Vastus Eesti Ekspressile kommentaariks paavst Franciscuse väljaütlemistele

June 27, 2016

Pope_Francis_speaks_to_journalists_on_the_flight_from_Rome_to_Armenia_June_24_2016_Credit_Edward_Pentin_CNA

Eesti Ekspressi toimetusest küsiti minu käest kommentaari paavst Franciscuse poolt järjekordses lennukis antud intervjuus tehtud väljaütlemisele, mis on saanud liberaalses meedias (vt ERR ja Delfi) hiiglaslikku kajastust ning tekitanud meelevaldsetele tõlgendustele ainest andes ka rohkelt segadust. Alljärgnev on minu vastus.

Tere!

Paavst Franciscuse poolt erinevates intervjuudes tehtud väljaütlemised on kahjuks põhjustanud palju vääritimõistmist ja segadust, mitte ainult selles, vaid ka mitmetes muudes küsimustes. Et saada autoriteetne seisukoht, kuidas paavsti avaldusi tõlgendada, oleks kõige mõistlikum pöörduda piiskop Philippe Jourdani poole.

Mina kui tavaline ilmikust katoliiklane püüan lähtuda paavsti avalduste tõlgendamisel Katoliku Kiriku õpetusest ehk mõtestada neid lahti viisil, mida toetab Kiriku õpetuslik autorieet. Katoliku Kiriku Katekismus ütleb punktides 2357 ja 2358, et ühest küljest on homoseksuaalne kalduvus vastuolus inimloomusega ning sellisena “objektiivselt väärastunud” (objectively disordered), ent teisest küljest tuleb inimesi, kes sellise kalduvuse all kannatavad, kohelda lugupidamise, kaastunde ja taktiga ning nende suhtes tuleb hoiduda ebaõiglasest diskrimineerimisest (vt lähemalt siit).

Ka SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks tegevuses oleme alati püüdnud lähtuda sellest samast põhimõttest, eristades inimesi ja nende tegusid ning mõistes hukka mitte patustaja, vaid patu kui loomuvastase ja ebamoraalse teo – kusjuures patuks ei ole ükski loomuvastane kalduvus kui selline, vaid sellele kalduvusele andumine. Nagu kirjutasin 2014. aata kevadel väljaantud bukletis: “Me peame alati säilitama homoseksuaalse kalduvusega inimeste vastu lugupidava suhtumise, kuid see ei tähenda, et peame loobuma tõe rääkimisest homoseksuaalsuse ja homosuhete kohta. Hoolimist ja armastust ei eksisteeri väljaspool tõde.”

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

Read the rest of this entry »


Requiem aeternam

November 2, 2014

Requiem aeternam dona eis, Domine, et lux perpetua luceat eis!

See on üks kõige sügavamalt liigutavaid helilisi vorme, milles tänase päeva hingepalvet on väljendatud. Ei grammigi sentimentalismi – lihtsalt karge ja puhas palve kõrgumas hingesügavikust taeva poole.

Nii lauldi ajal, mil teati, et iga päev võib jääda viimaseks – ajal, mil kardeti mitte ihu, vaid hinge hukatust ning mil lootus igavesest elust oli ühiskonna keskne ja kandev liin.


Paavst Franciscus tänas mitut ilmikut kriitiliste tähelepanekute eest

November 21, 2013
palmaro

Mario Palmaro

Sel nädalal võttis paavst Franciscus isiklikult ühendust vähemalt kahe ilmik-katoliiklasega, et tänada neid kriitiliste märkuste eest.

Ühe telefonikõne saajaks oli itaalia raadioajakirjanik Mario Palmaro, kes vallandati oma töökohalt Itaalia Raadio Mariast pärast seda, kui oli koos oma kolleegi Alessandro Gnocchiga teinud saate, mis kandis pealkirja “Meile ei meeldi see paavst”. Saates väideti paavsti viimase aja vabas vormis ja laialdaselt  segadust tekitanud väljaütlemistele osundades, et neist nähtub rohkem püüdlus saada maailma tunnustust kui tõetruudust.

Palmaro oli küll õnnetu, et info paavsti telefonikõne kohta lekkis meediasse, ent tema sõnul kinnitas paavst, et on end kriitiliste märkustega kurssi viinud ning mõistab, et need lähtuvad armastusest Kiriku ja paavsti vastu. Lisaks kinnitas paavst, et peab selle kriitika saamist väga oluliseks.

Kohe telefonivestluse alguses väljendas paavst oma lähedust Palmarole, kes on vähki suremas. “Paavst Franciscus ütles, et on teadlik minu raskest haigusest ning et ta on mulle väga lähedal. Tundsin selgelt tema sügavat empaatiat ja siirast tähelepanu inimisiku kui sellise suhtes, sõltumata konkreetse inimese ideedest ja arvamustest, ajal, mil elan läbi suuri kannatusi,” ütles Palmaro.

“See oli minu jaoks hämmastav ja vaimustav, ent ennekõike liigutav: minu kui katoliiklase jaoks oli see üks elu kõige ilusamatest kogemustest. Kuid ma tundsin kohustust meenutada paavstile, et kuigi meie kriitika oli suunatud spetsiifiliselt tema teatavate sammude ja sõnade suhtes, kinnitan ma oma täielikku ustavust temale kui Kiriku peale,” lisas Palmaro.

“Paavst peaaegu ei võimaldanud mul lauset lõpetada, öeldes et ta mõistab, et see kriitika on kantud armastusest ning et tema jaoks oli väga oluline sellest teadlikuks saada.”

“Need sõnad andsid mulle suurt kosutust,” võttis Palmaro oma mõtted kokku.

Eeltoodust nähtub paavst Franciscuse  terve suhtumine paavsti autoriteeti ning ka ilmikute kohustusse olla alati Kiriku Õpetuse ja Traditsiooni teenreiks, nagu paavst ise.

Väljendades tänu armastusest kantud kriitika eest, tunnustab paavst ise selgelt minu eelmises postituses kirja pandud põhimõtet, et usk ja kuulekus ei vabasta usklikku inimest mõtlemise, analüüsi ja eristamise võimest, vaid pigem kohustab teda selleks.

Loomulikult on väga oluline säilitada alati armastav suhtumine ja alandlikkus, ent sama oluline on mitte minetada arusaamist sellest, et inimlikult mugavate suhete nimel ei tohi loobuda kuulekusest südametunnistusele ja tõele.

Sama terve kuulekuse põhimõtet väljendab väga selgelt ka Kanoonilise Õiguse Koodeksi kaanon 212 § 3: “Vastavalt oma teadmistele, kompetentsile ning võimetele on [usklikel] õigus, vahel isegi kohustus, pühadele hingekarjastele Kiriku hüvet puudutavates küsimustes oma arvamust avaldada ning – säilitades usu ja kommete rikkumatuse, aupaklikkuse karjaste vastu ning võttes arvesse Kiriku ühist hüve ja isikuväärikust – anda seda arvamust teadmiseks teistele usklikele.”

On rõõmsutav teada, et paavst Franciscus oskab heatahtlikku kriitikat hinnata ning näha selles püüdlust toetada paavsti tema kohustuses olla Kiriku heaks karjaseks. Sellega saadab paavst selge sõnumi mitte ainult ilmikutele, vaid näitab eeskuju ka temast hierarhiliselt allpool seisvatele piiskoppidele, osundades, et alandlikus vaimus esitatud kriitikat ei pea tingimata käsitlema kuuletumatuse või koguni mässu ilminguna.

Vt lähemalt siit.


Kimbatus – kiri paavst Franciscusele

November 17, 2013

francis2

Allpool on Mehhiko katoliiklasest pereema Lucrecia Rego de Planase kiri paavst Franciscusele, milles on väljendatud muret viimase pontifikaadi algusajal toimunu pärast. Kiri saab avaldatud minu blogis põhjusel, et Eestis puudub siiani katoliiklik meedium, kus arutada Kiriku siseseid probleeme.

Kirja avaldamise põhjuseks on tõsiasi, et paavst Franciscuse mitmed sammud ja väljaütlemised on pannud paljusid katoliiklasi küsima küsimusi, mis on alltoodud kirjas selgelt ja lugupidavalt kirja pandud (vt nt siit, siit ja siit). Need küsimused on seda olulisemad, et viimastel aastakümnetel on Katoliku Kirikus ja veel enam kirikukauges maailmas levinud vastuolulised arusaamad paavstivõimust, paavstile kuuluvatest privileegidest ja paavstile osutatavast kuulekusest.

Ma ei pea siin silmas mitte ainult laialt levinud kuuletumatust paavstlikule autoriteedile, vaid ka vastupidist hoiakut. Ühelt poolt küll tunnistatakse paavsti õpetusliku eksimatuse dogmat, kuid ekslikult arvatakse see eksimatus laienevat kõigele, mida iganes paavst ütleb, olgu või tegu päevakajalistele poliitiliste avalduste või privaatsete arvamustega – eriti, kui sellised avaldused juhtuvad toetama inimese enda eluviisi või ideoloogilis-poliitilisi eelistusi.

Nagu on öelnud paavst Benedictus XVI: “Paavst ei ole absoluutne monarh, kelle tahe on seadus, vaid ta on autentse Traditsiooni valvur, olles ise esmaseks eeskujuks kuulekusest sellele. Ta ei saa teha, mis ja kuidas talle meeldib – mis teeb tema hoiakust erilise vastandi neile, kes tahavad realiseerida, mis iganes neile pähe tuleb. Ka nemad, nagu paavst, on kohustatud kuulekuseks usus.”

Usk ja kuulekus ei vabasta usklikku inimest mõtlemise, analüüsi ja eristamise võimest, vaid pigem kohustab teda selleks. Võib tulla ette olukordi, kus see kohustab teda isegi kiriku karjaste noomimiseks, nende suhtes protestimiseks või äärmuslikes olukordades isegi vastupanuks ja kuuletumatuseks, et olla kuulekas sellele, kellele kuulub ainsana absoluutne kuulekuse kohustus – Jumalale.

Selline arusaamine autoriteedist ja kuulekusest, mis oli elav kristliku tsivilisatsiooni kõrgajal keskajal, on andnud meile mitmeid näiteid usklikest, vagadest, arukatest ja samas julgetest ja kohusetundlikest naisterahvastest, kes ei kohkunud tagasi vajaduse korral ka paavsti kritiseerimast, noomimast ja meelemuutusele üles kutsumast.

Ei tea, kas järgmise kirja autor satub Kiriku ajaloos ühte ritta püha Hildegardiga Bingenist, püha Birgittaga Vadstenast või püha Katariinaga Sienast, kuid Kirikuõiguse Koodeksis kirjapandud õiguse ja kohustuse eeskujulikku täitmist kujutab järgnev kiri kindlasti.

Nimelt sedastab Kanoonilise Õiguse Koodeks kaanonis 212 § 3, et “Vastavalt oma teadmistele, kompetentsile ning võimetele on [usklikel] õigus, vahel isegi kohustus, pühadele hingekarjastele Kiriku hüvet puudutavates küsimustes oma arvamust avaldada ning – säilitades usu ja kommete rikkumatuse, aupaklikkuse karjaste vastu ning võttes arvesse Kiriku ühist hüve ja isikuväärikust – anda seda arvamust teadmiseks teistele usklikele.”

Read the rest of this entry »


Kristus Kuninga suurpüha

October 27, 2013

Image

Vana kalendri kohaselt tähistab Katoliku Kirik täna Kristus Kuninga suurpüha. Toon sel puhul välja mõned väga olulised ja mõtlemapanevad lõigud paavst Pius XI 1925. aasta ringkirjast Quas Primas, millega paavst seadis sisse Kristus Kuninga suurpüha vastukaaluks liberaalse demokraatia ülla loosungi taha peituvate massoonlike jõududa üha jõulisematele ja agressivsematele püüdlustele Kristus ja kristlus ühiskonnaelust välja tõrjuda. Entsüklika eestikeelse tõlke leiab portaalist Magisteerium.ee.

See ringkiri esitab ülevaate aluspõhimõtetest, millele tugineb katoliiklik nägemus hüvelise ühiskonnakorralduse alustest. Allpool on mõned paljudest olulistest lõikudest, mis annavad teksti sõnumist selget aimdust:

“Esiteks, maailma üleujutavad hädad on tulenenud sellest, et enamik inimesi on Jeesuse Kristuse ja Tema püha seaduse välja visanud oma isiklikust elust, samuti ka perekonna- ja ühiskondlikust elust; teiseks, rahvaste vahel ei saa kunagi paistma kindlat lootust püsivale rahule, kui nii üksikisikud kui ka rahvad keelduvad tunnistamast meie Issanda ülemvõimu ja valitsemist ja selle tagasi lükkavad. Seepärast, olles kinnitanud, et Kristuse rahu peab otsima Kristuse kuningriigist, kuulutame oma kavatsust teha selles vallas kõik, mis on Meie võimuses. Ütlesime, et Kristuse kuningriigist, sest rahu saavutamiseks ja kindlustamiseks ei näe Me tõhusamat vahendit kui meie Issanda ülemvalitsuse taastamine. /…/

Nüüd on Meie kord hoolitseda kaasaja vajaduste eest, pakkuda tõhusat ravimit katku vastu, mis on ühiskonda kõlbeliselt rikkunud. Me teeme seda, käskides katoliiklikul maailmal austada Kristus-Kuningat. Meie ajastu katk on laitsism oma eksituste ja jumalakartmatute ettevõtmistega.

Nagu te teate, auväärsed vennad, ei ilmunud see õnnetus ootamatult, ta varitses kaua riikide rüpes. See algas Kristuse valitsemise eitamisega kõigi rahvaste üle. Kirikule keelati õigus – mille ta on saanud Kristuselt endalt – õpetada inimkonda ja välja anda seadusi, et juhtida inimesi nende igavesele õndsusele. Seejärel segati Kristuse religioon järk-järgult valede religioonidega ja asetati vähimagi häbita nendega samale tasemele. Siis allutati see tsiviilvõimule ning anti valitsejate omavoli meelevalda. Mõned neist läksid selleni, et tahtsid asendada jumaliku religiooni mingil religioossel tundel põhineva loomuliku religiooniga. Leidus isegi riike, kes arvasid, et võivad Jumalata läbi saada ja et nende religioon seisneb religiooni puudumises ning Jumala teadlikus ja tahtlikus unustamises.

Kristuse hüljanud inimeste ja riikide apostaasiat ja kibedaid vilju, mida see on püsivalt kaasa toonud nii üksikisikutele kui riikidele, oleme kahetsenud ringkirjas Ubi arcano. Kahetseme seda ka täna. Selle apostaasia viljad on igast suunast külvatud vihaidud, rahvastevaheline kadedus ja rivaliteet, mis hoiab hõõgvel rahvusvahelisi tülisid ja segab ka praegu lepitava rahu tulekut, taltsutamatud ambitsioonid, mis peidavad end väga sageli ühiskondlike huvide ja kodumaa-armastuse maski taha ja millel on kurvad tagajärjed ühiskondlike ebakõlade ja pimeda ülisuure egoismi näol, mis järgib vaid isiklikku huvi ja omakasu ning hindab kõiki asju ainult sellelt seisukohalt. Selle apostaasia viljad on ka oma kohustuste unustamise ja südametunnistuse hooletuse läbi segipaisatud kodurahu, ühtsuse ja püsivuse puudumine ebakindlates perekondades. Nii kõigub lõpuks terve ühiskond, ähvardades kokku variseda.”

Jah, inimene allub kellelegi nii või teisiti – valik, mille iga ühiskond peab aga langetama, seisneb selles, kas alluda teisele inimesele või kogu universumi Kuningale.

Siia otsa võib lasta kõlada Bütsantsi sakraalmuusikal Püha Tarkuse katedraalis Konstantinoopolis, mis on kristlikule maailmale kadunud, just nagu see ühiskonnakorraldus, millest räägib entsüklika Quas primas…


Euroopa Inimõiguste Kohus tühistab oma krutsifiksiotsuse?

March 12, 2011

2009. aasta novembris kirjutasin Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest asjas Lautsi vs Itaalia, millega rahuldati Iraalias elava soomlanna kaebus ning kuulutati selle igipõlise kristliku ajalooga riigi koolide klassiruumides krutsifikside seintele riputamine Euroopa inimõiguste konventsiooniga vastuolus olevaks. Toona kirjutasin otsuse kirjeldamiseks:

“Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi Kohus) otsustas eile asjas Lautsi v. Itaalia, et Euroopa Nõukogu liikmesriikide avalike koolide klassiruumides ei ole lubatud seinale riputada krutsifikse — vastupidine käitumine rikub Kohtu hinnangul vanemate ja õpilaste õigust haridusele (Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) 1. lisaprotokolli art. 1) ja õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele (EIÕK art. 9). Kuigi kohtuotsus on esialgu olemas vaid prantsuse keeles, saab selle inglise keelset kokkuvõtet lugeda Kohtu kodulehelt.”

Vt lähemalt: “Sekularism laiendab haaret: Euroopa Inimõiguste Kohus keelas koolides krutsifiksid”

Kirjutasin ka sellest, et Itaalia otsustas kohtuotsuse vaidlustada. Nüüd, aasta ja neli kuud hiljem on järg jõudnud nii kaugele, et tuleval reedel, 18. märtsil teeb Kohus teatavaks seda apellatsiooni menetlenud 17-st kohtunikust koosneva Suurkoja otsuse.

Oluline on, et minu kõrvu on jõudnud vihjed, et Kohus otsustab 7-st kohtunikust koosneva Koja algse otsuse (mida saab inglise keeles lugeda siit) tühistada. Kohtu köögipoolega hästi kursis olev vihje autor ütles, et EIÕK käsitleb algset otsust “töö-õnnetusena” ning et on absurdne ühe (teiselt maalt pärit) inimese kaebuse peale sellisel moel Euroopa kristliku ajalugu ja identiteet prügikasti visata. Elame-näeme. Kui Kohus tõesti otsustab algse otsuse tühistada, siis on tegemist mõnevõrra ootamatu, ent seda olulisema sammuga, mis annab mõista, et inimõiguslike küsimuste otsustamisel ei tohi lähtuda kitsalt õiguslikest kaalutlustest, vaid et tarvis on arvestada ka üldkultuurilise dimensiooniga.


Riigikogu liige: Heino Nurga tagandamine EELK õpetajaametist on seaduslik

October 27, 2010

Ajalehes Eesti Kirik on avaldatud juristist Riigikogu liikme Erik Salumäe artikkel pealkirjaga “Euroopa õigus austab kirikute kaadrivaliku põhimõtteid”. Salumäe  asub võrdse kohtlemise seaduse §-ile 10 toetudes seisukohale, et EELK otsus hiljuti Geikristlaste Kogu asutanud Heino Nurk vaimuliku ametist tagandada on igati õiguspärane. Artikli kokkuvõttes seisab:

“Geikristlaste Kogu põhikirjaline eesmärk – taotleda seksuaalvähemustele võrdseid võimalusi usulistes ühendustes – välistab olulistes küsimustes lähtumise EELK kirikukogu vastuvõetud seisukohtadest. Kuna konsistoorium peab ühemõtteliselt lähtuma kiriku kõrgeima organi poolt otsustatust, oli 5. oktoobri otsus Gei kristlaste Kogu juhatusse kuuluva Heino Nurga vaimulikust ametist tagandamise kohta igati õiguspärane ning täies kooskõlas mitte ainult kirikuõigusega, vaid ka Euroopa Liidu ja Eesti õigusaktidega.”

Saab olema huvitav näha, millisele õiguslikule alusele toetudes kavatseb Heino Nurk EELK otsuse vaidlustada.