat vajalik kirjutada kommentaar. Nimelt heideti mulle korduvalt ette, nagu õigustaksin kuidagi laste pilastamist preestrite poolt. Ma ei tea, kuidas selline mulje sai tekkida — ehk seetõttu, et kommenteerijad ei hakanud end artikli lugemisega vaevamagi. Kirjutasin ju selgesõnaliselt:

“[N]ii mõnedki preestrid [on] käitunud lapsi väärkoheldes sügavalt häbiväärselt ja sama peab ütlema piiskoppide kohta, kes on jätnud sellistele kuritegudele kohaselt reageerimata. Korduvalt on jämedalt eksitud seades Kiriku maine laste heaolust kõrgemale. Kirik vajab ilmselgelt puhastamist ning mida kiiremini seda tehakse ja inimesed oma koledate kuritegude eest vastutama pannakse, seda parem.”

Ilmselt ei oska ma ka piisavalt selgesti väljendada, kuivõrd vastik see probleem nii minu kui paljude teiste Kiriku liikmete jaoks on. “Vastik” ja “jälk” on sõnad, mida ma oskan ja ei pea kolme väikese lapse isana kohatuks neist paljudest pilastamisjuhtumitest ja moraalselt laostunud piiskoppide poolt nende kinnimätsimisest mõeldes ja rääkides kasutada.

Mina ja Opus Dei liige?

Lastes silma üle kommentaaridest, mis minu artikli suhtes Delfis kirjutati, jäi silma väide, mida on ennegi minu artikleid kommenteerides esitatud: nimelt see, et ma kuuluvat organisatsiooni nimega Opus Dei.

Olgu siis siin kohal selgelt välja öeldud, et see väide ei vasta vähimalgi määral tõele, sest kuigi tunnen nii Eestis kui Soomes õige mitmeid Opus Dei liikmeid — kes on muuseas väga head inimesed –, ei ole ei mul ega ühelgi mu pereliikmel selle organisatsiooniga mingeid sidemeid, samuti ei plaani ma neid luua. Ka ei saa ma Opus Deilt mingeid korraldusi ega juhiseid, millest oma tegevuses lähtuksin. Samas ei pea ma Opus Deisse kuulumist kuidagi häbenemisväärseks asjaoluks ning kui ma tõesti oleksin organisatsiooni liige, ei teeks ma sellest mingil juhul saladust.

Mure laste pärast või viha Kiriku vastu (Delfi artikkel viidetega)

Täna avaldas Delfi teksti, mille panin kokku mõne eelneva blogipostituse pinnalt ning milles vaatlen seda, kuidas maailma meedia on käsitlenud lastepilastamise probleemi Katoliku Kirikus. Lisan teksti ka siia koos viidetega.

Mure laste pärast või viha Kiriku vastu?

Hiljutises postituses kirjutasin, et kõik laste seksuaalse pilastamise juhtumid on loomulikult kohutavalt kahetsusväärsed ning et on äärmiselt hea, et need välja tulevad. Samuti märkisin, et on sügavalt kahetsusväärne, et Kiriku hierarhia ei ole sellele probleemile varem piisavalt tähelepanu pööranud ning et mida kiiremini Kirikus puhastus läbi viiakse ja inimesed oma kuritegude eest vastutama pannakse, seda parem.

Teiselt poolt märkisin, et ajakirjandus võiks uurida ka seda, kui palju on seksuaalse pilastamise juhtumeid toimunud ilmalikes kasvatusasutustes. Toona selgitasin, et ma küll ei tea, ent kahtlustan, et numbrid võivad olla märksa (kui mitte kordades) suuremad kui Kiriku juhtimisel tegutsevates asutustes.

Sedamööda, kuidas meedia rünnakud paavsti ja Kiriku vastu on hoogu kogunud, on välja otsitud ka uuringud just nimelt selle kohta, kui levinud on laste seksuaalne kuritarvitamine ilmalikes kasvatusasutustes — ja minu kahtlused on leidnud kinnitust.

Pilastamisskandaalid Kirikus on ennekõike homoseksuaalsete meeste probleem

Postimees tunneb oma veebiväljaande esilehel muret laste seksuaalse ahistamise juhtumite pärast Katoliku Kirikus (vt “Paavsti nõunik tahab katoliku kirikus suurpuhastust”). Ja õigesti teeb.

Ühelt poolt on kõik laste seksuaalse pilastamise juhtumid loomulikult kohutavalt kahetsusväärsed, teiselt poolt on äärmiselt hea, et need välja tulevad. Mida kiiremini Kirikus puhastus läbi viiakse ja inimesed oma kuritegude eest vastutama pannakse, seda parem. On sügavalt kahetsusväärne, et Kiriku hierarhia ei ole sellele probleemile varem piisavalt tähelepanu pööranud.

Samas võiks ajakirjandus uurida ka seda, kui palju on seksuaalse pilastamise juhtumeid toimunud ilmalikes kasvatusasutustes (teha võrdlus nt internaatkoolide lõikes) — ma küll ei tea, ent kahtlustan, et numbrid võivad olla märksa (kui mitte kordades) suuremad kui Kiriku juhtimisel tegutsevates asutustes. Senise meediakajastuse pinnalt võib tekkida ekslik mulje — mille kujundamine on kardetavasti tihti ka taotluslik –, et laste ja noorukite seksuaalse ärakasutamise juhtumid leiavadki aset vaid või ennekõike Katoliku Kiriku raames.

Teine aspekt, millele tasuks tähelepanu juhtida, seondub küsimusega sellest, kes siis ikkagi neid koledaid tegusid toime panevad. Tõsiasi, millest meedia täielikult vaikib, on see, et laste pilastamise probleem Kirikus on ülevoolavalt homoseksuaalselt käituvate meeste probleem: väga suur enamik juhtumitest seisneb meessoost vaimuliku poolt teismelise (kõige tihemini 15-17 aastase) nooruki ärakasutamises. Seepärast on õigesti tähelepanu juhitud ka sellele, et täpselt väljendudes on tegu pigem hebefiilia– kui pedofiiliaprobleemiga.

Nagu ütles septembris toimunud ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohtumisel Genfis peapiiskop Silvano Tomasi, Vatikani alaline esindaja ÜRO juures (vt siit): “Of all priests involved in the abuses, 80 to 90 per cent belong to this sexual orientation minority which is sexually engaged with adolescent boys between the ages of 11 and 17.”

Nii on üksnes mõistuspärane, et Kirik püüab vältida homoseksuaalse kalduvusega inimeste saamist vaimulikuks. Oleks sellele varem tähelepanu pööratud, ei oleks täna suure tõenäosusega tarvis ligilähedaseltki paljude pilastamisjuhtumitega silmitsi seista.