Riigi ja Kiriku lahutatusest

Eilne Postimees vahendas regionaalministri sõnu, et riik ja Kirik ei peaks olema lahutatud. Siim-Valmar Kiisler märgib, et “See on selline nõukogude aegne seisukoht, et riik ja kirik peavad olema lahtutatud. Meie põhiseadus seda ei ütle, see ütleb, et ei ole riigikirikut.”

Nagu omapoolses kommentaaris kirjutasin, ei saa sellise seisukohaga päriselt nõustuda, sest meie poliitilises süsteemis on riigi ja Kiriku lahutatuse põhimõttel kindel koht. Oluline on aga mõista, milles see põhimõte üleüldse seisneb:

“Enne hädakisa vallapäästmist [see on suunatud kommentaariumis väljendatud hüsteeriale, mitte ministri sõnadele] võiks proovida mõisted määratleda. Mida tähendab riigi ja Kiriku lahutatus? Kas seda, et riigil ei tohi olla Kirikuga mingeid formaalseid suhteid? Ei. Kas seda, et Kirik ja kristlased ei tohi ühiskonnaelu korralduslikes küsimustes kaasa rääkida? Ei. Kas seda, et riigivalitsemises ei tohi lähtuda religioossetest tõekspidamistest? Ei. Kas seda, et Kirik ei tohi sekkuda üksnes riigi kompetentsi puutuvaisse küsimustesse ja riik ei tohi sekkuda üksnes Kiriku kompetentsi (sh eneseorganisatsiooni) puutuvaisse küsimustesse? Jah.

Kui riigi ja Kiriku lahutatus korrektselt määratleda, siis muidugi peavad need meie poliitilist süsteemi silmas pidades olema lahutatud. Probleem on lihtsalt sellest, et enamasti nõutakse riigi ja Kiriku lahutatuse põhimõttele toetudes palju enamat, kui see põhimõte endas kätkeb.”

Tõepoolest, riigi ja Kiriku lahutatuse põhimõtte esmaseks otstarbeks on tagada Kiriku sõltumatus riigist. Selles valguses on kõnealuses artiklis huvipakkuvam hoopis üks teine lõik. Nimelt ütleb Kiisler, et ta on Kirikute Nõukogus korduvalt kutsunud kirikute esindajaid üles ühiskonda erutavatel teemadel aktiivsemalt kaasa rääkima. Ent miks seda siis korduvatest üleskutsetest hoolimata ei tehta? Kardan, et juhtlõnga sellele küsimusele vastamiseks leiab järgmisest lõigust:

“Kristliku misjoniga tegelev Eesti Kirikute Nõukogu sai tänavu riigilt tegevustoetuseks 7,5 miljonit krooni.”

Kuigi ma ei arva, et see oleks kristlaste vaikimise ainuke või isegi peamine põhjus, on tõsi, et kätt, mis toidab, ei pure ükski koer. Samal ajal kui riigi ja Kiriku lahutatuse põhimõte leiab tihti rakendamist seal, kus see ei kehti, ei rakendata seda seal, kus seda peaks rakendama. Kristlikud ühendused toituvad riigi laualt pudenevatest palukestest ja mõlemad pooled on rahul: üks saab regulaarselt kosutava suutäie, teine pääseb odava raha eest kriitikast kristliku õpetusega raskelt vastuolus oleva poliitika suhtes. See ei ole just parim koostöö vorm.

Olgem ausad: olukorras, kus EKN-l on igal aastal riigilt oodata 7,5 miljoni kroonine pirukat, ei ole kuigi tõenäoline, et võetaks avaliku võimu aadressil nt sellistes ideoloogiliselt teravates ja ühiskondlikult kriitilistes küsimustes, nagu sündimata inimeste massiline tapmine ja selle riiklik rahastamine või perekonna institutsiooni väärastamine, vähegi teravat kriitikat teha; avalikust kriitikast või koguni vastandumisest rääkimata.

EKN-i liikmesühendustel on ka eraldiseisvana riigilt märkimisväärseid toetusi oodata. Mõelda võib nt pühakodade renoveerimiseks eraldatud summadele (vt siit), mis on järjepidevalt jäänud kõigi ühenduste peale kokku suurusjärku 9-20, parematel aastatel aga ligi 30 miljonit krooni aastas. Sellele võib lisada kõikvõimalikud eraldised erinevatest riiklikest fondidest, nagu nt Hasartmängumaksu Nõukogu ja Kultuurkapital. Kuigi ma ei tea, kas kristlikud ühendused eraldi riigilt ka tegevustoetusi saavad, piisab juba eelnevast mõistmaks, miks eksisteerib tihti kiusatus hoiduda ühiskonnas valulistes küsimustes seisukohtade väljendamisest iseseisvalt, andes mõista, et eelistatavam on seda teha EKN-i raames. EKN-s lisandub aga eelnimetatud kammitsatele vajadus leida kompromisse ja tulemuseks ongi vaikus — seisukohti ei väljendata, nende eest kasvõi riigile vastandumise hinnaga seismisest rääkimata, ei eraldi ega ühiselt.

Kokkuvõtlikult tahan öelda, et riigi ja Kiriku lahutatuse põhimõttest tulenevalt ja oma vabaduse säilitamise eesmärgist lähtudes ei tohiks kristlikud ühendused ei eraldi ega ühiselt riigilt tegevustoetusi vastu võtta — just nagu ei tee seda oma sõltumatuse säilitamise huvides organisatsioonid, mis väidavad end seisvat inimõiguste kaitse eest (nt Amnesty International). Riigi ja Kiriku lahutatuse põhimõttest tulenevad kristlikele ühendustele mitte üksi õigused, vaid ka kohustused. Need on kohustused, mille tähelepanuta jätmine võib tunduda vägagi ahvatlev, kuid mille eiramise korral võib kergesti juhtuda, et huvi vältida konflikte varjutab kohustuse seista kristliku õpetuse eest.

Jah, muidugi ma mõistan, et nt pühakodade renoveerimine on igati vajalik ettevõtmine. Kuidas peaks kristlikud ühendused püüdma ühildada selle eesmärgi poole püüdlemist sõltumatuse ja oma identiteedi säilitamisega, seda ei oska ma täpselt öelda. Seega ei püüa ma siin kohal teha rohkem, kui juhtida tähelepanu huvide konflikti probleemile ja kutsuda mõtlema selle ületamise  võimaluste üle.

Eks paljuski taandub küsimus prioriteetide seadmisele. Praegust liini jätkates kardan, et hävingust võib õnnestuda päästa käputäis pühakodasid, läbi saab viia noorelaagreid jm sotsiaalse suunitlusega ettevõtmisi ning religioossete ühenduste juhtidele jääb edaspidigi võimalus osaleda presidendi vastuvõtul (kuigi võib juhtuda, et krutsifiksid palutakse põuetaskusse peita, et need ateistidest külalisi ei solvaks), kuid samal ajal hääbub ühiskonnas täielikult tunnetus sellest, miks meie esivanemad neid kodasid üleüldse ehitasid ja pühaks nimetasid.

Ent kas see hind ei oleks põhjendamatult kõrge? Nagu küsib Issand, “Mis kasu on inimesel kogu maailma võitmisest, kui ta seejuures kaotab oma enda hinge?” (Mt 16:26) Mis kasu on kristlastel oma reputatsiooni säilitamisest, kui selle hinnaks on oma kristliku identiteedi minetamine?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: