Kuidas natsid Kiriku suhtes moraalset paanikat külvasid

Vähe on päikese all uut! Itaalia religioonisotsioloog Massimo Introvigne on kirjutanud suurepärase artikli, milles ta näitab, et sellel, kuidas suured meediahiiud külvavad preestrite suhtes moraalset paanikat ja üritavad selle eest ka paavsti süüdistades inimesi Katoliku Kiriku vastu meelestada, on väga palju ühiseid jooni kampaaniaga, mille orkestreerisid natsid Kiriku vastu 1937. aastal pärast seda, kui paavst Pius XI (1857-1939) oli paar kuud varem oma ringkirjas Mit brennender Sorge natsiideoloogia hukka mõistnud:

“Whoever exalts race, or the people, or the State, or a particular form of State, or the depositories of power, or any other fundamental value of the human community – however necessary and honorable be their function in worldly things – whoever raises these notions above their standard value and divinizes them to an idolatrous level, distorts and perverts an order of the world planned and created by God; he is far from the true faith in God and from the concept of life which that faith upholds.” (Mit brennender Sorge, 8)

Just nagu tänased inimvaenulikud ideoloogilised jõud nägid ka toonased “maailmaparandajad” Katoliku Kirikus kui inimväärikuse väsimatus kaitsjas oma suurimat vaenlast, kes tuli ühiskonna oma ideoloogilise kontrolli alla saamiseks tingimata täielikult diskrediteerida (ja parem kui üldse hävitada). Ajalugu aga teab, kes sellest võitlusest võitjana väljus.

Ent lugegem korraks seda tsitaati:

“There are cases of sexual abuse that come to light every day against a large number of members of the Catholic clergy. Unfortunately it’s not a matter of individual cases, but a collective moral crisis that perhaps the cultural history of humanity has never before known with such a frightening and disconcerting dimension. Numerous priests and religious have confessed. There’s no doubt that the thousands of cases which have come to the attention of the justice system represent only a small fraction of the true total, given that many molesters have been covered and hidden by the hierarchy.”

Näib nagu väljavõte 2010. aasta märtsikuu New York Times’ist, kas ei? Tegelikult pärineb see aga Kolmanda Reichi propagandaministri Joseph Goebelsi poolt 1937. aasta 29. mail peetud kõnest.

Kahju, et täna langevad inimesed sama kergesti manipuleerimise ohvriks kui toona. Aga äkki olid süüdistused põhjendatud? Introvigne kommenteerib:

The proverbial phrase “there’s a judge in Berlin,” which in German tradition indicates trust in the independence of the court system from the political power of the moment, applied – within certain limits – even in the Third Reich. Of the 325 priests and religious arrested after the encyclical, only 21 were condemned, and it’s all but certain that among them some were falsely accused. Virtually all of them ended up in extermination camps, where many died.

Vähe on päikese all uut!

* * *

Massimo Introvigne temaatilised artiklid:

12 Responses to Kuidas natsid Kiriku suhtes moraalset paanikat külvasid

  1. tarmo says:

    Paavst Pius XI-le järgnes aga ju teadupärast Pius XII, nii et kardetavalt ei ole Vatikani suhe Natsi-Saksamaasse sugugi probleemitult ühemõtteline?

    Meediahiidude kriitika hulgast leiab aga ka selliseid asju nagu hiljutine arvamusartikkel Hans Küngilt (http://www.irishtimes.com/newspaper/opinion/2010/0416/1224268443283.html), mida vist kuidagi ei saa katoliku kiriku vihkamise ja hävitamise soovi arvele kirjutada — mis aga samas on mitte põrmugi vähem kriitiline.

    • vooglaid says:

      Paavst Pius XII süüdistamine koostöös natsidega vms-s on alusetu. Paavst tegi juutide päästmiseks holokaustist rohkem kui ükski Euroopa poliitiline juht – seda on kinnitanud isegi kõrged juudi rabid, k.a. Rooma ülemrabi, kes pöördus pärst sõda katoliiklusse. Kui antud teema tegelikult sisuliselt huvi pakub, siis soovitan lugeda rabi David G. Dalini raamatut pealkirjaga “The Myth of Hitler’s Pope”. Süüdistused Pius XII seotuses natsidega või nende toetamises on üldjuhul kantud pahatahtlikust ja alatust soovist rakendada holokausti koledus oma ideoloogiliste eesmärkide teenistusse mustamaks religiooni ja Kirikut.

      Kui aga otsida vaimulikku juhti, kes Hitleriga tihedat koostööd tegi, siis selle leiab Jeruusalema ülemmufti Hajj Amin al-Husseini isikus, kes aktiivselt propageeris holokausti.

      Muidugi, rääkides sõjaolukorras poliitilistest suhetest on ühemõttelisus üldse kahtlane kategooria. Iga sõna paavsti suust tõi kaasa repressioonid süütute katoliiklaste vastu. Paljud katoliiklased, nt püha Maximilian Kolbe, andsidki natside vastu võideldes ja süütute eest seistes oma elu. Annaks Jumal, et kellelgi ei tuleks sellises olukorras selliseid otsuseid langetada, nagu pidi seda tegema paavst Pius XII.

      Mis Hans Küngi puutub, siis kes vähegi midagi tema tegevusest ja Kirikust teab, mõistab, et on küsitav, kas seda meest peaks üleüldse katoliiklaseks nimetama. Ilmselgelt on sel inimesel Kiriku vastu suur viha, mida ta on juba aastaid oma dissitentliku tegevusega väljaelanud.

  2. tarmo says:

    Kuna ma tõesti ise ei ole sel konkreetsel alal spetsialist, siis Pius XII osas siinkohal vaidlema ei hakka. Küll aga tean sellest asjast sellevõrra piisavalt, et jääda skeptiliseks selles osas kas Dalini raamatut on õigustatud kriitikavabalt ainsa õige nägemusena võtta. Loomulikult olen ma nõus, et sel hetkel ei olnud suurt ühelgi vaimulikul (või ka ilmalikul) liidril Euroopas valida heade ja halbade alternatiivide vahel. Pius XII-le heidetakse aga vast kõige rohkem ette mitte seda mis ta oleks teinud, vaid pigem mida ta tegemata jättis.

    Rev. H. Küngi mainega olen ka üldjoontes kursis. Samas, miks peaks olema nii, et Paul Cameronil on autoriteet rääkida homoküsimustes, aga Hans Küngil ei ole sellist autoriteeti kirikusse puutuvas?

  3. vooglaid says:

    Rabi Dalin ei ole kaugeltki ainuke, kes on sel teemal kirjutanud. Müüt Pius XII kui “Hitleri paavstist” sai alguse 1963. aastal Rolf Hochhuthi kirjutatud näidendist “The Deputy” ja on pärast seda kriitikavabalt, kuid seda entusiastlikumalt rakendatud ideoloogilise võitluse teenistusse.

    Apelleerimine autoriteedile ei ole aga üldse vajalik, tasub lihtsalt vaadata faktidele ja konkreetseid argumentidele, mida inimesed esitavad. Hans Küngi maine ei puutu asjasse; asi on selles, et ta on juba aastakümneid väljendanud seisukohti, mis on Katoliku Kiriku õpetusega sügavalt vastuolus, ja tema järjepidev Kiriku õpetust väärastav tegevus, esitledes end samal ajal katoliiklasena, on ühemõtteliselt Kiriku vaenulik.

  4. tarmo says:

    Ma ei usu, et oleks õigustatud öelda nagu suhtutaks väidetesse Pius XII natsimeelsuse kohta “kriitikavabalt”, kuigi jah, kahtlemata on neid ideoloogilistel eesmärkidel kasutatud. Aga viimases (millegi ideoloogilistel eesmärkidel kasutamises) ei ole ju iseeneses midagi tingimata halba — ka Su enda artikkel, mida me siin praegu diskuteerime, on ju selgelt ideoloogiline.

    Cornwelli “Hitler’s Pope” leidis kriitikuid ühe religioossete ja distsiplinaarsete rajajoonte ning kokkuvõttes on ju ka Cornwell ise mitmetest oma esialgsetest seisukohtadest distantseerunud. Aga veelkord, ma tõesti ei soovigi sel teemal siin pikalt vaielda ning seega viitaks nõustudes tagasi Su enda ütlusele, et “rääkides sõjaolukorras poliitilistest suhetest on ühemõttelisus üldse kahtlane kategooria.” Minu jaoks nimelt see ongi üks tõsisemaid etteheiteid, mida Pius XII osas esitatud on — s.t. siis see, et suhetes Hitleri ja eriti Mussoliniga kippus poliitiline dimensioon (Vatikani kuulus neutraalsus) kohati keskset tähtsust omandama.

  5. tarmo says:

    Ahjaa, ja Hans Küngi puhul ei ole asi ju selles, et tema ise esitaks end katoliiklasena — ta oli ju vist koos praeguse paavstiga 2. Vatikani Nõukogu liige ning nagu ma aru olen saanud on tänaseni praktiseeriv katoliku preester?

  6. vooglaid says:

    Mulle tundub, et sõna “ideoloogia” kasutatakse tihti ilma, et oleks selge arusaam, mida see tähendab. Oleks huvitav teada, mida Teie selle all silmas peate.

    See, et keegi on preestriks pühitsetud või osalenud II Vatikani Kirikukogul, ei ütle kahjuks tema usaldusväärsuse kohta kuigi palju. Fakt jääb faktiks, et paljud tema seisukohad on Kiriku õpetusega vastuolus, mistõttu on tal ka keelatud katoliku teoloogiat õpetada.

  7. tarmo says:

    Tõesti, terminil “ideoloogia” on kohati väga lai tähendusväli, aga antud juhul kasutasin seda viitamaks konkreetsele maailmavaatelisele või ideelisele lähtepunktile ning mitte levinud vastanduses “tegelik” vs. “ideoloogiline”. Ehk siis, artikkel lähtub kristlikust (ja konkreetsemalt katoliiklikust) maailmavaatest ja on seeläbi ideoloogiline — nagu seda on tegelikult sisuliselt iga seisukoht, mis kellelegi korda peaks minema.

    Hans Küngi osas tuleks aga siis veelkord Dr. Cameroni näite juurde tagasi — kes ju samuti on arvatud välja oma eriala ortodoksiast (ja seda palju selgemalt ja konkreetsematel alustel, kui Küng). Ja praktilises osas suhteliselt kirikukauge inimesena oleks mul siinkohal tegelikult täitsa siiras küsimus — mis on need alused mille põhjal pühitsetakse kedagi preestriks või kutsutakse osalema Varikani Kirikukogul? Kas usaldusväärsus tõesti ei mängi kummalgi juhul mingit rolli?

  8. vooglaid says:

    Kui iga seisukoht on ideoloogiline, siis kaotab ju mõiste üleüldse tähenduse. Mis puutub dr Cameroni, siis selle käsitlemiseks ei ole antud artikli kommentaarium kõige sobivam koht. Lisan vaid nii palju, et nii dr Cameroni kui Hans Küngi väiteid tasub vaadata sisuliselt, mitte apelleerida nende autoriteedile või selle puudumisele. Mina tegin Küngi puhul seda üksnes seetõttu, et Te väitsite ekslikult ta olevat hääle Kiriku sees, kes ei ole huvitatud Kiriku vastasest tegevusest. Teie viimasele küsimusele vastaks ehk seda, et ajast, mil Küng pühitseti preestriks ja kaasati Vatikani II Kirikukogule, on palju vett merre voolanud.

  9. tarmo says:

    Kaotab hinnangulise tähenduse — mis pole päris sama, kui kaotab üleüldse tähenduse. Aga ma küsiks siis omaltpoolt vastu, et kas Teie enda arvates on ülalolev artikkel mitte-ideoloogiline? S.t. kas sel pole midagi pistmist Teie isikliku maailmavaate, väärtuste või hinnangutega?

    Jätame siis Cameroni sinnapaika — kuigi mulle tundub meenuvat, et varasemalt olete Te ise siiski ka tema sisuliste väidete toetamiseks nimelt ta autoriteedile apelleerinud. Küngi osas aga siiski tahaks täpsustada — kas tõesti on tema vaated selle aja jooksul nii oluliselt muutunud, kui ta preestriks pühitseti ja Vatikani II Kirikukogule kaasati? Ja sellest hetkest, kui paavst Benedictus XVI peale oma ametissepühitsemist Hans Küngi nelja tunni pikkusele eravestlusele kutsus (millele Küng oma artikli alguses viitab) ei ole ju vast nii palju vett merre voolanud?

    • vooglaid says:

      Kui ideoloogia sedasi määratleda, nagu Te seda teete, siis on iga idee väljendamine ükskõik kelle poolt alati ja igal juhul ideoloogiline, mistõttu on küsimus, kas minu (või ükskõik kelle ükskõik milline tekst) on või ei ole ideoloogiline, mõttetu. Mina olen leidnud mõttekama olevat määratleda ideoloogiat nii, nagu on seda teinud teiste seas prantsuse filosoof Yves R. Simon (kuigi, tõsi, relativistlikult positsioonilt on see kindlasti vastuvõetamatu):

      “According to the familiar use of the word, an ideology is a system of propositions which, though undistinguishable so far as expression goes from statements about facts and essences, actually refer not so much to any real state of affairs as to the aspirations of a society in its evolution. These are the three components which, taken together, distinguish ideology from philosophy. The notion of truth which an ideology embodies is utilitarian, sociological, and evolutionistic. When what is actually an expression of aspirations assumes the form of statements about things, when these aspirations are those of a definite group, and when that group expresses its timely aspirations in the language of everlasting truth – then, without a doubt, it is an ideology that we are dealing with.

      Ma küll ei saa välistada, et mu tekst on selles tähenduses ideoloogiline, ent vähemalt tahaksin püüelda selle poole, et see seda ei oleks. Kui lubate, siis lõpetaksin sellega antud küsimuste kommenteerimise.

      • tarmo says:

        Ma ei näe selles definitsioonis vähimatki, mis oleks relativistlikult positsioonilt vastuvõetamatu. Relativistlikult positsioonilt vaadates võiks küsimusi tekitada pigem just see, kas ja kui siis mil määral on võimalik esitada seisukohti, mis selles tähenduses ideoloogilised ei oleks — vähemalt niikaua, kui need seisukohad on kuidagi seotud väärtushinnangutega.

        Aga minugipoolest, selleks korraks vast aitab.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: